https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 38| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-48-01 PDF Riigikohus 16.03.2001

Tulenevalt TsMS § 338 lg-st 2 võib pool ja teine protsessiosaline ringkonnakohtu määruse peale esitada erikaebuse, kui erikaebuse esitamise õigus on selles seadustikus ette nähtud või kui kohtumäärus takistab asja edasist menetlust. Vaidlustatud määruse peale edasi kaebamine kostja poolt ei ole seadusega ette nähtud. Samuti ei takista määrus asja edasist menetlust. Erikaebuse menetlus Riigikohtus tuleb lõpetada.

3-2-1-151-06 PDF Riigikohus 14.02.2007

Ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva alates määruse kättetoimetamisest avaldajatele. Määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale tuleb TsMS § 698 lg 1 järgi esitada Riigikohtule, mitte ringkonnakohtule ja iseenesest tuleb tähtaja arvestamisel lähtuda kaebuse jõudmisest Riigikohtusse. Siiski on võimalik analoogia korras rakendada TsMS § 65 ja lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks ka juhul, kui see esitatakse kaebetähtaja jooksul ringkonnakohtule.


Tulenevalt TsMS § 442 lg-st 5 koostoimes TsMS § 654 lg-ga 1 ja §-ga 659 peab kohtulahendi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita.


Kaasomanike kokkuleppe kohta kinnistusraamatusse kantav märkus omandab kinnistusraamatus järjekoha, mis omab tähendust esmajoones täitemenetluse toimingute tegemisel kinnisasja suhtes. Järjekohta omava õiguse järjekoha saab sellest tulenevalt reserveerida kinnistusraamatus ka AÕS § 61 kohaselt, kuna selle sätte järgi saab reserveerida järjekoha igale õigusele, mida saab kanda kinnistusraamatusse ja millele laieneb materiaalne järjekohasuhe.


Kinnistamisavalduse tõestanud notar võib esitada kinnistamismenetluses avalduse esitamiseks õigustatud isikute nimel ka määruskaebuse kohtulahendite peale, kuid ei saa seda teha enda nimel, vaid üksnes asjaosaliste esindajana ja nende nimel. Seetõttu ei ole lepingut tõestanud notar ise menetlusosaline hagita menetluses, vaid on menetlusosaliste esindaja.

3-2-1-23-07 PDF Riigikohus 02.04.2007

Riigikohtule tuleneb TsMS § 682 lg-st 1 ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada.


Asja lahendamine ühe ringkonnakohtu kohtuniku poolt juhul, kui TsMS § 666 lg 3 järgi peab asja lahendama kolmeliikmeline kohtukoosseis, on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes.

3-2-1-83-07 PDF Riigikohus 03.10.2007

Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv. See on üks tõenditest ka esialgse õiguskaitse rakendamise korral, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima, et otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja ravimise küsimus.


Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 3 võib isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, esitada Riigikohtule määruskaebuse maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Isiku paigutamine kinnisesse asutusse on vaieldamatult isiku õiguste kitsendamine. Seetõttu on kinnisesse asutusse paigutatud isikul õigus kaevata ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtusse.

Eelkõige puudutatud isiku kaebeõigusest tuleneb puudutatud isiku õigus nõuda esialgse õiguskaitse kohaldamise määranud kohtulahendi kontrollimist ka siis, kui isik on juba kinnisest asutusest vabastatud. Sellisel juhul võib isik nõuda selle asjaolu tuvastamist, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused puudusid. Sellise nõude rahuldamine võib anda aluse kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ei pruugi seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. Ka isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seega ei saa ohtlikkust põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning samuti see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv. See on üks tõenditest ka esialgse õiguskaitse rakendamise korral, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima, et otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja ravimise küsimus.

Kohtul on õigus otsustada ka tahtest olenematu ravi kohaldamine ning seda saab esialgset õiguskaitset kohaldades teha hagita menetluse korras, kohaldades analoogia alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise sätteid. Ravi eesmärk tuleneb kinnisesse asutusse paigutamisel TsMS § 533 p-st 1 ning psühhiaatrilise abi seaduse regulatsioonist.


Vastavalt VÕS § 766 lg-le 6 ei ole patsiendi nõusolek seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik. Selliseks juhuks ongi PsAS § 11 lg 1 kohaselt tahtest olenematule ravile allutamine.


Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 3 võib isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, esitada Riigikohtule määruskaebuse maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Isiku paigutamine kinnisesse asutusse on vaieldamatult isiku õiguste kitsendamine. Seetõttu on kinnisesse asutusse paigutatud isikul õigus kaevata ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtusse.

Eelkõige puudutatud isiku kaebeõigusest tuleneb puudutatud isiku õigus nõuda esialgse õiguskaitse kohaldamise määranud kohtulahendi kontrollimist ka siis, kui isik on juba kinnisest asutusest vabastatud. Sellisel juhul võib isik nõuda selle asjaolu tuvastamist, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused puudusid. Sellise nõude rahuldamine võib anda aluse kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

3-2-1-81-07 PDF Riigikohus 10.10.2007

Euroopa Nõukogu on rahvusvaheline poliitiline organisatsioon, mille kõrgeima otsuseid vastu võtva organi - Ministrite Komitee - soovitused ei ole organisatsiooni liikmesriikidele kohustuslikud ega otsesiduvad, erinevalt nt Euroopa Liidu Parlamendi ja Nõukogu vastu võetud määrustest. Kuid kohtud võivad vaidluse lahendamisel vajaduse korral täiendavalt toetuda ka vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale, sh kohaldada ka nimetatud soovitust.


Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas ohtlikkuse prognoos, kuid selle arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku juriidilise iseloomuga toiming. Nimetatu ei tähenda kohtuniku kohustust anda pädev hinnang isikule diagnoosi panemiseks, kohtuniku kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise küsimus. Seetõttu on seadusandja kehtestanud ka nõude puudutatud isiku enda ja tema lähedaste isikute ning teatud ametiisikute ärakuulamiseks. Sama hindamiskohustus kehtib ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele viitava eksperdiarvamuse hindamisel. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi.

Saavutamaks eksperdiarvamuse kriitiline hindamine, on esialgse õiguskaitse kohaldamisel vajalik märkida toimikusse mitte ainult puudutatud isikute ja tema lähedaste ning ametiisikute ärakuulamise kulg, vaid ka kohtuniku järeldused puudutatud isiku ja tema lähedaste isikute ning ametiisikute ärakuulamisest. See analüüs võimaldab kohtul vajaduse korral kasutada ka TsMS § 539 lg-s 1 nimetatud võimalust lõpetada isiku kinnisesse asutusse paigutamine.


PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes ohtlikkus tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Seega ei pruugi isiku ohtlikkus seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. Ka isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seega ei saa ohtlikkust põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks). Samuti tuleb tuvastada see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas ohtlikkuse prognoos, kuid selle arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku juriidilise iseloomuga toiming. Nimetatu ei tähenda kohtuniku kohustust anda pädev hinnang isikule diagnoosi panemiseks, kohtuniku kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise küsimus. Seetõttu on kehtestatud ka nõue puudutatud isiku enda ja tema lähedaste isikute ning teatud ametiisikute ärakuulamiseks. Sama hindamiskohustus kehtib ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele viitava eksperdiarvamuse hindamisel. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi.

Saavutamaks eksperdiarvamuse kriitiline hindamine, on vajalik märkida toimikusse mitte ainult puudutatud isikute ja tema lähedaste ning ametiisikute ärakuulamise kulg, vaid ka kohtuniku järeldused puudutatud isiku ja tema lähedaste isikute ning ametiisikute ärakuulamisest.

Kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise määruses on vaja selgelt ja eraldi analüüsida PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 ja TsMS §-des 533 jj sätestatud kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldusi. See on vajalik, et nii puudutatud isik ise, tema esindaja kui ka kõrgema astme kohtud saaksid paremini aru põhjustest, miks kohus valis konkreetsel juhul isikuõigusi enim piirava vahendi - kinnisesse asutusse paigutamise. Isiku kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb kohtulahendis põhjendada ka isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja valikut. Esmajoones on see oluline esialgse õiguskaitse kohaldamisel, mil maksimumtähtaja kohaldamist on vaja selgelt põhjendada.

Isikut ei saa PsAS § 11 ja TsMS § 534 korras tema tahteta paigutada kinnisesse asutusse ega kohaldada talle tahtest olenematut ravi, kui on olemas isiku nõusolek enda ravimiseks. Nimetatud sätete kohaldamise üks alus on just isiku tahtevastane kinnisesse asutusse paigutamine ja ravimine. Seega ei pruugi isiku nõusolek raviks olla aluseks kinnisesse asutusse paigutamise määruse tegemata jätmisele (või isiku vabastamisele kinnisest asutusest), kui kohtule on esitatud dokumendid, et nõusolek oli antud seisundis, mis piiras isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

PS § 21 esimest lauset tuleb koostoimes alamalseisvate õigusaktidega mõista nii, et raske psüühikahäirega isiku korral ei ole alati võimalik isikule arusaadaval viisil selgitada vabaduse võtmise põhjust.

TsMS § 534 lg 1 p 4 ja § 534 lg 3 teise lause põhiline eesmärk on vajadus vältida isiku alusetut paigutamist kinnisesse asutusse või võimaldada otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine TsMS § 539 lg 1 kohaselt.


Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 3 võib isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, esitada Riigikohtule määruskaebuse maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Isiku paigutamine kinnisesse asutusse on vaieldamatult isiku õiguste kitsendamine. Seetõttu on kinnisesse asutusse paigutatud isikul õigus kaevata ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtusse.

Eelkõige puudutatud isiku kaebeõigus annab puudutatud isikule ka õiguse nõuda esialgse õiguskaitse kohaldamise määranud kohtulahendi kontrollimist juhul, mil isik on juba kinnisest asutusest vabastatud. Sellisel juhul võib isik nõuda asjaolu tuvastamist, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused puudusid. Sellise nõude rahuldamise vastu võib olla isikul huvi seoses kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluste selgitamisega.

3-2-1-142-07 PDF Riigikohus 04.02.2008

Iseseisva nõudeta kolmandal isikul ei ole õigust esitada ei apellatsioon- ega kassatsioonkaebust ega ka määruskaebust maa- või ringkonnakohtu määruse peale, välja arvatud seaduses otse ette nähtud juhtudel, mis puudutavad iseseisva nõudeta kolmandat isikut ennast.

3-2-1-138-07 PDF Riigikohus 04.02.2008

Kehtivas õiguses puudub otsene regulatsioon selle kohta, millise kohtu poole peab hageja pöörduma, kui ta soovib pärast lahendi tegemist hagist loobuda. Kuid õiguse üldisest mõttest lähtudes saab asja lahendanud kohus pärast hagi lahendava otsuse tegemist otsustada hagist loobumise üle ja tsiviilasja menetluse lõpetada.

