3-2-1-18-96
|
Riigikohus |
14.02.1996 |
|
Kohtul on õigus isikut, lähtudes tema maksejõuetusest, vabastada täielikult või osaliselt kohtukulude tasumisest riigituludesse ainult määrusega (TsKS § 54 lg. 3). Hageja taotluse kohta riigilõivust vabastamiseks kohus määrust ei teinud ja seega kohus hagejat riigilõivu osalisest tasumisest ei vabastanud ning nõudis selle osa õigesti kohtuotsusega riigituludesse.
|
3-2-1-110-97
|
Riigikohus |
08.10.1997 |
|
TsKS § 54 lg 3 kohaselt on kohtul määrusega õigus isikut täielikult või osaliselt vabastada kohtukulude tasumisest riigituludesse tema maksejõuetusest lähtudes. Tulenevalt TsKS §-st 88 lg 1 pidi hageja oma maksejõuetust tõendama.
|
3-2-1-66-98
|
Riigikohus |
21.05.1998 |
|
Nõudeõiguse üleminek kindlustusandjale varalist kahju tekitanu vastu hõlmab ka protsessiõiguses sätestatud soodustuse- olla vabastatud riigilõivu tasumisest- üleminekut.
|
3-2-1-181-00
|
Riigikohus |
20.12.2000 |
|
Apellatsioonikohtule esitatud taotlus apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks tuleb lahendada määrusega.
|
3-2-1-106-06
|
Riigikohus |
13.11.2006 |
|
Kui taotleja sissetulekud ületavad väljaminekuid, kuid ei ole piisavad kogu riigilõivu tasumiseks, on kohtutel võimalik rahuldada menetlusabi taotlus ka osaliselt. Isegi juhul, kui taotlus on esitatud riigilõivu tasumisest täielikuks vabastamiseks, on kohtutel kohustus kontrollida, kas taotleja majanduslik seisund võimaldab riigilõivu tasuda osaliselt. Samuti on võimalik kohaldada TsMS § 180 lg 1 p 1 ja 2 koostoimes, rahuldades taotluse osaliselt, ja määrata riigilõivu tasumine osamaksetena.
Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 kohaselt, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus kontrollib siiski kaebuse menetlusse võtmisel, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei ole ilmselt pahatahtlik. Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS § 184 lg-s 4 sätestatud õigusabi andmise jätkuvuse põhimõte kehtib lahendile edasikaebamisel ka nende tsiviilasjade lahendamisel, kus esindaja määrati enne TsMS jõustumist.
Menetlusabi andmisest keeldumisel tuleb TsMS § 182 lg 2 p 1 tähenduses arvestada üksnes taotleja enda sissetulekuid, mitte aga taotleja abikaasa või teiste taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut.
Kui pole TsMS § 182 lg 2 p-des 1, 2, 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik arvestada menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid selleks, et otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena. Kui kohtuvaidlus toimub perekonna huvides, tuleb perekonnaliikmete sissetulekuid arvestada suuremal määral.
Mitme menetlusosalise ühise kaebuse korral tuleb menetlusabi taotlejate majanduslikku seisundit hinnata eraldi.
TsMS § 186 lg 2 esimese lause kohaselt ei arvestata majanduslikku seisundit hinnates taotlejale kuuluvat vara, millele seaduse kohaselt ei saa sissenõuet pöörata. Lapsetoetust ei saa taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada.
Kui taotleja sissetulekud ületavad väljaminekuid, kuid ei ole piisavad kogu riigilõivu tasumiseks, on kohtutel võimalik rahuldada menetlusabi taotlus ka osaliselt. Isegi juhul, kui taotlus on esitatud riigilõivu tasumisest täielikuks vabastamiseks, on kohtutel kohustus kontrollida, kas taotleja majanduslik seisund võimaldab riigilõivu tasuda osaliselt. Samuti on võimalik kohaldada TsMS § 180 lg 1 p 1 ja 2 koostoimes, rahuldades taotluse osaliselt, ja määrata riigilõivu tasumine osamaksetena.
TsMS § 186 lg 5 saab kohaldada ka jätkuva menetlusabi aluste kontrollimisel.
|
3-2-1-10-07
|
Riigikohus |
20.02.2007 |
|
Kui menetluskulud ületavad TsMS § 182 lg 2 p-s 1 nimetatud piiri, ei saa kohus keelduda menetlusabi andmisest ning peab otsustama, kas taotleja tuleb vabastada täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või tuleb määrata menetluskulude tasumine osamaksetena.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-106-06.
