3-2-1-138-02
|
Riigikohus |
05.12.2002 |
|
Hageja on kannatanu kriminaalasjas, milles kohtualust süüdistati seksuaalkuritegude toimepanemises. Hageja isiku identifitseerimist võimaldanud artikli avaldamisega (kuritegude toimepanemise asjaolude täpne kirjeldamine, kannatanu eesnime ja perekonnanime esitähe kasutamine, väikelinna nimetamine, kus kannatanu elab) on rikutud PS §-st 26 lähtuvat eraellu sekkumise keeldu. Ka kohtuotsuse avalik kuulutamine ei tähenda iseenesest veel õigustust teha ajakirjanduse kaudu kohtuotsus avalikkusele kättesaadavaks viisil, mis võimaldab kuriteos kannatanu identifitseerimist. Hagejalt ei ole küsitud nõusolekut teda puudutavate eraeluliste andmete avaldamiseks ning kostjal puudusid hageja eraellu sekkumist õigustavad asjaolud, mistõttu on artikli avaldamine eraelu puutumatuse rikkumine TsÜS § 24 mõttes.
Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
Kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud moraalse kahju hüvitamise reeglid pole kohaldatavad eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. Erinevalt kehavigastusest tingitud moraalsest kahjust, sätestas 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS aluse nõuda eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist.
Tuvastades, et hageja isiku identifitseerimist võimaldanud artikli avaldamine tõi temale kaasa uusi õigustamatuid kannatusi ning psüühilise heaolu languse, on kohtud õigesti leidnud, et kostja tegevus tekitas hagejale moraalset kahju. Arvestades moraalse kahju tekitamise asjaolusid, on kohtud määranud hüvitise mõistlikkuse piires.
|
| 3-2-1-18-13
|
Riigikohus |
26.06.2013 |
|
Avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (vt Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 20).
Sõltuvalt oma tegevuse iseloomust ja ulatusest võivad avaliku elu tegelased olla erinevad ja sellest tulenevalt võib erinev olla ka avalikkuse põhjendatud huvi määr nende eraelu vastu. (vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97).
Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)
Lapse huvid on kõrgendatud kaitse all ka kohtumenetluses. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus juhindub menetluses, mis puudutab lapse huve, eelkõige just lapse huvidest. Kuigi viidatud säte reguleerib eelkõige kohtu kohustusi nendes menetlustes, mis on ette nähtud perekonnaseaduse 10. peatükis, laieneb sama põhimõte ka teistele kohtuvaidlustele, kus küsimuse all on lapse õigused. (p 17)
Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)
Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. ( p 28)
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. (p 30)
Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ja kannatanu saab pressideliktide puhul nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud tulu väljaandmist. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. ( p 30)
Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (vt Riigikohtu 5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02, p 9). (p 14)
Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. (p 28)
Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. (p 22)
Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)
VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. (p 27)
Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega. ( p 29)
|
| 5-21-14/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
30.11.2021 |
|
Riigikohus aktsepteeris põhiseaduslikkuse järelevalve asjas, et isiku au ja head nime (PS § 17) ja eraelu puutumatust (PS § 26) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada eeltõendamismenetluse sätteid. TsMS § 244 lõike 1 kohaldamisel tuleb tagada, et avaldaja au ja hea nime (PS § 17) ning eraelu kaitseks (PS § 26) kohtusse pöördumise tagamiseks (PS § 15) isikuandmete väljanõudmisega ei sekkutaks ebaproportsionaalselt postituse potentsiaalse autori eraellu (PS § 26). (p 22)
Isiku au ja head nime (PS § 17) ja eraelu puutumatust (PS § 26) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada tsiviilkohtumeneltuse seadustiku eeltõendamismenetluse sätteid. (p 22)
Isikul peab olema võimalik kasutada PS § 15 tulenevat õigust pöörduda kohtusse ka oma au ja head nime (PS § 17) või eraelu puutumatust (PS § 26) riivava internetipostitutse autori vastu. Sel eesmärgil on põhjendatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud eeltõendamismenetluses nõuda välja postituse autori isikuandmeid, mis on kaitstud PS §-ga 26. (p 22)
Kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). Praegusel asjas ei olnud aga selge, kuidas oli põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui kohus jättis tema taotluse läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellisena oli tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerkinud vajadusest kaitsta kohtuasja menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega. (p 21)
