3-2-1-13-04
|
Riigikohus |
12.02.2004 |
|
Kuna TsK § 368 lg 1 sätestab õiguse tasu vähendamisele nõudeõigusena (VÕS §-s 112 on sätestatud hinna alandamise õigus kujundamisõigusena), siis saab seda maksma panna ainult hagi teel. Õiguskorra tõhususe huvides võiks kõne alla tulla tasu vähendamise nõudeõiguse maksmapanek ka kohtumenetluses esitatava vastuväite kaudu.
Tellija ei saa tööettevõtjalt samaaegselt nõuda puuduste tasuta kõrvaldamist ja vähendada tasu (TsK § 368 lg 1).
Õigust jätta töö vastu võtmata võinuks erandina tunnustada juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna uuesti teha. Kõrvaldatavate puuduste korral on tellijal õigus nõuda TsK § 368 lg-s 1 sätestatut.
|
| 3-2-1-44-04
|
Riigikohus |
13.04.2004 |
|
Kohus võib lugeda üldiselt teadaaolevaks ka asjaolu, mis tegelikkuses ei ole kõigile teada, kuid mis kohtu arvates võiks olla üldteada. Kohus peab protsessi käigus teatama pooltele võimalusest lugeda mingi asjaolu üldiselt teadaolevaks. Poolte väidetele lugeda või mitte lugeda asjaolu üldiselt teadaolevaks peab kohus vastama ning nendega mittenõustumist põhjendama.
Kui lepingupool ei ole kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus hinna alandamise avaldust teinud, siis ei või kohus TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt hinda alandada.
Kohus peab protsessi käigus teatama pooltele võimalusest lugeda mingi asjaolu üldiselt teadaolevaks. Poolte väidetele lugeda või mitte lugeda asjaolu üldiselt teadaolevaks peab kohus vastama ning nendega mittenõustumist põhjendama.
VÕS § 112 lg-s 2 sätestatud hinna alandamise avalduse võib lepingupool teha ka kohtumenetluse kestel kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus.
Maakleritasu ebamõistlikkuse kindlakstegemisel tuleb muuhulgas arvestada VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet. Maakleritasu vähendamisel tuleb kohtul hinnata, kas maakleritasu ja selle eest vastu saadud teenus on mõistlikus proportsioonis. Olenevalt asjaoludest võib mõistlik olla ka kohalikust tavalisest maakleritasust suurem või väiksem maakleritasu.
|
| 3-2-1-84-05
|
Riigikohus |
11.10.2005 |
|
Kui üürnik võtab vastu üürileandja kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tasumisele kuuluvat üüri VÕS § 112 alusel võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse.
Kui üürileandja on rikkunud seadusest või lepingust tulenevat kohustust (taotleda kasutusluba), siis võib üürnik esitada nõude kohustada üürileandjat taotlema objektile kõiki kasutuslube, mis on vajalikud üürilepingu täitmiseks.
Kui üürileandja VÕS §-s 278 nimetatud puudusest või takistusest teab või peab sellest teadma, kuid ei kõrvalda seda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest või takistusest teada sai või teada saama pidi, on üürnikul õigus kõrvaldada puudused VÕS § 279 lg 3 järgi ise või öelda leping VÕS § 279 lg 1 alusel üles.
|
| 3-2-1-131-05
|
Riigikohus |
30.11.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-02.
Kui müügiobjektiks on pooleliolev ehitis, saab puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Kui müüjale puudustest teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja alandada ostuhinda või nõuda kahju (välja arvatud saamata jäänud tulu) hüvitamist. Ehitise müügilepingu tingimustele mittevastavuse korral ei saa ostja nõuda üheaegselt kahju hüvitamist ja hinna alandamist.
Kuna hinna alandamise eesmärgiks on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal lepingupoolte kohutuste vahel, siis tuleb hinna alandamisel arvestada kohase ja mittekohase täitmise väärtuste omavahelist suhet. Alandatud hind = lepingu eseme väärtus koos puudustega x lepingus kokkulepitud hind : lepingu eseme väärtus ilma puudusteta.
Kui müüjale puudustest teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja alandada ostuhinda või nõuda kahju (välja arvatud saamata jäänud tulu) hüvitamist. Ehitise müügilepingu tingimustele mittevastavuse korral ei saa ostja nõuda üheaegselt kahju hüvitamist ja hinna alandamist.
|
| 3-2-1-50-06
|
Riigikohus |
12.06.2006 |
|
Juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitleda neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti.
VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Ka majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi, ning üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja. Vastutusest varjatud puuduste eest vabaneb müüja VÕS § 220 lg-le 3 tuginedes üksnes juhul, kui ostja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi teada saama. Ostjalt eeldatav hoolsus võib varieeruda sõltuvalt nt ostetud asja ainulaadusest, komplitseeritusest, kasutuseesmärgist, väärtusest ja pakendi iseärasustest. Lisaks säilivad ostjal ka ülevaatamis- ja teatamiskohustuse rikkumisel õigused VÕS § 220 lg 3 teise lause ja § 221 järgi.
Poolte kokkulepe, mis välistab täielikult ostja õigused puuduste ilmnemise korral, kui neist ei teavitata müüjat lühikese aja jooksul pärast kauba vastuvastuvõtmist, sõltumata puuduste iseloomust, võib olla vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2 ja seega tühine.
Rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla.
Kui asja müüja ei reageeri tähtaja määramisele müügilepingu rikkumise kõrvaldamiseks, võib ostja rikkumise ise kõrvaldada ning teatada, et ei soovi enam rikkumise kõrvaldamist, vaid kulutuste ja kahju hüvitamist. Sellist tahteavaldust saab põhimõtteliselt lugeda lepingust taganemiseks VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi. Kuna taganemise avaldus võib see tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi olla ka järelduslik.
Ka kahju hüvitamise nõudmist kogu lepingu täitmise asemel saab põhimõtteliselt lugeda samaaegseks lepingust taganemiseks.
Määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käendusleping on kestvusleping, millele saab VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut.
Kujundusõigusena kasutatava õiguskaitsevahendi puhul (nagu näiteks ostuhinna alandamine) ei ole vastuhagi esitamine vajalik.
|
| 3-2-1-59-06
|
Riigikohus |
14.06.2006 |
|
Kuna tulenevalt TsMS § 232 lg-st 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, siis ei pea kohus lähtuma eelkõige kohtuliku ekspertiisi tulemustest, vaid võib lähtuda ka dokumentaalse tõendina esitatud spetsialisti arvamusest.
Lepingupool, kes on vastu võtnud kohustuse mittekohase täitmise, võib VÕS § 112 lg 1 järgi alandada tema poolt selle eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase täitmise väärtus on asja turuväärtus.
|
| 3-2-1-71-07
|
Riigikohus |
26.09.2007 |
|
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega võlaõigusseadus ei näe ette, et puudustest teavitamist saab tõendada üksnes dokumentaalse tõendiga.
Kui asi vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja eelnevalt üle vaadanud, siis tuleb eeldada, et ostja nõustus asja ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud.
Seadusest ei tulene, et müüdav korteriomand peab olema elamiskõlbulik. Kui ostja oli nõus omandama korteri talle teadaolevate puudustega, siis ei saa ta tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et korteriomand pidi olema keskmise kvaliteediga.
Ostetud asja ülevaatamise kohustus pärast müügilepingu sõlmimist on VÕS § 219 järgi üksnes isikul, kes on müügilepingu sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuses.
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega võlaõigusseadus ei näe ette, et puudustest teavitamist saab tõendada üksnes dokumentaalse tõendiga.
VÕS § 112 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingupool alandada tema poolt kohustuste täitmise eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse, kui ta võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise. VÕS § 103 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab võlgnik kohustuse mittevabandatava rikkumise eest (vt VÕS § 103 lõiked 2 ja 3), välja arvatud, kui seadusest või lepingust tulenevalt ei sõltu vastutus rikkumise vabandatavusest (vt VÕS § 103 lg 4).
Seadusest ei tulene, et müüdav korteriomand peab olema elamiskõlbulik. Kui ostja oli nõus omandama korteri talle teadaolevate puudustega, siis ei saa ta tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et korteriomand pidi olema keskmise kvaliteediga.
VÕS § 14 lg-st 2 tuleneb kohustus teatada lepingueelsete läbirääkimiste teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu isikul on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kui isik vajas korterit elamiseks, siis oli tema huviks enne müügilepingu sõlmimist muu hulgas saada teada, kas ja missugust remonti ostetav korter vajab selleks, et sinna saaks mõistliku aja jooksul pärast müügilepingu sõlmimist elama asuda.
|
| 3-2-1-97-07
|
Riigikohus |
06.11.2007 |
|
VÕS § 127 lg 6 eesmärk on kahjustatud isiku olukorra lihtsustamine juhtudel, mil kahju täpset suurust on raske tõendada. Kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. VÕS § 127 lg-ga 6 sarnase sisuga sätet sisaldab TsMS § 233 lg 1.
