Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• menetluskulude jaotamine menetlusosaliste vahel

Vt ka Riikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-50-06.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• ülesütlemine õiguskaitsevahendina

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• liisinguleping
• ->
• liisingulepingu ülesütlemine ja tagajärjed

Liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Mõistet "kohalik" võib TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Sõna "kohalik" ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool. Vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada ka eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Vajadus tekib eelkõige siis, kui Eestis ei õnnestu asja mõistliku aja jooksul müüa või kui tegemist on selliste omadustega või hinnaga asjaga, mida eelduslikult Eestis müüa ei õnnestuks. Seejuures tuleb arvestada ka müüja isikut.

Kui liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. Liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%.

Vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• tüüptingimustel sõlmitud leping
• ->
• tüüptingimuse tühisus

Vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• liisinguleping
• ->
• liisingulepingu ülesütlemine ja tagajärjed

Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3, tuleb liisinguandja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt liisinguesemete omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud esemete väärtusega hagejale tagastamise ajal. Liisingulepingu üldtingimustes sätestatud tingimus, mille kohaselt tuleb liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme võõrandamisest saadud summast, ei kehti. Kuid see ei välista kohtul liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhinna lugemist liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal ka VÕS § 367 lg 3 järgi, eriti kui see hind on suurem eseme tagastamisel liisinguandja määratud eseme väärtusest.

Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. VÕS § 367 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et lepingu ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Kuid see kehtib üksnes eeldusel, kui asjaolude kohaselt on põhimõtteliselt võimalik käibemaksuga maksustamise erikorda (praegu KMS § 41) rakendada. See on aga võimalik eelkõige siis, kui liisinguandja on ise omandanud kasutatud liisingueseme käibemaksukohustuslaseks mitteolevalt isikult (esmajoones füüsiliselt isikult) ega ole tasunud ise käibemaksu või tegi seda erikorra alusel (st piiratud ulatuses).

Käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel ja liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse) peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta.

Liisingulepingute käibemaksustamise ja ennetähtaegse lõpetamise puhul on lisaks erikorra rakendamise võimalikkusele oluline, kas leping sõlmiti enne kehtiva käibemaksuseaduse jõustumist 1. mail 2004 või pärast seda. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul arvestatakse ja makstakse nii varasema kui ka kehtiva käibemaksuseaduse järgi käibemaksu igakuiselt makselt, mh intressilt. Sama kehtib enne 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingute puhul. Alates 1. maist 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul tuleb liisingueseme üleandmisel liisinguvõtjale maksta käibemaksu kogu liisingueseme hinnalt, liisinguandja esitab ka arve kogu eseme väärtuse peale. Igakuised maksed on seejärel käibemaksuta ning koosnevad põhiosast ja intressist. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu (või enne 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu) ülesütlemisel tuleb ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Pärast 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb aga arvestada, et kogu liisinguese on juba käibemaksuga maksustatud ja selle tagastamisaegse väärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda käibemaksuga väärtusest (hinnast). Selle osa peale, mis liisinguvõtjal jääb maksmata, esitab liisinguandja kreeditarve ja kumbki käibemaksukohustuslasest pool korrigeerib vastavalt oma käibemaksuarvestust (st kas oma käibemaksukohustust või mahaarvatud sisendkäibemaksu suurust). Seejuures tuleb arvestada KMS § 29 lg-test 7 ja 8 tulenevate reeglitega.

Kasutatud auto väärtust tõendada sarnaste autode müügipakkumised ega müügiarved on põhimõtteliselt lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid.

• Eraõigus
• ->
• Omandireform
• ->
• erastamine
• ->
• õigusvastane võõrandamine
• ->
• omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine

Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine (soorituskondiktsioon)

TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.

Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• riigipoolne abi menetluskulude kandmiseks
• ->
• menetlusabi

Kohus hindab menetlusabi taotluse lahendamisel TsMS § 181 lg 1 p 2 alusel ka menetluses osalemise perspektiivikust.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagiavalduse nõuded

Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise suurendamine, vähendamine, väljamõistmata jätmine

Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13). Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14) Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11) Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Miinimummääras elatis katab eelduslikult ka lapse eluaseme miinimumkulud. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb seaduses sätestatud miinimummäärast suurema elatise väljamõistmiseks lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Miinimummäärast suurema elatise saamiseks tuleb tõendada ka miinimumvajadustest suurem kulu lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks. (p 22)

Lapse eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 20) Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades. Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. (p 21) Eluaseme kindlustamise kulusid saab mõistlikus ulatuses lapsele langevas osas arvata lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka. Nende kulutuste eesmärgiks võib sõltuvalt eluaseme kasutamise õiguslikust alusest, krediidisuhetest jm asjaoludest olla tagada lapse eluasemevajaduse rahuldamine juhuks, kui eluruum nt hävib. (p 23)

Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise maksmine kokkuleppel

Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13).

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustus
• ->
• alaealise lapse ülalpidamine

Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilasja hind
• ->
• hagihind korduva kohustuse puhul

Vt p 29.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• jõustunud otsuse muutmine

Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14)

Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• riskivastutus
• ->
• mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus

Kahju tekitamine mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel on hinnatav lepinguvälise kahju põhjustamisena. Sellisel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. Mõlemal juhul võib kohus kahjuhüvitist poole taotlusel VÕS §-de 139 ja 140 alusel piirata (p 11).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• kahju põhjustanud teo õigusvastasus

Kahju tekitamine mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel on hinnatav lepinguvälise kahju põhjustamisena. Sellisel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. Mõlemal juhul võib kohus kahjuhüvitist poole taotlusel VÕS §-de 139 ja 140 alusel piirata (p 11).

Õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama kostja käitumise õigusvastasuse, kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja käitumise ja kahju vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (p 12).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

Vältimaks kannatanu rikastumist kahju hüvitamise kaudu, tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi üldjuhul arvata kahjuhüvitisest maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud nt seetõttu, et ta ei saanud enda asja kasutada (VÕS § 132 lg 4) (p 15).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral

VÕS § 132 lg 4 esimene lause ei välista kahjustatud sõiduki vajalikkust või kasulikkust muul põhjusel kui majandus- või kutsetegevus või töö. See lause ei hõlma aga üldjuhul isiku soovi kasutada kahjustatud asja oma harrastustega tegelemiseks. Selle sätte tähenduses peab kahjustatud asi olema isikule tarviklik või tulus majandus- või kutsetegevuse või tööga võrreldaval põhjusel (p 14).

Vältimaks kannatanu rikastumist kahju hüvitamise kaudu, tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi üldjuhul arvata kahjuhüvitisest maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud nt seetõttu, et ta ei saanud enda asja kasutada (VÕS § 132 lg 4) (p 15).

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Võlgniku vara tagasivõitmine

PankrS § 119 lg 3 mõttes saadu väärtust saab hinnata alles pärast hüvitamisele kuuluva vara kindlaksmääramist. Kui saadu tagastamine muutub PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatuks, siis tehingu teine pool ei vastuta hiljem vara seisundis tekkinud muudatuste eest. Seega kui vara pärast võõrandamist parendatakse või see hävib, siis need muudatused ei mõjuta seda, mis tagasivõidetava tehingu teine pool TMS § 195 lg 1 ja PankrS § 119 lg 3 mõttes tehingu alusel sai. (p 15)

Tehingu teine pool ei saa tugineda vara väärtust vähendavale piiratud asjaõigusele, mis on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. (p 23)

Tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud lepingu alusel saadu väärtus tuleb kindlaks määrata tehingu kehtetuks tunnistamise aja seisuga, sest enne seda ei ole tagasinõudmise õigus VÕS § 1032 lg 2 mõttes tekkinud. Hüvitise määramisel tuleb arvestada, milline on vara väärtus kohtuotsuse tegemise ajal, isegi kui see on pärast tagasivõidetud tehingu tegemist tõusnud või langenud. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kehtib tehing kuni hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumiseni. Alles kohtuotsuse jõustumisest tekib sissenõudja õigus nõuda tehingu teiselt poolelt saadu üleandmist kohtutäiturile või saadu hüvitamist. (p 16)

Hüpoteegi olemasolu ei muuda iseenesest kinnisasja väärtusetuks. Samuti ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab. Tuleb arvestada, et hüpoteegil on väärtus ka juhul, kui see hüpoteek parajasti ühtegi nõuet ei taga. Hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet, kinnisasja väärtust üldjuhul oluliselt siiski ei vähenda. Tagasivõidetava tehingu teine pool peab tõendama, kui palju on kinnistu väärtus arvestatava hüpoteegi tõttu väiksem. (p 20)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Tehingud ja toimingud juriidilise isiku osade ja aktsiatega
• ->
• aktsiate ja osade võõrandamine

