3-2-1-79-06
|
Riigikohus |
03.10.2006 |
|
"Menetlust lõpetava" määrusena tuleb TsMS § 661 lg 2 tähenduses mõista kõiki hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse, mh registriasjades kandeavalduste lahendamise määrusi, mille peale on esitatud määruskaebus. "Menetlust lõpetavat" määrust ei tule mõista kitsalt "menetluse lõpetamise" määrusena TsMS § 428 tähenduses.
Ringkonnakohus vaatab hagita menetluses tehtud menetluse lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse läbi ja lahendab kolmeliikmelises koosseisus.
Kohtunikuabi või kohtunik ei pea kandemääruse puhul määruskaebuse rahuldamata jätmist eraldi põhjendama. Kaevata sellise määruse peale ei saa. Küll peab toimikumaterjalide järgi olema võimalik tuvastada, et nii kohtunik kui kohtunikuabi on määruskaebuse alusel määrust kontrollinud. Selleks piisab lühikesest TsMS § 465 lg 1 nõuetele vastavast määrusest kaebuse edasisaatmise kohta. Sellist määrust ei pea menetlusosalistele edastama, kuna see nende õigusi ei puuduta. Küll tuleb eraldi motiveerida kaebuse rahuldamist. Eelnev kehtib ka muude kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemisel TsMS § 663 lg 5 järgi.
"Menetlust lõpetava" määrusena tuleb TsMS § 661 lg 2 tähenduses mõista kõiki hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse, mh registriasjades kandeavalduste lahendamise määrusi, mille peale on esitatud määruskaebus. "Menetlust lõpetavat" määrust ei tule mõista kitsalt "menetluse lõpetamise" määrusena TsMS § 428 tähenduses.
TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt saab käibemaksu õigusabikulult välja mõista vaid siis, kui menetlusosaline ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja ta kinnitab seda kohtule.
Kohtu või muu pädeva asutuse või isiku seatud käsutuskeelu rikkumine toob kaasa nii keeldu rikkuva käsutustehingu kui ka nt täitemenetluses vara müümise tühisuse. Sellest tulenevalt on kord juba sama vara käsutamise keelamise tagajärjeks ka see, et ka kohtu kohaldatud hilisemad käsutamise keelud on tagajärjetud.
Keelumärge keelab AÕS § 63 lg 2 järgi vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Siiski ei mõjuta keelumärke kinnistusraamatusse kandmine või kandmata jätmine iseenesest TsÜS § 88 lg-t 1, st käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on ikkagi tühine ning selle alusel kinnistusraamatusse tehtud võimalik kanne seega ebaõige.
TsÜS § 88 lg-st 2 tuleneb et käsutuskeeld saab puudutada üksnes neid õigusi, mille kohta on keeld antud. Kui kinnisasja omanikul on keelatud kinnisasja käsutada, ei saa see puudutada kolmandaid isikuid, kellel on kinnisasjale mõni piiratud asjaõigus, mis on seatud kinnisasjale enne käsutuskeelu andmist, kuna need õigused on juba tekkinud ja nende käsutamise keelamiseks tuleb saavutada käsutuskeeld õiguste omajate suhtes.
Keelumärge keelab AÕS § 63 lg 2 järgi vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Siiski ei mõjuta keelumärke kinnistusraamatusse kandmine või kandmata jätmine iseenesest TsÜS § 88 lg-t 1, st käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on ikkagi tühine ning selle alusel kinnistusraamatusse tehtud võimalik kanne seega ebaõige. Keelumärge ei omanda iseenesest järjekohta kinnistusraamatus ega taga mingit kinnistusraamatusse kantavat õigust. Mitme erineva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse ei ole lubatud.
TMS § 160 lg-s 1 nimetatud keelumärke all peetakse esmajoones silmas kohtutäituri poolt täitemenetluse käigus TMS § 142 lg 1 ja § 145 alusel seatud keelumärget, mis tuleb täitemenetluse lõppedes eesmärgi äralangemise tõttu kustutada.
Kuigi keelumärkel ei ole kinnisasjaõiguste suhtes järjekorrasuhet, tuleneb TMS § 160 lg-st 1 koostoimes TsÜS § 88 lg-ga 2, et pakkumise parimaks tunnistamisega lõpeb ka keelumärke toime, kui keelumärge on kantud kinnistusraamatusse hiljem kui sissenõudja nõuet tagav asjaõigus ja asjaõiguse teostamisega vahetub kinnisasja omanik sõltumata keelumärkest. Seega tuleb keelumärge kinnistusraamatust kustutada, kuna see ei saa kehtida kinnisasja enampakkumisel omandanu suhtes. Kuid eelnev kehtib vaid juhul, kui täitemenetlus toimub enne käsutuskeelu seadmist kinnisasjale seatud asjaõiguse realiseerimiseks. Muu täitemenetlus omaniku suhtes on TsÜS § 88 lg 1 teise lause järgi välistatud, kuna see rikuks seatud käsutuskeeldu.
Kuigi TsMS § 149 lg 4 järgi tagastatakse tasutud kassatsioonikautsjon vaid Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, kehtib see TsMS § 150 lg 1 p 3 analoogiat kohaldades ka hagi või avalduse läbi vaatamata jätmise korral, aga TsMS § 150 lg 1 p 2 analoogiat rakendades ka nt vormipuudustega esitatud avalduse Riigikohtu menetlusse võtmata jätmisel ja esitajale tagastamisel.
