3-1-1-37-03
|
Riigikohus |
07.04.2003 |
|
Takso seismine ehk Liiklusseaduse § 50 lg 1 mõttes parkimine väljaspool taksopeatust on vaadeldav seismisena kliendi ootel. Taksopeatuses koha vabanemise ootamine on samastatav kliendi ootamisega, sest kohta oodataksegi selleks, et saada klienti.
Otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. Riigikohus leiab, et õigusabikulusid, mis ületavad kümneid kordi trahvisummat - kõnealusel juhul on õigusabikulud ületanud trahvisummat enam kui sada kakskümmend korda - ei saa väärteomenetluses, hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda põhjendatuks. Seetõttu pole taolised õigusabikulud mõistlikud ning neid ei saa menetluse lõpetamise korral menetlusalusele isikule täielikult hüvitada.
Tõendite analüüs ja motiivid, millistel faktilistel asjaoludel põhineb kohtu järeldus, on linnakohtu otsuses esitatud pinnapealselt. Kriminaalkolleegium ei loe aga seda kõnealusel juhul väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, sest otsus on oma lõppjäreldustes õige.
|
| 3-1-1-23-09
|
Riigikohus |
13.04.2009 |
|
Otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul arvestada selle asja keerukusega ning lahendada küsimus selle kohta, kas tasu maksmine on vajalik ja konkreetses asjas põhjendatud. (RKKKo nr 3-1-1-75-03 ja nr 3-1-1-2-08).
Kui kohus alustab pärast kiirmenetluse otsuse tegemist ja karistuse määramist üldmenetluse ning karistab isikut sama teo eest ka üldmenetluses, rikutakse ne bis in idem põhimõtet PS § 23 lg 3 tähenduses.
|
| 3-1-1-82-09
|
Riigikohus |
29.01.2010 |
|
Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).
KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.
VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.
Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust arutatavas asjas ning asja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-104-09, p 15).
Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).
VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.
VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.
MõõteS tähenduses eristatakse mõõtevahendile esitatavaid nõudeid ja mõõtjale esitatavaid nõudeid. Tüübikinnitustunnistuses toodud mõõtetulemuse määramatus kiirusemõõturi kasutamisel ei iseloomusta üksnes kiirusemõõturit või kiirust mõõtvat isikut, vaid võimalikku laiendmääramatust seadme reaalsel kasutamisel. See tähendab, et määramatus hõlmab endas nii seadmest, keskkonnast kui kasutajast tulenevaid komponente teatud tõenäosustasemel. (vt ka RKKKo 3-1-1-11-08, p-d 9-11 ja nr 3-1-1-58-08, p 9).
Osade tõendite hindamata jätmine, põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-08, p 9).
KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.
|
| 3-1-1-62-10
|
Riigikohus |
31.08.2010 |
|
Teo aegumine kui absoluutne menetlustakistus tähendab eeskätt sisulise kohtuliku arutamise võimatust. Siiski ei takista see kohtuotsuse tegemise ja kuulutamise reeglite järgimist. VTMS § 130 lg 3 ja § 135 lg 1 näevad selles osas, et kohtuotsus kuulutatakse (pärast kohtuvaidlust) teatavaks tehtud ajal. Väärteomenetluse seadustik ei näe kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse kohtulikul arutamisel ette võimalust teha kohtuotsus sellest kohtumenetluse pooli eelnevalt teavitamata. Menetlusosaliste teavitamine kohtuotsuse tegemisest on oluline muu hulgas ka võimaldamaks neil esitada menetluskuludega seonduvaid taotlusi. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kohus saab otsustada valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise menetlusalusele isikule üksnes isiku taotluse alusel. Kui menetlusalusel isikul ei olnud võimalust enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa esitada taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, rikuti tema VTMS §-st 23 tulenevat õigust vastavat hüvitist taotleda. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Kuna seadus ei näe valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ette eraldi menetlust, tuleb ka see küsimus lahendada põhimenetluse raames. VTMS § 38 lg 1 näeb ette, et menetluskulude arvestamisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid. Kooskõlas KrMS § 306 lg 1 p-ga 14 tuleb küsimus, millised on kriminaalmenetluse kulud, lahendada kohtuotsuse tegemisel. Samuti nähtub VTMS § 134 lg-st 1 koostoimes § 111 p-ga 8, et väärteoasjas tehtava kohtuotsuse lõpposas märgitakse menetluskulude otsustus. Seega saab kohus lahendada VTMS §-s 23 nimetatud taotluse üksnes samas menetluses kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega. Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et menetlusalune isik peab VTMS §-s 23 nimetatud taotluse esitama enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. (RKKKm nr 3-1-1-32-06, p 4). Seda põhimõtet ei muuda ka võimalus vormistada menetluskulude otsustus eraldi kohtumäärusega, mis tuleneb väärteomenetluses VTMS §-st 23 ja kriminaalmenetluses KrMS § 189 lg-st 2. Ka määrusena vormistatud menetluskulude hüvitamise otsustus kuulub olemuslikult kohtuotsuse juurde. (RKKKm nr 3-1-1-21-06, p 5.)
