3-1-1-68-10
|
Riigikohus |
13.12.2010 |
|
Kolmandalt isikult võib temale kuuluva eseme selle süüteo toimepanemiseks kasutamisele vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamise tõttu konfiskeerida, kui ta pidas konkreetsel juhul võimalikuks, et eset kasutatakse süüteo toimepanemiseks ja ta pidas võimalikuks konkreetse süüteo toimepanemist.
Vahendi süüteo toimepanemiseks kasutamisele vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamine KarS § 83 lg 3 p 1 mõttes on põhimõtteliselt võimalik ka tegevusetuse vormis. Sellisel juhul peab aga isiku vastutuse tuvastamiseks konstrueerima isikult nõutava käitumise, näidates selle aluseks oleva garandikohustuse, ning välja selgitama isikult nõutava teo objektiivse eeldatavuse.
Vahendi süüteo toimepanemiseks kasutamisele vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamine KarS § 83 lg 3 p 1 mõttes on põhimõtteliselt võimalik ka tegevusetuse vormis. Sellisel juhul peab aga isiku vastutuse tuvastamiseks konstrueerima isikult nõutava käitumise, näidates selle aluseks oleva garandikohustuse, ning välja selgitama isikult nõutava teo objektiivse eeldatavuse.
Kolmanda isiku poolt temale kuuluva eseme kasutamisele süüteo toimepanemisel vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamise tuvastamiseks tuleb tõendada, et ta pidas konkreetsel juhul võimalikuks, et eset kasutatakse süüteo toimepanemiseks ja et ta pidas võimalikuks konkreetse süüteo toimepanemist.
Rahapesu on riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegeliku varaga manipuleerimine, mitte igasugune kuritegelikult saadud vara kasutamine, mille käigus jääb varjatuks vara tegelik päritolu. See hõlmab niisuguseid RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud tegusid, millega suunatakse legaalsesse majandus- või rahakäibesse kuritegelikke vahendeid sellises mahus ja sellisel viisil, mis käivet kahjustab.
Rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve on laiemas mõttes rahandus- ja majandussüsteemi korrapärane toimimine, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamine.
Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsuse, tuleb ka riigi õigusabi korral süüdistatavale hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel, ja süüdistatava kanda jäävad üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud.
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid on üksnes KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. See tähendab muu hulgas kassatsioonikohtu poolt hinnangu andmist ka selle kohta, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo 3-1-1-68-09, p 6 ja 3-1-1-33-08, p 7).
|
| 3-1-1-103-10
|
Riigikohus |
14.01.2011 |
|
Riigikohus jääb 1998. a välja öeldud seisukoha juurde, et "relv" röövi kvalifikatsiooni tähenduses tuleb sisustada relvaseaduse abil. Kui tegu ei ole relvaga, võib selle esemega röövimine sellest hoolimata täita KarS § 200 lg 2 p 8 koosseisu, sest teatud juhtudel võib ka paukmoonaga tulistades inimesele kahju teha. Seega, kui näiteks signaalpüstoli näol ei ole tegemist relvaga relvaseaduse tähenduses, tuleb siiski lahendada küsimus sellest, kas signaalpüstol võib endast kujutada relvana kasutatavat muud eset. Relvana kasutatava muu esemena saab seda aga vaadelda üksnes juhul, kui röövimise tegelik ohtlikkus on tulenevalt signaalpüstoli omadustest suurem kui röövimise üldkoosseisu või kõlbmatu vahendiga röövimise korral (vt RKKKo nr 3-1-1-10-98) - nt kui signaalpüstolist inimese pihta tulistamine võib olla kannatanu jaoks ohtlik ja kahjustada tema tervist või isegi elu.
Lähtuvalt KrMS § 363 lg-st 5 ja KrMS § 362 p-st 2 saab kriminaalkolleegium anda üksnes hinnangu sellele, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 17 ja 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Vt p 10. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-107-10
|
Riigikohus |
17.02.2011 |
|
Omastamise ja varguse piiritlemisel omab keskset tähtsust, millisel viisil saab süüdistatav enda valdusse kuriteo esemeks oleva vallasasja. Vargusega on tegemist siis, kui asi on algselt süüdlase jaoks võõras valduses, kuid ta hõivab selle senise valduse murdmise ja asjale enda valduse kehtestamisega. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks välistab süüteo subsumeerimise vargusena, mistõttu kõne alla võib tulla süüdlase käitumise kvalifitseerimine omastamisena. Rääkimaks aga senise valdaja nõusolekust valduse üleandmiseks, tuleb tuvastada, kas nõusolek oli suunatud valduse lõpetamisele. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas nõusolek valduse lõpetamiseks oli näiline või tegelik. Hindamaks, kas tegemist oli tegeliku või näilise nõusolekuga, tuleb lähtuda faktilis-sotsiaalsest valdusemõistest, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale, kui ta annab selle küll näiliselt vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda üksnes teatud tingimustel. Nii ei ole tegeliku nõusolekuga valduse üleandmiseks tegemist ka neil juhtudel, mil valdaja viiakse valduse üleandmise asjaolude osas eksimusse (vt RKKKo nr 3-1-1-35-10, p 7).
