3-2-1-18-98
|
Riigikohus |
12.02.1998 |
|
Äriregistrisse kandmata ettevõte, mis ei ole ettevõte ettevõtteseaduse mõttes ja ta ei ole muud liiki juriidiline isik ei tsiviilseadustiku üldosa seaduse ega teiste õigusaktide järgi, ei saa end ümber kujundada äriseadustikus sätestatud äriühinguks.
|
| 3-2-3-10-98
|
Riigikohus |
28.10.1998 |
|
Äriühingu ümberkujundamist reguleerivad ÄS §-d 478-504. Äriregistrisse kandmata ettevõtte ümberkujundamisel kohaldamisele kuuluvad sätted on toodud ÄS § 509 lg-s 2.
|
| 3-2-1-56-99
|
Riigikohus |
08.06.1999 |
|
TsMS §-st 316 tuleneb, et kui apellatsioonikohus peab asja lahendamisel oluliseks asjaolu, mida pole varem käsitletud, siis tuleb anda protsessiosalistele võimalus selle asjaolu olemasolu või puudumist tõendada. Protsessiosalisel peab olema võimalus esitada oma seisukoht ja tõendid asjaolu kohta, mida kohus oluliseks peab.
Äriühingu ümberkujundamist reguleerivad ÄS §-d 478-504. Enne äriseadustiku jõustumist kehtinud õigusaktide alusel asutatud ettevõtete, mida ei ole ettevõtjana sätestatud äriseadustikus, ümberkujundamine toimub ÄS § 507 lg 1 kohaselt vastavalt ÄS §-le 509.
|
| 3-2-1-86-99
|
Riigikohus |
12.10.1999 |
|
Ühe või mitme ettevõtte eraldumisel läksid ümberkujundatud ettevõtte varalised õigused ja kohustused jaotusakti alusel vastavates osades eraldunud ettevõtetele üle. Üle ei läinud need varalised kohustused, mis polnud õiguste ja kohustuste ülemineku ajaks tekkinud.
|
| 3-2-1-76-00
|
Riigikohus |
27.06.2000 |
|
Hagita menetluses kohtuotsusele edasikaebamise korra sätestab TsMS § 250, mille lg 2 kohaselt võib kohtuotsuse peale, millega kohus hagita asjas esitatud avalduse rahuldas, esitada apellatsioonkaebuse.
Ei saa vaidlustada ümberkujundamist pärast selle äriregistrisse kandmist. Vaidlustada saab kandeotsust. Apellatsioonikohus peab kontrollima, kas kandeotsuse tegemiseks esitatud avaldus oli kooskõlas seaduse ja põhikirjaga.
|
| 3-2-1-27-01
|
Riigikohus |
28.02.2001 |
|
Tsiviilkoodeksi kehtestamisel ja samuti 1990. aastal munitsipaalettevõtte põhimääruse kinnitamise ajal mõisteti seaduse all ka seadusest alamalseisvaid normatiivakte.
Tulenevalt TsK §-st 214 lg 1 on garant kohustatud kustutama teise isiku võlgnevuse täielikult või osaliselt kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral. Kostja garantiivastutus tuleneb Munitsipaalettevõtte põhimääruse p-st 7, mille kohaselt vastutab munitsipaalettevõte maksevõimetuse korral tema kohustuste eest ettevõtte kõrgemalseisev organ.
Munitsipaalettevõtte põhimääruse p 7 sätestab munitsipaalettevõtte vastutuse oma kohustuste täitmise eest ning paneb täiendava vastutuse munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral ettevõtte kõrgemalseisvale organile, kelleks on põhimääruse p 3 järgi kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Munitsipaalettevõtte ümberkujundamine iseenesest ei lõpeta seadusest tulenevat kohaliku omavalitsuse täitevogani kohustust vastutada nende võlgade eest, mis tekkisid enne ümberkujundamist.
|
| 3-2-1-134-01
|
Riigikohus |
16.11.2001 |
|
Kuna sõlmitud lepingud ei vastanud riikliku aktsiaseltsi õigusvõimele ja eesmärkidele (TsK § 28; ettevõtteseaduse § 5 lg 2) ning tema tegevuse aluseks olnud normatiivaktidele, siis olid nad tehingute tegemise ajal kehtinud TsK § 51 ja 53 kohaselt kehtetud.
Esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et RAS Ookean on Eesti Kalatööstuse õigusjärglane. Kostjate viidatud õigusaktidest - TsK § 39 lg-st 3, riiklike aktsiaseltside asutamise ajutise juhendi p-st 9, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991. a otsusest ja Vabariigi Valitsuse 12.09.1991. a määrusest nr 182 ja 06.07.1992. a määrusest nr 198, RAS Ookeani õigusjärglust ei tulene.
|
| 3-2-1-71-02
|
Riigikohus |
06.06.2002 |
|
Vastavalt TsMS § 147 lg 1 p-le 4 tuleb hagiavalduses märkida hageja selgelt väljendatud nõue. Hageja nõue vajab täpsustamist, üheks tsiviilõiguse kaitse viisiks on küll TsÜS § 112 lg 2 p 5 järgi kohustuse täitmisele sundimine, kuid nõudest ei selgu, millise kohustuse täitmist ja mis alusel nõutakse.
