3-1-2-6-06
|
Riigikohus |
20.11.2006 |
|
KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmise aluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu.
Kuna süüdistataval ja tema kaitsjal ei võimaldatud ühtegi tunnistajat küsitleda mitte üheski kohtumenetluse etapis ning kohtud ei küsitlenud ka ise ühtegi tunnistajat, piirati sellega süüdistatava kaitseõigust sellises ulatuses, mis on vastuolus Konventsiooni artikli 6 lõikes 1 ja lõike 3 punktis d sätestatud õigustega.
|
| 3-1-2-2-08
|
Riigikohus |
26.01.2009 |
|
KrMS § 366 p-s 7 sisalduv teistmisaluse näol on tegemist spetsiifilise teistmisalusega, mille sisuks pole uue faktilise asjaolu ilmnemine, vaid konventsiooni tähenduses õigusrikkumise tuvastamine. Konventsiooni nõuete rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda aga automaatselt, et kohtulahend oleks ka sisuliselt väär. Seetõttu tuleb KrMS § 366 p-s 7 toodud teistmisaluse esinemisel iga kord eraldi tuvastada, kas kriminaalasjas menetluse uuendamine mõjutab eelduslikult menetluse lõpptulemust.
KrMS § 366 p 7 alusel varasema lahendi teistmise eelduseks on lisaks sama kriminaalasjaga seotud individuaalkaebust rahuldava inimõiguste kohtu otsuse olemasolule veel väljavaade, et asi laheneb taotlejale soodsamalt kui varasema otsusega. See tähendab, et mõistlikult peab olema võimalik eeldada, et kui esmases menetluses poleks konventsiooni nõudeid rikutud, oleks menetluse tulemusena isiku õiguslik seisund olnud teistsugune.
Menetluse taasavamise üle otsustamisel tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on inimõiguste kohtu tuvastatud ning konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine inimõiguste kohtu poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. Samuti on jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et muud tõhusad võimalused rikkumise heastamiseks puuduvad (vt RKÜKo nr 3-1-3-13-03, p 32).
Kohtunik, kelle lähedane isik on käimasoleva kriminaalasja menetlemisega seotud, peab KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel kahtlemata taanduma, sest isiklik seotus eelkirjeldatud isikuga seab kahtluse alla kohtuniku võime hinnata talle istungil esitatavaid asjaolusid erapooletult ja ilma kõrvaliste mõjutusteta.
Olukorras, kus kohtunik suhtub prokuröri ja kriminaalmenetlusse tervikuna selgelt tajutavalt negatiivselt, peab ta taanduma. Kohtuniku taandumata jäämine on aga käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga KrMS § 341 lg 2 kohaselt kaasa kohtuotsuse tühistamise ja uueks arutamiseks saatmise (vt RKKKo nr 3-1-1-123-05, p 17).
|
| 3-1-2-5-09
|
Riigikohus |
17.02.2010 |
|
EIK-le esitatud individuaalkaebuse rahuldamine on teistmisaluseks üksnes siis, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt ka RKKKo nr 3-1-2-2-08).
KrMS § 366 p-le 7 tuginedes ei ole menetluse taasavamine põhjendatud, kui isiku õiguste rikkumist ei ole sellega võimalik kõrvaldada või kui rikkumine on juba teisiti heastatud. (Vt ka RKKKo nr 3-1-3-13-04).
|
| 3-1-2-2-12
|
Riigikohus |
09.05.2012 |
|
Kriminaalasja teistmine on põhjendatud ainult osas, milles rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil kui teistmise kaudu.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 7 kohaselt on teistmise aluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitamist muul viisil kui teistmise kaudu. Kuna juurdepääsuõiguse puudumine tulenes sellest, et süüdistatavale riigi õigusabi korras määratud kaitsja ei esitanud tema huvides tähtaegselt kassatsiooni, on kõnealuse rikkumise kõrvaldamine võimalik, tagades teistmisavalduse esitajale juurdepääsu Riigikohtule.
|
| 3-1-2-3-13
|
Riigikohus |
14.03.2013 |
|
Kui advokatuur rikub RÕS § 20 lg 3 nõudeid isikule uut riigi õigusabi osutajat, mille tõttu puudub isikul võimalus esitada teistmisavaldust tähtaegselt, on see käsitatav KrMS § 172 lg 2 p 2 mõttes mõjuva põhjusena uue kaitsja teistmisavalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.
Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas 22. novembri 2011. a otsuses Andreyev vs Eesti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. Praegune kriminaalasi on käsitatav KrMS § 367 lg 2 mõttes "sarnase asjana" kohtuasjale Andreyev vs Eesti. Ringkonnakohtu määrusega tuvastatud asjaoludest järeldub isikule määratud kaitsja kohustustevastane käitumine, mis seisnes ilma mõjuva põhjuseta apellatsiooni tähtaegselt esitamata jätmises. Kaitsja selline viga võttis isikult juurdepääsu ringkonnakohtusse.
Riigi õigusabi osutava advokaadi advokatuurist väljaarvamise või väljaheitmise või tema kutsetegevuse peatamise korral on advokatuuril RÕS § 20 lg-st 3 tulenevalt kohustus määrata alati viivitamatult omal algatusel uus riigi õigusabi osutaja.
Kui advokatuur rikub RÕS § 20 lg 3 nõudeid isikule uut riigi õigusabi osutajat, mille tõttu puudub isikul võimalus esitada teistmisavaldust tähtaegselt, on see käsitatav KrMS § 172 lg 2 p 2 mõttes mõjuva põhjusena uue kaitsja teistmisavalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.
|
| 3-1-2-1-13
|
Riigikohus |
11.04.2013 |
|
KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Selline asjaolude väljaselgitamine toimub uurimistoimingute läbiviimise teel, mille tulemusena saadud andmed lisatakse nõuetekohaselt vormistatuna kriminaaltoimikusse. Sellest tulenevalt, kui jälitustegevuse tulemusena on saadud kahtlustatavat või süüdistatavat ilmselt õigustavat teavet, tuleb ka see vormistada jälitustoimingu protokollis ja lisada kriminaaltoimikusse, sõltumata sellest, kas prokurör soovib lisada seda tõendit süüdistusaktile või mitte. Kriminaaltoimikust võib jätta välja vaid tõendamiseseme seisukohalt tähtsusetut materjali.
Kohtutel lasub ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna vaid selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse (vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3 ja 3-1-1-31-11, p 27).
Vt ka RKKKo 3-1-2-2-08 ja 3-1-2-5-09. Kõigepealt tuleb KrMS § 366 p-s 7 nimetatud teistmise aluse puhul otsustada, kas EIK tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist.
|
| 3-1-2-1-14
|
Riigikohus |
30.05.2014 |
|
KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale EIK-ile esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt kaRKKKo 3-1-2-2-08, 3-1-2-5-09 ja 3-1-2-1-13).
Riigikohtu praktika järgi ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka üksnes kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt lähemalt RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9-10).
|
| 3-1-2-2-14
|
Riigikohus |
29.09.2014 |
|
Esmalt hindab Riigikohus, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist. Nii nagu ka KrMS § 366 p-des 4, 5, 6 ja 8 sätestatud teistmisaluste puhul, saab KrMS § 366 p 6 alusel teistmismenetluse tulemiks olla vaid süüdistatava olukorra kergendamine. Seega tuleb otsustada, kas ka siis, kui rikkumist poleks toimunud, oleks riigisisene kohus isikut samuti süüdi tunnistanud ja kas süüditunnistamisega kaasnevad õigusjärelmid olnuksid sama rasked. Jaatava vastuse korral teistmisalus puudub. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhiõiguste rikkumisega tekitatud kahju on sel juhul võimalik lugeda hüvitatuks rikkumisega seoses määratud hüvitise maksmisega EIK-i poolt (vt RKKKo 3-1-2-2-08, p 16). Üldjuhul saabki rikkumisega seoses määratud kompensatsioon olla käsitatav rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisena vaid olukordades, mil teistmismenetluses leitakse, et tuvastatud rikkumine ei mõjutanud kriminaalasja otsustamist. Tõdemus, et ilma rikkumiseta ei oleks isikut süüdi tunnistatud, ei võimalda piirduda EIK-i poolt väljamõistetud hüvitisega. Kui teistmismenetluses leitakse, et EIK-i poolt tuvastatud rikkumine võis kriminaalasja riigisisest otsustamist mõjutada, ei tähenda see veel automaatselt teistmisaluse sedastamist. Sellisel juhul tuleb Riigikohtul teises etapis hinnata seda, kas rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju heastada muul viisil kui teistmise kaudu.
Kuna kohtumenetluses kaitseõigust ei rikutud ja kohtueelses menetluses toimunud rikkumine ei puudutanud enamikku tõendeid, millele tugineti süüdistatava süüditunnistamisel, ei olnud menetluse tulem sellest vahetult mõjutatud.