Kuna hinna alandamise eesmärgiks on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal lepingupoolte kohutuste vahel, siis tuleb hinna alandamisel arvestada kohase ja mittekohase täitmise väärtuste omavahelist suhet.
|
| 3-2-1-111-07
|
Riigikohus |
19.11.2007 |
|
Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-131-05.
Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid mittekohase täitmise väärtuse kohta, ei ole tegemist olukorraga, kus mittekohase täitmise väärtust saaks kindlaks teha VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause järgi.
|
| 3-2-1-135-07
|
Riigikohus |
16.01.2008 |
|
Sellest, et lepingutingimused on kooskõlas kinnistusraamatusse kantud andmetega, ei tulene, et leping oleks kohaselt täidetud, st ostjale üleantud korteriomandi eseme reaalosa üldpinna suurus vastaks lepingutingimustele.
Mitteeluruum ei pea vastama eluruumidele kehtestatud nõuetele. Selleks, et ka mitteeluruumi lepingutingimustele vastavuse üle otsustamisel saaks kohaldada eluruumi kohta käivaid nõudeid, peavad pooled olema selles lepingus kokku leppinud.
Hinna alandamine VÕS § 112 alusel eeldab, et rikutud on kohustust, mille eest on hind kokku lepitud. Üldjuhul ei saa hinna alandamise objekt olla rahaline kohustus. Hinda saab alandada üksnes siis, kui kohustuse rikkumine on hinna tasumisega vastastikku seotud.
|
| 3-2-1-21-08
|
Riigikohus |
16.04.2008 |
|
TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus poole nõuded otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt peab resolutsiooni sõnastusest olema üheselt mõistetav ka see, millised nõuded jätab kohus rahuldamata. Resolutsiooni ühemõtteline sõnastus on muu hulgas vajalik TsMS § 428 lg 1 p 2 ja § 371 lg 1 p 4 kohaldamisel.
VÕS § 286 lg 1 kohaselt on üürnikul on õigus nõuda vaid nende kulutuste hüvitamist, mis tõstsid üürieseme väärtust. Selle sätte kohaldamise eelduseks on muu hulgas VÕS § 285 lg 1 järgi üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolek. Kulutuste hüvitamist saab nõuda üürilepingu lõppemisel. Hüvitise suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kuivõrd üürileandja sai ise nendest kulutustest kasu. Kuid VÕS § 286 lg 2 alusel on õigus nõuda hüvitist sõltumata sellest, kas oli järgitud VÕS § 285 lg-s 1 sätestatut ning kas üürileping on lõppenud või mitte.
Hinna alandamine võib iseenesest toimuda ka sel teel, et hinna alandamisest teatatakse teisele poolele hagiavalduses. Kuid silmas tuleb pidada seda, et hinda ei ole VÕS § 112 lg 2 järgi alandatud enne, kui vastaspool saab teada hinna alandamisest. Öeldu kehtib ka üüri alandamise (VÕS § 296) kui hinna alandamise erijuhu kohta.
|
| 3-2-1-62-08
|
Riigikohus |
24.09.2008 |
|
Kokkulepitud sooritust ja vastusooritust ei muuda alusetuteks VÕS § 1028 lg 1 mõttes see, kui üks lepingupooltest kavatses juba enne lepingu sõlmimist mitte teha omapoolset sooritust teise poole soorituse vastu või kui üks või mõlemad lepingupooled leppisid lepingudokumendis ekslikult kokku soorituste tegemises, mida kumbki pool tegelikult ei soovinud. Mõlemal juhul oleks tegemist lepingu rikkumisega ning hageja kasutada oleksid lepingu rikkumisest tulenevad õiguskaitsevahendid. Samuti võiks nendel juhtudel muude seaduses sätestatud täiendavate eelduste olemasolu korral olla isikul alust tühistada leping pettuse või eksimuse tõttu ja sellest tulenevalt saavutada lepingu tagasitäitmine.
VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole olukord, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj.
Üheks abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 järgi.
Üheks abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 järgi.
Hinda võib alandada ka sel teel, et hinna alandamisest teatatakse teisele poolele hagiavalduses.
VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole olukord, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj.
|
| 3-2-1-148-08
|
Riigikohus |
27.02.2009 |
|
Juhul, kui ringkonnakohus märgib oma otsuse resolutsioonis, et maakohtu otsus jäetakse muutmata, ei muuda ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust maakohtus.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-131-05.
VÕS § 648 olemuselt erinorm, mis piirab VÕS §-s 112 sätestatud hinna alandamise võimalikkust töövõtulepingute puhul. Seega eeldas VÕS § 648 p 2 kohaldamine, et tellija on VÕS § 112 järgi alandanud hinda.
|
| 3-2-1-55-09
|
Riigikohus |
10.06.2009 |
|
TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. TsMS § 653 sätestab, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Tühistades maakohtu otsuse, oleks ringkonnakohus pidanud otsuses põhjendama, miks ta hindab esitatud tõendeid maakohtust erinevalt (TsMS § 653 ja § 654 lg 5 teine lause). Selline rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-62-08. Hinda ei ole VÕS § 112 lg 2 järgi alandatud enne, kui vastaspool saab teada hinna alandamisest.
Tulenevalt VÕS § 112 lg 1 teisest lausest määratakse kohase ja mittekohase täitmise väärtused kohustuse täitmise aja seisuga.
Lepinguga seotud kujundusõigusi, sh hinna alandamise õigust, ei saa loovutada VÕS § 164 järgi. Selliseid õigusi saab üle anda üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras VÕS § 179 järgi.
|
| 3-2-1-29-10
|
Riigikohus |
27.04.2010 |
|
Kohase ja mittekohase täitmise väärtusi peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Asjaolu, et kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei ole võimalik kindlaks teha, peab samuti tõendama hageja (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12).
VÕS § 112 lg 1 kohaselt, kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Eeltoodut saab väljendada valemina: alandatud hind = lepingu eseme väärtus koos puudustega (mittekohase täitmise väärtus) * lepingus kokkulepitud hind : lepingu eseme väärtus ilma puudusteta (kohase täitmise väärtus) (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-05, p 20). Erandina võib juhul, kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei ole võimalik kindlaks teha, VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohase ja mittekohase täitmise väärtuse otsustada asjaolusid arvestades kohus.
Kohase ja mittekohase täitmise väärtusi peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Asjaolu, et kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei ole võimalik kindlaks teha, peab samuti tõendama hageja (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12).
"Oluline osa" VÕS § 316 lg 1 p 1 mõttes on määratlemata õigusmõiste ning seda tuleb hinnata iga juhtumi eripära silmas pidades.
Tagatisraha eesmärgiks on tagada üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu. Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas see, kui üürileandja saaks üürilepingu üles öelda alles siis, kui üürniku üüri ja kõrvalkulude võlg ületab tagatisraha suurust VÕS § 316 lg-s 1 toodud määras.
Üürilepingu sõlmimisel üürileandjale tagatisraha maksmine ei tähenda, et üürnikul oleks õigus tagatisraha võrra vähem üüri maksta. Tagatisraha eesmärgiks on tagada üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu. Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas see, kui üürileandja saaks üürilepingu üles öelda alles siis, kui üürniku üüri ja kõrvalkulude võlg ületab tagatisraha suurust VÕS § 316 lg-s 1 toodud määras.
|
| 3-2-1-156-11
|
Riigikohus |
08.02.2012 |
|
Asjaolu üldtuntuks lugemisel TsMS § 231 lg 1 alusel tuleb kohtuotsuses ka märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, ja enne võimaldada pooltel selle asjaolu kohta seisukohta avaldada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-04, p 14).
Müügieseme lepingus märgitud mõõtude või muude arvnäitajate tegelikest erinemise korral ei saa alati rääkida lepingu rikkumisest VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Selleks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tegemist on kokkulepitud omadusega või kas erinevusega kaasneb rikkumine muul alusel (nt VÕS § 217 lg 2 p 2 või 3 järgi). Vajadusel tuleb lepingut tõlgendada ja hinnata omaduse olulisust lepingu kontekstis.
Pooled võivad müügieset iseloomustavad andmed nagu ka nende andmete saamise (mh mõõdistamise) metoodika ja korra omavahelises suhtes ise kokku leppida. Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-st 29, mh tuleb kindlaks teha, millisest metoodikast lähtudes on suurused määratud.