Kuna esimese astme kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis on vajalikud hagi põhjendatuse üle otsustamiseks, siis tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Seega on apellatsioonikohus põhjendanud TsMS § 333 lg 2 kohaldamise vajalikkust.
Tulenevalt Munitsipaalettevõtte põhimääruse p-dest 3 ja 7 vastutab munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral tema kohustuste eest kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Kuna munitsipaalettevõtet ei kujundatud seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ümber ja linn erastas munitsipaalettevõtte tervikvarana, siis tulenevalt ÄS § 5 lg 3 vastutab kohaliku omavalitsuse täitevorgan kui ettevõtte üleandja tema kohustuste eest ettevõtte omandajaga solidaarselt.
|
| 3-2-1-116-03
|
Riigikohus |
28.10.2003 |
|
Riigikohus saab vaid kontrollida, kas ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Nii ei saa Riigikohus tühistada ringkonnakohtu otsust ega saata asja tagasi apellatsioonikohtule uueks arutamiseks, kui ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni peale ei ole kaevatud.
Võla ülekandmiseks peab võlausaldaja olema avaldanud tahet, et edaspidi vastutab tema nõude täitmise eest uus võlgnik.
ÄS § 509 lg 8 nägi ette võimaluse munitsipaalettevõtete ühinemiseks, kuid võimalust munitsipaalettevõtete jagunemiseks seaduses ei olnud. Seega kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-st 56 tulenevalt ei saanud munitsipaalettevõtted äriregistrisse kandmise eesmärgil jaguneda. Ümberkujundamine oli aga võimalik üksnes tervikuna ja mitte erinevateks ühinguteks. Munitsipaalettevõtte baasil äriühingute loomist saab pidada mitme äriühingu asutamiseks, kus oleks saanud kohaldada ÄS § 5 lg-d 2 ja 7.
|
| 3-2-1-130-04
|
Riigikohus |
03.12.2004 |
|
Tütarettevõtte asutamine on käsitatav äriühingu eraldumisena. Kuna äriühingu lõpetamine, ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine puudutavad oluliselt aktsionäride huve, on nende protsesside üle otsustamine ÄS § 298 lg 1 p 8 järgi aktsionäride üldkoosoleku ainupädevuses.
Nõukogu otsus, millega otsustatakse üldkoosoleku ainupädevusse kuuluva küsimuse üle, on vastuolus ÄS § 298 lg 1 p-ga 8. Nõukogu otsuse kehtetuks tunnistamist ei välista selle otsuse hilisem heakskiitmine üldkoosoleku poolt.
Nõukogu pädevuses ei ole äriühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise otsustamine, kuna see kuulub ÄS § 298 lg 1 p 8 kohaselt üldkoosoleku ainupädevusse.
|
| 3-2-1-149-04
|
Riigikohus |
15.12.2004 |
|
Äriühing peab endale teadvustama ümberkujundamise vajadust juba bilansi koostamise ajal ning esitama majandusaasta aruande kinnitamiseks hiljemalt kolme kuu jooksul majandusaasta lõppemisest. Sel juhul on võimalik ümberkujundamise protsess ühe kalendriaasta jooksul läbi viia.
|
| 3-2-1-83-05
|
Riigikohus |
26.09.2005 |
|
Tehingu võib täitmisega heaks kiita eeldusel, et täitmisega saadi aru või oleks pidanud aru saama sellest, et täitmine toob endaga kaasa tehingu kehtivuse. Ainult makseülekannetel märgitud lepingu number ei ole piisavaks tõendiks, et kostja on lepingu täitmisele asunud ning sellega volituseta sõlmitud tehingu heaks kiitnud.
Ainuüksi asjaolu, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, ei muuda tehingut kehtivaks. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-81-02.
Kui laenaja soovib laenulepingut vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult laenutaja ees mingit kohustust ei ole.
Äriühingu ümberkujundamisel äriühingu võlausaldajatele ÄS § 483 kohaselt ettenähtud kahekuuline tähtaeg tähendab, et ümberkujundatav äriühing peab tähtaja jooksul esitatud võlausaldajate nõuded kas piisavalt tagama või rahuldama. Võlausaldajad, kes nõudeid selle tähtaja jooksul ei esita, saavad oma nõuded esitada üldkorras.
|
| 3-2-1-131-08
|
Riigikohus |
07.01.2009 |
|
Seaduses on otsesõnu kehtestatud tulundusühistule keeld ühineda muu äriühinguga kui üksnes tulundusühistuga, samuti ei ole lubatud tulundusühistu ümberkujundamine. Otsesõnalist keeldu tulundusühistu jagunemisele muudeks äriühinguteks äriseadustik ei sätesta. Küll aga tuleb kõnealuseid tulundusühistu ühinemist, jagunemist ning ümberkujundamist reguleerivaid sätteid nende koosmõjus tõlgendades asuda seisukohale, et seadusandja tahteks on piirata tulundusühistu muutmist teist liiki äriühinguteks. Seadusandja mõtteks ei olnud lubada tulundusühistu jagunemist teisteks äriühinguteks olukorras, kus samal ajal kehtib sellekohane keeld tulundusühistu ühinemisele ja ümberkujundamisele.
|
| 3-2-1-7-10
|
Riigikohus |
31.03.2010 |
|
Ühinemisest peab igal juhul nõukogu liikmeid informeerima. Sellega tagatakse nõukogu ÄS § 317 lg-tes 6 ja 7 ette nähtud õigused asjaolude selgitamiseks ja dokumentidega tutvumiseks ning ÄS § 421 lg 4 teise lause järgset õigus nõuda ühinemise otsustamiseks aktsiaseltsi üldkoosoleku kokkukutsumist.
Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.
Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2005. a otsus nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus nr 3-2-1-123-05, p 24).
See põhimõte ei ole siiski absoluutne. Esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 127 lg 2) (VÕS § 127 lg 2 rakendamise kohta vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13; 14. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 14). Samuti võib puhtmajandusliku kahju hüvitamine tulla kõne alla kahju tekitamise puhul heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8), eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks ongi kannatanule sellise kahju tekitamine või kui sellise kahju tekkimine on kahju tekitamisega tõenäoliselt kaasnev ja kahju tekitajale seetõttu ettenähtav. Ka ÄS § 403 lg 6 annab aktsionärile eelkõige puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõude. Mõlemal juhul tekib aktsionärile kahju eelkõige tema aktsiate väärtuse vähenemise tõttu. Puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõue on kahtluseta olemas VÕS § 115 lg 1 (ja ÄS § 289 lg 1) alusel kohustuse rikkumisele tuginedes.
Aktsionäridel on nii omavahelises suhtes kui ka suhtes aktsiaseltsiga kohustus vastavalt panustada aktsiaseltsi juhtimisse ja mitte kahjustada aktsiaseltsi või teiste aktsionäride õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib mh kaasa tuua aktsionäri vastutuse VÕS § 115 lg 1 alusel. Seda kinnitab erinormina ÄS § 289 lg 1, mille järgi vastutab aktsionär just aktsionärina nii aktsiaseltsile kui ka teisele aktsionärile süüliselt tekitatud kahju eest. See ei välista aga VÕS § 1044 lg 1 järgi vastutust deliktiõiguse alusel, st paralleelselt saab nõude esitada ka VÕS § 1043 alusel.
Kahju hüvitamise nõudmiseks ÄS § 403 lg 6 järgi ei piisa hagejale tekkinud kahjust ning asjaolust, et kostjad olid vastavalt nõukogu ja juhatuse liikmed, sätte kohaldamiseks peab hageja tooma esile konkreetset kostjate vastutust põhjendavad asjaolud. ÄS § 403 lg 6 on kahju hüvitamise erinorm, mis väljendab sama mõtet VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-ga 7 (nende koostoimes), st tegemist on aktsionäride puhul nende kaitseks kehtestatud normide (kaitsenormide) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Sättel on eraldiseisev tähendus üksnes selles osas, milles see näeb ette, et ühinemisega seotud kohustused on juhatuse ja nõukogu liikmetel lisaks äriühingule ka selle aktsionäride ja võlausaldajate vastu, st see loeb kohustusi ettenägevad sätted kaitsenormiks. Lisaks on ÄS § 403 lg-s 7 sätestatud eraldi aegumistähtaeg. Solidaarvastutus väljendab selle sätte puhul sama mõtet, mis on kajastatud VÕS §-s 137. ÄS § 403 lg 6 ei välista juhatuse ja nõukogu liikmete vastutust muul alusel, mh muude deliktikoosseisude alusel.
Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.
Lähtudes TsÜS §-st 65, tuleb kahju suuruse määramiseks kindlaks teha aktsiate harilik väärtus, st turuhind. See on aga väärtpaberiturul vabalt mittekaubeldavate aktsiate puhul lisaks aktsiaseltsi üldisele majanduslikule seisundile sõltuv esmajoones sellest, millised õigused annavad aktsiad aktsiaseltsi juhtimisel ja kasumi jaotamisel. See sõltub omakorda mh osaluse suurusest, aktsiaseltsi põhikirjast, aktsiate liigist tulenevatest võimalikest eriõigustest, vähemusosaluse puhul aga ka võimalikust õiguslikust seotusest (kokkuleppest) suuraktsionäriga aktsiaseltsi juhtimiseks.
Aktsia annab ÄS § 226 järgi aktsionärile õiguse osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja aktsiaseltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses sätestatud ja põhikirjaga ettenähtud õigused. Äriseadustiku § 298 lg 1 järgi on aktsionäride üldkoosoleku pädevuses mh aktsiakapitali suurendamine ja vähendamine (p 2), nõukogu liikmete valimine ja tagasikutsumine (p 4), majandusaasta aruande kinnitamine ja kasumi jaotamine (p 7), aktsiaseltsi lõpetamise, ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise otsustamine (p 8). Üldkoosoleku otsus on ÄS § 299 lg 1 esimese lause järgi vastu võetud, kui selle poolt on antud üle poole üldkoosolekul esindatud häältest, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Mitmete oluliste otsuste tegemiseks näeb seadus ette suurema häälteenamuse, nt 2/3-line häälteenamus on ette nähtud põhikirja muutmise otsustamiseks (ÄS § 300 lg 1), aktsiakapitali suurendamiseks (ÄS § 341 lg 1) või aktsiaseltsi lõpetamiseks (ÄS § 365 lg 1).
Aktsiate väärtust mõjutab otseselt nende osalusprotsent, st võimalus otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida.
