3-1-1-46-08
|
Riigikohus |
12.12.2008 |
|
KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68).
Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid 15. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KarS § 289) suhtes erinormi. See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-66-07, p 12.)
Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-07). Juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi.
Omastamise objektiks võib olla nii asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) kui ka asendamatu asi. Omastamise ja mitme teise varavastase süüteo objektiks võib olla ka sularaha.
Süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, otsus 25. märtsist 1999, p-d 51-52). Seega ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Kui kohtul tekib kahtlus, et kohtuotsuse tegemisel võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava käitumine vastab mõne süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu tunnustele, võib kohus kaitseõiguse tagamiseks teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada oma seisukoht selle kuriteokoosseisu kohaldatavuse suhtes. Selliselt toimides ei välju kohus oma menetluslikust rollist ega riku KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 13 ja nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
See, kas ja kui suur kahju omastamisega põhjustati, pole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline.
Seadus sätestab kohtu poolt süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni muutmisele kaks piiravat tingimust: 1) lähtuda tuleb kuriteo samadest asjaoludest ja 2) kvalifikatsioonis tehtav muudatus peab olema isiku olukorda kergendav.
Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. Otsustamaks, kas uus kvalifikatsioon kergendab isiku olukorda, tuleb eeskätt võrrelda kuriteokoosseisude sanktsioone (vt RKKKo nr 3-1-1-76-05, p 9).
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Sama seaduse § 50 lg 2 näeb ette, et asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi. Teravili, mis on süüdistuse kohaselt antud kuriteo objektiks, on käsitatav vallasasjana. Erinevalt prokurörist on kolleegium seisukohal, et omastamise koosseisu puhul ei ole oluline, kas teo objektiks on asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) või asendamatu asi. Sarnaselt teiste varavastaste süütegude koosseisudele ei anna ka KarS § 201 säte ja mõte alust piirata vallasasja mõistet selle paragrahvi tähenduses üksnes asendamatute asjadega. Vastupidine seisukoht tähendaks muu hulgas seda, et vallasasjana omastamise ja teiste varavastaste süütegude koosseisude mõttes ei oleks võimalik käsitada sularaha, mis on samuti asendatav asi. Selline järeldus oleks aga otseses vastuolus nii õigusteooria kui ka kohtupraktikaga, mis loevad sularaha just vallasasjana nii omastamise kui ka mitme teise varavastase süüteo objektiks. (p 18)
Omastamine on lõpule viidud võõra asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega ja sellel, kas isik olnuks suuteline puudujäägi hiljem hüvitama või mitte, pole isiku käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu seisukohalt tähtsust.
Võõra asja müümine on reeglina samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03, p 8.3.1). Asjaolu, et füüsiline isik ei müü asja enda, vaid juriidilise isiku majandushuvides, tähendab, et asi pööratakse KarS § 201 mõttes kolmanda isiku kasuks.
Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus. Selle koosseisutunnuse tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes.
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Olukorras, kus ringkonnakohus tunnistab süüdi süüdistatava, kelle esimese astme kohus on õigeks mõistnud, ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sundraha arvestamise aluseks olev kuupalga alammäär tõusnud, peab ringkonnakohus sundraha väljamõistmisel lähtuma ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud kuupalga alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13).
|
| 3-1-1-74-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Üldjuhul võib kohus KrMS § 126 lg-s 21 nimetatud prokuratuuri võõrandamistaotluse lahendada kirjalikus menetluses, andes arestitud vara omanikule mõistliku tähtaja prokuratuuri taotlusele vastuse esitamiseks. Peaks aga vara omanik taotlema võõrandamisküsimuse suulist arutamist, tuleb maakohtul kaalulolevaid põhiõigusi arvestades korraldada prokuratuuri taotluse lahendamiseks kohtuistung. Määruskaebus maakohtu võõrandamismääruse peale vaadatakse KrMS § 390 lg 3 kohaselt läbi kirjalikus menetluses.