Kokkuleppe puudumisel saab korteriomandi reaalosa üldpinna määramisel lähtuda Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24. detsembri 2002. a määrusest nr 69 "Ehitise tehniliste andmete loetelu".
Ebaõigete faktiliste andmete kandmine maatüki või ehitise kohta registrisse ei muuda selle tegelikke omadusi.
Müügilepingu järgi võib ostja VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel alandada ostuhinda, kui on täidetud järgmised põhilised materiaalsed eeldused:
• müügileping on kehtiv;
• müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, eelkõige andnud üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudustega) asja (vt ka VÕS §-d 77 ja 217);
• müüja vastutab asja puuduse eest;
• müüja ei ole puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud (VÕS § 112 lg 5, § 224 p-d 1 ja 2).
Müüja vastutuse hindamisel ostuhinna alandamise eeldusena ei ole tähtsust, kas rikkumine on vabandatav VÕS § 103 mõttes. Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel (vt ka nt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p-d 11, 13; 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 14). Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused:
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale;
• puudus ei tulenenud ostjast;
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma;
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda;
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav; puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale.
Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mille ostja teostab avalduse tegemisega müüjale. Avalduseks ei ole ette nähtud vorminõuet, avalduse võib teha ka kohtumenetluses, mh hagis, kui see jõuab kostjani (vt ka nt Riigikohtu 14. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-06, p 16; 10. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-09, p 12).
Seaduses ei ole sätestatud hinna alandamise tähtaega. Kujundusõigusena ei allu see ka aegumisele (vt TsÜS § 142 lg 1), küll aeguvad hinna alandamisest tulenevad lepingulised nõuded.
Ostuhinna alandamine võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, kui müüja on õiguse pikka aega teostamata jätmisega tekitatud õigustatud ootus, et hinda ei alandata. Hinna alandamisele saab analoogia korras kohaldada ka VÕS § 118 lg-s 2 lepingust taganemise tähtaja kohta sätestatut. See tähendab, et kui kohustuse täitmise nõue (eelkõige puuduse kõrvaldamise nõue) nõue on aegunud ja võlgnik sellele tugineb, on hinna alandamine puudusele tuginedes tühine. Sel juhul on ka hagi hinna alandamise kehtivuse tuvastamiseks esitatud õigusliku huvita.
Hinna kehtiva alandamise tagajärjeks on lepingu muutmine poolte kohustuste kokkulepitud tasakaalu taastamise eesmärgil. Hinda saab alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse(vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p-d 18, 20; 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12):
Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus.
Asjaolu, et täitmise väärtusi ei saa kindlaks teha, tõendamise koormis on ostjal (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12).
Müüja vastutuse hindamisel ostuhinna alandamise eeldusena ei ole tähtsust, kas rikkumine on vabandatav VÕS § 103 mõttes. Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel (vt ka nt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p-d 11, 13; 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 14). Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused:
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale;
• puudus ei tulenenud ostjast;
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma;
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda;
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav; puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale.
Korteriomandi eseme reaalosa hulka kuuluvad piiritletud eluruumid või mitteeluruumid ning nende juurde kuuluvad hooneosad, mida on võimalik eraldi kasutada ning mida saab muuta, kõrvaldada või lisada kaasomandit või teise korteriomaniku õigusi kahjustamata või hoone välist kuju muutmata, samuti võib sinna kuuluda püsiva markeeringuga tähistatud garaažiosa. Korteriomandi reaalosast välja jäävat osa, mis on korteriomanike kaasomandis, kasutavad korteriomanikud KOS § 12 järgi. Keldripinda ei saa jagada korteriomanike vahel piiratud lahuspindadeks selliselt, et üldkasutatavat pinda sinna ei jääkski, sest sel juhul ei oleks võimalik ka lahuspindasid kasutada.
|
| 3-2-1-17-12
|
Riigikohus |
28.03.2012 |
|
Osaluse müümisel äriühingus ei saa müügiesemeks olevat osalust samastada äriühingu majandatava ettevõttega, st omistada müüdavale osalusele äriühingu ettevõtte omadusi.
Enamusosaluse müümisel saab ettevõtte omadused lugeda müüdava osaluse omadusteks ja hinnata neid ka osa lepingutingimustele mittevastavuse hindamisel. Samasugune võib olla olukord, kui mitu vähemusosanikku müüvad ühiselt oma osalused, mis kokku annavad kontrolli ettevõtte üle.
Vt hinna alandamise kohta Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18, 19 ja 23.
Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest pidi hinna alandamise eelduste täitmist tõendama hinna alandamisele tuginev kostja. Seega pidi kostja ka esmalt tõendama, et müügiese (osa) ei vastanud lepingutingimustele, st oli puudustega.
Hinna alandamiseks ei väljenda osaühingu vara bilansiline väärtus osa väärtust. Eseme väärtuseks loetakse eelduslikult selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kui ostuhinna alandamise kohta ei ole müügilepingus kokku lepitud erireegleid, kehtib üldregulatsioon. Viimasel juhul tuleb lepingupoolel, kes soovib hinda alandada, esitada ja tõendada ka osa väärtus puudusega ja puuduseta.
|
| 3-2-1-129-12
|
Riigikohus |
19.11.2012 |
|
Kuna eluliselt on usutav, et teadaolev oluline püsiv müra eluruumis võib mõjutada selle müügihinda, võib kohus hinna alandamise puhul ilma ekspertarvamuseta määrata vaidlusaluses ulatuses täitmise väärtused VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel hinnanguliselt.
Müügieseme vastavust lepingutingimustele hinnatakse lepingu enese ning VÕS §-de 77 ja 217 alusel.
Korterit ostes tuleb pidada endastmõistetavaks, et selles ei esineks elamist takistavaid või seda võimatuks tegevaid asjaolusid. Nii ei sobi elamiseks nt korter, milles ei ole võimalik tagada elamiseks elementaarseid tingimusi, nt normaalset temperatuuri (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 21). Elementaarsed elutingimused hõlmavad vähemalt uutes ehitistes üldjuhul ka nt elementaarset veevarustust, kanalisatsiooni, piisavat päevavalgust ning elamist kestvalt häiriva püsivalt olulise müra, vibratsiooni või ebameeldiva lõhna puudumist. See kehtib üldjoontes ka kasutatud eluruumi ostmisel, kuigi viimaselt ei saa eeldada uue korteriga samaväärset kvaliteeti. Kui ostetud eluruum ei vasta müra osas avalik-õiguslikele normidele, võib müüdav eluruum olla puudustega ka VÕS § 217 lg 2 p 3 mõttes. Ainuüksi avalik-õiguslike normide ületamine müra osas loob eelduse, et lepinguese selles osas müügilepingule ei vasta.
Kui ostetud eluruum elementaarsetele tingimustele ei vasta, tuleb seda pidada lepingueseme mittevastavuseks lepingutingimustele, kui pooled ei ole lepingueseme omadusi detailselt kokku leppinud või on eraldi kokku leppinud, et eluruum ei pea mõnele elementaarsele elutingimusele vastama. Asja ümbritsev müra võib vähendada asja, sh korteriomandi väärtust, kui see segab asja kasutamist ning asja omanikul ei ole.
Müüja peab korteri müümisel arvestama, et elementaarsetele elutingimustele mittevastav eluruum on eelduslikult lepingueseme puuduseks ja oma vastutuse selle eest saab ta välistada üldjuhul üksnes siis, kui on puuduse enne lepingu sõlmimist ostjale avaldanud. Müüja vastutus on piiratud seda rohkem, mida rohkem on ta müügieset puudutavat olulist negatiivset teavet lepingueelsetel läbirääkimistel ostjale avaldanud.
Kuna eluliselt on usutav, et teadaolev oluline püsiv müra eluruumis võib mõjutada selle müügihinda, võib kohus ilma ekspertarvamuseta määrata vaidlusaluses ulatuses täitmise väärtused VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel hinnanguliselt.
Vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19.
Müüja peab korteri müümisel arvestama, et elementaarsetele elutingimustele mittevastav eluruum on eelduslikult lepingueseme puuduseks ja oma vastutuse selle eest saab ta välistada üldjuhul üksnes siis, kui on puuduse enne lepingu sõlmimist ostjale avaldanud. Müüja vastutus on piiratud seda rohkem, mida rohkem on ta müügieset puudutavat olulist negatiivset teavet lepingueelsetel läbirääkimistel ostjale avaldanud.
Vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 18.
Hinna alandamise üldiste materiaalõiguslike eelduste täitmist peab tõendama hinna alandamisele tuginev lepingupool (s.o ostja), st ta peab tõendama kehtiva müügilepingu olemasolu ja seda, et müügilepingu ese ei vasta lepingutingimustele (vt Riigikohtu 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 16). Lisaks peab ostja tõendama hinna alandamise formaalsete eelduste täitmise, st eelkõige hinna alandamise avalduse esitamise.
