3-1-1-101-03
|
Riigikohus |
25.09.2003 |
|
VTMS kohaselt pole haldusõiguserikkumise protokoll enam tõend, vaid menetlusdokument, mis sisaldab rikkumise lühikirjeldust ja kvalifikatsiooni, samuti märgitakse selles ära tõendid (VTMS § 69 lg 2 p-d 1, 2 ja 7). See ei tähenda, et väärteoprotokolli ei saa üldse pidada tõendiks, nimelt võivad sisalduda väärteoprotokollis menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused.
|
| 3-1-1-105-03
|
Riigikohus |
08.10.2003 |
|
Väärteoprotokoll on reeglina käsitletav menetlusdokumendina, kuid väärteoprotokolli võidakse kanda ka menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlusi (VTMS § 69 lg 2 p-d 3 ja 4 ning lg 7). Arvestades seda, et ütlused on tõendid, tuleb ka väärteoprotokolli lugeda tõendiks niivõrd, kuivõrd ta sisaldab kõnealuseid ütlusi.Kooskõlas VTMS §-ga 2 peab ka väärteomenetluses olema menetlusalusele isikule tagatud KrMK §-s 128 sätestatud võimalus panna ülekuulamise järgselt ütlusi kirja ka omakäeliselt.
Ehkki politseiametnikul pole kohustust tutvustada kiirust ületanud juhile mõõteseadme näitu, tuleneb selline kohustus süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest. Mõõteseadme tulemuse tutvustamine tuleb kanda väärteoprotokolli. Juhul aga, kui mõõtmist teostavad ja väärteoprotokolli koostavad erinevad isikud või mõõtmine ei toimu väärteoprotokolli koostamise kohas, tuleb mõõtmistulemused fikseerida mõõteriista kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis.
Ehkki politseiametnikul pole kohustust tutvustada kiirust ületanud juhile mõõteseadme näitu, tuleneb selline kohustus süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest. Mõõteseadme tulemuse tutvustamine tuleb kanda väärteoprotokolli. Juhul aga, kui mõõtmist teostavad ja väärteoprotokolli koostavad erinevad isikud või mõõtmine ei toimu väärteoprotokolli koostamise kohas, tuleb mõõtmistulemused fikseerida mõõteriista kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Kohtu poolt uuritud tõendite (patrull-leht ja tunnistajate ütlused) hindamata jätmine (KrMK § 50 lg 1 nõuete rikkumine), mis tõi kaasa tõendites esinevate vastuolude kõrvaldamata jätmise ning sellest tulenevalt ka põhjendamata kohtuotsuse, on VTMS § 150 lg 2 mõttes väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine.
Kuigi kohtul on väärteomenetluses teatud võimalused ise tõendeid koguda (nt VTMS § 31 lg 1 ja § 102 lg 5) ei ole seadusandja soovinud luua olukorda, mil kohus hakkaks kohtuvälist menetlejat tõendite kogumisel asendama.
Väärteoprotokoll on reeglina käsitletav menetlusdokumendina, kuid väärteoprotokolli võidakse kanda ka menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlusi (VTMS § 69 lg 2 p-d 3 ja 4 ning lg 7). Arvestades seda, et ütlused on tõendid, tuleb ka väärteoprotokolli lugeda tõendiks niivõrd, kuivõrd ta sisaldab kõnealuseid ütlusi.Kooskõlas VTMS §-ga 2 peab ka väärteomenetluses olema menetlusalusele isikule tagatud KrMK §-s 128 sätestatud võimalus panna ülekuulamise järgselt ütlusi kirja ka omakäeliselt.
Ehkki politseiametnikul pole kohustust tutvustada kiirust ületanud juhile mõõteseadme näitu, tuleneb selline kohustus süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest. Mõõteseadme tulemuse tutvustamine tuleb kanda väärteoprotokolli. Juhul aga, kui mõõtmist teostavad ja väärteoprotokolli koostavad erinevad isikud või mõõtmine ei toimu väärteoprotokolli koostamise kohas, tuleb mõõtmistulemused fikseerida mõõteriista kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis.