Menetlusosaline ei või TsMS § 200 lg 2 järgi oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väheste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat menetlusosalist võib kohus sama sätte järgi trahvida. Selleks ei ole vaja menetlusosalist antud asjaoludel eelnevalt hoiatada TsMS § 46 lg 2 järgi.
|
| 3-2-1-130-06
|
Riigikohus |
18.12.2006 |
|
Menetlust lõpetava määrusena tuleb TsMS § 661 lg 3 tähenduses mõista kõiki hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse, sh registriasjades kandeavalduste lahendamise määrusi, mille peale on esitatud määruskaebus. Menetlust lõpetavat määrust ei tule mõista kitsalt menetluse lõpetamise määrusena TsMS § 428 tähenduses.
TsMS § 666 lg 3 järgi vaatab hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse läbi ja lahendab ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis.
TsMS §-s 599 nimetatud kaebetähtaeg kehtib üksnes määruskaebuse esitamisel maakohtu määruse peale ning TsMS § 698 lg 2 järgi on ringkonnakohtu määruse üldiseks vaidlustamise tähtajaks 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates.
TsMS § 667 lõikest 4 järeldub, et ringkonnakohtu määrus määruskaebuse kohta tuleb menetlusosalistele kätte toimetada ka juhul, kui seda ei saa edasi kaevata.
TsMS § 654 lõikest 6 ja §-st 659 tulenevalt ei pea ringkonnakohus oma määrust põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus peab sel juhul märkima, et nõustub esimese astme kohtu lahendi põhjendustega.
Menetlust lõpetava määrusena tuleb TsMS § 661 lg 3 tähenduses mõista kõiki hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse, sh registriasjades kandeavalduste lahendamise määrusi, mille peale on esitatud määruskaebus. Menetlust lõpetavat määrust ei tule mõista kitsalt menetluse lõpetamise määrusena TsMS § 428 tähenduses.
TsMS §-s 599 nimetatud kaebetähtaeg (30 päeva alates määruse kättetoimetamisest) kehtib üksnes määruskaebuse esitamisel maakohtu määruse peale ning et ringkonnakohtu määruse peale edasikaebamise tähtaega reguleerib TsMS § 698 lg 2, mille järgi on ringkonnakohtu määruse üldiseks vaidlustamise tähtajaks 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates.
Tulenevalt TsMS §-st 602 määrab kohus seaduses sätestatud juhul huvitatud isiku avalduse alusel juriidilise isiku juhatusse asendusliikme. ÄS § 184 lg 6 järgi võib kohus mõjuval põhjusel nõukogu, osaniku või muu huvitatud isiku nõudel määrata väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme. See on võimalik ka näiteks juhul, kui osanikud ei suuda juhatuse liikme valimist otsustada ja osaühingu juhtimine on seetõttu häiritud.
ÄS § 174 lg-s 3 sätestatud häälteenamuse nõue ei ole imperatiivne säte ja see kehtib juhul, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud kõrgendatud häälteenamuse nõuet.
Tulenevalt TsMS §-st 602 määrab kohus seaduses sätestatud juhul huvitatud isiku avalduse alusel juriidilise isiku juhatusse asendusliikme. ÄS § 184 lg 6 järgi võib kohus mõjuval põhjusel nõukogu, osaniku või muu huvitatud isiku nõudel määrata väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme. See on võimalik ka näiteks juhul, kui osanikud ei suuda juhatuse liikme valimist otsustada ja osaühingu juhtimine on seetõttu häiritud.
Menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 2 mõttes on asja läbivaatamine ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt.
|
| 3-2-1-28-07
|
Riigikohus |
02.04.2007 |
|
Kuigi PankrS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud ja pankrotiseaduses ei ole sätestatud alust, millest tulenevalt oleks vaidlustatud määrus edasikaevatav, on määrus edasikaevatav, sest see takistab asja edasist menetlust.
Võimalus kohtu poole pöörduda on PankrS § 106 lg-s 3 kehtestatud vaid juhuks, kui sellekohase taotluse läbivaatamisega põhjendamatult viivitatakse.
|
| 3-2-1-42-07
|
Riigikohus |
19.04.2007 |
|
TsMS § 696 lg 1 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust.
TsMS § 68 lg 4 on kohaldatav ainult neil juhtudel, mil kohtud on analüüsinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus või muudes õigusaktides ettenähtud menetlustähtaja ennistamise küsimust ja menetlustähtaja ennistanud või ennistamata jätnud.
Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahend nr 3-4-1-16-05.
Varasema TMS §-s 647 oli sätestatud hagi aegumistähtaeg vallasasja enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi esitamiseks. TMS §-s 6444 oli kinnisasja enampakkumise vaidlustamiseks sätestatud hagi aegumistähtaeg. Puudub mõistlik põhjendus, leidmaks, et vallasasjade enampakkumise korral ei olnud üheaastane tähtaeg hagi aegumistähtaeg, kui kinnisasjade enampakkumise korral oli kahenädalane tähtaeg hagi aegumistähtaeg.
|
| 3-2-1-80-07
|
Riigikohus |
04.09.2007 |
|
Kui seadusest ei tulene võimalust ringkonnakohtu määrust vaidlustada, tuleb seda ringkonnakohtu määruse resolutsioonis märkida.