Müüja peab tõendama temale kasulikke asjaolusid, eelkõige vastutuse puudumist müügieseme puuduse eest. Seega ei pea ostja hinna alandamisel tõendama müüja vastutust, v.a puuduse olemasolu riski ülemineku ajal ostjale (vt VÕS § 218 lg-d 1 ja 2). Vastutust välistavaid asjaolusid, nagu puuduse põhjustamine ostja poolt, ostja teadmine puudusest, vastutust piirav kokkulepe või puudusest õigel ajal teatamata jätmine peab esitama ja tõendama müüja.
|
| 3-2-1-39-13
|
Riigikohus |
30.04.2013 |
|
Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 6 lg-t 2, sest tuvastatud asjaoludel ei andnud ükski kohtute argumentidest alust jätta kehtiv pooltevaheline leping kohaldamata.
Teavitamiskohustuse rikkumise tõttu teisele lepingupoolele tekitatud kahju, mis seisneb liiga suures ostuhinnas, on VÕS § 127 lg 2 järgi ettenähtav ja seega hüvitatav. Samuti tuleb lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste hüvitamisel arvestada põhjuslikku seost kohustuste rikkumise ja kahju vahel ning hageja kui kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25; 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 13; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16).
Teavitamiskohustuse rikkumise korral võivad korteriomandite ostjad nõuda müüjalt ja/või tema esindajalt sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 alusel. Samuti võivad eeltoodud asjaolud anda ostjale aluse müügilepingu rikkumisest tulenevalt ostuhinda alandada VÕS § 112 alusel (vt Riigikohtu 19. novembri 2007 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p-d 12-14).
Teavitamiskohustuse rikkumise korral võivad korteriomandite ostjad nõuda müüjalt ja/või tema esindajalt sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 alusel.
Teavitamiskohustuse rikkumise tõttu teisele lepingupoolele tekitatud kahju, mis seisneb liiga suures ostuhinnas, on VÕS § 127 lg 2 järgi ettenähtav ja seega hüvitatav. Samuti tuleb lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste hüvitamisel arvestada põhjuslikku seost kohustuste rikkumise ja kahju vahel ning hageja kui kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25; 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 13; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16).
Eeltoodud asjaolud võivad ostjale anda aluse ka müügilepingu rikkumisest tulenevalt ostuhinda alandada VÕS § 112 alusel (vt Riigikohtu 19. novembri 2007 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p-d 12-14).
|
| 3-2-1-85-13
|
Riigikohus |
09.10.2013 |
|
Hinna alandamise eeldused on täidetud, kui müügileping kehtib, müüja täitis oma kohustuse mittekohaselt (andis üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudusega) asja), ta vastutab asja puuduse eest ega ole puudust kõrvaldanud (vt hinna alandamise eelduste kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19). (p 10)
Hinna alandamise eeldused on täidetud, kui müügileping kehtib, müüja täitis oma kohustuse mittekohaselt (andis üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudusega) asja), ta vastutab asja puuduse eest ega ole puudust kõrvaldanud (vt hinna alandamise eelduste kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19). (p 10)
Hinda saab VÕS § 112 lg 1 esimese lause järgi alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Seda saab Riigikohtu pikaajalise praktika järgi (vt nt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 23) väljendada järgmise valemina:
alandatud hind = eseme väärtus koos puudusega (mittekohase täitmise väärtus) * kokkulepitud hind
eseme väärtus puuduseta (kohase täitmise väärtus).
Kohus võib määrata nii puudustega kui puudusteta eseme väärtused kindlaks diskretsiooniõiguse alusel, kuid hinna alandamine tuleb arvutada VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel, st lähtudes eelnimetatud valemist. (p 11)
Muude andmete puudumisel saab kohus müügieseme puudustega väärtuse kindlaksmääramisel lähtuda ka puuduste kõrvaldamiseks tehtavatest kuludest, põhjendades nende seost eseme väärtusega. (p 14)
Kohus peab hinna alandamisele tuginevale poolele selgitama hinna alandamise eelduste tõendamise vajadusena ka hinna alandamise ja kahju (kulutuste) hüvitamise nõude erinevust ja seda, et kulud ei pruugi mõjutada hinda üksüheselt, st hinna alandamise metoodikat. (p 16)
|
Facebook
Twitter