III-1/1-10/95
|
Riigikohus |
08.03.1995 |
|
Kui ringkonnakohus on jätnud esimese astme kohtu otsuse muutmata ning seejuures ei ole korranud esimese astme kohtu põhjendusi, ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.
Teo objektiivset külge iseloomustavad asjaolud - kuriteo toimepanemise vahend, kehavigastuste arv, iseloom ja paiknemine, süüdlase ja kannatanu omavahelised suhted ja muuhulgas ka löögid noaga kannatanu elutähtsate organite piirkonda on aluseks tapmise tahtluse tuvastamisel.
|
| 3-1-1-121-03
|
Riigikohus |
14.10.2003 |
|
Kohtualust süüdi tunnistava ja talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisel juhtudel, mil kohtualune viibis kohtuliku arutamise ajal vahi all või kui kohus kohtualust süüdi tunnistava ning talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse tegemisel peab vajalikuks tema vahi alla võtmist, on põhjendatud kohtupraktikas aktsepteeritu, et kuigi kohtualuse suhtes kehtib tõkend kuni tema suhtes tehtava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni, arvestab kohus otsuse tegemisel kohe ka selle tõkendi kohaldamise aja karistuse aja hulka.
Kuna isiku vahi all pidamise kui tõkendi näol on tegemist põhiõiguse olulise riivega, on selle riive kestva vajalikkuse kontrollimisvõimaluse tagamiseks otstarbekas, et saates uueks arutamiseks kriminaalasja, milles oli kohtualustele kohaldatud tõkendina vahi all pidamist, võtaks kõrgema astme kohus eranditult kõigil juhtudel seisukoha ka vahi all pidamise jätkamise küsimuses.
Vastavalt PS § 20 p-le 1 ja KrMK § 73 lg-le 1 võib kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus olla iseseisvaks vahistamisaluseks. Seega on kohus eriti kohtualusele karistusena vangistuse mõistmisel pädev eraldi otsustama, kas selle karistuse täitmise tagamiseks piisab kohtueelse uurimise ajal kohaldatud sunnimeetmetest või mitte.
Kuna isiku vahi all pidamise kui tõkendi näol on tegemist põhiõiguse olulise riivega, on selle riive kestva vajalikkuse kontrollimisvõimaluse tagamiseks otstarbekas, et saates uueks arutamiseks kriminaalasja, milles oli kohtualustele kohaldatud tõkendina vahi all pidamist, võtaks kõrgema astme kohus eranditult kõigil juhtudel seisukoha ka vahi all pidamise jätkamise küsimuses.
|
| 3-1-1-134-03
|
Riigikohus |
25.11.2003 |
|
Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud argumente. Seda enam, kui apellatsioonkaebuses väidetakse, et esimese astme kohus rikkus asja arutamisel menetlusnorme. Selliseid väiteid kontrollides on välistatud ja lubamatu viidata AKKS § 29 lg-le 5, kuna nende argumentide suhtes pole esimese astme kohus saanudki seisukohta võtta (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-6-02).
Jättes vastamata apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimustele, ei võimalda ringkonnakohus apellantidel realiseerida nõutaval tasemel oma kaebeõigust, mis on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.
Jättes vastamata apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimustele, ei võimalda ringkonnakohus apellantidel realiseerida nõutaval tasemel oma kaebeõigust, mis on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.
|
| 3-1-1-132-03
|
Riigikohus |
09.12.2003 |
|
Kohtukaebesüsteemi loogika, aga ka AKKS §-s 66 otseselt sätestatu eeldab, et kohus, kellele on kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt saadetud uueks arutamiseks, lähtub uuel arutamisel konkreetsest tühistamise alusest. See tähendab, et juhul, mil kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks oli kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, peab kriminaalasja uuesti arutav kohus igal juhul astuma menetluslikke samme Riigikohtu poolt osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja on alles seejärel pädev otsustama, kas arutamise tulemina antud materiaalõiguslikud hinnangud jäävad endiseks või tuleks neid muuta.
|
| 3-1-1-153-03
|
Riigikohus |
22.12.2003 |
|
|
| 3-1-1-3-04
|
Riigikohus |
27.02.2004 |
|
Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust (nt mitu korda on kriminaalasja juba tagastatud uueks kohtulikuks arutamiseks või täiendavaks kohtueelseks menetlemiseks).
