https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-3-6-03 PDF Riigikohus 17.04.2003

Põhiõiguse ne bis in idem (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala laieneb üksnes sellistele õiguserikkumistele, mis on oma oluliste koosseisuliste tunnuste poolest kokkulangevad ja põhinevad ühel ja samal teol.Kui õiguserikkumiste kirjeldused erinevad, siis pelgalt ajalis-ruumiline seos ei anna iseenesest alust väita teosamasust.


Isiku varasem halduskorras karistamine võib olla käsitatav AKKS § 77-1 lg 3 p-s 5 nimetatud teistmisalusena - muu olulise asjaoluna.

3-1-2-2-05 PDF Riigikohus 06.06.2005
3-1-2-1-07 PDF Riigikohus 02.04.2007

KrMS § 368 sätestab, et teistmisavalduse võib esitada kuue kuu jooksul, arvates sama seadustiku §-s 366 sätestatud teistmisaluse ilmnemisest. Sellel, millal isik saab väidetavalt aru talle teadaoleva (teistmise aluseks oleva) faktilise asjaolu võimalikust õiguslikust tähendusest, ei ole KrMS § 366 p 5 alusel esitatud teistmisavalduse tähtaegsuse hindamisel tähtsust. KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalus "kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib tuua kaasa süüdimõistetu või kolmanda isiku olukorra kergendamise", saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt RKKKo nr 3-1-2-1-98).

3-1-2-2-07 PDF Riigikohus 07.12.2007

Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu (vt RKÜKo nr 3-1-2-1-98 ja RKKKm nr 3-1-2-1-07).

Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p 17; nr 3-1-3-13-03, p 32; RKPSJVKm nr 3-4-1-6-05, p 4; nr 3-4-1-4-06, p 8; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p-d 6-7; nr 3-4-1-11-07, p 4). PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt RKPSJVKm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4).


Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda (vt RKÜKm nr 3-3-1-69-07). Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.

Asjaolu, et puudub eraldiseisev menetlus, mille raames saaks kohus hinnata, kas süüdimõistetu olukorda on vaja seaduses tehtud muudatuse tõttu kergendada, ei tähenda veel vastuolu PS § 15 lg-ga 1 koostoimes PS §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430.

Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.

Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse.


Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.


Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas võib seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.

Nende süüdimõistetute suhtes, kes taotlevad oma olukorra kergendamist lähtuvalt seadusemuudatusest, mis jõustus pärast 1. septembrit 2002, ei ole kohaldatav ka karistusseadustiku rakendamise seaduse §-des 1, 9, 10 ja 33 sätestatud menetlus, kuna see on ette nähtud üksnes kriminaalkoodeksi järgi süüdi mõistetud isikute olukorra vastavusse viimiseks karistusseadustiku 1. septembril 2002 jõustunud redaktsiooniga.

Selleks, et otsustada, kas pärast kohtuotsuse tegemist jõustunud seadusemuudatus mõjutab mingi karistusõigusliku järelmi püsimist süüdimõistetu suhtes, peab kaaluma ühelt poolt sellest järelmist tingitud põhiõiguste riive intensiivsust ja teiselt poolt seda, kuivõrd kahjustaks süüdimõistetute suhtes karistusseaduse mingi muudatuse tagasiulatuv kohaldamine õiguskindlust, õigusrahu ning kohtusüsteemi efektiivset toimimist. Muuhulgas tuleks lähtuda selliste asjade lahendamisel lahendis viidatud Riigikohtu praktikast (otsuse p 17.1 jj) : RKÜKo nr 3-1-3-10-02, RKKKo nr 3-1-1-113-03, nr 3-1-2-2-03, nr 3-1-3-6-04, nr 3-1-3-5-03, nr 3-1-3-1-03, määrused nr 3-1-3-15-03, nr 3-1-1-122-02, nr 3-1-1-33-03, nr 3-1-1-134-02, nr 3-1-1-40-03, nr 3-1-1-112-03, nr 3-1-1-111-03, nr 3-1-1-69-03, nr 3-1-1-23-03.

