3-2-1-51-05
|
Riigikohus |
25.05.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-111-96, 3-2-1-1-01 ja 3-2-1-34-05. Mittevaralise kahjuna ei ole käsitatavad lennuõnnetuse järel tekkinud majanduslikud probleemid eraelus ja äritegevuses. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel ei või arvestada kannatanu rahvuse ega tema elukohariigi elatustasemega, kuna see on vastuolus mittevaralise kahju hüvitamise põhimõtetega, varasema kohtupraktikaga ja PS §-ga 12, mille järgi on kõik isikud seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-34-05.
Lennuõnnetuse tagajärjel tekkinud majanduslikud probleemid eraelus ja äritegevuses on käsitatavad varalise kahjuna, mille olemasolu ja suuruse peab tõendama hüvitust nõudev isik.
Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel ei või arvestada kannatanu rahvuse ega tema elukohariigi elatustasemega.
|
| 3-2-1-34-05
|
Riigikohus |
26.05.2005 |
|
TsMS § 228 kohustab kohut, sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest, kohaldama õigusnormi, mille rakendamise eeldused ta loeb tuvastatuks kas tõendite hindamise või poolte omaksvõtu kaudu või üldteadaolevate asjaolude alusel. Seega tuleb kohtul selgitada, kas kahju tekitas lepinguline või lepinguväline vedaja ning millisest õigusaktist tuleneb tema vastutus.
Analoogia alusel Varssavi konventsiooni artikliga 18 vastutab vedaja lisaks registreeritud pagasi hävimisest, kaotsiminekust või kahjustamisest tingitud kahjule ka lennuõnnetusse sattunud isiku käsipagasi ja tavapäraste isiklike tarbeesemete eest.
Moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-111-96 ja otsus nr 3-2-1-1-01.
|
| 3-2-1-65-05
|
Riigikohus |
10.06.2005 |
|
Asjale tehtud kasulike kulutuste hüvitamisel ei tõusetu küsimust ostueesõigust teostanud endiste üürnike valduse pahausksusest, kuna kõik endised üürnikud oleksid saanud ühist ostueesõigust teostades kinnistu omanikeks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-44-04.
Eelkõige saab apellatsioonimenetluses asendada nt AÕS §-st 80 tuleneva asja nõude kahju hüvitamise nõudega, kui asi on hävinud.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-127-04.
|
| 3-2-1-62-05
|
Riigikohus |
15.06.2005 |
|
Hagi aluseks oleva asjaolu tuvastamata jätmine on TsMS § 231 lg 4 oluline rikkumine, mille kõrvaldamine võib olla võimalik apellatsioonimenetluses.
Kui vara anti üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, siis ei tekkinud vara saajal üleantud varale omandiõigust ka üleandmisakti alusel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-01.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-01.
ORAS § 18 lg 1 eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Õigusvastaselt võõrandatud vara munitsipaalomandisse andmisel ei ole selle tagastamine võimatu. ORAS § 18 lg 1 eesmärgist tulenevalt ei saa ka enne 01.03.1997 vara munitsipaalomandisse andmist lugeda selle sätte alusel kehtetuks.
|
| 3-2-1-68-05
|
Riigikohus |
20.06.2005 |
|
TsMS §-de 237 ja 238 alusel saab kohus pärast kohtuotsuse tegemist ise otsust muuta või täiendada. Need sätted on seaduse analoogia alusel kohaldatavad ka kohtumäärusele.
Analoogia alusel TsMS §-dega 237 ja 238 saab kohus pärast kohtumääruse tegemist ise seda muuta või täiendada.
Vastavalt PankrS §-le 168 on PankrS § 158 lg-s 4 nimetatud pankrotimenetluse lõpetamise määrus teatud tingimustel täitedokumendiks. Seetõttu peab määrusest nähtuma summa, mille võlgnik on kohustatud täitemenetluses täitma. Seejuures peaks see summa nähtuma eelkõige lahendi resolutiivosast.
Pankrotimenetluse raugemine on võimalik ka füüsilisest isikust võlgniku suhtes.
|
| 3-2-1-77-05
|
Riigikohus |
12.09.2005 |
|
Võlausaldajal, kes ei ole saanud oma nõudele täielikku rahuldust ühelt solidaarvõlgnikult, on õigus saamata jäänu sisse nõuda teistelt solidaarsetelt võlgnikelt ka juhul, kui ta on algselt esitanud hagi nõude rahuldamiseks ainult ühe solidaarvõlgniku vastu.
