III-2/1-17/94
|
Riigikohus |
20.05.1994 |
|
|
| III-2/3-19/95
|
Riigikohus |
15.09.1995 |
|
|
| 3-2-1-30-96
|
Riigikohus |
20.03.1996 |
|
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 8. veebruari 1989. a määruse nr 56 Riikliku ja ühiskondliku elamufondi majades asuvate korterite kodanike isiklikku omandusse müümise kohta p 1 lg 2 eristas korterit elamust või selle osast. TsK § 244 lg 1 nõudis kehtetuse ähvardusel vaid elamu või selle osa ning suvila ostu-müügilepingu notariaalset tõestamist.
|
| 3-2-1-63-98
|
Riigikohus |
14.05.1998 |
|
TsK §-e 198 lg 3 ja 244 lg 1 kohaselt pidi elamu ja suvila pandileping, kui kas või üheks pooleks on kodanik, olema notariaalselt tõestatud. Elamu või suvila pantimisel, kui pantija oli kodanik, pidi pandileping olema tõestatud notariaalselt ka juhul, kui pandipidajaks oli pank või krediidiasutus.
|
| 3-2-1-127-03
|
Riigikohus |
10.11.2003 |
|
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Lepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕSRS § 13 lg 6 redaktsiooni järgi pidi ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks oli tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehitise kui väärtusliku vallasasja võõrandamisel - notariaalse tõestamise hoiatusfunktsioon. Hoiatusfunktsiooni täitmiseks tuli notariaalselt tõestada ka võlaõiguslik leping.
Asjaolu, et lepingu järgi ei toimunud ehitise omandamist, ei välista, et tegemist oli müügilepinguga. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 242 lg 1 kohustas küll müüjat andma asja ostja omandisse, kuid omandiõigus ei läinud üle müügilepinguga. Omand ehitisele kui vallasasjale anti AÕS § 92 lg 1 järgi üle asjaõiguslepinguga ehk kokkuleppega omandi ülemineku kohta.
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Tsiviilkoodeks ei reguleerinud kohustusega ühinemist. Seaduse analoogia alusel on sellisele suhtele võimalik kohaldada tsiviilkoodeksi käenduse sätteid, kuna teise võlgniku astumine esimese võlgniku kõrvale toimub võla tasumise tagamise eesmärgil. Sellisele suhtele tuleb kohaldada ka TsK § 208 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada võlgnik ise.
|
| 3-2-1-147-12
|
Riigikohus |
04.12.2012 |
|
Ka kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul peab kinnistu võõrandamisele suunatud leping olema notariaalselt tõestatud.
Ka kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul peab kinnistu võõrandamisele suunatud leping olema notariaalselt tõestatud. Vorminõude rikkumise tõttu on tehing tühine.
Ringkonnakohus, tehes otsuse alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisele tuginedes, ilma et oleks aegumist alusetu rikastumise nõude kontekstis pooltega arutanud, on teinud üllatusliku otsuse.