3-1-2-3-07 PDF Riigikohus 07.12.2007

Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda (vt RKÜKm nr 3-3-1-69-07). Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.

Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega. (Vt ka RKKKm nr 3-1-2-2-07)

Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. (Vt ka RKKKm nr 3-1-2-2-07).


Seadusemuudatus ei mahu ühegi KrMS §-s 366 nimetatud teistmise aluse alla. Muu hulgas ei saa olla tegemist KrMS § 366 p-s 5 nimetatud kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluga, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu. (3-1-2-1-98).


Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei sätesta eraldiseisvat menetluskorda, mis oleks otseselt ette nähtud selleks, et süüdimõistetu saaks taotleda tema suhtes tehtud jõustunud kohtuotsusest tulenevate piirangute ülevaatamist tulenevalt asjaolust, et seadus, mis hakkas kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, kergendaks tema olukorda. Sellest ei saa aga kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kontekstis siiski veel järeldada, et kõnealuse menetluskorra puudumine oleks vastuolus Põhiseaduse § 15 lg-ga 1 koostoimes Põhiseaduse §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Vastav menetlus on ette nähtud KrMS §-s 432. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb kriminaalmenetluse seadustiku põhiseaduskonformsel tõlgendamisel asuda seisukohale, et KrMS §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas mingi pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt Põhiseaduse § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. (Vt ka RKKKm 3-1-2-2-07.)


Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset - kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust - tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt 3-1-3-10-02, p 26). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.

3-1-2-4-07 PDF Riigikohus 12.12.2007

Küsimuse selle kohta, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.


Seadusemuudatus ei ole käsitatav teistmise alusena KrMS § 366 p 5 tähenduses.


Seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.

Küsimuse selle kohta, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.

3-1-2-3-09 PDF Riigikohus 02.10.2009

Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu (vt RKKKo nr 3-1-2-2-07, p 8). Faktiliseks asjaoluks ei saa pidada erinevust kohtuotsuse kuulutamisel kuulutatud resolutiivosa ja tervikliku kohtuotsuse resolutiivosa vahel.


Vastavalt KrMS §-le 431 lahendatakse kohtulahendi täitmisel ilmnevad ebaselgused kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega (vt nt RKKKo nr 3-1-2-2-07, p 11, nr 3-1-2-3-08, p 9 ja nr 3-1-1-29-08).

Ühe kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade kokku langema pidava teksti mittekattumise näol on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmneva ebaselgusega, mille peab vastavalt KrMS §-le 431 lahendama täitmiskohtunik määrusega.


Kohus võib vastavalt KrMS § 315 lg-le 4 kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa, millele tuleb lähtuvalt KrMS § 315 lg-st 8 vajadusel lisada põhiosa. See aga ei tähenda, et ühes kriminaalasjas tehakse kaks kohtuotsust. Kuna üks ja seesama kohtuotsus võib olla vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt. Seda põhjusel, et kohtunik teeb sisulise otsustuse kõikide kriminaalasjas tähtsate faktiliste ja juriidiliste asjaolude kohta juba kohtuotsuse resolutiivosa vormistamisel, vastates KrMS §-des 313 või 314 sisalduvatele küsimustele.

In dubio pro reo põhimõttele ei saa aga tugineda, tõlgendamaks süüdimõistetu kasuks otsuses esinevaid vormistuslikke vigu.


In dubio pro reo põhimõttele ei saa aga tugineda, tõlgendamaks süüdimõistetu kasuks otsuses esinevaid vormistuslikke vigu.

3-1-1-84-10 PDF Riigikohus 03.11.2010
KrK

Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (RKKKo 3-1-1-43-10, p 30).

Ehkki menetleja isiku vahetumist pole teatud juhtudel võimalik vältida, ei saa sellega kaasneda võivat menetlusaja pikenemise riski panna süüdistatavale.