Teise äriühingu osa võõrandamise tehingu tegemine, millega kaasneb osaluse lõppemine teises äriühingus, vajab ÄS § 317 lg 1 p 1 järgi nõukogu nõusolekut, sest selline tehing väljub ühingu igapäevase majandustegevuse raamest. (p 17)

Selleks, et välja selgitada, kas teise äriühingu, mille osanik äriühing oli, osa võõrandamisega on äriühingule kahju tekitatud olukorras, kus teise äriühingu võõrandatud osa on kolmanda äriühingu väärtpaberikontol ning lepingu hinna tasumata jätmisel oli võõrandajast äriühingul õigus nõuda kolmandalt äriühingult võõrandatud äriühingu osa võõrandamist ja saadud rahast talle võlgnetavate kohustuste täitmist, tuleb tuvastada võõrandatud äriühingu võõrandatud osa väärtus lahendi tegemise ajal ja tehingu tegemise ajal. Kui osa väärtus on vähenenud, on see kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuks. Ka TsÜS § 65 järgi tuleb osa väärtust kahju hüvitamisel hinnata selle hariliku väärtuse ehk turuhinna järgi. (p 24.1.-24.2.)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise eesmärk (diferentsihüpotees)

VÕS § 127 lg 1 kehtib ka äriühingu juhatuse liikme tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu (vt RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juriidilise isiku juhtimine
• ->
• nõukogu liikme kohustused

Vt otsuse p 18 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-113-16, p 24).

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Nõukogu liikme vastutus juriidilise isiku ees

Nõukogu liikme kohustuste täitmise hindamisel ja rikkumise tuvastamisel tuleb seda, kuidas kohustus täideti, võrrelda sellega, kuidas see tulnuks täita. Rikkumist ei saa järeldada üksnes sellest, et saabus negatiivne tagajärg (vt ka RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 15). (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juhatuse liikme vastutus juriidilise isiku ees
• ->
• kohustuse rikkumine
• ->
• hoolsuskohustuse rikkumine

Juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada olukorda, kus juhatuse liige võtab liigseid riske, kuna müüb majandusraskustes ühingu kogu vara ebamõistlikult pika tähtajaga (rohkem kui aasta) ning ilma piisava ja likviidse tagatiseta. Seda eriti olukorras, kus ühing ei saa vara võõrandamise tulemusel majandustegevusega jätkata ja juhatusel peab olema arusaadav, et lepingu hind ei kata kõiki ühingu kohustusi. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juhatuse liikme vastutus juriidilise isiku ees
• ->
• kahju

VÕS § 127 lg 1 kehtib ka äriühingu juhatuse liikme tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu (vt RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 21)

Selleks, et välja selgitada, kas teise äriühingu, mille osanik äriühing oli, osa võõrandamisega on äriühingule kahju tekitatud olukorras, kus teise äriühingu võõrandatud osa on kolmanda äriühingu väärtpaberikontol ning lepingu hinna tasumata jätmisel oli võõrandajast äriühingul õigus nõuda kolmandalt äriühingult võõrandatud äriühingu osa võõrandamist ja saadud rahast talle võlgnetavate kohustuste täitmist, tuleb tuvastada võõrandatud äriühingu võõrandatud osa väärtus lahendi tegemise ajal ja tehingu tegemise ajal. Kui osa väärtus on vähenenud, on see kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuks. Ka TsÜS § 65 järgi tuleb osa väärtust kahju hüvitamisel hinnata selle hariliku väärtuse ehk turuhinna järgi. (p 24.1.-24.2.)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Sissenõude pööramine kinnisasjale
• ->
• kinnisasja müümine

Kinnisasja väärtust ei määra ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt RKTKo nr 3-2-1-140-16, p 20; Riigikohtu seisukoht on võetud tagasivõitmise hagi korral kinnistut koormanud hüpoteegi väärtuse arvutamise kontekstis). (p 16.2.)