VÕS § 65 lg-s 2 sisalduva lause algusosa järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Nimetatud lauseosa mõte on eelkõige vältida olukorda, mil võlausaldaja nõue rahuldatakse mitmekordselt. Materiaalõiguse kohaselt on võlausaldajal seega õigus nõuda täitmist üksnes võlgnetava kohustuse ulatuses, mitte saada oma nõudele rahuldust kõikidelt solidaarvõlgnikelt korraga täies ulatuses.
Sõiduki omanik ja sõidukit juhtinud isik vastutavad solidaarselt üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või lepingust. Kui liikluskahju tekitati lepingu maksevabal perioodil või ajal, mille eest oli sõiduki kindlustusmakse tasumata, vastutavad sõiduki omanik ja sõidukit juhtinud isik võrdsetes osades.
TsMS § 228 kohaselt ei ole kohus asja lahendamisel seotud poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga ja kohaldab seadust ise.
|
| 3-2-1-72-05
|
Riigikohus |
13.09.2005 |
|
Tahteavaldus on mõistlik anda kätte viisil, mida tahteavalduse tegija saab hilisema võimaliku vaidluse käigus usaldusväärselt tõendada. Kirjaliku dokumendina vormistatud tahteavalduse isiklikul üleandmisel on võimalik selle hilisema tõendamise jaoks võtta saajalt allkiri või tahteavaldus üle anda tunnistajate juuresolekul.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-103-97. Tahteavalduse tegemise ja kättetoimetamise tõendamise koormus lasub tahteavalduse tegijal.
Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõne tunnistaja ütlusel, eksperdi arvamusel või poole vande all antud seletusel põhineva asjaolu osas, ei ole ringkonnakohtul TsMS §-st 332 tulenevalt õigust kohtuotsust selles osas muuta, märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata, või tunnistajat, eksperti või poolt vande all vahetult üle kuulamata.
Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist või leppetrahvi vähendati.
Ringkonnakohus peab uue otsuse tegemisel juhinduma lisaks TsMS § 330 lg-le 4 ka TsMS § 231 lg 4 lausetest 2-4, mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega, analüüsima otsuses kõiki kogutud tõendeid ning kui ta mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
See, et pooled on tavaliselt vahetanud taheteavaldusi kirja teel, ei välista poolte õigust teha tahteavaldusi teatavaks teisele poolele isiklikult.
|
| 3-2-1-80-05
|
Riigikohus |
23.09.2005 |
|
Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Näiliku tehinguga on tegemist juhul, kui pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid poolte tahe on suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Võlgnikul on kohtumenetluses isikliku osalemise ning taotluste ja kaebuste esitamise õigus pankroti väljakuulutamise või kompromissi kinnitamise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-53-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Võlgniku poolt enne pankrotimenetluse algust tehtud tehingud on vastuolus heade kommetega, kui nende eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine. Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur. Võlgnikul endal ei ole sellises menetluses isiklikult menetlusosalisena osalemise õigust.
Teeseldud tehingu puhul tuleb TsÜS § 70 lg 3 järgi hinnata ka varjatud tehingu sisu ja kehtivust. Seda saab teha teeseldud tehingu tühisuse tuvastamise hagi alusel.
Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur.
Kinnistusraamatu kanne on ebaõige ja seda tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada üksnes siis, kui tühine oleks korteriomandi üleandmise asjaõigusleping. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-128-03.
|
| 3-2-1-70-05
|
Riigikohus |
23.09.2005 |
|
Otsuse tegemisel saab kohus aluseks võtta vaid neid asjaolusid, mida pool on oma nõude või vastuväite alusena menetlusse toonud.
Selleks, et kohus saaks kaaluda tehingu kehtetust PankrS § 43 lg 1 p 4 alusel, peab hageja välja tooma asjaolu, mille kohaselt on võlgnik teinud enne pankrotimenetlust teadlikult võlausaldajate huve kahjustava tehingu oma lähikondsega, kes sellest teadis või pidi teadma.
Erinevate tagasivõitmise aluste olemasolul on hagejal võimalik esitada alternatiivnõue.
|
| 3-2-1-92-05
|
Riigikohus |
13.10.2005 |
|
VÕS § 742 lg-s 2 sätestatud 150-eurolise piirangu kohaldamata jätmise aluseid peab tõendama kaardi väljaja.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-77-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-72-05.
