3-2-1-12-96
|
Riigikohus |
31.01.1996 |
|
Omandiõiguse tunnustamiseks peab omanik tõendama, et omand on tekkinud õiguslikul alusel. AÕS § 91 annab seaduslikule valdajale, kes ei ole omanik, omandi kaitsmiseks hagejana samad õigused, mis on omanikul.
|
| 3-2-1-135-96
|
Riigikohus |
19.12.1996 |
|
Kui ei ole asja võõrandamise tehingut, ei saa olla ka täiendavat asjaõiguslikku kokkulepet asja omandiõiguse üleandmise kohta.
|
| 3-2-1-88-97
|
Riigikohus |
26.06.1997 |
|
Kuni omandireformi aluste seaduse jõustumiseni 20. juunil 1991. a. oli võimalik omandiõiguse taastamine tühistatud kohtulahendi järgi TsPK §-des 417-419 sätestatud otsuse tagasitäitmise korras.
|
| 3-2-1-121-97
|
Riigikohus |
30.10.1997 |
|
Tunnistades kaasomandiõigust elumajale, pidi kohus tuvastatud asjaoludele (kokkulepe kaasomandina elamuosa ostmiseks ja ühise tegutsemise lepingu puudumine) andma materiaalõigusliku hinnangu. AÕS § 80 sätestab omaniku õiguse asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest, mitte omandiõiguse tekkimise asjale.
|
| 3-2-3-17-97
|
Riigikohus |
18.12.1997 |
|
Omandiõiguse tunnustamine ei kuulu erimenetluse asjana kohtu pädevusse. Omanik saab temale kuuluvat õigust asjale kaitsta hagimenetluses omandiõiguse tunnustamise hagiga (TsÜS § 112 lg 2 p 1, AÕS §-d 80 lg 1 ja 89).
|
| 3-2-1-97-98
|
Riigikohus |
14.10.1998 |
|
Kohtuotsus kuulub tühistamisele, kui kohus on ületanud poole nõuete piire või tuginenud asjaolule, millele pool ise ei ole viidanud asja läbivaatamisel.
Asja väljanõudmisel mitteomanikult (vindikatsioonihagi) on omandiõiguse tunnustamise eelduseks väidetava omandi õigusliku aluse olemasolu enne selle nõude esitamist.
|
| 3-2-1-2-00
|
Riigikohus |
12.01.2000 |
|
AÕS § 87 lg 1 alusel võib heauskne valdaja nõuda isikult, kellelt ta asja valduse sai, asja eest makstud raha ka siis, kui asja tagastamine omanikule on toimunud ilma kohtuotsuseta.
|
| 3-2-1-160-00
|
Riigikohus |
23.01.2001 |
|
Varasema kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja oli hagejale kuuluva asja (10 000 kg PF lakki) pahauskne valdaja. AÕS § 84 lg 2 kohaselt vastutab pahauskne valdaja asja hävimise eest, välja arvatud juhul kui hävimine oleks toimunud ka hageja valduse korral. Asjakohatu on kostja väide, et ka hageja valduse korral oleks lakk riknenud, kuna mahutis polnud riknenud lakk vaid tundmatu tooraine segu. Kostja pole esile toonud asjaolusid, mis tõendaks, et ka hageja valduse korral oleks PF lakk muutunud selliseks seguks. Kostjal tuleb hüvitada hagejale laki väärtus. Arvestada tuleb ka, et pahauskse valdaja vastutus AÕS § 84 lg-s 2 on sätestatud ilma süüta vastutusena.
|
| 3-2-1-93-01
|
Riigikohus |
01.10.2001 |
|
Kostja on maareformi käigus erastanud väidetavalt ostu-müügilepingu alusel kuulunud istanduste aluse maa. 1. detsembril 1993. a jõustunud asjaõigusseadus, mille § 16 lg 1 kohaselt on kasvavad taimed maatüki olulised osad, ei saanud lõpetada hageja omandiõigust istandusele. AÕS § 15 lg 2 tulenevalt saavad istanduse ja maatüki omanikuks olla ka erinevad isikud (MaaRS § 22 lg 1).
