3-2-1-93-06
|
Riigikohus |
24.10.2006 |
|
Erinevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud regulatsioonist ei saa kinnisasja omanik kehtiva õiguse järgi kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul vältida täitemenetlust ainuüksi täitemenetlusele vastuväidet esitades, vaid peab esitama selleks TMS § 221 järgi hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest, ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse algatamiseks, st kui on olemas nn kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbivaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele.
VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. See tähendab, et on olemas sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud).
Alates 1. jaanuarist 2006. a ei ole kinnisasja müümiseks enampakkumisel enam vajalik eraldi kohtulahendit, seda on vaja vaid kinnisasja määramiseks sundvalitsemisele.
Kohus saab isiku kahju hüvitamise nõuet hinnates kontrollida mh nõude aluseks oleva müügikokkuleppe kehtivust, isegi kui selle kokkuleppe pooled lepingu tühisusele ise ei tugine.
Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest, ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse algatamiseks, st kui on olemas nn kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbivaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada.
Kui puudub TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud kokkulepe, saab hüpoteegipidaja esitada hüpoteegi sisuks olevat materiaalõigusliku nõude hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundtäitmiseks kohtule. Sellise nõude saab esimese astme kohus lahendada TsMS § 406 lg 1 järgi mh dokumendimenetluses. Alates 1. jaanuarist 2006. a ei ole kinnisasja müümiseks enampakkumisel enam vajalik eraldi kohtulahendit, seda on vaja vaid kinnisasja määramiseks sundvalitsemisele.
Seadus ei võimalda kogu kinnisasjale ulatuva hüpoteegi realiseerimiseks ette näha üksnes koormatud kinnisasja reaal- või mõttelise osa müüki.
Tulenevalt AÕS § 351 lg-test 1 ja 3 on kinnisasja omanikul, kes ei ole võlgnik, võimalik lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi. Tasaarvestada ei ole võimalik hüpoteegipidaja nõuet hüpoteegi realiseerimiseks, küll aga saab selle rahuldamist vältida, kui tagatud nõue on tasaarvestusega lõppenud. Sellise tasaarvestuse tegemist ei saa lugeda isikliku võla tunnistamiseks hüpoteegipidaja suhtes. TsMS § 457 lg-st 2 lähtuvalt saab hinnata kinnisasja omaniku võimaliku vastunõude ja tasaarvestuse kehtivust ka hüpoteegi realiseerimise õiguse tunnustamise hagi lahendades.
Erinevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud regulatsioonist ei saa kinnisasja omanik kehtiva õiguse järgi kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul vältida täitemenetlust ainuüksi täitemenetlusele vastuväidet esitades, vaid peab esitama selleks TMS § 221 järgi hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest, ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse algatamiseks, st kui on olemas nn kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbivaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele.
|
| 3-2-1-101-07
|
Riigikohus |
14.11.2007 |
|
Vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud/täitedokumendis märgitud summat. Selle summa järgi määratakse kindlaks ka hagihind ja tasutav riigilõiv.
TMS § 221 lg 3 sätestab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aegumistähtaja.
|
| 3-2-1-134-07
|
Riigikohus |
31.01.2008 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 2 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab hageja kandma menetluskulud. Seevastu hagiavalduse tagastamisel TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel tagastatakse hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tema tasutud riigilõiv.
Kohtul on TsMS § 371 lõike 2 p-st 2 tuleneval alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning et hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda võib alles pärast määruse TsMS § 465 lg 2 nõuete kohast põhjendamist, milles peavad olema näidatud ka põhjendused, mille alusel kohus otsustas hagiavalduse menetlusse võtmata jätta. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. TsMS § 371 lg 2 ei kohusta kohut jätma hagiavaldus menetlusse võtmata, vaid annab selleks võimaluse.
TsMS § 371 lg 2 p 2 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab hageja kandma menetluskulud. Seevastu hagiavalduse tagastamisel TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel tagastatakse hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tema tasutud riigilõiv.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb arvestada asjaolu, et TMS § 2 lg 1 sätestab täitmisele esitamise seisukohast erinevaid täitedokumente. Osa täitedokumentide korral (eelkõige kohtulahendid) on poolte vahel tekkinud vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud kohus. Seetõttu on ka mõistetav TMS § 221 lõikes 2 sätestatud oluline piirang sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamiseks täitemenetluse käigus. Kui ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud, tuleb tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Laiendav tõlgendamine võimaldaks võlgnikule efektiivsemat õiguskaitset.
