3-2-1-68-07
|
Riigikohus |
07.06.2007 |
|
Vastavalt TMS § 131 lg 1 punktile 10 ei saa pöörata sissenõuet riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses. Lisaks RPKS §-le 47 tuleb riiklikust pensionist kinnipidamise korral arvestada TMS § 132 lõikega 1, mille kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Seega tuleb alati võlgniku sissetulekutele sissenõude pööramiseks kindlaks teha võlgniku kõik sissetulekud ning nende suurus kokku. Riiklikule pensionile võib sissenõude pöörata RPKS § 47 lõikes 3 toodud ulatuses üksnes juhul, kui pensionäri ülejäänud sissetulekud vastavad TMS § 132 lõikes 1 toodud alammäärale.
Kohtutäitur ei saa täita nõudeid, mis tulenevad täitedokumendis sätestamata poolte kokkulepetest. Võlgnikul ei ole kohustust maksta kohtutäituri tasu siis, kui ta on nõude täitnud enne kohtutäituri poolt võlgniku suhtes esimese täitetoimingu tegemist, st esmase täitmisteate üleandmist.
Kooskõlas TsMS § 667 lõikega 3 võib määruskaebust läbivaatav kohus vajadusel koguda uusi tõendeid.
|
| 3-2-1-3-08
|
Riigikohus |
04.03.2008 |
|
Täitemenetluse seadustiku §-de 130-136 põhiline eesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid.
Arestimise piirang TMS §-de 132 ja 133 tähenduses on ühekordne, st sõltumatu võimalusest, et võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja nt üks sissetulek kantakse ühele kontole ja teine teisele kontole või makstakse nt teise tööandja poolt välja sularahas. Sellisel juhul jäetakse arestimata ainult üks summa ühe kuu palga alammäära ulatuses.
TMS § 43 lg-t 1 ja § 133 lg 1 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et kohtutäitur ei või oma kontolt raha üle kanda sissenõudjale enne, kui on täidetud TMS § 115 lg 3 ja lg 4 kolmanda lause tingimused ning on möödunud mõistlik aeg, mille jooksul võlgnik saaks esitada TMS § 133 lg 1 teises lauses nimetatud avalduse. Üldjuhul tuleks mõistlikuks ajaks lugeda TMS § 133 lg 1 teise lause analoogia alusel kolm tööpäeva arestimisakti kättesaamisest arvates. Vastasel korral võib TMS § 133 lg-s 1 võlgnikule antud õiguskaitse osutuda ebatõhusaks. Kui arestimisakt edastatakse posti teel, siis loetakse akt TMS § 10 lg 5 kohaselt kätte saaduks tavaliselt kolme päeva möödudes postitamisest arvates. Seega peaks kohtutäitur arestimisakti postitamise korral raha sissenõudjale ülekandmisega ootama reeglina kolm päeva postitamisest arvates ning seejärel kolm tööpäeva arestimisakti eelduslikust kättesaamisest arvates.
TMS § 132 lg-tes 1 ja 2 sisaldub nn absoluutne arestimiskeeld. See tähendab, et isegi juhul, mil võlgniku algselt esitatud andmete alusel on nimetatud lõigetes sätestatu jäänud järgimata, tuleb võlgnikule tagada (jätta arestimata) ühe kuu palga alammäärale vastav summa ja ülalpeetava kaitseks TMS § 132 lg-s 2 sätestatud summa, kui algne ekslik arestimine selgub tagantjärele. Sellistel juhtudel ei saa aga juba sissenõudjale ülekantud summade tagastamist nõuda kahju hüvitamise korras kohtutäiturilt, vaid sissenõudjalt alusetu rikastumise sätete alusel. Sissenõudja on sel juhul raha saanud (osaliselt) tühise arestimisakti alusel ning peab selle tagastama.
Kui mittetöötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut mittesaava) võlgniku kontol on või sinna laekub täitemenetluse ajal selline ühekordne summa, mida ei ole võimalik jaotada arestitavaks ja mittearestivaks osaks TMS § 132 alusel (st see summa on suurem kui ühe kuu palga alammäär), siis seda ei saa lugeda sissetulekuks TMS § 130 jj mõttes. Nimetatud summa on nt ühekordne tulu vara võõrandamisest, kingitusena saadud summa jms. Sellisel juhul ei ole mittetöötava võlgniku korral võimalik kindlaks määrata, mitme kuu peale ette tuleks kontole laekunud summast jätta võlgnikule alles mittearestitav summa. Kui tegemist on töötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut saava) võlgnikuga, siis tuleb eelistada sissenõudja huvisid, viidatud laadi ühekordsed summad ei kuulu § 132 kohaldamisalasse. Lähtuda tuleb võlgniku töötasust ja jätta sellest töötasust võlgniku käsutusse §-s 132 ettenähtud summad. Sellistel juhtudel on aga vajaduse korral sobiv kohaldada TMS § 110 kaudu TMS § 66 lg 1 p 3 ja 12. Need annavad võlgnikule õiguse esitada kohtutäiturile avaldus ja paluda arestimine teatud ulatuses tühistada, kuna kogu summa arestimine ei jätaks võlgnikule raha üheks kuuks vajalike toiduainete ostmiseks ja üheks kütteperioodiks vajamineva küttevaru soetamiseks (TMS § 66 lg 1 p 3) või oleks vastuolus heade kommetega (TMS § 66 lg 1 p 12). TMS § 66 lg 1 p 12 võib anda aluse arvestada summa aresti alt vabastatava osa määramisel ka võlgnikul ülalpeetavate olemasoluga. TMS § 66 alusel esitatava võlgniku avalduse esitamise tähtajaks tuleb lugeda reeglina samuti kolm tööpäeva arestimisakti kättesaamisest arvates.
TMS §-st 130 tuleneb üheselt, et sissetuleku mõiste hõlmab muu hulgas võlgnikule töö eest makstavat tasu, olenemata sellest, kas seda makstakse töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel või teenistussuhte alusel. Üldjuhul makstakse töö eest tasu igakuiste perioodiliste maksetena ning sellistel juhtudel on TMS §-s 132 sätestatud reeglite järgi leitav see summa, mis tuleb igas kalendrikuus võlgniku sissetulekust (töötasust) jätta arestimata. Siiski ei ole välistatud töötasu maksmine ka ühekordse maksena ning ka sel juhul on võimalik kohaldada muu hulgas TMS § 132 reegleid. Samuti on praktikas võimalik, et sissetulek TMS § 130 jj tähenduses makstakse võlgnikule ühekordse maksena n-ö etteulatuvalt või tagasiulatuvalt. TMS §-d 132 ja 133 kehtivad ka n-ö etteulatuvalt või tagasiulatuvalt makstava sissetuleku korral, sest ka siis vajab võlgnik kaitset, mida talle TMS § 130 jj kohaselt võimaldataks siis, kui mainitud ühekordsed maksed oleksid tehtud perioodiliste maksetena mitme kuu vältel. Selliste ühekordsete n-ö etteulatuvalt või tagasiulatuvalt makstud sissetulekute korral tuleks arestitava ja mittearestitava osa määramisel TMS § 130 jj järgi lähtuda kontole kantud terviksummast ning mitte jaotada kontole kantud ühekordne sissetulek mõtteliselt ära mitme kuu peale.