Kostja on maareformi käigus erastanud hagejale kuulunud istanduse aluse maa. Kostja on AÕS RakS § 11 lg-s 3 nimetatud dokumentide alusel kantud maatüki omanikuna kinnistusraamatusse. Hageja TsK § 477 lg 1 ja 3 alusel esitatud hagi ei kuulu rahuldamisele, kuna pole tõendatud, et kostjal puudus õiguslik alus maatüki omandamiseks või see oleks ära langenud. Seega ei ole aluseta rikastumise õigussuhet tekkinud. Kui hageja leiab, et talle on õigusvastaselt tekitatud kahju, siis on tal õigus kahju tekitanu vastu esitada kahju hüvitamise nõue.
|
| 3-2-1-127-01
|
Riigikohus |
14.11.2001 |
|
Hagejal, kellel oli õigus saada maatüki kaasomanikuks seoses kaasomandiõigusega elamule, saab vaidlustada 1/2 vaidlusaluse kinnistu kuulumist kaasomandiõiguse alusel kostjale. Kinnistusametit ei saa kohustada kannet kustutama kostja ainuomanikuna nimetatud kinnistu sissekandmise kohta, vaid hagejal on õigus nõuda AÕS § 65 lg 1 alusel ebaõige kande muutmist hagimenetluse korras. Et kohus saaks AÕS § 64 lg 5 alusel kannet muuta, peab kohus resolutsioonis selgesti väljendama, mida ta kinnisasja omandiõiguse kohta otsustab.
|
| 3-2-1-1-02
|
Riigikohus |
06.02.2002 |
|
Hageja nõuab õigustatult temalt õigustühise likvideerimismenetluse käigus vara äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamist TsK § 448 alusel, kuna esiletoodud asjaoludel hageja ei tea, kelle valduses tema vara on ja ta pole kindel, kas see on säilinud. Isikul, kellelt asi õigusevastaselt ära võeti, on õigus esitada ka vindikatsioonihagi. Kuid üheks vindikatsioonihagi rahuldamise eelduseks on asjaolu, et nõutav individuaalselt määratletav asi on alles.
Omaniku nõuet asja väärtuse vähenemise hüvitamiseks AÕS § 84 lg 2 või 3 alusel ei välista asjaolu, et ta ei nõua asja väljaandmist.
Hageja nõuab temalt õigustühise likvideerimismenetluse käigus vara äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja ei tea, kelle valduses tema vara on ja pole kindel, kas see on säilinud. Arvestades esiletoodud asjaolusid on hageja õigustatud nõudma tekitatud kahju hüvitamist TsK § 448 alusel. Ekslik on apellatsioonikohtu järeldus, et hageja saab oma õigusi kaitsta vaid asjaõigusseaduse omandi kaitse sätete alusel.
|
| 3-2-1-52-02
|
Riigikohus |
10.04.2002 |
|
AÕS RakS § 6 lg 1 kohaselt kaitstakse omandit alates 1993. aasta 1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast. Kui nõutavad asjad pole omandireformi objektiks, siis kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse sätted, mitte AÕS RakS § 2 lg 2.
ORAS § 11 lg-s 1 nimetatud vara tagastamine toimub AÕS RakS § 2 lg-st 2 tulenevalt omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras - halduskorras. ORAS ei reguleeri omandireformi objektiks mitteoleva vara väljanõudmist ning see ei toimu halduskorras.
ORAS § 11 lg-s 1 toodud omandireformi objektide loetelu on ammendav.
|
| 3-2-1-93-02
|
Riigikohus |
30.09.2002 |
|
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asjale omandiõiguse tunnustamist ja asja valduse väljaandmist. Sellise nõude eelduseks on müügilepingu lõpetamine, sest müügilepingut lõpetamata jääb ostjale seaduslik alus asja müügilepingu alusel vallata.
AÕS § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette võlaõigusliku müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Siinkohal ei piira seadus vallasomandi üleandmiseks tingimuslike asjaõiguslepingute sõlmimist ning müüja võib reserveerida endale omandiõiguse kuni ostuhinna täieliku tasumiseni (omandireservatsioon).
TsK §-st 249 tulenevalt on lepingujärgsed kohustused täitnud müüjal õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui ostja rikub oluliselt oma kohustust asja eest tasuda. Lepingu lõpetamiseks piisab sel juhul ostjale lepingu lõpetamise tahteavalduse edastamisest.
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asja valduse väljaandmist pankrotimenetluses. Müüdud asja valdusest väljanõudmise eelduseks on müügilepingu lõpetamine ning sellise müügilepingu lõpetamise eelduseks ostja pankrotimenetluses on, et haldur keeldub võlgniku kohustuste täitmisest ja õiguste teostamisest vastavalt PankrS §-le 22. Kui haldur keeldub lepingu täitmisest ja müüja lõpetab seetõttu lepingu, tekib müüjal muuhulgas õigus talle kuuluv asi tagasi nõuda.
|
| 3-2-1-102-02
|
Riigikohus |
15.10.2002 |
|
Vara aktiga üleandmine-vastuvõtmine on õiguslike tagajärgedega õigustoiming, kuna sellega toimus kasutusvalduse lepingu täitmine ja kasutusvaldus vallasasjale tekib AÕS § 202 kohaselt asja üleandmisega omanikult kasutusvalduse saajale ning kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega.
