3-1-1-119-09
|
Riigikohus |
14.04.2010 |
|
Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse toimetamine selleks määratud ametiisikute poolt on vaieldamatult riigivõimu teostamine, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Täitevvõimu osana ei ole uurimisasutuse ametnikul ja prokuröril pädevust algatada asjassepuutuva normi põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust. Kohtueelset menetlust toimetav ametiisik on seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Uurimisasutuse ametniku ja prokuröri poolt kohaldatava õigusnormi tõlgenduse eesmärgiks saab eeskätt olla seaduse teksti tähenduse leidmine.
KarS §-s 5 sisalduvad põhimõtted laienevad konfiskeerimisele kui materiaalõiguslikule sanktsioonile.
Kohtul tuleb lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p-d 14.2-14.3). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Kui kriminaalasja eraldamisel ei järgita kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, siis on kriminaalasja eraldamine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt KrMS § 17 lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi.
Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 7).
Endise kaassüüdistatava samastamine tavalise tunnistajaga on väär olukorras, kus selline isik peab andma tunnistajana ütlusi endiste kaassüüdistatavate kriminaalasjas. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda eraldatud kriminaalasjas käsitada varasemat kaassüüdistatavat tõendiallikana muul viisil kui tunnistaja rollis, ei saa jätta tähelepanuta, et selle uue kriminaalmenetluse objektiks on sama kuriteo tunnustega tegu, mille toimepanemises ka teda eelnevalt süüdistati.
Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 7).
Endise kaassüüdistatava samastamine tavalise tunnistajaga on väär olukorras, kus selline isik peab andma tunnistajana ütlusi endiste kaassüüdistatavate kriminaalasjas. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda eraldatud kriminaalasjas käsitada varasemat kaassüüdistatavat tõendiallikana muul viisil kui tunnistaja rollis, ei saa jätta tähelepanuta, et selle uue kriminaalmenetluse objektiks on sama kuriteo tunnustega tegu, mille toimepanemises ka teda eelnevalt süüdistati.
Üldiste menetlusreeglite kohaselt on välistatud olukord, kus kedagi süüdistatavatest saab kriminaalvastutusele võtmise ähvardusel sundida ütlusi andma kaassüüdistatavate vastu nii, nagu see on KarS §-de 318 ja 320 alusel võimalik tunnistaja puhul. Varasema kaassüüdistatava menetlusseisund tunnistajana on eriline, mis tähendab, et ta ei saa olla kriminaalvastutuse subjektiks KarS §-de 318 ja 320 mõttes ka olukorras, kui ta keeldub KrMS §-des 71¿73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest. Viimane tähendab ühtlasi, et endise kaassüüdistatava menetlusseisund ei tohi tunnistaja rolli sattumisega olemuslikult muutuda. Kohtulikul arutamisel tuleb seetõttu endisest kaassüüdistatavast tunnistaja rakendamisel järgida küll KrMS §-s 280 sätestatud nõudeid, kuid puudub alus tema kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks sama paragrahvi 4. lõike kohaselt. Erinevalt tavalise tunnistaja hoiatamata jätmisest on tegemist erandliku olukorraga, mille puhul ei too KrMS § 280 lg 4 nõuete järgimata jätmine kaasa ütluste lubamatust (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07, p 8 ja nr 3-1-1-75-09, p 7). Eelkirjeldatud põhimõtted kehtivad ka neil juhtudel, mil kriminaalasjade eraldamiseks esinesid objektiivsed põhjused.
Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks. Tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused. Tõendi mittetähtaegse esitamisega võib kohtuliku arutamise käigus kaasneda asja arutamise edasilükkamine, kuid mitte tõendi lubamatus.
Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt KrMS § 17 lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi.
Menetlejal tuleb kriminaalasjade eraldamise põhjendatuse üle otsustamisel eelkõige hinnata, kas asjas esineb sellist laadi objektiivseid takistusi, mis ei võimalda ülejäänud süüdistatavate suhtes kriminaalasja edasist menetlemist. (Vt lisaks RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13 ja RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9).
KrMS § 216 lg-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatud nõuete näol ei ole tegemist pelgalt formaalsete keeldudega, vaid kõnealused normid on suunatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte realiseerimisele. Nõudes sama teo toimepanemises süüdistatavate isikute kriminaalasja arutamist ühes menetluses, lähtuvad osutatud kriminaalmenetlusõiguse sätted ühelt poolt arusaamast, et kuna kaassüüdistatavate puhul on õigusliku hindamise objekt kuriteo tunnustega tegu ¿ kokkulangev, siis tuleb nende süüdistusasja arutada viisil, mis tagab süüküsimuse lahendamise sama kohtukoosseisu poolt.
