2-16-9519/78
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.10.2018 |
|
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)
Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi võiks ühisvara valitsemise õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)
PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)
PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. (p 25.2)
Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. Kui need nõuded on tekkisid pärast abikaasade abielu lõppemist, seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemis, kuid on otseselt seotud kinnistuga, mis kuulub ühisvara hulka, siis kuuluvad ka need nõuded ühisvara hulka. Kui abielu on lõppenud lahutusega, on PKS § 35 p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted. (p-d 20 ja 35)
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)
Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi ühisvara valitsemisega seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)
Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Kui üks pool nõuab ühisomanikuna teiselt poolelt kinnistu valduse väljaandmist, kuna teine pool valdab kinnistut esimese poole suhtes õigusliku aluseta, siis on valduse üleandmise nõue kvalifitseeritav vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes. Kui poolte vahel puudub leping, ei saa nõuet kvalifitseerida lepinguliseks asja üleandmise nõudeks. (p 22)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.
Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. Hagi rahuldamise järel puudub ka hagejaks mitteolnud abikaasal õiguskaitsevajadus uue hagi esitamiseks, kuivõrd hagi rahuldav lahend on täitedokumendiks mõlema abikaasa kasuks. Teisalt, kui selline hagi jääb rahuldamata, saab samasisulise hagi esitada ka teine ühisomanik, kuna TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt esimene otsus teda ei seo. (p 25.2)
Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 saab üürileping õigustada kolmandat isikut kinnistu valdust välja andmast keelduma üksnes juhul, kui üürileping kehtib hageja kui kinnistu (ühis)omaniku suhtes. Kui hageja ei ole aga üürilepingu pool ja see leping ei seo teda ka muul põhjusel, siis ei ole vindikatsiooninõude lahendamise seisukohalt tähendust, kas üürileping kehtib või mitte.
Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Sellilt sõlmitud üürileping ei anna üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)
Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. (p 29.2)
Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)
Kui vindikatsioonihagi menetlemise kestel antakse ühisvarasse kuuluva kinnistu valdus ühelt abikaasalt muule isikule, võib kohus tulenevalt TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 jätta asja valdaja muutumise tähelepanuta ning asja lõpuni lahendada ja vidikatsioonihagi rahuldada, samuti jätta menetluskulud kostja kanda (vt irrelevantsuspõhimõtte kohta ka nt Riigikohtu 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 32.1)
Esmajoones saab valduse muutumise jätta tähelepanuta juhul, kui üks abikaasa on üle andnud kinnistu otsese valduse ja jäänud ise kaudseks valdajaks. Valduse üleandmisel muule isikule kaudse valduse suhte tekkimiseta saaks valduse üleandnud abikaasa valdajaks lugeda üksnes juhul, kui valduse saanu valduseks puuduks muu alus kui valduse omandamine sellelt abikaasalt. Selliselt on kaetud ka AÕS § 82 lg 2 tingimused, mis võimaldab kohtul isiku valdajaks lugeda, kui valdaja loobub valdusest nõudest vabanemise eesmärgil. (p 32.2)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)
Ühisomanikud on vältimatud kaashagejad või -kostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).
Ühiselt peaksid abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) osalema kostjatena nt menetluses, kus vaidlustatakse nende omandiõigust või soovitakse määrata kindlaks kinnistu piir (AÕS § 129) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 34 ja 35). (p 23-25.1)
Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub abikaasade ühisvarasse.
VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Samas ei ole keelatud esitada haginõue nii, et kostjat kohustataks raha maksma abikaasadele ühiselt, täpsustades vajadusel ka täitmise korda. Hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooni tuleks märkida, kas hagi rahuldatakse hagejate (abikaasade) kasuks solidaarselt, osadena või ühiselt. (p 35)
Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks (vt Riigikohtu 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 8). Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale.
Teise abikaasa huve kaitseb solidaarvõlausaldaja staatus. Teise abikaasa osaluseta tehtud nõude käsutused (mh nõudest loobumine ja kompromissi sõlmimine) menetluses mitteosaleva solidaarvõlausaldajast abikaasa suhtes ei kehti. Kui hagi rahuldatakse ja nõue täidetakse, võib võlgnik aga keelduda uue hagi alusel raha maksmast, kuna on nõude rahuldanud (VÕS § 73 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 28). Teine abikaasa saab sel juhul esitada nõudeid vaid raha saanud abikaasa vastu. Kui hagi jääb rahuldamata, ei ole aga välistatud, et teine solidaarvõlausaldaja esitab uue samasisulise hagi. Selle vältimiseks peavad kõik solidaarvõlausaldajad osalema menetluses. (p 36)
Omanikul on õigus nõuda tema asja valdajalt hüvitist asja kasutamise eest saadud kasuna VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel sõltumata sellest, et valdaja oli heauskne ning oli saanud valduse kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel. Samuti ei välista eeltoodut nõuet asjaolu, et ebaseaduslik valdaja maksis kolmandale isikule lepingu alusel valduse saamise eest tasu, sh üüri üürilepingu alusel.