TsMS § 182 lg-st 3 tuleneb see, et menetlusabi tuleb anda juhul, kui eeldatavad menetluskulud küll ei ületa § 182 lg 2 p-s 1 nimetatud sissetulekut, kuid asukohariigi Eestist erinevate suurte elamiskulude tõttu ei suuda taotleja menetluskulusid katta.
TsMS § 182 lg 2 kohaldamisel peab kohus omal algatusel kontrollima selle lõike kõigis kolmes punktis nimetatud kriteeriume. TsMS § 182 lg 2 p-d 3 tuleb mõista selliselt, et kui kohtuvaidlus puudutab korraga nii taotleja majandus- ja kutsetegevust kui ka taotleja muid, nimetatud tegevusest väljapoole jäävaid õigusi, tuleb isikule anda menetlusabi, kui on täidetud ka muud menetlusabi andmise eeldused.
TsMS § 180 lg-te 1 ja 4 ning TsMS § 138 lg 1 ja TsMS § 144 p 1 järgi hõlmab TsMS-is kasutatav mõiste "menetlusabi" endas ka riigi õigusabi tsiviilasju puudutavates küsimustes, mille osutamise sisulised kriteeriumid annab esmajoones RÕS. Ühes dokumendis võib esitada nii menetlusabi taotluse (esmajoones TsMS-i tähenduses, nt menetlusabi riigilõivu tasumiseks) kui ka riigi õigusabi (RÕS-i tähenduses) saamise taotluse, nagu taotleja on seda teinud. Need taotlused tuleb läbi vaadata eraldi. Kui taotleja sissetulekud võimaldavad tasuda õigusabi eest, kuid mitte kanda menetluskulusid, tuleb teha lahend, millega keeldutakse riigi õigusabi andmisest, kuid rahuldatakse taotlus menetlusabi saamiseks.
|
3-2-1-140-07
|
Riigikohus |
13.02.2008 |
|
TsÜS § 88 lg 1 teise lause kohaselt on tühine olemasoleva käsutuskeeluga vastuolus olev hagi tagamine ning mitme keelumärke kandmine sama kinnisasja kohta on keelatud. Nimetatud säte lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
Advokaadil tuleb edastada tema poolt kohtule esitatavate menetlusdokumentide ärakirjad ise vastaspoole advokaadile ning teavitada sellest ka kohut.
Kriminaalasjas tehtud lahend ei mõjuta tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni.
TsÜS § 88 lg 1 teine lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
VÕS § 80 lg-st 6 tuleneb, et kolmas isik ei saa n-ö käsutada lepingupoolte positsiooni, mh nt lepingut tühistada või sellest poole asemel taganeda.
Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Kui sellise lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 (või enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 68) kohaselt kaasa tuua kogu tehingu, (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta.
AÕS § 119 lg 2 saab kohaldada ka lepingutele, mille puhul asjaõigusleping sõlmiti ja kinnistusraamatu kanne tehti pärast AÕS § 119 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumist.
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel. Võlaõigusliku müügilepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist.
Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
Lähtuvalt TsMS § 207 lg-st 2 osalevad kaashagejad või -kostjad üldiselt menetluses iseseisvalt ning ainult juhul, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes nende kõigi suhtes, loetakse ühe kaashageja või -kostja taotlus, kaebus vms TsMS § 207 lg 3 kohaselt esitatuks ka teise kaashageja või -kostja poolt. Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas. Advokaadi võimalikud minetused isiku esindamisel ei muuda kujunenud õiguslikku olukorda menetluses.
TsMS § 183 lg 2 kohaselt on pankrotivõlgnikule menetlusabi andmine võimalik vaid juhul, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotivarast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja vastu varalist huvi omavad isikud, eelkõige pankrotivõlausaldajad. Kindlasti ei peaks menetlusabi andma juhul, kui põhilised (maksevõimelised) pankrotivõlausaldajad on võlgnikuga seotud nt osalussuhete kaudu.