Kaitsjatasu väljamõistmisel VTMS § 23 alusel võib arvesse võtta ka seda, mil määral oli kohtumenetluse kestvus ja sellest tulenevalt kulude tekkimine tingitud menetlusaluse isiku ja tema kaitsja käitumisest.
Teo aegumine kui absoluutne menetlustakistus tähendab eeskätt sisulise kohtuliku arutamise võimatust. Siiski ei takista see kohtuotsuse tegemise ja kuulutamise reeglite järgimist. VTMS § 130 lg 3 ja § 135 lg 1 näevad selles osas, et kohtuotsus kuulutatakse (pärast kohtuvaidlust) teatavaks tehtud ajal. Väärteomenetluse seadustik ei näe kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse kohtulikul arutamisel ette võimalust teha kohtuotsus sellest kohtumenetluse pooli eelnevalt teavitamata. Menetlusosaliste teavitamine kohtuotsuse tegemisest on oluline muu hulgas ka võimaldamaks neil esitada menetluskuludega seonduvaid taotlusi. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kohus saab otsustada valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise menetlusalusele isikule üksnes isiku taotluse alusel. Kui menetlusalusel isikul ei olnud võimalust enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa esitada taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, rikuti tema VTMS §-st 23 tulenevat õigust vastavat hüvitist taotleda. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-82-10
|
Riigikohus |
06.10.2010 |
|
Väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas. Selle nõude rikkumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Toimetades liiklusjärelevalvet üksi, peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Selleks võib nt toimingu salvestada, tagades võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.
Väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust.
Olukorras, kus liiklusjärelevalve raames üksinda sõidukite kiirust mõõtnud politseiametnik ei püüagi koguda täiendavaid tõendeid, leidmaks usaldusväärset kinnitust kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, jäävad kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku süüdiolekus. Sellised kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.
Toimetades liiklusjärelevalvet üksi, peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Selleks võib nt toimingu salvestada, tagades võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.
Järelevalveametnik ei või jätta potentsiaalse väärteomenetluse tarbeks sihilikult tõendid kogumata ega eirata järelevalvetoimingute tegemise korda põhjendusel, et korra järgimiseks napib ressursse.
|
| 3-1-1-93-10
|
Riigikohus |
09.11.2010 |
|
VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb maakohtul väärteoasja arutada täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena (3-1-1-66-06, p 6). Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (3-1-1-63-10, p 7; 3-1-1-28-10, p 7; 3-1-1-74-08, p 7; 3-1-1-55-08, p 8). VTMS § 133 p 4 kohaselt selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muu hulgas, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eeltoodu tähendab muu hulgas seda, et VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Ka selle nõude rikkumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (3-1-1-71-09, p 12.)
Menetlusalune isik, kes on käibemaksukohustuslane, saab VTMS § 23 alusel nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta ei saa kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata.
|
| 3-1-1-95-10
|
Riigikohus |
30.11.2010 |
|
Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seega ei eelda RÕS § 6 lg 1 taotleja absoluutset varatust ega kõigi võimalike varade realiseerimise kohustust.
Kui varatule isikule, kes süüteomenetluses ei suuda ise oma õigusi kaitsta, riigi õigusabi ei anta, jäetakse ta sisuliselt olukorda, mis ei vasta õigusriigi põhimõttele ega ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklis 6 tagatud ausa kohtumenetluse põhimõttele.
RÕS § 12 lg-st 5 tuleneb tõepoolest, et riigi õigusabi taotlus esitatakse eesti keeles või teatud juhtudel inglise keeles ning et muus keeles kohtule edastatud taotlus tagastatakse. Kriminaalkolleegium märgib, et riigi õigusabi taotluse keelenõue on seatud eelkõige esitatavatest taotlustest arusaadavuse tagamiseks, mitte aga selleks, et raskendada muukeelsete isikute juurdepääsu õigusabile.
|
| 3-1-1-99-11
|
Riigikohus |
02.12.2011 |
|
Kaitsjale makstud tasu hüvitamise eesmärk on vältida õigusriiklikult lubamatut olukorda, kus menetlusalune isik eelistab rahalistel kaalutlustel jätta kasutamata seadusega formaalselt tagatud võimaluse valida endale kaitsja ja taluda võimaliku eksliku süüditunnistamisega kaasnevaid tagajärgi vaid seetõttu, et ei kasutatud kvalifitseeritud õigusabi. Vt ka RKHKo 3-3-1-70-05, p 11.