Pankrotiseadus ei võimalda edasi kaevata lahendit, millega pankrotimenetlus algatatakse või millega ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta ja saadab asja tagasi maakohtule pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks.
|
| 3-2-1-112-07
|
Riigikohus |
12.12.2007 |
|
Ringkonnakohus on määruse resolutsiooni ebaõigesti märkinud, et kohtumääruse peale ei saa edasi kaevata.
Õigusabikulude kindlaksmääramiseks tehtud maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks võib esitada kaebuse Riigikohtusse, kui kaebuse hind ületab 3000 krooni.
Õigusabikulude kindlaksmääramiseks tehtud maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks võib esitada kaebuse Riigikohtusse, kui kaebuse hind ületab 3000 krooni.
|
| 3-2-1-24-08
|
Riigikohus |
14.04.2008 |
|
Määrus, millega ringkonnakohus tühistab menetluse lõpetamise määruse, on võrdsustatud määrusega, millega kohus ei lõpeta asja menetlust. TsMS § 433 lg-st 2 tulenevalt on määruse peale, millega kohus ei lõpeta asja menetlust, õigus esitada määruskaebus vaid juhtudel, kui kohus ei lõpeta asja menetlust seetõttu, et ei võta vastu hagist loobumist või ei kinnita kompromissi.
|
| 3-2-1-71-08
|
Riigikohus |
01.10.2008 |
|
Hagi tagamist taotlenud ja kautsjoni tasunud isikud võivad hagi tagamata jätmise korral esitada määruse peale määruskaebuse sarnaselt TsMS § 390 lg 1 esimese lause teiste juhtumitega. Hagi tagamata jätmise kohta tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.
TsMS § 356 lg 2 annab kohtule õiguse peatada menetlus Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise ajaks kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni, kui see võib mõjutada tsiviilasjas kohaldatava õigustloova akti kehtivust. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus mõjutas praeguses asjas kohaldatava TsMS § 390 lg 1 kehtivust.
|
| 3-2-2-6-09
|
Riigikohus |
02.12.2009 |
|
Maksekäsu määruse peale vastuväite esitamist ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud. Võlgnik esitas maksekäsu määruse peale vastuväite, milles avaldas selget tahet maksekäsu määrus vaidlustada. Seetõttu tuleb lugeda võlgniku esitatud vastuväide määruskaebuseks. Üldjuhul võib määruskaebuseks lugeda ka makseettepanekule hilinenult esitatud vastuväite, kui see esitatakse määruskaebuse esitamise tähtaja jooksul.
TsMS § 204 lg 1 järgi peab kohus muu hulgas kontrollima menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ega tohi selle puudumisel lubada isikul menetluses osaleda. Menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimet tuleb kontrollida ka maksekäsu kiirmenetluses.
TsMS § 702 lg 1 kohaselt võib teistmisavalduse esitada jõustunud kohtulahendi peale. Maksekäsu määruse peale vastuväite esitamist ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud. Võlgnik esitas maksekäsu määruse peale vastuväite, milles avaldas selget tahet maksekäsu määrus vaidlustada. Seetõttu tuleb lugeda võlgniku esitatud vastuväide määruskaebuseks. Kuna asjas ei ole tehtud lahendit, millega võlgniku määruskaebus jäetakse rahuldamata või läbi vaatamata, ei ole maakohtu maksekäsu määrus jõustunud ja selle teistmine ei ole TsMS § 702 lg 1 järgi lubatud.
Maksekäsu määruse peale vastuväite esitamist ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud. Võlgnik esitas maksekäsu määruse peale vastuväite, milles avaldas selget tahet maksekäsu määrus vaidlustada. Seetõttu tuleb lugeda võlgniku esitatud vastuväide määruskaebuseks. Üldjuhul võib määruskaebuseks lugeda ka makseettepanekule hilinenult esitatud vastuväite, kui see esitatakse määruskaebuse esitamise tähtaja jooksul.
TsMS § 204 lg 1 järgi peab kohus muu hulgas kontrollima menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ega tohi selle puudumisel lubada isikul menetluses osaleda. Menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimet tuleb kontrollida ka maksekäsu kiirmenetluses.
|
| 3-2-1-147-09
|
Riigikohus |
22.12.2009 |
|
Kuna ringkonnakohus määras apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruses kindlaks ka tsiviilasja hinna, mis oli suurem kui 100 000 krooni, on see määrus tsiviilasja hinna kindlaksmääramise osas TsMS § 136 lg-st 5 tulenevalt edasikaevatav. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-120-09.
TsMS § 150 lg 6 järgi lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-82-09.
|
| 3-2-1-2-10
|
Riigikohus |
23.02.2010 |
|
TsMS § 390 lg 1 kohaselt võib pool esitada määruskaebuse mh sellise määruse peale, millega kohus hagi tagamise tühistas. Ei see säte ega muud tsiviilkohtumenetluse seadustiku normid ei sea määruskaebuse esitamise õigust sõltuvusse hagi tagamise määruse jõustumisest. Seadus ei erista, kas hagi tagamine tühistatakse poole taotluse alusel või tehakse seda hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuse alusel.
|
| 3-2-1-21-10
|
Riigikohus |
14.04.2010 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10 p 8.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.
|
| 3-2-1-22-10
|
Riigikohus |
14.04.2010 |
|
TsMS §-s 3401 ei ole ette nähtud võimalust vaidlustada määrust, millega jäetakse apellatsioonkaebus käiguta ja antakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembril 2009. a määrus nr 3-2-1-82-09.
Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. jaanuaril 2010. a määruse nr 3-2-1-149-09 määruse
p-13.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12.
Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral tuleb tsiviilasja hinna määramisel TsMS § 125 esimese lause kohaselt hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäosus. Seda saab teha eelkõige esitatud hagiavalduste, halduri hinnangute ning kohtulahendite infosüsteemist kättesaadava teabe põhjal. Kohtutoimiku väljanõudmine ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.
Kui olemasolevate ja täiendavate, ilma ebamõistliku ajakuluta kättesaadavate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, tuleks ebaselgeks jäänud osas TsMS § 136 lg 1 alusel eelduslikult hinnata nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks üldjuhul 50%.
|
| 3-2-1-51-10
|
Riigikohus |
25.05.2010 |
|
Maakohtu määruse kohta, millega maakohus hagi tagas, tehtud ringkonnakohtu määruse peale, millega hagi tagamine tühistati, võib esitada Riigikohtule määruskaebuse TsMS § 390 lg 1 esimese lause alusel (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p-d 26 ja 27).
Vaidlusaluse õigussuhte reguleerimisel TsMS § 377 lg 2 järgi on kohtul ulatuslik diskretsiooniõigus. See, et äriühingu juhatuse liikmete määramine on ÄS § 168 lg 1 p 4 ja § 184 lg 1 järgi osanike pädevuses ning äriühingu juhtorganite liikmete määramist kohtu korras reguleerib eraldi menetlusena TsMS 59. ptk, ei välista kohtu õigust määrata TsMS § 377 lg 2 järgi vaidlusaluse õigussuhte esialgseks reguleerimiseks äriühingu juhtorgani liikmeid või nt keelata registrist juhatuse liikme kustutamine.
|
| 3-2-1-95-10
|
Riigikohus |
09.11.2010 |
|
TsMS § 191 lg 1 esimese lause alusel saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse osas, milles jäeti rahuldamata menetlusabi taotlus. Samuti on TsMS § 136 lg 5 järgi vaidlustatav ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8 ja 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14). Osas, milles ringkonnakohus kohustas tasuma apellatsioonkaebuselt suuremat riigilõivu, on tegemist TsMS § 3401 lg 1 järgi määrusega, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta ja anti tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. See määrus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaselt vaidlustatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui isik taotleb menetlusabi korras TsMS § 180 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumist igakuiste osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Riigilõivu osamaksetena tasumise korral riigilõivu eesmärki (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 24) ei kahjustata.
|
| 3-2-1-113-10
|
Riigikohus |
08.12.2010 |
|
Vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10.
Kui ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi tagamise määruse esitatakse määruskaebus, kohaldub TsMS § 390 lg 1 esimene lause ja ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse.
TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.
Hageja on kostjaga sõlminud hüpoteegi seadmise lepingu kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Hageja ei ole laenulepingust tulenevat, hüpoteegiga tagatud kohustust täitnud ning kostja avalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu alusel on alustatud täitemenetlust laenulepingust tulenevate kostja nõuete, sh viivisenõude täitmiseks. Hagi eesmärk on vältida viivise sundtäitmist. See eesmärk on omane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile. Sellist hagi on võimalik TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel tagada. Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
Vt Riigikohtu on 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10.
TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.
Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
|
| 3-2-1-133-10
|
Riigikohus |
10.01.2011 |
|
TsMS § 390 lg 2 teise lause järgi peatab määruskaebuse esitamine hagi tagamise tühistamise või ühe tagamisabinõu teisega asendamise määruse peale määruse täitmise. Koostoimes TsMS § 466 lg 3 esimese lausega tähendab see seda, et kui hagi tagamise abinõu ka kokkuvõttes ei asendata, säilib hagejal esialgse hagi tagamisega tema kasuks seatud kostja konto arest (vt ka Riigikohtu 8. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-10, p 11).
Rahalise nõudega hagi tagamise määruses on kohus nõutud raha maksmisel või pangagarantii esitamisel kohustatud senise hagi tagamise tühistama ning kaalutlusruumi selle otsustuse tegemisel ei ole (TsMS §385).Eriregulatsioon TsMS §-s385 käib siiski üksnes hagi tagamiseks raha või pangagarantii pakkumise kohta.Muudel juhtudel on kohtule TsMS §386 lg-te 1 ja 2 alusel antud diskretsiooniõigus otsustada,kas ta poole taotlusel hagi tagamise abinõu asendab. Rahalise nõudega hagi tagamisabinõu asendamisel tuleb hinnata,kas see on ikka tõenäoliselt vajalik kohtulahendi täitmise tagamiseks (TsMS §377 lg 1),kas arvestatakse hagi hinda (TsMS §378 lg 4 teine lause)ja kas kostja huvisid hagi tagamisega ebaproportsionaalselt ei kahjustata (TsMS §378 lg 4 esimene lause).Seejuures kehtib hagi tagamise asendamisel põhimõte,et asendamisega ei tohi vähemalt üldjuhul hageja positsiooni oluliselt halvendada (st tagatist oluliselt vähendada),kui varem ei olnud tegemist just nn ületagamise juhtumiga.
