III-2/1-67/95
|
Riigikohus |
26.10.1995 |
|
|
| III-2/1-76/95
|
Riigikohus |
08.11.1995 |
|
|
| 3-2-1-36-97
|
Riigikohus |
27.03.1997 |
|
TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda eelkõige lepingupoolte tegelikust tahtest, kui selle sisust ei tulene teisiti. Kuna lepingu tingimus kulutuste hüvitamise kohta on ebaselge, siis tuleb vaidluse lahendamiseks kindlaks teha, milles lepingupooled selles osas kokku leppisid. Kohtul tuleb tuvastada, kas vaidlusalune lepingu tingimus vastab rendileandja tahtele.
|
| 3-2-1-48-98
|
Riigikohus |
16.04.1998 |
|
Tehingu tõlgendamisel lähtutakse TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Tehingut tõlgendab kohus kui ta selgitab välja tehingu teinud isikute tegeliku tahte. Tahte väljaselgitamine võib olla oluline muuhulgas lepingu objekti kindlakstegemisel.
|
| 3-2-1-108-98
|
Riigikohus |
17.11.1998 |
|
Poolte tahe ühe kohustise lõpetamiseks ja selle asendamiseks teisega peab olema selgelt väljendatud.
|
| 3-2-1-100-99
|
Riigikohus |
10.11.1999 |
|
Tehingu tõlgendamisel tuleb eelkõige välja selgitada poolte tegelik tahe. Seda on võimalik teha kõigi tõenditega, sealhulgas tunnistajate ütlustega. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka nende käitumist enne väidetava lepingu sõlmimist, lepingu sõlmimise ajal ja pärast seda.
|
| 3-2-1-97-99
|
Riigikohus |
15.12.1999 |
|
TsÜS § 64 kohaselt tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda eelkõige poolte tegelikust tahtest. Poolte tahe tuleb välja selgitada lähtudes kõigist kohtu ette toodud asjaoludest. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist enne lepingu sõlmimist ja pärast seda.
Ringkonnakohus on rikkunud TsMS §-s 330 lg 6 sätestatut, mille kohaselt ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele.
|
| 3-2-1-107-99
|
Riigikohus |
22.12.1999 |
|
TsÜS § 54 kohaselt tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda eelkõige poolte tegelikust tahtest. Poolte tahe tuleb välja selgitada lähtudes kõigist kohtu ette toodud asjaoludest. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist enne lepingu sõlmimist ja pärast seda.
Ringkonnakohus on rikkunud TsMS §-s 330 lg 6 sätestatut, mille kohaselt ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele
|
| 3-2-1-137-01
|
Riigikohus |
21.11.2001 |
|
Tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS §-s 64 sätestatust. Pooled ei vaidle lepingu p 15.1.1 kohaldamise üle, vaid selle tõlgendamise üle, kuidas (mille põhjal) tuleks viiviseid arvutada. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks ta ei nõustu poolte lepingule antud tõlgendusega.
Ringkonnakohus rikkus kohtuotsusele TsMS § 229 lg 2 järgi esitatavat nõuet, mille kohaselt kohus ei või rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.
|
| 3-2-1-33-02
|
Riigikohus |
15.03.2002 |
|
Tehingu tõlgendamisel tuleb kohtul juhinduda TsÜS §-st 64 ning arvestada, et TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus. Viimatinimetatud sättest tuleneb ka keeld tõlgendada tehingut viisil, mis oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
TsMS §-d 231 lg 4 ja 330 lg 4 nõuavad muuhulgas kohtuotsuses kohtu seisukohta asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastatuse, nendest tehtud järelduste ning kohaldatud seaduste kohta.
Ostu-müügilepingus kinnitas ostja, et on hoolikalt tutvunud müüdava ehitisega, on teadlik selle seisukorrast ja toetub oma uuringutele. Ainuüksi sellest ei järeldu, et müügilepingut sõlmides ostja teadis või pidi teadma asja mittenõuetekohasest kvaliteedist ning ei saa müüja suhtes TsK § 251 lg 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutada.
|
| 3-2-1-55-02
|
Riigikohus |
08.05.2002 |
|
Rendilepingu p 4.1.7. järgi maksab rentnik rendileandjale amortisatsiooniraha ja korraldab vara parenduste tegemise amortisatsiooniraha ulatuses. Rentnik ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, ringkonnakohtu tõlgenduse järgi oli leping suunatud sellele, et tegelikult raha tasumist ei toimugi. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 64 lg-st 1 ja arvestada TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatut. Ringkonnakohtu tõlgendus neile nõuetele ei vasta.