TsÜS § 90 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt toob formaalsetele tingimustele vastav ja materiaalselt õigustatud tühistamisavaldus kaasa tehingu kehtetuse sõltumata sellest, kas teine pool sellele vastu vaidleb. Notariaalselt tõestatud lepingu tühistamise avaldus ei pea olema samuti notariaalselt tõestatud. Lepingu tühistamise avaldus võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada. Ühe lepingu tühisusega või tühistamisega ei kaasne automaatselt sellega seotud lepingu tühisust või tühistamist.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist. TsÜS § 131 lg 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et lepingu sõlminud isik võib tühistada lepingu ka juhul, kui oma kohustusi ei rikkunud mitte üksnes tema enda esindaja, vaid ka selle isiku esindaja, kelle korraldusel ta lepingu sõlmis, eeldusel et: korralduse alusel lepingu sõlminud isik oli korraldusega seotud, st oli kohustatud selle täitma enda ja korralduse andja vahelise lepingu alusel; korralduse andja esindaja rikkus korralduse andmisel oma kohustusi korralduse andja vastu; korralduse alusel sõlmitud leping on vastuolus korralduse andja huvidega; sõlmitud lepingu teine pool teadis korralduse andja esindaja kohustuste rikkumisest või pidi seda teadma. Selline käsitlus on võimalik vaid n-ö majanduslikult ühtsete lepingute puhul, kus lepingu sõlminud isik tegutseb mingi vara omandamiseks või võõrandamiseks lepingut sõlmides korralduse andja huvides n-ö usaldussuhte alusel. Sel juhul oleks võimalik korralduse andja ja tema esindaja vaheline õigussuhe koos selle puudustega n-ö üle kanda lepingupoolele TsÜS § 131 lg 1 alusel. Vastasel juhul oleks võimalik "vahemehe" tehingusse toomisega TsÜS § 131 lg 1 toimet põhjendamatult kitsendada. Tüüpiliselt võiks sellise suhtena kõne alla tulla just liisingulepingu alusel tekkiv suhe.
Asjaõiguslepingut ei saa üldjuhul tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131 alusel), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut.
Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid.
Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ja ei saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Seega saab heade kommete vastasus enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut. Erandina on käsutustehing vastuolus heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. Võimalik n-ö ebaõiglane hinnakokkulepe ei saa samuti ainuüksi olla aluseks kohustuslepingu lugemiseks heade kommetega vastuolus olevaks, st kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Võimalik ostuhinna tasumata jätmine puudutab lepingu täitmist ega saa omada tähendust ühegi vaidlusaluse lepingu (sh müügilepingu) tühisuse hindamisel.
Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
Kuna tsiviilasja hinnast lähtudes arvestatakse mitmeid menetluskulusid, peaks tsiviilasja hind nähtuma selgelt ka kohtulahendist endast.
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-04. Hea usu põhimõtte alusel saab erandkorras piirata subjektiivsete õiguste kasutamist.
|
3-2-1-9-08
|
Riigikohus |
19.03.2008 |
|
RÕS § 17 lg-test 4, 6 ja 7 ning TsMS § 189 lg 1 p-st 2 järeldub, et juhul, kui kohtumenetluse kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus riigi õigusabi andmise RÕS § 17 lg-te 4 ja 6 järgi lõpetada. Kui aga õigusabi andmise hilisemal kontrollimisel selgub, et õigusabi andmiseks puudus alus, st et ei olnud täidetud õigusabi saamiseks vajalikud tingimused, peab kohus riigi õigusabi andmise mitte lõpetama, vaid tühistama TsMS § 189 lg 1 p 2 alusel. Sellisel juhul kannab riigi õigusabi saanud menetlusosaline TsMS § 189 lg 2 järgi ise kõik oma õigusabikulud.
TsMS § 182 tuleb mõista selliselt, et kui kohtuvaidlus puudutab korraga nii taotleja majandus- ja kutsetegevust kui ka taotleja muid, nimetatud tegevusest väljapoole jäävaid õigusi, tuleb isikule anda menetlusabi. Lisaks peavad olema täidetud ka muud menetlusabi andmise eeldused. Kohus peab menetlusabi taotluse lahendamisel omal algatusel kontrollima, kas menetlusabi andmise kõik tingimused on täidetud ega esine mõnda menetlusabi andmisest keeldumise alust.
Juhatuse liikmena tegutsemine ei ole käsitatav isiku majandus- või kutsetegevusena TsMS § 182 lg 2 p 3 mõttes. Isik tegeleb majandustegevusega, kui ta tegeleb ettevõtlusega, nt füüsilisest isikust ettevõtjana. Isik tegeleb kutsetegevusega, kui ta tegutseb iseseisvalt oma nimel, kuid üldise arusaama järgi ei käsitata sellist tegevust majandustegevusena, nt tegutsemine notarina, kohtutäiturina või vandetõlgina. Seega ei tegutse isik juriidilise isiku, sh aktsiaseltsi juhatuse liikmena mitte oma majandus- või kutsetegevuses, vaid tegutseb juriidilise isiku organina, esindades muu hulgas juriidilist isikut.