Tõendi väljajätmisel ei ole kohane sellele viitamine kohtuotsuses ka „üldise teadmise“ tasandil.
Tulenevalt KrMS § 55 lg-st 2 ja §-dest 56-57 on kaitsja taandamise (kohtu)menetlus ette nähtud vaid juhtudeks, mil prokuratuuril on tekkinud kahtlus selles, et kaitsja on suhtlemisel kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega kuritarvitanud oma menetlusseisundit viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist. Juhtudeks, mil isik ise soovib loobuda kohtueelses menetluses tema poolt eelnevalt valitud kaitsjast, ei ole aga Eesti kriminaalmenetluse õiguses spetsiifilist taandamismenetlust ette nähtud, kuna tegemist on isiku vaba tahte väljendusega. Pikk ja põhjalik taandamismenetlus riivaks oluliselt süüdistatava põhiõigust vabalt valida endale kaitsja. Ka kehtiva kriminaalmenetluse õiguse kohaselt ei takista miski, sealhulgas ka valitud kaitsja taandamise menetluse puudumine, ausa kohtumenetluse põhimõtte järgimist ja kaitseõiguse tegelikku tagamist.
|
| 3-1-2-4-14
|
Riigikohus |
18.03.2015 |
|
KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale EIK-ile esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt ka RKKKo 3-1-2-2-08, 3-1-2-5-09 ja 3-1-2-1-13). Kõigepealt tuleb seega otsustada, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist.
|
| 3-1-2-5-15
|
Riigikohus |
21.10.2015 |
|
KrMS § 372 kohaselt järgitakse teistmismenetluses KrMS §-de 352–3602 ja § 363 sätteid, arvestades KrMS 13. peatüki erisusi. Kuna KrMS 13. peatükk ei näe teistmisavaldusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. (p 13)
Kui menetlusvälise isiku esindaja pole lisanud teistmisavaldusest osalise loobumise avaldusele esindatava kirjalikku nõusolekut, ei ole ta järgitud KrMS § 358 lg 2 nõudeid. Siis puudub Riigikohtul KrMS § 358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta teistmisavaldus määrusega osaliselt läbi vaatamata ja lõpetada kõnealuses osas teistmismenetlus. (p 13)
Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1)
Kui menetlusvälise isiku esindaja pole lisanud teistmisavaldusest osalise loobumise avaldusele esindatava kirjalikku nõusolekut, ei ole ta järgitud KrMS § 358 lg 2 nõudeid. Siis puudub Riigikohtul KrMS § 358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta teistmisavaldus määrusega osaliselt läbi vaatamata ja lõpetada kõnealuses osas teistmismenetlus. (p 13)
Võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema tingimata sätestatud teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt RKÜKo 3-1-2-2-11, p 63). (p 17.2)
Lahendades küsimust KrMS § 366 p-s 7 märgitud teistmise aluse olemasolust, peab Riigikohus kõigepealt hindama, kas EIK tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist (vt nt RKKKo 3-1-2-2-14, p 9.1). (p 14)
Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1)
Kui teistmisavalduses tuginetakse sellistele uutele väidetele, mida siseriiklikus menetluses maa- ja ringkonnakohtu määruste vaidlustamisel ei esitatud ning mille kohta EIK lahendis seisukohta ei võetud, ei saa ka kõneleda EIK otsusega tuvastatud konventsiooni või selle protokolli rikkumisest, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Sellised väited ei saa olla teistmise aluseks KrMS § 366 p 7 mõttes. (p 16)
Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1)
|
| 1-09-4486/1021
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.05.2020 |
|
KrMS § 367 lõike 2 lauseosa „samal õiguslikul alusel" tähendab konventsiooni (või selle protokolli) täpselt sama sätte rikkumisel põhinevat individuaalkaebust. Ainult siis saab öelda, et EIK tuvastaks sarnastel asjaoludel ilmselt uuesti samasuguse rikkumise, mis õigustab seda, et kriminaalmenetlust uuendatakse ilma EIK otsust ära ootamata. KrMS § 367 lõikega 2 taheti üldreeglina tagada teistmisavalduse esitamise õigus üksnes isikutele, kelle kaebuse alusel on EIK tuvastanud konventsiooni rikkumise. Muudele isikutele, kes tuginevad või saaksid tugineda sellisele rikkumisele, sooviti anda see õigus ainult erandlikel ja kitsalt piiritletud juhtudel. Nende