TMS § 221 lg-s 1 toodud näidisloetelu on esitatud kõige üldarusaadavamatest näidetest ning ei välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Kuid võlgniku vastuväited nõudele võivad olla üldjuhul tõesti sellised, mis põhinevad pärast nõude tekkimist ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on olemuslikult tuvastushagile väga lähedane, sest selleks, et sundtäitmine lubamatuks tunnistada ja seeläbi kujundada protsessuaalne seisukoht sundtäitmise jätkamise võimaluse kohta, on enne vaja tuvastada sellise asjaolu olemasolu, mis õigustaks hagi rahuldamist.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb hagihind määrata TsMS § 125 esimese lause kohaselt. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud või täitedokumendis märgitud summat. TsMS § 125 kohaldamine ei tähenda, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oleks täielikult võrdsustatud tuvastushagiga.
|
| 3-2-1-42-08
|
Riigikohus |
02.06.2008 |
|
Üldjuhul peab notariaalne leping kui täitedokument olema sundtäidetava sisu osas sama selge nagu kohtulahendi resolutsioon. Selle selguse tagamise kohustus on lisaks lepingupooltele ka notaril, kes tõestamisseaduse § 18 kohaselt peab pooltele muu hulgas selgitama tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi ning kajastama osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Kohtutäitur ei tohi iseseisvalt asuda täitedokumendile täidetavat sisu andma. Siiski on piisav, kui täidetav summa on kohtutäituril võimalik leida avalikkusele kättesaadavate andmete alusel, nt korrutades lepingus väljendatud summad lepingus sellekohase kokkuleppe olemasolul ametliku elukallidusindeksiga vms. Lisaks on piisavad ka sissenõudja poolt kohtutäiturile esitatavad andmed, tingimusel et nendega ei tõlgendata lepingu sisu, vaid need puudutavad lepingu täitmise käiku. Selline mõistele "kindlaksmääratud rahasumma" antav tõlgendus põhineb ühelt poolt kohesele sundtäitmisele allutamise instituudi eesmärgil (kiire majanduskäive ning kulusid tekitava kohtuvaidluse vältimine). Teiselt poolt on võlgnikule tagatud õiguskaitsevõimalus, kui ta on seisukohal, et täitedokumenti ei tohiks täitmisele võtta.
Täitmisavaldustes on samuti märgitud viivitatud päevade arv. Sellisel juhul on kohese sundtäitmise korras täidetav üksnes summa, mis saadakse 0,02% korrutamisel ostuhinnaga. Kui sissenõudja on seisukohal, et 0,02% tuleb arvestada iga viivitatud päeva (või nt nädala või muu ajavahemiku) kohta, tuleb tal esitada täitedokumendi selgitamiseks tuvastushagi TsMS § 368 lg 2 kohaselt või hagi viivise nõudes. Sellisel juhul ei määrataks sundtäidetavat summat kindlaks mitte lepingu täitmise kohta esitatud andmete põhjal, vaid sissenõudja esitab kohtutäiturile oma tõlgendusvariandi poolte võimaliku tahte kohta lepingu sisu kujundamisel. Sellises küsimuses ei saa kohtutäitur otsuseid teha ning peab lähtuma täitedokumendis kirjapandud kokkuleppest.
TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. TMS § 217 alusel saab kaebuse kohtutäituri tegevuse peale esitada ka siis, kui võlgniku arvates ei ole olemas täitedokumenti, mida kohtutäitur võinuks täitmisele võtta. Sel juhul ei vaielda materiaalõiguslikult täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid selle üle, et puudub täitemenetluse alustamise üks eeldus, täitedokument. Üksikjuhtudel võib kaebuse kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi piiritlemine olla raske.
Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Üksikjuhtudel võib kaebuse kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi piiritlemine olla raske.
Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatakse lisaks materiaalõiguslikele väidetele ka väide, et dokument ei vasta täitedokumendi nõuetele ja seda ei oleks tohtinud täitmisele võtta, tuleb ka see väide lahendada hagimenetluses. Kui aga sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatakse üksnes väide täitedokumendi puudumise tõttu täitmisele esitatud dokumendi täitmisele võtmise vastu, toomata nõude vastu materiaalõiguslikke põhjendusi, siis tuleb see hagi jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata.
|
| 3-2-1-64-09
|
Riigikohus |
17.06.2009 |
|
Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).
Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.
Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.
Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.
Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.
Kuna aktsiaseltsi kasuks on jõustunud kohtuotsusega nõue rahuldatud, siis tuli PankrS § 103 lg 4 alusel aktsiaseltsi nõuet tunnustada ilma selle kaitsmiseta hagimenetluse korras. PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.
Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.
Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.
Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.
|
| 3-2-1-88-09
|
Riigikohus |
13.10.2009 |
|
Kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Sellisel juhul on pigem tegemist materiaalõigusliku vaidlusega TMS § 221 lg 1 tähenduses võlgniku ja kohtutäituri kui sissenõudja vahel.
Kohtutäituril tekib õigus saada tasu ka juhul, mil sundtäitmisele esitatud nõue pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule rahuldatakse ilma kohtutäituri otsese tegevuseta, samuti ka juhul, mil sissenõudja esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada. KTS § 23 lg-t 3 on võimalik tõlgendada ja kohaldada koostoimes KTS § 23 lg-ga 2 (ja sama sisuga TMS § 25 lg-ga 2). KTS § 23 lg-te 2 ja 3 koostoimes kohaldamine kehtib nii juhul, mil sundtäitmisele esitatud rahaline nõue rahuldatakse pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist täielikult täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur on teinud enne seda kas ainult ühe täitetoimingu või mitu täitetoimingut, kui ka juhul, mil nõue rahuldatakse täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab avalduse vabatahtliku tasumise tähtaja jooksul, mil kohtutäitur ei ole üldjuhul (erand nt TMS § 64 lg 2) teinud muid täitetoiminguid peale täitmisteate saatmise. Tõlgendus ei kehti juhtudel, mil sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse seetõttu, et nõude rahuldamine on toimunud kohtutäituri vahendusel. KTS § 23 lg 2 eesmärk on see, et võlgnikult ei tohi eespool nimetatud juhtudel nõuda tasu üle 50% täismäärast, kuid see ei tähenda, et alati võib nõuda täpselt 50%. KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et eespool nimetatud juhtudel võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest - mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu (kuid mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Menetluse alustamise tasu on kohtutäituril õigus võlgnikult nõuda täismääras. Kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
KTS § 23 lg 1 esimeses lauses kasutatud ja täitmisteate kättetoimetamisega seotud mõistet "sissenõutavus" ei saa samastada võlaõigusseaduse § 82 lg-s 7 (ja TsÜS § 147 lg-s 2) kasutatud sissenõutavuse mõistega. Arvestades KTS § 23 lg-ga 3 ei või kohtutäitur rahalise nõude sundtäitmise korral kohe pärast täitmisteate kättetoimetamist nõuda võlgnikult kohtutäituri põhitasu täies ulatuses tasumist. Üldjuhul tehakse kohtutäituri tasu otsus siiski täitemenetlust alustades. See ei muuda kohtutäituri tasu täitmisteate kättetoimetamise hetkest veel sissenõutavaks. Kohtutäituril on õigus tasule ja täitekulude hüvitamisele pärast esimese täitetoimingu tegemist. Küsimuses, millal muutub rahalise nõude korral kohtutäituri tasu sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses, tuleb arvestada erinevaid võimalusi täitemenetluse kulgemises. Kui võlgnik rahuldab nõude nt vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis muutub kohtutäituri tasu maksimaalselt 50% ulatuses seaduses ettenähtud täismäärast sissenõutavaks nõude rahuldamisest. Kui rahalisest nõudest õnnestub kohtutäituril sisse nõuda osaliselt, tekib sissenõudmise hetkest õigus saada osalist tasu KTS § 23 lg 3 järgi. Rahalise nõude rahuldamise korral täitemenetluse väliselt muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks ajast, mil kohtutäitur saab nõude rahuldamisest teada. Kui sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse, muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks avalduse kohtutäiturini jõudmisest. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik sissenõutavuse hetke määrata, muutub tasu sissenõutavaks hiljemalt rahalise nõude rahuldamisele suunatud täitemenetluse lõpetamisega.
|
| 3-2-1-116-09
|
Riigikohus |
09.11.2009 |
|
Kui võlgnik ei nõustu kohtutäituri tegevusega täitemenetluse alustamisel, on tal TMS § 217 lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Sellise kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
Kohtutäitur teeb TMS § 23 lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur mh otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega. PankrS § 2 järgi rahuldatakse võlausaldajate nõuded pankrotimenetluse kaudu pankrotiseaduses ettenähtud korras.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib võlgnik TMS § 221 lg 1 kohaselt esitada eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Selles sättes nimetatud vastuväited on sama paragrahvi 2. lõike järgi kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel vastuväited põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel on massikohustuseks nt kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest halduri poolt. Sama isiku kohta teise pankrotimenetluse kõrvaldamisest tekkinud kohustused ei ole halduri muudest toimingutest tekkinud kohustusteks PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses.
Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega.
|
| 3-2-1-107-09
|
Riigikohus |
18.11.2009 |
|
Täitemenetlust ei lõpeta mitte nõude rahuldamine, vaid täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 50.