Õigusabikulude suurus ei ole otseses sõltuvuses võimaliku väärteokaristuse raskusest, vaid nende suurus peab olema põhjendatud sisuliselt.
Valitud kaitsja peab koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega esitama kohtule dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud.
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes tuleb muu hulgas arvesse võtta õigusteenuse turuhinda.
Maakohtu poolt kaitsjatasu hüvitamist põhjendamatus ulatuses on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Siiski puudub vajadus saata väärteoasi menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtule uueks arutamiseks. VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse ka väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 3 on Riigikohus kassatsiooni läbi vaadates pädev tegema ise uue otsustuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta.
|
| 3-1-1-22-12
|
Riigikohus |
23.03.2012 |
|
Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS §-s 23 nimetatud taotlus tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa või kui taotlus esitatakse posti teel, peab see kohtusse jõudma hiljemalt väärteoasja läbivaatamiseks ette nähtud ajaks (vt RKKKo 3-1-1-32-06, p 4; 3-1-1-62-10, p 8; 3-1-1-103-11, p 9).
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6).
Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6).
|
| 3-1-1-90-12
|
Riigikohus |
05.11.2012 |
|
VTMS §-s 23 nimetatud taotluse peab esitama enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ja et selle nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse (vt RKKKo 3-1-1-22-12, p 11; 3-1-1-62-10, p 8 ja 3-1-1-25-10, p 9).
Menetlusalusele isikule tegusid süüks arvates väärteoprotokolli piiridest väljudes rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 134 lg 1 ja § 110 p 1 kohaselt tuleb maakohtu otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud. Selle vastu eksimine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-08, p 10; 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-45-11, p-d 12 ja 13).
Menetlusalusele isikule tegusid süüks arvates väärteoprotokolli piiridest väljudes rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 134 lg 1 ja § 110 p 1 kohaselt tuleb maakohtu otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud. Selle vastu eksimine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-08, p 10; 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-45-11, p-d 12 ja 13). Menetlusalusele isikule tegusid süüks arvates väärteoprotokolli piiridest väljudes rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 134 lg 1 ja § 110 p 1 kohaselt tuleb maakohtu otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud. Selle vastu eksimine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
VTMS §-s 23 nimetatud taotluse peab esitama enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ja et selle nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse (vt RKKKo 3-1-1-22-12, p 11; 3-1-1-62-10, p 8 ja 3-1-1-25-10, p 9).
|
| 3-1-1-119-12
|
Riigikohus |
07.12.2012 |
|
Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKm 3-1-1-10-10).
Kui väärteoprotokollis olev teokirjeldus on puudulik, on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu.
Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt tuleb väärteoprotokolli põhiosas esmalt märkida väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteo lühike kirjeldus ehk teokirjeldus peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks.
Kui väärteoprotokollis olev teokirjeldus on puudulik, on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu.
Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-23-15
|
Riigikohus |
20.04.2015 |
|
Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10 p 13; 3-1-1-90-14, p 48). (p 76)
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. (p 75)
VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida. Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi refereeringuna. Vt ka 3-1-1-20-15 p 38-39. (p 47)
VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. (p 49)
VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. (p 49)
Järeldus, et e-maksuameti kaudu juriidilise isiku käibedeklaratsiooni esitades ei pannud menetlusalune isik tegu toime mitte juriidilise isiku registrijärgsel aadressil, vaid Maksu- ja Tolliameti asukohas, ei tähenda väärteoprotokolli piiridest väljumist, vaid üksnes KarS § 11 lg 1 p 1 alusel antava õigusliku hinnangu muutmist, milleks on pädev ka kohus. (p 71)
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. (p 75)
Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10 p 13; 3-1-1-90-14, p 48). (p 76)
VÕS § 113 ei ole süüteomenetluses riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Selline nõue tuleb aga esitada riigi vastu eraldi ja viivitusintressi ei saa välja mõista etteulatuvalt menetluskulude hüvitamist ettenägeva kohtulahendiga. (p 78)
Ka enne 1. jaanuari 2015 oli MKS § 1531 järgi karistatav üksnes tahtlik tegu (p 51).