Kui mittetöötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut mittesaava) võlgniku kontol on või sinna laekub täitemenetluse ajal selline ühekordne summa, mida ei ole võimalik jaotada arestitavaks ja mittearestivaks osaks TMS § 132 alusel (st see summa on suurem kui ühe kuu palga alammäär), siis seda ei saa lugeda sissetulekuks TMS § 130 jj mõttes. Nimetatud summa on nt ühekordne tulu vara võõrandamisest, kingitusena saadud summa jms. Sellisel juhul ei ole mittetöötava võlgniku korral võimalik kindlaks määrata, mitme kuu peale ette tuleks kontole laekunud summast jätta võlgnikule alles mittearestitav summa. Kui tegemist on töötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut saava) võlgnikuga, siis tuleb eelistada sissenõudja huvisid, viidatud laadi ühekordsed summad ei kuulu § 132 kohaldamisalasse. Lähtuda tuleb võlgniku töötasust ja jätta sellest töötasust võlgniku käsutusse §-s 132 ettenähtud summad. Sellistel juhtudel on aga vajaduse korral sobiv kohaldada TMS § 110 kaudu TMS § 66 lg 1 p 3 ja 12. Need annavad võlgnikule õiguse esitada kohtutäiturile avaldus ja paluda arestimine teatud ulatuses tühistada, kuna kogu summa arestimine ei jätaks võlgnikule raha üheks kuuks vajalike toiduainete ostmiseks ja üheks kütteperioodiks vajamineva küttevaru soetamiseks (TMS § 66 lg 1 p 3) või oleks vastuolus heade kommetega (TMS § 66 lg 1 p 12). TMS § 66 lg 1 p 12 võib anda aluse arvestada summa aresti alt vabastatava osa määramisel ka võlgnikul ülalpeetavate olemasoluga. TMS § 66 alusel esitatava võlgniku avalduse esitamise tähtajaks tuleb lugeda reeglina samuti kolm tööpäeva arestimisakti kättesaamisest arvates.
Ka hagita menetluses, kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu määruse ja teeb ise uue määruse, peab ringkonnakohus võtma seisukoha kõikide hageja ja kostja poolt esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta.
TsMS § 662 lg 3 esimese lause kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks (s.o hagita menetluses) esitada uusi asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtu menetluses.
|
| 3-2-1-36-10
|
Riigikohus |
21.04.2010 |
|
Täitemenetluse seadustiku §-de 130-136 (TMS-i II osa 7. peatüki 2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku arestimise erisused") põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid.
Kuni võlgniku pangakonto ei ole arestitud, on võlgnikul õigus kasutada kontol olevat raha enda äranägemise kohaselt, sest puudub seda keelav käsutuskeeld. Ka neil juhtudel, mil konto arestitakse (käsutuskeeld seatakse) nt kalendrikuu lõpus, tuleb arvestada TMS §-s 132 sätestatud arestimispiirangutega, sh jätta § 132 lg 1 alusel arestimata summa, mis vastab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäärale. Vastasel korral koormataks mh õiguskorda tarbetult vaidlustega selle üle, kas võlgnik on kasutanud arestimisele eelnenud ajal kontol olnud raha (sh nt ka ülalpeetavate ülevalpidamiseks) või mitte.
|
| 3-2-1-162-12
|
Riigikohus |
12.12.2012 |
|
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik taotleda viivise vähendamist (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09, p 9 ja Riigikohtu 27. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25).
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatud viivise vähendamise taotlus tuleb lahendada VÕS § 162 alusel.
Viivise korral tuleb kontrollida viivise suurust hageja taotluse alusel ka siis, kui sissenõudjal on vähemalt hüpoteegi suuruses nõue, (mille hulka võib kuuluda nt ka kohtu vähendatav viivisenõue). Sel juhul tuleks kohtul otsuse resolutsioonis võtta seisukoht sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohta nt kujul, et „sundtäitmine täiteasjas x on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui x eurot" või „rohkem kui põhinõude (x eurot) ulatuses" vms. Oluline on see, et otsusest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetlusest saadud raha arvel viivist nõuda. Selline otsus tähendaks ühtlasi seda, et kui kohtul on alust viivist vähendada, teeb kohus viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise suhtes (tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise vähendamise võimaluse kohta vt Riigikohtu 25. veebruaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09 tehtud otsuse p 10).
Kuna täitemenetluses hüpoteegi realiseerimisel ei saa pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu, on viivise arvestamisest ülejääva summa (eelkõige põhinõue) sissenõudmiseks võlausaldajal õigus esitada võlgniku vastu pärast täitemenetluse lõppemist hagi.
TMS § 56 lg 2, mis sätestab, et täitemenetlusest saadud raha jaotamisel loetakse võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavad kõrvalnõuded ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel arvestatud intressid, ei keela pooltel järjekorda teisiti kokku leppida, v.a täitekulude osas (nagu ka VÕS § 88 lg 8).
Vt Riigikohtu 29. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16.
Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19) (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12).
VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.
VÕS § 162 lg 1 näitliku loetelu kohaselt tuleb ka viivise vähendamisel arvestada erinevaid asjaolusid. Läbirääkimiste pidamine on üks asjaolu teiste hulgas, mida tuleb viivise vähendamise taotlust lahendades sisuliselt analüüsida. Välistatud ei ole, et sisuliste, mitte pelgalt võla tasumisega venitamise eesmärgil peetud läbirääkimiste pidamine võib anda alust viivist vähendada. Läbirääkimiste pidamine ei anna aga alust viivise arvestust katkestada. Samuti ei anna viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks ainuüksi alust asjaolu, et võlgnik on ise nõustunud äärmiselt suure viivisemääraga laenulepingu sõlmimisega, ka juhul, kui viivisemäär ei ole suurem põhivõlast, kuid on objektiivselt äärmiselt suur summa.