Valdajal võib omakorda olla õigus nõuda omanikule hüvitatud kasu hüvitamist lepingu rikkumisega tekitatud kahjuna (VÕS § 115) kolmandalt isikult. Valdajale tekib kahju juhul, kui ta lisaks tasutud üürile maksab asja omanikule hüvitist VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel. (p 38)
Kuna võlaõigusliku üürilepingu sõlmimine kinnistu suhtes ei ole kinnistu käsutamine, siis sellisel juhul ei saa kohaldada VÕS § 1037 lg 2, mis võimaldab kiita heaks õigustamata isiku käsutusi eseme suhtes. Kui üürilepingu ese on abikaasade ühisomandis ja üürilepingu on sõlminud üks abikaasa ilma teise nõusolekuta, siis ei ole välistatud nõusolekut mitteandnud abikaasa nõue saadud kasu väljanõudmiseks üürileandjalt kui kaudselt valdajalt VÕS § 1037 lg 1 alusel ja tema pahausksuse korral ka tulu väljaandmine VÕS § 1039 tingimustel. Sel juhul vastutavad üürnik ja üürileandja kattuvas osas hüvitise maksmise eest solidaarselt (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2). (p 39)
Kui ühing, kes on üürileandja, ei ole asjas menetlusosaline, siis ei saa kohus hagi tagamise korras kohustada kostjat (üürniku) tasuma üürilepingu alusel makstavat igakuist üüri kohtutäituri ametikontole, keelates sellega sisuliselt menetlusosalist üürnikuna maksta üüri üürileandjale. Kui üürileandja ei ole asjas menetlusosaline, ei saa kohtumäärus olla talle siduv, st üürileandja võiks nõuda lepingu alusel kostjalt üüri vaatamata sellele kohtumäärusele. TsMS § 378 (sh selle laialt sõnastatud lg 1 p 10) ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 14). (p 40)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. (p-d 23-25.1)
Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).
Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. (p 25.2)
Täitemenetluses saab asja väljanõudmise täitedokumenti uue valdaja vastu täita täitemenetluse seadustiku § 18 lg 1 tingimustel, mh kui valduse üleminek (olgu enne või pärast kohtulahendi tegemist) on tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. (p 32.3)
|
| 2-16-708/54
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.11.2018 |
|
TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 15.1). (p 20)
Töötajale teise töö pakkumise kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega vabadele töökohtadele (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). TLS § 89 lg 3 mõttes tähendab teise töö pakkumine, et tööandjal on kohustus pakkuda omal initsiatiivil töötajale konkreetseid töökohti, millel ta võimaldaks töötajal ilma töökohale kandideerimata töötamist jätkata. (p 17.1)
Teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd. Tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on võimeline tegema. TLS § 89 lg 5 ja lg 3 esimese lause järgi ei ole tööandjal olukorras, kus töösuhtes olev töötaja ei sobi vabale töökohale, kohustust töötajale seda tööd pakkuda. Sellisel juhul on tööandjal õigus korraldada vaba töökoha täitmiseks konkurss või võtta sellele uus töötaja ilma konkursita. Kui tööandja leiab aga, et töötaja sobib teisele töökohale, on tööandjal kohustus talle seda pakkuda (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10).
Tööandjal on kohustus pakkuda töötajale kõiki töökohti, sh, ka ajutiselt täitmata töökohti, mis on töölepingu ülesütlemise hetkel vabad ja seotud tööga, mida töötaja on võimeline tegema. Tööandjal on õigus otsustada, kas ta täidab olemasolevad vabad ametikohad. Lisaks on tööandjal õigus kaaluda, kas töötajale täiendusõppe korraldamine on mõistlik, st ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid (TLS § 89 lg 3; Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Tööandjal ei ole õigust mitte pakkuda vaba kohta, juhul kui ei esine eeltoodud mõjuvaid põhjuseid. Vabade kohtade täitmata jätmisel tuleb tööandjal TLS § 89 lg 3 teise lause järgi tõendada, et muudatused oleksid tööandjale põhjustanud ebaproportsionaalselt suuri kulusid (vt ka Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10).
Eesmärk vältida töölepingu lõpetamist on täidetud ka juhul, kui tööandja pakub töötajale sobivat tähtajalist tööd, sh ajutiselt äraoleva töötaja asendamise ajaks (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Teise töö pakkumise kontekstis tuleb ka ajutiselt täitmata töö- ja ametikohtade puhul hinnata, kas nende täitmine põhjustaks tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid. (p 17.2)
Kohus lõpetab töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 20; 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16). (p 18)
Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)
Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)
Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.
Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)
TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)
Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)
Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)
Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.
Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)
TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)
Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)
Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)
Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.
Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)
TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)
Nõudest loobumine tuleb nõuetekohaselt vastu võtta ning taotlus lahendada. (p 15)
|
| 2-16-19282/35
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.11.2018 |
|
Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 11; 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1). (p 21.1)
Kohus kohaldab VÕS § 127 lg-t 2 ise, kuivõrd hinnangu andmine viidatud sätte järgi on õiguse kohaldamine, mitte asjaolude tuvastamine (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 11). (p 13)
Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14).
VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-11, p 12; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 13.1)
Tasutud laenuintresse saab põhimõtteliselt pidada TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitatavaks. Hagi tagamise abinõu kohaldamisest või asendamisest tekkinud kahjuks võivad olla mh kannatanu kulutused, sh laenuintressi tasumine. (vt Riigikohtu 3. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p-d 14 ja 19). (p 13.2)
Seda, kas kindlat liiki ja suurusega otsene varaline kahju on konkreetsel juhul hüvitatav, tuleb hinnata VÕS § 127 alusel. Konkreetse asja asjaolude põhjal tuleb hinnata, kas hagejale tekkinud kahju ärahoidmine on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga, sh kas sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav ning kas selle hüvitamine vastaks seega pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele (p 13.3)
|
| 2-14-58411/148
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.12.2018 |
|
Tsiviilkohtumenetluses on üksnes poolel õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise TsMS §-s 229 nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendab. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on tõendiks mh tunnistaja ütlus.