|
| 3-2-1-141-14
|
Riigikohus |
28.01.2015 |
|
Võõrandamistehingu notariaalne vorminõue tähendab seda, et notariaalset tõestamist vajab nii võlaõiguslik müügileping kui ka osa üleandmise asjaõiguskokkulepe ja et kohustus- ja käsutustehingut on soovitud reguleerida sarnaselt. (p 29)
Tehingu notariaalne tõestamine TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). (p 31)
Tehingu notariaalsel tõestamisel esinevad järgmised olulisemad funktsioonid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-03, p 36):
• notar selgitab välja kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavuse, muuhulgas notariaaltoimingu osaliste isikusamasuse;
• notar hoiatab osalisi kehtivast õigusest tulenevate riskide eest;
• notar selgitab osalistele erapooletult võimalusi, kuidas saavutada tehinguga osalejate tahtele kõige paremini vastav tulemus, ja taotletava tehingu tagajärgi;
• notar sõnastab ise tahteavalduse ja oma selgitusi sisaldava notariaalakti, tagades, et need oleksid üheselt arusaadavad;
• pädeva ametiisikuna tõendab notar tahteavalduse sisu ja kontrollitud asjaolusid;
• notar arhiveerib notariaalakti originaali oma kontoris, võimaldab sellega tutvuda ja saada sellest ärakirju. (p 32)
Eelnevast tulenevalt võib tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks olla nii tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehk hoiatusfunktsioon kui ka nende nõustamine. Samuti kannab notariaalse tõestamise nõue tõendamisfunktsiooni. (p 33)
Osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmine toob kaasa tehingu tühisuse. (p 43)
ÄS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt peavad osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Seega näeb seadus osa müügilepingu jaoks ette kohustusliku notariaalse tõestamise vorminõude. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehing selle jaoks seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Viidatud säte kehtestab seaduses sätestatud vorminõudele mittevastava tehingu tühisuse eelduse. (p 24)
Võõrandamistehingu notariaalne vorminõue tähendab seda, et notariaalset tõestamist vajab nii võlaõiguslik müügileping kui ka osa üleandmise asjaõiguskokkulepe. Kohustus- ja käsutustehingu vorminõue on seaduses reguleeritud ühte moodi. (p 29)
Tehingu notariaalne tõestamine on TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). (p 31)
Osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude kehtestamisel eesmärgiks ei ole mitte üksnes tehingu dokumenteerimine ja isikusamasuse tuvastamine, vaid ka poolte endi kaitse läbimõtlematute ning kiirustades tehtud tehingute eest, mis hõlmab ka poolte hoiatamist ja neile tehingu õiguslike tagajärgede selgitamist.
Osaühingu osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise vorminõude kehtestamise eesmärk on eelkõige õiguskindluse tagamine. (34)
Olukorraks, kus seaduses sätestatud vorminõude eesmärgiks ei ole tuua selle rikkumise korral kaasa tehingu tühisus, on eelkõige sellised juhtumid, kus vorminõue on kehtestatud mingi avaliku huvi kaitseks, mitte poolte huvides ja kaitseks. Sellisel juhul on vorminõude eesmärgiks tuua selle järgimata jätmisel kaasa mingi avalik-õiguslik sanktsioon, mitte aga tehingu tühisus. ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud osa võõrandamise kohustustehingu (sh müügilepingu) notariaalse tõestamise vormi järgimata jätmine ei too kaasa ühtegi avalik-õiguslikku sanktsiooni, seega on vorminõude eesmärk kaitsta lepingupooli. Kuna kohustustehingu notariaalse tõestamise nõue on kehtestatud lepingupoolte kaitseks, siis on selle nõude rikkumise tagajärjeks tehingu tühisus. (p 35)
Üksnes asjaolust, et seadus võimaldab osaühingu osanikel valida ühingu osaluse võõrandamiseks aktsiaseltsiga sarnane õiguslik režiim, ei saa järeldada, et EVK-sse kandmata osalusega osaühingute osade võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise vorminõude eesmärk oleks teistsugune kui teistel seaduses ettenähtud notariaalset tõestamist vajavatel tehingutel. Samuti ei saa notariaalse tõestamise nõuet käsitada üksnes piiranguna, vaid see on ühtlasi ka tagatiseks kõigile osanikele, et notar on kontrollinud tehingu asjaolusid ja nõustanud tehinguosalisi. (p 42)
Osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmine toob kaasa tehingu tühisuse. (p 43)
Üksnes see, et notariaalne müügileping on näilik, ei muuda näilikuks osa üleandmisele suunatud käsutustehingut. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. (p 22)
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad
Tulenevalt sellest, et lepingu tühisust peab kohus arvestama omal algatusel, ei ole kohtul takistust lahendada täitmisnõudega (raha tagastamise nõudega) samas menetluses tühise lepingu järgi üleantu alusetu rikastumise sätete alusel väljaandmise nõue, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Sama kehtib ka juhul, kui hageja on esmalt esitanud kehtivalt sõlmitud, kuid taganemise tõttu lõppenud lepingust tuleneva tagasitäitmise nõude, kuid menetluse vältel selgub hageja esitatud asjaoludest tulenevalt, et leping on tegelikult tühine. Kui hageja on esitanud hagi alusena kõik faktilised asjaolud, mis võimaldavad kohtul kohaldada tühise tehingu tagasitäitmist reguleerivaid sätteid, peab kohus asja lahendamisel muu hulgas kontrollima ka lepingu kehtivust. (p 18)
|
| 3-2-1-43-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
Korteriomandi ostjal on VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi saada teada korteriühistut ja sellega ka korteriomandit koormavast pangalaenust. (p 15)
Kui korteriühistu ei toimi (ei korraldata üldkoosolekuid, ei koostata majandustegevuse aastakava, ei lahendata jooksvaid probleeme, ei suudeta tagada pangalt võetud laenu tagasimaksmist), on see asjaolu, mille vastu on korteriomandi ostjal VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi. (p 17)
Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses ei saa olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt. See kehtib juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle. (p 13)
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel).