|
| 3-2-1-134-12
|
Riigikohus |
06.03.2013 |
|
Täitemenetluse seadustikust (eelkõige TMS §-st 131) ega muudest õigusaktidest, sh Euroopa Liidu õigusaktidest, ei tulene keeldu pöörata sissenõuet võlgniku saadud toetusele kui sissetulekutele. (p 20)
Täitemenetluse seadustikust (eelkõige TMS §-st 131) ega muudest õigusaktidest, sh Euroopa Liidu õigusaktidest, ei tulene keeldu pöörata sissenõuet võlgniku saadud toetusele kui sissetulekutele. (p 20)
EK 19. mai 1998. a otsuses kohtuasjas C-132/95 leidis EK, et ühenduse õigus ei välista seda, et liikmesriik tasaarvestab ühenduse õigusnormide kohase põllumajandustoetuse saajale võlgnetava summa ja liikmesriigile tasumata (maksu)võla, tingimusel et ühenduse õiguse tõhusust mingil juhul ei kahjustata ning ettevõtjaid koheldakse võrdselt. Ühenduse õiguse kahjustamist käsitleti otsuses eelkõige vaid selles kontekstis, et toetuse tasaarvestuse suhtes kohaldatavad riiklikud eeskirjad ei või olla tootja suhtes vähem soodsad kui need eeskirjad, mida kohaldatakse vaid riigisiseste nõuete tasaarvestamiseks. Viidatud lahend käsitles ka nõukogu 30. juuni 1992. a määruse (EMÜ) nr 1765/92 art 15 lg 3 tõlgendamist. See artikkel sätestas, et määruses nimetatud summad (toetused) makstakse toetuse saajatele välja täies ulatuses. EK leidis, et art 15 lg 3 nõuetekohasel tõlgendamisel ei keelata selles liikmesriigi nõuete tasaarvestamist toetuse summadega. Kolleegium viitab, et art 15 lg-ga 3 analoogiline norm on sätestatud ka määruse nr 73/2009 art 29 lg-s 1. Kuigi viidatud EK lahendis oli tegemist riigi nõuete tasaarvestamismenetlusega, mitte arestimismenetlusega, olid toetuse saajad selles asjas seisukohal, et sundtasaarvestuse asemel oleksid Taani ametiasutused võinud kasutada nt arestimismenetlusi (p 32). Kohtulahendi p-s 9 kirjeldatud Taani toonase regulatsiooni kohaselt võis riik nagu muugi võlausaldaja taotleda võlgnikule makstava toetuse arestimist. Kui riik (Taani) on taotlenud toetuse saamise õiguse arestimist, makstakse see toetus otse talle, nagu seda makstaks ükskõik millisele arestimismenetlust kasutanud eravõlausaldajale. (p 19)
Eesti õigusaktides ei sätestata keeldu, et PRIA toetuse väljamaksmisele suunatud nõuet ei võiks loovutada. Ka nõukogu 19. jaanuari 2009. a määrus (EÜ) nr 73/2009 eesmärkidega on kooskõlas järeldus, et lubatud on loovutada ja arestida rahaline nõue toetuse väljamaksmiseks. (p 18)
Eesti õigusaktides ei sätestata keeldu, et PRIA toetuse väljamaksmisele suunatud nõuet ei võiks loovutada. Ka nõukogu 19. jaanuari 2009. a määrus (EÜ) nr 73/2009 eesmärkidega on kooskõlas järeldus, et lubatud on loovutada ja arestida rahaline nõue toetuse väljamaksmiseks. (p 18)
|
| 3-2-1-135-12
|
Riigikohus |
20.03.2013 |
|
Riigikohus käsitles 6. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-134-12 tehtud määruses üksnes selles asjas määratud PRIA toetusi. Tsiviilasjas nr 3-2-1-134-12 oli mh tegemist ühtse pindalatoetusega ja keskkonnasõbraliku majandamise toetusega. Nimetatud toetuste iseloomu arvestades (eelkõige toetuste tagantjärele maksmine eelneval perioodil tehtud põllumajanduslike kulutuste katmiseks ning sellega toetuste eesmärgi saavutamine) leidis Riigikohus, et selliste nõuete loovutamise keeldu õigusaktid ei sisalda. Järelikult ei ole keelatud ka nende toetusnõuete arestimine täitemenetluses täitemenetluse seadustiku § 112 lg 1 järgi, kui PRIA on otsustanud toetused välja maksta (vt määruse p-d 16−20). Ülalnimetatus seisukoht kehtib ka asjas, mil tegemist on ühtse pindalatoetuse ja keskkonnasõbraliku majandamise toetuse väljamaksmisele suunatud nõude käsutamise keelamisega hagi tagamise menetluses. Sama kehtib see ka põllumajanduskultuuride täiendava otsetoetuse kohta. (p 11)
Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. (p 12)
Hagi tagamise menetluses tõendeid ei koguta ega hinnata. Hagi tagamise menetluses on küll üldjuhul võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 14).
Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. (p 12)
TsMS § 378 lg 1 p-s 4 sätestatud hagi tagamise abinõu on ette nähtud eelkõige juhtudeks, mil hageja ja kostja vaidlevad kolmanda isiku käes oleva vara kuuluvuse üle. Sel juhul on mõistlik vaidluse lõpuni tagada vaidluse objekti olemasolu, andes selle kohtutäiturile hoiule, või maksta vastav summa kohtu deposiitkontole.
Selline käsutuskeeld ei too kaasa samu tagajärgi mis hagi tagamiseks nõude arestimine. Nõude arestimine oleks sellekohase taotluse alusel võimalik TsMS § 378 lg 1 p 2 järgi. Nõude arestimisel tekib TsMS § 389 lg 1 kohaselt lisaks käsutamiskeelule ka arestipandiõigus, mis annab hagejale (sissenõudjale) tulevases täitemenetluses eelisõiguse oma nõude rahuldamiseks. Nõude arestimisele kohaldatakse mh TsMS § 389 lg-d 1 ja 4. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei pea nõude arestimisel kohaldama TsMS § 389 lg-t 6, mille kohaselt korraldab hagi tagamise menetluses vara arestimist kohtutäitur. Nõude arestimismäärus on seega hageja soovil kohtul võimalik saata vahetult selle täitmiseks kohustatud isikule. (p 13)
Kohus ei saa luua menetlusvälise kolmanda isiku vastu täitedokumenti, mille alusel hageja või kohtutäitur saaksid nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist. (p 14)
Kuna hagi tagamise eesmärk on tagada tulevase kohtuotsuse täitmist, siis tuleb hagi tagamisel lähtuda sellest summast, mida hageja kostjalt nõuab. Seda summat tuleb lugeda hagi hinnaks TsMS § 378 lg 4 teise lause tähenduses (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 11). (p 17)
Hagi tagamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetavaks määruseks (vt ka Riigikohtu 4. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11). (p 18)
|
| 3-2-1-105-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Seadusel põhinev elatis TMS § 131 tähenduses peab olema võlgniku sissetulek (elatis võlgnikule), mitte kellegi teise isiku sissetulek. Tegemist peab olema olukorraga, mil võlgnikule kuuluvast muust varast nõude rahuldamiseks ei piisa, sel juhul on võimalik arestida võlgniku sissetulek, mida TMS § 131 lg 1 üldreegli kohaselt muidu arestida ei saaks.
Riiklikku peretoetust TMS § 131 lg 1 p-s 1 sätestatud keelu tõttu arestida ei saa (seda ka mitte TMS § 131 lg 2 alusel). (p 17)
Kui kohtutäitur on arestitud elatise summa alusetult sissenõudjale üle kandnud, on avaldajal õigus esitada sissenõudja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Välistatud ei ole ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas. Kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu on välistatud juhul, mil võlgnik oli kohtutäiturile andnud ebaõigeid andmeid oma kontode kohta (vt Riigikohtu 4. märtsil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08 tehtud määruse p 16). (p 19)
Kui kohtutäitur on arestitud elatise summa alusetult sissenõudjale üle kandnud, on avaldajal õigus esitada sissenõudja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Välistatud ei ole ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas. Kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu on välistatud juhul, mil võlgnik oli kohtutäiturile andnud ebaõigeid andmeid oma kontode kohta (vt Riigikohtu 4. märtsil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08 tehtud määruse p 16). (p 19)
|
| 3-2-1-18-14
|
Riigikohus |
09.04.2014 |
|
Sissenõudjad saavad täitemenetluses kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS
§-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Käsutuskeelu (keelumärke) omajal ei ole õiguslikku huvi tuvastada tehingute tühisust heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, kuid sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23, 26, 27).
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.
Hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb tõendada, et hüpoteegi seadmise leping rikub käsutuskeeldu ja on seetõttu TsÜS § 88 lg 1 esimese lause järgi põhimõtteliselt tühine ja et hüpoteegi omandaja oli TsÜS § 88 lg 11 ning AÕS § 561 lg-te 2 ja 3 järgi hüpoteegi sissekandmise kinnistamisavalduse esitamise ajal käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27).
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36).
Hagi esitamisel koos hagi tagamise taotlusega ei ole õige toimetada hagimaterjale kostjale kätte enne, kui hagi tagamise taotlus on lahendatud.
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused:
• asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);
• kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest;
• õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.
Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20).
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.
Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses ega pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused:
• asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);
• kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest;
• õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.
Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20).
Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
|
| 3-2-1-62-15
|
Riigikohus |
10.06.2015 |
|
Kiiret täitetoimingut vajavatel juhtudel, samuti siis, kui võlgnikuga kontakti saamine on eelduslikult raskendatud, on võimalik TMS § 131 lg 2 järgne täitetoiming teha võlgnikku enne ära kuulamata. Võlgniku õiguste kaitse on sel juhul mh tagatud kaebuse esitamise õiguse kaudu. (p 14)
TMS § 131 lg 2 kohaldamise korral tuleb vähemalt üldjuhul arvestada TMS §-s 132 arestimisele seatud piirangutega, sh jätta § 132 lg 1 alusel arestimata summa, mis vastab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäärale. (p 15)
Kui töötu võlgnik on teise isiku ülalpidamisel, puudub TMS § 130 jj eesmärki arvestades vajadus tagada võlgnikule seaduses ettenähtud miinimumkaitse, sh nt ka TMS § 66 lg 1 p 12 kaudu. See kaitse on tagatud võlgniku ülalpidamise kaudu juhtudel, mil võlgnik viibib kinnipidamisasutuses. (p 15)
VangS § 44 saab kohaldada olukorras, kus kinnipeetavale laekuva summa kandmine kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele on selle paragrahvi lg 1 tähenduses seaduse järgi kohustuslik.
Kui kinnipeetava muu sissetulek VangS § 44 lg 1 tähenduses (nt tema kasuks riigilt väljamõistetud kahjuhüvitis) ei pea laekuma kinnipeetava isikuarvele, ei ole vaja kohaldada ka VangS § 44 lg 2 kaitsenormi. Eelistatumad on sissenõudjate huvid ning võlgniku huve kaitsevad üldjuhul TMS § 130 jj. (p 13)
VangS § 44 saab kohaldada olukorras, kus kinnipeetavale laekuva summa kandmine kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele on selle paragrahvi lg 1 tähenduses seaduse järgi kohustuslik.
Kui kinnipeetava muu sissetulek VangS § 44 lg 1 tähenduses (nt tema kasuks riigilt väljamõistetud kahjuhüvitis) ei pea laekuma kinnipeetava isikuarvele, ei ole vaja kohaldada ka VangS § 44 lg 2 kaitsenormi. Eelistatumad on sissenõudjate huvid ning võlgniku huve kaitsevad üldjuhul TMS § 130 jj. (p 13)ˇ
Kiiret täitetoimingut vajavatel juhtudel, samuti siis, kui võlgnikuga kontakti saamine on eelduslikult raskendatud, on võimalik TMS § 131 lg 2 järgne täitetoiming teha võlgnikku enne ära kuulamata. Võlgniku õiguste kaitse on sel juhul mh tagatud kaebuse esitamise õiguse kaudu. (p 14)
TMS § 131 lg 2 kohaldamise korral tuleb vähemalt üldjuhul arvestada TMS §-s 132 arestimisele seatud piirangutega, sh jätta § 132 lg 1 alusel arestimata summa, mis vastab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäärale. (p 15)
Kui töötu võlgnik on teise isiku ülalpidamisel, puudub TMS § 130 jj eesmärki arvestades vajadus tagada võlgnikule seaduses ettenähtud miinimumkaitse, sh nt ka TMS § 66 lg 1 p 12 kaudu. See kaitse on tagatud võlgniku ülalpidamise kaudu juhtudel, mil võlgnik viibib kinnipidamisasutuses. (p 15)
|
| 3-2-1-104-15
|
Riigikohus |
20.10.2015 |
|
Kaaspärijale pärandvara ühisuse mõttelise osa kuulumisest ei tulene, et kaaspärijale kuulub ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mille käsutamist saab TMS-i alusel piirata. TMS ei võimalda kinnisasjade käsutuskeeldu kinnistusraamatusse kanda, kui võlgnik ei ole ainuomanik ega kaasomanik, kellele kuuluks kindlaks määratud mõtteline osa kinnisasjadest. Kaaspärijate õigusi reguleerivate sätetega oleks vastuolus, kui pärandvara hulka kuuluvatele üksikutele esemetele saaks sissenõuet pöörata samal viisil nagu kaasomaniku mõttelisele osale. (p 9)
Täitemenetluse raames kinnistusraamatusse märgete tegemise võimalused on TMS-is sõnaselgelt sätestatud. Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda keelumärkeid, mille sissekandmist ei ole seaduses ette nähtud. (p 10)
Kaaspärijale kuuluva mõttelise osa puhul on tegemist varalise õigusega TMS § 110 jj tähenduses. (p 13)
Kehtiva õiguse järgi puudub võimalus TMS § 54 lg 3 ja § 129 lg 2 järgi muuta nähtavaks pärandvara ühisuse mõttelise osa arestimine. (p 11)
Kaaspärija mõttelisele osale sissenõuet pöörates on kohtutäituril võimalik TMS § 111 alusel arestida võlgnikust kaaspärija nõue teiste kaaspärijate vastu pärandvara jagamiseks. Sellisel juhul on võlgniku suhtes kohustatud kolmandateks isikuteks teised kaaspärijad. Nõue on arestitud, kui arestimisakt on kõigile kaaspärijatele kätte toimetatud (TMS § 114 lg 4). Pärandvara jagamise nõude arestimise puhul on sissenõudjal TMS § 118 lg 1 järgi muuhulgas õigus esitada hagi teiste kaaspärijate vastu. Pärandvara jagamise hagi tagamiseks on hagejal õigus taotleda hagi tagamise korras keelumärke kandmist kinnistusraamatusse omandi käsutamise keelamiseks või eelmärke sissekandmist, mis tagaks ühisvara jagamise nõuet, st et kinnistusraamatu seisu vaidluse kestel ei muudetaks (ühisvara jagamise nõude kohta vt Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 45). Pärast pärandvara jagamist on võimalik sissenõue pöörata juba pärandvara jagamisel võlgnikule määratud esemetele, mh võlgniku kui kinnisasja kaasomaniku mõttelisele osale, kui pärandvara jagamisel jääb mõni kinnisasi kaasomandisse. (p 14)
Kaasomandi sätete kohaldamine pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele ei või minna vastuollu kaaspärija õiguste ja kohustuste kohta sätestatuga. (p 9)
|
| 3-2-1-66-15
|
Riigikohus |
21.10.2015 |
|
Pankrotihaldur täidab enampakkumisel müümist korraldades, sh tagatisraha suuruse määramise tähenduses avalik-õiguslikke ülesandeid nagu kohtutäitur (KTS § 2 lg 1, PankrS § 3 lg 4, PankrS § 135 lg 1 ja 136 lg 1). (p 10)
TMS § 83 lg 1 kehtib ka pankrotimenetluses PankrS § 135 lg 1 ja § 136 lg 1 alusel. (p 13)
TMS § 83 lg 1 peamine eesmärk on enampakkumisel osalejate distsiplineerimine ning selle tagamine, et enampakkumisel osaleksid isikud, kes ka tegelikult soovivad enampakutavat asja osta ega soovi enampakkumist nurjata. TMS § 83 lg 1 kehtestab enampakkumise korraldajale õiguse ja kohustuse vähendada tagatisraha oluliselt sellistel juhtudel, mil müügihind on väga kõrge. (p 14)
Keskmisest enampakkumise hinnast eelduslikult oluliselt kõrgema alghinna korral ei saa pidada õigeks maksimaalses määras tagatisraha määramist, kui diskretsiooniõiguse teostamist ei ole sisuliselt kaalutud ega põhjendatud. Väga suure alghinna korral oleks mõistlik määrata tagatisrahana summa diskretsiooniõiguse teostamise alumise piiri lähedalt, st eelduslikult ca 1-2% müüdava eseme alghinnast. (p 15)
TMS § 92 ja § 92¹ reguleerivad selliste vastuväidete esitamist, mis puudutavad enampakkumise korraldust selle toimumise päeval (elektroonilise enampakkumise korral toimumise päevadel), mitte aga eelnevaid toiminguid, sh tagatisraha määramist. (p 16)