Hageja ei taotlenud rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist lepingu p.9.2.2 ja RenS § 18 p 2 alusel seetõttu, et rentnik ei ole tasunud lepingu p-s 4.1.7. märgitud amortisatsiooniraha ja halvendas sellega renditud vara seisundit. Maakohus väljus hagi piiridest rahuldades hageja nõude tuginedes asjaoludele, mida pooled ei olnud esitanud.
|
| 3-2-1-50-02
|
Riigikohus |
20.05.2002 |
|
Töölepingu järgi kohustus tööandja tõstma töötaja palka vastavalt elukalliduse indeksi tõusule, 1992. aastast asendab elukalliduse indeksit tarbijahinnaindeks. Vaidlus osas, mis puudutab elukalliduse indeksi asemel tarbijahinnaindeksi kasutamist, tuleb lahendada TsÜS § 64 lg-tele 1 ja 2 tuginedes.
Töövaidluses väitis tööandja, et kokkulepe töötajaga palga tõstmiseks vastavalt elukalliduse indeksi muutumisele on täidetud, kuna elukalliduse tõus on töötajale kompenseeritud erinevate palgatõusudega. Apellatsioonikohus ei ole sellele väitele TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut rikkudes hinnangut andnud.
Lisatasu on palgaseaduse § 2 lg 4 kohaselt rahasumma, mida tööandja maksab töötajale täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Selliselt oli kokku lepitud ka töölepingus ning nõustuda ei saa tööandja väitega, et lisatasu maksti töötajale tagamaks põhipalga suurenemist seoses elukalliduse tõusuga.
Töötaja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, kuna tööandja ei täitnud lepingujärgset kohustust tõsta kaks korda aastas töötaja palka vastavalt elukalliduse indeksi muutumisele. Ainuüksi asjaolu, et tööandja ei tõstnud töötaja palka lepingujärgselt kaks korda aastas, ei anna alust töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Oluline on, et saavutatakse kokku lepitud tulemus - töötaja palgatõus vastavuses elukalliduse tõusuga.
|
| 3-2-1-73-02
|
Riigikohus |
21.05.2002 |
|
Panga õigust keelduda ülekande tegemisest lepingu p 8 alusel tuleb tõlgendada lähtudes tarbijakaitseseaduse § 5 lg-tes 2 ja 3 ja TsÜS § 64 lg-s 2 sätestatut ning panga süüd hinnata panganduses mõistlikuks peetavast hoolsusastmest.
1. aprillil 1998. a kehtinud tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg 2 sätestas seaduse objektina ka pangandusteenused. Pangandusteenuse osutamiseks sõlmitud lepingu tõlgendamise tuleb arvestada TKS § 5 lg-tes 2 ja 3 sätestatut.
TsK § 227 sätestab süü presumptsiooni, kuna süü puudumist peab tõendama isik, kes on kohustist rikkunud. Samas võimaldab TsK § 229 võtta arvesse ka teise poole süüd.
|
| 3-2-1-102-02
|
Riigikohus |
15.10.2002 |
|
Vara aktiga üleandmine-vastuvõtmine on õiguslike tagajärgedega õigustoiming, kuna sellega toimus kasutusvalduse lepingu täitmine ja kasutusvaldus vallasasjale tekib AÕS § 202 kohaselt asja üleandmisega omanikult kasutusvalduse saajale ning kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega.
Vaidlusaluse kasutusvalduse lepingu ja vara üleandmise-vastuvõtmise akti tühisus ei tulene PankrS § 12 lg-st 3, kuna vallasasju ei võõrandatud, vaid sooviti koormata asjaõigusega - kasutusvaldusega, millega ei kaasne vara väljumine kasutusvaldusse andja omandist.
Nimetatud tehingute tühisus ei tulene ka Riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse § 10 lg-st 1, kuna ÄS § 506 lg-s 6 sätestatud piirang oli seostatud asjade omandamise ja võõrandamisega, seega kasutusvalduse lepingu sõlmimiseks üldkoosoleku otsuse puudumine kolmandate isikute suhtes ei kehtinud.
Ühiskonna üldisele arusaamisele kõlblusest ei vasta pankrotimenetluse ajal kogu hageja valduses ja kasutuses olnud vara üleandmine kasutusvalduse lepingu alusel, mis oli sisuliselt suunatud ettevõtte tegevuse lõpetamisele ja võlausaldajate nõuete rahuldamise võimatuks tegemisele. Selline leping on TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega.
Kuna hagi oli esitatud vara väljanõudmiseks ja kostja väitis, et ta on saanud pärast esimese astme kohtu otsust väljanõutud vara omanikuks, siis pidi ringkonnakohus TsMS § 308 kohaselt arvestama uute asjas tähtsust omavate asjaoludega.