Isegi kui lepingu üks pool ei kavatsenud juba lepingut sõlmides seda täita, ei muuda see lepingut TsÜS § 89 ja MKS § 83 lg 4 mõttes näilikuks, kui teine pool lepingupartneri tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma (TsÜS § 75 lg 1 teine lause). (p 54)
KMS § 29 lg-st 7 järeldub, et kui arve tühistatakse või kreeditarve esitatakse käibe tekkimisega samal maksustamisperioodil, tuleb seda arvestada juba selle maksustamisperioodi kohta esitatavas käibedeklaratsioonis. (p 56)
Väidet selle kohta, kas mingi hüve on käibemaksuseaduse mõttes kaup või teenus, ei saa vaadelda teokirjelduse osaks oleva faktilise asjaoluna, vaid KMS § 2 lg-te 3 ja 4 alusel antava õigusliku hinnanguna. (p 61)
Internetist alla-laaditava arvutiprogrammi kasutamiseks (aktiveerimiseks) vajalikud litsentsivõtmed (koodid) on käibemaksuseaduse tähenduses teenus (KMS § 2 lg 3 p 3 ja lg 4 p 4), mitte kaup. (p 63–64)
Teenuse saab lugeda KMS § 11 lg 1 p 1 mõttes osutatuks siis, kui teenuse sisuks olev õigus muutus ostjale kättesaadavaks. (p 66)
MKS §-s 1531 on sätestatud teodelikt, mitte tagajärjedelikt. (p 69)
Sisenedes e-maksuameti keskkonda ja esitades seal maksuhaldurile andmeid, tegutseb isik KarS § 11 lg 1 p 1 mõttes Maksu- ja Tolliameti asukohas. Seda olenemata asjaolust, kus asus arvuti, mille kaudu toimepanija andmete esitamiseks e-maksuameti kontole sisenes, või kus asub e-maksuameti server. (p 70)
Järeldus, et e-maksuameti kaudu juriidilise isiku käibedeklaratsiooni esitades ei pannud menetlusalune isik tegu toime mitte juriidilise isiku registrijärgsel aadressil, vaid Maksu- ja Tolliameti asukohas, ei tähenda väärteoprotokolli piiridest väljumist, vaid üksnes KarS § 11 lg 1 p 1 alusel antava õigusliku hinnangu muutmist, milleks on pädev ka kohus. (p 71)
|
| 3-1-1-83-15
|
Riigikohus |
29.10.2015 |
|
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11).
VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (RKKKo 3-1-1-21-09) (p 9)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda tõendit saaks lubatavaks pidada. (p 11)
Kui maakohus tugineb süüdimõistvat kohtuotsust tehes lubamatule tõendile, mis tulnuks tõendikogumist välja jätta, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 11)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust (RKKKo 3-1-1-21-09). (p 9)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda tõendit saaks lubatavaks pidada. (p 11)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
|
| 3-1-1-35-16
|
Riigikohus |
04.05.2016 |
|
Kohtuvälise menetleja ametnik, kes koostas kohtuvälises menetluses muu hulgas sündmuskoha vaatluse protokolli ja väärteoprotokolli, on VTMS § 313 lg-s 1 nimetatud isik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid mh seeläbi, et ta viibis sündmuskohal ja kirjeldas neid väärteoprotokollis. Järelikult ei võinud selline isik sama paragrahvi 2. lõikes sisalduva piirangu tõttu osaleda kohtuvälise menetleja esindajana kohtumenetluses menetlusaluse isiku kaebuse arutamisel, olenemata asjaolust, et talle on antud ametikohast tulenev volitus esindada väärteoasjades kohtuvälist menetlejat. (p 11)
Õige ei ole seisukoht, et VTMS § 313 lg-s 2 sisalduvat piirangut saab kohaldada vaid siis, kui samas normis nimetatud kohtuvälise menetleja ametnik on juba kohtuvälises menetluses tunnistajana üle kuulatud või kavatsetakse taotleda või on taotletud tema tunnistajana ülekuulamist kohtumenetluse vältel. KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. See tähendab, et VTMS § 313 lg-s 2 ette nähtud piirangu rakendamiseks piisab isiku võimaliku tunnistajastaatuse tuvastamisest. (p 12)
Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKo 3-1-1-90-14, p 48). (p 17)
Võrreldes väärteomenetluse seadustiku varem kehtinud redaktsiooniga nähakse 29. märtsil 2015 jõustunud VTMS § 156 lg-s 1 ette kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise kohustus vaid nendel juhtudel, mil maa- või ringkonnakohus kuulutab kohtuotsuse lõpposa, s.t VTMS §-s 111 loetletud andmeid sisaldava kohtulahendi, eraldi vormistatud menetlusdokumendina. Kui kohus kuulutab kohe põhistusi sisaldava täiemahulise kohtuotsuse, ei ole kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamine enam vajalik. Täiemahulise kohtuotsuse kuulutamisel on kohtumenetluse poolel õigus esitada kassatsioon VTMS § 156 lg-s 3 nimetatud tähtaja jooksul, sõltumata kassatsiooniteate esitamisest. Sellise järelduse saab teha ka VTMS § 135 lg 4 p-s 3, § 137 lg-s 1 ja § 161 p-s 4 sätestatu põhjal. (p 7)
Isegi kui kassatsioon esitati ekslikult maakohtule, kuid selle esitamisel järgiti VTMS § 156 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, ei ole tegemist VTMS § 161 p-s 1 kirjeldatud olukorraga, mil kassatsioon tuleks jätta läbi vaatamata põhjusel, et see on esitatud VTMS §-s 156 sätestatud kassatsioonitähtaega rikkudes. (p 8)