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Korteriühistu võlgnevus tuleb lugeda ka müüdud korteriomandi puuduseks VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Samuti saab lugeda müüdava asja tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi selle, et asjal ei lasu vähemalt märkimisväärset võlga. (p 15)
Müüdava korteriomandi tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses on ka see, et korteriomandit majandatakse nõuetekohaselt, vähemalt minimaalselt vajalikul määral. (p 17)
Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Kui korteriomandi müügikuulutuses avaldatud teave „uus elektrijuhtmestik“ on saanud müügilepingu osaks, ei ole ka korteriomandi paiknemisel vanemas korterelamus võimalik eeldada, et ostja peab arvestama elektrijuhtmestiku uuendamise vajadusega. (P 18)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. (p 22)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel). (p 11)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on.
Notarid peaksid tõestamisseaduse §-st 18 tuleneva selgitamiskohustuse täitmisel tehingu pooltele mh selgitama, et korteriomandi majandamise asjaolud on olulised ning lepingus tuleks kirjeldada korteriomandi müüjale teadaolevad puudused. (p 22)
Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel. (p 21)
|
| 2-15-18404/65
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.01.2018 |
|
Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)
Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)
Selleks, et liita hagisid ringkonnakohtu menetluses, peavad liidetavad tsiviilasjad olema edasi kaevatud ringkonnakohtule (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 17). Hagide liitmiseks peavad tsiviilasjad olema samal ajal sama kohtu menetluses. Kõrgema astme kohus ei saa madalama astme kohtule anda kohustuslikke juhiseid hagide liitmiseks, kuid samas võib juhtida alama astme kohtu tähelepanu asjaoludele, mis võimaldavad asjade liitmist. (p 20)
Asja menetluse peatamine ei ole vajalik, kui kohus saab teises asjas ise tuvastada asjaolusid, mis võimaldavad lahendada nõude. Sellisel juhul ei sõltu teise asja lahend TsMS § 356 lg 1 mõttes asja lahendusest. (p 20)
Ka 1994. a pidi AÕS § 256 lg-st 1, § 257 lg-st 3 ja § 119 lg-st 1 tulenevalt olema kinnisasja ostueesõiguse omandamisele suunatud leping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 18)
|
| 2-17-1937/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.03.2019 |
|
Kui hageja paneb TMS § 221 lg 1 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga maksma müügilepingust tuleneva puuduste kõrvaldamiseks tehtavate kulutuste hüvitamise nõude, kehtib sellisele nõudele tavaline tõendamiskoormis eelkõige lepingu rikkumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose osas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks üldjuhul muuta kummagi menetlusosalise menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavalise hagi esitamise korral tekkiva menetlusliku positsiooniga (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.3). (p 13)
Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20):
• võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);
• võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);
• võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). (p 15)
Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21):
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1);
• puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3);
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4);
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2);
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). (p 16)
Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes ning kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 19).
Kui elamul on suured küttekulud, võib müüja vastutuse välistamiseks elamu vähese soojapidavuse väite korral olla piisav see, kui müüja esitab ostjale küttekulude suurust näitavad arved, märkides nende esitamise ka müügilepingus. Suurte küttearvete alusel peab asja ostnud isik üldjuhul eeldama mh probleeme soojapidavusega. (p 25)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 25)
|
| 2-17-11283/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2019 |
|
Notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel ei ole tegemist sisulise vaidlusmenetlusega. Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11).