Käsitlus, et hagist saab pärast hagi lahendava otsuse tegemist loobuda üksnes siis, kui hageja esitab kassatsioonkaebuse, piirab hageja õigust loobuda hagist pärast kohtuotsuse tegemist juhul, kui hagejal puudub TsMS §-s 668 sätestatud kassatsiooni korras edasikaebamise õigus. Samuti ei taga see, et hagist loobumine saaks otsustatud mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, sest lisaks hagist loobumise vastuvõtmise otsustamisele tuleks Riigikohtul lahendada esmalt kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise küsimus ning hagist loobumine ei oleks võimalik ilma täiendavate, hagist loobumiseks mittevajalike kohtukuludeta. Hagi lahendanud kohtul hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise üle otsustamist ei takista ka asjaolu, et kohus on hagi lahendava otsuse juba teinud ja menetlus selles kohtuastmes lõppenud.

Hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise üle otsustamine ning selle tõttu asjas tehtud lahendi tühistamine ei ole kohtu otsuse kontrollimine ega kohtuotsuses vigade parandamine. Hagist loobumise vastuvõtmisel lõpetab kohus menetluse ja tühistab asjas varem tehtud lahendid hagi sisuliselt lahendamata. Seega ei ole hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise üle otsustamine ning selle tõttu asjas tehtud kohtulahendi tühistamine lahendi teinud kohtu poolt vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete, eesmärgi ega mõttega.


Ringkonnakohtu määrus, millega tagastati hagist loobumise avaldus, ei takista iseenesest asja edasist menetlust. Siiski on seadusega lubatud sellise määruse peale esitada määruskaebus. Sellist määrust saab pidada TsMS § 433 lg-s 2 nimetatud määruseks, sest ringkonnakohus tegi sisuliselt määruse, millega ei võtnud hagist loobumist vastu ja jättis menetluse lõpetamata.


3-2-1-91-10 PDF Riigikohus 02.11.2010

Esindaja, kellele kohtukutse toimetati kätte isiklikult allkirja vastu või kohtuistungil, vahetumine menetluses ei anna alust väita, et esindajale ei ole kutset isiklikult üle antud. Määrates kohtuistungi toimumise mitmele päevale, tuleb pooltele selgitada, et asi võidakse lahendada ka juba esimesel istungipäeval, mistõttu võib neile istungilt puudumisega kaasneda negatiivseid tagajärgi.


Kui kostja ei ilmu kohtuistungile, hageja taotleb tagaseljaotsuse tegemist ja muud tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, ei arvestata TsMS § 413 lg 1 järgi hagiavalduse õigusliku põhjendatuse hindamisel kostja varasemas kirjalikus menetluses või kohtuistungitel esitatud vastuväiteid. Siiski peab olema võimalik hagiavaldus õiguslikult rahuldada, mh peab hageja olema pannud maksma temale kuuluva või talle loovutatud või muul viisil üle läinud nõude.


Esindaja, kellele kohtukutse toimetati kätte isiklikult allkirja vastu või kohtuistungil, vahetumine menetluses ei anna alust väita, et esindajale ei ole kutset isiklikult üle antud.


Riigikohus saab maakohtu määrust kontrollida üksnes määruse peale ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse kohta tehtud lahendit kontrollides (TsMS § 9 lg 3 ning §-d 12 ja 13). Lähtudes TsMS § 663 lg 2 teisest lausest, ei saa Riigikohtus vaidlustada ringkonnakohtu määrust, millega on lahendatud määruskaebus maakohtu määruse peale, millega maakohus keeldus määruskaebust menetlusse võtmast.

3-2-1-25-11 PDF Riigikohus 09.05.2011

Kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust. TsMS § 660 lg 3 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest tulenevalt tuleb ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale kaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse.


vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20. Mida pikem on kava tähtaeg, seda põhjalikumalt tuleb anda pankrotihinnang, arvestades mh raha väärtuse eeldatavat vähenemist ajas ja selle hüvitamiseks pakutavaid meetmeid (täiendava intressi maksmine, osaluse võimaldamine ettevõtja kasumis vms).


