III-1/1-83/95
|
Riigikohus |
21.11.1995 |
|
Avaliku korra rikkumise käigus tulirelvaga ähvardamine, mis on suunatud kannatanu psüühilisele mõjutamisele kujutab endast KarS § 263 p-s 3 sätestatud süütegu.
|
| 3-1-1-15-03
|
Riigikohus |
30.01.2003 |
|
Kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel karistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetu karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas tegu, mille eest isikut karistati, on kuriteona karistatav ka kehtiva kriminaalseaduse järgi. Juhul, kui see tegu ei ole enam kuriteona karistatav, on varem mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine välistatud.
|
| 3-1-1-16-03
|
Riigikohus |
31.01.2003 |
|
Kriminaalasjade ühendamisel pole erinevate kriminaalasjade registratsiooninumbril õigusliku tähendust. Registratsiooninumber on pelgalt asjaajamise kategooria, mis peab kindlustama materjalide registreerimise, nende liikumise jälgimise, säilitamise ja täitma ka muid eesmärke, mis ei ole seotud asja sisulise lahendamise aluseks olevate asjaoludega.
Kui ühendatakse erinevad kriminaalasjad, kus isiku suhtes on valitud erinevad tõkendid, tuleb lahendada ka küsimus, milline tõkend jääb kehtima ühendatud kriminaalasjas.
Kui isikult võetakse motiveerimatult õigus oma süüdistusasjas tehtud otsustuse läbivaatamisele kõrgemalseisvas kohtus, on tegu kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega
|
| 3-1-1-23-03
|
Riigikohus |
12.02.2003 |
|
Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ning eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ja riigi rahaliste vahendite säästlikum kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega ei KrK § 20 ega ka KarSRS § 1 tähenduses.
Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ning eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ja riigi rahaliste vahendite säästlikum kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega ei KrK § 20 ega ka KarSRS § 1 tähenduses.
Teo toimepanemise ja isiku süüditunnistamise ajal kehtinud seaduse järgi kuriteoks tunnistatud teo toimepannud isikul ei kao kohustus kompenseerida oma õigusvastasest käitumisest tulenevaid menetluskulusid. Seadus ei näe ette karistuse kandmisest KarSRS § 1 alusel vabastatud süüdimõistetu vabastamist kohtukulude tasumise kohustusest.
|
| 3-1-1-5-03
|
Riigikohus |
12.02.2003 |
|
Väljaandmisvahistust ei saa olemuslikult võrdsustada siseriiklikult kohaldatava tõkendi - vahi all pidamisega.
Puudub alus lugeda väljaandmisvahistuses viibitud aega KrMK §-s 74 sätestatud vahi all pidamise tähtaegade hulka. KrMK §-s 74 sätestatud tõkendina vahi all pidamise tähtaega tuleb hakata arvestama isiku Eesti Vabariigile üleandmise päevast.
|
| 3-1-1-1-03
|
Riigikohus |
13.02.2003 |
|
Liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang (vt. otsus 3-1-1-94-02). Vaid nii saab tagada asja erapooletu, igakülgse ning objektiivse arutamise.
Motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena.
|
| 3-1-1-133-02
|
Riigikohus |
13.02.2003 |
|
Ringkonnakohtu poolt kahel korral õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamine pole antud juhul asjaolu, mis iseenesest peaks kaasa tooma edasise menetlemise lõpetamise mõistliku menetlemisaja möödumise tõttu. Hinnates mõistlikku menetlusaega, lähtub Riigikohus lahendatava asja keerukusest, eeluurimise ja kohtuliku menetluse tähtaegadest ning menetlusosaliste suhtumisest ja käitumisest.
|
| 3-1-3-2-03
|
Riigikohus |
04.03.2003 |
|
Lihtmenetluse spetsiifikat arvestades ei saa teatud piiratud juhtudel välistada kohtuvigade parandamist lihtmenetluse raames tehtud maa- või linnakohtu otsuses. Juhul, mil lihtmenetluses tehtud kohtuotsuse tegemisel ei ole arvestatud tingimustega, mille pinnalt on kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja lihtmenetlusega nõustunud, tagada nendele menetlusosalistele õigus kohtuvigade parandamise avalduse esitamiseks maa- või linnakohtu otsuse peale.