TMS §-st 100 ei saa järeldada, et ainult uue enampakkumise (kordusenampakkumise) korraldamisel jääb esimesel enampakkumisel parima pakkumise teinud isikule tagatisraha tagastamata. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks pahatahtlikul, nt võlgnikuga seotud isikul olla võimalus esimene enampakkumine nurjata, tehes ilma sisulise ostmissoovita parima pakkumise ja jättes pärast ostuhinna tasumata. (p 20)
KTS § 9 lg 1 esimest lauset ja lg-t 8 on võimalik tõlgendada selliselt, et nende sätete alusel tuleb lahendada ka kohtutäituri vastu esitatav alusetu rikastumise nõue. (p 10)
Vähemalt üldjuhul on avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel makse saajal õigus nõuda seadusjärgses määras viivist; alusetust rikastumisest tulenevalt nõudelt arvestatakse viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel. (p 19)
KTS § 9 lg 1 esimest lauset ja lg-t 8 on võimalik tõlgendada selliselt, et nende sätete alusel tuleb lahendada ka kohtutäituri vastu esitatav alusetu rikastumise nõue. (p 10)
Pankrotihalduri vastu on võimalik esitada alusetu rikastumise nõue (enampakkumise korraldamisest tulenev nõue) maakohtule, nagu ka PankrS § 63 lg 1 järgne kahju hüvitamise nõue; nõude alus on RVastS § 22. (p 10)
Vähemalt üldjuhul on avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel makse saajal õigus nõuda seadusjärgses määras viivist; alusetust rikastumisest tulenevalt nõudelt arvestatakse viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel. (p 19)
Pankrotihalduri vastu on võimalik esitada alusetu rikastumise nõue (enampakkumise korraldamisest tulenev nõue) maakohtule, nagu ka PankrS § 63 lg 1 järgne kahju hüvitamise nõue; nõude alus on RVastS § 22. (p 10)
|
| 3-2-1-38-16
|
Riigikohus |
01.06.2016 |
|
RahaPTS § 40 lg-s 31 sätestatut tuleb mõista sätte eesmärki silmas pidades nii, et vara, mille suhtes kehtib RAB-i kehtestatud käsutuspiirang, ei või arestida üheski täitemenetluses, sh maksukorralduse seaduse 13. peatükis sätestatud maksuvõla sundtäitemenetluses. (p 13)
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama (vt nt RKTKo nr 3-2-1-88-10, p 10). (p 11)
|
| 3-2-1-90-16
|
Riigikohus |
05.10.2016 |
|
Võlgnik/usaldusisik peab võlgniku sissetuleku näitamisel lähtuma Eesti kehtivast töötasu alammäärast, milleks on TMS § 132 mõttes Vabariigi Valitsuse määrusega „Töötasu alammäära kehtestamine" ettenähtud töötasu alammäär. (p 12)
Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (vt ka nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 11). Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas lubada võlgnikul vabaneda oma kohustustest ainuüksi seetõttu, et ta on asunud elama ja töötama välisriiki. (p 12)
Võimalus vabaneda oma kohustustest ei ole pankrotiseaduses ettenähtud korras eelduslikult iga võlgniku õigus. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (RKTKm nr 3-2-1-49-16, p 15). (p 13)
|
| 3-2-1-110-16
|
Riigikohus |
16.11.2016 |
|
Sissetuleku arestimise piirangud TMS §-de 130-136 kohaselt peavad kehtima ka hagi tagamise määruse alusel alustatud täitemenetluses hagi tagamise abinõu kohustatud subjekti suhtes, kelle kohta ei ole veel ka tehtud menetlust lõpetavat kohtulahendit. Piiranguid tuleb arvestada nii juhul, kui kohus ei ole hagi tagamise määruses märkinud midagi peale nt pangakonto arestimise kohustuse, kui ka juhul, mil kohus on hagi tagamise määruses määranud kindlaks kindla rahasumma (nt 1000 eurot), mille ulatuses ei tohi sissetulekuid arestida. (p 16.3)
Välistatud ei ole, et maakohus võimaldab hagi tagamise määruses põhjendatud juhtudel kohustatud isikul kasutada pangakontol olevat raha suuremas ulatuses, kui seda võimaldaks TMS § 130 jj. Üldjuhul on siiski piisav TMS § 130 jj regulatsioon. Kuna TsMS § 384 lg 1 esimene lause kohustab kohut lahendama hagi tagamise avalduse hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval, ei ole maakohtul üldjuhul võimalik ära kuulata kostjat (võlgnikku), et juba hagi tagamise määruses sissetulekute arestimise küsimus lõplikult lahendada. (p 16.4)
Kohtutäitur saab TMS § 130 jj järgseid piiranguid täitemenetluses arvestada üldjuhul vaid võlgniku sellekohase avalduse alusel, sest enne arestimist ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet, millist liiki sissetulekuid võlgnik saab ja kas tal on ka nt ülalpeetavaid. Kui võlgniku avalduses esitatud andmed annavad alust osa sissetulekutest aresti alt vabastada, peab kohtutäitur TMS § 133 lg 1 teise lause alusel seda tegema kolme tööpäeva jooksul. Seega on võlgniku käsutuses tõhus õiguskaitsevõimalus, mis kehtib ka hagi tagamise määruse alusel toimuvas täitemenetluses. Kui kohtutäitur ei vabasta võlgniku avalduse alusel osa sissetulekutest aresti alt, on võlgnikul õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 lg 1 alusel. (p 17)
Kohtutäitur saab TMS § 130 jj järgseid piiranguid täitemenetluses arvestada üldjuhul vaid võlgniku sellekohase avalduse alusel, sest enne arestimist ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet, millist liiki sissetulekuid võlgnik saab ja kas tal on ka nt ülalpeetavaid. Kui võlgniku avalduses esitatud andmed annavad alust osa sissetulekutest aresti alt vabastada, peab kohtutäitur TMS § 133 lg 1 teise lause alusel seda tegema kolme tööpäeva jooksul. Seega on võlgniku käsutuses tõhus õiguskaitsevõimalus, mis kehtib ka hagi tagamise määruse alusel toimuvas täitemenetluses. Kui kohtutäitur ei vabasta võlgniku avalduse alusel osa sissetulekutest aresti alt, on võlgnikul õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 lg 1 alusel. (p 17)
Ka hagita asjas on võimalik jätta avaldus läbi vaatamata, juhul kui selleks on alust (vt RKTKm nr 3-2-1-85-12, p 9; RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 13). (p 15)
Välistatud ei ole, et maakohus võimaldab hagi tagamise määruses põhjendatud juhtudel kohustatud isikul kasutada pangakontol olevat raha suuremas ulatuses, kui seda võimaldaks TMS § 130 jj. Üldjuhul on siiski piisav TMS § 130 jj regulatsioon. Kuna TsMS § 384 lg 1 esimene lause kohustab kohut lahendama hagi tagamise avalduse hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval, ei ole maakohtul üldjuhul võimalik ära kuulata kostjat (võlgnikku), et juba hagi tagamise määruses sissetulekute arestimise küsimus lõplikult lahendada. (p 16.4)
|
| 3-2-1-124-16
|
Riigikohus |
11.01.2017 |
|
Enammakstud tulumaksu tagastusnõue on töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes. Seega peab kohtutäitur arvestama TMS §-s 132 sätestatud arestimise piirangutega. (p 10)
Kui kohtutäiturile ei ole teada võlgniku ülalpeetavate olemasolu või võlgniku sissetuleku iseloom, on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile asjakohane avaldus. TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse esitamist tuleb pidada lubatavaks, kuna TMS § 133 lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis. (p 11.1.)
