3-2-1-22-03
|
Riigikohus |
17.03.2003 |
|
TMS § 180 kohaselt tuleb kahju, mis on isikule tekitatud alusetu halduskaristuse määramisega, hüvitada seadusega kindlaksmääratud korras. Hüvitatava kahju suuruse määramist pole antud kohtutäituri pädevusse.
Kohtuotsustega tühistati ametiisiku otsus ja lõpetati asja menetlus seoses halduskaristuse määramiseks kehtestatud tähtaja möödumisega. Sellest kohtuotsusesest ei selgu võlgnetava soorituse sisu, mistõttu ei võinud nende alusel alustada täitemenetlust.
Tulenevalt TMS § 77 lg-test 1 ja 2 ei saa kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsust kohtutäitur ise tühistada.
TMS § 77 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegade järgimata jätmise tagajärgi seadus ei sätesta. Need pole aegumistähtajad, vaid protsessitähtajad.
|
| 3-2-1-145-03
|
Riigikohus |
11.12.2003 |
|
Kui kohtutäitur on täitemenetluse algatanud TMS § 27 lg 1 rikkudes, on ta võlgniku taotluse alusel kohustatud andma täitedokumendi üle sissenõudja näidatud kohtutäiturile, kes on TMS § 27 lg 1 järgi täitmiseks pädev. Selline kohustus on analoogia alusel tuletatav TMS § 27 lg-st 2, mis sätestab kohtutäituri kohustuse saata täitedokument võlgniku lahkumisel teise elukohta võlgniku uue elukoha järgsele kohtutäiturile. TMS § 27 lg 1 rikkumine võib anda aluse võtta kohtutäitur distsiplinaarvastutusele kohtutäituri seaduse alusel.
Kaebus kohtutäituri otsuse peale esitatakse kohtule TsMS § 247 lg 2 tähenduses kui asi, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mis tuleb läbi vaadata hagita menetluses. TsMS § 60 lg 12 kohaselt kannab hagita asjas kohtukulud avaldaja.
Kaebus kohtutäituri otsuse peale esitatakse kohtule TsMS § 247 lg 2 tähenduses kui asi, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mis tuleb läbi vaadata hagita menetluses.
|
| 3-2-3-1-04
|
Riigikohus |
24.03.2004 |
|
Kaebus kohtutäituri otsuse peale esitatakse maa- või linnakohtule TsMS § 247 lg 2 tähenduses hagita asjana. Kohtutäituri otsuse tühistamise menetluses on huvitatud isikuteks võlgnik ja kohtutäitur, kelle otsuse tühistamist nõutakse, ning nad tuleb TsMS § 249 lg 2 kohaselt kaasata menetlusse ka siis, kui avaldaja ei ole nende kaasamist taotlenud.
|
| 3-2-1-113-04
|
Riigikohus |
27.10.2004 |
|
Väljatõstmismenetluse käigus võib kohtutäitur eeldada, et võlgniku valduses olev vara kuulub võlgnikule ning seega selle koos väljatõstetava isikuga eluruumist välja tõsta.
TsMS § 60 lg-s 12 sätestatu ei välista täitemenetluse võlgniku võimalikku kahju hüvitamise nõuet seadust rikkunud kohtutäituri vastu riigivastutuse seaduse alusel. Võlgniku kahjuks võivad olla ka mõistlikud kulutused, mida ta kandis seoses täituri tegevuse vaidlustamiseks algatatud hagita menetlusega.
Kohtutäituril ei ole õigust hinnata loovutuskirja kehtivust ega võimalikke materiaalõiguslikke tagajärgi. Väljatõstmis-menetluse käigus võib kohtutäitur eeldada, et võlgniku valduses olev vara kuulub võlgnikule ning seega selle koos väljatõstetava isikuga eluruumist välja tõsta.
Kuna kaebus kohtutäituri tegevuse peale vaadatakse läbi hagita menetluses, milles esitatavatel avaldustel ei ole reeglina hagihinda, tuleb ka õigusabikulude väljamõistmisel kohtutäituri otsust puudutavas kaebemenetluses lähtuda hinnata hagi sätetest.
|
| 3-2-1-157-04
|
Riigikohus |
02.02.2005 |
|
Ringkonnakohus lõpetas õigesti TsMS § 217 p 2 alusel menetluse täitemenetluse lõpetamise otsuse ning vara hoiusel või arveldusarvel arestimise aktide tühiseks tunnistamiseks, sest selles osas ei järgitud TMS §-s 77 sätestatud kohustuslikku kohtueelset korda.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-78-03. Kohus hindab TMS § 42 alusel kantud täitekulude vajalikkust, kaaludes nende mõistlikkust ja põhjendatust konkreetses täitemenetluses. Täitur lähtub täitemenetluse algatamisel sissenõudja sooviavaldusest ning tagab tema huvide kaitse. Samas peab olema tagatud ka võlgniku huvide arvestamine ning võlgnikku ei tohiks koormata rohkem, kui see on sissenõudja huvides vajalik. Käesoleva asja materjalid viitavad aga sellele, et kohtutäituril oli võimalus ühes ja samas tsiviilasjas tehtud kohtulahendite alusel täidetavad rahalised nõuded summeerida ning koondada need ühte täitemenetlusse, vältides sellega oluliselt suuremaid täitekulusid.