Ei ole välistatud, et kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg võib mööduda ka apellatsioonimenetluses pärast seda, kui Riigikohus on tagastanud kriminaalasja uueks arutamiseks. Kohtusüsteemi efektiivse toimimise tagamise vajadus ei võimalda lugeda aktsepteeritavaks seda, kui ringkonnakohus põhjendab õigusliku kohustuse täitmata jätmist mõistliku aja möödumisega.
Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine ei pea iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist. Sõltuvalt asjaoludest võib kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumise proportsionaalseks järelmiks olla ka näiteks kriminaalasjas menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel või ka kõnealuse asjaolu arvestamine karistuse mõistmisel.
Kui ringkonnakohus on eiranud AKKS § 66 (Riigikohtu seisukohtade kohustuslikkus) ja see rikkumine takistas ringkonnakohtul kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 4 mõttes.
Kohtulik uurimine toimub ringkonnakohtus samade reeglite järgi mis esimese astme kohtus, seejuures on ka ringkonnakohtul õigus KrMK § 215 lg 4 alusel süüdistust muuta, kui sellega ei halvene kohtualuse olukord.
|
| 3-1-1-48-04
|
Riigikohus |
04.06.2004 |
|
Kui teise astme kohtu otsusest ei nähtu, millisel KrMK § 268 lg-s 4 sätestatud alusel on tehtud õigeksmõistev kohtuotsus ja milles seisnevad esimese astme kohtu vead tõendite hindamisel, siis need rikkumised kogumis moodustavad kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise AKKS § 39 lg 4 mõttes, sest need puudused takistasid kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.
|
| 3-1-1-47-04
|
Riigikohus |
09.06.2004 |
|
Motiivide puudumise tõttu kohtuotsuses (AKKS § 39 lg 3 p 7) võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada, kui maa- või linnakohus ei ole mingit oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud või kui maa- või linnakohtu otsuses on küll püütud mingit seisukohta või järeldust põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-85-00) või kui kohtuotsuses esitatava seisukoha või järelduse põhjendused ei ole veenvad (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-17-03, punkt 13). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Ringkonnakohus ei ole õigustatud AKKS § 39 lg 3 p 7 alusel tühistama maa- või linnakohtu otsust ja saatma kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui tegemist pole mitte kohtuotsuses motiivide puudumisega, vaid kui ringkonnakohus ei nõustu maa- või linnakohtu otsuses esitatud põhistustega. Maa- või linnakohtu põhistustega mittenõustumisel saab ringkonnakohus vastavalt AKKS § 30 lg 1 p-le 2 tühistada esimese astme kohtu otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha ise uue otsuse.
|
| 3-1-1-77-04
|
Riigikohus |
08.07.2004 |
|
Kui kohtualune on kaevanud otseselt lihtmenetlust reguleerivate menetlusnormide rikkumise peale, siis selles osas peab tema apellatsioonkaebust lahendama AKKS IV-I peatüki sätete kohaselt, mitte aga andma neile hinnangut kaebust läbivaatamatult tagastades. Jättes antud juhul kohtualuse apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, on rikutud oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 4 mõttes.
|
| 3-1-1-74-04
|
Riigikohus |
08.07.2004 |
|
On ebaõige seisukoht, et kui isik pole piisavalt hoolas kontrollimaks, kas ta on veel õigel (oma) raielangil või juba valel (võõral), siis on igal juhul tegemist vargusega. Varguse koosseisu realiseerimiseks on nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata. Sellise tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada motiivid selle kohta miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse.
Kui ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda see, et ta ei peaks üldse analüüsima apellatsioonkaebustes esitatud argumente. Seda enam, kui neis väidetakse, et esimese astme kohus rikkus asja arutamisel menetlusnorme. Selliseid väiteid kontrollides on välistatud ja lubamatu viidata AKKS § 29 lg-le 5, kuna nende argumentide suhtes ei ole esimese astme kohus saanudki seisukohta võtta (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-134-03).
Antud juhul tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada motiivid selle kohta miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse. Kui kohus on jätnud otsuse isiku tahtluse osas motiveerimata, siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-90-04
|
Riigikohus |
20.10.2004 |
|
Üksnes siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata (AKKS § 29 lg 5). Kuid see erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud argumente (vt ka Riigikohtu otsused nr 3-1-1-6-02 ja 3-1-1-134-03).
|
| 3-1-1-99-04
|
Riigikohus |
21.10.2004 |
|
Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-4-04).
KarS § 184 lg-s 1 üldmõiste "käitlemine" abil on avatud kataloogina kriminaliseeritud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Seadusandja on tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Kuid isikut ei või karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi, sest see käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. Süüteokoosseisu objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-4-04).