Vaidlusaluse kasutusvalduse lepingu ja vara üleandmise-vastuvõtmise akti tühisus ei tulene PankrS § 12 lg-st 3, kuna vallasasju ei võõrandatud, vaid sooviti koormata asjaõigusega - kasutusvaldusega, millega ei kaasne vara väljumine kasutusvaldusse andja omandist.
Nimetatud tehingute tühisus ei tulene ka Riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse § 10 lg-st 1, kuna ÄS § 506 lg-s 6 sätestatud piirang oli seostatud asjade omandamise ja võõrandamisega, seega kasutusvalduse lepingu sõlmimiseks üldkoosoleku otsuse puudumine kolmandate isikute suhtes ei kehtinud.
Ühiskonna üldisele arusaamisele kõlblusest ei vasta pankrotimenetluse ajal kogu hageja valduses ja kasutuses olnud vara üleandmine kasutusvalduse lepingu alusel, mis oli sisuliselt suunatud ettevõtte tegevuse lõpetamisele ja võlausaldajate nõuete rahuldamise võimatuks tegemisele. Selline leping on TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega.
Kuna hagi oli esitatud vara väljanõudmiseks ja kostja väitis, et ta on saanud pärast esimese astme kohtu otsust väljanõutud vara omanikuks, siis pidi ringkonnakohus TsMS § 308 kohaselt arvestama uute asjas tähtsust omavate asjaoludega.
AÕS § 90 lg 1 järgi loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
|
| 3-2-1-5-03
|
Riigikohus |
06.02.2003 |
|
Kuna apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, mille tõttu loeti võõrandamine õigusvastaseks, siis on rikutud TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud nõuet, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine toimub AÕSRS § 2 lg 2 kohaselt ORAS-es ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras, st halduskorras. Kui tegemist pole õigusvastaselt võõrandatud varaga, või on hageja selle pärast õigusvastast võõrandamist taas omandanud, siis kuulub end omanikuks pidava isiku hagi asja väljanõudmiseks läbivaatamisele maa- või linnakohtus asjaõigusseaduse alusel.
Apellatsioonikohtul tuleb lahendada küsimus, kas vaidlusalune vara on ORAS-e mõttes õigusvastaselt võõrandatud või mitte.
|
| 3-2-1-30-03
|
Riigikohus |
03.04.2003 |
|
Nõue tunnustada oma omandiõigust võib olla esitatud eraldi nõudena, kuid ei pea tingimata selliselt esitatud olema. Kui asjaoludest ilmneb, et hageja on esitanud hagi asja kostja valdusest tagasisaamiseks ja on tõendanud, et tema on omanik ja et kostja valdus on õigusliku aluseta ning nõude aluseks ei ole leping, siis tuvastab kohus hagi rahuldades muuhulgas ka hageja omandiõiguse.
Nii TsÜS § 66 lg 5 kui TsK § 51 lg 2 alusel saab tehingu poolt kohustada tehingu järgi saadut välja andma üksnes kehtetu tehingu teisele poolele. Kuna hageja ei ole kehtetu tehingu pool, puudub tal ka restitutsiooniõigus tehingu alusel.
Kuigi hageja ei ole oma nõuet korrektselt sõnastanud, võib järeldada, et tegemist on vindikatsiooninõudega AÕS § 80 alusel. Kohus võib TsMS § 228 järgi seda sätet kohaldada, vaatamata sellele, et hageja oma hagis sellele normile ei tuginenud.
|
| 3-2-1-66-03
|
Riigikohus |
02.06.2003 |
|
TsK § 49 kohaselt võttis seadusega nõutud lihtsa kirjaliku vormi järgimata jätmine pooltelt õiguse vaidluse korral viidata tehingu olemasolu kinnitamiseks tunnistajate ütlusele. Üürilepingu tingimusi, sh kasutatava eluruumi suurust võis tõendada ka tunnistajate ütlusega.
AÕS § 81 ja 82 lg 1 järgi peab hageja tõendama oma omandiõigust ja vaidluse korral seda, et tema asja valdab kostja. AÕS § 83 lg-st 1 tulenevalt peab kostja nõude vaidlustamiseks tõendama, et tal on õigus vaidlusalust eluruumi vallata.
EK § 45 lg 1 järgi oli order ainus alus, mis andis õiguse eluruumi asuda. Eluruumi üürileping sõlmiti orderi alusel ning kui eluruum oli seadusevastaselt asustatud orderit välja andmata, võis kohus eluruumi üürilepingu tunnistada kehtetuks. Sellest järelduvalt oli kehtiv ka üürileping, mis oli sõlmitud orderit välja andmata.
|
| 3-2-1-68-03
|
Riigikohus |
16.06.2003 |
|
Seaduse analoogia alusel saab ka täitemenetluses kohaldada AÕS § 93. Täitemenetluses korraldatud enampakkumisel tuleb müüdud vallasasja väljanõudeõiguse loovutajaks lugeda kohtutäitur ning väljanõudeõiguse loovutamise ajaks ostuhinna täieliku tasumise aeg. Seega saab asja ostnud isiku omandiõiguse tekkimise ajaks lugeda ostuhinna täieliku tasumise aja.