|
| 3-2-1-138-05
|
Riigikohus |
08.12.2005 |
|
Kohtutäituri tegevuse peale võivad TMS §-i 77 kohaselt kaebuse esitada ainult võlgnik ja sissenõudja. Täiteasja varem menetlenud kohtutäitur seda teha ei saa.
|
| 3-2-1-42-08
|
Riigikohus |
02.06.2008 |
|
Üldjuhul peab notariaalne leping kui täitedokument olema sundtäidetava sisu osas sama selge nagu kohtulahendi resolutsioon. Selle selguse tagamise kohustus on lisaks lepingupooltele ka notaril, kes tõestamisseaduse § 18 kohaselt peab pooltele muu hulgas selgitama tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi ning kajastama osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Kohtutäitur ei tohi iseseisvalt asuda täitedokumendile täidetavat sisu andma. Siiski on piisav, kui täidetav summa on kohtutäituril võimalik leida avalikkusele kättesaadavate andmete alusel, nt korrutades lepingus väljendatud summad lepingus sellekohase kokkuleppe olemasolul ametliku elukallidusindeksiga vms. Lisaks on piisavad ka sissenõudja poolt kohtutäiturile esitatavad andmed, tingimusel et nendega ei tõlgendata lepingu sisu, vaid need puudutavad lepingu täitmise käiku. Selline mõistele "kindlaksmääratud rahasumma" antav tõlgendus põhineb ühelt poolt kohesele sundtäitmisele allutamise instituudi eesmärgil (kiire majanduskäive ning kulusid tekitava kohtuvaidluse vältimine). Teiselt poolt on võlgnikule tagatud õiguskaitsevõimalus, kui ta on seisukohal, et täitedokumenti ei tohiks täitmisele võtta.
Täitmisavaldustes on samuti märgitud viivitatud päevade arv. Sellisel juhul on kohese sundtäitmise korras täidetav üksnes summa, mis saadakse 0,02% korrutamisel ostuhinnaga. Kui sissenõudja on seisukohal, et 0,02% tuleb arvestada iga viivitatud päeva (või nt nädala või muu ajavahemiku) kohta, tuleb tal esitada täitedokumendi selgitamiseks tuvastushagi TsMS § 368 lg 2 kohaselt või hagi viivise nõudes. Sellisel juhul ei määrataks sundtäidetavat summat kindlaks mitte lepingu täitmise kohta esitatud andmete põhjal, vaid sissenõudja esitab kohtutäiturile oma tõlgendusvariandi poolte võimaliku tahte kohta lepingu sisu kujundamisel. Sellises küsimuses ei saa kohtutäitur otsuseid teha ning peab lähtuma täitedokumendis kirjapandud kokkuleppest.
TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. TMS § 217 alusel saab kaebuse kohtutäituri tegevuse peale esitada ka siis, kui võlgniku arvates ei ole olemas täitedokumenti, mida kohtutäitur võinuks täitmisele võtta. Sel juhul ei vaielda materiaalõiguslikult täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid selle üle, et puudub täitemenetluse alustamise üks eeldus, täitedokument. Üksikjuhtudel võib kaebuse kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi piiritlemine olla raske.
Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Üksikjuhtudel võib kaebuse kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi piiritlemine olla raske.
Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatakse lisaks materiaalõiguslikele väidetele ka väide, et dokument ei vasta täitedokumendi nõuetele ja seda ei oleks tohtinud täitmisele võtta, tuleb ka see väide lahendada hagimenetluses. Kui aga sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatakse üksnes väide täitedokumendi puudumise tõttu täitmisele esitatud dokumendi täitmisele võtmise vastu, toomata nõude vastu materiaalõiguslikke põhjendusi, siis tuleb see hagi jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata.
|
| 3-2-1-20-09
|
Riigikohus |
01.04.2009 |
|
TMS § 217 lg 6 kohaselt juhul, kui menetlusosaline ei esita kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel kaebust kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses.
|
| 3-2-1-45-09
|
Riigikohus |
27.04.2009 |
|
TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatu järgi on kohtul kohustus kontrollida kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas esinevad TMS §-s 55 sätestatud arestimise tühisuse alused, sh seda, kas võlgnikule on täitmisteade kätte toimetatud, ka juhul, kui avaldaja ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud.
KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta täitma väärteo kohta tehtud otsust, mille jõustumisest on möödunud kaheksateist kuud. VTMS § 203 lg 5 ja TMS § 202 lg 1 järgi tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud. Erandina võib väärteootsust täita pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaega juhul, kui väärteokaristusena mõistetud rahatrahvi täitmine on VTMS § 209 lg 2 järgi edasi lükatud.
TMS § 25 lg-st 1 tulenevalt ei piisa täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks kohtutäituri ja võlgniku kokkuleppest. Juhul kui vabatahtliku täitmise tähtaeg on sissenõudja nõusolekul pikem kui 30 päeva, ei ole kohtutäituril õigust pöörata sissenõuet võlgniku varale enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist.
TMS § 46 lg 1 p 8 ega lg 2 p-d 1 ja 4 ei kohusta kohtutäiturit täitemenetlust peatama. Täitemenetluse peatamise õigus on TMS § 45 järgi ka kohtul, kuid peatamise eelduseks on sellisel juhul võlgniku avaldus.
Hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas esitatud avaldus vastab nõuetele. Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude kõrvaldatavate puudustega, peab maakohus määrama tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes avalduse seniks käiguta. Kui puudusi ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks, jätab maakohus avalduse menetlusse võtmata ja tagastab selle avalduse esitajale (TsMS § 3401 lg 1).
TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 ning TsMS § 5 lg-s 3 väljendub hagita menetlusele iseloomulik uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid.
|
| 3-2-1-102-09
|
Riigikohus |
13.10.2009 |
|
Ka neil juhtudel, mil on tuvastatud kaebuse kohtutäiturile esitamine, kuid kohtutäitur ei ole kaebust mingil põhjusel läbi vaadanud, võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kaebuse kohtule. Kaebuse esitaja on sel juhul teinud endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus.
Kui asja läbivaatamisel tuvastatakse, et avaldaja vastu suunatud tsiviilnõue oli faktiliselt täidetud enne täitemenetluse alustamist, siis on kohtutäituri tasu osas alust kaaluda analoogia alusel KTS § 2518 lg 1 kohaldamist.
|
| 3-2-1-116-09
|
Riigikohus |
09.11.2009 |
|
Kui võlgnik ei nõustu kohtutäituri tegevusega täitemenetluse alustamisel, on tal TMS § 217 lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Sellise kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
Kohtutäitur teeb TMS § 23 lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur mh otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega. PankrS § 2 järgi rahuldatakse võlausaldajate nõuded pankrotimenetluse kaudu pankrotiseaduses ettenähtud korras.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib võlgnik TMS § 221 lg 1 kohaselt esitada eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Selles sättes nimetatud vastuväited on sama paragrahvi 2. lõike järgi kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel vastuväited põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel on massikohustuseks nt kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest halduri poolt. Sama isiku kohta teise pankrotimenetluse kõrvaldamisest tekkinud kohustused ei ole halduri muudest toimingutest tekkinud kohustusteks PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses.
Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega.
|
| 3-2-1-14-10
|
Riigikohus |
06.04.2010 |
|
Kinnisasjale arestimise käigus keelumärke seadmise üldnorm on TMS § 145 lg 1, mille kohaselt peab keelumärke seadmisele eelnema kinnisasja arestimisakti koostamine. TMS § 145 lg 4 kui erinormi kohaldamise eeldusena peavad esinema koos kaks asjaolu - täitmisteate kättetoimetamisega tekkiv võimalik ajaline viivitus ja sellest lähtuv oluline oht sundtäitmise eesmärgi saavutamisele. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigustega.
TMS § 145 lg 4 kohaldamise eeldusena on vajalik sellise asjaolu olemasolu, mis annab alust arvata, et keelumärke sissekandmisega viivitamine võib seada ohtu sissenõudja nõude rahuldamise. Üheks selliseks erandlikuks asjaoluks võib olla olukord, kus sissenõudja kasuks ei ole seatud hüpoteeki, ning vara võõrandamise või varjamise kahtlus. Samas võib TMS § 145 lg 4 kohaldamine olla võimalik ka hüpoteegi korral, kui muud asjaolud, nt võlgniku tegevus, mille eesmärgiks on võõrandada vara, annavad alust arvata, et sissenõudja nõude rahuldamine ei ole ilma olulise viivituseta võimalik.
Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. märtsi 2010.a määruse p 9 ja p 10.
TMS § 145 lg 4 rakendamise otsustamine on kohtutäituri diskretsiooniotsus. Normi rakendamist ei ole vaja põhjendada kohtu kinnistusosakonnale esitatavas keelumärke seadmise avalduses, sest kohtunikuabi sundtäitmisele olulise ohu olemasolu kande tegemise eeldusena ei kontrolli. Soovituslik oleks, kui kohtutäitur märgiks TMS § 145 lg 4 rakendamise lühikese põhjenduse täitetoimikusse. Kindlasti peab aga kohtutäitur suutma TMS § 145 lg 4 rakendamist põhjendada juhul, kui võlgnik esitab sellekohase kaebuse.
Kohtutäitur peab TMS § 145 rakendamise otsustamiseks kaaluma ka võlgniku õigustatud huvisid.
TMS § 53 lg 1 kohaldamise teeb võimalikuks vara hindamine. Nimetatud säte ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega. TMS § 53 lg 1 lubab nt teatud ulatuses arvestada hindade langemise võimalusega täitemenetluse ajal, samuti sellega, et sissenõudja nõue võib nt viivise tõttu täitemenetluse kestel suureneda. Keelumärke seadumine kinnisasjale TMS § 145 lg 4 alusel ei tähenda, et kinnisasja ei ole vaja hinnata. Samas ei pea kinnisasja hindamine olema viivitamatu toiming, kui võlgnik on pärast TMS § 145 lg 4 alusel keelumärke seadmist täitmisteate kätte saanud ja asunud tegema koostööd võla tasumiseks. Kinnisasja täitemenetluse eesmärk ei ole kinnisasja müümine (milleks on vajalik hindamine), vaid sissenõudja nõude rahuldamine. Seega võimaldab TMS kinnisasja hindamise erandjuhul edasi lükata kuni hetkeni, mil on selge, et sissenõudja nõude rahuldamiseks tuleb kinnisasi müüa. Küll annab kinnisasja hindamine mh võimaluse teada saada, kas on järgitud TMS § 53 lg-s 1 sätestatut. Sissenõudja keeldumine vabastada vara osaliselt arestist ei ole kohtutäiturile siduv, kui keelu järgimine tooks kaasa TMS § 53 lg 1 rikkumise.