Kriminaalasja analüüs peab vastama õiguspraktikas ja -teoorias omaksvõetud reeglitele. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb lähtuda KarS kehtimahakkamisel rakendunud kolmeastmelisest deliktistruktuurist. Olulisena tuleb kohtuotsuse selguse ja mõistetavuse seisukohalt silmas pidada lahenduskäigu vastavust deliktistruktuurile (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-1-148-03).
Üksnes siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata (AKKS § 29 lg 5). Kuid see erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud argumente (vt ka Riigikohtu otsused nr 3-1-1-6-02 ja 3-1-1-134-03).
|
| 3-1-1-123-04
|
Riigikohus |
06.12.2004 |
|
Kuigi varguse puhul puudub vajadus tuvastada, kuhu varastatu toimetatakse, on varastatu üle peremehesarnase oleku loomise üheks võimaluseks vaieldamatult ka selle peitmine. Peitmine seda tähendabki, et ei ole teada, mida asjaga edasiselt tehakse - ta muudetakse kättesaamatuks. Isegi kui peitmiskoht hiljem tuvastatakse, ei muuda see peitmise fakti. Seega nii nagu varguse puhul ei ole oluline varguse lõpuleviiv osa ehk see, kuhu varastatu pannakse, ei ole see määravaks ka peitmise puhul.
Kuigi linnakohtu otsuses loetletakse kohtuistungil uuritud tõendeid, puuduvad selles uuritud tõenditele tuginevad argumendid. Vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatule oli ringkonnakohus õigustatud saatma kriminaalasja maa- või linnakohtule uueks arutamiseks, kui ta tuvastas maa- või linnakohtu otsuses motiivide puudumise (vt ka RKKK 3-1-1-47-04). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-8-05
|
Riigikohus |
14.03.2005 |
|
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt ka RKKKo-d 3-1-1-6-02, 3-1-1-134-03 ja 3-1-1-90-04).
Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus (vt ka RKKKo-d 3-1-1-6-02, 3-1-1-134-03 ja 3-1-1-90-04).
Kohtuotsuse tegemisel aluseks võetud kannatanu ütlustes esinevate vastuolude kõrvaldamata jätmine tuleb tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest selle rikkumisega võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsuse tegemine esimese astme kohtus. Ringkonnakohtul oli võimalus ja kohustus kõrvaldada esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Jättes esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamata ning süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonidele vastamata, rikkus ringkonnakohus süüdistatava kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-65-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
On ilmne, et sellises koguses puidu vargust ei ole võimalik käsitleda süüteona väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 mõttes. Varguse lihtkoosseisu (KarS § 199 lg 1) puhul ei ole varastatu täpse rahalise väärtuse kindlaksmääramine määrava tähtsusega, sest varalise kahju ulatus (suur või oluline) ei ole selle kuriteo koosseisuliseks tunnuseks. Piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära.
Varguse lihtkoosseisu puhul (KarS § 199 lg 1) piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära. Selliste asjaolude tuvastatuse korral ei ole välistatud, et varastatu täpne rahaline väärtus jäetakse tuvastamiseks tsiviilkohtupidamise korras.
Ringkonnakohus arutab kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel puudub õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda (KrMS § 331). Selline ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes. Antud juhul on ringkonnakohus apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda, siis tuleb seda lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Ringkonnakohtu pädevuse piirang selle näol, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel puudub õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda, on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes.
Ringkonnakohus on apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda. Seda tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-100-05
|
Riigikohus |
04.10.2005 |
|
Kuigi ringkonnakohus üksnes nendib, et madalama astme kohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud, viitamata ühelegi argumendile ja analüüsimata kaebaja väiteid, võttis ringkonnakohus seisukoha määruskaebuses esitatud taotluse osas, mis tähendab, et määruskaebus on ka sisuliselt läbi vaadatud. Ringkonnakohtu määruse motiveeritus ja sisuline põhjendatus võimaldavad lahendada küsimust sellest, kas määruskaebuse läbivaatamisel on kohus kohaldanud õigesti materiaalõigust ning järginud menetlusõigust, kuid ei anna alust tegemaks järeldust selle kohta, et ringkonnakohus ei ole määruskaebust läbi vaadanud.
|
| 3-1-1-95-05
|
Riigikohus |
20.10.2005 |
|
Erinevalt koosseisueksimusest ei ole keelueksimuse puhul tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisuga hõlmatavas faktilises asjaolus, vaid mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus. Keelueksimuse puhul aktualiseerub alati küsimus sellest, kas see eksimus oli isikule välditav või mitte ehk teiste sõnadega - kui hoolikalt suhtus isik õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust.