Kuigi kohtul on väärteomenetluses teatud võimalused ise tõendeid koguda (nt VTMS § 31 lg 1 ja § 102 lg 5) ei ole seadusandja soovinud luua olukorda, mil kohus hakkaks kohtuvälist menetlejat tõendite kogumisel asendama.
|
| 3-1-1-100-03
|
Riigikohus |
16.10.2003 |
|
Ülekuulamisprotokollis tehtud märget "olen tutvunud" ei saa lugeda menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise kohta antud ütlusteks (tõendiks), sest see ei sisalda faktilisi andmeid, mille alusel on võimalik teha kindlaks teo vastavust väärteokoosseisule, õigusvastasust ja isiku süüd, samuti muid väärteoasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid.
Autojuhti ei saa pidada juriidilise isiku organiks ega juhtivtöötajaks. Kõnealusel juhul on tuvastatud, et autojuht täitis tööandja korraldust. Samas pole aga tõendatud, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja poolt ning juriidilise isiku huvides oleks antud korraldust auto koormamiseks üle lubatud piirnormide. Isegi kui selline korraldus oleks antud, ei välistaks see KarS § 14 lg-st 2 tulenevalt autojuhi vastutust.
Autojuhti ei saa pidada juriidilise isiku organiks ega juhtivtöötajaks.
|
| 3-1-1-61-04
|
Riigikohus |
21.06.2004 |
|
Kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud, kui ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et isik on talle süüks arvatud rikkumised toime pannud. Ei piisa, kui kohtuotsuses on üksnes märgitud, et isiku süü väärteo toimepanekus on tõendatud, ilma, et oleks näidatud, milliste tõendite alusel kohus rikkumise tõendatuks loeb ja milline asjaolu on millise tõendiga tõendatud.
|
| 3-1-1-107-04
|
Riigikohus |
22.11.2004 |
|
Kui kohus on kord juba pidanud vajalikuks tunnistaja istungile kutsumist, ei saa sellise seisukoha muutmist lugeda õigeks, eriti siis, kui see jäetakse põhjendamata. Kohtul on õigus avaldada kohtus kohtuvälises menetluses antud ütlusi siis, kui tunnistaja pole kohtusse ilmunud (VTMS § 99 lg 8). Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka EÕIK art 6 p 3 "d" nõuetega, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
Kohtul on õigus avaldada kohtus kohtuvälises menetluses antud ütlusi siis, kui tunnistaja pole kohtusse ilmunud (VTMS § 99 lg 8). Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka EÕIK art 6 p 3 "d" nõuetega, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
Kui kohus on kord juba pidanud vajalikuks tunnistaja istungile kutsumist, ei saa sellise seisukoha muutmist lugeda õigeks, eriti siis, kui see jäetakse põhjendamata.
Kui kohus jätab mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse esitada tunnistajale küsimusi ja ühtlasi sellega jätab kontrollimata vastuolu menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustes, mis võis viia ebaõige kohtuotsuseni, siis on tegemist olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Euroopa Inimõiguste Kohus käsitleb kuriteo mõistet autonoomsena siseriiklikust õigusest. Ka RKPK on asjas nr 3-4-1-1-04 leidnud, et osa väärtegusid on liigitatavad kuritegude alla inimõiguste konventsiooni tähenduses.
|
| 3-1-1-89-04
|
Riigikohus |
24.11.2004 |
|
Joobeseisund on üks faktilistest asjaoludest, mis tuvastatakse tõendamise üldreeglite kohaselt. LS § 20 lg-st 3 lähtuva alkoholijoobe määratluse eesmärk on rõhutada, et karistusõigusliku tähendusega alkoholijoovet tuleks käsitada kompleksse nähtusena, mitte igasugune alkoholi tarvitamine ei pruugi veel tähendada alkoholijoovet ja teisalt peab süüteo menetleja kontrollima, kas isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused on ikka tingitud alkoholi tarvitamisest või on neil muud põhjused. Põhjendamatu oleks joobeseisundi määrangu selline tõlgendamine, mille kohaselt ei saaks näiteks lugeda joobeseisundit tuvastatuks isegi mitte väga suures koguses alkoholi tarvitamise pinnalt, kui on jäetud eraldi fikseerimata isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused.