Täitemenetlust ei lõpeta mitte nõude rahuldamine, vaid täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 50. Olukorras, kus võlgnik on nõutud summa enne täitemenetluse alustamist hüvitanud, võib võlgnik teda ähvardava kordustäitmise vältimiseks esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
TMS § 221 lg 2 järgi saab kohtulahendi puhul vastuväited esitada üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Käesoleval juhul tasus isik kohtuotsuses välja mõistetud summa enne kohtuotsuse jõustumist. Sellises olukorras võis isik ka selle summa osas esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
|
| 3-2-1-153-09
|
Riigikohus |
27.01.2010 |
|
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Eksimuse alusel tehingu tühistamise aluseks saavad üldjuhul sarnaselt pettusega olla teise poole esitatud ebaõiged asjaolud või asjaolude esitamata jätmine. Erinevalt pettusest ei näe eksimuse regulatsioon ette võimalust tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Kuigi teoreetiliselt võiks hageja esitatud asjaolud mahutada TsÜS § 92 lg 3 p-s 3 ettenähtud "jagatud eksimuse" alla, ei saa eeldada, et sellisel juhul peaks eksimuse riski kandma hüpoteegipidaja.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Tehingu võib TsÜS § 94 lg 4 teisele lausele tuginedes tühistada ka juhul, kui teine pool pettusest ei tea, kuid tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Praeguses asjas ei ole kolmas isik kostja kasuks hüpoteegi seadmisega hageja kinnistule mingeid õigusi omandanud. Kuid see ei välista, et õiguse omandas kolmas isik tagatislepinguga, mitte hüpoteegi seadmisega. Esmapilgul võib tagatiskokkuleppele, millega kinnistu omanik kohustub oma kinnistule seatud hüpoteegi vahendusel tagama kinnistuga kolmanda isiku võlga, tõepoolest nimetatud sätte kohaldamine kõne alla tulla. Siiski ei tulenenud tagatislepingust kolmandatele isikutele vahetult mingeid õigusi. Need said tuleneda laenulepingu(te)st. Seos tagatislepinguga ja võimaliku kolmandate isikute toimepandud pettusega jääb seejuures liiga kaugeks, et õigustada tagatiskokkuleppe tühistamist ja seega kokkuvõttes ka hüpoteegi kustutamist hüpoteegipidaja suhtes, kes pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma. Sätte laiendav tõlgendus võiks tähendada muu hulgas, et kõik laenuandjad peaksid enne laenu andmist juhul, kui laenu tagab kolmanda isiku varale seatud pant, kontrollima detailselt laenuvõtja ja pantija vahelist suhet ja kandma sellest tulenevaid riske. See paneks laenuandjale aga tihti teostamatu (või vähemalt ebaproportsionaalse) kohustuse ja võiks olla takistuseks reaalkrediidi turu toimimisele tervikuna.
Hageja eesmärgiks on tema kinnistule kantud hüpoteegi kustutamine, st oma vara koormavast varalisest õigusest vabanemine. Kuna asja lahendamisel ei ole selgeks tehtud, kas hüpoteek tagab reaalset nõuet, saab lähtuda maksimaalsest võimalikust summast, mis hüpoteegi alusel on võimalik rahuldada, st hüpoteegisummast. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi oli tegemist nn vara hagiga ning hagihind oli määratav hüpoteegisummaga.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
Võlgnikul on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juhul, kui võlgniku vastuväide (käendajana) seisnes selles, et laenuandja ei olnud laenusaajale laenusummat andnud.
Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna praegusel juhul ei ole täitedokumendiks kohtulahend, ei kohaldu ka TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang.
|
| 3-2-1-31-10
|
Riigikohus |
28.04.2010 |
|
Kui kohus rahuldab haginõude, peab ta TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi oma otsuse resolutsiooni formuleerima selliselt, et otsus oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13). Mitme hageja või kostja osalemisel menetluses peab otsus lisaks vastama TsMS § 446 nõuetele, st eelkõige peab olema selge, milleks on igal hagejal otsuse järgi õigus või kostjal kohustus. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma, kus võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses. Otsuse muude osade või muude dokumentide kaasamise vajadus resolutsiooni mõistmiseks ja täitmiseks näitab üldjuhul resolutsiooni ebapiisavat kvaliteeti. Samas peab lahendi detailsus jääma mõistlikesse piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid.
Kohus saab kohtuotsusega tunnustatud lepingu täitmise nõude kui õiguskaitsevahendi (VÕS § 108 lg 6, § 222 lg 1) ulatuse määramisel lähtuda samadest põhimõtetest kui tingimuste määramisel lepingus.