NotS § 41 lg-s 5 sätestatud taotlust menetledes ei saa kohus lahendada tsiviilõiguslikku vaidlust, mis on tekkinud või võib tekkida notarilt ametitoimingut taotlenud isiku ja mõne teise isiku vahel, kelle õigusi või kohustusi võib ametitoiming otseselt või kaudselt mõjutada. Siiski ei pruugi olla kohtule esitatud taotluse lahendamine võimalik taotlusega seotud tsiviilõiguslikke suhteid ja muid asjaolusid mingis ulatuses kontrollimata, seda eelkõige TõS §-de 4 ja 18 sisustamise kontekstis.
NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada toimingu tegemist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama toimingu tegemise taotlust (vt võrdlevalt eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 15). (p 12)
Eesti õiguskorras notarile pandud ülesannete ja talle antud sisulise otsustusõiguse lahtimõtestamisel on mh oluline NotS § 2 lg 1, mille kohaselt on notar avalik-õigusliku ameti kandja, kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise ülesande. Notar peab oma ametit pidama erapooletult, usaldusväärselt ja ausalt (NotS § 2 lg 4, § 9 lg 1).
TõS § 18 lg 2 järgi on notaril kohustus kontrollida tehingu kehtivust ning üks notariaalse tõestamise funktsioon on välja selgitada kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavus (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p-d 31 ja 32). Notar peab mitte ainult kontrollima tehingu kehtivust (nt kas tehing vastab seadusele, headele kommetele, kas ei ole rikutud tüüptingimuste regulatsiooni), vaid tal on TõS § 4 kohaselt laiem kontrollikohustus ka tehingu eesmärkide väljaselgitamiseks. Seega peab notar püüdma tagada tõestatavate toimingute seaduslikkuse, luues nii õiguskindlust ja õigusselgust. Samas ei ole notaril õigust ega kohustust lahendada tehinguosaliste vahel tekkinud tsiviilõiguslikke vaidlusi. NotS § 41 lg 1 kohaselt võib notar ametitoimingu tegemisest keelduda vaid seaduses sätestatud alustel, mis tähendab teisisõnu, et notar ei tohi ilma seaduses sätestatud põhjuseta õiguskäivet takistada. Neist põhimõtteist lähtub ka kolleegium järgnevas käsitluses. (p 13)
TõS § 4 ja § 18 lg 2 täpne piiritlemine notaripraktikas ning ka kohtumenetluses kõikide vaidluste jaoks ühetaolisena ei ole võimalik, nendest ühe kohaldamine sõltub konkreetse asja asjaoludest, ja on seega hinnangu küsimus (vt nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 47).
TõS § 4 esimest poolt, sh sõna „ilmselt“, tuleb tõlgendada ülalkirjeldatud (määruse p 13) notari ülesandeid ja pädevust arvestades nii, et notar peab keelduma tõestamistoimingu tegemisest siis, kui on kõrge tõenäosus, et taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on lubamatud ja ebaausad. TõS § 4 kohaldamine ei peaks piirduma nt ainult nende juhtudega, mil tehinguosaline ise notarile kas kirjalikult või suuliselt kinnitab, et tehingu eesmärk on ebaaus vms. TõS § 4 eeldab siiski notari teatavat otsustusõigust talle teatavaks saanud asjaolude alusel, kaitsmaks nii tehinguosaliste kui ka kolmandate isikute huve. Kui notaril on pelgalt kahtlus, tuleb tal lähtuda TõS § 18 lg-st 2. (p 18)
|
| 2-19-9046/10
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.03.2020 |
|
TMS § 158 lg-st 3 koosmõjust KrtS § 44 lg-ga 2 tuleneb, et kõik kinnistusregistriosa III ja IV jakku kantud õigused (sh isiklik kasutusõigus) jäävad korteriühistu pandiõigusest järjekohas tahapoole ning korteriühistul on võimalik pöörata sissenõue korteriomandile nii, et kõik järjekohta omavad eeltoodud õigused lõpevad ja need tuleb kinnistusraamatust kustutada (Vt ka Riigikohtu 28. jaanuari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-6210/26, p 14).