Arestimise piirang TMS §-de 132 ja 133 tähenduses on ühekordne, st sõltumata võimalusest, et võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja üks sissetulek kantakse ühele kontole ja teine teisele kontole või makstakse välja sularahas, jäetakse siiski arestimata üks summa ühe kuu palga alammäära ulatuses (vt ka RKTKm nr 3-2-1-3-08, p 11). (p 12)
Usaldusisik peab olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-110-16, p 16.3). (p 13.2.)
Enammakstud tulumaksu tagastusnõue on töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes. Seega peab kohtutäitur arvestama TMS §-s 132 sätestatud arestimise piirangutega. (p 10)
Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.)
Kui kohtutäiturile ei ole teada võlgniku ülalpeetavate olemasolu või võlgniku sissetuleku iseloom, on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile asjakohane avaldus. TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse esitamist tuleb pidada lubatavaks, kuna TMS § 133 lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis. (p 11.1.)
Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.)
Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.)
Usaldusisik peab olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-110-16, p 16.3). (p 13.2.)
|
| 3-2-1-166-16
|
Riigikohus |
15.03.2017 |
|
Võlgniku kaebust kohtutäituri tegevuse peale ei saa rahuldada osas, milles palutakse tagastada pangakontolt ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma, kuid välistatud ei ole kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt RKTKm nr 3-2-1-105-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-3-08, p 16). (p 13)
TMS §-dest 130-136 nähtuvalt on võlgniku sissetulekuks nt võlgniku igakuine töötasu, ametipalk, seadusel põhinev elatis, riiklik pension, saadavad toetused ja hüvitised, samuti enammakstud tulumaksu tagastusnõue (vt RKTKm nr 3-2-1-124-16, p 10). TMS §-de 130-136 põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt RKTKm nr 3-2-1-36-10, p 13; RKTKm nr 3-2-1-3-08, p 11). (p 15)
TMS § 133 lg 1 ei keela märkida arestimisakti muid olulisi asjaolusid peale TMS § 132 lg-s 1 märgitud rahasumma. Kohtutäitur peab juhul, kui ilmnevad TMS §-s 131 märgitud asjaolud, arestimisakti viivituseta täiendama. Kui kohtutäiturile on teada, et võlgniku pangakontole laekuvad töötutoetused ja toimetulekutoetus, tuleb täituril pangale edastatavas teates mh märkida, et need ei kuulu arestimisele. Kahtluse korral on kohtutäituril võimalik nõuda laekumiste kohta teavet nii võlgnikult, töötukassalt kui ka kohalikult omavalitsuselt (TMS § 26 lg-d 1 ja 2). Võlgnikule TMS § 133 lg 1 teises lauses ja lg-s 2 ette nähtud õiguskaitsevõimalus ei vabasta kohtutäiturit kohustusest koguda täitemenetluseks vajalikku teavet ning võtta tarvitusele seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks (TMS § 8). (p 15)
|
| 3-2-1-111-16
|
Riigikohus |
26.04.2017 |
|
TMS § 2 lg 1 p 181 hõlmab lisaks lapsega sõlmitud elatise maksmise kokkuleppele ka lapse vanemate kokkuleppe, sõltumata sellest, kas lapsel on iseseisev lepingu täitmise nõue VÕS § 80 lg 2 mõttes või mitte. Sel juhul on sissenõudjaks vanem, kelle vahendusel elatis lapseni peaks jõudma. (p 24.2)
Sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. (p 42)
TMS § 119 lg 1 teise lause järgi on eelis teiste sissenõudjate ees vaid juhul, kui tegu on lapse elatisnõude alusel koostatud arestimisaktiga. See tähendab, et elatise nõudjaks, s.o sissenõudjaks peab täitemenetluses olema laps, mitte aga vanem või muu isik. Seega peab kohese sundtäitmise tingimusega elatiskokkuleppe näol olema tegu lepinguga, milles lapsele on antud elatise iseseisva nõudmise õigus, st laps on ise lepingu pooleks või lepingu järgi täitmise nõuet omavaks kolmandaks isikuks (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 2 mõttes). (p 25)
Seaduses puudub alus, et täitemenetluse toimingute tegemiseks saaks kohtutäitur abielus oleva võlgniku kontole ja sissetulekule sissenõuet pöörates lähtuda eeldusest, et kontol olev raha või ühe abikaasa töötasunõue oleks võlgniku lahusvaras. Kohaldada ei saa TMS § 13 lg 1 järgset eeldust, et võlgnikust abikaasa valduses olevast vallasasjast eeldatakse, et see on selle abikaasa omandis. Nõuded ei ole vallasasjad ja neile ei saa olla valdust. Nõuetele sissenõude pööramiseks ei ole sissenõudja huvides lahusvara eeldust kehtestatud. (p 40.3)
Vanemate sõlmitud elatiskokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõue tuleb esitada vanemate vastu, sõltumata sellest, kas tehing täidetakse vanemale või kantakse raha lapse kontole. Kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu tagasivõitmise hagi võib siiski esitada ka kolmanda isiku vastu, kui tehingu kehtetuks tunnistamise korral nõutakse tehingu järgi üleantu tagastamist (ka) temalt. Kui kolmandal isikul on iseseisev lepingu täitmise nõue, saab teda lugeda TMS § 187 lg 1 mõttes tehingu pooleks. (p 19)
Kohus ei saa hagimenetluses kaasata kedagi menetlusosalisena omal algatusel. (p 15.1)
Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud ühisvarasse kuuluvad varalised õigused, mh varalised nõuded töötasule. (p 39)
Vanema sissetulekule kui abikaasade ühisvarale sissenõude pööramiseks on vaja täitedokumenti mõlema vanema suhtes, täitedokumendi olemasolul ühe vanema vastu teise vanema nõusolekut või tuleb sissetulek ühisvarana jagada. Ühisvarana saab TMS § 14 lg 2 järgi võlausaldaja hagi alusel jagada ka tulevase töötasu nõude kuni nõuete rahuldamiseni abikaasa vastu või varaühisuse suhte lõpuni. See peab selgelt kajastuma ka ühisvara jagava kohtulahendi resolutsioonis. (p 40.2)
Seaduses puudub alus, et täitemenetluse toimingute tegemiseks saaks kohtutäitur abielus oleva võlgniku kontole ja sissetulekule sissenõuet pöörates lähtuda eeldusest, et kontol olev raha või ühe abikaasa töötasunõue oleks võlgniku lahusvaras. Kohaldada ei saa TMS § 13 lg 1 järgset eeldust, et võlgnikust abikaasa valduses olevast vallasasjast eeldatakse, et see on selle abikaasa omandis. Kui täiturile on teada, et võlgnik on abielus, kehtib eeldus, et tegu on ühisvaraga ning võlgniku nõudele krediidiasutuse vastu kontol oleva raha käsutamiseks ja töötasu nõudele saab sissenõude pöörata üksnes juhul, kui täitedokument on mõlema abikaasa suhtes, teine abikaasa on sissenõude pööramisega nõus (nõusoleku saab anda ka täitemenetluses) või ühisvara on jagatud. (p 40.3)
Kui täitemenetluses ühe abikaasa vastu kantakse abikaasade ühisvaras olev raha teise abikaasa kontole, ei muutu raha ülekandmisel selle õiguslik seisund ühisvarana ning võlgnikust abikaasa muu võlausaldaja saab sellele jätkuvalt pöörata sissenõude ühisvara jagamisega. Raha ülekandmisel abikaasade vahelise kokkuleppe alusel jääb see eelduslikult ühisvaraks. Seega ei ole teise abikaasa kontole kantud rahale sissenõude pööramiseks vaja ülekandmise aluseks olevat lepingut iseenesest kehtetuks tunnistada, sest ühisvara jagamist saab TMS § 14 lg 2 alusel nõuda ka elatiskokkulepet kehtetuks tunnistamata. (p 41.1)
Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2)