AÕS § 90 lg 1 järgi loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
|
| 3-2-1-100-02
|
Riigikohus |
16.10.2002 |
|
Tulenevalt TsÜS § 61 lg- st 1 eeldatakse tahteavalduse vastavust tahtele, TsÜS § 61 lg 4 kohaselt ei loeta tahteavaldust isiku tahtega vastuolus olevaks, kui isik tegelikult ei tahtnud seda, mida avaldas, jättes tegeliku tahte avaldamata. Hageja nõue tehingu tühisuse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna tema tahte puudumine vaidlusaluse tehingu sõlmimiseks pole tõendatud.
Hagi ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamiseks TsÜS § 70 alusel, kuna notariaalse ostu-müügilepinguga püüti varjata pandilepingut, mida pooled tegelikult silmas pidasid, tuleb jätta rahuldamata. Arvestades TsÜS §-s 61 sätestatut vastas sõlmitud tehing poolte tahtele.
Andes hinnangu väidetele, milledele linnakohus oli oma otsuses juba hinnangu andnud ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS § 95 lg 1 nõuet hinnata seadusest juhindudes tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
|
| 3-2-1-80-02
|
Riigikohus |
16.10.2002 |
|
Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku.
Kuigi hagiavaldusele lisatud volikirja järgi oli esindaja volitus istungi toimumise ajaks, kus ta osales, lõppenud, võib esindamise lugeda kehtivaks TsÜS § 103 lg-st 2 tulenevalt.
TsÜS § 74 alusel tehingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks tunnistamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Ka peab kohus kontrollima selliste asjaolude esinemist, nagu ühe lepingupoole kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, mis samuti annavad aluse pidada intressikokkulepet sõlmituks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul.
Olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas TsÜS §-des 69, 70, 72-74 sätestatud koosseise ning on kohaldatav juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS-i nimetatud §-dega. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Leping sõlmiti hageja elukohas, järelikult oli kostja hageja elukohast teadlik. Seega, kui täitmise koht ei olnud kindlaks määratud, tuli rahaline kohustis TsK § 179 lg 2 p 2 kohaselt täita kreeditori elukohas. Ka rahasumma deponeerimist loeti TsK § 181 järgi kohustuse täitmiseks.
Laenulepingus sätestatavas intressimääras lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku ning seadus siin kitsendusi ei tee. 60 %-line aastaintressi puhul on vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel küll ebaproportsionaalne, kuid intresside kindlat ülempiiri ei ole siiski võimalik kindlaks määrata.
|
| 3-2-1-113-02
|
Riigikohus |
22.10.2002 |
|
Äriühingu asutamislepingul on õiguslikult kahekordne toime: ühelt poolt on tegemist äriühingu loomise ja selle juhtimise korraldamise organisatsioonilise lepinguga, teiselt poolt kohustuvad asutajad äriühingu suhtes mingiteks tegudeks ja neil on õigus nõuda äriühingult äriühingu aktsia või osa väljaandmist. Sellisele lepingutüübile ei saa otse kohaldada võlaõiguslike lepingutena reguleeritud müügi või vahetuse sätteid.
Aktsiate märkimisleping on mittetäielik kahekülgne vastastikune leping, millega märkija kohustub tasuma aktsiate eest, kuid aktsiaselts kohustub välja andma aktsiad märkijale juhul, kui aktsiakapital on suurenenud. Sellisele lepingutüübile ei saa otse kohaldada võlaõiguslike lepingutena reguleeritud müügi või vahetuse sätteid.
TsK § 86 ja ka TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaeg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.
AS Tirp asutamislepingu kohaselt saab ALMAVÜ kohalik klubi asutatavas äriühingus osa aktsiaid, tasudes nende eest mitterahaliseks sissemakseks oleva hoonega. Hoone üleandmise-vastuvõtmise aktil on hoone üleandmiseks kohustava tehingu (asutamislepingu) täitmise tähendus hoone valduse üleandmise kui faktilise toimingu näol. Aktis väljendatut saab lugeda TsK-le tuginedes omandiõiguse ülemineku kokkuleppeks, mistõttu akt on käsitletav tehingu või õigustoiminguna.
TsK § 28 ja 53 tõlgendamise tuleb arvestada, et juriidiline isik võis teha üksnes selliseid tehinguid, milleks tal oli õigus. Muud tehingud olid selle põhimõttega vastuolus, st keelatud oli kõik see, mis ei olnud lubatud.
TsK § 28 ja 53 tõlgendamise tuleb arvestada, et juriidiline isik võis teha üksnes selliseid tehinguid, milleks tal oli õigus. Muud tehingud olid selle põhimõttega vastuolus, st keelatud oli kõik see, mis ei olnud lubatud. Tehing oli nimetatud §-dega vastuolus, kuna põhikirjas polnud sätestatud luba kostja osalemiseks äriühingus.