Kui võlgniku arvates on TMS § 145 lg-t 4 rakendatud valesti, tuleb esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Kui menetlusosaline ei esita kaebust, kaotab ta TMS § 217 lg 6 järgi õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses.
|
| 3-2-1-49-10
|
Riigikohus |
31.05.2010 |
|
TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09, p 9).
TsMS § 336 lg 2 järgi loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Saates määruskaebuse tähtaja viimasel päeval kell 23.59, ei saa määruskaebuse esitaja eeldada, et see jõutakse veel samal kuupäeval salvestada ettenähtud andmebaasi. Saates tähtaja viimasel minutil määruskaebuse, võtab määruskaebuse esitaja ise riski, et määruskaebus ei ole TsMS § 336 lg 2 mõttes esitatud tähtaegselt.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1) iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt ka Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25).
|
| 3-2-1-117-10
|
Riigikohus |
01.12.2010 |
|
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, 30.04.2004, lk 15-39, edaspidi Määrus)eesmärk ja sisu avatakse eelkõige preambulis ja art-s 1.
Kokkuvõtvalt on Määruse eesmärgiks luua vastastikusel usaldusel baseeruv süsteem, mis võimaldab lihtsustatud korras tunnustada ja täita ühe liikmesriigi kohtuotsuseid ja ametlikke juriidilisi dokumente teises liikmesriigis. Seejuures on kohustatud isiku vaidlustamisvõimalused Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmise vastu piiratud. Vastastikusel usaldusel baseeruva süsteemi loomine tähendab mh ka seda, et Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandja peab täpselt ja hoolikalt järgima täitekorralduse tõendi väljaandmise reegleid,tehes seda ka ametliku juriidilise dokumendi korral Määruse lisas III kinnitatud tüüpvormi täitmisel.
Määruse Lisa III tüüpvormi punkt 1 kohaselt tuleb päritoluliikmesriikide loetelus tähistada Euroopa täidekorraldusena kinnitatud dokumendi päritoluriik sellekohase märke tegemisega õiges ruudukeses. Punktis 2 tuleb märkida andmed kohtu või pädeva asutuse kohta,kes on Euroopa täitekorralduse tõendi välja andnud. Punktis 3 tuleb märkida samad andmed kohtu või pädeva asutuse kohta,kes on koostanud või registreerinud ametliku juriidilise dokumendi, mille kohta tõend välja antakse. Samas täidetakse p3 ainult sellisel juhul, mil täitekorralduse tõendi väljaandja ning ametliku juriidilise dokumendi koostaja või registreerija on erinevad.
Määruse lisa III tüüpvormi p 2 täitmata jätmine tähendab tõendi väljastamata jätmist. Kui Euroopa täitekorralduse tõendit ei ole välja antud, ei ole ka täitedokumenti TMS § 2 lg 1 p 5 tähenduses. Määruse art 10 lg 1 p b näeb ette täitekorralduse tõendi väljaandmisele vastuväite esitamise võimaluse. Art 10 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb vastuväide esitada täitekorralduse tõendi väljaandnud päritoluriigi kohtule ja see lahendatakse päritoluriigi õiguse alusel. Määruse art 30 järgi peavad liikmesriigid teatavaks tegema oma riigisisese menetluskorra art 10 lg 2 tähenduses ning selline menetluskord on avaldatud mh Euroopa Justiitsatlase kodulehel.
Määruse art 3 lg 1 p d ja art 4 lg 3 tulenevalt on ametliku juriidilise dokumendi alusel Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmiseks vajalik vähemalt kahe eelduse täitmine. Esmalt peab olemas olema pädeva asutuse koostatud ametlik juriidiline dokument ja teiseks peab võlgnik olema selles ametlikus juriidilises dokumendis väljendanud oma nõusolekut nõudega. Euroopa täitekorralduse tõendilt ei pea nähtuma võlgniku nõusolek nõudega. Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmise menetlusse ei pea võlgnik olema kaasatud.Küll peab võlgniku nõusolek nõudega nähtuma ametlikust juriidilisest dokumendist, mille kohta antakse välja täitekorralduse tõend.Notariaalselt tõestatud lepingu korral on nõusolekuks Määruse tähenduses piisav võlgniku allumine kohesele sundtäitmisele, mis võib olla toimunud nii enne nõude sissenõutavust kui ka pärast sissenõutavust. Määruse art 10 lg 1 p b alusel esitatud avaldust kontrollides tuleb tuvastada ka Euroopa täitekorralduse aluseks oleva sellise ametliku juriidilise dokumendi olemasolu millest nähtuks võlgniku nõusolek.Piisav ei ole lihtkirjalik dokument, selline dokument ei vasta ametliku juriidilise dokumendi nõuetele Määruse tähenduses, sest neid ei ole koostanud/tõestanud notar või muu pädev asutus. Euroopa Kohtu praktika järgi(vt Euroopa Kohtu 17. juuni 1999. a otsus kohtuasjas C-260-97: Unibank A/S v. Flemming G. Christensen)ei ole võlgniku allkirjaga võlatunnistus,mida ei ole ametiasutus või muu pädev asutus kinnitanud,ametlik juriidiline dokument 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsiooni art 50 tähenduses.
Vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08.
|
| 3-2-1-69-11
|
Riigikohus |
28.09.2011 |
|
Enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi vastab kujundushagi tunnustele. Hagi esemeks on nõue tunnistada kehtetuks enampakkumine. Hagi eesmärk on kujundada kohtulikult ümber olemasolevat õiguslikku olukorda (õigussuhet) juhtudel, mil seda seaduse kohaselt kokkuleppel teha ei saa (nt abielu lahutamine, sundtäitmise lubamatuks tunnistamine).
Tulenevalt TMS § 223 tuleb hagi esitamisel taotleda õigussuhte ümberkujundamist kõikide puudutatud täitemenetluse osaliste jaoks ühtemoodi kehtivalt. Nimelt näevad TMS § 223 lg 2 ja TMS § 98 lg 2 ette mitmeid enampakkumise kehtetuks tunnistamise tagajärgi erinevatele täitemenetluse osalistele. Enampakkumise kehtetuks tunnistamise otseseks tagajärjeks on see, et enampakkumisel ostetud asjale ei teki TMS § 98 lg 2 kohaselt omandit. TMS § 223 lg 2 p 1 kohaselt võib võlgnik nõuda enampakkumisel müüdud asja välja ostjalt asjaõigusseaduse § 80 alusel, ostja omakorda nõuda sissenõudjalt müügihinna tagastamist (TMS § 223 lg 2 p 3, samuti TMS § 98 lg 4), menetlusosaline võib nõuda ka kohtutäiturilt kahju hüvitamist (TMS § 223 lg 2 p 4).
Kui võlgnik esitab hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, tuleb kostjatena käsitada kohtutäiturit, ostjat ja sissenõudjat. Kui võlgnik ei ole esitanud hagi kõikide nimetatud isikute vastu, võib see anda aluse jätta selline hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kohtul on eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 329 lg 3 järgi vajalik juhtida eespool esitatule hageja tähelepanu.
Vt Riigikohtu 27. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09 p-d 16 ja 24.
Menetlusdokumendi kättetoimetamise põhimõtted tsiviilkohtumenetluses on kohaldatavad ka täitemenetluses dokumentide kättetoimetamise korral (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-10 p 18).
Kui võlgnik esitab hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, tuleb kostjatena käsitada kohtutäiturit, ostjat ja sissenõudjat. Kui võlgnik ei ole esitanud hagi kõikide nimetatud isikute vastu, võib see anda aluse jätta selline hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kohtul on eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 329 lg 3 järgi vajalik juhtida eespool esitatule hageja tähelepanu.
Kohtutäitur kui riikliku sunni kohaldaja peab oma kohustusi täitma nõuetekohaselt ning menetlusosalistele kätte toimetama seaduses ettenähtud menetlusdokumendid. Kui kohtutäitur on kättetoimetamise kohtute jaoks usutavalt tõendanud, on teise menetlusosalise kohustus tõendada, et ta sai väljastusteatega koos tegelikult kätte mõne muu dokumendi (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-10 p 18). Menetlusdokumendi kättetoimetamise põhimõtted tsiviilkohtumenetluses on kohaldatavad ka täitemenetluses dokumentide kättetoimetamise korral.
TMS § 74 lg 5 (kehtib TMS § 137 kohaselt ka kinnisasja müümisel) sätestab põhimõtte, mille kohaselt lähtub kohtutäitur asja hindamisel selle harilikust väärtusest, arvestades mh asja koormavaid kolmandate isikute õigusi. Alles kordusenampakkumiseks on võimalik müüdavat vara alla hinnata. Samuti võib vara hind olla alla turuhinna menetlusosaliste kokkuleppel TMS § 74 lg 3 järgi.
Hinna vaidlustamise soov peab kaebusest selgelt nähtuma, kuna kohtutäitur peab TMS § 74 lg 8 kohaselt taotlema hinna vaidlustamise korral kohtult eksperdi määramist. Samuti ei eelda hinna vaidlustamine õigusalaseid teadmisi, kaebuses piisab selle märkimisest, et ei olda kohtutäituri määratud hinnaga nõus. Hinna vaidlustamise tähtaja kohta saab võlgnik teavet arestimisaktist (ja ka täitmisteatest), milles viidatakse mh TMS § 217 lg-s 1 sätestatud 10-päevasele kaebuse esitamise tähtajale. Kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmisel on võimalik TMS § 217 lg 2 järgi taotleda tähtaja ennistamist.
TMS § 217 lg 6 eesmärk on teiste menetlusosaliste (eelkõige sissenõudja ja enampakkumise korral ka ostja) huvides tagada õigusselgus, et mh enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagis ei tuldaks välja vastuväidetega, mida oleks saanud varem kaebuses esitada. Teistsugune on õiguslik olukord siis, kui menetlusosaline ei olnud teadlik täitetoimingust, st tal puudus enne enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi esitamist selle toimingu vaidlustamise võimalus. Sel juhul võib tegu olla arestimise tühisuse alustega (TMS § 55), mis toob TMS § 223 lg 1 alusel kaasa enampakkumise kehtetuks tunnistamise.