Ilma teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta tehtud tehing on kuni 01. 07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 järgi seadusevastase tehinguna tühine, sh on tühine ka asjaõigusleping.
AÕS § 83 lg 1 võimaldab kostjal ilma vastuhagi esitamata omandikaitse hagi vaidlustamiseks tõendada, et asja omanik on tema. Ka alates 01.07.2003 kehtiva AÕS § 83 lg 1 sõnastus ei nõua kostjalt vastuhagi esitamist.
AÕS § 95 sätestab erandliku võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui võõrandajal ei olnud õigus omandit üle anda. Selle eeldusteks on asjaõiguskokkuleppe sõlmimine omandi ülemineku kohta ning asja valduse või väljanõudeõiguse üleandmine. Lisaks on heauskse omandamise eelduseks, et asi ei oleks omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Seega on ka tühise asjaõiguslepingu korral võimalik asja heauskne omandamine selle edasivõõrandamisel selleks õigustamata isiku poolt.
|
| 3-2-1-134-04
|
Riigikohus |
25.11.2004 |
|
Nõue, milles isik palub kinnistusraamatusse kande tegemist ja talle omandi võimaldamist, on kuni 01.07.2003 kehtinud AÕS §-st 121 ning TsK §-dest 224 ja 242 lg 1 lähtuv nõue müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks.
Kinnistu jagamisega korteriomanditeks võib samaaegselt kokku leppida korteriomandite omandiõiguse ülekandmises (asjaõigusleping) ning viimase alusel järjekorras kannete tegemises kinnistusraamatusse.
Kuna seaduses ei ole sätestatud aega, mille jooksul võib kinnistamisavalduse esitada või selle alusel kande teha, siis võib kehtiva asjaõiguslepingu esitada kinnistusametile kande tegemiseks ja omaniku kinnistusraamatusse kandmiseks igal ajal. Kuna tegemist ei ole nõudega, ei allu see ka aegumisele.
Kinnistu võõrandaja pankroti väljakuulutamise kohta kinnistusraamatusse kantud märkus ei takista asjaõiguslepingu alusel kande tegemist.
Kui pankrotimenetluses vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sellisel juhul on tegemist vindikatsioonihagiga, mille esitamise eelduseks on asjaolu, et omandiõigus on hagejal olemas, kuid kostja seda ei tunnusta.
Asjaoludel, mis annavad alust arvata, et haldur püüab suurendada pankrotivara teiste isikute õiguste arvel viisil, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ei saa tunnustada, saab halduri keeldumist lepingulise kohustuse täitmisest pidada lubamatuks hea usu põhimõttega vastuolu tõttu.
Kui pankrotimenetluses vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sellisel juhul on tegemist vindikatsioonihagiga, mille esitamise eelduseks on asjaolu, et omandiõigus on hagejal olemas, kuid kostja seda ei tunnusta.
Vara välistamise hagi aegumistähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui hageja võis oma õiguste rikkumisest teada saada.
|
| 3-2-1-127-04
|
Riigikohus |
29.11.2004 |
|
Valdaja on pahauskne üksnes juhul, kui ta valdab asja seadusliku aluseta. Kui ostja on enne ostueesõiguse teostamise avalduse esitamist kantud omanikuna kinnistusraamatusse, on ta kinnistu seaduslik valdaja kuni ostueesõigust omava isiku kinnistusraamatusse kandmiseni. Ostueesõigust omava isiku ostueesõiguse teostamise soovist teadasaamine ei muuda ostja valdust ebaseaduslikuks.
Kui metsaraie toimub pärast kinnistu ostueesõiguse teostamise avalduse esitamist ja sellest teadasaamist, peab kinnistu valdaja hüvitama ostueesõiguse teostajale ebaseadusliku metsaraiega tekkinud kahju, kui ta on kinnistu väärtuse vähenemises süüdi.
Valdaja on pahauskne üksnes juhul, kui ta valdab asja seadusliku aluseta. Kui ostja on enne ostueesõiguse teostamise avalduse esitamist kantud omanikuna kinnistusraamatusse, on ta kinnistu seaduslik valdaja kuni ostueesõigust omava isiku kinnistusraamatusse kandmiseni. Ostueesõigust omava isiku ostueesõiguse teostamise soovist teadasaamine ei muuda ostja valdust ebaseaduslikuks.
Ostueesõiguse teostamise avalduse esitamine ei muuda asja senist seaduslikku valdust ebaseaduslikuks ega valdajat pahauskseks valdajaks.
|
Facebook
Twitter