Määrusest ei nähtu, kuidas on lünga põhiseadusvastaseks tunnistamine olnud vajalik maakohtule esitatud eeltõendamismenetluse taotluse lahendamiseks (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 30, milles Riigikohus selgitas, et õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduslikkuse kontrolli algatav kohus peab näitama, kas ja kuidas selle rikkumise tuvastamine oli vajalik konkreetse kohtuasja lahendamiseks). Maakohus on jätnud taotluse ühtviisi läbi vaatamata nii õigustloova akti andmata jätmist põhiseaduspäraseks pidades kui ka pärast selle põhiseadusvastseks tunnistamist. (p 20)
Maakohus oleks pidanud pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist lahendama taotluse lähtuvalt normidest, mis oleks tema hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt olema kehtestatud sellise olukorra jaoks (vt nt RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27; RKÜKo nr 3-4-1-19-07, p 32; RKPJKm nr 3-4-1-14-10, p12). Taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine tähendab, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab PS § 15 (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27). Kokkuvõttes ei selgu maakohtu määrusest, kuidas on kirjeldatud normide andmata jätmine eeltõendamismenetluse taotluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 21)
Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 18)
Kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). Praegusel juhul ei ole aga selge, kuidas on põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui kohus on tema taotluse jätnud läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellisena on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerki vajadusest kaitsta kohtuasja menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega. Maakohus oleks pidanud pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist lahendama taotluse lähtuvalt normidest, mis oleks tema hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt olema kehtestatud sellise olukorra jaoks (vt nt RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27; RKÜKo nr 3-4-1-19-07, p 32; RKPJKm nr 3-4-1-14-10, p 12). Taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine tähendab, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab PS § 15 (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27). Kokkuvõttes ei selgu maakohtu määrusest, kuidas on kirjeldatud normide andmata jätmine eeltõendamismenetluse taotluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 21)
Ühtlasi ei saanud maakohtu lahendada olnud asjas esineda kirjeldatud lünka, kuna ringkonnakohus oli samas asjas andnud maakohtule juhised tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse normide tõlgendamise ja kohaldamise kohta koostoimes põhiseaduse asjakohaste põhiõigustega. Maakohtu lahendada olnud asjas ei saanud seega esineda kirjeldatud lünka tulenevalt ringkonnakohtu määrusest, milles anti TsMS § 658 lõike 2 kohaselt TsMS § 244 lõike 1 põhiseadusega koostoimes tõlgendamise ja kohaldamise kohta järgimiseks kohustuslik tõlgendus. Kuna lünka sel põhjusel ei esinenud, ei saanud see olla asjassepuutuv eeltõendamistaotluse lahendamisel ja Riigikohus maakohtu kirjeldatud lünga põhiseadusele vastavust ei kontrolli. (p 22)
|
| 5-21-30/14
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.05.2022 |
|
Isiku au ja head nime (PS § 17), eraelu puutumatust (PS § 26) või ettevõtlusvabadust (PS § 31) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada eeltõendamismenetluse sätteid. Eeltõendamismenetluse algatamisel ja korraldamisel tuleb kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse sätteid koos sama seadustiku üldiste tõendamist reguleerivate sätete, ESS § 1141, infoühiskonna teenuse seaduse § 11 lõike 5 ja isikuandmete kaitse üldmäärusega (vt RKTKm nr 2-21-5736/29, p-d 14–24). Isikuandmete väljanõudmise ja edastamise eesmärk on, et isik, kelle õigusi internetis tehtud postitus on kahjustanud, saaks esitada enda põhiõiguste kaitseks nõude postituse autorile (lõppastmes pöörduda PS §-des 17, 26 või 31 sätestatud põhiõiguse kaitseks ja vajaduse korral kahju hüvitamiseks (PS § 25) kohtusse PS §-s 15 sätestatud põhiõigust kasutades). Isikuandmeid võib välja nõuda ja kahjustatud isikule edastada tingimustel ja menetluslikus korras, mis tulenevad viidatud sätetest, nagu neid on selgitanud Riigikohtu tsiviilkolleegium. Tegemist on menetlusnormidega, mille alusel saab kohus kaitsta nii kahjustatud isiku kui ka andmesubjekti põhiõigusi. (p 25)
Asjas ei esinenud asjassepuutuvat lünka, mille põhiseadusele vastavust saaks hinnata, kuna ringkonnakohus oli valesti mõistnud kehtivat õigust (vrd RKPJKm nr 5-20-11/9, p-d 15, 18 ja 26, samuti eespool viidatud määruse nr 5-21-14/15, p-d 18, 22 ja 23). (p-d 24–26)
|
Facebook
Twitter