Kohus on hagi lahendades TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude piiridega ega või teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Seega ei saa kohus resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest.
Kui võlgnik leiab täitemenetluses, et ta on täitedokumendi täitnud või et sundtäitmine on tema suhtes muul põhjusel lubamatu, võib ta TMS § 221 lg 1 järgi esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Täitemenetluse alustamise takistamiseks saab TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitada ka enne täitemenetluse alustamist. Lisaks on võlgnikul õigus kaevata täituri otsuste ja tegevuse peale TMS §-des 217 ja 218 sätestatud korras.
Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust.
Kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, ei ole selleks kohane õiguskaitsevahend TsMS § 368 lg 1 järgse tuvastushagi esitamine, sest sellega ei saavutata menetluslikult rohkem kui üksnes TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamisega.
TsMS § 368 lg-st 2 tuleneva spetsiifilise tuvastusnõude esitamiseks piisab õigusliku huvi olemasoluks sellest, kui hageja põhistab, et täitedokumendi täitmiseks on algatatud täitemenetlus, mille toimingute tegemisel on tekkinud vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel või kohtutäituriga selle üle, kuidas täitmine peab toimuma. Hagis tuleb kohtult paluda tuvastada, et mingil konkreetsel viisil täitedokumenti täites saab selle lugeda täidetuks. Mõistlik on esitada mitu alternatiivset nõuet, sest kui kohus hageja pakutud täitmise viisidega ei nõustu, jääb hagi rahuldamata. Lubamatu on hagi, milles kohtult taotletakse täitedokumendi täitmise viisi kindlaksmääramist, kuid ise mingit viisi välja ei pakuta, või milles üksnes palutakse täitedokumenti selgitada.
Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei oleks rahuldamise puhul täidetav, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. Selleks on hagejal enamasti hagi muutmata võimalus ka TsMS § 376 lg 4 p-s 2 sätestatud tingimustel.
Kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, ei ole selleks kohane õiguskaitsevahend TsMS § 368 lg 1 järgse tuvastushagi esitamine. Täitemenetluse lõpetamiseks peab täitemenetlus olema TMS § 48 p 4 alusel tunnistatud lubamatuks. See on aga võimalik üksnes TMS § 221 lg-s 1 nimetatud hagi rahuldamise teel. Seetõttu ei peaks kohus võlgniku esitatud TsMS § 368 lg 1 järgset hagi täitedokumendi täidetuks tunnistamiseks TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlema, menetlusse võetud hagi tuleks aga jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-06, p 16).
Kui esitatakse kaks erinevat tuvastusnõuet, tuleb haginõuded hagihinda arvutades TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita.
TsMS §-le 125 järgi võib hagejate nõude täpsustamise järel ilmneda ka tegelik varaline huvi asja lahendamise vastu. See võib seisneda nt hagejate ja kostjate soovitud otsuse täitmise viiside rahalises erinevuses. Sel juhul tuleb määrata asja hind uuesti.
Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel on TsMS § 137 lg 1 järgi asja hind sama kui esimeses kohtuastmes (vt ka nt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 46). Asja hind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja seisuga. See ei välista alama astme kohtus valesti määratud hinna korrigeerimist (TsMS § 137 lg 11).
TsMS § 368 lg-st 2 tuleneva spetsiifilise tuvastusnõude esitamiseks piisab õigusliku huvi olemasoluks sellest, kui hageja põhistab, et täitedokumendi täitmiseks on algatatud täitemenetlus, mille toimingute tegemisel on tekkinud vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel või kohtutäituriga selle üle, kuidas täitmine peab toimuma. Hagis tuleb kohtult paluda tuvastada, et mingil konkreetsel viisil täitedokumenti täites saab selle lugeda täidetuks. Mõistlik on esitada mitu alternatiivset nõuet, sest kui kohus hageja pakutud täitmise viisidega ei nõustu, jääb hagi rahuldamata. Lubamatu on hagi, milles kohtult taotletakse täitedokumendi täitmise viisi kindlaksmääramist, kuid ise mingit viisi välja ei pakuta, või milles üksnes palutakse täitedokumenti selgitada.
|
| 3-2-1-49-10
|
Riigikohus |
31.05.2010 |
|
TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09, p 9).
