3-1-2-2-03
|
Riigikohus |
09.12.2003 |
|
Väärteomenetluses lähtutakse tähtaegade arvutamisel KrMK-s sätestatust. Hoolimata VTMS § 137 lg-s 3 kasutatud sõnadest "alates päevast" ei ole alust lugeda apellatsioonitähtaja hulka päeva, millal otsus oli pooltele kättesaadav, sest KrMK § 85 lg 1 teine lause sätestab, et tähtaegade arvutamisel ei arvestata tähtaja hulka seda tundi ega ööpäeva, millest loetakse tähtaja algust.
|
| 3-1-1-146-03
|
Riigikohus |
09.12.2003 |
|
VTMS ise ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st 202. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb menetleja kaalutlusõiguse piiresse.
Kuna menetlusalusel isikul ei ole õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni, siis menetluse otstarbekuse kaalutlusel mittelõpetamise puhul ei ole tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega.
Riigikohus ei saa kassatsioonkaebuse piiridest väljuda ja isikule süüksarvatud tegu ümber kvalifitseerida lõpuleviidud süüteoks, sest see raskendaks tema olukorda.
Kuna menetlusalusel isikul ei ole õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni, siis menetluse otstarbekuse kaalutlusel mittelõpetamise puhul ei ole tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega.
Juhtimisena on käsitletav juhi tegevus sõiduki või looma kulgemise suunamisel. Juhtimise katse on üldjuhul võimalik vaid selles staadiumis, kus mootorsõidukit ei ole kohalt liigutatud, sest mootorsõiduki juhtimise mõistesse kuulub ka sõidu alustamine, s.o juhi poolt seisva sõiduki liikumisse viimine. Teatud juhtudel käsitleb LE mootorsõiduki roolis viibivat isikut juhina juba enne seda, kui toimus sõiduki liikumahakkamine (nt LE § 82).
|
| 3-1-1-144-03
|
Riigikohus |
11.12.2003 |
|
Kaebetähtaja ennistamisel mõistetakse mõjuva põhjusena sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud (loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms) kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud (raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms) (vt ka Riigikohtu määrus nr 3-1-1-77-98). Kui isik koostab ja postitab määruskaebuse ajal, mil ta arstitõendi kohaselt oli haige, siis ei esine mõjuvat põhjust menetlustähtaja möödalaskmiseks, sest haigus ei takistanud kaebuse koostamist ega esitamist.
|
| 3-1-1-5-04
|
Riigikohus |
28.01.2004 |
|
|
| 3-1-2-2-04
|
Riigikohus |
09.02.2004 |
|
|
| 3-1-1-71-04
|
Riigikohus |
22.06.2004 |
|
Arvestades VTMS §-st 2 ning KrMK § 1 p-st 4 tulenevat Riigikohtu kohustust lahendada küsimusi, mis ei ole lahendatud muudes väärteomenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel, peab kolleegium vajalikuks näha ette võimaluse saata väärteoasi VTMS § 174 p 7 alusel Riigikohtu otsusega maa- või linnakohtule ka kohtulikuks eelmenetluseks. Seda aga vaid juhul, kui eelmenetluses on väärteomenetlusõigust oluliselt rikutud ja seda rikkumist ei ole võimalik kohtuliku arutamise käigus kõrvaldada. Väärteoasja uue kohtuliku eelmenetluse käigus tuleb esimese astme kohtul teha VTMS 12. peatüki 2. jaos sätestatud menetlustoimingud.
Väärteoasja arutamine kaebemenetluses maa- või linnakohtus ilma menetlusosalise kaebuseta on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-105-04
|
Riigikohus |
11.11.2004 |
|
Kuigi kohtuvälises menetluses menetlusalusel isikul kaitsja puudumist ei loeta VTMS § 150 lg-s 1 sõnaselgelt väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, võidakse see rikkumine tunnistada oluliseks menetlusõiguserikkumiseks VTMS § 150 lg 2 alusel, kui see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu lahendi.