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
| 3-1-1-108-10
|
Riigikohus |
21.02.2011 |
|
Vastavalt KarS § 28 lg-le 2 ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Hädakaitse piiride ületamise subjektiivse koosseisuga seonduvalt on Riigikohtu praktikas märgitud, et KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitse piiride ületamine muudab ründaja õigushüvede kahjustamise õigusvastaseks üksnes siis, kui see toimub kavatsetult või otsese tahtlusega. Seejuures ei puuduta tahtluse liigid kaitsetegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 8). Mõistetavalt tõrjub kaitsja rünnet tahtlikult ja kuivõrd kaitsja tegevus on kantud tema või kolmanda isiku vastu suunatud ründe lõpetamise eesmärgist, siis üldjuhul toimubki see kavatsetult. KarS § 28 lg 2 õige kohaldamise aspektist pole seega määrav mitte kaitsetegevuse subjektiivne külg, vaid nimelt hädakaitse piiride ületamise – s.o ilmselt ebasobiva vahendi valiku või ründaja ilmselt liigse kahjustamise – subjektiivne külg. Pidas kaitsja kaudse tahtluse tasemel üksnes võimalikuks, et valitud vahend on ebasobiv või tema tegevus viib ründaja liigse kahjustamiseni, mis tegelikkuses leiabki aset, pole kaitsja hädakaitsepiire ületanud. Sarnaselt süüteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamisega on ka hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlaks tegemisel võimalik eeskätt tugineda hädakaitse toimumise objektiivsetele asjaoludele. Vastavate pidepunktidena tulevad arvesse näiteks ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg (nt päevaajal või öösel), koht (nt avalik või kaitsja eluruum) ning muud rünnet ja kaitsetegevust iseloomustavaid tegureid (vastavalt nt ründajate arv, ründe viis ning nt passiivselt kaitselt aktiivele ülemineku põhjused).
Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma sama seadustiku §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Sellise lahendi võib ringkonnakohus teha üksnes siis, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata või sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi. See erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 9).
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
| 3-1-1-5-11
|
Riigikohus |
16.03.2011 |
|
Ideaalkogumis tahtlikult inimesele raske tervisekahjustuse ja ettevaatamatusest tema surma põhjustanud süüdistatavale puhul tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta ka asjaolu, et ohver sai surma - seda hoolimata sellest, et surm on KarS § 117 koosseisuline asjaolu.
Ideaalkogumis tahtlikult inimesele raske tervisekahjustuse ja ettevaatamatusest tema surma põhjustanud süüdistatavale puhul tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta ka asjaolu, et ohver sai surma - seda hoolimata sellest, et surm on KarS § 117 koosseisuline asjaolu.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
| 3-1-1-6-11
|
Riigikohus |
23.03.2011 |
|
Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tuleb menetlus lugeda isiku suhtes alanuks ka siis, kui isik kuulatakse üle tema suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimiseks. Seda sõltumata sellest, kas formaalselt kuulati isik üle kahtlustatavana või tunnistajana.
Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Juhul, kui mõistliku menetlusaja rikkumine tuvastatakse pärast kohtuliku arutamise kõigi staadiumide läbimist nõupidamistoas kohtuotsust tehes, kusjuures kohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu on tõendatud ning tsiviilhagi põhjendatud, tuleb mõistliku menetlusaja rikkumisele reageerimise viisi valikul arvesse võtta ka aega, mis eelduslikult kuluks kannatanu nõude läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses. Märgitu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks kannatanu tsiviilhagi süüdistatava õigeksmõistmise mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või samal põhjusel kriminaalmenetluse lõpetamise. Tegemist on üksnes ühe argumendiga, mida kohtul tuleb ebamõistlikule menetlusajale reageerimisel arvesse võtta.
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei tea täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. Kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Näiteks peab maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 3891) kaasaaitaja teadma muu hulgas seda, et täideviija tegutseb maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kuid tal endal ei pea sellist eesmärki olema.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
Enne karistusseadustiku jõustumist toime pandud teo puhul tuleb isiku suhtumisele toimepandavasse teosse anda eraldi õiguslik hinnang nii teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kui ka kehtiva karistusseadustiku alusel.
Tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja maksukohustuslasele (tema esindajale) edastamine - juhul, kui see toimub enne maksudeklaratsiooni esitamist - on objektiivselt vaadeldav kuriteo toimepanemise vahendi andmisena KrK § 17 lg 6 mõttes ja ainelise kaasabina KarS § 22 lg 3 tähenduses. See, kui maksukohustuslasele või tema esindajale antakse enne maksudeklaratsiooni esitamist ainult lubadus hankida (vajadusel) pärast maksudeklaratsiooni esitamist näilikud arved, on käsitatav täideviija teotahtluse tugevdamisena. Maksuhaldurile valeandmete esitamisele kaasaaitamisena ei ole aga vaadeldav see, kui isik edastab arved maksukohustuslasele alles pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja ilma, et ta oleks enne deklaratsiooni esitamist seda teha lubanud.
Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Siiski ei pea see põhjuslik seos olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv põhjuslik seos. Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. (RKKKo asjas nr 3-1-1-94-00, p 6.4; nr 3-1-1-60-02, p 12; nr 3-1-1-43-10, p 16). Näiteks selleks, et lugeda tegelikkusele mittevastavate arvete hankimine maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele kaasaaitamiseks, ei pea tuvastama, et näilike arvete puudumise korral poleks valeandmeid sisaldanud deklaratsioone esitatud.
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei tea täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. Kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Näiteks peab maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 3891) kaasaaitaja teadma muu hulgas seda, et täideviija tegutseb maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kuid tal endal ei pea sellist eesmärki olema.
Kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit ja süütuse presumptsioonist tulenevat tõendamiskoormust arvestades ei ole ainuüksi isikusamasuse tuvastamise kohustuse rikkumise fakt piisav, väitmaks, et tehingut tegelikult ei toimunud või et tehingu tõendamise kohustus on süüdistatavale üle läinud. Samas on kõnealune asjaolu ka kriminaalmenetluses kindlasti arvestatav ühe argumendina, mis kinnitab seda, et arvel näidatud tehingut tegelikult ei toimunud ja/või seda, et arvet maksudeklaratsioonis kajastades isik vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 2), et tehingut ei toimunud ja arvet ei saa maksustamisel arvestada. Võimalus tuvastada maksudeklaratsioonis kajastatud tehingu näilikkus ei sõltu sellest, millal hakkas kehtima rahapesu tõkestamise seaduses sätestatud isikusamasuse tuvastamise kohustus. (Vt ka RKKKo asjas nr 3-3-1-43-03, p 11; nr 3-1-1-40-03).
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (RKKKo asjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2; nr 3-1-1-26-08, p 14; nr 3-1-1-10-09, p 61 ja nr 3-1-1-72-09, p 22).
Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa aga panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks. (RKKKm asjas nr 3-1-1-21-07, p 7.3).
|
| 3-1-1-31-11
|
Riigikohus |
28.04.2011 |
|
Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda reguleerib KrMS § 121. Selle paragrahvi 2. lõikes on loetletud alused, mille esinemise korral võib jätta jälitustoimingu materjali ja selle tulemina kogutud andmed isikule tutvustamata. KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Kui süüdistatavale või tema kaitsjale keeldutakse jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamast, lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.(vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3).
Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.
Jälitustegevuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik varjatud jälgimise mõistet ei sisalda, kuid kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaost tuleneb, et kriminaalmenetluse raames teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Sellise määratluse kohaselt ei saa KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguna käsitada menetleja tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine. Seega on menetleja ametniku ütluste hindamisel vajalik analüüsida, kas ja kuivõrd kaasnes süüdlase jälgimise käigus menetleja tegevusega tõendite kogumine ning mis oli konkreetse toimingu eesmärgiks.
Kriminaalmenetluse seadustikus pole sätestatud ajalist piiri, millal tuleb läbiotsimine toimetada, kuna see sõltub mitmetest teguritest – eeskätt aga konkreetse kuriteo tehioludest.
Asjaolu, et läbiotsimise käigust pole tehtud fotosid, ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene.
Menetlustoimingu protokoll on esmajoones selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida asetleidnud rikkumistele, tehes märkusi või avaldusi.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele Selliselt on kohtupraktikas lubatavaks tõendiks loetud näiteks menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist just konkreetsele isikule.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes.
KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Samas lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.
Tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võib asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
Vt p 19.4. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-48-11
|
Riigikohus |
22.06.2011 |
|
Selleks, et tunnistada isikut süüdi vägistamises, ei piisa pelgalt abitusseisundi nentimisest, vaid tuleb ära näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane tahtlikult kasutas seda olukorda oma eesmärgi saavutamiseks. Sellele viitab otseselt KarS § 141 lg 1 dispositsiooni sõnastus "ära kasutades tema seisundit". Sarnaselt vägivalla rakendamisele (KarS § 141 lg 1 alt 1) peab ka sellisel juhul esinema mitte ainult põhjuslik, vaid ka finalistlik seos abitusseisundi ja vahekorda astumise vahel. Olukord peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (suguühendusse astumise) elluviimist. Teisisõnu, toimepanija peab tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus vahekorraks. Järelikult tuleb tuvastada tahtlus ka nende objektiivsete koosseisuliste tunnuste suhtes. Süüdistuses ja kohtuotsuses peab seega olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja suguühendus toimus tema tahte vastaselt, s.o nõusolekuta (RKKKo 3-1-1-12-06, p 11 ja 3-1-1-25-07, p 13).