Üldiste menetlusreeglite kohaselt on välistatud olukord, kus kedagi süüdistatavatest saab kriminaalvastutusele võtmise ähvardusel sundida ütlusi andma kaassüüdistatavate vastu nii, nagu see on KarS §-de 318 ja 320 alusel võimalik tunnistaja puhul. Varasema kaassüüdistatava menetlusseisund tunnistajana on eriline, mis tähendab, et ta ei saa olla kriminaalvastutuse subjektiks KarS §-de 318 ja 320 mõttes ka olukorras, kui ta keeldub KrMS §-des 71¿73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest. Viimane tähendab ühtlasi, et endise kaassüüdistatava menetlusseisund ei tohi tunnistaja rolli sattumisega olemuslikult muutuda. Kohtulikul arutamisel tuleb seetõttu endisest kaassüüdistatavast tunnistaja rakendamisel järgida küll KrMS §-s 280 sätestatud nõudeid, kuid puudub alus tema kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks sama paragrahvi 4. lõike kohaselt. Erinevalt tavalise tunnistaja hoiatamata jätmisest on tegemist erandliku olukorraga, mille puhul ei too KrMS § 280 lg 4 nõuete järgimata jätmine kaasa ütluste lubamatust (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07, p 8 ja nr 3-1-1-75-09, p 7). Eelkirjeldatud põhimõtted kehtivad ka neil juhtudel, mil kriminaalasjade eraldamiseks esinesid objektiivsed põhjused.
Süüdistatavate paljususe korral reguleerib üldmenetluselt lihtmenetlusele üleminekut erinormina KrMS § 239 lg 2 p 3, mille kohaselt ei kohaldata kokkuleppemenetlust mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav kokkuleppemenetluse kohaldamisega ei nõustu. (Vt ka RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 11). Menetleja peab kokkuleppemenetluse kohaldamist välistavate õiguslike aluste esinemise korral lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid.
Konfiskeerimise puhul ei ole asjakohane käsitada kaastäideviijaid solidaarvõlgnikena ega kohtuotsusega konfiskeeritud vara riigile üleminekut solidaarkohustusena.
|
| 3-1-1-29-11
|
Riigikohus |
20.04.2011 |
|
Süüteomenetluse seadustikes peetakse ülekuulamise ja sealhulgas ka kahtlustatava ning menetlusaluse isiku ülekuulamise kui uurimistoimingu all silmas ülekuulaja ja ülekuulatava nn silmast silma vahetut kohtumist ja suhtlemist. Vaid sellisel suhtlemisel on tegelikult võimalik järgida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 75 ning § 68 lg-tes 3-6 sätestatut. Nii näiteks on võimatu ette kujutada, kuidas saab ilma vahetu kohtumiseta teha ülekuulatavale ettepanek anda vabalt jutustades ütlusi (KrMS § 75 lg 3) või kuidas saab kontrollida, et ülekuulatav kasutab ütluste andmisel märkmeid ja muid dokumente tõepoolest vaid arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete edastamiseks (KrMS § 68 lg 3). Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et ülekuulamisena ei saa käsitada elektronposti vahendusel asetleidnud menetleja ja menetlusaluse isiku suhtlemist.
" VTMS § 123 lg-st 2 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kui maakohus aga jätab puudused kõrvaldamata ja selle asemel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetab väärteomenetluse, siis rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Süüteomenetluse seadustikes peetakse ülekuulamise ja sealhulgas ka kahtlustatava ning menetlusaluse isiku ülekuulamise kui uurimistoimingu all silmas ülekuulaja ja ülekuulatava nn silmast silma vahetut kohtumist ja suhtlemist. Vaid sellisel suhtlemisel on tegelikult võimalik järgida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 75 ning § 68 lg-tes 3-6 sätestatut. Nii näiteks on võimatu ette kujutada, kuidas saab ilma vahetu kohtumiseta teha ülekuulatavale ettepanek anda vabalt jutustades ütlusi (KrMS § 75 lg 3) või kuidas saab kontrollida, et ülekuulatav kasutab ütluste andmisel märkmeid ja muid dokumente tõepoolest vaid arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete edastamiseks (KrMS § 68 lg 3). Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et ülekuulamisena ei saa käsitada elektronposti vahendusel asetleidnud menetleja ja menetlusaluse isiku suhtlemist.
VTMS § 123 lg-st 2 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kui maakohus aga jätab puudused kõrvaldamata ja selle asemel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetab väärteomenetluse, siis rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Õiguste ja kohustuste tutvustamist menetlusalusele isikule ei saa viia läbi elektronposti teel.