Kui alkoholijoobe tuvastamisel pole isikule tagatud LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõigust, siis on joobeseisundi tuvastamise akt tõendina lubamatu. Joobeseisundi kui faktilise asjaolu tuvastamine peab toimuma vastavalt LS-s ja Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korras sätestatule ning LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõiguse rikkumine ei ole korvatav menetlusaluse isiku ütlustega.
|
| 3-1-1-117-04
|
Riigikohus |
10.12.2004 |
|
Väärteoprotokoll peab sisaldama teavet põhjustatud kahju kohta (VTMS § 69 lg 2 p 5). Lisaks sellele, et protokollis näidatakse kellel kahju tekkis, tuleb ka näidata, milles kõnealune kahju seisnes. See ei tähenda tingimata kahju rahalise suuruse määramist, kuid varalise kahjuga liiklusõnnetuse korral tuleb tuua välja autodel tekkinud kahjustused.
Kohtuotsus peab tuginema tõendite hindamisest tulenevale veendumusele tõendamiseseme asjaolude esinemises. See veendumus kujuneb tõendite vaba hindamise tulemusel ning ei tähenda, et esitatud tõend � eksperdiarvamus � ei võiks olla tõenäolises vormis (vt RKKK otsused nr 3-1-1-121-97 ja 3-1-1-4-99).
Kui kohus pole kohtuistungi protokolli paranduste tegemise taotlust lahendanud VTMS §-s 106 sätestatud korras, mille tulemusel puudub võimalus kontrollida nende märkuste põhjendatust ja sellest tulenevalt ei ole võimalik objektiivselt hinnata ka kohtuotsuses kajastatud tõendite sisu kirjelduse ja kohtu järelduste vastavust kohtuistungil kontrollitud tõenditele, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-20-05
|
Riigikohus |
08.04.2005 |
|
KrMS § 63 näeb ühe võimaliku tõendiliigina ette dokumendi, kui see sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta (KrMS § 123 lg 1). Kuna vere laboratoorse uuringu kohta tehtud aktis selline teave sisaldub, ei ole välistatud, et kohus võib seda käsitada tõendina, s.o muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõistes ja hindab seda teiste tõenditega kogumis.
|
| 3-1-1-19-05
|
Riigikohus |
18.04.2005 |
|
Tõendi lubatavuse on küsimus sellest, kas menetluskorra rikkumisega talletatud informatsiooni võib üldse tõendite hulka arvata. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev.
Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides teda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Ka juhul, kui isikule ei ole enne menetlustoimingu algust tutvustatud tema õigusi, võib teave, mis saadi selle toimingu käigus, peegeldada tegelikke asjaolusid.
Pärast joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamist tuleb isikule tutvustada VTMS § 19 lg-s 1 sätestatud õigusi.
Tõendi lubatavuse on küsimus sellest, kas menetluskorra rikkumisega talletatud informatsiooni võib üldse tõendite hulka arvata. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev.
Kuna kohus lähtus tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse hindamisel üksnes formaalsest asjaolust, et isikule olid jäetud esimese menetlustoimingu tegemisel tutvustamata VTMS §-s 19 sätestatud õigused ega ole hinnanud seda, kas ja kuivõrd see rikkumine tõendi saamist mõjutas, on kohtuotsus põhjendamatu ja tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Lähtudes KrMS § 193 lg-st 1 peavad väärteomenetluse alustamiseks esinema ajend ja alus ning puuduma menetlust välistavad asjaolud. Ajend on väärteole viitav teave, sh menetleja poolt oma ülesandeid täites saadud väärteole viitav teave. Alus on aga väärteotunnuste sedastamine väärteomenetluse ajendis. Seega alustatakse menetlust siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad sellele, et väärtegu on toime pandud.