Lisaks kontol olevale rahale saab raha ekvivalendina VÕS § 735 tähenduses mõista ka kaupu või teenuseid, kui neid on võimalik elektroonilise maksevahendi abil käsutada. Kontona saab käsitada ka olukorda, mil üks lepingupooltest peab pooltevaheliste tehingute ja arvelduste kohta arvestust, võtab toimunud tehingud teatud perioodi lõpus kokku ning esitab selle kohta arved tasumiseks. Krediit- või deebetkaardiks VÕS § 735 mõttes on ka kütusekaart vms elektrooniline maksevahend, mis ei võimalda kasutada otseselt kontol olevat raha, kuid võimaldavad siiski kaupu või teenuseid tarbida.
TsÜS § 132 lg 1 järgi teise isiku eest vastutamise eelduseks on mh see, et majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik oleks käitunud sellisel viisil, mida saaks ette heita seda isikut majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule.
Vara aresti alt vabastamiseks esitatakse hagi võlgniku ja sissenõudja vastu.
|
| 3-2-1-102-05
|
Riigikohus |
17.10.2005 |
|
Kohtul ei ole TsMS § 244 lg 1 järgi õigust omal algatusel kaasomaniku kasuks hüvitise väljamõistmise otsust viivitamata täidetavaks tunnistada.
Kohtul ei ole kohustust põhjendada, milles seisneb kaasomandi lõpetamisel üldine huvi.
Kohus võib AÕS § 77 lg 2 järgi valida üksnes selliste kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Seega ei saa kohus valida kaasomandi lõpetamise viisi, mida kostja taotles kohtuistungil.
AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud kaasomandi jagamise viis, mille kohaselt asja ühele või mitmele kaasomanikule jätmisel pannakse kaasomanikule kohustus maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, tähendab seda, et kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest.
Selleks, et tagada kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest, tuleb hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku harilikust väärtusest.
Riigi õigusabi seaduse (RÕAS) § 17 lg-s 3 sätestatud õigusabi andmise jätkuvuse põhimõte kehtib lahendile edasikaebamisel ka nende tsiviilasjade lahendamisel, kus esindaja määrati riigi kulul menetlusosalisele enne RÕAS jõustumist.
Justiitsministri määruses riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja korra § 12 lg-s 1 kehtestatud menetluse ettevalmistamise tasu kehtib eraldi igas kohtuastmes.
Kostjal puudub hagi rahuldamise korral kohustus talle antud riigi õigusabi tasu ja kulud riigile hüvitada, kui seda kohustust ei ole talle pandud õigusabi andmisel ega hilisemas menetluses.
|
| 3-2-1-94-05
|
Riigikohus |
17.10.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-2-75-03.
Kui ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, peab ta seda ka otsuses märkima. Esimese astme kohtu otsuse põhjenduste muutmine peab samuti otsusest selgelt nähtuma.
Kohus võib TsK § 229 alusel vähendada väljamõistetavat kahju hüvitist ka enda algatusel.
Kohustust rikkunud võlgnik vastutab üksnes süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, va seaduse või lepinguga ettenähtud juhud.
Kahjuks loetakse TsK § 222 järgi mh ka võlausaldaja tehtud kulutusi. Kahju hüvitamise eesmärk on võlausaldaja paigutamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, kus võlausaldaja oleks olnud, kui võlgnik ei oleks oma kohustust rikkunud.
Lepingulist kohustust rikkunud pool peab hüvitama kahju vaid ulatuses, mida ta nägi ette või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena lepingu sõlmimise ajal, va juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
Kohus ei ole seotud hüvitise suuruse hindamisel halduskohtu otsusega hüvitise suuruse määramise osas.
|
| 3-2-1-86-05
|
Riigikohus |
19.10.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-77-05.
Isikud võivad sõlmida kokkuleppeid tagatiste ja nendest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta teisiti, kui on seaduses sätestatud, kui ei minda vastuollu seaduse imperatiivsete sätetega.
|
| 3-2-1-104-05
|
Riigikohus |
25.10.2005 |
|
Kohtul ei ole õigust otsustada kaasomandis oleva asja jagamist muul viisil, kui hageja on seda taotlenud. Kui selget nõuet kaasomandi jagamise osas ei ole esitatud, peavad kohtud TsMS § 154 lg 1 ja § 149 lg 4 alusel andma hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ja selgitama, et hagis tuleb näidata soovitav kaasomandi lõpetamise viis ja et lõpetamise viisid võib esitada ka alternatiivsena.
Kui kostja on nõus kaasomandi lõpetamisega ja kinnisasja jagamisega reaalosadeks, kuid soovib kinnisasja jagada teistmoodi kui hageja, peab ta esitama vastuhagi.