Raiedokumentide puudumine metsa langetamisel võib moodustada ebaseadusliku metsaraide koosseisu, kuid nende dokumentide puudumine iseenesest ei moodusta veel varguse koosseisu.
Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimuse (KarS § 17) ja keelueksimuse (KarS § 39) vahel. Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona.
Erinevalt koosseisueksimusest ei ole keelueksimuse puhul tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisuga hõlmatavas faktilises asjaolus, vaid mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus. Keelueksimuse puhul aktualiseerub alati küsimus sellest, kas see eksimus oli isikule välditav või mitte ehk teiste sõnadega - kui hoolikalt suhtus isik õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust.
Olles tuvastanud isiku käitumises koosseisueksimuse on automaatselt välistatud selle isiku tahtlus kõnealuse teo toimepanemisel. Juhul, mil sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona, võib koosseisueksimuse tuvastamise järgselt aktualiseeruda küsimus sellest, kas see isik on täitnud enda hoolikusekohustust või mitte.
Kohtu eksimist KarS üldosa sätete kohaldamisel - koosseisu- ja keelueksimuse piiritlemisel on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 mõttes.
Riigikohtu otsusest tulevate juhiste täitmata jätmist tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui üheepisoodilist kriminaalasja on kohtutes menetletud ligikaudu 9 aastat, siis on selle kohtuasja menetlemise mõistlik aeg möödunud.
|
| 3-1-1-110-05
|
Riigikohus |
09.11.2005 |
|
Kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele, tuleb ringkonnakohtul ka kontrollida, kas ja kuidas on menetlusõigust rikutud (vt RKKKo-d 3-1-1-90-04, 3-1-1-8-05). Kui kohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes ning leiab, et seda saab kõrvaldada teise astme kohtumenetluses, siis on KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel võimalik ka õigeksmõistva kohtotsuse tegemine. KrMS § 341 lg 1 on sama seaduse § 340 suhtes erinormiks, mis kinnitab täiendavalt, et viite korral kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele tuleb esitatud väiteid ka kontrollida.
|
| 3-1-1-139-05
|
Riigikohus |
23.12.2005 |
|
Süüdistatava kaitseõigust ei ole oluliselt rikutud ka juhul, kui süüdistuses on näidatud üksnes karistusseaduse see redaktsioon, mille järgi isiku tegu kvalifitseeritakse, kuid isikule on muul viisil tagatud teave sellest, milliste sätete järgi käsitatakse tema tegu karistatavana süüdistuses nimetamata karistusseaduse redaktsiooni(de) järgi. Selline teave peab olema piisavalt üksikasjalik ja selge ning kindlustama süüdistatavale tõhusa võimaluse vaidlustada oma teo karistatavust mis tahes ajahetkel arvates selle toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.
KrK kehtivusajal toime pandud tegude puhul ei ole kohtupraktikas rangelt järgitud põhimõtet, mille kohaselt tulnuks tegu alati kvalifitseerida KrK selle redaktsiooni järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Olukorras, kus karistusseaduse uus redaktsioon leevendas isiku olukorda, võis teo kvalifitseerida ka uue redaktsiooni järgi, kontrollides eelnevalt, kas tegu oli toimepanemise ajal kuriteona karistatav (vt nt RKKKo 3-1-1-136-04, p 12.3; RKKKo 3-1-1-34-03, p 10; RKKKo 3-1-1-139-04, p 8; RKKKo 3-1-1-123-03, p 17). Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseeriti, tuli karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist.
Olukord, kus süüdistuses ei kajastu teo karistatavus kõigi teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse redaktsioonide järgi, ei tähenda siiski seda, et kohtul puudub igal juhul võimalus ise kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi. KrMS § 306 lg 1 p 3 ja § 268 lg 8 (KrMK § 263 lg 1 p 3 ja § 215 lg 4) annavad kohtule õiguse isiku teole süüdistuses antud õiguslikust hinnangust teatud ulatuses kõrvale kalduda (vt ka RKÜKo 3-1-1-120-03, p 36).
Arvestades asjaolu, et süüdistus määrab üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid, peaks süüdistuses reeglina kajastuma ka kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. Seeläbi antaks süüdistatavale tõhus võimalus esitada vastuväited süüdistuses kirjeldatud teo karistatavusele mis tahes ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.