Politseioperatsioon, kus kontrolliti juhte sõltumata eelnevast joobekahtlusest, ei kujutanud joobeseisundi tuvastamine indikaatorvahendiga endast veel väärteomenetluse toimingut, kuna puudus menetluse alustamise alus. Küll oli see olemas peale joobeseisundi tuvastamist indikaatorvahendiga ning edasised toimingud joobe tuvastamiseks kujutasid endast juba väärteomenetluse toiminguid (vt RKKKo 3-1-1-105-04 ja RKÜKo 3-3-1-77-03).
Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides teda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Ka juhul, kui isikule ei ole enne menetlustoimingu algust tutvustatud tema õigusi, võib teave, mis saadi selle toimingu käigus, peegeldada tegelikke asjaolusid.
Tõendi lubatavuse on küsimus sellest, kas menetluskorra rikkumisega talletatud informatsiooni võib üldse tõendite hulka arvata. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev.
|
| 3-1-1-29-05
|
Riigikohus |
28.04.2005 |
|
Mootorsõiduki juhile, keda süüdistatakse lubatud sõidukiiruse ületamises ja kes kohapeal ei nõustu väitega kiiruse ületamise kohta, tuleb näidata mõõteseadme näitu (vt RKKKo 3-1-1-105-03). Mõõteseadme näidu näitamata jätmine ei tähenda seda, et kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus oleks tõendina lubamatu (tõendi lubatavuse kohta vt RKKKo 3-1-1-19-05 p 7.4), vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli või menetlustoimingu protokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega.Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega. Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
Mootorsõiduki juhile, keda süüdistatakse lubatud sõidukiiruse ületamises ja kes kohapeal ei nõustu väitega kiiruse ületamise kohta, tuleb näidata mõõteseadme näitu (vt RKKKo 3-1-1-105-03). Mõõteseadme näidu näitamata jätmine ei tähenda seda, et kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus oleks tõendina lubamatu (tõendi lubatavuse kohta vt RKKKo 3-1-1-19-05 p 7.4), vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli või menetlustoimingu protokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega.Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
|
| 3-1-1-43-05
|
Riigikohus |
19.05.2005 |
|
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kohtuvälise menetleja ametnik jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7).
KrMS turvakontrolli mõistet (taskute sisu ettenäitamine, eesmärgiga leida sigarette, tikke vmt, s.o leida asitõendeid) ei tunne. See, kas isiku juures on asitõendina kasutatavaid asju, tehakse KrMS § 88 lg 1 p 4 kohaselt kindlaks isiku läbivaatuse käigus ja see peab toimuma seaduses sätestatud nõudeid järgides. Isiku kohustamine ette näitama tema taskuis olevaid esemeid riivab PS §-s 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele ja seda võib teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kohtuvälise menetleja ametnik jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7).
Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo-d 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Sisuliselt tähendab see seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines.
KrMS turvakontrolli mõistet (taskute sisu ettenäitamine, eesmärgiga leida sigarette, tikke vmt, s.o leida asitõendeid) ei tunne. See, kas isiku juures on asitõendina kasutatavaid asju, tehakse KrMS § 88 lg 1 p 4 kohaselt kindlaks isiku läbivaatuse käigus ja see peab toimuma seaduses sätestatud nõudeid järgides. Isiku kohustamine ette näitama tema taskuis olevaid esemeid riivab PS §-s 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele ja seda võib teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
|
| 3-1-1-69-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
KrMS § 66 lg 2 piirab kohtuvälise menetleja ametniku osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja (kuid ka tema ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu käigu kohta ei ole põhimõtteliselt välistatud). Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 piiranguid ei sea (vt RKKKo-d 3-1-1-43-05, 3-1-1-29-05). Kuna teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks, on põhjendatud, et kohtuvälises menetluses kasutatakse tõendina teenistuskohustusi täitnud politseiametnike ettekandeid, kohtumenetlusse kaasatakse nad tunnistajatena.
Kohus, jättes politseiametnikust tunnistaja kohtuistungile kutsumata põhjusel, et tegemist on väärteoprotokolli koostaja kaastöötajaga, on lugenud tema ütlused väärteomenetluses sisuliselt lubamatuks tõendiks. Käesolevas väärteoasjas on sellega rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-92-05
|
Riigikohus |
10.10.2005 |
|
Kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded (vt RKKKo-d 3-1-1-148-03, 3-1-1-99-04).