Kui tunnistajad, kelle ülekuulamist hageja taotleb, saab hageja arvates anda ütlusi hageja nõuet kinnitavate või muude asja õigeks lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta, tunnistajate ülekuulamise taotlus on esitatud õigel ajal ning tegemist on lubatavate ja asjakohaste tõenditega TsMS § 238 tähenduses, peab kohus tunnistajad üle kuulama. (p 15.3)
TsÜS § 31 lg-st 5 tuleneb, et juriidilise isiku tsiviilõigussuhetes toime pandud rikkumiseks tuleb lugeda ka rikkumist, mille on juriidilise isiku huvides toime pannud juriidilise isiku organi, sh juhatuse liige, kelle tegevusel on äratuntav seos temale sisesuhtest tulenevate ülesannete täitmisega (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-17, p 11). Sealjuures võib juhtorgani liikme tegevus olla käsitatav juriidilise isiku enda tegevusena ka siis, kui juriidilise isiku juhtorgani liige ületab sellega oma sisesuhtest tulenevat pädevust või rikub talle sisesuhtest tulenevaid kohustusi. Olukorras, kus juriidilisel isikul on huvi käituda teise isiku õigusi rikkudes, saab eeldada, et ka tema juhatuse liikme tegevus on suunatud selle huvi realiseerimisele sõltumata sellest, kas juhatuse liige tegutseb oma sisesuhtest tuleneva pädevuse piires või ületab seda. Juriidilisel isikul on võimalik tõendada vastupidist, s.o et juhatuse liige tegutses isiklikes huvides. (p 16.2)
Muu isiku kui oma organi liikme tegevuse eest võib juriidiline isik vastutada VÕS § 1054 lg-te 1-3 alusel, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses või kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel või kui teine isik teeb tema ülesandel mingi toimingu. (p 16.3)
TsMS § 457 lg 1 ja § 461 lg 1 kohaselt koostoimes § 463 lg-ga 2 on jõustunud kohtumäärus, sh hagi tagamise määrus menetlusosalistele kohustuslik ja seda tuleb täita. Poolel on õigus nõuda TsMS § 206 lg 3 esimese lause järgi kohtulahendi sundtäitmist, algatades sissenõudja avalduse alusel TsMS § 461 lg 3 ja TMS § 2 lg 1 p 1 järgi täitemenetluse (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 16). (p 17.1)
Kui kostja rikkus kohtumäärustest tulenevaid kohustusi, võib hagejal olla kostja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Kui hagejal tekkinud kahju on VÕS § 1045 lg 3 järgi hõlmatud võimalike rikutud kaitsenormide (TsMS § 206 lg 3, § 457 lg 1, § 461 lg 1 ja § 463 lg 2) kaitse-eesmärgiga ning kostja on kaitsenormi rikkumises süüdi (VÕS § 1043 ja § 1050), siis on selle kaitsenormi rikkumisega tekitatud kahju hüvitatav ka VÕS § 127 lg 2 järgi. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi. VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kahju tekitamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks piisab, kui kaitsenormi vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 14.1).
Kui asjaolud annavad alust käsitada kostja tegevust heade kommete vastase tahtliku käitumisena, millega kostja tekitas hagejale tahtlikult kahju (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika), siis on hageja kahjuhüvitise nõue kvalifitseeritav VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. (p 17.1)
|
| 2-10-12908/156
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.02.2019 |
|
Kui lepingupool annab avaldusega teisele poolele võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja ning ühtlasi ka taganeb lepingust, siis saabub taganemisavalduse tagajärg pärast avalduses ette nähtud tähtaja möödumist automaatselt ja uut taganemisavaldust ei pea esitama. (p 13.2)
Üleantu väärtuse tuvastamisel lähtutakse poolte kokkulepitud hinnast. Üleantu väärtuse tuvastamisel ei ole nähtud ette võimalust arvestada lepingus määratud hinnast maha töös esinenud puuduseid ja nende kõrvaldamise kulu. (p 14.2) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo nr 2-20-9750/61, p 33)
Hagejal on kohustus tõendada, et pooled olid tööde, mille väärtuse hüvitamist ta VÕS § 189 lg 2 alusel hageja nõuab, tegemises kokku leppinud ja neid tehti seega lepingu alusel. (p 14.3)
Kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu otsustada. (p 15)
Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt lisatöödega (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) seotud kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu nende tegemise eest, peab lisatööde tegemine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele. Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ning § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (VÕS § 1023 lg 3). (p 15.1)
Kui käsundita asjaajamisest tuleneva nõude olemasolu sõltub muu hulgas sellest, kas asjaajamine (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) vastas teise isiku tegelikule või eeldatavale tahtele või kas teine isik kiitis selle heaks, tuleb arvestada, et käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud. Samas võib soodustatu avaldada oma tahet VÕS § 1018 lg 1 p 2 tähenduses või kiita asjaajamise heaks VÕS § 1018 lg 1 p 1 tähenduses ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes ning TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatud juhul ka vaikimisega. (p 15.2)
Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3)
Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3)
|
| 2-14-23161/207
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.02.2019 |
|
Asja uuesti läbivaatavale kohtule on TsMS § 658 lg 2 järgi kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaal- ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, kuivõrd selles osas ei ole ringkonnakohtu lahendi seisukohad maakohtule siduvad. (p 16.1)
Ka tehnorajatise asukoha määramisel peab kohus sarnaselt AÕS § 156 lg-ga 1 arvestama kõikide asjaoludega ning kaaluma mõlema poole huve. (p 18)
Tehnorajatisega koormatava kinnisasja omanikul on õigus saada AÕS § 158 lg 3 järgi tasu tehnovõrgu talumise eest ning tasu määrates saab lähtuda põhimõtteliselt samadest asjaoludest, nagu juurdepääsu puhul. (p 19.2)
Kohtulahendi resolutsiooni tuleks tasu juurdepääsu ja tehnorajatise eest märkida eraldi kooskõlas AÕS § 156 lg-ga 1, § 158 lg-ga 3 ja TsMS § 442 lg-ga 5. (p 19.4)
|
| 2-18-17167/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.04.2019 |
|
Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13)
Esialgse õiguskaitse määruse täidetavuse osas kohaldub TsMS § 467 lg 5. Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus tuleb puudutatud isikule kätte toimetada, küll aga ei sõltu sellest määruse täidetavus. (p 14)
Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13)
PsAS § 13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 teine lause ei eelda esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks 40 päevani uue taotluse esitamist, vaid üksnes psühhiaatri täiendavat arvamust.