Olukorras, kus riigivõimu vastutusalasse jäävate asjaolude tõttu on kriminaalasja menetlemine mingil perioodil pidurdunud, tuleb järgnevalt üles näidata erilist hoolikust asja võimalikult kiireks lahendamiseks.

Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).


Isiku süüditunnistamine ja karistamine on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo 3-1-1-35-08, p 18.) Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (RKKKo 3-1-1-61-09, p 34.2). Samuti on võimalik olukord, kus kuriteokoosseis jääb küll endisel kujul kehtima, ent karistusseadust täiendatakse erikoosseisuga, mis erinormina tõrjub senini kohaldunud kuriteokoosseisu konkreetse teo karistatavuse alusena kõrvale.

Kuriteokoosseis, mille järgi on võimalik tegu pärast karistusseaduse muutumist jätkuvalt karistatavaks lugeda, ei pea olema suunatud sama õigushüve kaitsmisele nagu see kuriteokoosseis, mille järgi tegu oli karistatav toimepanemise ajal või ka pärast seda karistusseaduse mõne teise redaktsiooni kohaselt. Seadus, mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris, ei välista teo karistatavust KarS § 5 lg 2 mõttes.

Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Otsesõnu on see seaduses nii ette nähtud nende tegude puhul, mis pandi toime enne karistusseadustiku jõustumist (KarSRS § 3 lg 2). Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (RKKKo 3-1-1-139-05, p 23).

Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28).

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.


Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.


KrMS § 268 lg 8 ei võimalda kohtul omal algatusel süüdistuses KrK § 161 järgi kvalifitseeritud tegu KrK § 1411 järgi ümber kvalifitseerida, sest tegemist oleks süüdistatava olukorra raskendamisega (3-1-1-41-07, p 13).


Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).


Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.

Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.

KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused - süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.3).


Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.


Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.

Vt p 16. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).


Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.


Kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas ei nõustu mõned süüdistatavatest kokkuleppemenetlusega, peab menetleja lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid (RKKKo 3-1-1-119-09, p 13 jj).


Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28).

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.

3-1-2-4-10 PDF Riigikohus 04.11.2010

Kriminaalasjas on tõusetunud põhjendatud kahtlus selles, et vaidlustatud kohtuotsuse esemeks olevat kuritegu ei pannud toime süüdimõistetud isik, vaid teine isik, kes on end kriminaalmenetluse vältel, sh maakohtus, esitlenud süüdimõistetud isikuna. Selle asjaolu tuvastamine tooks aga kaasa süüdimõistetud isiku õigeksmõistmise. Seetõttu esineb KrMS § 366 p-s 5 ettenähtud alus kriminaalasjas menetluse uuendamiseks.

3-1-2-1-11 PDF Riigikohus 11.04.2011

Erinevates kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastolu oli asjaolu, mis sai AKKS § 771 lg 3 p 5 kohaselt olla teistmisaluseks.

3-1-2-1-12 PDF Riigikohus 12.03.2012

Tulenevalt KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatust peab kohus, kui süüdimõistetul on Eestis koos temaga seaduslikult koos ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, väljasaatmise kohaldamist oma otsuses põhistama. Nimetatud nõuet tuleb mõista selliselt, et taolisel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine talle kuriteo eest mõistetava lisakaristuse kaudu kõne alla tulla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid.


Riigikohtu praktikas on leitud, et KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus „kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu või kolmanda isiku olukorra kergendamise", saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo 3-1-2-3-09, RKÜKo 3-1-2-1-98 ja RKKKm 3-1-2-1-07, p 7).

3-1-2-10-13 PDF Riigikohus 06.11.2013

Kriminaalasjas on tõusetunud põhjendatud kahtlus selles, et vaidlustatud kohtuotsuse esemeks olevat kuritegu ei pannud toime süüditunnistatud isik, vaid teine isik, kes on end kriminaalmenetluse vältel, sh maakohtus, esitlenud selle isikuna. Selle asjaolu tuvastamine tooks aga kaasa süüditunnistatud isiku õigeksmõistmise. Seetõttu esineb KrMS § 366 p-s 5 ettenähtud alus kriminaalasja menetluse uuendamiseks.