Abitusseisundi jaatamisel tuleb alati ära näidata, milles see seisneb - kas kannatanu kaitsetuses, arusaamisvõimetuses või east tulenevas abituses. Kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämise või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ja kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Olukorra, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, ärakasutamine tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu on süüdlasel objektiivselt võimalik astuda kannatanuga suguühendusse või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele suguühendusele (vt ka RKKKo 3-1-1-25-07, p 13). Seevastu arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata. Kannatanu võib olla teadvusetu, tugeva uinuti mõju all vms. Sellise seisundina võib olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid (vt ka RKKKo 3-1-1-111-10, p 8.3). Kuigi teatud vanusest alates (14-aastased ja nooremad isikud) eeldatakse nii kaitsetust kui ka arusaamisvõimetust (ealine abitus, KarS § 145), ei välista see KarS §-de 141-142 koosseisude inkrimineerimist ka vägivalla tunnuse kaudu juhul, kui on tuvastatud vägivalla kasutamine sellise isiku suhtes.
Tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-125-06, p 13 ja 3-1-1-45-07, p 16.1 jj.). Pole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo 3-1-1-125-06, p 15 ja 3-1-1-45-07, p 17.5).
Kui isiku süüd kinnitavaks tõendiks on üksnes kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu, peab kohtu otsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-21-09, p 11, 18. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-109-10, p 10).
Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (RKKKo 3-1-1-85-07, p 7).
Tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-125-06, p 13 ja 3-1-1-45-07, p 16.1 jj.). Pole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo 3-1-1-125-06, p 15 ja 3-1-1-45-07, p 17.5).
Vt otsuse p 12 ja RKKKo 3-1-1-16-04, p 12; 3-1-1-89-06, p 10 ja 3-1-1-85-07, p 7.1.
Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (RKKKo 3-1-1-85-07, p 7).
Vt otsuse p 12 ja RKKKo 3-1-1-16-04, p 12; 3-1-1-89-06, p 10 ja 3-1-1-85-07, p 7.1.
Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (RKKKo 3-1-1-85-07, p 7).
Kui isiku süüd kinnitavaks tõendiks on üksnes kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu, peab kohtu otsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-21-09, p 11, 18. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-109-10, p 10).
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
| 3-1-1-61-11
|
Riigikohus |
26.08.2011 |
|
Vt otsus p 8 ja RKKKo 3-1-1-109-10 p 16.
Tulenevalt KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, ei sõltu tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vältimatult vaid ühte kindlasse tõendi liiki kuuluva tõendi olemasolust.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
| 3-1-1-63-11
|
Riigikohus |
05.10.2011 |
|
KarS § 872 lg 4 p 2 kohaselt saab karistusjärgset kinnipidamist kohaldada, kui süüdimõistetut on muuhulgas varem ühel korral karistatud KarS § 872 lg 2 p-s 1 loetletud sellise kuriteo eest, mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt viieaastane või eluaegne vangistus, mille eest kohus on karistanud teda vähemalt kolmeaastase vangistusega, millest isik on ära kandnud vähemalt ühe aasta vangistust. Süüdimõistetu varasem karistatus KarS § 872 lg 4 p 2 mõistes tähendab seda, et isikul on kustumata karistatus varasema analoogilise kuriteo eest karistusregistri seaduse (KarRS) § 25 mõttes. Kolleegium ei pea võimalikuks sisustada isiku varasemat karistatust KarS § 872 lg 4 p 2 selliselt, et selle tingimuse täidetuseks piisab, kui süüdistatav on varasemalt analoogilise kuriteo eest ühel korral süüdi mõistetud sõltumata süüdimõistmise kohta tehtud registrikande kehtivusest karistusregistri seaduse tähenduses. Tulenevalt PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguse tagasiulatuva jõu keelust tuleb süüdimõistetu suhtes kohaldatavat materiaalõigust tõlgendada viisil, mis kõige vähem tema põhiõigusi riivab (lex mitius). Ei saa pidada õigeks ja inimväärikuse kaitse põhimõttega kooskõlas olevaks, et ükskord toimepandut arvestatakse inimese suhetes riigiga tema kahjuks kuni elu lõpuni isegi siis, kui isik vahepeal õiguspäraselt käitub. Seetõttu tuleb KarS § 872 kontekstis tõlgendada karistatust kitsendavalt.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
| 3-1-1-59-11
|
Riigikohus |
21.10.2011 |
|
KarS § 120 sätestatud ähvardamise katsest võib rääkida näiteks juhul, kui süüdistatav püüab kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada (alustab süüteo toimepanemist), kuid tal ei õnnestu seda lõpule viia, kuna kannatanu ei hakka kartma.
Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks (vt ka RKKKo 3-1-1-7-07, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale.
KarS § 120 sätestatud ähvardamise katsest võib rääkida näiteks juhul, kui süüdistatav püüab kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada (alustab süüteo toimepanemist), kuid tal ei õnnestu seda lõpule viia, kuna kannatanu ei hakka kartma.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
| 3-1-1-74-11
|
Riigikohus |
21.10.2011 |
|
Süüdistataval puudub KrMS § 344 lg-s 3 sätestatust tulenevalt kassatsiooni esitamise õigus ja ta ei ole kassatsioonimenetluse pool. Seega ei saa Riigikohus arvestada süüdistatava seisukohti, kui need pole esitatud advokaadi vahendusel ega masina- või arvutikirjas. Advokaadi vahendusel kassatsiooni esitamine tähendab KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt seda, et õigusteadmistega jurist valmistab ette ja esitab kassatsioonis õiguslikku tähtsust omavad asjaolud, väited ja taotlused, sh need, mis on esitanud süüdistatav ise. Süüdistatava seisukohtade esitamine kassatsiooni lisadena ei täida seda eesmärki ja seegatuleb kaitsja kassatsioonile lisatud süüdistatava seisukohad jätta tähelepanuta (vt ka nt RKKKm 3-1-1-26-06; 3-1-1-35-07, p 1 või 3-1-1-9-10, p 7 ning RKKKo 3-1-1-9-10, p 7).
Süüdistataval puudub KrMS § 344 lg-s 3 sätestatust tulenevalt kassatsiooni esitamise õigus ja ta ei ole kassatsioonimenetluse pool. Seega ei saa Riigikohus arvestada süüdistatava seisukohti, kui need pole esitatud advokaadi vahendusel ega masina- või arvutikirjas. Advokaadi vahendusel kassatsiooni esitamine tähendab KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt seda, et õigusteadmistega jurist valmistab ette ja esitab kassatsioonis õiguslikku tähtsust omavad asjaolud, väited ja taotlused, sh need, mis on esitanud süüdistatav ise. Süüdistatava seisukohtade esitamine kassatsiooni lisadena ei täida seda eesmärki ja seegatuleb kaitsja kassatsioonile lisatud süüdistatava seisukohad jätta tähelepanuta (vt ka nt RKKKm 3-1-1-26-06; 3-1-1-35-07, p 1 ning RKKKo 3-1-1-9-10, p 7).
KrMS § 214 lg 1 kohaselt on kohtueelse menetluse andmete, sh kahtlustatava isiku fotode avaldamine, lubatud kriminaalmenetluse huvides. Kuigi kahtlustatavast andmesubjekti õigusi enda kujutisele avalikkuses ja privaatsusele nende fotode ning isikukirjelduse avaldamisega riivatakse, ei ole tegemist ülemäärase riivega KrMS § 214 lg 2 p 4 tähenduses. Süüdistatava fotod avaldati ajakirjanduses eesmärgiga selgitada kriminaalmenetluses välja raskete kuritegude tõendamiseseme asjaolusid, võimalikke kannatanuid ja tunnistajaid. Vägistamise kui I astme kuriteo, mille ohvrid sageli ei julge teo toimepanemise kohta menetlejale avaldust esitada, tehiolude selgitamisel võib menetleja kasutada vajadusel ka avalikkuse abi.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise. Samas on Riigikohus KrMS § 362 lg 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetluse oluline rikkumine tõendite hindamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-33-08, p 7 või 3-1-1-19-09, p 15). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ka siis, kui kohtud on otsust põhjendades tuginenud ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-10, p 7 ja 3-1-1-8-11, p 9 ja 3-1-1-10-11, p 21).
Asjaolu, et kohtud pole otsustes nõustunud kaitseversiooniga toimunust ja ajakirjanduses on avaldatud käimasolevat kriminaalmenetlust kajastavaid materjale, ei tähenda automaatselt süütuse presumptsiooni rikkumist. Euroopa Inimõiguste Komisjon on asunud seisukohale, et kohtulahendieelne avaliku tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos 8603/79, etc, Crotciani and Others v Italy, Dec.18.12.80, D.R. 22 p. 147). Siiski ei tulene sellest seisukohast keeldu avaldada massimeedias informatsiooni ja arvamusi käimasolevate kriminaalmenetluste kohta. Juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tiražeerimine enne kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab üksnes väljaandjate arusaamu õiguskultuurist. Samas selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-1-70-97).