Hinna vaidlustamise soov peab kaebusest selgelt nähtuma, kuna kohtutäitur peab TMS § 74 lg 8 kohaselt taotlema hinna vaidlustamise korral kohtult eksperdi määramist. Samuti ei eelda hinna vaidlustamine õigusalaseid teadmisi, kaebuses piisab selle märkimisest, et ei olda kohtutäituri määratud hinnaga nõus. Hinna vaidlustamise tähtaja kohta saab võlgnik teavet arestimisaktist (ja ka täitmisteatest), milles viidatakse mh TMS § 217 lg-s 1 sätestatud 10-päevasele kaebuse esitamise tähtajale. Kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmisel on võimalik TMS § 217 lg 2 järgi taotleda tähtaja ennistamist.
|
| 3-2-1-138-13
|
Riigikohus |
20.11.2013 |
|
TMS § 2 lg 1 sätestab täitedokumentide loetelu, mille ühine nimetaja on see, et kõikide nende täitedokumentide alusel võib pöörduda otse kohtutäituri poole täitemenetluse alustamise taotlusega. Seega on seadusandja eeldanud, et dokumendid pärinevad õiguskindlast allikast. Siiski võib õiguskindluse määr olla erinev. Õiguskindluse seisukohalt on kõige vähem problemaatilised kohtute lahendid. Problemaatilisemad on aga notariaalsed lepingud kui täitedokumendid ja erinevad haldusaktid ning kohtuvälise menetleja otsused kui täitedokumendid. Nende täitedokumentide korral ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eelduste täitmist kontrollinud või poolte vahel tekkinud vaidlust läbi vaadanud.
Hüpoteegiga tagatud nõuete korral on kohtutäituril kohustus täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida. (p 14)
Kohtutäituril on kohustus kontrollida kättetoimetamist tõendavate dokumentide olemasolu ning nende sisu ulatuses, mis on kohtutäituri pädevuses täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet arvestades. (p 18)
Trahviteate sundtäitmisele esitamisel tuleb kohtutäiturile esitada ka trahviteate kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed. (p 16)
Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust. (p 22)
Avaldaja on kaebuses palunud tühistada kohtutäituri otsuse tasu määramise kohta, põhjendades kaebust sellega, et kohtutäitur ei olnud kontrollinud täitemenetluse alustamise tingimuste olemasolu. Selline kaebus on lubatav, arvestades ka asjaolu, et kohtutäituri tasu otsus, mida avaldaja vaidlustas, ei olnud tasu osas lõplik. Kättetoimetamistõendi esitamise kui täitemenetluse formaalse eelduse kontrollimine on kohtutäituri pädevuses. (p 17)
Hüpoteegiga tagatud nõuete korral on kohtutäituril kohustus täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida. (p 14)
Kohtutäituril on kohustus kontrollida kättetoimetamist tõendavate dokumentide olemasolu ning nende sisu ulatuses, mis on kohtutäituri pädevuses täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet arvestades. (p 18)
Trahviteate kättetoimetamist tõendavad andmed puudutavad täitemenetluse lubatavuse eeldusi. Kui trahviteadet ei ole võlgnikule kätte toimetatud, ei ole alust täitemenetlust alustada, sest võlgnikul ei olnud võimalust hoiatustrahvi vaidlustada ning see ei ole jõustunud. Kohtutäitur võib täitemenetlust alustada vaid siis, kui täitedokumendi kättetoimetamine on usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust.
Trahviteate sundtäitmisele esitamisel tuleb kohtutäiturile esitada ka trahviteate kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed. (p 16)
|
| 3-2-1-4-13
|
Riigikohus |
17.12.2013 |
|
Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)
TMS § 179 lg-st 2 koosmõjus §-dega 183 ja 26¹ tulenev kohtutäituri õigus määrata lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale sunniraha ei ole põhiseadusega vastuolus. (p 54)
Kehtiva õiguse kohaselt ei ole seadusandja kohtutäituri kohaldatavat sunniraha käsitanud karistusena. Kohustatud isikule ei tehta süüpõhimõttest lähtuvalt sotsiaaleetilist etteheidet. Sunniraha rakendamisel taotletakse kohustatud isiku mõjutamist kohtulahendit täita. Sunniraha on väärtusneutraalne sunnivahend (p -d 42, 45, 47, 48)
Täitemenetluses sunniraha määramise esmaseks eelduseks on asjaolu, et kohtulahendit, mille täitmiseks soovib kohtutäitur sundi kohaldada, saab kohtutäitur täitemenetluse korras täita ning selle täitmist kohustatud isikult nõuda.