Arestitud eseme KrMS § 126 lg 21 teise lause alusel sundkorras võõrandamise lubatavus tuleb välja selgitada vastandlike huvide kaalumise teel, kusjuures võõrandamist saab pidada lubatavaks vaid juhul, kui vara väärtuse eeldatav vähenemine kaalub selgelt üles omaniku huvi mitte vahetada konkreetse eseme omandit selle müügisumma vastu. See, kuivõrd kaalukaks saab pidada omaniku huvi arestitud eseme omandi säilitamise vastu, sõltub erinevatest teguritest. Muu hulgas tuleb arvestada, kas omanikul on konkreetse eseme suhtes isiklikel põhjustel eriline huvi (VÕS § 134 lg 4); kuivõrd keerukas on uue samaväärse asja hankimine; kas arestitud asi on asendatav või asendamatu (TsÜS § 51), äratarvitatav või äratarvitamatu (TsÜS § 52); kas isik omandas eseme kasutamiseks või edasivõõrandamiseks; kas eset kasutati isiklikus tarbimises või majandus- ja kutsetegevuses. Oluline on silmas pidada ka eseme käibevõimelisust ja asjaolu, kas eseme võõrandamisel riigi korraldatava enampakkumise teel on tõenäoline saada eseme eest õiglane turuhind. Arestitud vara väärtuse olulise vähenemise vältimiseks on selle omaniku nõusolekuta võõrandamine üldjuhul alati põhjendatud näiteks siis, kui tegemist on kiiresti rikneva kaubaga (nt teatud toiduained) või suure käibevõimelisusega asendatavate esemetega, eriti, kui need on omandatud majandus- ja kutsetegevuse raames edasivõõrandamise eesmärgil (nt mingi kaubapartii). Isiklikus tarbimises olevate esemete, eriti individuaaltunnustega asjade sundkorras võõrandamise otsustamiseks tuleb aga põhjalikult kaaluda iga üksikjuhtumi asjaolusid, sh hinnata neid põhjusi, miks arestitud vara omanik vara võõrandamisele vastu vaidleb. Üldjuhul ei pea kohus arestitud vara võõrandamise otsustamisel uuesti kontrollima jõustunud arestimismäärusega tuvastatud põhjendatud kuriteokahtluse ja vara arestimise aluste olemasolu. Erandiks on siiski juhtumid, kus vara omanik esitab kohtule andmed, mis ilmselgelt viitavad kuriteokahtluse või vara arestimise aluste äralangemisele.
Üldjuhul võib kohus KrMS § 126 lg-s 21 nimetatud prokuratuuri võõrandamistaotluse lahendada kirjalikus menetluses, andes arestitud vara omanikule mõistliku tähtaja prokuratuuri taotlusele vastuse esitamiseks. Peaks aga vara omanik taotlema võõrandamisküsimuse suulist arutamist, tuleb maakohtul kaalulolevaid põhiõigusi arvestades korraldada prokuratuuri taotluse lahendamiseks kohtuistung. Määruskaebus maakohtu võõrandamismääruse peale vaadatakse KrMS § 390 lg 3 kohaselt läbi kirjalikus menetluses.
|
| 2-18-12600/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.04.2023 |
|
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Kui soovitakse kolmanda isiku varaga tagada teise isiku kohustuse täitmist, siis selleks on vaja kolmanda isiku nõusolekut. Isik peab olema nõus tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti) kohaldamisega ja võtma endale kohustuse tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmist, lubades kasutada enda vara selle kohustuse täitmiseks. (p 11.2)
KrMS § 142 lg 1 teises lauses sätestatud erisus, mis võimaldab rahapesu objektina arestida vara, mis ei kuulu ühelegi menetlusosalisele, kohaldub üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (p 11.3)
Vara arestimise otsustus ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle otsustuse adressaat. (p 11.1)
Õiguslikult ei ole võimalik arestida kontol olevat raha. Pangakontol olev raha ei ole asi. Tegemist on kontoomaniku makseteenuse lepingust (VÕS § 709 lg 1) tuleneva nõudeõigusega makseteenuse pakkuja (krediidiasutuse) kui kontopidaja vastu. Nõudeõiguse sisu on anda kontopidajale korraldusi teha kontol oleva rahaga toiminguid. (p 15.1)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Ka kriminaalmenetluses võib isik leppida näiteks kriminaalasja kohtueelse menetlejaga kokku selles, et ta tagab oma varaga mõnd süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust, mille täitmist võidakse kriminaalmenetluses nõuda. Osutatud võimalust on sisuliselt jaatatud ka kriminaalkolleegiumi määruse nr 1-20-1149/34 p-s 23. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
Kui hoiule antakse sularaha kui asendatav asi, ei võlgneta hoiulepingu lõppedes samu rahatähti. Hoidja ei saa esitada sularaha hoiule andjale vastuväidet, et raha tagastamist takistab rahatähtede arestimine. Sama järeldus kehtib juhul, kui tegemist ei ole sularahaga, vaid pangakontole kantud rahaga. (p 15.3)
|
Facebook
Twitter