erandite sätestamise eesmärk oli võimaldada menetluse uuendamist, ilma et peaks enne ära ootama EIK otsuse väidetava rikkumise kohta, aga seda vaid siis, kui EIK poolt varem sarnases asjas tehtud otsusest tulenevalt on selge, et kohus tuvastaks konventsiooni rikkumise uuesti. KrMS § 367 lõike 2 vaatlusalune alternatiiv kätkeb endas seega sellist erandjuhtu, mil EIK on rahuldanud ühe isiku individuaalkaebuse ja võib eeldada, et kaebus rahuldatakse tõenäoliselt ka teise isiku suhtes, kes toetub sarnases asjas konventsiooni samale rikkumisele. Seda saab aga eeldada üksnes juhul, kui uus kaebus puudutab konventsiooni täpselt sama sätte rikkumist. Kui kaebus esitatakse (küll) sarnases asjas (aga) konventsiooni mõne teise sättega kaitstava õiguse rikkumise osas, pole võimalik öelda, millisele seisukohale EIK selle suhtes asuks. EIK võib sarnases asjas otsustada konventsiooni erinevate väidetavate rikkumiste üle erinevalt. Seda näitab selgelt ka praegune kriminaalasi, kus EIK tunnistas samasugustel asjaoludel individuaalkaebused EIÕK artikli 6 rikkumise kohta vastuvõetamatuks, aga artikli 8 rikkumist puudutavas osas võttis kaebused menetlusse ja rahuldas need. (p-d 23-25)
Konventsiooni rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda automaatselt seda, et kohtuotsus oleks ka sisuliselt väär. Kõnesoleva teistmise aluse jaatamiseks tuleb kindlaks teha, et asi laheneks isiku jaoks soodsamalt kui varasema otsusega. Teisiti öeldes peab olema mõistlikult võimalik eeldada, et kui esmases menetluses poleks konventsiooni rikutud, olnuks isiku õiguslik seisund kriminaalmenetluse tulemusel teistsugune. Menetluse taasavamiseks on tarvis lahendada ka küsimus, kas see on konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Ühtlasi peab kaaluma, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine EIK poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid juhul, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. (Vt RKKKo 3-1-2-2-08, p-d 9 ja 10.) (p 35)
EIK on korduvalt märkinud, et „[k]onventsiooni artikli 19 kohaselt on Kohtu ülesanne tagada, et lepinguosalised riigid täidaksid endile võetud kohustusi. Täpsemaks minnes, Kohus ei pea tegelema siseriiklikes kohtutes väidetavalt aset leidnud tõendite väärhindamise või seaduse väärkohaldamise küsimustega, välja arvatud juhul, kui veaga võidakse olla rikkunud konventsiooniga kaitstud õigusi ja vabadusi. [---] Konventsiooni artikkel 6 tagab õiguse asja õiglasele kohtulikule arutamisele, ent ei sätesta mingeid tõendite lubatavuse nõudeid; sellised nõuded kuuluvad peaasjalikult siseriikliku õiguse reguleerimisalasse. Seetõttu ei saa Kohus põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et seda liiki ebaseaduslikult saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad.“ (Vt nt EIKo Schenk vs. Šveits, p-d 45 ja 46 ning EIKo Khan vs. Suurbritannia, p 34.) Konkreetsemalt ei tulene EIK praktikast sedagi, et jälitustoimingute korral peab mistahes rikkumise tagajärg olema tõendi välistamine (vt Schenk vs. Šveits, p 46, EIKo Bălteanu vs. Rumeenia, p 52 ja EIKo Hambardzumyan vs. Armeenia, p 77). (p 40)
Käsilolevas kriminaalasjas ei olnud järelkontrolli käigus enam võimalik kõrvaldada juba aset leidnud eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse austamise rikkumist. Öeldu ei tähenda aga, et kohtud ei tohtinud kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust ka tõendi lubatavuse kontekstis. Riigikohus tutvus jälitustoimiku materjalidega ja tegi kindlaks, et jälitustoimingute tegemise eeldused olid lubade andmise ja toimingute tegemise ajal täidetud (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 785-792). Süüdistatavatele oli tagatud jälitustoimingute õiguspärasuse kohtulik kontroll ja nende toimingutega saadud tõendite sisu sai menetluse kestel vaidlustada. Need tõdemused kinnitavad järeldust, et EIÕK artikli 8 rikkumine ei saanud juba menetluse kestel ega saa ka tagantjärele mõjutada jälitustoimingutega saadud tõendite lubatavuse küsimust. (p 43)
|
Facebook
Twitter