Hüpoteeki saab hagi tagamise abinõu asendamise korras seada kolmanda isiku kinnisasjale,kui kolmas isik ise oma kinnisasja koormamisega nõustub. Selline hagi tagamise vahend mahub TsMS §378 lg 1 p 10 alla.Kui kostja taotleb hagi tagamise abinõu asendamist hüpoteegiga kolmanda isiku kinnisasja(de)le ja kolmas isik sellega nõustub,võib kohus teha määruse,milles asendab kohaldatud hagi tagamise abinõu tingimuslikult,andes võimaluse seada hüpoteek kolmanda isiku kinnisasjale omaniku ja hageja kokkuleppel.Selliselt asendatakse abinõu (nt vabastatakse kostja konto aresti alt)üksnes juhul,kui kinnistusraamatusse on hageja kasuks kantud hüpoteek või hüpoteegid. Sellisel viisil hagi tagamise asendamiseks peab olema hageja nõusolek,kes peab sõlmima kolmanda isikuga notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu hüpoteegi seadmiseks(AÕS §641)ja tagatiskokkuleppe,milles määratakse, et hüpoteegiga tagatakse haginõuet (AÕS §346 lg 2).Hüpoteek kantakse kinnistusraamatusse sel juhul üldises korras,st kinnistamisavalduse ja puudutatud isiku nõusoleku alusel (vt kinnistusraamatuseaduse (KRS) §-d 34-35).Selline hüpoteek on ka muus osas n.ö tavaline hüpoteek ja allub selle käibe reeglitele. Kohtul on aga võimalik hagi tagamise abinõu asendamise korras seada hüpoteek kolmanda isiku kinnisasjale ka juhul,kui hageja asendamisega ei nõustu,kuid olemas on kostja taotlus ja kolmanda isiku nõusolek.Sel juhul peab kohus esmalt kaaluma poolte huvisid,tagatiseks pakutava(te) kinnisasja(de) väärtust jm olulisi asjaolusid,mida hagi tagamisel ja tagamise abinõu asendamisel tuleb arvestada (vt määruse p-d 19 ja 21).Seejärel saab kohus seada TsMS § 378 lg 1 p-st 10 lähtudes ja TsÜS §68 lg-le 5 tuginedes asendada hüpoteegi seadmiseks ja tagatiskokkuleppe sõlmimiseks vajaliku(d) hageja (ka notariaalselt tõestatud) tahteavalduse(d) hagi tagamise abinõu asendamise määrusega.Seejuures saab analoogia alusel kohaldada mh TsMS § 430 lg-t 6 notariaalselt tõestatud kokkuleppe asendamise kohta kohtuliku kompromissiga.Selle määruse alusel saab sellise hüpoteegi kanda hageja kasuks ka kinnistusraamatusse,kusjuures kinnistamisavalduse võib esitada kostja või kolmas isik (vt KRS § 35 lg 4). Analoogiliselt saab kohaldada ka TsMS § 387 lg 2 ja võimaldada hagi tagamise abinõu asendamise määruse alusel hüpoteegi sissekandmist, kui seda taotleb kohtult asendamist soovinud kostja. Sellisele hüpoteegile saab kohaldada kohtuliku hüpoteegi kohta sätestatut (vt esmajoones AÕS § 363, TsMS § 388).Erisusena AÕS §-st 3631 (vt ka Riigikohtu 27.01.2010 määrus nr 3-2-1-162-09, p-d 10-15)tuleb aga kõne alla sellise hüpoteegi kandmine ka kolmanda isiku mitmele kinnisasjale ühishüpoteegina (AÕS § 359), kui kolmas isik sellega nõustub.
Rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb hinnata, kas see on ikka tõenäoliselt vajalik kohtulahendi täitmise tagamiseks (TsMS § 377 lg 1), kas arvestatakse hagi hinda (TsMS § 378 lg 4 teine lause) ja kas kostja huvisid hagi tagamisega ebaproportsionaalselt ei kahjustata (TsMS § 378 lg 4 esimene lause).