Seadusega on üldiselt tagatud aktsionäride teavitamine aktsiaseltsi ühinemisest ning vähemalt 1/3 aktsiate omanikele ka võimalus ühinemist blokeerida (Vt käesoleva otsuse p 18-20).
Eelkõige aktsionäride kaitseks sätestab ÄS § 398 lg 1 lisaks, et kohus võib osaniku, aktsionäri, juhatuse või nõukogu liikme nõudel seaduse, ühingulepingu või põhikirjaga vastuolus oleva ühinemisotsuse kehtetuks tunnistada, kui nõue on esitatud ühe kuu jooksul otsuse tegemisest. Tagamaks tehtud organisatsioonilise muudatuse pöördumatust ja seeläbi õiguskindlust, näeb ÄS § 403 lg 5 aga ette, et ühinemist ei saa vaidlustada pärast selle kandmist ühendava ühingu asukoha äriregistrisse. Samas näeb ÄS § 398 lg 3 vähemusaktsionäride kaitseks ette, et kui osade või aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks, võib osanik või aktsionär nõuda ühendavalt ühingult nn tagasimakset.
Aktsiaseltside ühinemise korral peab ühendava ühingu aktsiakapitali suurendamise ja seega aktsiate jaotuse muutumise otsustama alati aktsionäride üldkoosolek, v.a kui põhikirjas on see võimalus delegeeritud nõukogule või erandlikult juhatusele. See kehtib ka juhul, kui ühinemislepingut ei pea ÄS § 421 lg 4 järgi heaks kiitma ühendava aktsiaseltsi aktsionärid. Selliselt on mh tagatud, et aktsiate osalussuhe ei muutuks aktsionäride teadmata (Vt käesoleva otsuse p 24 ja 25).
Ühinemisest peab igal juhul nõukogu liikmeid informeerima. Sellega tagatakse nõukogu ÄS § 317 lg-tes 6 ja 7 ette nähtud õigused asjaolude selgitamiseks ja dokumentidega tutvumiseks ning ÄS § 421 lg 4 teise lause järgset õigus nõuda ühinemise otsustamiseks aktsiaseltsi üldkoosoleku kokkukutsumist.
Erandliku regulatsiooni ühinemise läbiviimiseks annab ÄS § 421 lg 4. Säte baseerub (nagu muugi ühinemise regulatsioon) Euroopa Liidu Nõukogu 9. oktoobri 1978. a direktiivil nr 78/855/EMÜ, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist, konkreetselt direktiivi art-l 27. Sätte mõte on lihtsustada ja kiirendada ühinemise läbiviimist nn kontsernisiseste ühinemiste puhul.
Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.
Kui aktsiakapitali suurendatakse, ilma et seda oleks otsustanud aktsionäride üldkoosolek (kui just põhikirjas ei olnud aktsiakapitali suurendamise õigust delegeeritud), on toimitud õigusvastaselt ja registripidaja peab keelduma aktsiakapitali suurendamise ja ühinemise sissekandmisest. Kui registripidaja seda õigusvastaselt siiski teeb, võib see olla aluseks mh riigivastutusele.
Kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees, on võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (Vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2005. a otsus nr 3-2-1-79-05, p 12; 25. aprilli 2007. a otsus nr 3-2-1-30-07, p 10). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus nende n-ö isiklike deliktide järgi ka muu deliktiõiguse alusel. Seejuures tuleb kõne alla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. novembri 2007. a määrus nr 3-2-1-90-07, p 13).
|
| 3-2-1-39-10
|
Riigikohus |
10.05.2010 |
|
KÜS § 2 lg-st 1 ja § 1 lg-st 2 tulenevalt on korteriühistu mittetulundusühing, millele kohaldatakse lisaks KÜS-i sätetele ka MTÜS-i sätteid. Kui tavalise mittetulundusühingu asutamine toob kohustusi vaid mittetulundusühingu liikmeks astuda soovinud (ja vastuvõetud) isikutele, siis KÜS § 5 lg-s 1 sätestatud erireegli kohaselt loetakse korteriühistu liikmeks kõik korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud ning teised isikud ei saa olla korteriühistu liikmeks (st korteriühistu asutamine toob seaduse alusel kohustused ka korteriomanikele, kes pole korteriühistu liikmeks astuda soovinud).
Kui korteriühistu mittetulundusühinguna taotleb kandeavaldusega enda muutmist korteriühistuks, st endale korteriühistu õigusliku staatuse andmist, siis sellise avalduse näol ei ole tegemist taotlusega ühe juriidilise isiku ümberkujundamiseks teist liiki juriidiliseks isikuks.
Mittetulundusühing võib omandada korteriühistu (kui mittetulundusühingu alaliigi) õiguslikku staatust, juhul kui sellekohane taotlus vastab KÜS §-s 3, samuti mittetulundusühingu seaduses sätestatud tingimustele ja korrale.
MTÜS § 1 lg 4 järgi ei ole lubatud mittetulundusühingu ümberkujundamine teist liiki juriidiliseks isikuks, analoogne reegel on sätestatud sihtasutuste seaduse § 1 lg-s 3.
|
| 3-2-1-77-11
|
Riigikohus |
12.10.2011 |
|
Lähtudes TsMS § 475 lg 1 p-st 10, on hagita asjaks registriasjad, § 591 p 2 järgi seega ka mittetulundusühingute ja sihtasutuste registriga seotud asjad. Registriasjades lahendatakse esmajoones erinevaid kandeavaldusi, mis on kannete aluseks TsMS § 593 lg 1 ning MTÜS § 79 lg 1 esimese lause alusel. Kohtulahendit kandeavalduse lahendamise kohta nimetatakse TsMS § 596 lg 1 järgi kandemääruseks.