Kui kohtuväline menetlus ei toimu eesti keeles, siis tulenevalt KrMK § 16 lg-st 4 peavad olema ka menetlusdokumendid koostatud menetluse keeles. Vastav nõue haakub menetlusaluse isiku õigusega tutvuda menetlustoimingu protokolliga ja tunnistaja ülekuulamise regulatsiooniga, mille kohaselt tunnistaja ütlused protokollitakse võimalikult sõna-sõnalt ning ülekuulamisprotokoll antakse tunnistajale läbi lugeda.
|
| 3-1-1-7-05
|
Riigikohus |
10.03.2005 |
|
Menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriumite puhul on võimalik tugineda kriminaalmenetluse regulatsioonile (KrMS § 202 lg 1). Kui menetleja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 30 alusel, siis peab ta põhjendama, miks ta leiab, et menetlemine ei ole otstarbekas.
Väärteoasja ei menetlenud ebaseaduslik menetleja, kuna struktuuriüksuste, nt politseiosakondade puhul ei ole VTMS §-st 9 lähtuvalt tegemist menetlejatega VTMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-69-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
KrMS § 66 lg 2 piirab kohtuvälise menetleja ametniku osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja (kuid ka tema ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu käigu kohta ei ole põhimõtteliselt välistatud). Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 piiranguid ei sea (vt RKKKo-d 3-1-1-43-05, 3-1-1-29-05). Kuna teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks, on põhjendatud, et kohtuvälises menetluses kasutatakse tõendina teenistuskohustusi täitnud politseiametnike ettekandeid, kohtumenetlusse kaasatakse nad tunnistajatena.
Kohus, jättes politseiametnikust tunnistaja kohtuistungile kutsumata põhjusel, et tegemist on väärteoprotokolli koostaja kaastöötajaga, on lugenud tema ütlused väärteomenetluses sisuliselt lubamatuks tõendiks. Käesolevas väärteoasjas on sellega rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-107-05
|
Riigikohus |
28.10.2005 |
|
VTMS ei anna otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamise kriteeriume, kuid lähtuda tuleb KrMS-s sätestatust (vt RKKKo-d 3-1-1-146-03 ja 3-1-1-7-05). Olukorras, kus isik, keda on kiiruse ületamise eest korduvalt karistatud, ületab kiirust enam kui 20 km/h ning tuvastatud ei ole mingisuguseid vabandavaid asjaolusid, ei saa rääkida vähesest süüst. Kuna kiiruse sellise ületamise puhul on tegemist levinud liiklusalase õiguserikkumisega, ei saa ka viidata avaliku menetlushuvi puudumisele.
Isikul puudub võimalus juhiloa äravõtmise ja ajutise juhiloa väljastamise vaidlustamiseks VTMS §-des 76-80 ettenähtud korras enne kohtuvälise menetleja poolt kiirmenetluse otsuse tegemist.
Juhtimise keeld väljaspool Eesti Vabariiki võib riivata isiku õigust valida tegevusala või elukutset nagu ka õigust tegeleda ettevõtlusega - juhul, kui tal on vaja tõepoolest liikuda palju välisriikides, tuleb tal leida liikumiseks muid võimalusi peale auto juhtimise.
Isikul puudub võimalus juhiloa äravõtmise ja ajutise juhiloa väljastamise vaidlustamiseks VTMS §-des 76-80 ettenähtud korras enne kohtuvälise menetleja poolt kiirmenetluse otsuse tegemist.