Saneerimisseadus ei võimalda kohtule esitatud saneerimiskava osaliselt kinnitada ega menetluse käigus muuta, st kohtul on võimalik see vaid kinnitada või kinnitamata jätta. Võlausaldajatele ja kohtule on võimalik esitada kinnitamiseks mitu alternatiivset kava, millest võib kinnitada ühe. Saneerimisel tuleb eristada ettevõtja püsivat maksejõuetust ja ajutist maksejõuetust, mis on saneerimismenetlusega ületatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20). Saneerimismenetluse välistab üksnes püsiv maksejõuetus. Kohtul tuleb kontrollida, kas vähemalt kava kinnitamata jätmist taotlenud võlausaldajatele tagatakse saneerimismenetluses kava täitmisel nõuete rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida neil oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses, st anda tuleb n-ö pankrotihinnang. Kava täitmise tõenäosust hinnates saab kohus lähtuda üksnes kavas ettenähtud saneerimisabinõudest ega hinda seda, kas need on lubamatud, mh kas mõne võlausaldaja õigusi on ebaproportsionaalselt kahjustatud. Seda kontrollib kohus eraldi. Kohtu roll kava edukuse kontrollimisel on anda hinnang, kas esitatud kujul on kava täitmine tõenäoline, lähtudes ümberkujundatavate kohustuste iseloomust ja suurusest, ettevõtja varast ja võimalikest rahavoogudest ning muudest olulistest asjaoludest. Seejuures piisab üldisest hinnangust tõenäosuse alusel. Mida pikem on kava tähtaeg, seda põhjalikumalt tuleb anda pankrotihinnang, arvestades mh raha väärtuse eeldatavat vähenemist ajas ja selle hüvitamiseks pakutavaid meetmeid (täiendava intressi maksmine, osaluse võimaldamine ettevõtja kasumis vms). Vajadusel võib kohus küsida ettevõtjalt või saneerimisnõustajalt täiendavaid andmeid ja põhjendusi. Kava kinnitamisega ei muudeta iseenesest materiaalõiguslikult olemasolevat võlasuhet, vaid sisuliselt olemasolev võlasuhe "külmutatakse" ja saneerimiskavaga luuakse selle kõrvale uus võlasuhe, mille täitmine hakkab toimuma kava järgi. Kui kava täidetakse, loetakse täidetuks ka esialgne võlasuhe. Sama tagajärg on ka siis, kui võlgnik kavast tulenevaid kohustusi rikub, kuid kava ometigi ei tühistata - sel juhul saab võlausaldaja nõuda vaid kavast tulenevate kohustuste täitmist, mh kavale kui täitedokumendile tuginedes (SanS § 45 lg 5 esimene lause, § 53 lg 2). Kava ennetähtaegsel tühistamisel langeb selle mõju tagasiulatuvalt ära (SanS § 51 lg 2), st "külmutatud" võlasuhe taastub tervikuna. Nii saab saneerimiskavast tulenevaid tagajärgi hinnata esmajoones võlaõigusseaduse (VÕS) § 89 lg 2 alusel.


Iga konkreetse menetluse puhul tuleb selgeks teha, kes ja millises ulatuses on sellest menetlusest puudutatud ja millised õigused tuleb neile tagada. Sisult saab n-ö olemuslikest hagita (st vaidlusvälistest) asjadest, mille puhul täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet (nt lapsendamine), selgelt eristada sisulisi vaidlusmenetlusi, mis lahendatakse hagita menetluse põhimõttel üksnes otstarbekusest (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Teistest hagita asjadest eristuvad omakorda rangelt formaliseeritud maksekäsu kiirmenetlus ning nii vaidlus- kui ka vaidluseta menetluse elemente sisaldavad suuresti iseseisvate menetlusreeglitega komplekssed maksejõuetuse menetlused: pankrotimenetlus, saneerimismenetlus ja võlgade ümberkujundamismenetlus.


Saneerimisel tuleb eristada ettevõtja püsivat maksejõuetust ja ajutist maksejõuetust, mis on saneerimismenetlusega ületatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20). Saneerimismenetluse välistab üksnes püsiv maksejõuetus. Kohtul tuleb kontrollida, kas vähemalt kava kinnitamata jätmist taotlenud võlausaldajatele tagatakse saneerimismenetluses kava täitmisel nõuete rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida neil oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses, st anda tuleb n-ö pankrotihinnang. Saneerimismenetluse algatamine iseenesest ei takista võlausaldajal algatamise-eelsele võlgniku rahalise kohustuse rikkumisele tuginedes lepingut lõpetada või lepingu täitmisest keelduda, kuid sellise õiguskaitsevahendi rakendamisel puudub saneerimismenetluse kestel õiguslik mõju, st sellele saab tugineda vaid saneerimise ebaõnnestumise korral. See puudutab üksnes rahaliste kohustuste rikkumist, mis peab olema toimunud enne saneerimismenetluse algatamist. Võlausaldaja võib lõpetada lepingu või keelduda selle täitmisest, tuginedes ettevõtja kohustuse rikkumisele, mis toimus pärast saneerimismenetluse algatamist, kui kava ei hõlma selle kohustuse ümberkujundamist.