TsMS § 336 lg 2 järgi loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Saates määruskaebuse tähtaja viimasel päeval kell 23.59, ei saa määruskaebuse esitaja eeldada, et see jõutakse veel samal kuupäeval salvestada ettenähtud andmebaasi. Saates tähtaja viimasel minutil määruskaebuse, võtab määruskaebuse esitaja ise riski, et määruskaebus ei ole TsMS § 336 lg 2 mõttes esitatud tähtaegselt.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1) iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt ka Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25).
|
| 3-2-1-78-10
|
Riigikohus |
29.09.2010 |
|
SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada, kuid enne täitemenetluse alustamist ei ole välistatud TMS § 221 lg 1 järgse hagi (sundtäitmise lubamatuks tunnistamine) esitamine, kui seda võib lähitulevikus eeldada (vt Riigikohtu 28. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p 19). Selliselt on võimalik täitemenetluse alustamist takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses.
SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada.
|
| 3-2-1-104-10
|
Riigikohus |
17.11.2010 |
|
Vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 (p 19).
Kui tuvastusnõue ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on esitatud sama eseme kohta samal alusel, tuleb tuvastushagi TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-08 (p 13)).
Tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisele kohaldub TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg.
See tähtaeg ei ole menetlustähtaeg, mida saab TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10)).
TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane hagi aegumistähtaeg ei ole menetlustähtaeg, mida saab TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10).
TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist.
Tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisele kohaldub TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg. Seda tähtaega ei saa ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10)).
Täitemenetluse ajatamine või peatamine ei ole hagi esitamisega võrdsustatud asjaoluks, mis oleks aegumise peatumise aluseks TsÜS § 160 järgi.
Vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 (p 19).
TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg kohaldub ka tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel. TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist.
|
| 3-2-1-113-10
|
Riigikohus |
08.12.2010 |
|
Vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10.
Kui ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi tagamise määruse esitatakse määruskaebus, kohaldub TsMS § 390 lg 1 esimene lause ja ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse.
TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.
Hageja on kostjaga sõlminud hüpoteegi seadmise lepingu kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Hageja ei ole laenulepingust tulenevat, hüpoteegiga tagatud kohustust täitnud ning kostja avalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu alusel on alustatud täitemenetlust laenulepingust tulenevate kostja nõuete, sh viivisenõude täitmiseks. Hagi eesmärk on vältida viivise sundtäitmist. See eesmärk on omane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile. Sellist hagi on võimalik TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel tagada. Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
Vt Riigikohtu on 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10.
TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.
Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
|
| 3-2-1-134-10
|
Riigikohus |
19.01.2011 |
|
Kohtud jätsid pooltele selgitamata, et neil mõlemal on ka TMS § 221 lg 1 järgi esitatud hagi menetlemisel õigus esitada hagi täitedokumendist tulenevate õiguste või kohustuste tuvastamiseks. Sellega rikkusid kohtud TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt, ning TsMS § 351 lg-t 1, mille järgi on kohtul kohustus arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Sellised rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised TsMS § 669 lg 2 järgi.
Kui võlgnik soovib saavutada juba alustatud sundtäitmise lõpetamist, peab täitemenetlus olema tunnistatud lubamatuks TMS § 221 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise kaudu. Kui võlgnik leiab, et ta on täitedokumendi täitnud, saab ta samuti esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (vt 28. aprillil 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10).
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks ei ole täitedokumendi ebaselgus.
Täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral võib TsMS § 368 lg 2 järgi sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise hagi võib pool esitada ka TMS § 221 lg 1 järgi esitatud hagi menetlemisel.
|
| 3-2-1-166-10
|
Riigikohus |
04.02.2011 |
|
TMS §-s 222 nimetatud kolmanda isiku õigust taotleda kohtult hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist on kolleegium käsitlenud 13. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09 tehtud otsuse p-s 17. Kui kolmas isik on esitanud TMS § 222 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, saab ta taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-09, p 20 ja 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 9).
HKMS § 471 lg-s 3 sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg kohaldub menetluse lõpetamise ja kaebuse või protesti läbi vaatamata jätmise määruste vaidlustamisele. HKMS § 11 lg-st 8 tulenevalt kohaldub kaebuse tagastamise määruse vaidlustamisele, mille halduskohus võtab vastu asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel, 10-päevane kaebetähtaeg. Küsimus, kas halduskohus tagastas määruse HKMS § 11 lg 4 alusel põhjendatult või mitte, on vastava määruse peale esitatud määruskaebuse sisulisel läbivaatamisel lahendatav küsimus.
HKMS § 11 lg 8 kohaselt on kaebetähtaja algus seotud ajaga, mil menetlusosaline kaebuse tagastamise määruse kätte saab. Seega ei ole kaebetähtaja kulgemise alguse seisukohalt oluline see, kas määrus on avaldatud avaliku e-toimiku süsteemis, ega see, kas koos kaebuse tagastamise määrusega on kaebus koos lisadega ka reaalselt selle esitajale tagastatud.