Kui isiku ülekuulamisel antud ütlusi sooviti protokollida väärteoprotokollis, kantakse VTMS § 69 lg 7 kohaselt sinna ka isiku keeldumine ütluste andmisest.
Mõiste "piiranguvöönd" puhul on tegemist normatiivse tunnusega, mille puhul ei pea isik KarS § 17 lg-st 3 tulenevalt teadma selle täpset juriidilist tähendust. Piisav on, et isik teab normatiivse tunnuse sotsiaalset tähendust või vähemalt selle üldkeelelist paralleelhinnangut. Antud juhul tuleb tahtluse väljaselgitamiseks lahendada küsimus, kas isik vähemalt möönis, et veekogude kalda- ja rannaaladel kehtivad teatud tegutsemispiirangud ning kas ta pidas võimalikuks, et viibib alal, kus need piirangud kehtivad.
Teo keelatuses eksimuse sedastamiseks tuleb lähtuda küsimusest, kas isik saab aru teo materiaalsest õigusvastasusest. Isik ei pea teadma konkreetset seadusesätet (vastavat õigusliku regulatsiooni olemasolu), vaid seda, et teatud tegevus on keelatud. Vältimatu keelueksimus on välistatud, kuna keeld sõita järveluidetele puude alla on ilmne ja üldarusaadav. Mootorsõiduki juht peab tundma liiklusalast regulatsiooni ning LS § 48 lg 1 näeb ette, et mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks. Nendes kohtades võib liigelda ainult maaomaniku loal.
Otsuses ei ole selgitatud, mille alusel kohus luges ala pindamata metsateeks. Lisaks oleks kohus pidanud juhul, kui ta leidis, et tegemist oli teega, tuvastama ka selle, kas see tee oli ette nähtud mootorsõidukite liiklemiseks.
|
| 3-1-1-86-05
|
Riigikohus |
17.10.2005 |
|
Tulenevalt MõõteS § 50 lg-st 4 ei ole taatlemata mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus tõendatav, s.o puudub kindlus, et mõõtetulemus on õige. Seega ei ole usaldusväärsed ka mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõendid.
Varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine tähendab seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid. Sama seisukohta kinnitab ka senine RKPK praktika, mille kohaselt rikub pärast uue seaduse jõustumist eelmise seaduse alusel antud määruse kohaldamine PS § 87 p 6 ning õiguskindluse põhimõtet (vt RKPKo-d 3-4-1-5-98 ja 3-4-1-3-01).
|
| 3-1-1-120-05
|
Riigikohus |
17.11.2005 |
|
Politseil on PolS § 13 p 4 alusel õigus toimetada menetlusalune isik tõendite kogumise eesmärgil politseisse. "Politseisse toimetamine" PolS § 13 p 4 mõttes hõlmab lisaks politseiasutusele ka muud asutust (nt meditsiiniasutus), kuhu on menetlusalune isik vaja tõendusteabe kogumiseks toimetada.
Erinevalt liiklusalastest süütegudest, mille puhul on joobeseisundi tuvastamiseks kehtestatud eraldi kord, on teiste süütegude korral joobeseisund kui koosseisutunnus tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seega võis menetleja joobeseisundi tuvastamiseks määrata ka ekspertiisi. Kuna joove on kiirestimööduv seisund, siis ei pruugi ekspertiisimääruse koostamine sündmuskohal olla alati otstarbekas. Seetõttu oli menetlejal õigus nõuda isikult ekspertiisi tulekut enne vastava määruse koostamist.
Pole välistatud, et isiku joobeseisund loetakse tuvastatuks ka alkoholi kasutamisele tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise pinnalt ilma tema veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata (vt RKKKo otsus 3-1-1-89-04, p 10).