Kuigi juhtimisõiguse piiramine kujutab endast liikumisvabaduse riivet, ei ole juhtimisõiguse piiramine väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi PS § 34 kaitsealas (vt RKÜKo 3-4-1-2-05, p 56). PS § 34 ei laiene Eestist väljapoole - Eesti Vabariik ei saa tagada isikute õigust liikuda vabalt väljaspool oma territooriumi. See, et isik ei või väljaspool Eestit autot juhtida, ei kujuta endast takistust riigist lahkumiseks ning seetõttu ei ole õigus liikuda väljaspool Eestit valitud sihtkohta autot juhtides PS § 35 (õigus riigist lahkuda) kaitsealas.
|
| 3-1-1-12-07
|
Riigikohus |
07.05.2007 |
|
In dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole.
|
| 3-1-1-71-07
|
Riigikohus |
12.11.2007 |
|
Väärteoasja arutamine väärteoprotokollis sätestatud ulatuses VTMS § 87 alusel tähendab kohtu seotust väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, mis tähendab omakorda seda, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud (RKKKo nr 3-1-1-75-03, nr 3-1-1-53-06), samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-38-07).
KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus tõlgendama süüdistatava kasuks üksnes sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik, ning et VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (RKKKo 3-1-1-147-05).
RSS § 321 lg 1 järgi väärteona kvalifitseeritav käitumine ei ole tagajärjepõhine, mis tähendab, et selline väärteona kvalifitseeritav käitumine ei pruugi kaasa tuua materiaalset tagajärge ja süüteokoosseisu olemasoluks ei ole tagajärg, s.o teabekandja kadumine, oluline ega nõutav.
Lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 321 lg-s 1 ette väärteokaristused riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 18).
RSS § 321 lg 1 järgi väärteona kvalifitseeritav käitumine ei ole tagajärjepõhine, mis tähendab, et selline väärteona kvalifitseeritav käitumine ei pruugi kaasa tuua materiaalset tagajärge ja süüteokoosseisu olemasoluks ei ole tagajärg, s.o teabekandja kadumine, oluline ega nõutav.
Lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 321 lg-s 1 ette väärteokaristused riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 18).
|
| 3-1-1-94-07
|
Riigikohus |
29.01.2008 |
|
VTMS ei reguleeri, kuidas peab kohus toimima olukorras, kus kohtuvälise menetleja esindaja vähendab kohtuistungil väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid. Sellises olukorras tuleb kohtul juhinduda VTMS §-st 2 ja KrMS §-st 301 ning väärteomenetlus lõpetada.
Väärteoprotokollis märgitakse väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht ning väärteo kvalifikatsioon seaduse nimetuse, paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Kohus on VTMS § 87 kohaselt väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Neist nõuetest tulenevalt peab juba väärteoprotokollis olema kirjeldatud menetlusalusele omistatava teo kirjeldus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3 ja nr 3-1-1-84-07, p 10).
VTMS § 123 lg 2 nõuete rikkumine on väärteomenetluse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-30-05, p 7).
VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p 1 alusel antud õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3).
Sedastades sõidudokumentide kontrollimise käigus väärteo tunnused, hõlmab dokumentide kontrollimine LE § 72 tähenduses lisaks liiklusjärelevalve teostamise korra §-s 8 märgitule ka kohapeal esmaste väärteomenetluse toimingute tegemist. LE §-s 72 sätestatud nõue, et lisaks juhile peavad selleks ajaks oma kohtadele jääma ka sõitjad, on põhjendatav muuhulgas ka vajadusega tagada liiklusjärelevalve ja väärteomenetluse läbiviimiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine.
Kuna KarS § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest, siis peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti.
|
| 3-1-1-2-08
|
Riigikohus |
06.03.2008 |
|
Otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. (RKKKo nr 3-1-1-37-03). Kohus peab võtma arvesse kohtuistungite mahtu ning määratud või mõistetud karistuse suurust (RKKKo nr 3-1-1-75-03).
Väärteomenetluse seadustiku üldsätted ei määratle, kas väärteomenetluses lähtutakse kohtumenetluses võistlevuse põhimõttest või uurimisprintsiibist. Kuid sellest tõdemusest üksi ei piisa väitmaks, et väärteomenetluses kehtib VTMS § 2 kaudu KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõte.
Väärteomenetluse seadustiku §-de 98 ja 99 regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluse seadustikus, kuivõrd väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust kui võistleva menetluse olulist tunnust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, alles seejärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda.