RÕS § 17 lg-test 4, 6 ja 7 ning TsMS § 189 lg 1 p-st 2 järeldub, et juhul, kui kohtumenetluse kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus riigi õigusabi andmise RÕS § 17 lg-te 4 ja 6 järgi lõpetada. Kui aga õigusabi andmise hilisemal kontrollimisel selgub, et õigusabi andmiseks puudus alus, st et ei olnud täidetud õigusabi saamiseks vajalikud tingimused, peab kohus riigi õigusabi andmise mitte lõpetama, vaid tühistama TsMS § 189 lg 1 p 2 alusel. Sellisel juhul kannab riigi õigusabi saanud menetlusosaline TsMS § 189 lg 2 järgi ise kõik oma õigusabikulud.
|
3-2-1-18-08
|
Riigikohus |
09.04.2008 |
|
Juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest (nt käsunduslepingust) tulenevate kohustuste rikkumisena ja selle suhte raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga. Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga (PankrS § 163 lg 5 sätestab üksnes pankrotihalduri kohustuse esitada vastav nõue). Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 järgi, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS § 183 lg 2 kohaselt menetlusabi antakse, kui menetluskulusid ei saa katta varalist huvi omav isik. Eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga. Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
|
3-2-1-123-08
|
Riigikohus |
08.12.2008 |
|
RÕS § 17 ning TsMS § 184 lg 4 tagavad küll riigi õigusabi jätkuvuse, kuid annavad samal ajal kohtule igas menetlusstaadiumis võimaluse kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Nendest sätetest ei saa järeldada, et avaldaja majandusliku suutlikkuse üle otsustamisel tuleks arvestada tema majanduslikku seisukorda eelnevas astmes toimunud menetluses, sh eelnevas astmes tasutud õigusabikulusid.
|
3-2-1-134-08
|
Riigikohus |
13.01.2009 |
|
TsMS § 186 lg 1 järgi taotleja majandusliku seisundi hindamisel ei saa arvestada riigilõivu tasumise kohustust, mis tuleneb hagi esitamisest esimese astme kohtule.
Tulenevalt TsMS § 186 lg-st 1 tuleb taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestada muu hulgas taotleja eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ja muid tähendust omavaid asjaolusid. Nimetatud sätte mõtteks ei ole arvestada majanduslikku seisundit hinnates igasuguseid laenukohustusi, mis hageja endale võtnud on. Ka eluasemelaenu olemasolu korral tuleb hinnata seda, kas tegemist on esitatud asjaoludel eluasemele tehtavate mõistlike kulutustega, kuna TsMS § 186 lg 1 võimaldab arvestada majanduslikku seisundit hinnates taotleja eluasemele tehtavaid mõistlikke, mitte ebamõistlikult suuri kulutusi. Eluasemele tehtavate mõistlike kuludena saab arvestada kulusid, mis on mõistlikus vastavuses taotleja perekonna suuruse ja vajadustega. Eluasemele tehtavateks mõistlikeks kuludeks saab pidada eelkõige eluaseme kasutamisega seotud kulusid (tasud vee, elektri, kütte jms eest). Eluasemele tehtavaks mõistlikuks kuluks võib pidada ka eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid mõistlikus ulatuses. Põhimõtteliselt saab taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestada ka auto liisingumakseid mõistlikus ulatuses juhul, kui on tõendatud taotleja ja tema perekonna vajadus autot kasutada. Siinjuures tuleks nii nagu eluaseme puhul kaaluda, kas liisitav auto vastab taotleja ja tema perekonna mõistlikele vajadustele.
|
3-2-1-13-09
|
Riigikohus |
23.03.2009 |
|
Tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab pankrotihalduri kui hageja õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada.
Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.
Pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur küll võlgniku pärijate nimel, kuid pärijate nimel tegutsemine ei kehti siis, kui pankrotihaldur esitab tagasivõitmise hagi, mille kostja on võlgniku pärija. Sel juhul tegutseb pankrotihaldur hagejana pärandaja võlausaldajate huvides.