Ühes esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses võib paluda isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist nelja päeva vältel ja ka esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani. Sellise esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab rahuldada siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. (p 21)
Haigla õigust esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus ei mõjuta PsAS § 13 lg 11, sest see säte ei reguleeri esialgse õiguskaitse pikendamist. (p 22)
|
| 2-17-14496/66
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.06.2019 |
|
Olukorras, kus poolte õigussuhte olemasolu või puudumine sõltub sellest, kas hagejal on õigussuhe isikuga, kes ei ole vaidluses menetlusosaliseks, saab hageja kostja vastu esitatud tuvastushagis tugineda sellele, et tal on menetlusvälise isikuga kehtiv leping.
Võrguteenuse osutamise lepingu kehtivuse hindamine müügilepingu kehtivuse alussuhtena ei eelda seda, et hageja oleks esitanud hagi ka võrgulepingu pooleks oleva isiku vastu. Võrguteenuse osutamise lepingu kehtivust müügilepingu kehtivuse eeldusena saab hinnata ka siis, kui võrguteenuse osutaja ei ole menetlusosaline. (p-d 12 ja 14)
|
| 2-13-6457/143
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.06.2019 |
|
VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 alusel võiks hüvitamisele kuuluda kahju, mida klient kandis seetõttu, et ta advokaadi tegevuse tagajärjel jäi ilma võimalusest esitada nõuded oma lepingupartneri vastu. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 saab sellise nõude rahuldada aga üksnes juhul, kui klient tõendab, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud. (p 18)
VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 järgi on hüvitatavad vastaspoole menetluskulud. Menetluskulude hüvitatavus sõltub sellest, milline on konkreetselt advokaadile etteheidetav rikkumine ning kuidas see on põhjuslikus seoses menetluskulude kandmisega VÕS § 127 lg 4 järgi. Eelkõige võib advokaat vastutada vastaspoole menetluskulude kandmise eest siis, kui advokaadi hooletuse tõttu lõppes kohtuvaidlus kaotusega, kuid hoolsa tegutsemise korral oleks lõpptulemus kliendi jaoks olnud positiivne, st hagi oleks vähemalt osaliselt rahuldatud. Vastaspoole menetluskulud võivad kuuluda hüvitamisele ka juhul, kui advokaadi kohase hoolsusega tegutsemise korral ei oleks klient üldse kohtusse pöördunud. See tähendab, et kui advokaat rikkus oma kohustusi sellega, et sai aru või pidi aru saama, et kliendi soovitud tulemust ei olegi võimalik saavutada, ning seda kliendile ei selgitanud. (p-d 19-20)
VÕS § 127 lg-d 1 ja 2 võimaldavad hüvitada kliendile menetluskulude sissenõudmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulud. Samuti on sellised täitemenetluse kulud hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja võivad olla põhjuslikus seoses advokaadi hoolsuskohustuse rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). (p-d 21, 43)
Käsunduslepingujärgse tasu ettemakse saab tagasi nõuda lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise tagajärjel tekkinud tagasitäitmise võlasuhte raames (vt VÕS § 195 lg 5, §-d 189-191). Käsunduslepingu lõppemise korral tuleb järgida ka VÕS §-s 629 sätestatut. Samuti on osaliselt mittekvaliteetse töö korral võimalik VÕS § 112 alusel vastavalt tasu alandada ja enam makstu tagasi nõuda. Viidatud regulatsioonist tulenevalt ei ole õige ja puudub ka vajadus nõuda ettemakse tagastamist kahjuhüvitisena. (p 22)
Õigusteenuse osutajana peab nõustama ja juhendama klienti selles, milline ekspertiis oleks asjakohane, milliseid küsimusi tuleks eksperdi käest küsida ja kes võiks olla asjakohane ekspert. (p 25)
Kui esindaja leiab, et kliendi huvides on mõne õiguskaitsevahendi kasutamine, siis lähtuvalt üldiselt tunnustatud kutseoskustest tuleb vandeadvokaadil nõuete esitamisel lähtuda seaduses sätestatud eeldustest. (p 27)
Vandeadvokaat ei saa isiku ebakvaliteetset esindamist põhjendada üksnes sellega, et klient oli oma seisukohtades veendunud ning jäi oma seisukohtade juurde. Ka advokaadi ja kliendi suhetes antud juhistele kohaldub VÕS § 621. (p 28)
Esindaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul võimalik hinnata esindaja töö nõuetelevastavust sõltumata sellest, et kaebemenetluses oleks kõrgema astme kohus võinud otsuse tühistada. Õigusteenus peab olema VÕS § 620 lg 2 nõuetele vastav ka ühe kohtuastme menetluse piirides. Vaatamata edasikaebamise võimalusele peab vandeadvokaat tegema endast kõik mõistlikult võimaliku, et juba maakohtus oleks kõik hagi rahuldamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitatud. (p 30)
Majandus- ja kutsetegevuses õigusteenust osutav vandeadvokaat ei saa tugineda oma vastutusest vabanemiseks sellele, et hageja oleks pidanud tema taotlusi parandama kohe kohtumenetluse ajal. Klient ei pea kohe kohtuistungil aru saama, kas ja millised vandeadvokaadi menetlustoimingud on kokkuvõttes tema jaoks kahjulikud. (p 31)