Tulenevalt TsMS § 353 lg-st 2 ei saa kassatsioonimenetluses nõuda hagi aegumise kohaldamist.
Tulenevalt 1990. a kehtinud TsK §-dest 138 ja 139 sai omandiõigus hoonele tekkida hoone üle andmisel (valdusse andmisel), kuna teistsuguste kokkulepete sõlmimist tuvastatud ei olnud. Tuvastatud pole ka, et hoonet poleks üle antud või et üleandmine oleks toimunud muul ajal, mistõttu võib eeldada, et hoone üleandmise-vastuvõtmise aktis väljendatut saab lugeda omandiõiguse ülemineku kokkuleppeks.
|
| 3-2-1-108-02
|
Riigikohus |
22.10.2002 |
|
Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ja millest lähtuva intressiarvestusega ta laenu annab ning kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ja kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
TsÜS § 74 annab poolele võimaluse hageda tehingu kehtetuks tunnistamist, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, et ta oli sunnitud tehingu tegemiseks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära (käitus liigkasuvõtjalikult laenulepingu intressi või viivist kehtestades).
TsÜS § 66 lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla juhtudel, mis ei ole olemuslikult kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid millega on moraalinorme jämedalt eiratud muul põhjusel. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 319 lg-s 1 sätestatut, rahuldades apellatsioonkaebuse suuremas ulatuses, kui apellant seda taotles.
Kui viivis ületab ilmselgelt tekkinud kahju, ei tähenda veel sellise kokkuleppe vastuolu seadusega. TsK § 194 annab kohtule võimaluse leppetrahvi vähendada.
Pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
|
| 3-2-1-147-02
|
Riigikohus |
23.12.2002 |
|
Kohtud on tuvastanud, et mõlemad pooled asusid lepingut täitma ilma lepingus märgitud tingimuse saabumiseta, mistõttu võib TsÜS § 64 lg-st 1 tulenevalt järeldada, et pooled ei pidanud seda tingimust kohustuslikuks eeltingimuseks lepingu sõlmimisele ning ei pidanud seda ka edasilükkavaks tingimuseks.
Tunnustamisele kuuluva nõude suuruse kindlakstegemisel oleks kohus pidanud juhinduma PankrS § 21 g-s 1 sätestatust, mille kohaselt pärast pankroti väljakuulutamist loetakse võlgniku kõigi võlgade maksetähtpäev saabunuks.
AS Eesti Maapank (pankrotis) taotleb kostjaga sõlmitud garantiikirja väljastamise lepingust tuleneva nõude tunnustamist kostja pankrotimenetluses. Kuna kolmanda isiku nõuet hageja vastu on tunnustatud ja ta on õigustatud saama hagejalt garanteeritud summa, on põhjendatud ka hageja kui garandi nõude tunnustamine samas summas.
Arvestades TsÜS § 81 lg-s 2 sätestatut võib edasilükkavaks tingimuseks olla ühe poole kohustus teha teatud toiming.
Seaduse ja lepinguga on kooskõlas kohtute järeldus, et hageja garanteeris ostja poolt müügihinna tasumise kohustust. Garantiiga saigi tagada vaid rahalist kohustust.
Isikul, kes maksis kohustuse täitmiseks, mis oli teise isiku poolt täitmise tõttu ära langenud, on õigus nõuda saajalt saadu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 järgi. See, et nõuet on tunnustatud (kohtuotsusega), ei välista isiku alusetut rikastumist ka tunnustatud nõude piires.
|
| 3-2-1-34-03
|
Riigikohus |
01.04.2003 |
|
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.
Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud asjaolu, et mõtteline osa elamust kuulus abikaasade ühisvarasse. Kui kohtul selline kahtlus tekkis, pidanuks ta tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 andma hagejale võimaluse esitada selle asjaolu kinnitamiseks tõendeid.
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.
Kindlustushüvitise maksmise üldreegli kehtestas kuni 01.07.2002. a kehtinud KS § 12, mille kohaselt kindlustushüvitist ei maksta rohkem, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustatud varale tekkinud kahju. Täpsemad reguleeringud tulenevad kindlustuslepingust, mille tõlgendamisel tuleb tuvastada poolte kokkulepe hüvitise maksmise kohta.
Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.
Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud AÕS § 17 lg 1 ja § 15 ei välistanud ning 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 55 lg 1 ja § 53 ei välista ehitise oluliste osade olekut erinevate võlaõiguslike lepingute objektiks.
Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega.
|
Facebook
X.com