Isegi kui kassatsioon esitati ekslikult maakohtule, kuid selle esitamisel järgiti VTMS § 156 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, ei ole tegemist VTMS § 161 p-s 1 kirjeldatud olukorraga, mil kassatsioon tuleks jätta läbi vaatamata põhjusel, et see on esitatud VTMS §-s 156 sätestatud kassatsioonitähtaega rikkudes. (p 8)
Kui maakohus ei saa VTMS § 313 lg 2 nõuete eiramise tõttu selles normis sisalduvat keeldu tähelepanuta jättes anda menetlusaluse isiku teole sisulist karistusõiguslikku hinnangut ja teeb seetõttu ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse, siis osutatud viga on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 13)
Kui väärteoasja pädev kohtuväline menetleja on linnavalitsus, tuleb väärtoemenetluse lõpetamise korral VTMS § 23 järgi menetlusalusele isikule õigusabikulude hüvitamine otsustada mitte riigi-, aga kohaliku omavalitsusüksuse eelarve vahenditest väljamõistmise teel. (p 14)
Kassatsioonimenetluses maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmise korral tuleb kassatsioonimenetluse kulude hüvitamisel juhinduda VTMS § 38 lg-st 1 ning KrMS § 186 lg-st 1. (p 16)
|
| 3-1-1-77-16
|
Riigikohus |
05.10.2016 |
|
Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)
Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15)
Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.2). Need põhimõtted on ülekantavad ka väärteomenetlusele. Seega tuleb riigil VTMS § 23 alusel hüvitada üksnes need menetlusalusel isikul kassatsioonimenetluses tekkinud kulud, mis on seotud väärteomenetluse osalise lõpetamisega aegumise tõttu (vt ka RKKKo 3-1-1-32-15, p 10). (p 18.2)
KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p-d 9–12). (p 18.3)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63-13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4)
Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5)
Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3-1-1-90-12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)
Etteheidetav ei ole see, kui kohus ei ole otsuses selgesõnaliselt eraldi väljendanud, millise karistusnormis sätestatud alternatiivina menetlusalusele isikule etteheidetav tegu kvalifitseerub, kui see nähtub loogiliselt kohtu argumentatsioonist ja on kohtuotsuse põhjal üheselt arusaadav. (p 12)
RavS § 86 lõikes 1 kirjeldatud ja RavS § 107 alusel karistatav väärteokoosseis ei eelda, et tegevus toimuks ravimite väljakirjutamise ja müügi mõjutamise eesmärgil ning et selline tegevus oleks edukas. Tegu on teodeliktiga, mille objektiivsed tunnused seisnevad ravimireklaami nõudeid või RavS §-s 86 sätestatud ravimi väljakirjutamise või müügi mõjutamise keeldu rikkuvates tegudes, ning tagajärje saabumine ei ole koosseisus ette nähtud. See tähendab, et RavS § 107 järgi karistatav ebaõigus ilmneb juba ravimi väljakirjutamist või müüki mõjutavates tegudes endis, mis kahjustavad juba iseenesest väärteokoosseisuga kaitstavat õigushüve – rahvatervise kaitset (vt ka RKKKo 3-1-1-36-12, p 11.3). (p 13.1)
RavS §-s 107 sätestatud väärteo puhul ei ole üldisest KarS § 81 lg-s 3 toodud kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud. (p 8)
Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15)
KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p-d 9–12). (p 18.3)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63-13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4)
Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5)
Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3-1-1-90-12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)
Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)
|
| 3-1-1-98-16
|
Riigikohus |
25.11.2016 |
|
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Valitud kaitsjale makstud tasu ühikuhinna mõistlikku suurust hinnates tuleb üldise juhisena lähtuda advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määradest. Samas ei pruugi riigi õigusabi eest makstava tasu määrad peegeldada õigusteenuse turu tegelikku hinnataset ega ole ainsad kriteeriumid, mille põhjal hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust. Ei ole välistatud, et isik, kellel puudub võimalus saada riigi õigusabi, peab endale kaitsja leidma teistsuguse hinnaga. Kuigi ka õigusteenuse turuhind ei ole ainuke alus, mille põhjal otsustada valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb seda kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes siiski arvesse võtta (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9-10). Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3; 20. oktoobri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-15, p 11 ja 3-1-1-84-15, p 15.1). (p 14)