Ka pärandvara pankroti korral tuleb pankrotiseaduse mõtte kohaselt kohaldada pankrotimenetlust reguleerivaid sätteid. Pankrotimenetlust reguleerivate sätete hulka kuuluvad ka tehingute tagasivõitmise sätted. Nimetatu ei keela esitada tagasivõitmise hagi, kui tegemist on pärandvara pankrotimenetlusega.
|
3-2-1-96-09
|
Riigikohus |
07.10.2009 |
|
Juhul kui asjas tehtava lõpliku lahendiga jäetakse hagi rahuldamata (asja lahendamine riigi õigusabi saanud kostja kasuks), tuleb kostja menetlusabikulud TsMS § 162 lg 1 ja RÕS § 27 lg 1 p 1 järgi kanda hagejal. Kui kostja on enne menetlusabikulud riigile tasunud, tekib tal nõudeõigus hageja vastu kantud kulude hüvitamiseks. Kostja taotlusel saab kohus otsustada kostja kantud menetlusabikulude väljamõistmise hagejalt asjas tehtava lõpliku lahendi resolutsioonis.
Tulenevalt TsMS § 179 lg-test 1 ja 2 saab kohus riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud välja mõista asjas tehtavas lahendis või määrusega ja seda nii enne kui ka pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.
Juhul kui asjas tehtava lõpliku lahendiga jäetakse hagi rahuldamata (asja lahendamine riigi õigusabi saanud kostja kasuks), tuleb kostja menetlusabikulud TsMS § 162 lg 1 ja RÕS § 27 lg 1 p 1 järgi kanda hagejal. Kui kostja on enne menetlusabikulud riigile tasunud, tekib tal nõudeõigus hageja vastu kantud kulude hüvitamiseks. Kostja taotlusel saab kohus otsustada kostja kantud menetlusabikulude väljamõistmise hagejalt asjas tehtava lõpliku lahendi resolutsioonis.
Tulenevalt TsMS § 179 lg-test 1 ja 2 saab kohus riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud välja mõista asjas tehtavas lahendis või määrusega ja seda nii enne kui ka pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.
|
3-2-1-111-09
|
Riigikohus |
14.10.2009 |
|
Menetlusosalise sissetulekuna tuleb arvestada netosissetulekut.
Lapsetoetust ei saa taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada. See tuleneb lapsetoetuse olemusest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-134-08.
Isiku igakuiseid makseid pankadele krediitkaartide kasutamise eest, samuti kohustust tasuda riigilõivu teises tsiviilasjas, advokaadikulusid ning kriminaalasja menetluskulusid ei saa käsitada tähendust omavate asjaoludena TsMS § 186 lg 1 mõttes.
|
3-2-2-8-09
|
Riigikohus |
01.02.2010 |
|
Riigi õigusabi seadus ei sätesta, et kui tsiviilkohtumenetluses tehakse kohtulahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks, siis ei mõisteta temalt menetluskulusid välja riigituludesse. Järelikult kohaldub TsMS § 190 lg 5 esimene lause ka juhul, kui kostja oli menetlusabi saamisel TsMS § 180 lg 1 p 1 järgi vabastatud täielikult õigusabikulude kandmisest. Praeguses asjas tuleb kostja TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada riigi õigusabi tasu riigituludesse tasumise kohustusest, kuna kostja on puudega isik, tema sissetulekuks on puudetoetus ning tal ei ole vara ega sääste. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 13.02.2013, nr 3-2-1-152-12)
TsMS § 704 lg 1 teise lause kohaselt võib põhjusel, et menetlusosaline ei olnud menetluses esindatud, esitada teistmisavalduse kahe kuu jooksul alates päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. TsMS § 702 lg 1 kohaselt saab teista üksnes jõustunud lahendit, seega ei saa tähtaja kulgemine alata enne lahendi jõustumist. Ajaks, millal kostja esitas teistmisavalduse, oli möödunud tähtaeg teistmisavalduse esitamiseks sellele teistmise alusele tuginedes.
Kostja viidatud kriminaalasjas tehti kriminaalmenetluse lõpetamise määrus küll pärast tagaseljaotsust, kuid see asjaolu ei anna samuti alust tagaseljaotsust teista, sest tagaseljaotsuse tegemisel ei hinnata tõendeid ja järelikult ei oleks saadud eelnimetatud määruse tõttu teha teistsugust tagaseljaotsust.