Kohtuasja lahendamine ei alga kandemääruse peale määruskaebuse esitamisest, sest kandemenetluse kui registriasja ja kohtuasja aluseks on kandeavaldus. Kandeavalduse rahuldamata jätmise peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel lahendatakse kandeavaldus, sarnaselt hagiavalduse lahendamisega.
Korteriühistu jagunemine on lubatud üksnes sellisel viisil, mida seadus võimaldab. Juriidilise isiku jagunemise tagajärjeks ei või olla õiguskorraga lubamatu tulemuse saavutamine, mida ei saa saavutada juriidilise isiku asutamisega (vt ka nt Riigikohtu 7. jaanuari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-08, p 7).
KÜS § 5 lg 1 esimest lauset silmas pidades tuleb tõlgendada KÜS § 2 lg-t 1 ja § 3 lg 5 teist lauset selliselt, et korteriühistust majade kaupa eraldumine on võimalik üksnes juhul, kui majad asuvad eraldi kinnisasjadel, st kui korteriühistu on seni valitsenud mitmel kinnisasjal asuvaid korteriomandeid. Seega saab samal kinnisasjal olevate elamute valitsemise eraldada efektiivselt üksnes kinnisasja jagamise ja eraldi korteriomandite moodustamise teel.
Korteriühistu eristub teistest mittetulundusühingutest oma n-ö sundliikmesusega, mida tuleb arvestada ka mittetulundusühingu jagunemisel kehtivate sätete kohaldamisel.
Teatud lahenduseks võib olla ka kinnisasja kasutuskorra ja valitsemise senisest detailsem ja täpsem reguleerimine, kusjuures võimalik on erinevate elamutega seotud kulude jätmine omavahelises suhtes üksnes vastava maja elanike kanda. Ka korteriühistu põhikirjas on lubatud seadusest erinevad regulatsioonid nt kulutuste jaotamisel (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 14; 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-11, p 11).
Registrisse kantakse MTÜS § 78 lg 1 järgi seaduses ettenähtud andmed. See tähendab, et registrisse tuleks teha üksnes selliseid kandeid, mis on arusaadavad ja ülevaatlikud, ei oleks vastuolulised ning oleksid realiseeritavad, st et nendele tuginedes oleks võimalik korraldada mõistlikult registriesemega seotud õigussuhteid, ega tekitataks eeldatavasti uusi õiguskonflikte (vt ka Riigikohtu 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 20).
Juriidilise isiku jagunemise tagajärjeks ei või olla õiguskorraga lubamatu tulemuse saavutamine, mida ei saa saavutada juriidilise isiku asutamisega (vt ka nt Riigikohtu 7. jaanuari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-08, p 7).
Korteriomandid saab moodustada üksnes ühe kinnisasja piires ning korteriomandite moodustamisel asendub kinnisasja senine õiguslik režiim (asjaõigusseadusest tulenevad kaasomandi sätted) tervikuna korteriomandiseadusest tuleneva õigusliku režiimiga. Ka juhul, kui kinnisasjal on mitu elamut, hõlmavad korteriomandid neid kõiki.
Sõltumata sellest, kas kaasomanikud majandavad kinnisasja kaasomanikena asjaõigusseaduse alusel, korteriomanikena korteriomandiseaduse alusel või korteriühistu liikmetena korteriühistuseaduse ja korteriomandiseaduse alusel, kuulub kogu kinnisasi neile tervikuna mõttelistes osades. See puudutab nii maad tervikuna kui ka maal asuva ühe või mitme ehitise mõttelisi osasid (mh nt kandvaid seinu ja katuseid).
Samal kinnisasjal olevate elamute valitsemise saab eraldada efektiivselt üksnes kinnisasja jagamise ja eraldi korteriomandite moodustamise teel.