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
| 3-1-1-20-12
|
Riigikohus |
09.04.2012 |
|
KarS § 3311 kohaldamise eelduseks on see, et süüdlast on varem tsiviilasjas tehtud kohtulahendi täitmata jätmise eest täitemenetluses trahvitud või tema suhtes kohaldatud aresti. Teisisõnu saab vaadeldava süüteokoosseisu subjektiks olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, kellele on tsiviilasjas tehtud kohtulahendiga pandud kohustus anda välja laps või asi või teha asendamatu toiming või hoiduda toimingu tegemisest. Alates 24. märtsist 2011 on täitemenetluse seadustiku regulatsiooni muudetud ja käesoleval ajal kehtiv TMS § 183 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras. Senini kohtu pädevuses olnud rahatrahvi või aresti määramine on seega asendatud kohtutäituri kompetentsi kuuluva sunniraha määramisega.
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid saab lähtuda üksnes maa- ja ringkonnakohtu poolt kindlaks tehtud tehioludest, kontrollides, kas tõendite hindamine varasemas menetluses toimus kriminaalmenetlusõiguse norme järgivalt. Vaidlustades tõenditele senises menetluses antud hinnangut, taotleb kassaator sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis ei ole aga Riigikohtu pädevuses.
Kriminaalasja arutamise edasilükkamine teadmata ajaks pelgalt põhjendusel, et võib-olla ennistatakse tsiviilasjas tehtud otsuse peale apellatsiooni esitamise tähtaeg, poleks kooskõlas kriminaalasja mõistliku aja jooksul lahendamise nõudega. Samas võib see olla teistmise aluseks KrMS § 366 p 4 mõttes.
Ne bis in idem põhimõte kujutab endast ühest küljest menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et talle ei esitata sama teo eest uuesti süüdistust. Mitmekordse karistamise keeld on seotud õiguskindluse põhimõttega ja kaitseb isikut riigi omavoli eest. 10. veebruari 2009. a otsuses asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et konventsiooni 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest ja sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. Selline tõlgendus vastab ka PS § 23 lg 3 sõnastusele.
PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma ainult kuritegusid, vaid ka väärtegusid ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi. Selgitamaks, millised riiklikud sunnivahendid kuuluvad konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3 kaitsealasse, tuleb lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud kriminaalsüüdistuse mõiste sisustamisel. Isegi siis, kui siseriiklik õigus ei käsita mingit õiguserikkumist kuriteona ja selle eest kohaldatavat karistust kriminaalkaristusena, võib tulenevalt õiguserikkumise olemusest või teo toimepanijat ähvardava karistuse iseloomust ja raskusest olla tegemist kriminaalkaristusega konventsiooni mõttes. Seejuures on nimetatud kriteeriumid alternatiivsed, mitte kumulatiivsed, s.t et õiguserikkumine klassifitseerub konventsiooni mõttes kriminaalseks juba siis, kui sellele viitab ainult üks kolmest kriteeriumist.
|
| 3-1-1-41-12
|
Riigikohus |
18.05.2012 |
|
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Riigikohus tühistab KrMS § 362 p 2 alusel kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohus tühistab kohtuotsuse ka siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-8-11, p 8; 3-1-1-103-10, p 7; 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06 ja 3-1-1-16-04).
Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 9).
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Riigikohus tühistab KrMS § 362 p 2 alusel kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohus tühistab kohtuotsuse ka siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-8-11, p 8; 3-1-1-103-10, p 7; 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06 ja 3-1-1-16-04).
KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.
Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 9).
|
| 3-1-1-63-12
|
Riigikohus |
22.06.2012 |
|
Lisakaristuse mõistmine peab toimuma KarS § 56 alusel ja vastama karistuse eesmärkidele. KarS § 49 esmane eesmärk on tagada, et isik, kes on mõistetud süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest, ei saaks edaspidi samalaadseid kuritegusid toime panna (vt RKKKo 3-1-1-34-07, p 7.2).
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuste põhistamise nõuet (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
|
| 3-1-1-100-12
|
Riigikohus |
14.11.2012 |
|
Vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1 peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 4 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Hagi esitamine peatab üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse, s.t ühtedel asjaoludel (alusel) raha nõudmise hagi esitamine ei peata teistel asjaoludel (alusel) esitatavate nõuete aegumist (vt RKTKo 3-2-1-102-08, p 22). Kahju hüvitamise hagi esitamine ei peata nõuete aegumist hagis väljendamata kahjulikest tagajärgedest (kahjust) tulenevalt.
Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Asjaolu, et kaitsja kohtuotsuste põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsustes põhjenduste puudumist.