Hagi tagamise korras kostja konto arestimine vaidluse ajaks on TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest lähtudes mõistlik üldjuhul vaid siis,kui see kostjat ebamõistlikult ei koorma.Suuremate nõuete puhul ja eriti majandustegevusega tegelevate isikute puhul tuleks võimalusel eelistada käibevahendite kasutamist vähem piiravaid tagamise vahendeid(nt kohtulikku hüpoteeki)ja konto arestida üksnes juhul,kui alternatiivset mõistlikku võimalust ei ole ja hagi tagamata jätmisega võib kaasneda oluline oht kohtulahendi täitmisele.Kinnisasjale ei või vähemalt üldjuhul seada rahalise nõude tagamiseks käsutamise keelumärget,vaid eelistada tuleks vähem koormavat kohtulikku hüpoteeki (vt nt Riigikohtu 15.04.2004 määrus nr 3-2-1-48-04,p 11).Kuna hagi tagamise abinõu asendamisega ei tohi hageja tagatis aga vähemalt üldjuhul oluliselt väheneda,tuleb kohtul konto aresti kohtuliku hüpoteegiga asendamisel hüpoteegi tagatisväärtust arvestada.Seejuures on olulised esmajoones koormatava kinnisasja turuväärtus,aga ka võimalike kinnistusraamatusse kantud kolmandate isikute õiguste(sh käsutuspiirangute ja teiste hüpoteekide)olemasolu kinnisasjal ja nende järjekohad.Hüpoteeki saab hagi tagamise abinõu asendamise korras seada kolmanda isiku kinnisasjale,kui kolmas isik ise oma kinnisasja koormamisega nõustub.Selline hagi tagamise vahend mahub TsMS §378 lg 1 p 10 alla.Kui kostja taotleb hagi tagamise abinõu asendamist hüpoteegiga kolmanda isiku kinnisasja(de)le ja kolmas isik sellega nõustub, võib kohus teha määruse, milles asendab kohaldatud hagi tagamise abinõu tingimuslikult, andes võimaluse seada hüpoteek kolmanda isiku kinnisasjale omaniku ja hageja kokkuleppel. Selliselt asendatakse abinõu (nt vabastatakse kostja konto aresti alt) üksnes juhul,kui kinnistusraamatusse on hageja kasuks kantud hüpoteek või hüpoteegid.Sellisel viisil hagi tagamise asendamiseks peab olema hageja nõusolek,kes peab sõlmima kolmanda isikuga notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu hüpoteegi seadmiseks (AÕS §641) ja tagatiskokkuleppe,milles määratakse, et hüpoteegiga tagatakse haginõuet (AÕS §346 lg 2).Hüpoteek kantakse kinnistusraamatusse sel juhul üldises korras, st kinnistamisavalduse ja puudutatud isiku nõusoleku alusel (vt KRS §-d 34-35).Selline hüpoteek on ka muus osas n.ö tavaline hüpoteek ja allub selle käibe reeglitele.Kohtul on aga võimalik hagi tagamise abinõu asendamise korras seada hüpoteek kolmanda isiku kinnisasjale ka juhul, kui hageja asendamisega ei nõustu,kuid olemas on kostja taotlus ja kolmanda isiku nõusolek.Sel juhul peab kohus esmalt kaaluma poolte huvisid,tagatiseks pakutava(te) kinnisasja(de) väärtust jm olulisi asjaolusid, mida hagi tagamisel ja tagamise abinõu asendamisel tuleb arvestada (vt määruse p-d 19 ja 21).Seejärel saab kohus seada TsMS §378 lg 1 p-st 10 lähtudes ja TsÜS §68 lg-le 5 tuginedes asendada hüpoteegi seadmiseks ja tagatiskokkuleppe sõlmimiseks vajaliku(d) hageja (ka notariaalselt tõestatud) tahteavalduse(d) hagi tagamise abinõu asendamise määrusega.Seejuures saab analoogia alusel kohaldada mh TsMS §430 lg-t 6 notariaalselt tõestatud kokkuleppe asendamise kohta kohtuliku kompromissiga.Selle määruse alusel saab sellise hüpoteegi kanda hageja kasuks ka kinnistusraamatusse,kusjuures kinnistamisavalduse võib esitada kostja või kolmas isik (vt KRS § 35 lg 4).Analoogiliselt saab kohaldada ka TsMS §387 lg 2 ja võimaldada hagi tagamise abinõu asendamise määruse alusel hüpoteegi sissekandmist, kui seda taotleb kohtult asendamist soovinud kostja.Sellisele hüpoteegile saab kohaldada kohtuliku hüpoteegi kohta sätestatut (vt esmajoones AÕS §363,TsMS §388). Erisusena AÕS §-st 3631 (vt ka Riigikohtu 27.01. 2010 määrus nr 3-2-1-162-09, p-d 10-15) tuleb aga kõne alla sellise hüpoteegi kandmine ka kolmanda isiku mitmele kinnisasjale ühishüpoteegina (AÕS §359),kui kolmas isik sellega nõustub.
Kui tagatud hagi jäetakse rahuldamata, peab hageja TsMS § 391 lg 1 järgi hüvitama kostjale hagi tagamisega tekitatud kahju (vt selle kohta ka Riigikohtu 3. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p-d 12-19). Kostjale tekkiva kahju katteks võib kohus TsMS § 383 alusel kohustada hagejat andma tagatise. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 06.06.2018, nr 2-15-4981/106)
Rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse TsMS § 385 järgi kindlaks rahasumma, mille maksmisel kohtu selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel tühistab kohus kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle pangakontole makstud rahaga või pangagarantiiga. See tähendab, et kohus on nõutud raha maksmisel või pangagarantii esitamisel kohustatud senise hagi tagamise tühistama ning kaalutlusruumi selle otsustuse tegemisel ei ole. Eriregulatsioon TsMS §-s 385 käib siiski üksnes hagi tagamiseks raha või pangagarantii pakkumise kohta. Muudel juhtudel on kohtule TsMS § 386 lg-te 1 ja 2 alusel antud diskretsiooniõigus otsustada, kas ta poole taotlusel hagi tagamise abinõu asendab.
|
| 3-2-1-15-11
|
Riigikohus |
14.04.2011 |
|
TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest tulenevalt saab Riigikohtule kaevata ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi tagamise määruse (vt ka nt Riigikohtu 8. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-10, p 8).
|
| 3-2-1-25-11
|
Riigikohus |
09.05.2011 |
|
Kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust.