TMS § 158 lg 4 kohaselt jäävad enampakkumisel püsima seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudid. Selliseks enampakkumisel püsima jäävaks õiguseks on nt kinnisasja omaniku talumiskohustuse alusel seatud servituut AÕS § 158 lg 1 ja § 1581 lg 1) (vt Riigikohtu 7. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-12, p-d 10-11). TMS § 158 lg-t 4 tuleb kohaldada ka servituudile, millega lepitakse kokku avalikule teele juurdepääsu tingimused (AÕS § 156). Korteriomandile seatud õigused võivad jääda püsima ka TMS § 159 järgi, mille kohaselt võib lõppeva õiguse püsimajäämise saavutada kinnisasja omandajaga sõlmitud sellekohase kokkuleppe alusel. Samuti on korteriomandile seatud õiguse omajal võimalus oma õiguse kustutamise vältimiseks enne enampakkumist korteriühistu nõue ise rahuldada. (p 14)
Korteriühistul on ka juhul, kui hüpoteek on seatud korteriomandile enne 1. jaanuari 2018, võimalik KrtS §-s 72 sätestatud tingimustel pöörata sissenõue korteriomandile nii, et varasem hüpoteek kustutatakse. Teiste korteriomandit koormavate õiguste puhul saab KrtS § 44 lg 2 järgset korteriühistu pandiõigust kohaldada vaid juhul, kui need õigused on kinnistusraamatusse kantud pärast 1. jaanuari 2018 (st KrtS-i ei saa teistele korteriomandit koormavatele õigustele kohaldada tagasiulatuvalt). (p 15)
Tasakaalustamaks korteriühistu ja kinnistusraamatusse kantud, kuid täitemenetluse käigus kustutamisele kuuluvate piiratud asjaõiguse omajate huve, on asjaosalistel õigus kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohti AÕS § 60 lg 1 kohaselt muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd AÕS § 60 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka korteriühistu loobuda oma seadusest tulenevast pandiõiguse järjekohast, kui selline järjekoha muutmine ei kahjusta teiste õiguste omajate õigusi. (p 17)
Tasakaalustamaks korteriühistu ja kinnistusraamatusse kantud, kuid täitemenetluse käigus kustutamisele kuuluvate piiratud asjaõiguse omajate huve, on asjaosalistel õigus kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohti AÕS § 60 lg 1 kohaselt muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd AÕS § 60 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka korteriühistu loobuda oma seadusest tulenevast pandiõiguse järjekohast, kui selline järjekoha muutmine ei kahjusta teiste õiguste omajate õigusi. (p 17)
Korteriühistu pandiõigus võib kinnistusraamatusse kantavate õiguste omajatele kaasa tuua riske, millest teavitamisel on oluline roll tehinguid tõestavatel notaritel. Notari selgituskohustus on juhtida korteriomanditega tehtavate tehingute tõestamisel tehingupoolte tähelepanu korteriühistu pandiõiguse sätetele ja selgitada, millised õiguslikud tagajärjed võivad sellest tuleneda korteriomandile seatava õiguse omanikule, kui korteriomanikul tekib majandamiskulude võlgnevus ja tema vastu algatatakse korteriühistu nõude maksmapanekuks täitemenetlus. (p 18)
|
| 2-20-154/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.10.2020 |
|
Asjas oli vaidlus selles, kas tegemist oli lihtsa maakorraldustoimingu käigus piiride muutmise kokkuleppega MaaKS § 2 lg 2 p 3 ja lg 5 mõttes ja kinnistamisavalduse peab esitama Maa-amet või oli tegemist notariaalset tõestamist nõudva asjaõigusliku omandi üleandmise tehinguga ja kinnistamisavalduse peab esitama notar.
MaaKS § 2 lg 5 sätestab, et maakorraldusseaduse alusel läbiviidava maakorraldustoimingu käigus ei toimu kinnisasjaõiguse käsutamist asjaõigusseaduse tähenduses.
Asja materjalide põhjal tõestas notar kinnisasjade omanike notariaalsed kokkulepped kinnisasja osade omandiõiguse üleandmise kohta. Seega on tegemist kinnisasjaõiguse käsutamisega asjaõigusseaduse tähenduses.