Kohustuslik joobeekspertiis ei ole vastuolus PS § 22 lg-st 3 tuleneva enese mittesüüstamise privileegiga. EIK on asunud seisukohale, et enese mittesüüstamise privileeg ei laiene kriminaalmenetluses sellise materjali kasutamisele, mida võidakse võtta süüdistatavalt sunni rakendamisega, kuid mis eksisteerib tema tahtest sõltumatult - näiteks läbiotsimisel äravõetud dokumendid; hingeõhu-, vere- ja uriinianalüüsid ning koeproovid DNA testideks (vt nt Saunders vs Ühendkuningriik, otsus 17. detsembrist 1996, p 69).
Kui isik keeldub täitmast politseiametniku seaduslikke korraldusi seoses alkoholijoobe mõõtmisega, keeldudes esmalt puhumast alkomeetrisse ning seejärel minemast koos politseiametnikuga alkoholijoobe tuvastamiseks ekspertiisi ning kui isik ei soostunud täitma korraldust väljuda politseiautost, siis sellist isiku käitumist tuleb lähtudes teoühtsuse põhimõttest (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3) käsitada ühe teona (KarS § 276), mitte aga kolme erineva korralduse täitmata jätmisena.
|
| 3-1-1-119-05
|
Riigikohus |
28.11.2005 |
|
Olukorras, kus üks kohtuvälise menetleja ametnik teostas väärteoasjas üksnes menetlusaluse isiku kinnipidamist, vormistas selle kohta vastava protokolli ja teostas kinnipeetud isiku esmase ülekuulamise, kus menetlusalune isik keeldus ütluste andmisest, mille järel menetles väärteoasja teine kohtuvälise menetleja ametnik, ei ole välistatud esimese kohtuvälise menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine menetlusaluse isiku kinnipidamise asjaolude suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7).
Lähtudes asjaolust, et väärteoprotokolli koostamine ja selle tutvustamine ei toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut otsust väärteoasjas, ei ole põhjendatud tunnistada selle toimingu juures kaitsja puudumist oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 alusel.
|
| 3-1-1-145-05
|
Riigikohus |
10.02.2006 |
|
Väärteomenetluses lähtutakse tõendite kogumisel ja tõendamisel VTMS § 31 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse sätetest, arvestades väärteomenetluse erisustega. KrMS § 60 lg-st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. See tähendab, et ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid väide peab olema kontrollitav. Saadud info vormistamine tõendi kujul ongi vajalik info kontrollitavuse tagamiseks. Selleks, et kasutada väärteomenetluses mingilt isikult saadud informatsiooni, oleks tulnud see isik menetlusseadustikus sätestatud korras tunnistajana üle kuulata.
KarS § 14 lg-st 1 tulenevalt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel väärteo eest, mille on juriidilise isiku huvides toime pannud tema juhtivtöötaja või organ. Arvestades seda, et paljudes väärteokoosseisudes kirjeldatud teod, mille eest on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on sellised, mida reeglina ei pane toime juriidilise isiku juhtivtöötaja ega organ, vaid tavatöötajad, on kohtupraktikas aktsepteeritud ka seda, et teo paneb toime juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul või vähemalt heakskiidul (RKKKo nr 3-1-1-82-04).
|
| 3-1-1-157-05
|
Riigikohus |
27.03.2006 |
|
Ruumi omanik või valdaja võib ise otsustada, kellel ta ruumi siseneda ja seal viibida lubab, samuti seda, mida ta seal ruumis teha lubab. Kuna isiku kasutatavatesse ruumesse või muule piiratud alale sisenemisel riivatakse põhiõigust eraelu puutumatusele, võivad ametiisikud seda teha ainult seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Hoonet, ruumi, sõidukit või piirdega ala võib läbi otsida, kui on põhjendatud kahtlus, et seal võib olla otsitav asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt või kriminaalasja lahendamiseks vajalik ese või isik.
Kontrolli selle üle, et läbiotsimine toimub põhjendatult, peab tagama VTMS § 35 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt läbiotsimine toimub kohtuvälise menetleja määruse alusel, millel on resolutsioonina kohtuniku luba.
Sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel politseiametnikud garaažiboksi sisenesid, oleks tulnud alkoholi ja tubakatoodete leidmine fikseerida. Juhul, kui teostati läbiotsimine, oleks tulnud seda teha läbiotsimise protokollis, kui aga siseneti menetlusaluse isiku nõusolekul, oleks tulnud teostada sündmuskoha vaatlus ning koostada sündmuskoha vaatluse protokoll.