Menetlusosalise esindaja, sh advokaat ei vastuta tunnistaja ütluste eest, mis lõppastmes võivad olla ka menetlusosalisele kahjulikud. Advokaat ei saa üldjuhul vastutada selle eest, et kohtu või teise poole küsimuste tulemusel selgub ütlustest mõni asjaolu, mida kohus hindab hiljem esindatava kahjuks. (p 37)
Hageja nõue (TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes) on algusest peale esitatud raha väljamõistmiseks. Isegi kui kohus oleks kohtulahendi põhjendamiseks kasutanud väiteid, mida hageja ei esitanud, siis ei kujutaks see endast haginõude piiride ületamist. (p 34)
|
| 2-16-19005/66
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.09.2019 |
|
Hagita menetluses lahendatakse mh kaasomaniku hüvitisnõuded AÕS § 71 lg 2 alusel (vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 10).
Kui kohus vaatab TsMS § 613 lg 4 alusel TsMS § 613 lg-s 1 nimetatud asja läbi hagimenetluses, tuleb selle asja läbivaatamisel järgida hagita menetluse reegleid, mh menetlusosaliste kohta sätestatut (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-13, p 20)
Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)
Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)
Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks, kuid kohtul tuleb võtta selle kohta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba menetlusosalise menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt selle kohta Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). (p 13)
Kohus võib jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja kasutuseeliste hüvitamise nõude korteriomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda, rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. (p 14)
Kui hageja on esitanud oma nõude erinevatel õiguslikel alustel, kuid kohus annab vaheotsuses hinnangu vaid osade hageja nõuete aegumisele, siis ei mõjuta vaheotsus kohtu kohustust hinnata järgnevas menetluses, kas hageja nõude rahuldamine on võimalik ka nendel õiguslikel alustel, milliseid kohus vaheotsuse tegemisel ei käsitlenud. (p 13)
Pärast aegumise kohta tehtud vaheotsuse jõustumist ei saa menetlusosaline enam järgnevas menetluses aegumist puudutavaid vastuväiteid esitada. (p 16)
|
| 2-17-8667/53
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.09.2019 |
|
Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363/52, p 18):
· maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse;
· menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse;
· täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (p 11.2)
Kohtulahend peab vastama täielikult TsMS § 442 lg-le 8. Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt liigendatud, mh nt punktide ja alapunktide abil, ning selles kasutatud erialakeel esitatud võimalikult üldarusaadaval kujul (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-16, p 18). (p 12)
Riigikohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kui ringkonnakohus ei ole kontrollinud apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse võtmise järel kaebust lahendanud (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477/38, p 12). (p 11.4)
|
| 2-16-9434/88
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.10.2019 |
|
Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14)
Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda, saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)
Halduri ülesanne on leppida kokku pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata.
Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19)
Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21)
Ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja kulgema hakkamine eeldab PankrS § 122 lg 5 mõttes, et pankrotivõlgniku abikaasa on saanud teada või pidanud teada saama sellest, et ühisvaras olevad esemed on PankrS § 126 kohasesse pankrotivara nimekirja kantud. (p 18)
PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja möödumine ei muuda pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara hulka kuuluvaid esemeid võlgniku lahusvaraks. See tähendab, et abikaasade ühisvaras olevad esemed jäävad nende ühisvaraks ka pärast seda, kui ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg on möödunud. (p 21)
Halduri ülesanne on leppida kokku pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata. Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19)
Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21)
Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)
Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14)
Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
|
| 2-16-11216/75
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.11.2019 |
|
TsMS § 368 lg-st 1 tulenevalt on olukorras, kus vaieldakse selle üle, kas osanike otsus on vastu võetud, hagejal osanikuna õiguslik huvi tuvastada, kas otsus on vastu võetud või mitte. Seega on osanikul õigus esitada ka tuvastushagi, paludes tuvastada, et vaidlusalust otsust ei ole vastu võetud.