Ringkonnakohtu mittenõustumine esimese astme kohtu motiividega ei anna apellatsioonikohtule alust kohtuotsuse tühistamiseks põhistuste puudumise tõttu. Kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt ka RKKKm 3-1-1-57-99, p 6.1.).
Seadus ei anna kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku uue - kohtu hinnangul vettpidava - süüdistuse esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIKonv art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega. Ringkonnakohtu väljendatud seisukoht kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus süüdistatavatele uue süüdistuse esitamise vajalikkusest on vastuolus kohtumenetluse võistlevuse, kohtu erapooletuse ja võimude lahususe põhimõtetega.
|
| 3-1-1-97-06
|
Riigikohus |
29.12.2006 |
|
Süüteo vahendlik täideviimine tähendab KarS § 21 lg 1 kohaselt olukorda, kus üks isik paneb teo toime teist isikut ära kasutades, mis eeldab ärakasutatava isiku valitsemist ülekaaluga (teadmisega, tahtega, teatud võimuaparaadi abil) (vt RKKKo nr 3-1-1-64-05). Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-06).
KrMS § 64 lg-st 4 tulenevalt võivad uurimisasutus ja prokuratuur kaasata tõendite kogumisele ka erapooletu spetsialisti, keda sama sätte kohaselt võidakse samuti üle kuulata tunnistajana. Spetsialisti ei saa aga siiski käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes. Kuna spetsialist ei ole isik, kes "võib teada tõendamiseseme asjaolusid", siis saab teda üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude suhtes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05).
Spetsialistist tunnistaja poolt tõendamiseseme asjaolude kohta antud ütlus, mis käsitleb mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevaid järeldusi, on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames.
KrMS § 285 lg 2 kohaselt tuleb prokuröril kohtuistungi alguses avaldada kogu süüdistusakt, mitte üksnes süüdistuse sisu. Aktsepteerides prokuröri poolt süüdistusakti osalist avaldamist, toimis maakohus KrMS § 285 lg 2 mõtte vastaselt ja rikkus sel viisil kriminaalmenetlusõigust. Üksnes süüdistuse sisu avaldamine ei pruugi olla piisav kohtu ja menetlusosaliste detailseks informeerimiseks.
Kohus, kellele on kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt saadetud uueks arutamiseks, lähtub uuel arutamisel konkreetsest tühistamise alusest (RKKKo nr 3-1-1-132-03). See tähendab, et juhul, mil kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks oli kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, peab kriminaalasja uuesti arutav kohus igal juhul astuma menetluslikke samme Riigikohtu poolt osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja on alles seejärel pädev otsustama, kas arutamise tulemina antud materiaalõiguslikud hinnangud jäävad endiseks või tuleks neid muuta.
Tulenevalt KrMS § 34 lg 1 p-st 1 ja § 35 lg-st 2 on süüdistatava esmaseks õiguseks õigus teada, milles teda süüdistatakse. Süüdistusakti esitamine süüdistatavale teenibki eelkõige eesmärki tagada süüdistatava informeeritus süüdistuse sisust ja seeläbi ka võimalus end tõhusalt kaitsta. Süüdistusakti koostamise momendist muutub senise menetlusaluse isiku - kahtlustatava - menetlusseisund, temast saab süüdistatav (KrMS § 35 lg 1). Seega on süüdistusakti süüdistatavale edastamise eesmärgiks samuti tema informeerimine menetlusseisundi muutumisest.
Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Nimetatud õiguse efektiivne kasutamine on võimalik üksnes juhul, kui süüdistatav on teadlik sellest, millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik. (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05)
Isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav Karistusseadustiku järgi, ehkki selle nõude eiramisel ei ole tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida poleks enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada (vt RKÜKo nr 3-1-1-120-03).
Süüdistuses peaks reeglina kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05)
KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste puhul võib kohus KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kuid KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-114-04).
KrMS § 226 lg-st 3 ja § 279 lg-test 1 ning 2 nende koostoimes tuleneb, et süüdistusakt tuleb lugeda süüdistatavale nõuetekohaselt kätte antuks üksnes siis, kui selle on süüdistatavale andnud prokuratuur, ning juhul kui kohus tuvastab, et süüdistatav ei ole prokuratuurilt süüdistusakti saanud, annab kohus selle ise süüdistatavale kätte.
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt ka RKKKo nr 3-1-1-114-04).
|
Facebook
Twitter