3-1-2-9-13 PDF Riigikohus 15.11.2013

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust juba esitatud teistmisavalduse täiendamiseks taotlusega kriminaalasja menetluse uuendamiseks väljaspool teistmisavalduse esitamise tähtaega.


KrMS § 3471 lg 2 eesmärgiks on tagada kassaatori õigus esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid teise poole esitatule.


Teistmise aluseks ei saa olla pelgalt kahtlus, et tunnistaja on menetluse käigus andnud valeütlusi, vaid see eeldab valeütluste tuvastamist jõustunud kohtuotsusega.


Olukorras, kus kohtueelse menetleja ametniku kuriteo tuvastamine ei ole aegumise tõttu enam võimalik, ei saa tõusetuda küsimust KrMS § 366 p-s 3 märgitud teistmise aluse esinemisest. Seda põhjusel, et nimetatud teistmise alusest saab rääkida vaid siis, kui see asjaolu (kriminaalasja menetluses kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mis võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas) on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. (Vt RKKKo 3-1-2-2-96). Kuna seadusandja põhjendatud arusaama kohaselt saab kuriteo toimepanemine teistmise alusena olla tuvastatud vaid jõustunud kohtuotsusega, siis ei ole Riigikohus pädev lugema seda asjaolu tuvastatuks muul viisil.


Kriminaalmenetlusõiguses tuleb järgida menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglit, mille kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 3 lg 2). Sellest põhireeglist lähtuvalt ei ole nõutav ega ka praktiliselt võimalik kohaldada menetlusõiguslikke reegleid tagasiulatuvalt.

3-1-2-1-17 PDF Riigikohus 20.03.2017

See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)

Justiitsministri 25. juuni 2004. a määrusest nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu jätkab pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tegemist. Isegi kui kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka KarS § 69 lg 6 teisest lausest, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord, kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend, millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks. (p 16-17)

Kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda ka karistuse eesmärke täidetuks. Sisuliselt otsustaks kohtuotsusega määratud kohustused täitmata jätnud süüdimõistetu selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata asjaolule, et isik rikkus varem töö tegemise tingimusi. Järelikult on tähtis, et kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud mahus. (p 18)

Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)


Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 10)

See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)


KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9). (p 11)


Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)


Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Korduva karistamise keelu rikkumiseks peetakse näiteks olukorda, kus isikut on varem sama teo eest karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti asendusaresti kohaldamist (vt RKKKo nr 3-1-2-4-06, p 7, nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). (p 20)

Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)

3-1-2-3-17 PDF Riigikohus 26.04.2017
4-16-3674/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 25.04.2018

VTMS § 180 p-ga 5 mutatis mutandis samasisuline teistmise alus on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p-s 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, et KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus „kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu või kolmanda isiku olukorra kergendamise“ saab olla üksnes faktiline asjaolu (RKKKo 3-1-2-1-17, p 11 ja RKKKo 3-1-2-1-12, p 9 koos edasiste viidetega). Lisaks on Riigikohtu üldkogu väljendanud seisukohta, et sellise faktilise asjaoluna KrMS § 366 p 5 mõttes ei ole muu hulgas käsitatav teist kohtuasja arutava kohtu poolt antav õiguslik hinnang, mille kohaselt ei ole sama süüteosündmuse aset leidmine piisavalt tõendatud (RKÜKo 3-1-2-2-11, p-d 39-46). (p 6.1)