Tehingu võlausaldajate huve kahjustavaks lugemiseks ei ole vaja, et tehingule saaks tugineda ka täitedokumendina, samuti ei ole oluline, kas tehing täideti vabatahtlikult või täitemenetluse kaudu. Lisaks ei ole tagasivõitmise nõude lahendamisel oluline, millise vara arvel tehingut täideti. Oluline on see, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses. See sõltub aga eelkõige sellest, kas ja milliseid kohustusi on tehinguga loodud. (p-d 20, 24, 25)
Vanematevaheline elatise maksmise kokkulepe lapse ülalpidamise korraldamiseks ei ole iseenesest keelatud ega saa ka kahjustada võlausaldajate huve. Ka laps on võlausaldaja, kelle nõue tuleneks nagunii seadusest. (p 23)
Vanemate sõlmitud elatiskokkuleppe hindamisel ei ole tähendust asjaolul, et vanemad on abielus. Ka abielus olevad vanemad võivad korraldada lapse ülalpidamist kokkuleppel. (p 22)
Alaealist last ülal pidama kohustatud isiku võlausaldajaid kahjustavaks saab elatise maksmise kokkulepet pidada juhul, kui seeläbi eelistatakse lapse õigusi last ülal pidama kohustatud võlgniku teiste võlausaldajate õiguste arvel ebaproportsionaalselt. Seetõttu tuleb kohtul hinnata, kas ja millise elatise saaks samadel asjaoludel mõista ülalpidamiseks kohustatud vanemalt välja lapse hagi alusel. Seega tuleb esmalt hinnata, kas elatise suurus ja selle maksmise tingimused vastavad PKS §-de 99-102 tingimustele. (p 26)
Kohus peab elatiskokkuleppe kehtivust hindama lähtudes sarnastest põhimõtetest, nagu otsustaks ta võlgnikust vanemalt lapse kasuks elatise väljamõistmise üle. Samas on kohtu uurimispõhimõte siinkohal siiski piiratud, sest lapse elatise suurust selles menetluses ei otsustata. (p 29.1)
Elatiskokkuleppe võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel tuleb lähtuda vähemalt eelduslikult PKS § 101 lg-s 1 määratud miinimumelatisest. (p 27)
Lapse elatisnõude eelistamine täite- ja pankrotimenetluses teiste võlausaldajate nõuetele ei tähenda seda, et laps võiks vanemate majandusliku seisundi järsu halvenemise korral saada jätkuvalt ülal peetud senisel tasemel teiste võlausaldajate arvel, st laps võiks jätkuvalt kasutada kõrget elustandardit vanemate kogu sissetuleku arvel, kui vanemate teiste võlausaldajate nõuded jääks üldse rahuldamata. Last saab eelistada vaid mõistlikus ulatuses. Sellised asjaolud võivad olla aluseks ka elatiskokkuleppe kehtivuse tunnustamisele alla elatise seadusjärgse miinimummäära, lähtudes PKS § 102 lg-st 2. Vastavad asjaolud peab esile tooma ja tõendama elatise maksmise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist taotlev sissenõudja. (p 27.2)
Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada ka osaliselt. Seda vaid juhul, kui lepingust ühe eristatava osa puhul ei ole täidetud kõik tagasivõitmise eeldused. Kui pooled on kokku leppinud raha maksmises, mida võlausaldaja saab seadusest tulenevalt niikuinii nõuda, ei ole selles osas tehinguga sissenõudja huve kahjustatud (p 30)
TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) just tehingu teine pool. Seadus ei seo tagastamise kohustust sellega, et teine pool oleks saanud üleantu enda käsutusse. (p 37.1)
Raha väljamõistmise nõude rahuldamine ei sõltu sellest, kelle kontole on raha tehingu poole korraldusel kantud. (p 37)
Ka tehingu tagasivõitmisel täitemenetluses saab tehingu tagasitäitmisele kohaldada alusetu rikastumise sätteid, kuivõrd puuduvad erinormid tagasivõitmise kohta ja see ei ole vastuolus tagasivõitmise olemusega. (p 37.2)
Vanemate elatiskokkuleppe järgi raha saama õigustatud vanem on kohustatud tehingu alusel saadu tagastama sõltumata sellest, kas kokkulepe on sõlmitud lapse kui kolmanda isiku kasuks. Kui elatiskokkulepe on ehtne leping lapse kui kolmanda isiku kasuks ja tehing tunnistatakse ka lapse suhtes kehtetuks, saab raha tagastamist seega VÕS § 1030 lg 1 alusel nõuda ka temalt. (p 37.3)
Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2)
Sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. (p 42)
Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada ka osaliselt. Seda vaid juhul, kui lepingust ühe eristatava osa puhul ei ole täidetud kõik tagasivõitmise eeldused. Kui pooled on kokku leppinud raha maksmises, mida võlausaldaja saab seadusest tulenevalt niikuinii nõuda, ei ole selles osas tehinguga sissenõudja huve kahjustatud (p 30)
TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) just tehingu teine pool. Seadus ei seo tagastamise kohustust sellega, et teine pool oleks saanud üleantu enda käsutusse. (p 37.1)
Raha väljamõistmise nõude rahuldamine ei sõltu sellest, kelle kontole on raha tehingu poole korraldusel kantud. (p 37)
Ka tehingu tagasivõitmisel täitemenetluses saab tehingu tagasitäitmisele kohaldada alusetu rikastumise sätteid, kuivõrd puuduvad erinormid tagasivõitmise kohta ja see ei ole vastuolus tagasivõitmise olemusega. (p 37.2)
Vanemate elatiskokkuleppe järgi raha saama õigustatud vanem on kohustatud tehingu alusel saadu tagastama sõltumata sellest, kas kokkulepe on sõlmitud lapse kui kolmanda isiku kasuks. Kui elatiskokkulepe on ehtne leping lapse kui kolmanda isiku kasuks ja tehing tunnistatakse ka lapse suhtes kehtetuks, saab raha tagastamist seega VÕS § 1030 lg 1 alusel nõuda ka temalt. (p 37.3)
Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2)
|
| 2-17-6743/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.02.2018 |
|
Nõudele sissenõude pööramise menetluses kehtib formaliseerituse põhimõte (vt selle põhimõtte kohta üldiselt nt Riigikohtu 21. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 32 ja seal viidatud varasemaid lahendeid). Nõude arestimise korral tähendab see seda, et kohtutäitur ei ole mh enne nõude arestimist vähemalt üldjuhul kohustatud kontrollima võlgnikule väidetavalt kuuluva nõudeõiguse materiaalõiguslikku kehtivust. Kohtutäiturile ei ole antud õigusaktidega pädevust lahendada materiaalõiguslikke vaidlusi. Kui võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik esitab arestitud nõudele materiaalõiguslikke vastuväiteid, on sissenõudjal võimalik esitada kolmanda isiku vastu hagi TMS § 118 lg 1 alusel ning selles hagimenetluses tehakse kindlaks nõude olemasolu või puudumine. (p 16)
Arestimisaktist peab TMS § 114 lg 1 p 2 kohaselt võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule ja ka võlgnikule piisavalt arusaadavalt nähtuma, milline kohustus on kolmandal isikul võlgniku vastu. (p 16.1)
Kohtutäitur ei saa meelevaldselt eeldada, et võlgnikul on kellegi vastu nõue. Võlgniku suhtes kohustatud kolmandal isikul omakorda ei saa ainuüksi arestimisakti alusel tekkida kohustust, mida tal tegelikult võlgniku vastu ei olegi. (p 16.3)
TMS-s reguleerib sissenõude pööramist varjatud sissetulekule (nõudele) TMS § 135 lg 1. Nimetatud säte reguleerib olukorda, mil võlgnik lepib tööandjaga või muu talle töötamise või teenuse osutamise eest raha võlgu oleva isikuga kokku, et raha võlgniku töö või teenuse eest kantakse üle kolmanda isiku kontole. Sellistel juhtudel näeb TMS § 135 lg 1 ette fiktsiooni, mille alusel loetakse tasunõue hoolimata nimetatud kokkuleppest ikkagi jätkuvalt võlgnikule kuuluvaks, ning seda saab arestida tavapärase nõude arestimise aktiga, milles on kohustatud isikuteks TMS § 111 kohaselt tööandja ning võlgnik ja mis toimetatakse TMS § 135 lg 1 kohaselt kätte ka kolmandale isikule, kes saab oma õigusi kaitsta TMS § 135 lg 3 kohaselt.