Saneerimismenetluses saab reeglina ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks või ei ole isegi tekkinud. Saneerimisseadus ei keela saneerimisabinõuna krediidiasutuste või finantseerimisasutuste nõuete ümberkujundamist, samuti ei ole keelatud pandiga tagatud nõuete või liisingulepingutest tulenevate nõuete ümberkujundamine. Pandiga tagatud nõuet tohib pandipidaja nõusolekuta vähendada üksnes ulatuses, milles pandiese tegelikult nõuet ei taga, st mille võrra pandieseme väärtus (koos võimalike pandipidaja kanda jäävate menetluskuludega) tagatavat nõuet ei kata. Lubatud ei ole pandiga tagatud nõude asendamine osalusega saneeritavas äriühingus pandipidaja nõusolekuta. Liisingulepingutest tulenevaid nõudeid ei saa vähendada, vaid nende maksetähtaega saab üksnes pikendada. Lubatav ei ole liisinguandja nõuete tühistamine saneerimismenetluse algatamisest kuni saneerimiskava kinnitamiseni. Nii intressi-, viivise- kui ka leppetrahvinõudeid saab kavas ümber kujundada sarnastel põhimõtetel teiste nõuetega. Kava kinnitamise järel arvestatakse nõudelt, mida ümber ei kujundata, SanS § 48 järgi viivist ja leppetrahvi edasi esialgse õigussuhte järgi. Kava tähtaja möödumisel lõpevad algsed nõuded. Kava tühistamisel taastuvad need nõuded SanS § 51 lg 2 järgi selliselt, nagu ei oleks saneerimismenetlust olnud, st viivist arvestatakse ka kogu saneerimismenetluse aja eest. SanS § 22 lg 1 p 4 ei välista võlausaldajatele osaluse andmist saneeritavas äriühingus, ilma et loodaks uus äriühing ja antaks üle ettevõte kui majandusüksus. Saneerimisabinõuna tuleb kõne alla üksnes aktsiakapitali suurendamine selliselt, et võlausaldajale antakse aktsiaid tema nõude vastu, st sisuliselt tasaarvestatakse võlausaldaja nõue aktsiaseltsi vastu aktsiaseltsi nõudega aktsiaid märkinud võlausaldaja vastu aktsiate eest tasumiseks (vt ÄS § 346). Kava kinnitamisega saab asendada võlausaldaja avalduse aktsia märkimiseks (st märkimislepingu sõlmimiseks), tasaarvestusavalduse VÕS § 198 esimese lause mõttes ja ka muud aktsiate omandamiseks vajalikud abinõud (mh tahteavaldused), st sundida teda sisuliselt aktsiaid omandama. Lisaks on vajalikud saneeritava aktsiaseltsi toimingud aktsiate väljaandmiseks, mh tuleb vastu võtta aktsiakapitali suurendamise otsus (ÄS § 341 lg 1), teised aktsionärid peavad loobuma aktsiate märkimise eesõigusest (ÄS § 345 lg 1) ja aktsiakapitali suurendamine tuleb registreerida äriregistris (ÄS § 343), kusjuures aktsiakapital loetakse ÄS § 343 lg 5 järgi suurendatuks ja uutest aktsiatest tulenevad õigused tekkinuks kande tegemisega äriregistrisse. Nõude asendamine aktsiatega peaks võlausaldajate laia konsensuseta olema võimalik üksnes juhul, kui võlausaldajatele või vähemalt suurematele neist antakse tervikuna kontroll saneeritava ettevõtja majandustegevuse üle vastavalt nende nõuete suurusele.


Saneerimiskavas võib SanS § 21 lg 2 esimese lause järgi ette näha, et võlausaldajate nõuded rahuldatakse võlausaldajate rühmade kaupa (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 18). Kui saneerimiskavas koheldakse erinevate õigustega võlausaldajad oluliselt erinevalt, tähendab see sisuliselt ka rühmade loomist ja sellele kehtestatud nõuete järgimise kohustust menetluses. Selline käsitlus kaitseb võlausaldajate huve ning tagab, et erinevate võlausaldajate erinev kohtlemine oleks kavas eraldi põhjendatud ja et võlausaldajatele oleks tagatud võimalus hääletada rühmade kaupa.


Kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust. TsMS § 660 lg 3 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest tulenevalt tuleb ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale kaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse.

3-2-1-62-11 PDF Riigikohus 21.09.2011

Puuduste kõrvaldamise määrus TsMS § 147 lg 1 kolmanda lause ja § 3401 lg 1 mõttes ei ole vaidlustatav, mistõttu on lubamatu ka määruskaebuse esitamine TsMS § 696 lg 1 esimese lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 17 ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus samas tsiviilasjas, p-d 27-29). Puuduse kohtu määratud tähtpäevaks kõrvaldamata jätmisel jäetakse apellatsioonkaebus menetlusse võtmata ja selle kohta tehtud määruse peale saab TsMS § 3401 lg 2 teise lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.


Vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62; Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p-d 8, 9.


Et hagi esitamise aeg oleks üheselt kindlaks tehtav, peab ka toimikust selgelt nähtuma hagiavalduse salvestamise aeg kohtu andmebaasi. See kehtib ka juhul, kui pärast tööpäeva lõppu laekunud avaldus registreeritakse kantseleis järgmisel tööpäeval.


Vt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 16; Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p 11. Seadus (mh TsMS § 360) ei näe ette kaebeõigust määruse peale, millega kohus keeldub menetlust peatamast.


Menetluse peatamine teise menetluse tõttu TsMS § 356 alusel on kohtu diskretsiooniotsustus, mitte kohustus. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus tõepoolest võib lahendamisel olevat asja mõjutada. Seadus (mh TsMS § 360) ei näe ette kaebeõigust määruse peale, millega kohus keeldub menetlust peatamast.


Taotlust ei saa jätta rahuldamata põhjendusega, et see on sisuliselt põhjendamatu, kui seadus üldse ei võimalda seda rahuldada.

3-2-1-97-11 PDF Riigikohus 27.10.2011

Juriidilise isiku lepinguline esindaja saab oma esindusõiguse kohtumenetluses TsÜS § 119 lg 2 ja TsMS § 217 lg 4 järgi (nende koostoimes) juriidilise isiku seaduslikult esindajalt, osaühingu puhul juhatuse liikmelt.


Hagita menetluses, kus ei ole peale avaldaja teisi menetlusosalisi, jäävad TsMS § 172 lg 2 järgi esindajakulud avaldaja kanda ka määruskaebuse rahuldamise korral. Küll võiks sellisel juhul TsMS § 150 lg 1 p 5 ja § 172 lg 2 teise lause alusel nõuda tasutud riigilõivu tagastamist.


Vt TsMS § 198 lg 3 esimese lause kohaldamise kohta Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p-d 25 ja 26.