Eelnevast tulenevalt on notari tõestatud tehing kinnisomandi üleandmise tehing AÕS § 641 mõttes. KRS § 34 lg 71 kohaselt, kui kinnistamisavaldusele tuleb seaduse kohaselt lisada notariaalselt tõestatud käsutustehing, peab kinnistamisavaldus olema notariaalselt kinnitatud. Sellisel juhul esitatakse kinnistamisavaldus koos kinnistamiseks vajalike dokumentidega kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse kinnitanud notari vahendusel. Mõjuval põhjusel võib kinnistamisavalduse ja kinnistamiseks vajalikud dokumendid esitada teise notari vahendusel. Seega, kuna praegusel juhul on tegemist kinnisomandi üleandmisega AÕS § 64 1 mõttes, tuli kinnistamisavaldus koos kinnistamiseks vajalike dokumentidega kinnistusosakonnale esitada notari vahendusel. (p 15)
|
| 2-20-12522/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2022 |
|
Hoiustamine NotS § 35 lg 2 mõttes on tõestamistoiminguga kaasnev ametikohustus, kui see on seotud sama notari tõestatava tehinguga ja hoiulevõtmist taotlevatel isikutel on tehingust tulenev õigustatud huvi tehingu täitmise tagamiseks hoiustamise teel. NotS § 35 lg 3 kohaselt on hoiustamine väljaspool VÕS § 120 ja NotS § 35 lg-t 2 notari ametiteenus. Hoiulevõtmise alus on NotS § 35 lg 4 järgi hoiustamist taotleva isiku notariaalselt kinnitatud avaldus, kui see ei sisaldu juba tagatava tehingu kohta koostatavas notariaalaktis (vt RKTKo nr 2-15-8579/48, p 27; RKTKo nr 3-2-1-130-13, p 12). (p 14)
Notar peab sõltumata sellest, kas hoiustamine on ametitoiming või -teenus, hoiustamisel välja selgitama, milline on poolte tehingust tulenev õigustatud huvi tagada tehingu täitmine hoiustamise teel. Nii ametitoimingu kui ka -teenuse vormis notari poolt raha, väärtpaberite või dokumentide hoiule võtmisel tekib notari ja hoiule andja vahel käsundusleping, millega notar kohustub osutama tagamisteenust. Raha, väärtpaberite või dokumentide hoiule võtmisel on notar kohustatud välja selgitama, missuguse tagajärje saavutamist soovib hoiule andja hoiustamisega tagada (õigustatud huvi tagada tehingu täitmine hoiustamise teel), ning nõustama hoiule andjat selles, kuidas tuleks hoiustamine, sh tingimused hoiustatu väljaandmiseks, korraldada, et hoiustamisega oleks võimalik hoiule andja eesmärke saavutada. Juhul, kui notar seda kohustust ei täida, ei ole notar hoiustamisel täitnud hoiustamiseks sõlmitud käsundit notarilt oodatavate kutseoskuste tasemel. Samuti peab notar selgitama juba hoiustamisel välja poolte tahte, sh selle, millise tähenduse annavad pooled või annab hoiustaja hoiustamise tagasivõtmatusele (RKTKo nr 2-15-8579/48, p 31; RKTKo nr 3-2-1-130-13, p 14). (p-d 15 ja 16)
|
| 2-20-3869/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.11.2022 |
|
Pärimisleping on PärS § 95 lg 1 järgi pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Erinevalt testamendist (PärS § 19 jj) ja abikaasade vastastikusest testamendist (PärS § 89 jj) on pärandaja pärimislepingu sõlmimisel oma lepinguliste korraldustega seotud ega saa neid üldjuhul ühepoolselt muuta ega tühistada. (p 11.1)
Üldjuhul saab pärimislepingu või selles sisalduva korralduse PärS § 102 lg 1 kohaselt lepingupoolte (sh pärandaja) eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel) ning PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes.
Kui pärimislepingu tühistamist soovib pärandaja, kuid pärimislepingus pärijaks nimetatud isik selleks vajalikku nõusolekut ei anna, võib pärandajal olla õigus nõuda pärijalt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmist ning kohtult sellise tahteavalduse asendamist (TsÜS § 68 lg 5).
Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. (p 11.2)
Poolte kokkuleppeta (s.o ühepoolselt) saab pärimislepingu tühistada ka TsÜS §-des 90–96 sätestatud alustel. Tühistamise korda täpsustavad PärS § 102 lg-d 2 ja 3. PärS § 102 lg 3 kehtestab pärimislepingu tühistamiseks erikorra, mille kohaselt on selle tehingu tühistamiseks vajalik esitada hagi kohtusse. (p 11.3)
Pärandaja võimaluse pärimislepingust ühepoolselt vabaneda tagab ennekõike pärimislepingus kokku lepitud taganemisõigus (PärS § 103 lg 1 p 1). (p 12)
Pärimislepingu tühistamine on lisaks PärS § 102 lg-le 1 võimalik TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel). PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes. (p 11.2)
Pärandaja eluajal on pärimislepingu tühistamise õigus TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud aluste olemasolu korral pärandajal endal, kuid pärast pärandaja surma tekib see õigus ka isikul, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral. Seega saab pärimislepingu PärS § 102 lg 2 järgi tühistada ka siis, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu tühistamise alused ilmnevad pärandaja eluajal. Pärandajal on võimalik pärimisleping tühistada, kui pärimislepingu sõlmimise ajal esines oluline eksimus (TsÜS § 92), pettus (TsÜS § 94) või ähvardus ja vägivald (TsÜS § 96). (11.3)
Eksimus TsÜS § 92 tähenduses eeldab ebaõiget ettekujutust tehingu tegemise ajal eksisteerivate asjaolude kohta. Eksimusega ei ole tegemist juhul, kui asjaolud, mille tehingu teinud isik on tehingu tegemisel aluseks võtnud, muutuvad pärast tehingu tegemist. Sellisel juhul oli isikul tehingu tegemise ajal eksisteerivatest asjaoludest õige ettekujutus, asjaolude hilisem muutumine ei muuda aga ebaõigeks seda ettekujutust tegelikest asjaoludest, mis oli isikul tehingu tegemise aja seisuga. Eksimusena TsÜS § 92 järgi ei käsitata ka seda, kui jäävad realiseerumata isikul tehingu tegemise ajal olnud ootused tuleviku suhtes. Samuti ei loeta TsÜS § 92 tähenduses eksimuseks seda, kui isikul olid tehingu tegemisel ebapiisavad teadmised tehinguga kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest, mh näiteks ebaselge ettekujutus tehingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalustest. (p 11.3)
Kohtult saab taotleda PärS § 102 lg-s 1 sätestatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku asendamist üksnes siis, kui erandlike asjaolude tõttu saab asuda seisukohale, et pärimislepingu teise poole keeldumine nõusoleku andmisest oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hinnang sellele, kas hea usu põhimõte kohustab pärijat andma pärimislepingu tühistamiseks vajalik nõusolek, tuleb anda igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades kõiki asjaolusid ja tõendeid. Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kooselu lõppemine võiks olla erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab pärandajal hea usu põhimõttele tuginedes pärimislepingu tühistada, kui sellele lisaks oleksid tuvastatud veel mingid täiendavad asjaolud, mis muudaksid kostja soovi jätkuvalt pärimislepingule tugineda ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega ühtimatuks. (p 11.2)
PärS § 102 lg 1 kohane pärimislepingu tühistamine kujutab endast VÕS § 13 lg-s 1 nimetatud lepingu muutmist või lõpetamist. (p 11.2)
Pärimislepingu olemust ja eripärasid arvestades on notaril selgitamiskohustust täites oluline roll. Notaril tuleb pärimislepingu tõestamisel pooltele selgitada valitava viimse tahte avalduse liigi eeliseid ja puudusi ning pärandaja alternatiivseid võimalusi määrata oma vara saatust oma surma korral. Muu hulgas tuleks notaril selgitada, et pärimislepingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalused on võrreldes testamendiga äärmiselt piiratud, mistõttu tuleks kaaluda võimalust leppida pärimislepinguga kokku taganemisõiguses, sh selle ulatuses ja tingimustes. (p 12)
|
Facebook
Twitter