|
| 3-2-1-114-16
|
Riigikohus |
09.11.2016 |
|
Võlausaldaja, kes esitab oma nõude jagunemisel osalenud ühingu juhatuse liikme vastu ja nõuab ÄS § 447 lg 3 alusel kahju hüvitamist põhjusel, et juhatuse liige ei teatanud õigel ajal jagunemisest, peab mh tõendama, et kui ta oleks saanud jagunemisest teada õigel ajal ehk viivitamatult pärast jaguneva ühingu kohta äriregistrisse jagunemiskande tegemist (ÄS § 447 lg 21), oleks tema nõue saanud rahuldatud. Kui nõude muud eeldused on täidetud, vastab kahjuhüvitis sel juhul summale, mille võrra on võlausaldaja nõude väärtus vähenenud aja jooksul, mil ta jagunemisest juhatuse liikme rikkumise tõttu ei teadnud. (p 15)
Olukorras, kus esitatakse kahju hüvitamise nõue eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme vastu, tuleb kahjunõude esitamisel arvestada sellega, kas hagejal on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult rikkumise tõttu tagasi enda tasutu. Sellises olukorras saab kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 23; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 30; RKTKo nr 3-2-1-134-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 55). Eeltoodud põhimõte kohaldub ka siis, kui äriühingu võlausaldaja esitab kahju hüvitamise nõude äriühingu juhatuse liikme vastu, väites, et tal jäi täitmisnõudele (ja viivisele) vastav summa äriühingult kui võlgnikult saamata põhjusel, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi. Samuti kohaldub see põhimõte ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud nõude maksmapaneku võimalikkuse ja nõude ulatuse hindamisel. (p 15)
ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud vastutuse kohaldamiseks jagunemisel osaleva ühingu juhatuse liikme suhtes peab juhatuse liige esmalt olema rikkunud oma kohustust jagunemisega seotud toimingute tegemisel, teiseks peab ühingu võlausaldajal olema tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1) ja kolmandaks peab juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel olema põhjuslik seos. Juhatuse liikme kohustuse rikkumine peab seejuures olema süüline. (p 11)
Jagunemisel osalevate ühingute kui solidaarvõlgnike vastu on võlausaldajal lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 järgi, samuti viivisenõue VÕS § 113 järgi. Jaguneva ühingu juhatuse liige võiks aga lepingupartneri täitmata jäänud kohustuse ja sellest tuleneva viivise kui kahju eest ÄS § 447 lg 3 alusel vastutada vaid siis, kui täidetud on selle normi kohaldamise eeldused. VÕS § 65 lg 1 järgi saab võlausaldaja valida üksnes seda, millise jagunemisel osaleva ühingu vastu ta täitmisnõude ja viivisenõude esitab. (p 16)
Jagunemisel osalevate ühingute kui solidaarvõlgnike vastu on võlausaldajal lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 järgi, samuti viivisenõue VÕS § 113 järgi. Jaguneva ühingu juhatuse liige võiks aga lepingupartneri täitmata jäänud kohustuse ja sellest tuleneva viivise kui kahju eest ÄS § 447 lg 3 alusel vastutada vaid siis, kui täidetud on selle normi kohaldamise eeldused. VÕS § 65 lg 1 järgi saab võlausaldaja valida üksnes seda, millise jagunemisel osaleva ühingu vastu ta täitmisnõude ja viivisenõude esitab. (p 16)
ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud vastutuse kohaldamiseks jagunemisel osaleva ühingu juhatuse liikme suhtes peab juhatuse liige esmalt olema rikkunud oma kohustust jagunemisega seotud toimingute tegemisel, teiseks peab ühingu võlausaldajal olema tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1) ja kolmandaks peab juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel olema põhjuslik seos. Juhatuse liikme kohustuse rikkumine peab seejuures olema süüline. (p 11)
Võlausaldajatele äriühingu jagunemisest teatamise kohustus on kehtestatud võlausaldajate kaitseks ja see peab kaitsma võlausaldajaid selle eest, et nende võimalus saada oma nõue rahuldatud halveneb jagunemise tulemusena. Jaguneva äriühingu juhatuse liige, kes jätab võlausaldajatele jagunemisest teatamata, võib seega iseenesest vastutada ÄS § 447 lg 3 alusel võlausaldajale sellega tekitatud kahju eest. (p 13)
Võlausaldaja, kes esitab oma nõude jagunemisel osalenud ühingu juhatuse liikme vastu ja nõuab ÄS § 447 lg 3 alusel kahju hüvitamist põhjusel, et juhatuse liige ei teatanud õigel ajal jagunemisest, peab mh tõendama, et kui ta oleks saanud jagunemisest teada õigel ajal ehk viivitamatult pärast jaguneva ühingu kohta äriregistrisse jagunemiskande tegemist (ÄS § 447 lg 21), oleks tema nõue saanud rahuldatud. Kui nõude muud eeldused on täidetud, vastab kahjuhüvitis sel juhul summale, mille võrra on võlausaldaja nõude väärtus vähenenud aja jooksul, mil ta jagunemisest juhatuse liikme rikkumise tõttu ei teadnud. (p 15)