TMS § 135 lg 1 ei ole kohaldatav olukorras, mil tööandjaks on välisriigi äriühing, kuna TMS § 4 lg 4 esimese lause kohaselt teeb kohtutäitur täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil. (p 17)
|
| 2-16-12972/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.03.2018 |
|
Kui on tuvastatud kaebuse esitamine kohtutäiturile, kuid kohtutäitur ei ole kaebust mingil põhjusel läbi vaadanud, võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kaebuse kohtule, kuna kaebuse esitaja on sel juhul teinud endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (vt Riigikohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 13; 13. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-09, p 9). (p 19)
Võlgnik ei saa kohtult taotleda kaebuses kohtutäituri tegevuse peale, et tagastataks tema pangakontolt ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma. Sellisel juhul on tal õigus esitada sissenõudja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Samas ei ole välistatud ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 13; 3. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-13, p 19; 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). (p 26)
Kui võlgniku pangakontolt on ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma, ei ole välistatud ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 13; 3. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-13, p 19; 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). (p 26)
TMS § 132 lg 1 kohaldub TMS § 130 lg-te 1 ja 11 järgi üksnes töötasu või muu töötasuga sarnase laekumise puhul. Kuigi sissetuleku mõiste on TMS § 130 lg-te 1 ja 11 kohaselt lahtine, tuleneb TMS § 130 lg-test 1 ja 11 üheselt, et sissetulekuks on üksnes töötasu ja sellega sarnased (tasu maksmises seisnevad) laekumised (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 15; 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 10; 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 15). (p 22)
Kuigi täitemenetluse seadustiku sätetest ei tulene sõnaselgelt, et igale (st ka TMS § 130 jj kohast sissetulekut mittesaavale ja üksnes muid laekumisi saavale) võlgnikule tuleb tagada mittearestitav miinimum, tuleb täitemenetluse seadustikku eesmärgipäraselt tõlgendades võlgnikule ning ka tema ülalpeetavatele tagada miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne) või selle ostmiseks vajalik raha nii olukorras, kus ta saab TMS § 130 jj kohast sissetulekut, kui ka olukorras, kus talle laekuvad üksnes muud (ühekordsed) summad.
Mittetöötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut mittesaava) võlgniku muud ühekordsed laekumised, mis ei ole töötasuga sarnased, võivad TMS § 110 kaudu olla mittearestitavad TMS § 66 lg 1 p-de 3 ja 12 järgi. Viidatud sätted annavad võlgnikule õiguse esitada kohtutäiturile avaldus ja paluda arestimine teatud ulatuses tühistada, kuna kogu summa arestimine ei jätaks võlgnikule raha üheks kuuks vajalike toiduainete ostmiseks ja üheks kütteperioodiks vajamineva küttevaru soetamiseks (TMS § 66 lg 1 p 3) või oleks vastuolus heade kommetega (TMS § 66 lg 1 p 12). TMS § 66 lg 1 p 12 võib anda aluse arvestada summa aresti alt vabastatava osa määramisel näiteks võlgnikul ülalpeetavate olemasoluga (vt Riigikohtu 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 17). Kui isik on teise isiku ülalpidamisel, puudub vajadus tagada võlgnikule seaduses ettenähtud miinimumkaitse, sh nt ka TMS § 66 lg 1 p 12 kaudu. See kaitse on tagatud võlgniku ülalpidamise kaudu juhtudel, mil võlgnik viibib kinnipidamisasutuses (Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 15). Kolleegium jääb eelviidatud seisukohtade juurde, kuid märgib, et TMS § 66 lg 1 p 12 võib ka muude erandlike asjaolude esinemise korral (nt võlgniku või tema lähedase erivajadused) olla aluseks summa aresti alt vabastatava osa määramisel. (p 23)
Riigikohtu üldkogu 12. aprillil 2016 asjas nr 3-3-1-35-15 tehtud otsus ei anna alust kolleegiumi eeltoodud seisukohti muuta, kuna see puudutab menetlusabi andmise piiranguid halduskohtumenetluses ega ole praeguse vaidluse seisukohalt asjassepuutuv. (p 24)
Võlgnik ei saa kohtult taotleda kaebuses kohtutäituri tegevuse peale, et tagastataks tema pangakontolt ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma. Sellisel juhul on tal õigus esitada sissenõudja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Samas ei ole välistatud ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 13; 3. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-13, p 19; 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). (p 26)
|
| 2-17-8492/28
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.01.2019 |
|
KTS § 9 lg 1 esimese lause järgi vastutab kohtutäitur oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 7 lg 4 ning eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaselt peab hageja kohtutäituri poolt kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse maksmapanemiseks üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 14). RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui kahju tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Seaduses sätestatud kohustuse rikkumist peab tõendama hageja (vt nt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11). (p 13-14)
Kohtutäituri kui KTS § 2 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikku ametit pidava isiku korral on tema vastu esitatava kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks lisaks tavapärastele eeldustele nõutav see, et kannatanul ei olnud võimalik kahju varem vältida või kõrvaldada oma õiguste seaduses nimetatud viisil kaitsmisega. Nimetatu tuleneb nii RVastS § 7 lg-st 1 kui ka TMS § 217 lg-st 6. Kohtutäituri puhul on peamine kahju vältimise võimalus esitada kohtutäituri tegevuse, tegevusetuse või otsuse peale kaebus TMS § 217 lg 1 alusel. TMS § 217 lg 6 järgi, kui menetlusosaline ei esita kohtutäiturile selleks ettenähtud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses (vt selle kohta nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 13). (p 15)
Kui kohtutäitur edastab erinevate sissenõudjate kasuks koostatud arestimisaktid võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule samal ajal, sama kaaskirjaga, tekivad sissenõudjatel TMS § 65 lg 1 ja § 110 alusel samal ajal sama järjekohaga arestipandiõigused arestitud nõudele. Sellisel juhul tuleb kohtutäituril jaotada võlgniku suhtes kohustatud kolmandalt isikult ühekordse maksena saadud raha TMS § 105 lg 1, § 110 ja § 119 lg 2 järgi (nende koostoimes) pärast TMS § 106 lg 2 teise lause alusel täitekulude mahaarvamist proportsionaalselt nõuete suurusega. (p 18-21)
|
Facebook
Twitter