AKKS § 36-10 lg-s 3 sisalduv kohtukaebe keeld ei välista lihtmenetluse asjades tehtud kohtulahendite teistmist.
|
| 3-1-3-10-02
|
Riigikohus |
17.03.2003 |
|
Süüdimõistetu kaebuse menetlemiseks puudub AKKS järgi menetluslik alus. Kaebust ei saa käsitleda teistmis- ega kohtuvigade parandamise avaldusena. Oluline pole siiski mitte niivõrd tähtaeg, kuivõrd kaebuse esitamise alused. Tema kaebuses sisaldub soov kergendada oma karistust, sest karistuse kandmise ajal toimunud karistusõiguse reform alandas varguse eest ettenähtud vanglakaristuse alam- ja ülemmäära. Kohus leiab, et süüdimõistetul pole kasutada tõhusat menetlust oma põhiõiguse kaitseks. Seda asjaolu, kaalul olevaid põhiõigusi ja kantud karistuse kestust arvestades ei leia kohus õigustusi jätta kaebus sisuliselt menetlemata. Kohus võtab arvesse ka vajadust anda kohtutele selged juhised, kuidas samasuguseid juhtumeid lahendada.
Nende karistust kandvate isikute karistuse tähtaega, kellele KrK järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab KarS eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, tuleb vähendada KarS eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini. Isik tuleb karistuse kandmisest vabastada, kui tema poolt ärakantud karistus ületab KarS eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära.
PS § 23 lg 2 teist lauset (kui seadus pärast õiguserikkumise toimepanemist sätestab kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust) tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale.
Nende karistust kandvate isikute, kellele KrK järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab KarS eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud õiguste piiramine nende koostoimes ei vasta § 11 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Nende isikute karistuse tähtaega tuleb vähendada KarS eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini või isik vabastada, kui tema poolt ärakantud karistus ületab ülemmäära.
|
| 3-1-1-25-03
|
Riigikohus |
21.03.2003 |
|
JTS § 12 lg 2 p 3 puhul tuleb süstemaatilise tõlgendamise pinnalt asuda seisukohale, et JTS see säte sisaldab lisaks PS §-s 43 sätestatud põhiõiguse (õigus üldkasutatavate sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite saladusele) riive lubatavusele ka PS §-des 26 ja 19 sätestatud põhiõiguste (õigus eraelu puutumatusele ja õigus vabale eneseteostusele) riive lubatavust.
Jälitustegevusega tõendi saamise käsitletava viisi puhul tuleb rõhutada, et tõendite kontrollimise ja hindamise üldised nõuded peavad olema võimalikult laiendatavad ka jälitustegevusega saadud tõenditele. Kõigepealt tuleb arvestada seda, et kuna KrMK § 17-1 lg 1 kohaselt on kohtunikul ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks, võib kohtunik juhul, mil see on vajalik jälituse eritoimingu käigu ja tulemuste kirjaliku fikseeringu kontrollimiseks, taotleda tutvumist jälitustoimiku materjalidega. Kui aga kõnealuse tõendi kontrollimiseks puuduvad kohtul muud võimalused, võib kohus taotleda ka jälitustoimingut vahetult läbiviinud isiku ülekuulamist. Sellist võimalust ei ole kooskõlas JTS § 16 lg-s 4 sätestatuga välistanud ka seadusandja.
Käesoleva kriminaalasja menetlemisel on JälitusTegS § 12 ebaõige tõlgendamine kohtute poolt toonud kaasa KrMK § 48 lg-s 2 sätestatu rikkumise - seadusega lubatud tõendi lugemise lubamatuks. Selline rikkumine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.