Olukorras, kus kaitsja oli tõstatanud küsimuse nõude aegumisest ja ringkonnakohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt, kuid jättis põhistamata, miks tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue lugeda esitatuks TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15).
|
| 3-1-1-85-12
|
Riigikohus |
19.11.2012 |
|
Karistades isikut väärteo eest ilma tõendamiseseme seisukohast olulisi asjaolusid tuvastamata, rikutakse oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Ettevaatamatusdelikti koosseisupärasuse kontrollile kehtivad konkreetsed nõuded. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks. Esmalt tuleb seejuures tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos. Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt nt RKKKo 3-1-1-90-06, p 21).
Ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ei saa lahendada ilma teiste osapoolte käitumist arvestamata (vt nt RKKKo 3-1-1-1-79-06, p 6).
|
| 3-1-1-113-12
|
Riigikohus |
12.12.2012 |
|
KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.
Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.6).
Kohtuotsuses pole vaja eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist (sh ka elektroonilise valve mittekohaldamist). Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-18-11, p 8.2).
Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.6).
Kohtuotsuses pole vaja eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist (sh ka elektroonilise valve mittekohaldamist). Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-18-11, p 8.2).
Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 61).
Rajades süüdimõistva kohtuotsuse järeldused oletustele ja jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.
Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 11).
Rajades süüdimõistva kohtuotsuse järeldused oletustele ja jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-117-12
|
Riigikohus |
21.01.2013 |
|
Kannatanu tsiviilhagi aluseks võib olla ka selline tema õiguste rikkumine, mis iseenesest ei anna alust isikut selles kriminaalasjas KrMS § 37 lg 1 mõttes kannatanuks pidada (vt RKKTKo 3-1-1-97-10). Kirjeldatud menetlusõiguslikust võimalusest tuleb eristada tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikke aluseid. Tsiviilhagi saab rahuldada vaid juhul, kui selleks esinevad kõik vajalikud materiaalõiguslikud eeldused.
VÕS § 127 lg-st 1 lähtuvalt võiks näiteks kapitalirendi puhul olla auto hävimise puhul kahjuks liisingueseme turuväärtus selle hävimise hetkel, millest on maha arvatud need kulud (liisingumaksed), mida liisinguvõtja ei pidanud enam kandma liisingueseme hävimise tõttu.
Tulenevalt delikti üldkoosseisust tuleb enne õigusvastasust ja süüd tuvastada teo objektiivne koosseis. Teo objektiivne koosseis nõuab ka seda, et tuleb tuvastada põhjuslik seos kahju tekitaja teo ja kannatanul tekkinud kahjuliku tagajärje vahel.
Kahju hüvitamist VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel piirab VÕS § 127 lg-s 2 sätestatu, mis näeb ette, et kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Seega on valduse rikkumise korral hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes (vt RKTKo 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; 3-2-1-123-05, p 28). Seega on valduse rikkumise korral kaitstud ka asja omanikuks mitteoleva valdaja huvi saada hüvitatud tema valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimalus (s.o kasutuseelis), millest ta õigusvastase teo tõttu ilma jääb või mida kitsendatakse (vt RKTKo 3-2-1-64-05, p-d 15 ja 20). Asja valdaja saab hüvitist nõuda VÕS § 132 lg 4 alusel. VÕS § 132 lg 4 esimene lause võimaldab seega näiteks asendusauto üürimise eest tasutud raha hüvitamist.
|
| 3-1-1-106-12
|
Riigikohus |
22.02.2013 |
|
KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-106-04, p 9 ja 3-1-1-80-11, p 11). Lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest, neeldub kihutamistegu täideviimises (vt RKKKo 3-1-1-22-11, p 14). Seega hõlmab näiteks isiku süüditunnistamine KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ka tema selliseid tegusid, mis eraldivõetuna oleksid kvalifitseeritavad kelmusele kihutamisena varem kelmuse toime pannud isiku poolt (KarS § 209 lg 2 p 1 - § 22 lg 2).
Tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist (KarS § 21 lg 2) ja kuriteole kihutajad ega kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu ehk teisisõnu gruppi ei moodusta (vt nt RKKKo 3-1-1-116-06, p 21 ja 3-1-1-62-07, p 15).
TsÜS § 143 alusel ei saa kohus lugeda nõuet aegunuks omal algatusel.
Kuna erinevat liiki nõuete aegumistähtajad on erinevad, tuleb aegumise lahendamiseks nõue esmalt kvalifitseerida, s.t anda sellele õiguslik hinnang. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused (vt nt RKTKo 3-2-1-171-10, p 12 ja 3-2-1-53-12, p 13). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt RKTKo 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40). Seejuures tuleb aga arvestada, et kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (vt RKTKo 3-2-1-144-07, p 16).
Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vrd ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16.)
Ka kriminaalmenetluses tuleb järgida TsMS § 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 15 ja 3-1-1-3-10, p 17).
Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vrd ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16.)
Kui kannatanu on esitanud tsiviilhagi konkreetse süüdistatava vastu, ei saa kohus tsiviilhagi nõuet omal algatusel teise süüdistatava vastu suunata (vt ka RKKKo 3-1-1-34-05, p-d 30 ja 33). Seda, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu, saab eeldada vaid siis, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 13).
Kui kannatanu on esitanud tsiviilhagi konkreetse süüdistatava vastu, ei saa kohus tsiviilhagi nõuet omal algatusel teise süüdistatava vastu suunata (vt ka RKKKo 3-1-1-34-05, p-d 30 ja 33). Seda, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu, saab eeldada vaid siis, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 13).
Kannatanu tsiviilhagis peavad olema ära toodud vähemalt need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel pole süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad. Samuti peab süüdistatav olema teadlik sellest, et süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle. (Vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 15.)
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Pettus eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema (TsÜS § 94) ei ole käsitatav õigusvastase teona VÕS § 1043 jj mõttes.
TsÜS § 150 lg-s 3 nimetatud aegumistähtaega tuleb kohaldada üksnes nõude puhul, mis TsÜS § 150 lg 1 järgi veel aegunud pole. Juhul kui nõue on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud, ei oma TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatu enam tähendust. Nähes ette maksimaalse (absoluutse) aegumistähtaja, TsÜS § 150 lg 3 üksnes piirab, mitte ei pikenda TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaega.
Teadmine kahjust TsÜS § 150 lg 1 tähenduses peab hõlmama nii teadmist kahjust kui ka teadmist teost või sündmusest, millega kahju põhjustati. Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu ei saa lugeda alanuks ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud teost või sündmusest, kuid ta ei teadnud ega pidanudki teadma kahju hüvitama kohustatud isikust. Juhul kui kahju hüvitamise eest vastutab solidaarselt mitu isikut, hõlmab TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgemine vaid nõudeid nende isikute vastu, kelle hüvitamiskohustusest on kannatanu teadlik. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg hakkab kulgema ka juhul, kui õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust ei teadnud, kuid oleks pidanud teadma.
Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi (vt RKKKo 3-1-1-58-07, p 10 jaRKTKo 3-2-1-88-12, p 12). Nõude aegumise peatumise aja seisukohalt pole aga tähtsust sellel, millal prokuratuur tsiviilhagi koos süüdistusaktiga (üldmenetluses) või koos kriminaaltoimikuga (lihtmenetlustes) kohtusse saadab. Tsiviilhagi, milles ei ole nõude adressaati nimeliselt välja toodud, esitamine TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaja kulgemist ei peata ega välista ka TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemist pärast seda, kui kannatanu on kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saanud. Kui kannatanu nimetab konkreetse isiku, kelle vastu tema nõue on suunatud, peatub tsiviilhagis toodud nõude aegumine TsÜS § 160 lg 1 või lg 2 p 4 alusel hiljemalt tsiviilhagi täpsustamisest. Kannatanu tsiviilnõude aegumine peatub TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel ka olukorras, kui tsiviilhagis ei ole nõude adressaati nimetatud ja kannatanu pole ka oma hagi täpsustanud, kui tsiviilhagis esitatud nõude adressaat on ühemõtteliselt kindlaks määratav tsiviilhagi ja süüdistusakti koostoimes ning nõude adressaadil on nende menetlusdokumentide alusel võimalik mõistlikult aru saada, milliste asjaolude alusel milline tsiviilnõue tema vastu kriminaalmenetluses on esitatud. (Vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 11.) Mitme süüdistatava korral tuleb juhul, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud, eeldada, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 13). Siis peatub nõude aegumine süüdistatava(te) suhtes TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel alates süüdistusakti koostamisest, tingimusel, et süüdistusakt ja tsiviilhagi koopia hiljem KrMS § 226 lg-tes 3 ja 7 ette nähtud korras süüdistatava(te)le edastatakse (vrd ka TsMS § 362 lg-d 1 ja 3).
TsÜS § 130 lg 2 on käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes.(kahju hüvitamise erikoosseisude kohta vt ka RKTKo 3-2-1-83-09, p-d 10-11). TsÜS § 130 lg 2 alusel tekkivate nõuete aegumistähtaja näeb ette TsÜS § 149 esimene lause.
Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Alusetust rikastumisest (või ka näiteks lepingust) tuleneva nõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu (vt nt RKTKo 3-2-1-134-09, p 11 ja RKKKo 3-1-1-41-11, p 17.3).
Kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) peab kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt RKTKo 3-2-1-49-07, p 16).
|
Facebook
Twitter