Riigikohtu praktikas (määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-11, p 10) on peetud riigilõivu regulatsiooni läbivaks põhimõtteks lõivu tagastamist, kui avaldus, mille eest lõiv tasuti, jääb sisuliselt lahendamata (kehtiva RLS § 3, § 15 lg 1 p d 5 ja 6). Samas lahendis (p 11) on leitud ka, et HKMS v.r § 84 sõnastus jõustus 1. septembril 2006 kui halduskohtumenetluses ei olnud ette nähtud muid riigilõive kui kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasutavad lõivud. Riigilõivu tasumise kohustus määruskaebuse esitamisel kehtestati alates 1. jaanuarist 2009 (enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg 181). Hoolimata täiendavate riigilõivude kehtestamisest, ei nähtud viidatud kohtuasjas alust tõlgendada HKMS v.r § 84 sätte algsest redaktsioonist laiemalt ega peetud võimalikuks kohaldada riigilõivu tagastamise norme määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu puhul.
HKMS v.r § 84 lg 4 p 2 ja HKMS § 104 lg 5 p 2 vahel puudub põhimõtteline erinevus. Seetõttu tuleb eelnimetatud seisukohta kohaldada ka alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS puhul.
TMS § 222 lg 1 järgi võib vara arestist vabastamise või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamise hagi esitada ka kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus. Seega on hagejal õigus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist oma abikaasa suhtes algatatud täiteasjas sundtäitmise esemeks oleva korteriomandi kui ühisvara omanikuna. Selline hagi tuleb esitada sissenõudja ja võlgniku (abikaasa) vastu (TSM § 222 lg 3).
Kuivõrd sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuded on menetlusõiguslikud nõuded, ei kohaldu nende aegumisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses (materiaalõiguslikele nõuetele) kehtestatud aegumistähtajad, vaid juhinduda tuleb TMS §-des 221 ja 222 sätestatust. TMS § 221 lg 3 järgi võib sama sätte alusel hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Erinevalt TMS §-s 221 märgitust ei sätestata sellist kindlat tähtaega TMS § 222 alusel esitatava hagi kohta. Kolleegium järeldab eeltoodust, et kolmandal isikul on õigus oma nõudeõigus maksma panna kuni täitemenetluse lõpuni. Seadusandja sellise regulatsiooni eesmärgiks on tagada menetlusest kõrvale jäänud kolmandale isikutele oma õiguste mõistlik ja tegelik kaitse.
Asja edasist menetlus takistab ringkonnakohtu määrus, millega jäeti jõusse halduskohtu määrus, millega määruskaebuse esitamise tähtaeg jäeti ennistamata ja määruskaebus tagastati selle esitajale. Seega on HKMS § 741 lg-s 1 sätestatud teise aluse järgi lubatud määruse vaidlustamine Riigikohtus. Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on halduskohtumenetluses reguleeritud HKMS § 741 lg-s 1. Seetõttu ei kohaldu halduskohtumenetluses TsMS § 663 lg-st 2 tulenev piirang.
|
| 3-2-1-26-11
|
Riigikohus |
28.04.2011 |
|
Nõude rahuldamine TMS § 48 lg 1 p 2 mõttes tähendab VÕS § 186 p 1 järgi, et võlasuhe on lõpetatud kohase täitmisega. TMS § 48 lg 1 p 2 ei saa tõlgendada laiendavalt, st viidatud sätte tähenduses ei saa nõude rahuldamisena käsitada teisi VÕS §-s 186 sätestatud võlasuhte lõppemise viise.
Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks.
TMS § 49 lg-s 2 tagatakse sissenõudjale kindlus juhuks, kui täitedokumendist tulenev nõue jääb tegelikult täitmata (nt juhul, kui sissenõudja esitab TMS § 48 lg 1 p 1 alusel täitemenetluse lõpetamise avalduse, sest võlgnik lubas võla tasuda, kuid ei pea hiljem sellest kokkuleppest kinni). Nii ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja õigust pöörduda sellisel juhul uuesti kohtutäituri poole oma nõude täitmiseks.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11).
Kui võlgnik soovib saavutada juba alustatud sundtäitmise lõpetamist, peab täitemenetlus olema tunnistatud lubamatuks TMS § 221 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise kaudu (vt Riigikohtu 28. aprillil 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 19).
Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks.
|
| 3-2-1-60-11
|
Riigikohus |
28.09.2011 |
|
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mida iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui tulevikku suunatud kujundushagi lahendamisel saab põhimõtteliselt arvestada ka menetluse kestel toimunud muudatusi, mis hagi lahendamist mõjutavad. See puudutab ka nõude rahuldamist kohtumenetluse kestel.