Juhtudel, mil jälitustoiminguga teabe saamine ei too kaasa PS §-s 33 ettenähtud põhiõiguse (kodu, töökoha puutumatus) riivet, ei saa rääkida JTS § 12 lg 2 p 1 ettenähtud jälituse erandtoimingust.
JTS § 12 lg 2 p 3 puhul tuleb süstemaatilise tõlgendamise pinnalt asuda seisukohale, et JTS see säte sisaldab lisaks PS §-s 43 sätestatud põhiõiguse (õigus üldkasutatavate sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite saladusele) riive lubatavusele ka PS §-des 26 ja 19 sätestatud põhiõiguste (õigus eraelu puutumatusele ja õigus vabale eneseteostusele) riive lubatavust.
Jälituse erandtoimingu tulemina saadud tehnilise teabesalvestuse kirjalik fikseerimine ei ole uurimistoiming ja kirjaliku fikseerimise protokoll ei ole uurimistoimingu protokoll KrMK § 79 mõttes. Kõnealune kirjalik fikseerimine ja selle protokoll on jälituse erandtoimingu tulemina saadud tehnilise teabesalvestuse kui tõendi suhtes sekundaarse tähendusega.
|
| 3-1-3-1-03
|
Riigikohus |
24.03.2003 |
|
Lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest, KarS § 5 lg-st 2 ja Riigikohtu Üldkogu 17. märtsi 2003. a kohtuotsuses süüdistusasjas nr 3-1-3-10-02 väljendatud seisukohtadest ei ole kohus õigustatud kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel pöörama täitmisele vabadusekaotuslikku karistust, mis on isikule mõistetud teo eest, mille eest kohtuotsuse täitmisele pööramise otsustamise ajal kehtiv kriminaalseadus enam sellist liiki karistust ette ei näe. Samas ei ole see isiku karistusest vabastamiseks aluseks.
Kehtiv seadus ei sätesta, millise tähtaja jooksul pärast ettekande aluseks olevate asjaolude teadasaamisest peab kriminaalhooldaja kohtule erakorralise ettekande esitama. Seega tuleb kohtul iga kord, eriti aga juhul, kui erakorraline ettekanne on esitatud pärast katseaja möödumist, kaaluda, kas ettekanne on esitatud mõistliku aja jooksul. Kriminaalhooldaja poolt erakorralise ettekande esitamisega põhjendamatu viivitamine võib teatud juhtudel olla vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramise taotluse rahuldamata jätmise aluseks.
|
| 3-1-1-36-03
|
Riigikohus |
10.04.2003 |
|
Koostades ja allkirjastades nii apellatsioonkaebuse kui ka hagiavalduse, vabastas kohtualune sisuliselt end kohustustest võtta koostatud dokumendile selle esitaja allkiri.
Riigikohus jääb oma varem korduvalt avaldatud seisukoha juurde, et isikule esitatud süüdistus peab olema arusaadav ja üheselt mõistetav. Kui kohtualune ei saa kohtuotsusest teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse, on tegemist kaitseõiguse rikkumisega, mis on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes, sest see takistab seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.
|
| 3-1-1-49-03
|
Riigikohus |
11.04.2003 |
|
Süüdimõistetult välja mõistetud kohtukulude (sundraha ja ekspertiisitasu) maksmise ajatamise taotlust ei ole võimalik lahendada KrMK §-s 334 (rahalise karistuse summa tasumise tähtaja pikendamine ja ajatamine) sätestatud korras, vaid Täitemenetluse seadustiku §-s 32 ettenähtud korras kohtutäituri kaudu.
|
| 3-1-3-6-03
|
Riigikohus |
17.04.2003 |
|
Põhiõiguse ne bis in idem (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala laieneb üksnes sellistele õiguserikkumistele, mis on oma oluliste koosseisuliste tunnuste poolest kokkulangevad ja põhinevad ühel ja samal teol.Kui õiguserikkumiste kirjeldused erinevad, siis pelgalt ajalis-ruumiline seos ei anna iseenesest alust väita teosamasust.