Erandlikus olukorras, kus esinevad üheaegselt järgmised asjaolud: • avaldaja nimel on kandeavalduse allkirjastanud isikud, kes on palunud end kanda äriregistrisse juhatuse liikmetena; • registripidaja keeldub avaldust rahuldamast, kuna taotletavad isikud ei ole tema arvates juhatuse liikmeks valitud; • avaldajal ei ole rohkem esindusõiguslikke isikuid, saab tunnustada, et avaldajat esindavad TsMS § 599 esimese lause ja § 696 lg 4 alusel määruskaebuse esitamisel samad isikud, kelle juhatuse liikmetena äriregistrisse kandmist lahendatakse(vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-05, p 12). Kohtulikku registrisse tuleb teha üksnes selliseid kandeid, mis on arusaadavad ja ülevaatlikud, ei ole vastuolulised ning on realiseeritavad, st et nendele tuginedes on võimalik korraldada mõistlikult registriesemega seotud õigussuhteid ega tekitata eeldatavasti uusi õiguskonflikte (vt ka nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-11, p 18).


Juriidilise isiku lepinguline esindaja saab oma esindusõiguse kohtumenetluses TsÜS § 119 lg 2 ja TsMS § 217 lg 4 järgi (nende koostoimes) juriidilise isiku seaduslikult esindajalt, osaühingu puhul juhatuse liikmelt.


Määruse kandeavalduse lahendamise kohta saab teha üksnes kandeavalduse alusel. Kandemääruse peale, millega kandeavaldus jäeti rahuldamata, võib TsMS § 599 esimese lause järgi esitada määruskaebuse üksnes avaldaja. Sellest tulenevalt saab ka määruskaebuse rahuldamata jätmist ringkonnakohtus TsMS § 696 lg-le 4 tuginedes vaidlustada Riigikohtus üksnes avaldaja. Erandlikus olukorras, kus esinevad üheaegselt järgmised asjaolud: • avaldaja nimel on kandeavalduse allkirjastanud isikud, kes on palunud end kanda äriregistrisse juhatuse liikmetena; • registripidaja keeldub avaldust rahuldamast, kuna taotletavad isikud ei ole tema arvates juhatuse liikmeks valitud; • avaldajal ei ole rohkem esindusõiguslikke isikuid, saab tunnustada, et avaldajat esindavad TsMS § 599 esimese lause ja § 696 lg 4 alusel määruskaebuse esitamisel samad isikud, kelle juhatuse liikmetena äriregistrisse kandmist lahendatakse(vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-05, p 12).


Kohtulikku registrisse tuleb teha üksnes selliseid kandeid, mis on arusaadavad ja ülevaatlikud, ei ole vastuolulised ning on realiseeritavad, st et nendele tuginedes on võimalik korraldada mõistlikult registriesemega seotud õigussuhteid ega tekitata eeldatavasti uusi õiguskonflikte (vt ka nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-11, p 18). Äriühingu organi koosoleku otsuse esitamisel peab registripidaja kontrollima peale dokumendi enda olemasolu mh ka koosoleku pädevust ja otsuse vastuvõtmise protseduurilise korra järgimist, nt kvooruminõude täitmist, samuti seaduses nõutud andmete märkimist otsuses, lisaks on registripidajal õigus keelduda kande tegemisest, kui dokument on selgelt heade kommete vastane või vastuolus avaliku korraga või seadusest tuleneva keeluga või kui dokumendiga rikutakse kolmandate isikute seadusega kaitstud õigusi (vt Riigikohtu 4. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-08, p 8). Registrimenetluses kui formaalses menetluses tuleb põhikirja tõlgendamisel vähemalt üldjuhul piirduda objektiivse tõlgendamisega, tuginedes mh TsÜS § 75 lg 1 teisele lausele ja VÕS § 29 lg-le 4.


Kohus võib hagi tagamise korras määrata äriühingule ajutise juhatuse liikme (vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11).


Seadus ei näe ette juhatuse liikmeks olemise suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes, st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing kokkuleppel temaga isiku ametiaega pikendab (vt ka Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus avaldaja suhtes tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p-d 33-36). ÄS § 174 lg 3 on erisäte, mille järgi loetakse isiku valimisel valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli, ning häälte võrdsel jagunemisel heidetakse liisku, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-11, p 14; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-08, p-d 12 ja 13). Osaühingu juhatusel tuleb ka kirjalikus menetluses tagada osanikele ÄS § 174 lg 3 järgimine, mh võimalus osanikele esitada kandidaate juhatuse liikmeks sarnaselt osanike koosolekuga ja nende vahel valida. Nii ÄS § 174 lg 1 kui ka § 174 lg 2 võimaldavad osaühingu põhikirjas otsuse vastuvõtmiseks ette näha seaduses sätestatust suurema häälteenamuse nõude. Põhikirjas võib ette näha ka suurema häälteenamuse nõude ÄS § 174 lg-s 3 sätestatust (vt Riigikohtu 18. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 14). Vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust. Osanikul on võimalik taotleda ÄS § 184 lg 6 alusel kohtu järelevalvele (vt TsMS § 4772) alluva ajutise juhatuse liikme määramist TsMS §-des 602-605 sätestatud korras (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 15). Ajutise juhatuse liikme võib kohus määrata äriühingule ka hagi tagamise korras (vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11).