Hagi rahuldamise korral tuleks täitemenetlus lõpetada.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa täitekulude küsimust üldjuhul lahendada. Erandina on Riigikohus kulude lahendamist hagimenetluses võimalikuks pidanud (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 14).
Hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
Sundtäitmise kokkuleppe alusel võib täitemenetlust korraldada, kui hüpoteegiga tagatud nõue (nõuded) on vähemalt osaliselt muutunud sissenõutavaks. Kui see on nii, võib täitemenetluses pöörata nõude kogu tagatud nõude (kõigi tagatud nõuete) rahuldamiseks. Siiski tuleb täitemenetlus lõpetada, kui sissenõutavaks muutunud võlg tasutakse sissenõudjale enne kinnisasja müüki.
VÕS § 197 lg 1 järgi peab sissenõutav olema nn aktiivnõue, st tasaarvestava poole nõue teise poole vastu. Teise poole nõue tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega lõpetada (nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid see, et tasaarvestaval poolel oleks õigus kohustus täita. Kohustuse võib üldjuhul alati täita ka enne täitmise tähtpäeva, st võlausaldaja võib sellest keelduda üksnes õigustatud huvi olemasolul.
VÕS § 200 lg 2 enne 23. veebruari 2011 kehtinud redaktsioonis olid sõnade "kui tasaarvestava poole nõue on aegunud" asemel sõnad "kui teise poole nõue on aegunud". Sätte varasemas redaktsioonis oli normitehniline viga, mis muutnuks sätte selle ainuüksi grammatilisel tõlgendamisel sisutühjaks ega taganuks tasaarvestuseks aegunud nõude kui tagatise kasutamist (analoogselt nt TsÜS §-ga 1451). Sätte teleoloogilisel tõlgendamisel saab mõista sätte varasemat redaktsiooni analoogselt kehtivaga.
|
| 3-2-1-94-11
|
Riigikohus |
30.11.2011 |
|
TsMS § 390 lg 1 järgi ei saa maakohtu määruse peale, millega rahuldati hagi tagamise taotlus, esitada määruskaebust isik, kes ei ole asjas pooleks. Kolmas isik, kelle õigusi hagi tagamine puudutab, saab esitada TMS § 222 lg 1 alusel nõude hagi tagamise lubamatuks tunnistamiseks (vt selle kohta nt Riigikohtu 4. veebruari 2007. a määrus nr 3-2-1-127-06, p 8).
|
| 3-2-1-5-12
|
Riigikohus |
20.03.2012 |
|
Kui müügiesemeks on pooleliolev ehitis, saab puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Maja kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojakskütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks. Kui see võimalus täielikult või osaliselt puudub, on tegemist VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud lepingueseme puudusega. Lisaks ei saa puudulikult soojustatud ja seetõttu vähese soojapidavusega maja olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes ja selle ehitamine vastata heale ehitustavale.
Kvaliteeti piirav kokkulepe võib sisalduda müügilepingus.
Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused:
• kostja on lepingut rikkunud;
• kostja vastutab lepingu rikkumise eest;
• kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik;
• hagejale on tekkinud või tekib kahju;
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga;
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19).
VÕS § 111 lg 1 või 4 alusel saab keelduda üksnes vastastikuse kohustuse täitmisest (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33 ja 34).
Istungiprotokoll ei pea vähemalt üldjuhul sisaldama avaldatud toimikumaterjale lehekülje täpsusega ega tegema eraldi viidet neist igaühe uurimisele istungil. Menetlusosalisel on võimalus istungil esitada vastuväited ja taotleda vajadusel protokolli parandamist.
Hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise tagajärjeks on see, et hageja ei saa uuesti kohtusse pöörduda hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. See aga ei tähenda, et välistatud oleks tugineda samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.
Hagist loobumine ei välista tuginemist samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.
Kohtukõnes saab viidata üksnes varem esiletoodud asjaoludele ega saa enam nõuet muuta (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 64 ja 65).
Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused:
• kostja on lepingut rikkunud;
• kostja vastutab lepingu rikkumise eest;
• kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik;
• hagejale on tekkinud või tekib kahju;
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga;
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid.
Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 või § 111 alusel. Sel juhul ei tunnistata sundtäitmist mitte tervikuna lubamatuks, vaid lähtuda tuleb VÕS § 110 lg-st 5 ja teha otsus, millega tunnistatakse sundtäimine lubamatuks ajutiselt, kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud või võlgnik on sattunud täitmise vastuvõtmisega viivitusse.
|
Facebook
Twitter