Isiku varasem halduskorras karistamine võib olla käsitatav AKKS § 77-1 lg 3 p-s 5 nimetatud teistmisalusena - muu olulise asjaoluna.
|
| 3-1-1-45-03
|
Riigikohus |
17.04.2003 |
|
Tuginedes kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale (vt otsus nr 3-1-1-85-00) - on Riigikohus seisukohal, et kuigi maakohtu otsuse puhul on alust KrMK § 274 p-dest 2-4 lähtuvateks etteheideteks, ei oleks õige neid minetusi lugeda AKKS § 39 lg 3 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks.
Kohtuistungil oli tuvastatud AKKS § 39 lõikes 4 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse muu oluline rikkumine, kuid rikkumist oli võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kooskõlas AKKS §-s 20 sätestatuga on kõnealuse vea parandamine apellatsioonimenetluses tunduvalt väiksema töömahuga kui esimese astme kohtus, sest ringkonnakohus on õigustatud üldjuhul toimima vaid apellatsiooni piirides.
|
| 3-1-1-53-03
|
Riigikohus |
24.04.2003 |
|
Süüdistuse piiridest väljumine rikub isiku kaitseõigust ning on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.
|
| 3-1-1-42-03
|
Riigikohus |
05.05.2003 |
|
Juba alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine seoses kuriteo aegumisega eeldab, et menetluse tulemusel on menetleja jõudnud arusaamisele, et tegu on kuritegu ja selle teo on toimepannud kahtlustatav või süüdistatav ning kahtlustatav või süüdistatav on aegumise kohaldamisega nõus. Kui kahtlustatav või süüdistatav leiab, et tema ei ole menetletavat tegu toime pannud või et tegu ei ole tema arvates kuritegu, siis on menetluse lõpetamine aegumisega välistatud, sest sellisel juhul on menetleja kohustatud kontrollima, kas ei esine KrMK § 5 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid.
Kohtuniku poolt mitmetes kohtuasjades ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, mis seisneb selles, et ta ise kohtunikuna neid asju ei arutanud, kahjustab oluliselt riigi kohtuvõimu autoriteeti ja kohtuotsuste usaldusväärsust. See on käsitatav muu raske tagajärjena riigi huvidele KrK § 162 mõttes.
Muudetud või uue süüdistuse esitamisega ei muutu kohtualune uuesti süüdistatavaks ning kriminaalasi ei välju kohtuliku arutamise staadiumist. KrMK § 215 lg 2 korras kohtuliku arutamise käigus kohtualusele uue või muudetud süüdistuse esitamise võimaluse nägi seaduseandja ette üksnes menetluse ökonoomiast lähtudes, et mitte pöörata kriminaalasja menetlust uuesti tagasi kohtueelse menetluse staadiumi ja korrata sealt peale kogu menetlust uuesti.
Kriminaalvastutusele võtmise ettepanekus mitteosundatud teona Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise korra seaduse § 14 lg 1 tähenduses tuleks mõista üksnes tegu (süüdistust), mis olemuslikult erineb teost, mille osas on kriminaalvastutusele võtmiseks luba antud.
|
| 3-1-1-17-03
|
Riigikohus |
05.05.2003 |
|
Apellatsioonikohtule ei ole seadus pannud kriminaalasja vahenditu arutamise kohustust. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahenditut uurimist ei toimu. Teatud juhtudel on siiski õiglase kohtumõistmise huvides, et ringkonnakohus uuriks kriminaalasja tõendeid vahenditult. Milline olukord tingib tõendite vahenditu uurimise ja milliseid tõendeid vahenditult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul protsessi iseloom.
Apellatsioonikohtus tõendite vahenditu uurimise mittetoimumine võib olla kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.
Kohtuotsuses motiivide puudumine on AKKS § 39 lg 3 p 7 järgi kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine. Ehkki AKKS § 29 ei nõua otsesõnu, et kohus peab põhjendama otsuses ka õiguslikke järeldusi, on viimaste puudumisel võimatu hinnata kohtuotsuse põhjendatust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Apellatsioonikohtus tõendite vahenditu uurimise mittetoimumine võib olla kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.