Võlausaldaja, kes esitab oma nõude jagunemisel osalenud ühingu juhatuse liikme vastu ja nõuab ÄS § 447 lg 3 alusel kahju hüvitamist põhjusel, et juhatuse liige ei teatanud õigel ajal jagunemisest, peab mh tõendama, et kui ta oleks saanud jagunemisest teada õigel ajal ehk viivitamatult pärast jaguneva ühingu kohta äriregistrisse jagunemiskande tegemist (ÄS § 447 lg 21), oleks tema nõue saanud rahuldatud. Kui nõude muud eeldused on täidetud, vastab kahjuhüvitis sel juhul summale, mille võrra on võlausaldaja nõude väärtus vähenenud aja jooksul, mil ta jagunemisest juhatuse liikme rikkumise tõttu ei teadnud. (p 15)
Olukorras, kus esitatakse kahju hüvitamise nõue eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme vastu, tuleb kahjunõude esitamisel arvestada sellega, kas hagejal on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult rikkumise tõttu tagasi enda tasutu. Sellises olukorras saab kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 23; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 30; RKTKo nr 3-2-1-134-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 55). Eeltoodud põhimõte kohaldub ka siis, kui äriühingu võlausaldaja esitab kahju hüvitamise nõude äriühingu juhatuse liikme vastu, väites, et tal jäi täitmisnõudele (ja viivisele) vastav summa äriühingult kui võlgnikult saamata põhjusel, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi. Samuti kohaldub see põhimõte ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud nõude maksmapaneku võimalikkuse ja nõude ulatuse hindamisel. (p 15)
õlausaldajatele äriühingu jagunemisest teatamise kohustus on kehtestatud võlausaldajate kaitseks ja see peab kaitsma võlausaldajaid selle eest, et nende võimalus saada oma nõue rahuldatud halveneb jagunemise tulemusena. Jaguneva äriühingu juhatuse liige, kes jätab võlausaldajatele jagunemisest teatamata, võib seega iseenesest vastutada ÄS § 447 lg 3 alusel võlausaldajale sellega tekitatud kahju eest. (p 13)
|
| 3-2-1-72-16
|
Riigikohus |
31.03.2017 |
|
ÄS § 403 lg 6 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks hüvitada osanikule või aktsionärile ühinemise tõttu tekkinud osaluse väärtuse vähenemine. (p 14)
Ühinemisel ebaõige asendussuhte määramisega tekkinud osaluse väärtuse vahet saab osanik või aktsionär nõuda eelkõige ÄS § 398 lg 3 alusel ühendavalt ühingult. ÄS § 398 lg-d 3 ja 4 annavad osanikule või aktsionärile õiguse nõuda ühingult tagasimakset ja viivist, kusjuures ühendatava ühingu ühinemisotsust ebaõige asendussuhte tõttu ei saa ÄS § 398 lg 2 järgi kehtetuks tunnistada. Osanik või aktsionär võib tagasimakse suuruses leppida kokku kohtuväliselt või alternatiivselt pöörduda kolme kuu jooksul äriühingute ühinemise kandmisest ühendatava ühingu registrikaardile avaldusega kohtusse, et nõutava hüvitise suurus kindlaks määrataks (TsMS § 608 lg 2). Tagasimaksena nõutava hüvitise suuruse määramiseks on TsMS §-des 607 jj nähtud ette eraldi hagita menetlus. ÄS § 398 lg 3 alusel saab hüvitist (tagasimakset) nõuda eeldusel, et ühinemisel määrati asendussuhe liiga madalaks, sõltumata sellest, kas asendussuhe määrati liiga madalaks kellegi (nt juhatuse liikme, asjatundja, audiitori) süülise tegevuse tulemusena või mitte. (p 15)
ÄS § 403 lg 6 alusel võidakse osanikule või aktsionärile hüvitada ebaõige asendussuhte määramisega tekkinud muu kahju (sh puhtmajanduslik), mis ei ole ÄS § 398 lg 3 mõttes tagasimaksega hõlmatud. See kahju võib seisneda näiteks ühingu osaniku või aktsionäri seaduses ja põhikirjas sätestatud osast või aktsiatest tulenevate või nendega seotud õiguste kaotuses või vähenemises. Lisaks võib osanik või aktsionär nõuda ÄS § 403 lg 6 alusel kahjuhüvitist näiteks selle eest, et kuigi osalus muutus ühinemise tõttu väärtusetuks või osaluse väärtus vähenes, oleks osanik saanud selle vahepealsel ajal kasumlikumalt võõrandada või saada rohkem dividende vms. Seega saab osanik või aktsionär ÄS § 403 lg 6 alusel nõuda hüvitist ka muu kahju eest, mis tekib ühinemise tõttu ja väljendub osaluse väärtuse vähenemises pärast ühinemist ning mille eest vastutatavad ÄS § 403 lg-s 6 nimetatud isikud, kui kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud (vt RKTKo nr 3-2-1-7-10, p-d 39–41). Kui osaniku või aktsionäri hüvitise nõue tagasimakse näol rahuldatakse, siis on osanikule või aktsionärile ebaõige osaluse ja õiglase osaluse väärtuste vahe hüvitatud, s.o osanik või aktsionär on saanud kohase vastusoorituse. (p 16)
Osanikul või aktsionäril on õigus ÄS § 403 lg 3 alusel juhtorgani liikmelt tagasimaksele vastavat kahjuhüvitist nõuda erandjuhtudel. Selliseks juhtumiks võib olla näiteks olukord, kus tagasimakset ei saa ühendava ühingu vastu osaliselt või täielikult maksma panna ühingu maksejõuetuse või äriregistrist kustutamise tõttu ning tooma välja, et juhatuse liige on rikkunud mõnda osanikku või aktsionäri kaitsvat sätet analoogselt VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 ja lg-s 3 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-7-10, p 32) või et juhatuse liige on toime pannud tahtlikult heade kommete vastase teo analoogselt VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatuga. Kahju hüvitamist eeltoodud normi alusel on õigus nõuda ka juhul, kui osanik või aktsionär sai pärast TsMS § 608 lg-s 2 sätestatud kolmekuulise tähtaja möödumist teada, et ebaõige asendussuhe oli määratud juhatuse liikme võltsitud andmete alusel, mistõttu ei olnud osanikul või aktsionäril võimalik enam tagasimakset nõuda. (p 18)