Asjas ei esine ka TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alust, mille kohaselt on teistmise aluseks see, kui menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Asjaolu, et kostja on kirjaoskamatu ja tal esineb raske kõnedefekt, ei tähenda, et teda ei oleks menetlusest seaduse kohaselt teavitatud. Kirjaoskamatul isikul on talle kätte toimetatud menetlusdokumentide sisu väljaselgitamiseks võimalik kasutada teiste isikute abi.
|
3-2-1-163-09
|
Riigikohus |
01.02.2010 |
|
Menetlusabi jätkuvuse korral on ringkonnakohtul õigus kaebuse menetlusse võtmisel kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Nende eelduste olemasolu kontrollimise käigus kontrollib kohus ka taotleja majandusliku seisundi muutumist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-106-06.
TsMS § 186 lg 1 mõtteks ei ole arvestada majanduslikku seisundit hinnates igasuguseid laenukohustusi, mis hageja on endale võtnud. Eluasemelaenu olemasolu korral tuleb hinnata seda, kas tegemist on esitatud asjaoludel eluasemele tehtavate mõistlike kulutustega. Eluasemele tehtavaks mõistlikuks kuluks saab mh pidada eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid mõistlikus ulatuses.
TsMS § 186 lg 1 võimaldab taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada üksnes taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete varaga. See säte ei anna võimalust arvestada muudele isikutele kuuluva varaga.
|
3-2-1-56-10
|
Riigikohus |
14.06.2010 |
|
TsMS § 190 lg-s 7 sätestatu võimaldab kohtul omal algatusel esitatud asjaolude alusel otsustada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise üle. TsMS § 190 lg-s 7 ei sätestata ammendavat loetelu mõjuvatest põhjustest, mille esinemisel võib kohus ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul või vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Sättes nimetatud hinnangu andmine on kohtu diskretsiooniotsus, sest kohtul tuleb kaaluda, kas isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustuse kergendamiseks on mõjuv põhjus või mitte.
|
3-2-1-95-10
|
Riigikohus |
09.11.2010 |
|
TsMS § 191 lg 1 esimese lause alusel saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse osas, milles jäeti rahuldamata menetlusabi taotlus. Samuti on TsMS § 136 lg 5 järgi vaidlustatav ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8 ja 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14). Osas, milles ringkonnakohus kohustas tasuma apellatsioonkaebuselt suuremat riigilõivu, on tegemist TsMS § 3401 lg 1 järgi määrusega, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta ja anti tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. See määrus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaselt vaidlustatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui isik taotleb menetlusabi korras TsMS § 180 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumist igakuiste osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Riigilõivu osamaksetena tasumise korral riigilõivu eesmärki (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 24) ei kahjustata.
|
3-2-1-147-10
|
Riigikohus |
21.12.2010 |
|
TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui isik taotleb menetlusabi korras TsMS § 180 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumist kuumaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul (vt Riigikohtu 9. novembri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-10, p 9). TsMS § 180 lg 1 p 2 sätestab riigilõivu ajatamise võimaluse ja seda sõltumatult TsMS §-s 183 kehtestatud juriidilisele isikule ja pankrotivõlgnikule menetlusabi andmise piirangutest.
TsMS § 181 lg 31 võimaldab kohtul riigilõivu ajatada juhul, kui riigilõivu korraga tasumine takistaks kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui kohus kaalub menetluskulude (riigilõivu) ajatamist TsMS § 181 lg 31 alusel (vt viidatud tsiviilasja nr 3-2-1-95-10 põhjendused riigilõivu eesmärgi kohta). Küll aga tuleb kohtul hinnata kohtuasja tähtsust taotlejale ja menetlusabi taotleja menetluses osalemise eduvõimalust TsMS § 181 lg 1 p 2 järgi.
|
3-2-1-159-10
|
Riigikohus |
31.01.2011 |
|
Kohtul ei ole menetlusosalisele menetlusabi andmisel õigus arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel taotleja sotsiaaltoetuse, vanemahüvitise ega lapsetoetusega (vt Riigikohtu 13. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 15; 14. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-09, p 9; 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-09, p 7).
TsMS § 182 lg 2 kohaldamisel peab kohus omal algatusel kontrollima selle lõike kõigis kolmes punktis nimetatud kriteeriume. TsMS § 186 lg-s 1 nimetatud perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid tuleb kontrollida üksnes siis, kui ei ole alust keelduda menetlusabi andmisest TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel (vt Riigikohtu 13. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 12).
|