KrMS § 189 lg 2 lubab lahendada kohtul menetluskulude hüvitamise kas otsuses või määruses ja KrMS § 189 lg 3 võimaldab kohtumenetluse poolel vaidlustada menetluskulude hüvitamist kriminaalmenetluse 15. peatükis sätestatud korras ka juhul, kui see on ette nähtud kohtuotsuses. Eelnevast nähtuvalt on menetluskulude hüvitamist võimalik eraldada muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest nii otsuse tegemisel kui ka kaebemenetluse käigus. Seetõttu tuleb kohtumenetluse poolele tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. KrMS § 191 lg 2 kohaselt peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses (RKKKm 3-1-1-44-15, p 10). Väärteoasja VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetlusele kriminaalmenetluse eeltoodud sätted aga ei laiene. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel küll kriminaalmenetluse sätteid, kuid selliselt saab toimida üksnes väärteomenetluse erisusi arvestades. Üheks selliseks väärteomenetluse erisuseks on kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtava maakohtu otsuse ja maakohtu määruste erinev vaidlustamiskord. KrMS § 189 lg-t 3 ei ole võimalik kohaldada ega menetluskulude hüvitamist muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest kaebemenetluse käigus eraldada, kui maakohus teeb väärteomenetluses lahendi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel (VTMS § 132). Järelikult pole VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses põhjust jaatada ka kohtumenetluse poole õigust teavitada kohut otsuse lõpposa kuulutamisel üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamise soovist ja seega ei saa kohus VTMS §-s 132 märgitud lahendi korral kassatsiooniteate saamisel piirduda üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse põhjendamisega. Kui vähemalt üks kohtumenetluse pool on esitanud tähtaegselt kassatsiooniteate, peab maakohus koostama VTMS § 134 kohaselt sama seadustiku §-de 109-111 nõuetele vastava põhistatud kohtuotsuse (vt RKKKo 3-1-1-6-09, p 7). (p-d 12.1-12.2)
|
| 4-16-9132/51
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.04.2018 |
|
VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja nimetada isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 47). Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9). Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-88-14, p 6.3). (p 13)
Kaastäideviimine on võimalik üksnes isikute vahel, kes on iseseisvalt võimelised süüteokoosseisu kõik tunnused realiseerima. (p 18)
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhul. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Sel juhul tekib kolmanda isiku valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul väljanõudeõiguse loovutamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-118-02, p 22). (p 20)
See, et asja omand antakse üle lühikeseks ajaks, ei muuda asjaõiguslepingut näilikuks. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing näilik muu hulgas juhul, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad üksnes jätta mulje tehingu olemasolust. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Asjaõigusleping võib olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kui asjaõiguslepingu enda eesmärk on ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ebamoraalne ja taunitav (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2017. a määrus nr 2-16-18531/27, p 12.3). Asjaõigusleping võib olla näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. (p 22)
Menetluskulud tuleb hüvitada sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti süüdistatava enda või mõne muu isiku arvel, ning menetluskulu tuleb viimasel juhul välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 137). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 1 kohaldamisel ei ole seega tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48). Viidatud põhimõtted laienevad ka väärteomenetluses tekkinud kuludele. (p 24)
Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lg-st 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud põhimõtted, mistõttu tuleb arvestada nii osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu kui ka keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). (p 27)
Kütuse tarbimisse lubamine on aktsiisikauba tarbimisse lubamine alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse (ATKEAS) tähenduses (VKS § 2 lg 1 p 9) ning ATKEAS § 41järgi on aktsiisikauba tarbimisse lubamine ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine, import või aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutist aktsiisivabastust kohaldatakse mh aktsiisikauba ladustamisel aktsiisilaos (ATKEAS § 26 lg 1 p 1). Seega on aktsiisikauba aktsiisilaost väljaviimisel tegu ajutise aktsiisivabastuse lõpetamise ehk tarbimisse lubamisega ja seda ei saa teha ilma kütuse omanikul vedelkütuse seaduses sätestatud märke ja tagatise olemasoluta: VKS § 192 lg 1 teise lause järgi on kütuse tarbimisse lubamine ja kütuse maksuladustamise lõpetamine keelatud, kui selle kütuse omanikul puudub samas lõikes nimetatud märge. (p 16)