Kinnistu jagamiseks tuleb kinnistusametile koos kinnistamisavaldusega esitada KRS §-s 35 nimetatud dokumendid ning § 36 lg 2 järgi ka katastriüksuse plaani koopia. Kohtu otsus kaasomandis oleva kinnistu jagamise kohta asendab vaid teise kaasomaniku nõusolekut.
Kohtul ei ole õigust otsustada kaasomandis oleva asja jagamist muul viisil, kui hageja on seda taotlenud. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-143-04.
Vaidluse AÕS § 77 lg 3 kohaldamiseks saab lahendada pärast seda, kui kaasomandis oleva kinnistu jagamisel on reaalosade piirid kindlaks määratud ja jagamise teel tekkinud uued kinnistud kinnistusraamatusse kantud.
Kinnisasja jagamisel mõttelistest osadest reaalosadeks muutuvad hüpoteegikanded ebaõigeteks, sest hüpoteegipidajate nõuded pole pärast seda enam tagatud kinnistu mõtteliste osadega. Hüpoteegikandeid ei saa muuta hüpoteegipidajate nõusolekuta.
|
| 3-2-1-118-05
|
Riigikohus |
07.11.2005 |
|
Tulenevalt VÕS § 108 lg-st 1 ja § 103 lg-st 1 ei ole ostjal ostuhinna tasumata jätmise õigustamiseks reeglina võimalik tugineda kohustuse rikkumise vabandatavusele.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-75-03.
Kohustuste sisust tulenevalt on soojusenergia ja termofikatsioonivee müümise leping ostu-müügileping TsK § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Kohustuste püsivuse tõttu on see leping ka kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes.
Majandusministeeriumi 1997. a metoodika (RTL 1997, 137, 5189) on käsitatav esmajoones tüüptingimustena, kuna see on kehtestatud vastava volitusnormita majandusministri käskkirjaga ja ka metoodikast endast nähtub et see on soovituslik kohalikele omavalitsustele, kes saavad sellest lähtudes kehtestada oma territooriumitel soojusvarustuse kulude arvestuse, jaotuse ja tarbitud soojusenergia eest arveldamise korra.
Kui leping on sõlmitud tüüptingimustega, tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda ka VÕS §-st 39.
Soojusenergia müügilepingu tingimus, millega tagatakse soojusenergia müüjale võimalus nõuda tasu arvestusliku soojusenergia eest juhul, kui mõõturi näidud ei vasta ilmselt tegelikkusele ja seda sõltumata põhjusest, on soojusenergia ostjat ebamõistlikult kahjustav ka siis, kui ostja ei ole tarbija. Ainuüksi see, et arvestuslik tarbimine on arvesti järgsest suurem, ei anna alust arvesti järgsest tarbimisest kõrvale kalduda, kui omavolilist tarbimist ei tuvastata.
Hageja põhikohustus on lepingu järgi kostjale soojusenergia ja termofikatsioonivee müümine, kostja kohustus aga lepingu järgi soojusenergia eest esitatud arvete alusel tasuda. Kohustuste sisust tulenevalt on leping ostu-müügileping TsK § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Leping on kohustuste püsivuse tõttu ka kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes.
|
| 3-2-1-100-05
|
Riigikohus |
07.11.2005 |
|
Vaikimist ja tegevusetust loetakse VÕS § 20 lg 2 kohaselt nõustumuseks (aktseptiks) üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-75-03.
Pooltevahelise praktika korral, kus enne tarnet kirjalikke müügilepinguid ei sõlmitud tuli hinnata, kas ostja vaikimine ja tegevusetus pärast kauba vastuvõtmist ja müüjalt arvete saamist tähendab aktsepti müüja poolt arvetes sisalduvate maksetähtaegade ja viivise osas. Kui kohus leiab, et vaikimine ja tegevusetus ei tähenda maksetähtaegade ja viise suuruse osas aktsepti, tuleb rakendada maksetähtaegade kindlakstegemiseks VÕS § 82 lg-t 3 ning mõista maksetähtaegade rikkumise korral kostjalt hageja kasuks välja seadusest tulenev viivis.
|
| 3-2-1-123-05
|
Riigikohus |
30.11.2005 |
|
VÕS § 1044 lg 2 järgi ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist üldjuhul nõuda deliktilisel alusel, s.o õigusvastase kahju tekitamise sätete järgi. Üksnes siis, kui lepingut ei olnud või kohus leiab, et kahju, mille hüvitamist nõutakse, ei ole VÕS § 1044 lg 2 järgi kaetud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, saab nõuda lepinguvälise kahju hüvitamist.
Deliktiõiguse järgi on aga esmajoones kaitstud konkreetsed õigushüved mitte vara tervikuna ning puhtmajandusliku kahju hüvitamist üldjuhul nõuda ei saa.