KrMS § 161 lg 6 kohaselt on tõlk kohustatud tõlkima kõike menetlustoimingusse puutuvat täpselt ja täielikult. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt on tõlgil õigus tõlke õigsuse huvides esitada menetlusosalisele küsimusi, tutvuda menetlustoimingu protokolliga ja teha selle kohta avaldusi, mis protokollitakse. Neist sätetest tuleneb, et tõlk kaasatakse menetlustoimingusse kohe selle alustamisest, mitte aga selle mõnes hilisemas staadiumis. See on vajalik selleks, et menetluse keelt mittevaldaval isikul oleks võimalik toimingus osaleda võrdväärselt keelt valdava isikuga.
Tõendite hindamisel peab kohus kontrollima ka seda, kas tõendid on kogutud menetlusnõudeid järgides. Kui nõudeid on rikutud, peab kohus otsustama, kas rikkumine on selline, millest tulenevalt on tõend lubamatu, s.o tuleb üldse jätta tähelepanuta, või kui tõend on lubatav, kas rikkumine seab kahtluse alla tõendi usaldusväärsuse (vt nt RKKKo nr 3-1-1-19-05).
Kohtuvälise menetleja ametnik ei või tõendite kogumata jätmisel asjaolusid oma ütlustega tõendada (vt RKKKo nr 3-1-1-43-05 ja 3-1-1-29-05).
Avalikus õiguses, eriti politseiõiguses ja süüteomenetluses kehtib põhimõte, et teha tohib vaid seda, mis on õigusaktidega lubatud. Kohtuvälise menetluse ajal kehtinud redaktsioonis ei andnud politseiseadus ega väärteomenetluse seadustik politseiametnikele õigust isikut tema nõusolekuta fotografeerida (praegu kehtivas redaktsioonis lubab PolS § 13 p 9 fotografeerida kinnipeetud menetlusaluseid isikuid, keda ei ole võimalik seaduses ettenähtud kinnipidamise tähtaja jooksul dokumentide alusel tuvastada). Ka isiku juures olevaid asju, sh mobiiltelefoni võib uurida isiku nõusolekul. Isiku nõusolekuta võib seda teha PolS § 13 lg 1 p 2 kohaselt juhul, kui see on vajalik ohutuse tagamiseks. Samuti võib seda teha väärteomenetluses, kuid seejuures tuleb lähtuda isiku läbivaatuse regulatsioonist.
Kahtlust, et isik on pannud toime süüteo, ei kontrollita järelevalvemenetluses, vaid vastavalt rikkumise iseloomule kas väärteo- või kriminaalmenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-19-05).
|
| 3-1-1-7-06
|
Riigikohus |
10.04.2006 |
|
Hinnates ühe või teise potentsiaalse tõendusteabe allika lubatavust või usaldusväärsust tõendina, ei saa kohus asuda seisukohale, et selle kasutamine tõendina on "kaheldav". Tulenevalt VTMS § 134 lg-st 1 ja § 110 p-dest 1 ja 2 peab kohtuotsusest üheselt selguma, millised tõendid on kohus lugenud lubatavateks ja usaldusväärseteks ning millised mitte.
Asjaolu, milline juhtivtöötaja või organ on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib taoline nõue nii tegevus- kui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-06 ja 3-1-1-9-05)
Kohtuvälise menetleja otsuse tegemine väärteomenetluses on käsitatav isiku põhiõigusi piirava riigivõimu teostamisena, milleks peab menetlejal olema muu hulgas ka protsessuaalne pädevus. Kuna alates 1. juulist 2005 polnud Rahandusministeeriumil seadusest tulenevat volitust LotS § 18-3 tunnustele vastavaid väärtegusid menetleda vaid ministeerium pidanuks saatma väärteomaterjalid pooleliolevates menetlustes politseiprefektuuridele või Maksu- ja Tolliametile, on VTMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt nimetatu näol tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega.