TsMS § 660 lg 3 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest tulenevalt tuleb ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale kaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse.
vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20.
Mida pikem on kava tähtaeg, seda põhjalikumalt tuleb anda pankrotihinnang, arvestades mh raha väärtuse eeldatavat vähenemist ajas ja selle hüvitamiseks pakutavaid meetmeid (täiendava intressi maksmine, osaluse võimaldamine ettevõtja kasumis vms).
Saneerimisseadus ei võimalda kohtule esitatud saneerimiskava osaliselt kinnitada ega menetluse käigus muuta, st kohtul on võimalik see vaid kinnitada või kinnitamata jätta. Võlausaldajatele ja kohtule on võimalik esitada kinnitamiseks mitu alternatiivset kava, millest võib kinnitada ühe.
Saneerimisel tuleb eristada ettevõtja püsivat maksejõuetust ja ajutist maksejõuetust, mis on saneerimismenetlusega ületatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20). Saneerimismenetluse välistab üksnes püsiv maksejõuetus. Kohtul tuleb kontrollida, kas vähemalt kava kinnitamata jätmist taotlenud võlausaldajatele tagatakse saneerimismenetluses kava täitmisel nõuete rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida neil oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses, st anda tuleb n-ö pankrotihinnang.
Kava täitmise tõenäosust hinnates saab kohus lähtuda üksnes kavas ettenähtud saneerimisabinõudest ega hinda seda, kas need on lubamatud, mh kas mõne võlausaldaja õigusi on ebaproportsionaalselt kahjustatud. Seda kontrollib kohus eraldi. Kohtu roll kava edukuse kontrollimisel on anda hinnang, kas esitatud kujul on kava täitmine tõenäoline, lähtudes ümberkujundatavate kohustuste iseloomust ja suurusest, ettevõtja varast ja võimalikest rahavoogudest ning muudest olulistest asjaoludest. Seejuures piisab üldisest hinnangust tõenäosuse alusel. Mida pikem on kava tähtaeg, seda põhjalikumalt tuleb anda pankrotihinnang, arvestades mh raha väärtuse eeldatavat vähenemist ajas ja selle hüvitamiseks pakutavaid meetmeid (täiendava intressi maksmine, osaluse võimaldamine ettevõtja kasumis vms). Vajadusel võib kohus küsida ettevõtjalt või saneerimisnõustajalt täiendavaid andmeid ja põhjendusi.
Kava kinnitamisega ei muudeta iseenesest materiaalõiguslikult olemasolevat võlasuhet, vaid sisuliselt olemasolev võlasuhe "külmutatakse" ja saneerimiskavaga luuakse selle kõrvale uus võlasuhe, mille täitmine hakkab toimuma kava järgi. Kui kava täidetakse, loetakse täidetuks ka esialgne võlasuhe. Sama tagajärg on ka siis, kui võlgnik kavast tulenevaid kohustusi rikub, kuid kava ometigi ei tühistata - sel juhul saab võlausaldaja nõuda vaid kavast tulenevate kohustuste täitmist, mh kavale kui täitedokumendile tuginedes (SanS § 45 lg 5 esimene lause, § 53 lg 2). Kava ennetähtaegsel tühistamisel langeb selle mõju tagasiulatuvalt ära (SanS § 51 lg 2), st "külmutatud" võlasuhe taastub tervikuna. Nii saab saneerimiskavast tulenevaid tagajärgi hinnata esmajoones võlaõigusseaduse (VÕS) § 89 lg 2 alusel.
Iga konkreetse menetluse puhul tuleb selgeks teha, kes ja millises ulatuses on sellest menetlusest puudutatud ja millised õigused tuleb neile tagada.
Sisult saab n-ö olemuslikest hagita (st vaidlusvälistest) asjadest, mille puhul täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet (nt lapsendamine), selgelt eristada sisulisi vaidlusmenetlusi, mis lahendatakse hagita menetluse põhimõttel üksnes otstarbekusest (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Teistest hagita asjadest eristuvad omakorda rangelt formaliseeritud maksekäsu kiirmenetlus ning nii vaidlus- kui ka vaidluseta menetluse elemente sisaldavad suuresti iseseisvate menetlusreeglitega komplekssed maksejõuetuse menetlused: pankrotimenetlus, saneerimismenetlus ja võlgade ümberkujundamismenetlus.
Saneerimisel tuleb eristada ettevõtja püsivat maksejõuetust ja ajutist maksejõuetust, mis on saneerimismenetlusega ületatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20). Saneerimismenetluse välistab üksnes püsiv maksejõuetus.
Kohtul tuleb kontrollida, kas vähemalt kava kinnitamata jätmist taotlenud võlausaldajatele tagatakse saneerimismenetluses kava täitmisel nõuete rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida neil oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses, st anda tuleb n-ö pankrotihinnang.