Deliktiõiguse järgi on aga esmajoones kaitstud konkreetsed õigushüved mitte vara tervikuna ning puhtmajandusliku kahju hüvitamist üldjuhul nõuda ei saa.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-47-04.
Rendilepingust tulenevad rendileandja õigused ja kohustused ei saa kinnisasja omandajale seaduse järgi üle minna enne kinnisomandi üleminekut, seetõttu ei ole omandajal õigust rendilepingut lõpetada. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-94-04
Rendilepingust tulenevat väljanõudeõigust ei saa loovutada ja kaudset valdust seega AÕS § 37 kohaselt üle kanda lahus rendilepingu järgsetest rendileandja õigustest ja kohustustest, mis ei saa üle minna lahus omandist. Rendileandjal võimalik loovutada lepingujärgsed rendinõuded ja volitada teist isikut esitama enda nimel lepingust tulenevaid tahteavaldusi, kuid sellega ei kaasne lepingu üleminekut.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-64-05
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-75-03
|
| 3-2-1-134-05
|
Riigikohus |
05.12.2005 |
|
Vastavalt TsMS §-le 228 ei ole hagiavalduse õigusliku põhjenduse muutmine kohtule siduv ning kohus rajab otsuse poolte esitatud asjaoludele, andes asjas tuvastatud asjaoludele ise õigusliku hinnangu. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-14-97 ja nr 3-2-1-43-98 ja nr 3-2-1-51-02 ja nr 3-2-1-33-03
VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse.
Kui töötaja tekitab tööandjale kahju mitte töölepingu rikkumisega, vaid muul õigusvastasel alusel, on tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Töölepingu rikkumise korral ei ole tööandjal võimalik valida, kas ta esitab nõude lepingulisel või lepinguvälisel alusel. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-123-05
TLS § 48 lg 1 p-st 3 tulenevalt on töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumisena käsitatav ka tööandja vara kahjustamine alkoholijoobes.
Kui töötaja tekitab tööandjale kahju mitte töölepingu rikkumisega, vaid muul õigusvastasel alusel, on tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Töölepingu rikkumise korral ei ole tööandjal võimalik valida, kas ta esitab nõude lepingulisel või lepinguvälisel alusel.
|
| 3-2-1-140-05
|
Riigikohus |
05.12.2005 |
|
Muuhulgas tuleneb TsMS §-st 228 see, et kohus peab kontrollima tüüptingimuste võimalikku kasutamist iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel.
Asjaolu, et kinnistu ostja on kohustatud täitma nn ebaehtsa lepingu kolmanda isiku (maakleri) kasuks, kellel iseseisvat nõudeõigust ei ole, ei tähenda, et müüja kohustuse täitmisest vabaneks, kui ostja lepingut ei täida. Müüja võib kohustuse täitmist nõuda ostjalt.
Tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb kontrollida iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel.
|
| 3-2-3-14-05
|
Riigikohus |
19.12.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05 ja otsus nr 3-2-3-3-04 ja otsus nr 3-2-3-5-03. Lisaks tuleb vajadusel huvitatud isikutena kaasata menetlusse selle isiku lähedased isikud, eelkõige perekonnaliikmed.
Asjaolu, et ekspert on andnud arvamuse, et isik, kelle suhtes eestkostja määramist taotletakse, ei ole võimeline kohtuistungil osalema, ei tähenda veel, et kohus ei pea seda isikut asjasse kaasama.
TsMS § 227 järgi peab kohus otsuses põhjendama ka seda, kas avalduses näidatud isik sobib eestkostjaks ning miks teda eelistatakse teistele eestkostjakandidaatidele, kui sellised on olemas.
Asjaolu, et ekspert on andnud arvamuse, et isik, kelle suhtes eestkostja määramist taotletakse, ei ole võimeline kohtuistungil osalema, ei tähenda veel, et kohus ei pea seda isikut asjasse kaasama.
TsMS § 227 järgi peab kohus otsuses põhjendama ka seda, kas avalduses näidatud isik sobib eestkostjaks ning miks teda eelistatakse teistele eestkostjakandidaatidele, kui sellised on olemas.
Kohtul on võimalik TsMS § 83 lg 3 analoogia alusel määrata isikule esindaja, eeldades, et vastasel korral võivad jääda tema huvid kaitseta. Esindaja määratakse ainult juhul, kui isik ise ei ole endale esindajat määranud. Kui isik on maksejõuetu, tuleb esindaja sama sätte kohaselt määrata riigi kulul.
|
Facebook
Twitter