Kui leiab kinnitust, et otsuseid ei ole vastu võetud, siis ei saa enam tekkida küsimust otsuste tühisusest või nende kehtetuks tunnistamisest. Seetõttu tuleb esmalt hinnata, kas otsused on vastu võetud. (p 14)
Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda TsÜS § 67 lg-s 1 nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 21). Eeltoodu kohaldub ka osanike otsuse olemasolu hindamisel. (p 15)
Kui osanik palub tuvastada, et osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis märgitud otsust ei ole vastu võetud ja kohus leiab, et see nõue tuleb rahuldada, ei saa kohus otsuse reolutsioonis tuvastada, et „osanikud ei hääletanud otsuse poolt“ või et „osanikud ei hääletanud otsuse vastu“, kuna sellise tuvastuse tulemusena ei ole arusaadav, kas kohus leidis, et otsuse võtsid vastu valed isikud või et päevakorda pandud küsimuses hääletasid küll õiged isikud, kuid vastu võeti protokollis märgituga vastupidine otsus. Sellele lisaks saaks valesti kindlaks tehtud hääletustulemuse tagajärjeks (eeldusel, et otsuse tegemisel hääletasid selleks õigustatud isikud) olla vaid otsuse kehtetuks tunnistamine, mitte aga otsuse puudumise tuvastamine (vt sarnase olukorra kohta mittetulundusühingu üldkoosoleku otsuse vaidlustamise korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 23)
Aktsiate üleandmise käsutustehingu heade kommete vastasusele saab tugineda lepingupooleks mitte olev aktsionär, kelle õigusi aktsionäride üldkoosolekul otsustatu mõjutas, kuna tal on õigustatud huvi teada, kas aktsionäride üldkoosoleku otsus on kehtivalt vastu võetud (Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11). Sama kohaldub ka osaniku õigustatud huvi kohta. (p 17)
Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Kuigi üldjuhul on omandi üleandmise kohta sõlmitud asjaõigusleping õiguslikult neutraalne ega saa olla vastuolus heade kommetega, võib see erandina siiski nii olla, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26; Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30-31). (p 19)
Kui osanik palub tuvastada, et osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis märgitud otsust ei ole vastu võetud ja kohus leiab, et see nõue tuleb rahuldada, ei saa kohus otsuse reolutsioonis tuvastada, et „osanikud ei hääletanud otsuse poolt“ või et „osanikud ei hääletanud otsuse vastu“, kuna sellise tuvastuse tulemusena ei ole arusaadav, kas kohus leidis, et otsuse võtsid vastu valed isikud või et päevakorda pandud küsimuses hääletasid küll õiged isikud, kuid vastu võeti protokollis märgituga vastupidine otsus. Sellele lisaks saaks valesti kindlaks tehtud hääletustulemuse tagajärjeks (eeldusel, et otsuse tegemisel hääletasid selleks õigustatud isikud) olla vaid otsuse kehtetuks tunnistamine, mitte aga otsuse puudumise tuvastamine (vt sarnase olukorra kohta mittetulundusühingu üldkoosoleku otsuse vaidlustamise korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 23)
Käsutustehingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda sellise tehingu tühisusele, mis mõjutab tema õigusi (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 13 ja 14; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20). Aktsiate üleandmise käsutustehingu heade kommete vastasusele saab tugineda lepingupooleks mitte olev aktsionär, kelle õigusi aktsionäride üldkoosolekul otsustatu mõjutas, kuna tal on õigustatud huvi teada, kas aktsionäride üldkoosoleku otsus on kehtivalt vastu võetud (Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11). Sama kohaldub ka osaniku õigustatud huvi kohta. (p 17)
Kui osanikul on õigustatud huvi tugineda mitterahalise sissemakse üleandmise lepingute tühisusele ja kohus tühisuse ka tuvastab, siis on tühiste käsutustehingute tagajärjeks see, et tühise lepingu teine pool ei ole saanud osaühingu osanikuks, kuna osad ei ole osanikelt temale üle läinud (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 12). (p 22)
|
| 2-17-1725/117
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.11.2019 |
|
Vt ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõuete eelduste kohta nt Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 13. (p 11)
TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (TsMS § 198 lg 1 p 1), st kui isik ei ole selle menetluse osaline, ei ole asjas tehtav otsus talle jõustumise korral kohustuslik (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-2982/15, p 15; 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 12; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 15.3; 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19). (p 12)
Ühes tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsused võivad olla teises tsiviilasjas dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 2 mõttes. See ei tähenda aga, et menetlusosaline ei võiks eelmises asjas esitatud tõendeid eraldiseisvate tõenditena esitada, kui ta leiab, et neid ei ole piisavalt käsitletud. (p 12)
Lisaks eelmises tsiviilasjas tehtud lahenditele kui dokumentaalsetele tõenditele tuleb kohtul TsMS § 232 lg 1 järgi hinnata ka kõiki teisi tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. (p 12)
Kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (vt ka Riigikohtu 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 9; 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15). Kohus ei saa menetlusosalise tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist põhjendada üksnes sellega, et kohus on samade asjaolude tõendamise osas rahuldanud menetlusosalise enda ülekuulamise taotluse. (p 12)
ÄS § 181 lg 3 kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu kohta, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Osanike nõusolek ÄS § 181 lg 3 esimese lause mõttes on tehingu tegemiseks mh vajalik juhul, kui tehingu teiseks pooleks on juhatuse liikme ja tema abikaasa 100%-lise kontrolli all olev äriühing. Osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks on sätestatud huvide konflikti vältimise eesmärgil, sest juhatuse liikmel võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve, mis on sellises olukorras potentsiaalseks lepingupartneriks oleva äriühingu majanduslike huvidega suurel määral sarnased (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 10).