Loterii, kui hasartmängu alaliik, on mäng, milles osalemine võimaldab omandada raha või muud vara ning millest osavõtu õiguse omandanud isiku võit sõltub arvudest, sümbolitest või pildist, mis määratakse loosimise või muu täielikult juhuslikkusel põhineva tegevusega, kusjuures loteriis osaleja riskib kaotada mängus osalemise õiguse eest tehtud panuse.
Panus HasMS § 3 lg 1 mõttes on varaline väärtus, mille hasartmängus (sh loteriis) osaleja annab mängus osalemise õiguse eest ja mille ta juhuslikkusel põhineva tegevuse teel väljaselgitatava võidu mittesaamisel kaotab. Panuse tunnustele vastab üksnes selline varaline sooritus, mille tegemine toob kaasa riski, et võidu väljaselgitamiseks toimuva juhuslikkusel põhineva tegevuse tagajärjel väheneb panuse tegija vara.
Olukorras, kus isik tasub teatud rahasumma (või annab üle muu vara) eesmärgiga omandada selle eest samaaegselt nii mingi kaup või teenus kui ka õigus osaleda varalise väärtuse (auhinna) loosimises, saab tasutud summat lugeda HasMS § 3 lg 1 mõttes panuseks üksnes tingimusel, et see ületab lisaks loosimises osalemise õigusele omandatud kauba või teenuse turuhinda.
|
| 3-1-1-33-06
|
Riigikohus |
24.05.2006 |
|
Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 2 ei tohi väärteoasja menetlenud kohtuvälise menetleja ametnik menetluses tunnistajana osaleda, s.o tõendada tõendamiseseme asjaolusid oma ütlustega. Selliste ütluste puhul on tegemist lubamatu tõendiga (vt ka RKKKo nr 3-1-1-43-05).
Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-05).
Asjaolu, et kohtuvälise menetluse materjalid, millega menetlusaluse isiku kaitsja kohtuvälises menetluses tutvuda sai, koosnesid üksnes väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest, kujutab endast menetlusõiguse rikkumist - sellega võeti menetlusaluselt isikult võimalus ennast kohtuvälises menetluses kaitsta.
Kuivõrd kassatsioon on kohtu otsuse peale esitatav kaebus, eeldab see VTMS § 157 p-des 1 ja/või 2 loetletud kassatsiooni aluste olemasolu kohtu otsuses. Asjaolu, et kassaator ei nõustu uuritud tõenditele kohtu poolt antud hinnangutega, esitatud põhistustega ning tehtud järeldustega ei ole kassatsiooni aluseks VTMS § 157 p-s 2 mõttes.
Tunnistajale isiku äratundmiseks esitamist reguleerib KrMS § 81, mille teise lõike kohaselt tuleb isik (või lõike 4 kohaselt vajadusel tema foto) esitada äratundmiseks koos vähemalt kahe sellega sarnase isikuga (või nende fotodega). Taolise nõude eesmärgiks on vältida äratundja suunamist ja tagada, et ta kaaluks otsustust tehes äratundmiseks esitatud objektide tunnuseid. Seda kinnitab asjaolu, et vastavalt KrMS § 81 lg-le 6 tuleb teha tunnistajale, kui ta tunneb äratundmiseks esitatud objekti ära või kinnitab selle sarnasust uuritava objektiga, ettepanek nimetada tunnused, mille alusel ta on oma järelduse teinud, ja selgitada objekti seost uuritava sündmusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 82 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse tunnused, mille järgi tundis äratundja objekti ära, ära tundmiseks esitamise protokolli.
Ei ole alust eeldada, et ühe foto äratundmiseks esitamine tooks alati kaasa teise tulemuse kui vähemalt kolme sarnase isiku foto äratundmiseks esitamine. Kui äratundja lähtub otsustust tehes kindlatest tunnustest, tunneks ta ikkagi ära ühe ja sama isiku. Küll tõusetub siinkohal küsimus tõendi usaldusväärsusest. Juhul, kui isikule esitati äratundmiseks ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse. Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja milliseid tunnuseid on ta välja toonud.
|
Facebook
Twitter