Väärteomenetluse seadustiku taoline erinevus võrreldes kriminaalmenetluse seadustikuga on põhjendatud. Võistlevuse põhimõtte oluliseks eelduseks on poolte võrdsuse nõue. See tähendab muuhulgas ka seda, et mõlema poole esindajal on õigusalased süvateadmised. Kriminaalmenetluses on see tagatud KrMS § 45 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt on kohtumenetluses kaitsja osavõtt kohustuslik. Väärteomenetluses taoline üldine kaitsja nõue puudub ning selle kehtestamine ei ole ka mõeldav, kuna see muudaks väärteoasjade menetlemise liialt kulukaks ning hakkaks takistama kohtusse pöördumist.
Väärteoprotokollis esitatud teo lühikirjeldus annab väärteoasja arutamise piirid (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-84-07). Kuigi vastav põhimõte on otsesõnu ära toodud VTMS §-s 87, mis reguleerib väärteoasja arutamist maakohtus, kehtib sama põhimõte ka kohtuvälises menetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-84-07 p. 11).
Selleks, et kohus saaks kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid VTMS § 123 lg 2 alusel, peab ta ühtlasi uurima kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud tõendeid, sh ülekuulamiste protokolle.
|
| 3-1-1-59-08
|
Riigikohus |
31.10.2008 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsiooni) nõuetega (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9). Konventsiooni art 6 p 3 "d" kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Sellest tulenevalt on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv KrMS §-s 291 sätestatu mõttes.
Kui kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, võib maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2). See nõue puudutab ka tunnistajate ütlusi (vt RKKKo nr 3-1-1-70-07, p 6).
|
| 3-1-1-6-09
|
Riigikohus |
26.02.2009 |
|
Kui väärteomenetluse poole esitab tähtaegselt kassatsiooniteatise, on maakohus kohustatud koostama VTMS § 134 kohaselt sama seadustiku §-de 109-111 nõuetele vastava põhistatud kohtuotsuse. Väärteomenetluse seadustik ei sätesta siiski, millise tähtaja jooksul tuleb kohtul pärast kassatsiooniteatise laekumist koostada põhistatud kohtuotsus. Vastavalt VTMS §-le 2 tuleb selle küsimuse lahendamisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 315 lg 8 järgi tuleb motiveeritud kohtuotsus koostada apellatsiooniõiguse kasutamise soovi teatamisest alates viieteistkümne päeva jooksul. Ka väärteomenetluses peab kohus koostama motiveeritud kohtuotsuse viieteistkümne päeva jooksul kassatsiooniteatise saamisest.
Kohtuliku arutamise läbiviimine poolt sellest teavitamata kujutab endast kohtuliku ärakuulamisõiguse rikkumist, mis on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-46-12
|
Riigikohus |
18.05.2012 |
|
VTMS § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib kohtuväline menetleja või kohus väärteomenetluse küll otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, kuid väärteomenetluse seadustikus ei täpsustata väärteomenetluse otstarbekusega lõpetamise kriteeriume. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (vt nt RKKKo 3-1-1-105-09, p 11).
KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-29-11, p 14). Samad põhimõtted on kohaldatavad ka väärteomenetluse puhul.
Maakohus peab väärteoasja arutama täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohtu VTMS § 133 p-st 4 tulenevalt kohustust otsustada, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-35-11, p 6).
|
| 3-1-1-28-13
|
Riigikohus |
22.03.2013 |
|
Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6).
Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6).
Seadusandja on reguleerinud väärteoprotokolli koostamist ja väärteotoimikuga tutvumist erinevalt võrreldes kriminaalmenetlusõigusega, mistõttu KrMS § 35 lg 2 koosmõjus VTMS §-ga 2 siin ei kohaldu.