|
| 4-17-1195/50
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.03.2019 |
|
Kui Riigikohus tühistab kohtuotsuse üksnes menetlusaluse isiku kaitsja kassatsiooni alusel ja saadab väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks, peab asja uuesti arutav kohus arvestama VTMS §-st 2 ja mutatis mutandis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 341 lg-st 5 tuleneva reformatio in peius-keelu põhimõttega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-31-16, p 9). Muu hulgas tähendab see, et maakohus ei või asja uuesti lahendades mõista menetlusalusele isikule raskemat karistust võrreldes selle karistusega, mis mõisteti tühistatud kohtuotsusega (vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-99-09, p 13). (p 11)
KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega ning millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt RKKKo 1-15-9051/62, p-d 38 ja 46). (p 14)
|
| 4-18-4523/20
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.10.2019 |
|
VTMS § 198 ja § 196 lg 4 teise lause omavahelise vastuolu tõttu tuleb lähtuda põhimõttest lex posterior derogat legi priori (hilisem seadus muudab varasema seaduse) ning kohaldada hilisemat sätet ehk VTMS § 196 lg-t 4. Seega saab kohtumenetluse pool esitada määruskaebuse ka määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale, kuid Riigikohus menetleb kaebust üksnes juhul, kui see on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. (p 14)
VTMS § 194 lg 3 kohaselt tuleb määruskaebuse läbivaatamisel järgida VTMS § 145 lg-s 1 sätestatust juhinduda osas, mis ei ole vastuolus määruskaebemenetluse sätetega. (p 15)
Esiteks tuleb ringkonnakohtul määruskaebust läbi vaadates edastada see teisele kohtumenetluse poolele. Kui menetlusalust isikut ei teavitata kohtuvälise menetleja kaebusest, rikutakse menetlusaluse isiku õigust olla oma asja arutamise juures (VTMS § 19 lg 1 p 3). Seda põhjusel, et õigus olla oma asja arutamise juures ei tähenda kitsalt vaid õigust osaleda asja kohtulikul arutamisel, s.t viibida istungisaalis ja teada istungi toimumisest, vaid laiemalt õigust olla teadlik menetlusest ja selle läbiviimise viisist. Erandiks ei ole ka menetlus, milles on arutluse all menetluskulude hüvitamine. (p 16)
Teiseks tuleb ringkonnakohtul anda teisele kohtumenetluse poolele võimalus esitada enda seisukoht kaebuse kohta, hoolimata asjaolust, et VTMS § 196 lg 1 kohaselt peab kõrgema astme kohus vaatama määruskaebuse läbi 10 päeva jooksul selle kättesaamisest. Selle nõude järgimata jätmist on kolleegium käsitlenud menetlusõiguse olulise rikkumisena (vt RKKKm 3-1-1-105-12, p 6; RKKKm 3-1-1-50-12, p 11). (p 17)
Eeltoodud nõuete täitmata jätmisel rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 3 mõttes. (p 18)
Olukorras, kus väärteomenetluse on lõpetanud kohtuväline menetleja, on maakohus VTMS § 23 alusel õigustatud ja kohustatud läbi vaatama valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlust ning ringkonnakohtul on omakorda pädevus lahendada maakohtu sellise määruse peale esitatud määruskaebust. (p 23)
|
| 4-18-6507/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.10.2019 |
|
Juriidilise isiku väärteoasjas peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuigi juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma seadusliku esindaja, s.o juhatuse liikme kaudu, ei tähenda see automaatselt, et sama juhatuse liige oleks juriidilisele isikule süüksarvata teo ka toime pannud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-66-14, p 7.) (p 28)
Kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli (ja kiirmenetluse otsuse) piiridega. Kui kiirmenetluse otsuses pole kirjeldatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi, ei saa seda eksimust kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb väärteo tuvastamatuse tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt nt RKKKo 3-1-1-84-07, p-d 11 ja 12). (p 30)
VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. (Vt nt RKKKo 4-18-616/54, p 47.) (p 31)
Menetlusalusel isikul on õigus eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral (vt nt RKKKo 4-17-5471/47, p 36). (p 33)
Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKo 3-1-1-35-16, p 17). (p 34)
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)