Üksiktäideviija puhul on katse algus määratletud subjektiivsete ja objektiivsete elementidega. Subjektiivne element väljendab isiku ettekujutust teost. Teisisõnu, kuidas isik tahtis oma tegu täide viia. Seega on esmatähtis välja selgitada täideviija süüteo toimepanemise plaan. Objektiivseid hindamiskriteeriume tuleb aga kasutada, määratlemaks, kuivõrd on täideviija plaan ellu viidud, et saaks rääkida vahetust süüteo alustamisest. Süüteo vahetu alustamise kriteerium nõuab, et isik peab vahetult alustama kuriteokoosseisu elluviivat tegevust. Kui isikul on kuriteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja veel üht või mitut käitumisakti, on täideviija oma tegevusega veel ettevalmistamisstaadiumis. Seda, kas isik on alustanud kuriteokoosseisu elluviivat tegevust, tuleb otsustada konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, arvestades süüteo liiki ja täideviija süüteo toimepanemise plaani.
Vahendliku täideviimise korral on katse algus määratletud kahe võimalusega, mis ajaliselt ei pruugi kattuda. Vahendlik täideviija kaotab üldjuhul kontrolli toimuva üle varem, kui teo vahendaja alustab vahetult süüteo toimepanemist. Vahendlik täideviija kaotab kontrolli toimuva üle siis, kui ta laseb teo vahendaja oma mõjusfäärist välja. Siinjuures tuleb silmas pidada, et ka kihutaja avaldab täideviijale mõju ja põhjuslik ahel, mis viib koosseisule iseloomuliku tagajärje saabumiseni, võib areneda ilma kihutaja osavõtuta. Seepärast on vaja kaaluda, millal on tegemist vahendliku täideviimisega, kui tegu valitsetakse teadmistega, tahtega või võimuaparaadiga, või millal panevad teo toime täideviija ja kihutaja
Apellatsioonikohtule ei ole seadus pannud kriminaalasja vahenditu arutamise kohustust. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahenditut uurimist ei toimu. Teatud juhtudel on siiski õiglase kohtumõistmise huvides, et ringkonnakohus uuriks kriminaalasja tõendeid vahenditult. Milline olukord tingib tõendite vahenditu uurimise ja milliseid tõendeid vahenditult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul protsessi iseloom.
KarS ei tunnista teo toimepanemise erinevaid staadiume - ettevalmistamine ja katse - üheks, katse staadiumiks. Süüteo ettevalmistamine on karistatav vaid siis, kui teo ettevalmistamisele iseloomulikud teod moodustavad KarS eriosas ettenähtud süüteokoosseisu.
|
| 3-1-1-27-03
|
Riigikohus |
07.05.2003 |
|
Kuigi kriminaalmenetluses on sätestamata maksejõuetute isikute kautsjoni tasumisest vabastamise kord, tuleb lähtuda maksejõuetute isikute võrdse kohtlemise ja neile menetlusseadusest tuleneva edasikaebeõiguse tagamise vajadusest ning kohaldada kautsjoni tasumisest vabastamise küsimuse lahendamisel analoogiat lähtudes tsiviil- ja halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud põhimõtetest.
|
| 3-1-1-47-03
|
Riigikohus |
07.05.2003 |
|
Ringkonnakohtul on apellatsioonimenetluse olemusest tulenevalt õigus hinnata tõendeid teisiti ja jõuda faktiliste asjaolude tuvastamisel esimese astme kohtust erinevale seisukohale, kuid tõendite radikaalseks ümberhindamiseks peavad olema eriti kaalukad põhjused. Kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõude täitmiseks pidi ringkonnakohus kasutama temale AKKS § 17 lg-s 4 sätestatud õigust, mis lubab apellatsioonikohtul omal initsiatiivil nõuda tõendeid ja kuulata täiendavalt üle tunnistajaid.
|
Facebook
Twitter