Kuna PakS § 29 näeb ette karistuse pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest, kujutab see endast ehtsat tegevusetusdelikti ja väär on tõstatada küsimust, kas selle sätte järgi saab karistada isikut, kelle tegu saab pidada tegevuseks KarS § 12 lg 2 mõttes.
Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (RKKKo 3-1-1-146-03, p 8 ja 3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (RKKKo 3-1-1-85-04, p-d 15 ja 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist.
Vastavalt äriseadustiku § 180 lg-le 2 ei ole osaühingu juhatuse liikmete arv piiratud. Seega on mõeldav, et osaühingul on palju juhatuse liikmeid, kelle kõigi ülekuulamine ei pruugi mingi asjaolu tõendatuse seisukohalt midagi uut juurde anda. Kui juba üks juhatuse liige annab tõendamiseseme asjaolu kohta ammendavaid ütlusi ja menetleja oma siseveendumuse kohaselt neid usub, saabki seda asjaolu lugeda tõendatuks VTMS § 2 ja KrMS § 60 lg 2 mõttes.
|
| 1-21-8596/83
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.04.2024 |
|
Kuigi riigil lasub kohustus tagada isikule võimalus ennast kriminaalmenetluses kaitsta ja viibida oma kohtuasja arutamise juures, on tal ka kohustus arvestada menetlusökonoomiat ja avalikku huvi ehk seda, et kuriteole järgneks hukkamõist. KrMS § 269 kujutabki endast nende erinevate huvide ja kohustuste vahel leitud tasakaalupunkti (vt RKKKm nr 1-19-8757/33, p 11). (p 15)
Ühe erandliku võimalusena tohib maakohus KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaselt kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutada siis, kui süüdistatav on kohtukutse kätte saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik. Hinnang, mille kohaselt hoiab isik kohtulikust arutamisest kõrvale ning tema kohtusse ilmumata jäämine pole tingitud üksnes riigi tegematajätmisest, peab seejuures põhinema objektiivsetel asjaoludel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-17-13, p 9.1). (p 16)
Kui hinnatakse tagaotsimistoimingute intensiivsuse piisavust, tuleb muu hulgas silmas pidada ka süüdistatava käitumist kohtueelse menetluse ajal (vt RKKKm nr 1-19-8757/33, p 14). (p 21)
KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamine ei eelda, et maakohus oleks süüdistatava osavõtu tagamiseks vajalikud meetmed ammendanud. Kõnesoleva sätte rakendamiseks on piisav, kui selleks on tehtud mõistlikke pingutusi. Ehkki riik peab kehtestama reaalselt toimiva mehhanismi, et isik saaks enda õigusi (sh menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses) realiseerida, ei ole tegu absoluutse nõudega olukorras, kus isik ise enda huvide paremast tagamisest huvitatud ei ole (vt RKKKm nr 3-1-1-86-14, p 17.1). (p 24)
20. märtsil 2024 vastu võetud seadusega otsustas Riigikogu Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasju puudutava õigusabilepingu denonsseerida. Kuigi formaalselt on Venemaaga tehtav rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö edaspidi võimalik ka muude õigusaktide kohaselt, tuleb õigusabitaotluse esitamise üle otsustamisel arvesse võtta tegelikku olukorda, mille kohaselt ei pruugi Venemaa õigusabitaotlust suure tõenäosusega täita. (p 23)
KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamise eelduste tuvastamise korral ei ole tarvilik edasiselt vaagida, kas KrMS § des 69 ning 468 sätestatud süüdistatava kaugülekuulamise tingimused on täidetud. (p 24)
KrMS § 10 lg 3 on sama paragrahvi 1. lõike suhtes erinorm, mis tähendab, et dokumente puudutav eestikeelsuse või eesti keelde tõlkimise nõue kehtib ka siis, kui kriminaalmenetlus eesti keeles ei toimu (vt RKKKo nr 1-18-437/725, p 30). KrMS § 10 lg 3 esimese lause kohaselt on dokumentide tõlkimise kohustus üldjuhul sellel isikul, kes nende asja materjalide juurde lisamist taotleb (vt ka RKKKo nr 4-19-1809/48, p 35). Menetluspoole esitatud tõendi tõlkimise kohustust maakohtul pole (vrd ka RKKKo nr 1-18-437/725). Dokumentide sisu kokkuvõtlik suuline tõlkimine kohtuistungil ei võta neid esitanud menetluspoolelt KrMS § 10 lg-s 3 sätestatud kirjaliku tõlke esitamise kohustust. (p-d 18 ja 19)
|
Facebook
Twitter