Sunniraha määrates tuleb kohtutäituril kontrollida TMS § 179 lg-s 2, §-s 183 ja §-s 26¹ sätestatud sunniraha kohaldamise eeldusi. (p 68)
Kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega mitte asjaolu, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks. (p 69)
Lisaks saab kohtutäitur sunniraha määrates arvestada küll asjaolu, et vanem on varem täitemenetluse ajal korduvalt sundtäitmist takistanud, ning see annab alust hoiatada vanemat sunniraha määramise eest, kuid sunniraha saab määrata üksnes juhul, kui vanem takistab lapsel teise vanemaga suhelda ka sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Sunniraha määramise eesmärgiks on mõjutada lapsega suhtlemist takistavat vanemat ja veenda teda kohtulahendi täitmise vajalikkuses, mitte kohaldada sunnivahendit vanema varasemate tegude eest. (p 70)
Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)
Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)
Sunniraha määramise hoiatuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse puhul ei ole õiguskaitse vajalik olukorras, kus isik saab esitada kaebuse ka kohtutäituri sunniraha määramise otsuse peale. Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha. (p 58)
Kui kohus on teinud vanema ja lapse suhtlemise kohta täitemenetluses täidetava kohtulahendi, saab kohtutäitur lähtuda eeldusest, et kohtulahendi täitmine on lapse parimates huvides. (p 75)
Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)
Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)
|
| 3-2-1-164-13
|
Riigikohus |
29.01.2014 |
|
Kuna kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p 16 järgse täitedokumendi korral sissenõudja, siis võib ta esitada avalduse TMS § 149 lg 1 alusel kinnisasjale sissenõude pööramiseks, kui kinnisasja on varem arestinud teine kohtutäitur. Kinnisasja arestinud kohtutäitur peab ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri avalduse rahuldama (vt erandite kohta määruse p-s 13 viidatud kohtupraktikat). (p 12)
Ühinemisavaldust esitav kohtutäitur võib avalduse esitada ka sissenõudja eest, kes esitas talle TMS § 23 järgse täitmisavalduse. Ühinemisavaldust esitav kohtutäitur ei ole selles menetluses sissenõudja esindaja, vaid ta on menetlusökonoomia ja tõhusa täitemenetluse huve silmas pidades käsitatav üksnes avalduse tehnilise edastajana. Ühinemisavalduse esitamiseks peab kohtutäituril olema sissenõudja nõusolek või hilisem heakskiit.
Kohtutäituri vahendusel esitatavale TMS § 149 järgsele avaldusele tuleb lisada samasugused dokumendid nagu TMS § 23 järgsele täitmisavaldusele (vt nt Riigikohtu 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p 36, Riigikohtu 20. novembril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13 tehtud määruse p-d 14 ja 15). (p 13)
Kuna kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p 16 järgse täitedokumendi korral sissenõudja, siis võib ta esitada avalduse TMS § 149 lg 1 alusel kinnisasjale sissenõude pööramiseks, kui kinnisasja on varem arestinud teine kohtutäitur. Kinnisasja arestinud kohtutäitur peab ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri avalduse rahuldama (vt erandite kohta määruse p-s 13 viidatud kohtupraktikat). (p 12)
Ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril on õigus saada kinnisasja müügist saadud tulemist raha menetluse alustamise tasu ning täitekulude katteks. Kohtutäituri põhitasu saamise õigust ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril ei ole, sh ka juhul, mil kinnisasja müünud kohtutäitur kannab müügist saadud tulemi arvel ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituri kontole raha, mis on mõeldud TMS § 23 järgi täitmisavalduse esitanud sissenõudja nõude rahuldamiseks. See raha tuleb ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril tervikuna edasi kanda sissenõudjale.
Alguses TMS § 23 järgi täitmisavalduse esitanud ja hiljem sissenõudega ühinenud sissenõudja nõue rahuldatakse TMS §-s 174 sätestatud korras vastavalt tema nõude liigile/tagatusele (vt selle kohta täiendavalt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 19 ja 20). Ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri tasu ja täitekulude nõue (menetluse alustamise tasu ja täitekulude ulatuses) rahuldatakse TMS § 174 lg 3 p 3 alusel. Seda nõuet ei ole alust rahuldada eelisjärjekorras TMS § 174 lg 2 järgi.
Kinnisasja müüv kohtutäitur ei tohi võlgnikult nõuda vähemalt kohtutäituri põhitasu nende täitmisavalduste menetlusse võtmise eest, mis esitati TMS § 149 alusel. Tema saab menetluse alustamise tasu, põhitasu ja enampakkumise lisatasu (KTS §-des 43 ja 45 sätestatud tingimustel) selle menetluse eest, milles ta korraldas kinnisasjas arestimise ja müügi. Küll on kinnisasja müüval kohtutäituril õigus nõuda täitekulu nende toimingute eest (eelkõige võlgniku teavitamine), mis tal tuleb teha TMS § 149 järgse ühinemisavalduse esitamise tõttu. (p 18)
Kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p-s 16 nimetatud täitedokumendi olemasolu korral täitemenetluse osaline, sissenõudja.
Kui kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p 16 järgse täitedokumendi korral sissenõudja, on ta õigustatud esitama ka TMS § 217 lg-s 1 nimetatud kaebuse, juhul kui tema väljastatud täitedokumenti täidab erandjuhul teine kohtutäitur. (p 11)
Ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril on õigus saada kinnisasja müügist saadud tulemist raha menetluse alustamise tasu ning täitekulude katteks. Kohtutäituri põhitasu saamise õigust ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril ei ole, sh ka juhul, mil kinnisasja müünud kohtutäitur kannab müügist saadud tulemi arvel ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituri kontole raha, mis on mõeldud TMS § 23 järgi täitmisavalduse esitanud sissenõudja nõude rahuldamiseks. See raha tuleb ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril tervikuna edasi kanda sissenõudjale.
Ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri tasu ja täitekulude nõue (menetluse alustamise tasu ja täitekulude ulatuses) rahuldatakse TMS § 174 lg 3 p 3 alusel. Seda nõuet ei ole alust rahuldada eelisjärjekorras TMS § 174 lg 2 järgi.
Kinnisasja müüv kohtutäitur ei tohi võlgnikult nõuda vähemalt kohtutäituri põhitasu nende täitmisavalduste menetlusse võtmise eest, mis esitati TMS § 149 alusel. Tema saab menetluse alustamise tasu, põhitasu ja enampakkumise lisatasu (KTS §-des 43 ja 45 sätestatud tingimustel) selle menetluse eest, milles ta korraldas kinnisasjas arestimise ja müügi. Küll on kinnisasja müüval kohtutäituril õigus nõuda täitekulu nende toimingute eest (eelkõige võlgniku teavitamine), mis tal tuleb teha TMS § 149 järgse ühinemisavalduse esitamise tõttu. (p 18)
|
| 3-2-1-1-14
|
Riigikohus |
12.03.2014 |
|
TMS § 146 lg 1 esimese lause kohaselt ei saa kinnisasja päraldisi vallasasjana arestida. TMS § 146 lg 1 esimene lause kaitseb eelkõige hüpoteegipidaja huve. Kui hüpoteegipidaja kinnisasjaga tagatud nõuet ei täideta, peab olema täitemenetluses võimalik lisaks kinnisasjale müüa ka kinnisasja päraldisi, et hüpoteegipidaja nõue saaks maksimaalses ulatuses rahuldatud. Seetõttu keelabki TMS § 146 lg 1 vallasasjana, st vallasasja täitemenetluses, arestida kinnisasja päraldisi. See keeld kehtib aga normi eespool selgitatud eesmärki arvestades ainult juhul, mil vallasasju soovib lasta arestida sissenõudja, kes ei ole hüpoteegipidaja. (p 20)
Täitedokumendid on reguleeritud TMS § 2 lg-s 1 sätestatud loetelus (mh selge viitega eriseaduse sättele) või siis erandjuhul (TMS § 2 lg 1 p 21 viite kaudu) eriseaduses. Ka viimasel juhul toimub see aga just TMS §-s 2 sätestatud viite kaudu.
Täitedokumendid kui formaalse täitemenetluse alustamise eeldused tuleb seaduses selgelt sätestada, need ei saa tekkida laiendava tõlgendamise kaudu. (p 15)
Kommertspandileping ei ole täitedokument TMS § 2 lg 1 p 19 tähenduses, mistõttu ei ole kommertspandilepinguga tagatud nõuet võimalik maksma panna otse kohtutäituri poole pöördudes. Vajalik on saada täitedokument kohtumenetluse kaudu või ka nt TMS § 2 lg 1 p-s 18 nimetatud täitedokument. (p 16)
Kohtutäituri otsuse peale esitatavas kaebuses saab esitada täitedokumendi puudumise vastuväite vaid juhul, kui selle vastuväite lahendamine on kohtutäituri pädevuses. Nii võib see olla nt juhul, mil kaebuses juhitakse tähelepanu täitedokumendi jõustumismärke puudumisele, mille olemasolu või puudumist saab kohtutäitur kontrollida. Samas ei ole välistatud, et täitedokumendi puudumise vastuväide tähendab sisuliselt ka materiaalõiguslikku vastuväidet nõudele, mida aga kohtutäitur lahendada ei saa. Nii võib see olla nt juhul, mil vaieldakse selle üle, kas mõni kohtulikus kompromissis sätestatud tingimus on saabunud või mitte, st kas täitedokument on olemas või pole seda tingimuse saabumata jäämise tõttu. Sellisel juhul tuleb esitada TMS §-s 221 sätestatud hagi. (p 18)
VÕS § 113 lg 6 kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendatakse üks võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt.
Laenuandja kohustus on tõendada, et ta ei ole intressi ega viivist nõudnud 4 laenulepingu järgses põhivõlas juba sisalduva(te)lt varasema(te) laenulepingu(te) järgse(te)lt intressi(de)lt ega viivis(te)lt (vt lähemalt 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 tehtud Riigikohtu otsuse p-d 27-30). (p 21) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 30.06.2015, nr 3-2-1-175-14)
|
| 3-2-1-114-14
|
Riigikohus |
03.12.2014 |
|
Kui võlgniku väited puudutavad nõude maksmapanemist vales menetluses (täitemenetluses pankrotimenetluse asemel), on õigeks õiguskaitsevahendiks kaebus kohtutäituri tegevuse peale (vt ka Riigikohtu 21. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-11, p 16). (p 17)
PankrS § 42 kehtib ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes. Seega ei mõjuta PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). (p 15)
Põhivõlgniku kohustuse katteks asjaõigusliku tagatise (hüpoteegi) andnud pantija suhtes võib täitemenetluse alustamist nõuda vaid siis, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta (AÕS § 352 lg 1). (p 16)
Võlausaldajal on laenuleping võimalik üles öelda ka pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. (p 16)
PankrS § 42 kehtib ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes. Seega ei mõjuta PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). (p 15)
Võlausaldajal on laenuleping võimalik üles öelda ka pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. (p 16)
|
Facebook
Twitter