Seadusandja võttis teekasutustasu kehtestamisel aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. a direktiivi nr 1999/62/EÜ „Raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest“. Direktiivi sätetest tuleb ühest küljest see, et teekasutustasu kehtestamise puhul jäeti liikmesriigile otsustusõigus selle üle, missuguste raskeveokite suhtes ja missuguses määras makse kehtestada. Teisalt ilmneb, et liikmesriigi otsustusõigust teekasutustasu kehtestamisel ei piirata ainult kaubaveoks kasutatavate sõidukite maksustamisega. Tähelepanu tuleb pöörata sellelegi, et LS § 2 p-s 94 nimetatud veoauto ja direktiivi artikli 2 punktis d määratletud sõiduk pole sisult identsed mõisted. Seejuures ei saa sedastada Eesti õiguse normide vastuolu direktiivi sätetega. (p-d 21-22, 24)
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)
Seadusandja võttis teekasutustasu kehtestamisel aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. a direktiivi nr 1999/62/EÜ „Raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest“. Direktiivi sätetest tuleb ühest küljest see, et teekasutustasu kehtestamise puhul jäeti liikmesriigile otsustusõigus selle üle, missuguste raskeveokite suhtes ja missuguses määras makse kehtestada. Teisalt ilmneb, et liikmesriigi otsustusõigust teekasutustasu kehtestamisel ei piirata ainult kaubaveoks kasutatavate sõidukite maksustamisega. Tähelepanu tuleb pöörata sellelegi, et LS § 2 p-s 94 nimetatud veoauto ja direktiivi artikli 2 punktis d määratletud sõiduk pole sisult identsed mõisted. Seejuures ei saa sedastada Eesti õiguse normide vastuolu direktiivi sätetega. (p-d 21-22, 24)
Teekasutustasu eesmärgiks on transporditaristu kvaliteedi tagamiseks lisavahendite kogumine, millega soovitakse varasemast enam rakendada kasutaja rahalise vastutuse põhimõtet, aga ka soodustada keskkonda vähem saastavate veoautode kasutuselevõttu. Liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas põhjendati teekasutustasu objekti valikut muu hulgas sellega, et veoautod on teede kõige suuremad kulutajad, tee katendi eluiga sõltub aga põhiliselt just katendit ületavate veoautode normtelgede ülesõitude arvust. Seletuskirjast nähtuvalt kaaluti eelnõu koostamise käigus, kas teekasutustasu tuleks rakendada sihtotstarbeliste veoautode suhtes, mis pole ette nähtud veose vedamiseks (nt puurmasinad, kraanad, tõstukid jne), ja leiti, et sihtotstarbelistel veoautodel on teedele sarnane mõju kui veose veoks kasutatavatel veoautodel. Eeltoodud põhjusel otsustati teekasutustasu kohaldada ka sihtotstarbelistele veoautodele, mis pole ette nähtud veose vedamiseks. Kaaluka argumendina märgiti seletuskirjas, et sihtotstarbeliste veokite omanikel ega kasutajatel pole kohustust tasuda raskeveokimaksu. (Vt liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, nr 419 SE, Riigikogu XIII koosseis.) Seega ilmneb ka seletuskirjast veenvalt, et LS § 1902 mõttes tuleb teekasutuskasu objektina muu hulgas käsitada selliseid N kategooriasse kuuluvaid sõidukeid, mis pole sihtotstarbe poolest kohandatud veose vedamiseks. (p 23)
LS § 1905 p 3 kohaldamise seisukohalt ei ole tähtis, kas üksikjuhul (väärteo toimepanemise ajal) oli tegemist päästetööga. (p 25)
Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub karistusseadustiku (KarS) § 14 lg-s 1 sätestatud derivatiivse vastutuse põhimõttes. Tegemist on omistamisnormiga, mille kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mille on toime pannud tema organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja juriidilise isiku huvides. Kuna KarS § 2 lg 2 järgi saab isikut karistada vaid teo eest, mis vastab süüteokoosseisule ja on õigusvastane ning süüline, saab juriidiline isik vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. Viimati öeldu tähendab selle selgitamist, kas selle füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused. (Vt nt RKKKo 3-1-1-131-04, p 8, RKKKo 3-1-1-22-05, p 12 ja RKKKo 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2 ning RKKKo 3-1-1-66-14, p 6.) (p 27)
Juriidilise isiku väärteoasjas peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuigi juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma seadusliku esindaja, s.o juhatuse liikme kaudu, ei tähenda see automaatselt, et sama juhatuse liige oleks juriidilisele isikule süüksarvata teo ka toime pannud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-66-14, p 7.) (p 28)
Kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli (ja kiirmenetluse otsuse) piiridega. Kui kiirmenetluse otsuses pole kirjeldatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi, ei saa seda eksimust kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb väärteo tuvastamatuse tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt nt RKKKo 3-1-1-84-07, p-d 11 ja 12). (p 30)
|
Facebook
Twitter