Pidades silmas, et VMTS § 180 p-s 5 ja KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alused on analoogsed, on KrMS § 366 p 5 kontekstis väljendatud seisukohad asjakohased ka VTMS § 180 p 5 sisustamisel. Seega tuleb VTMS § 180 p-s 5 kirjeldatud „muu olulise asjaoluna“ mõista vaid faktilisi asjaolusid, millena ei saa aga käsitada teist kohtuasja arutava kohtu antavat õiguslikku hinnangut, mille kohaselt ei ole süüteosündmus piisavalt tõendatud. Järelikult pärast ühes väärteoasjas isiku süüditunnistamist ei ole teist väärteoasja arutanud kohtu poolt sellesama väärteosündmuse tuvastamatuks lugemine käsitatav faktilise asjaoluna VTMS § 180 p 5 mõttes. (p 6.2)


Väärteomenetluses süüditunnistamisega ei kaasne üldjuhul nii kaalukat põhiõiguste riivet kui isiku süüditunnistamisel kriminaalmenetluses. Seetõttu ei ole iseenesest välistatud, et väärteomenetluses nähakse ette kriminaalmenetlusega võrreldes kitsamad teistmise alused. Nii ei ole kriminaalmenetluse seadustikus esineva teistmise aluse väärteomenetluse seadustikus sätestamata jätmine automaatselt käsitatav isiku põhiõiguste ebaproportsionaalse riivena. See aga ei tähenda, et konkreetsel juhtumil ei võiks teatud teistmise aluse puudumisega kaasneda isiku põhiõiguste ebaproportsionaalne riive. Olukorras aga, kus isikut karistatakse kergemaliigilise karistuse – rahatrahviga – ja sedagi võrdlemisi väikeses ulatuses, ei saa rääkida sellisest põhiõiguste riivest, mis kaaluks üles riive eesmärgi, s.o vajaduse tagada õiguskindlust ja õigusrahu. (p 11)

1-17-3615/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.12.2019

KrMS § 366 p-s 5 kirjeldatud „muu olulise asjaoluna“ tuleb mõista vaid faktilisi asjaolusid, millena ei saa käsitada teist kohtuasja arutava kohtu õiguslikku hinnangut. (p 13)

Pärast Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2010. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-84-10 on õiguslik olukord oluliselt muutunud. Nii on alates 1. septembrist 2011 KrMS § 366 p-s 8 sätestatud uue teistmisalusena kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. KrMS § 366 p 9 näeb aga alates 1. juulist 2014 teistmisalusena ette üldmenetluses tehtud sellise kohtuotsuse jõustumise, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas asjas on isik selles kuriteosündmuses osalemise eest süüdi mõistetud. Seega on seadusandja määratlenud teistmisalusena üksnes kohtuotsuste vahelise vastuolu, mitte aga vastuolu kohtuotsuse ja -määruse vahel. Sellest tulenevalt ei näe KrMS § 366 ette alust teistmaks kohtumäärust, millega lõpetati kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. (p-d 15-16)

1-17-9722/141 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.11.2020

KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise aluseks olev muu oluline asjaolu saab olla vaid faktiline asjaolu (vt nt RKKKo 1-17-3615/13, p 13). Isiku varasem karistatus seda vaieldamatult on (vt ka RKKKm 3-1-2-1-07, p 7). (p 3)


KrMS §-s 368 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtaega tuleb arvata teistmisaluse tegelikust ilmnemisest. Seega juhul, kui teistmisalus saab teatavaks vahetult prokuratuurile, hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema ajast, millal prokuratuur teistmisalusest teada sai, kui aga prokuratuur vahendab süüdimõistetu teistmissoovi, siis ajast, mil teistmisalusest sai teada süüdimõistetu. (p-d 5.1-5.2, vt ka RKKKm 3-1-2-1-07, p 7)


Tulenevalt KrMS § 367 lg-st 1 ja § 344 lg-st 3 on teistmisavalduse esitamise õigus prokuratuuril. Süüdimõistetu saab teistmisavalduse esitada kaitsja vahendusel, kuid võib taotleda selle esitamist ka prokuratuurilt. (p 5.2)

1-23-1160/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.10.2023

See, mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd, on muu oluline asjaolu KrMS § 366 p 5 tähenduses. (p 5)

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json