ÄS § 403 lg 6 on kahju hüvitamise erinormiga, mis väljendab sama mõtet VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-ga 7 (nende koostoimes), st tegemist on aktsionäride puhul nende kaitseks kehtestatud normide (kaitsenormide) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. ÄS § 403 lg 6 ei välista ka juhatuse ja nõukogu liikmete vastutust muul alusel, mh muude deliktikoosseisude alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-7-10, p 32). (p 16)
|
| 2-21-9913/13
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.03.2022 |
|
Ühinemisleping on võlaõiguslik leping, millel on mh ühinguõiguslik olemus. Ühendatava ühingu vara üleminek ühendavale ühingule ja osaluse omandamine ühendatavas ühingus ei toimu aga mitte ühinemislepinguga, vaid seaduse jõul koos ühinemise äriregistrisse kandmisega. Ühinemisleping ei sisalda seega vara käsutamist (vara käsutustehingut). Seega ei riku ühinemislepingu sõlmimine ilma ühendatava ühingu halduri nõusolekuta käsutuskeeldu TsÜS § 88 lg 1 mõttes. Eelnevat arvestades pole ka ühinemisleping tühine. (p 8)
Äriregistrile peab ühinemisavalduse esitama ühineva ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud (ÄS § 400 lg 1) ning ühendava ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud võivad esitada avalduse ka ühendatava ühingu ühinemise äriregistrisse kandmiseks (ÄS § 400 lg 4). Seega, kui avaldaja kui ühendav ühing ei ole pankrotistunud, ei pea äriregistrile esitatavat avaldust allkirjastama ühendatava ühingu pankrotihaldur. (p 9)
Siiski ei saa ilma ühendatava ühingu pankrotihalduri antud nõusolekuta ühinemiseks ühinemist äriregistrisse kanda. PankrS § 130 lg 3 mõttest tuleneb, et juhul, kui välja on kuulutatud ühingu pankrot, tegeleb ka ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega edasi pankrotihaldur. Seega olukorras, kus enne ühingu pankroti väljakuulutamist on sõlmitud ühinemisleping, mille ühinevad ühingud on heaks kiitnud, ning pärast seda on esitatud ka avaldus ühinemise kandmiseks äriregistrisse, kuid enne kandeavalduse lahendamist kuulutatakse välja ühingu pankrot, tuleb ühinemise lõpuleviimiseks esitada äriregistrile ka pankrotti läinud ühingu pankrotihalduri nõusolek ühinemiseks. (p 10)
Registripidaja kontrollib seda, kas ühing on pankrotis, kandeavalduse lahendamise seisuga. Kui avaldaja pole registripidajale pankrotti läinud ühingu pankrotihalduri nõusolekut ühinemiseks esitanud, tuleb avaldajale määrata tähtaeg puuduse – pankrotihalduri nõusoleku puudumine – kõrvaldamiseks. Kui avaldaja ka puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja jooksul pankrotihalduri nõusolekut ei esita või pankrotihaldur ühinemiseks nõusolekut ei anna, tuleb kandeavaldus jätta rahuldamata. (p 10)
|
| 2-22-359/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.07.2023 |
|
Vt RKTKo nr 3-2-1-114-16, p 16. (p 11)
TsMS § 460 lg 1 eesmärk on mh tagada hagejale lünkadeta õiguskaitse juhuks, kui ta on esitanud hagi isiku vastu, kelle vastu tal on nõue, ja kohtumenetluse ajal on toimunud õigusjärglus. See säte ei erista üld- ja eriõigusjärglust. Seetõttu ei ole oluline, kas jagunemisel osalevad omandavad ühingud on jaguneva ühingu üld- või eriõigusjärglased. TsMS § 457 lg-st 1 loob erisuse TsMS § 460 lg 1, sest hagejal ei ole võimalik esitada hagi isikute vastu, keda hagi esitamise ajal veel olemas ei ole. Samuti ei ole hagejal alust esitada hagi isikute vastu, kes ei ole kostja õigusjärglaseks saanud. Vastasel juhul saaksid äriühingu osanikud või aktsionärid vältida enda kontrollitava äriühingu kohustuste täitmist võlausaldajatele seeläbi, et võtavad pärast seda, kui äriühingu vastu on hagi esitatud, vastu viimase jagunemise otsuse. Kuigi võlausaldajatel on võimalik esitada pärast jagunemist uus hagi omandavate ühingute vastu, ei ole välistatud ka nende ühingute jagunemine. Sellise olukorra vältimiseks saab võlausaldaja hagejana arvestada, et pärast hagi esitamist jagunenud ühingu kui kostja kohta tehtud kohtuotsus kehtib TsMS § 460 lg 1 järgi ka kostjast eraldunud ühingute kohta. (p 13)
Kui hageja suhtes kohustatud kostja on jagunenud (s.o on toimunud õigusjärglus) enne seda, kui hageja on esitanud kostja vastu hagi, siis kehtib sellise menetluse tulemusena saadud kohtulahend üksnes kostja suhtes ja mitte teiste jagunemisel osalenud ühingute suhtes. Seega, kui võlgnikust ühing jaguneb ja hageja ei ole veel hagiga tema vastu kohtusse pöördunud, peab hageja kõigi jagunemisel osalenud ühingute vastu sundtäidetava kohtulahendi saamiseks esitama hagi nende kõigi vastu. (p 14)
Kuivõrd jagunemine loetakse ÄS § 445 lg 1 järgi toimunuks selle kandmisega jaguneva ühingu registrikaardile ehk tegemist on konstitutiivse kandega, siis on äriregistri väljavõte piisav tõendamaks kohtutäiturile TMS § 18 lg 1 mõttes õigusjärglust. (p 15)
|
Facebook
Twitter