Huvide konflikti vältimise eesmärgil saab ÄS § 181 lg 3 kohalduda ka olukorras, kus äriühingu juhatuse liige on lepingupartneriks oleva äriühingu ainuosanik ja ainus juhatuse liige. (p 15.1)
Osanike nõusoleku kindlakstegemisel ÄS § 181 lg 3 järgi ei ole tingimata vajalik, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena. Osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks võib olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka pärast ehk heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes (Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p-d 16-17). Kui osaühingu osanikuks on juriidiline isik, tuleb osaniku nõusoleku tuvastamisel lähtuda selle juriidilise isiku esindamise üldistest reeglitest. Seega tuleb lisaks kirjalike tahteavalduste olemasolu tuvastamisele hinnata, kas isikutel, kes tahet avaldasid, oli juriidilistest isikutest osanike esindamise õigus. ÄS § 177 lg 1 järgi ei saa osanik hääletada (tahet avaldada), kui otsustatakse temaga tehingu tegemist (Riigikohtu 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p-d 16-17). (p 15.2)
|
| 2-18-10073/22
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.11.2019 |
|
Puudutatud isikule hüvitatavaks menetluskuluks TsMS § 175 lg 1 järgi ei ole enne avaldaja määruskaebuse menetlusse võtmist tehtud toimingute kulu. Samuti ei ole põhjendatud nõuda avaldajalt puudutatud isiku ja advokaadi vahelise suhtluse kulude hüvitamist. Põhjendatud ega vajalik ei ole ka menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu (Riigikohtu 11. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 27.05.2020, nr 2-18-7550/80)
Olukorras, kus üks korteriomanik kasutab kaasomandis olevat hooneosa ilma õigusliku aluseta, võivad korteriomanikud otsustada häälteenamusega teha korteriühistu juhatusele ülesandeks teha toiminguid selle korteriomaniku õigusliku aluseta kasutuse lõpetamiseks. Korteriomanikud võivad teostada oma õigusi korteriühistu kaudu. (p 18)
Korteriomanike õigus kasutada kaasomandit ja otsustada kaasomandi eseme tavapärase valitsemise küsimuste üle tuleneb KrtS-ist ega sõltu asjaolust, kas korteriomanikud on nende omandis oleva kaasomandi valdajad. (p 19)
Üllatava lahendi tegemise keeld tähendab, et kohus ei tohi rajada otsust asjaoludele, mille kohta ei ole menetlusosalistel olnud võimalust seisukohta avaldada. Üllatamine saab olla alama astme kohtu lahendi tühistamise aluseks juhul, kui menetlusosaline oleks käitunud teisiti, kui ta oleks vaidlusalusele asjaolule tuginemisest teadnud ja kui tema menetluslik käitumine oleks toonud kaasa või võinud tuua kaasa asja teistsuguse lahendamise. (p 17)
Otsust millega korteriomanikud otsustavad muuta või lõpetada korteriomaniku kehtiv erikasutusõigus, ei pea korteriomanik vaidlustama. Kuna erikasutusõigust saab lõpetada üksnes puudutatud korteriomaniku nõusolekul, ei ole ilma tema nõusolekuta tehtud erikasutusõiguse lõpetamise otsusel toimet. (p 12)
Kaasomandis oleva ruumi kasutusotstarbe määramine ning kaasomandis olevas ruumis asuva keldriboksi lammutustööde tellimise üle otsustamine on tavapärase valitsemise raamesse jääva küsimuse üle otsustamine KrtS § 35 tähenduses, mida korteriomanikud võivad otsustada häälteenamusega. (p-d 12 ja 13)
Küsimusi, mida saab otsustada korteriomanike häälteenamusega, saab korduskoosolekul vastu võtta korduskoosolekul osalenud korteriomanike häälteenamusega. (p 14)
Olukorras, kus üks korteriomanik kasutab kaasomandis olevat hooneosa ilma õigusliku aluseta, võivad korteriomanikud otsustada häälteenamusega teha korteriühistu juhatusele ülesandeks teha toiminguid selle korteriomaniku õigusliku aluseta kasutuse lõpetamiseks. Korteriomanikud võivad teostada oma õigusi korteriühistu kaudu. (p 18)
Korteriomanike õigus kasutada kaasomandit ja otsustada kaasomandi eseme tavapärase valitsemise küsimuste üle tuleneb KrtS-ist ega sõltu asjaolust, kas korteriomanikud on nende omandis oleva kaasomandi valdajad. (p 19)
|
| 2-17-14925/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2019 |
|
Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused peavad olema omavahel kooskõlas (vt nt Riigikohtu 22. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18582/47, p 10; 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15; 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 10)
Olukorras, kus võlgniku hinnangul on täitemenetlus mingil põhjusel lubamatu, saab ta TMS § 221 alusel esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. (p 14)
|
| 1-12-5921/425
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.12.2019 |
|
Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p-d 23 ja 25)
Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, tühistab Riigikohus tulenevalt TsMS § 692 lg-st 4 ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see TsMS § 456 lg 4 lg 2 järgi vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). (p 25)
TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
KrMS § 15 lg 1 sätestab kriminaalmenetluse olulise põhimõttena kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi. Selle kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel on oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. (RKKKo 3-1-1-89-12, p 6.) See põhimõte ei ole aga absoluutne ning võimaldab reservatsioone, kui samal ajal on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-48-11, p 17). (p 11)
KrMS § 381 lg 1 annab kannatanule õiguse esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Seadus ei reguleeri eraldi seda, kuidas toimub hagi lahendamine kriminaalmenetluses pärast seda, kui süüdimõistev otsus on jõustunud. Kuna sellist eriregulatsiooni ei ole, tuleb üldjuhul jätkata asja menetlemist senises korras, s.o samas menetlusliigis (RKKKm 1-17-2291/43, p 20). (p 12)
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 2961). (p 13)
KrMS § 381 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)