Kui kinnisasja enampakkumise alghind on kinnisasja koormava hüpoteegi tõttu määratud väga madalana ning pärast enampakkumist selgub ostja jaoks, et suurem osa või kogu hüpoteegiga tagatud nõue on tegelikult rahuldatud ning ta ei pea oma kinnistuga selle tasumise eest enam vastutama, on ta ostnud kinnistu alusetult odava hinnaga ning selle odavama hinna tõttu on olnud ka väiksemad väljamaksed sissenõudjale. Muu hulgas sellise olukorra tekkimist on seatud takistama TMS § 94 (kehtib TMS § 137 kaudu ka kinnistu enampakkumise korral). Eelduslikult ei pea ostja teadma, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek oleks võimalik AÕS § 349 alusel osaliselt või täielikult kustutada. (p 16.3.)

Kohtutäituril on võimalik mh enampakkumise kuulutuses anda ostuhuvilistele ligikaudne hinnang kinnistu turuväärtuse kohta, märkides mh nii hüpoteegisumma kui ka laenujäägi päeval x ning tehes reservatsiooni, et laenujäägi kohta esitatud teave ei ole lõplik. (p 16.4.)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Kohtutäitur
• ->
• kohtutäituri õigused ja kohustused, sh läbiotsimisõigus

Kohtutäitur ei ole täitemenetluses ei sissenõudja ega võlgniku esindaja, kuid peab TMS-is sätestatust juhindudes kaitsma mõlema nimetatu õigustatud huve. (p 16)

TMS § 26 lg 3 peamine eesmärk on aidata kohtutäituril välja selgitada võlgnikule kuuluvat vara, millele oleks seejärel võimalik pöörata sissenõue sissenõudja nõude rahuldamiseks. (p 16.1.)

TMS § 26 lg t 3 ja KAS § 88 lg 5 p 5 tuleb tõlgendada selliselt, et kohtutäituril on õigus nõuda hüpoteegipidajast krediidiasutuselt teavet tema kliendi kui täitemenetluse võlgniku laenujäägi kohta. Krediidiasutus saab märkida, et esitatud info võib ajas muutuda. (p 16.5.)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnistusraamat

Kohtutäituri soovitav teave krediidiasutuselt (ja hüpoteegipidajalt) kliendi (kui täitemenetluse võlgniku) võetud laenu jäägi kohta on pangasaladus KAS § 88 lg 1 tähenduses. Siiski võimaldab AÕS § 55 lg s 1 sätestatud kinnistusraamatu avalikkuse põhimõte igal huvitatud isikul tutvuda kinnistusraamatu andmetega, sh ka kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisummaga. Seega saab ka eeldada, et klient on võtnud laenu, mille suurus on krediidiasutuste üldist krediidipoliitikat ja sellele kehtestatud riiklikke nõudeid teades hüpoteegisummast eeldatavasti mõnevõrra väiksem. (p 15.2.)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnispant (hüpoteek)
• ->
• nõuete rahuldamine

AÕS § 349 lg s 2 sätestatud nõude puhul ei ole tegemist varalise nõudega TMS 7. peatüki tähenduses. Kuna AÕS § 349 lg 2 järgne nõue on asjaõiguslik ja kuulub kinnisasja igakordsele omanikule, ei saa seda loovutada lahus kinnisomandist ega seega ka arestida. (p 14)

Kui kinnisasja enampakkumise alghind on kinnisasja koormava hüpoteegi tõttu määratud väga madalana ning pärast enampakkumist selgub ostja jaoks, et suurem osa või kogu hüpoteegiga tagatud nõue on tegelikult rahuldatud ning ta ei pea oma kinnistuga selle tasumise eest enam vastutama, on ta ostnud kinnistu alusetult odava hinnaga ning selle odavama hinna tõttu on olnud ka väiksemad väljamaksed sissenõudjale. Muu hulgas sellise olukorra tekkimist on seatud takistama TMS § 94 (kehtib TMS § 137 kaudu ka kinnistu enampakkumise korral). Eelduslikult ei pea ostja teadma, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek oleks võimalik AÕS § 349 alusel osaliselt või täielikult kustutada. (p 16.3.)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine (soorituskondiktsioon)
• ->
• nõude eeldused, sh tõendamiskoormis

Vt RKTKo nr 2-18-7948/81, p 20. (p 13.5)