Vt Riigikohtu 4. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-09, p 13. Osaühingu juhatusel tuleb ka kirjalikus menetluses tagada osanikele ÄS § 174 lg 3 järgimine, mh võimalus osanikele esitada kandidaate juhatuse liikmeks sarnaselt osanike koosolekuga ja nende vahel valida. Nii ÄS § 174 lg 1 kui ka § 174 lg 2 võimaldavad osaühingu põhikirjas otsuse vastuvõtmiseks ette näha seaduses sätestatust suurema häälteenamuse nõude. Põhikirjas võib ette näha ka suurema häälteenamuse nõude ÄS § 174 lg-s 3 sätestatust (vt Riigikohtu 18. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 14). Vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust.


Osaühingu juhatusel tuleb ka kirjalikus menetluses tagada osanikele ÄS § 174 lg 3 järgimine, mh võimalus osanikele esitada kandidaate juhatuse liikmeks sarnaselt osanike koosolekuga ja nende vahel valida.

3-2-1-103-11 PDF Riigikohus 16.11.2011

Kui maakohus keeldub hagi menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 1 p 12 alusel, s.o põhjusel, et õigustatud isiku nimel hagiavalduse esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu, on hagejal õigus esitada selle määruse peale määruskaebus, kuid ei ole õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule.


Hagi läbivaatamise staadium PankrS § 43 lg 1 mõttes algab hagi menetlusse võtmisest kohtu määrusega TsMS § 372 lg 1 järgi.


Tulenevalt TsMS §-st 695 kehtib TsMS § 682 lg 1 ka määruskaebuse menetlemise kohta Riigikohtus. Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12).

3-2-1-102-11 PDF Riigikohus 25.11.2011

Menetluskulude kindlaksmääramist (väljamõistmist) saab menetlusosaline kulujaotuse kohta tehtud lahendi alusel nõuda 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata (vt ka Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-18-11, p 15). Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Juhul kui hüvitist soovitakse toimingute eest, saavad pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis on kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud määrusega.


Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses võib menetlusosaline esitada Riigikohtule määruskaebuse kas ise või advokaadi vahendusel. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-18-11, p 11).


Lepingulise esindaja kulude hüvitamise korral ei saa üldistavalt eeldada, et kui mitmel kostjal (või ka hagejal) on menetluses olnud ühine esindaja, siis tuleb kehtestatud piirmäärad jagada vastavalt nende menetlusosaliste arvule. Kehtestatud piirmäärade suurus sõltub hagi hinnast. Kui hageja on esitanud hagi mitme kostja vastu, siis peab ta arvestama, et igal kostjal võivad tekkida menetluse tõttu oma kulud.


Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses võib menetlusosaline esitada Riigikohtule määruskaebuse kas ise või advokaadi vahendusel.

3-2-1-130-12 PDF Riigikohus 12.12.2012

Kohus võib üldjuhul TsMS § 64 lg 1 järgi enda määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada, kuid juhul, kui seaduses on ettenähtud tähtaja piirid, on kohus nendega seotud ega või määrata menetlustähtaega, mis ületab sätestatud piire (vt Riigikohtu 11. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-10).


Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust PankrS § 29 lg-s 8 nimetatud tähtaja pikendamise määruse peale. Nimetatud säte ei näe ette võimalust esitada määruskaebust ka maakohtu määruse peale juriidilise isiku likvideerimise tähtaja pikendamise kohta. PankrS § 29 lg-s 8 sätestatus on tegemist tähtaja pikendamise ajalise piiranguga ning õigustatud isiku taotlusel on kohtul õigus pikendada juriidilise isiku likvideerimist maksimaalselt kuni kuue kuuni.


TsMS § 682 lg 1 kehtib ka määruskaebuse menetlemise kohta Riigikohtus. Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12; 6. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-11, p 14).

3-2-1-48-14 PDF Riigikohus 26.05.2014

Ka siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud taotlust tema põhiõigust rikkuva kohtumenetluse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks, peab kohus järgima põhiseadust ja jätma põhiõigust rikkuva asjassepuutuva normi kohaldamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-56-13, p 10). (p 15)


TsMS § 663 lg 2 teine lause ei ole põhiseadusega vastuolus. Viidatud sättes sisalduv kaebeõiguse piirang ei riiva PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. Määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu määruse peale, st kohtuniku eksimuse välistamiseks on kohtulahendi õigsuse kontroll tagatud. (p 13) TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam võimalus. Sellise võimaluse kasutamine on õigustatud eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Vastasel korral (kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad vms) tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil (määrus koos kirjeldava ja põhjendava osaga). (p 14)


Tulenevalt TsMS § 682 lg-st 1 on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12). (p 11)

3-2-1-46-14 PDF Riigikohus 28.05.2014

Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)


Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas kinnistu võõrandanud isik on võimalik asendada kinnistu uue omanikuga TsMS §-s 211 sätestatud korras. (p 13)


Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)


AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukorras, kus avaldajat pole küll takistatud pääsemast avalikult kasutatavale teele, kuid samas on läbirääkimistel (ja ka alanud kohtumenetluses) keeldutud senist tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast. (p 14)


AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)


Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. (p 13) Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)

3-2-1-132-14 PDF Riigikohus 15.12.2014

Maakohtu määruse peale, millega maakohus rahuldab menetlusosalise määruskaebuse, saab esitada määruskaebuse ringkonnakohtule teine menetlusosaline, kelle õigusi maakohtu määrus riivab. (p 11-12)

Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15)

Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)


Tulenevalt TsMS §-st 695, mille kohaselt Riigikohtusse määruskaebuse esitamisele kohaldatakse kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui seadusest ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti, kehtib TsMS § 643 lg 4 ka ringkonnakohtus määruskaebuse läbi vaatamata jätmise kohta tehtud määruse vaidlustamise kohta. See tähendab, et ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, saab esitada määruskaebuse Riigikohtule. (p 17)


Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15)

Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)


Võlgniku vande andmise kohustuse kohta märgib kolleegium järgmist. PankrS § 86 lg 1 järgi võib kohus kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. PankrS § 90 ja § 19 lg 1 järgi võib sellise kohustuse muu hulgas panna juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmele. Niisuguse kohustuse eesmärgiks on tagada suurem õigusselgus võlgniku vara, kohustuste ja dokumentide kohta.