Kui süüdimõistev otsus on kriminaalasjas jõustunud ning lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, ei kanna kaitsja ja prokurör selles menetluses enam sama rolli, nagu neil oli süüküsimuse lahendamisel. Asjakohane on analoogia KrMS § 310 lg-ga 3, mis võimaldab tsiviilhagi kriminaalasja raames eraldiseisvalt menetleda. Viidatud paragrahvi 4. lõike kohaselt jätkab kohus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi menetlemist ning 5. lõike järgi on sellisel juhul kohtumenetluse pooled kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kelle õiguste või kohustuste üle selles menetluses võidakse otsustada. Prokuratuur on menetluse pooleks üksnes juhul, kui kannatanu on avaliku võimu kandja ja nõude kannatanu nimel on esitanud prokurör. (p 15)
Tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses peab toimuma sarnaselt asja lahendamisega tsiviilkohtumenetluses ning selliselt, et lõpptulemus ei sõltuks menetluse liigist (kriminaal- või tsiviilkohtumenetlus). Kui süüdimõistev otsus kriminaalasjas on jõustunud ning kohus lahendab üksnes hagisid, ehk siis olukorras, kus süüdimõistetu kannab menetluses pelgalt kostja rolli, ei saa eeldada, et talle peaksid laienema kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud kriminaalsüüdistusega silmitsi seisvale süüdistatavale. Vastupidine seisukoht võiks viia vastuoluni tsiviilõiguses kehtiva üldise poolte võrdsuse põhimõttega (TsMS § 7). (p 16)
Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)
Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)
Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Selle lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsiooni põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet või on tehtud otsus isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Ringkonnakohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Seega on ringkonnakohus üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) (p 23)
TsMS § 456 lg 4 ls 2 järgi kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p 25)
TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 2961). (p 13)
KrMS § 381 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)
Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)
Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)
|
| 2-16-14644/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.03.2020 |
|
TsÜS § 146 lg 2 esimesest lausest tulenev viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ehitise projekteerimise töövõtulepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mille alus on projekteerimisviga, mis on põhjustanud ehitise puuduse. (p 13)
Nimetatud nõue aegub TsÜS § 146 lg 2 esimese lause ja VÕS § 651 lg 1 järgi viie aasta möödumisel projekti valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis projekti vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. (p 14)
Töövõtulepingu pooled võivad (kui tellija ei ole tarbija, vt VÕS § 657 lg 1) kokku leppida ka VÕS §-s 651 sätestatust erinevas aegumistähtaja alguses. Samuti võivad pooled kokku leppida seadusest erinevas aegumistähtajas, arvestades mh TsÜS §-s 145 ja VÕS § 42 lg 3 p-st 9 tulenevaid piiranguid. (p 15)
Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)
Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)
Töö ülevaatamise kohustus VÕS § 643 mõttes ei sisalda endas üldjuhul tellija kohustust teha tehtud tööle ekspertiis, kui see väljub tavapärase hoolsuskohustuse raamest. (p 18)
TsÜS § 160 lg 2 p-i 6 tuleb tõlgendada selliselt, et aegumine loetakse analoogselt hagi esitamisega peatunuks kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamisest kohtusse eeldusel, et kohus selle kolmandale isikule kätte toimetab (vt hagi esitamise tagajärjel nõude aegumise peatumise kohta nt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 32). (p 19)
Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping, mis on lahutamatult seotud ehitamise ja ehitisega. (p 13)
Vaheotsuse tegemine ehitise puuduse tõttu projekteerimise töövõtulepingust tuleneva nõude aegumise kohta ei pruugi olla põhjendatud, kui kohus ei ole tuvastanud, kas ehitise puuduse tingis projekteerimisviga, ja kui ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) on möödunud vähem kui viis aastat. (p 17)
|
| 2-17-3860/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.03.2020 |
|
Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping. Kui projekteerimisel tehakse viga, võib projekteerimisviga tuua kaasa ehitise puuduse TsÜS § 146 lg 2 mõttes.
TsÜS § 146 lg 2 esimesest lausest tulenevalt kohaldub viieaastane aegumistähtaeg ehitise projekteerimise töövõtulepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mille alus on projekteerimisviga, mis on põhjustanud ehitise puuduse (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 13). (p 13)
Projekteerimislepingust tulenev nõue, mille aluseks on projekteerimisviga, mis toob kaasa ehitise puuduse, aegub TsÜS § 146 lg 2 esimese lause ja VÕS § 651 lg 1 järgi viie aasta möödumisel projekti valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis projekti vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 14). (p 14)
Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 16). (p 16)
Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping, mis on lahutamatult seotud ehitamise ja ehitisega. (p-d 13 ja 15)
Töö ülevaatamise kohustus VÕS § 643 mõttes ei sisalda endas üldjuhul tellija kohustust teha tehtud tööle ekspertiis, kui see väljub tavapärase hoolsuskohustuse raamest (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 18). (p 17)
Vaheotsuse tegemine ehitise puuduse tõttu projekteerimise töövõtulepingust tuleneva nõude aegumise kohta ei pruugi olla põhjendatud, kui kohus ei ole tuvastanud, kas ehitise puuduse tingis projekteerimisviga, ja kui ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) on möödunud vähem kui viis aastat (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 17). (p 16)
|
| 2-16-9796/46
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.04.2020 |
|
TsMS § 442 lg 8 esimesest lausest tulenevalt eeldab asja lahendamine pooltevahelise suhte õiguslikku kvalifitseerimist ja õiguslikule kvalifikatsioonile vastava normi eelduste kontrolli. Kohus peab otsuses viitama õigusnormile, millele ta oma järeldused rajas. (p 12)
|
Facebook
Twitter