Saneerimismenetluse algatamine iseenesest ei takista võlausaldajal algatamise-eelsele võlgniku rahalise kohustuse rikkumisele tuginedes lepingut lõpetada või lepingu täitmisest keelduda, kuid sellise õiguskaitsevahendi rakendamisel puudub saneerimismenetluse kestel õiguslik mõju, st sellele saab tugineda vaid saneerimise ebaõnnestumise korral. See puudutab üksnes rahaliste kohustuste rikkumist, mis peab olema toimunud enne saneerimismenetluse algatamist. Võlausaldaja võib lõpetada lepingu või keelduda selle täitmisest, tuginedes ettevõtja kohustuse rikkumisele, mis toimus pärast saneerimismenetluse algatamist, kui kava ei hõlma selle kohustuse ümberkujundamist.
Saneerimismenetluses saab reeglina ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks või ei ole isegi tekkinud.
Saneerimisseadus ei keela saneerimisabinõuna krediidiasutuste või finantseerimisasutuste nõuete ümberkujundamist, samuti ei ole keelatud pandiga tagatud nõuete või liisingulepingutest tulenevate nõuete ümberkujundamine.
Pandiga tagatud nõuet tohib pandipidaja nõusolekuta vähendada üksnes ulatuses, milles pandiese tegelikult nõuet ei taga, st mille võrra pandieseme väärtus (koos võimalike pandipidaja kanda jäävate menetluskuludega) tagatavat nõuet ei kata. Lubatud ei ole pandiga tagatud nõude asendamine osalusega saneeritavas äriühingus pandipidaja nõusolekuta.
Liisingulepingutest tulenevaid nõudeid ei saa vähendada, vaid nende maksetähtaega saab üksnes pikendada. Lubatav ei ole liisinguandja nõuete tühistamine saneerimismenetluse algatamisest kuni saneerimiskava kinnitamiseni.
Nii intressi-, viivise- kui ka leppetrahvinõudeid saab kavas ümber kujundada sarnastel põhimõtetel teiste nõuetega. Kava kinnitamise järel arvestatakse nõudelt, mida ümber ei kujundata, SanS § 48 järgi viivist ja leppetrahvi edasi esialgse õigussuhte järgi. Kava tähtaja möödumisel lõpevad algsed nõuded. Kava tühistamisel taastuvad need nõuded SanS § 51 lg 2 järgi selliselt, nagu ei oleks saneerimismenetlust olnud, st viivist arvestatakse ka kogu saneerimismenetluse aja eest.
SanS § 22 lg 1 p 4 ei välista võlausaldajatele osaluse andmist saneeritavas äriühingus, ilma et loodaks uus äriühing ja antaks üle ettevõte kui majandusüksus. Saneerimisabinõuna tuleb kõne alla üksnes aktsiakapitali suurendamine selliselt, et võlausaldajale antakse aktsiaid tema nõude vastu, st sisuliselt tasaarvestatakse võlausaldaja nõue aktsiaseltsi vastu aktsiaseltsi nõudega aktsiaid märkinud võlausaldaja vastu aktsiate eest tasumiseks (vt ÄS § 346). Kava kinnitamisega saab asendada võlausaldaja avalduse aktsia märkimiseks (st märkimislepingu sõlmimiseks), tasaarvestusavalduse VÕS § 198 esimese lause mõttes ja ka muud aktsiate omandamiseks vajalikud abinõud (mh tahteavaldused), st sundida teda sisuliselt aktsiaid omandama. Lisaks on vajalikud saneeritava aktsiaseltsi toimingud aktsiate väljaandmiseks, mh tuleb vastu võtta aktsiakapitali suurendamise otsus (ÄS § 341 lg 1), teised aktsionärid peavad loobuma aktsiate märkimise eesõigusest (ÄS § 345 lg 1) ja aktsiakapitali suurendamine tuleb registreerida äriregistris (ÄS § 343), kusjuures aktsiakapital loetakse ÄS § 343 lg 5 järgi suurendatuks ja uutest aktsiatest tulenevad õigused tekkinuks kande tegemisega äriregistrisse.
Nõude asendamine aktsiatega peaks võlausaldajate laia konsensuseta olema võimalik üksnes juhul, kui võlausaldajatele või vähemalt suurematele neist antakse tervikuna kontroll saneeritava ettevõtja majandustegevuse üle vastavalt nende nõuete suurusele.
Saneerimiskavas võib SanS § 21 lg 2 esimese lause järgi ette näha, et võlausaldajate nõuded rahuldatakse võlausaldajate rühmade kaupa (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 18).
Kui saneerimiskavas koheldakse erinevate õigustega võlausaldajad oluliselt erinevalt, tähendab see sisuliselt ka rühmade loomist ja sellele kehtestatud nõuete järgimise kohustust menetluses. Selline käsitlus kaitseb võlausaldajate huve ning tagab, et erinevate võlausaldajate erinev kohtlemine oleks kavas eraldi põhjendatud ja et võlausaldajatele oleks tagatud võimalus hääletada rühmade kaupa.
Kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust.
TsMS § 660 lg 3 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest tulenevalt tuleb ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale kaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse.
|
| 3-2-1-42-11
|
Riigikohus |
31.05.2011 |
|
Määruskaebuse esitamise õigus ringkonnakohtu määruse peale tsiviilasja hinna määramise osas tuleneb TsMS § 136 lg 5 esimesest lausest (vt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8; 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 16).
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS §-st 125 (vt Riigikohtu 14. novembri 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07,p 13; 31. jaanuari 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 14).
|
Facebook
X.com