üksnes asjaolu, et isik ei ole enam võlgniku juhatuse liige, ei pruugi olla põhjuseks, miks ta peaks sellisest kohustusest vabanema. PankrS § 90 järgi on juriidilisest isikust võlgniku puhul koostoimes PankrS § 86 lg-ga 1 ja § 19 lg-ga 3 võimalik kohustada võlgniku juhatuse liiget andma vannet ka juhul, kui ta on oma kohustustest vabastatud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. (p 18)

3-2-1-103-15 PDF Riigikohus 14.10.2015

Kohtu võimalus võtta võlgnikult vanne ei tähenda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui menetlusosalise vande all ülekuulamisega. (p 13)

Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks PankrS § 2 kohaselt on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest keeldumisega PankrS-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti. (p 14)


Kohtu võimalus võtta pankrotimenetluses võlgnikult vanne ei tähenda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui menetlusosalise vande all ülekuulamisega. (p 13)

Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks PankrS § 2 kohaselt on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest keeldumisega PankrS-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti. (p 14)

Pankrotimenetluses tekib võlgniku ja tema võlausaldajate vahel spetsiifiline usaldussuhe, mille täitmine muu hulgas eeldab ka täielikku teabevahetust. Samas näeb PS § 22 lg 3 ette, et igaühel on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mida võidakse kasutada tema vastu kriminaalmenetluses. Menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest ei tulene pankrotivõlgnikule õigust keelduda teabe andmisest PankrS § 85 järgi. Pankrotimenetluses sõltub võimalus enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Kohus peab olukorras, kus võlgnik või tema juhatuse liige keeldub pankrotimenetluses aresti ähvardusel teavet andmast, kuna teabe andmine võib teda süüstada, kontrollima pankrotiseaduses ettenähtud teabe andmise kohustust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (p 15)


Pankrotimenetluses tekib võlgniku ja tema võlausaldajate vahel spetsiifiline usaldussuhe, mille täitmine muu hulgas eeldab ka täielikku teabevahetust. Samas näeb PS § 22 lg 3 ette, et igaühel on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mida võidakse kasutada tema vastu kriminaalmenetluses. Menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest ei tulene pankrotivõlgnikule õigust keelduda teabe andmisest PankrS § 85 järgi. Pankrotimenetluses sõltub võimalus enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Kohus peab olukorras, kus võlgnik või tema juhatuse liige keeldub pankrotimenetluses aresti ähvardusel teavet andmast, kuna teabe andmine võib teda süüstada, kontrollima pankrotiseaduses ettenähtud teabe andmise kohustust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (p 15)


PankrS § 89 lg 5 teises lauses ette nähtud määruskaebeõigust ei saa tõlgendada laiendavalt. Maakohtu määruse peale on seaduse järgi kaebeõigus üksnes isikul, kelle õigusi kitsendatakse, ehk võlgnikul või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmel. Seega tuleb ka PankrS § 89 lg 5 teist lauset tõlgendada selliselt, et Riigikohtule määruskaebuse esitamise õigus on võlgnikul või tema juhtorgani liikmel ja et kahekordne kaebeõigus on tagatud just isikule, kellele sanktsioon määrati. (p 12)

3-2-1-111-15 PDF Riigikohus 04.11.2015

Pankrotivõlgnikul ega tema abikaasal ei ole õigust nõuda enda kaasamist kohtumenetlusse, kus haldur esitab nõude pankrotivõlgniku võlgniku vastu. Juhul, kui see nõue kuulub abikaasade ühisvara hulka, saab abikaasa nõuda ühisvara jagamist. Pankrotivõlgnik saab nõuda haldurilt kahju hüvitamist, kui haldur tekitab võlgnikule viimast kohtumenetluses esindades ja kahjulikku kompromissi sõlmides kahju. (p 20)


Menetlusosalisel ega muul isikul ei ole õigust esitada määruskaebust maakohtu määruse peale, millega jäeti rahuldamata isiku taotlus käsitada teda kohtumenetluses kaashagejana, ega ka ringkonnakohtu määruse peale, millega maakohtu määrus jäi muutmata. Samuti ei ole menetlusosalisel õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, milles jäi rahuldamata tema taotlus kaasata ta menetlusse kolmanda isikuna. (TsMS § 216 lg 6). (p 19)

3-2-1-97-15 PDF Riigikohus 10.02.2016

Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleneb ringkonnakohtule maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel määruse põhjendamise kohustus TsMS § 667 lg 1 esimesest lausest. Ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasikaebamise õigus tuleneb sel juhul TsMS § 696 lg 1 teisest lausest. (p 11-12)

Kokku: 38| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json