Seadusandja on reguleerinud väärteoprotokolli koostamist ja väärteotoimikuga tutvumist erinevalt võrreldes kriminaalmenetlusõigusega, mistõttu KrMS § 35 lg 2 koosmõjus VTMS §-ga 2 siin ei kohaldu.
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-122-12, p 8).
|
| 3-1-1-36-13
|
Riigikohus |
04.04.2013 |
|
KrMS § 66 lg-st 2 ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6 ja 3-1-1-28-13, p 6).
KrMS § 66 lg-st 2 ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6 ja 3-1-1-28-13, p 6).
VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtul tuleb lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-122-12, p 8).
Liiklusseadus paneb juhile kohustuse kohandada oma sõiduki kiirus selliseks, et tal oleks võimalik peatuda teel oleva etteaimatava takistuse, sh liiklust reguleeriva foori, ees (LS § 7 lg 1 p 3 ja § 50 lg 3 p 1).
|
| 3-1-1-91-13
|
Riigikohus |
01.11.2013 |
|
Vastavalt VTMS § 30 lg 1 p-le 1 võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Sealjuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel (vt RKKKo 3-1-1-29-11, p 14). Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut.
Väärteoprotokoll saab kajastada vaid tegusid, mis on toime pandud enne protokolli koostamist. Kui väärteootsust tehes arvatakse isikule süüks ka sellised teod, mis on toime pandud pärast väärteoprotokolli koostamist, kujutab see endast väärteoprotokollis kajastatud faktiliste asjaolude eiramist ja seeläbi väärteoprotokolli piirest väljumist. Väärteoprotokolli piirest väljumine on aga tulenevalt VTMS §-st 87 kriminaalkolleegiumi väljakujunenud praktika kohaselt lubamatu (vt nt RKKKo 3-1-1-54-09, p 8.1 ja 3-1-1-71-13, p 7).
Menetlusaluse isiku süü suurust hinnates ei ole võimalik mööda vaadata ka sellest, et ta töötas ebaseaduslikult üksnes nelja päeva jooksul.
Kui tegu pannakse toime välditavas keelueksimuses, on teo toimepanija süü tulenevalt KarS § 39 lg-st 2 aga väiksem kui olukorras, kus isik paneb teo toime selle keelatusest teadlik olles (vt RKKKo 3-1-1-29-11, p 14).
VMS § 303 näeb ette karistuse Eestis töötamiseks seaduslikku alust mitteomava välismaalase poolt Eestis töötamise eest. Seega eeldab selle väärteo objektiivne koosseis esiteks seda, et menetlusalune isik on välismaalane, teiseks peab tuvastama töötamise ja kolmandaks on tarvis teha kindlaks, et töötamiseks ei olnud seaduslikku alust.
VMS § 105 lg 3 sätestab, et Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslikku alust omav välismaalane võib Eestis viibida Eestis registrisse kantud juriidilise isiku või välismaa äriühingu filiaali juhtimis- või järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil aasta jooksul kuni kuus kuud. Seega on vaja vastata kolmele küsimusele. Esiteks on tarvis teha selgeks, kas isik võis Eestis viibida; teiseks tuleb võtta seisukoht selle kohta, kas isik viibis Eestis eesmärgil, millest kõneleb VMS § 105 lg 3; kolmandaks peab analüüsima, kas menetlusaluse isiku tegevus jäi normis nimetatud kuuekuulise piirangu raamesse.
Ei saa öelda, et isik, kes peab lahkumiskohustuse täitma alles teatud kuupäeva saabudes, ei viibi Eestis enne seda kuupäeva seaduslikul alusel (vt ka RKHKm 3-3-1-71-07, p 9). Kui aga lahkumisettekirjutuse täitmine peatatakse esialgse õiguskaitse korras halduskohtumenetluse seadustiku 24. peatüki järgi kuni haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni, tekib isikul tulenevalt esialgse õiguskaitse määrusest Eestis viibimise õigus VMS § 43 lg 1 p 5 teise alternatiivi tähenduses (s.o kohtulahendist tulenev õigus Eestis viibida).
|
Facebook
Twitter