III-2/1-26/94
|
Riigikohus |
29.06.1994 |
|
|
| III-2/1-48/94
|
Riigikohus |
02.11.1994 |
|
|
| III-2/1-38/95
|
Riigikohus |
13.06.1995 |
|
|
| 3-2-1-63-96
|
Riigikohus |
02.05.1996 |
|
Rendiseadus ei kohusta pooli lepingu sõlmimisel loetlema renditud ruume ükshaaval ega sätestama nendest igaühe kasutamist ja korrashoidu eraldi.
|
| 3-2-1-36-97
|
Riigikohus |
27.03.1997 |
|
TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda eelkõige lepingupoolte tegelikust tahtest, kui selle sisust ei tulene teisiti. Kuna lepingu tingimus kulutuste hüvitamise kohta on ebaselge, siis tuleb vaidluse lahendamiseks kindlaks teha, milles lepingupooled selles osas kokku leppisid. Kohtul tuleb tuvastada, kas vaidlusalune lepingu tingimus vastab rendileandja tahtele.
|
| 3-2-1-56-97
|
Riigikohus |
30.04.1997 |
|
Rendileandja on kohustatud vara rentnikule üle andma lepingus ettenähtud või vara otstarbele vastavas seisundis. Rendileandja ei vastuta vara puuduste eest, mis olid tema poolt lepingu sõlmimisel tingimuseks seatud.
|
| 3-2-1-54-97
|
Riigikohus |
30.04.1997 |
|
Rendilepingu muutmise vaidluse lahendamine on võimalik ilma rendileandja tahet väljendava haldusakti vaidlustamiseta halduskohtus.
|
| 3-2-1-124-97
|
Riigikohus |
30.10.1997 |
|
Vabariigi Valitsuse 21.01.1991 määruse nr 17 Rendisuhete kohta p 3.2. kohaselt võis riigiettevõtte struktuuri- ja allüksuse vara tervikuna (tervikvara) rentimisel rendileandjaks olla ettevõtte haldusnõukogu või juhatus olenevalt ettevõtte liigist. Kuna leping ei vastanud puuduste tõttu subjektsuses seaduse nõuetele, siis oli ta tühine.
|
| 3-2-1-39-00
|
Riigikohus |
27.03.2000 |
|
Renditud vara omandiõiguse üleminekul teisele isikule asub uus omanik rendilepingus esialgse rendileandja asemele, omandades kõik lepingujärgsed õigused ja kohustused, mis omandiõiguse üleminekul olid esialgsel rendileandjal.
|
| 3-2-1-26-01
|
Riigikohus |
07.04.2001 |
|
Apellatsioonikohus rikkus TsMS §-s 228 sätestatut, mille kohaselt otsuse tegemisel tõendeid hinnates tuleb otsustada, mis asjaolud on tuvastatud ja millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kohus teeb otsuse kõigi nõuete kohta.
Hagiavalduse sisunõuded TsMS § 147 lg 1 p 4 järgi kohustavad hagis märkima hageja selgelt väljendatud nõude. Erinevate funktsioonidega ruumide rentimisest tulenevas vaidluses nõude esitamisel tuleb jälgida, et ruumide eristus vastaks projektdokumentatsioonis märgitule, vältimaks arusaamatust, et eri dokumentides nimetatakse ühte ja sama pinda erinevalt. Samuti tuleb nõuete nimetamisel olla ühtviisi järjekindel hagiavaldusest kuni kohtuotsuseni.
Kohtuotsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 sätestatud nõuetele, mille kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.
Kohtul tuleb lahendada rentniku nõue rendilepingu objekti üleandmise ja makstud rendi tagasisaamise nõudes arvestades RenS § 7 lg 3.
Rendilepingu objekti (fuajee) kasutamine rentniku poolt oli takistatud, kuna rendileandja kasutas seda oma asjade hoiupaigana. Kui pooled pole lepingus kokku leppinud selle ruumi rentimist teistsugustel tingimustel, siis RenS § 7 lg 1 kohaselt pidi rendile andja vara rentnikule üle andma selle otstarbele vastavas seisundis s.o fuajeena.
|
| 3-2-1-102-01
|
Riigikohus |
27.09.2001 |
|
Apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, kuidas muutus elamu rentnik elamu omanikuga sõlmitud rendilepingu järgi elamu omaniku ja üürniku vahelises üürisuhtes üürileandjaks. Asja uuel arutamisel tuleb lahendada küsimus, kas hageja õigus nõuda üüri on tekkinud: üürileandjaks olekust, nõudeõiguse loovutamisest, millestki muust või pole hagejal seada õigust. Kohtuotsus on vastuolus vastuolus TsMS §-ga 330 lg 4 nõuetega.
|
| 3-2-1-114-01
|
Riigikohus |
01.10.2001 |
|
Apellatsioonikohtul tuleb lahendada küsimus, kas hagejale kuuluvad jätkuvalt rendilepingu järgi rentniku õigused või mitte. Kui ROS § 20 lg 2 on põhiseadusevastane, siis läksid sõlmitud rendilepingust tekkinud õigused ja kohustused kuni 16.06.2000 kehtinud ROS § 21 alusel üle kostjale, Rahvusooperile Estonia. Kui ROS § 20 lg 2 ei ole põhiseaduse vastane, siis rendileping lõppes ja puudub alus selle kehtivuse tunnustamiseks. Apellatsioonikohtul tuleb tuvastada, kas nimetatud sätted on vastuolus põhiseadusega ja sellest lähtuvalt vaidlus lahendada.
Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kuna asja omanik on riik, siis ei saa nõuet rendilepingu tunnustamiseks ja selle täitmiseks esitada vara tiitlipärase valdaja vastu. RenS § 5 lg 1 kohaselt saab rendileandjaks olla ka rendile antava vara tiitlipärane valdaja.
|
| 3-2-1-124-01
|
Riigikohus |
16.10.2001 |
|
Rendilepingu lõppemisel rentniku poolt renditud vara väljaostmise tõttu ei ole rendileandjal seadusest tulenevat kohustust parendusteks tehtud vajalike kulutuste hüvitamiseks RenS § 12 lg 1 järgi.
|
| 3-2-1-75-01
|
Riigikohus |
26.10.2001 |
|
Kohtuotsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud.
TsK § 191 lg 3 kohaselt ei ole kreeditoril õigust nõuda leppetrahvi tasumist, kui võlgnik ei kanna vastutust kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kuna ringkonnakohus leidis, et rentnik ei vastuta rendi maksmata jätmise eest elamuosalt, mida ta ei saanud kasutada, siis ei ole rendile andjal õigust saada ka selle elamuosa eest maksmata rendi viivist.
Rentnik ei esitanud RenS § 10 lg 3 alusel remondimaksumuse hüvitamise nõuet, vaid leidis, et see tuleb katta rendi arvelt. Kuna rendiseadus annab sellise võimaluse remondimaksumuse hüvitamiseks, siis tuleb rendinõude lahendamisel rentniku väitega arvestada ja anda sellele sisuline hinnang.
|
| 3-2-1-35-02
|
Riigikohus |
24.04.2002 |
|
Apellatsioonikohus on ekslikult leidnud, et vara saab ebaseaduslikust valdusest välja nõuda vaid omanik. RenS § 24 lg 1 kohaselt tagatakse rentnikule tema õiguste kaitse renditud varale omaniku õiguste kaitsega samadel alustel.
|
| 3-2-1-55-02
|
Riigikohus |
08.05.2002 |
|
Rendilepingu p 4.1.7. järgi maksab rentnik rendileandjale amortisatsiooniraha ja korraldab vara parenduste tegemise amortisatsiooniraha ulatuses. Rentnik ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, ringkonnakohtu tõlgenduse järgi oli leping suunatud sellele, et tegelikult raha tasumist ei toimugi. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 64 lg-st 1 ja arvestada TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatut. Ringkonnakohtu tõlgendus neile nõuetele ei vasta.
Hageja ei taotlenud rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist lepingu p.9.2.2 ja RenS § 18 p 2 alusel seetõttu, et rentnik ei ole tasunud lepingu p-s 4.1.7. märgitud amortisatsiooniraha ja halvendas sellega renditud vara seisundit. Maakohus väljus hagi piiridest rahuldades hageja nõude tuginedes asjaoludele, mida pooled ei olnud esitanud.
|
| 3-2-1-77-02
|
Riigikohus |
09.09.2002 |
|
TsK § 246 kohustas müüjat teatama ostjale kolmandate isikute kõikidest õigustest müüdavale asjale. 01.09.1994 kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg 1 sätestas kohustuse toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste kandmisel heas usus. Sellest tuleneb, et müüja peab informeerima ostjat kõigist asjaoludest, mille vastu võib eeldada ostja mõistlikku huvi.
TsMS § 82, mille eesmärgiks on menetluse kiirendamine, võimaldab põhihagi menetluses kostjana osaleva isiku nõudel välja mõista ka kahju, mis tal tekib tulevikus samas asjas tehtud kohtuotsuse täitmisest.
Tulenevalt TsK §-st 246 ja 01.09.1994 kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tuleb ostjat informeerida kolmandate isikute kõikidest õigustest müüdava asja suhtes, mis kahjustavad või võivad kahjustada ostja valdamis-, kasutamis- ja käsutamisõigust, samuti asjaoludest, mis mõistlikult eeldades on ostja jaoks olulised. Seega on rendile antud asja müüjal kohustus informeerida ostjat rendile antud varale tehtud parendustest ja selleks antud nõusolekust ning ei piisa ostja teavitamisest ainult vara suhtes sõlmitud rendilepingust.
Renditud vara parendamisest võivad rentnikul tekkida erinevad nõuded, järelikult on mõistlik eeldada ostja huvi selle vastu, kas rentnik on müüdavat vara parendanud ja kas selleks on rendileandja luba. Seega tulenevalt TsK §-st 246 ja 01.09.1994 kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 on rendile antud asja müüjal kohustus informeerida ostjat nimetatud asjaoludest ning ei piisa ostja teavitamisest ainult vara suhtes sõlmitud rendilepingust.
|
| 3-2-1-124-02
|
Riigikohus |
12.11.2002 |
|
TsMS § 113 lg 1 järgi on seadusandja tõendi jõu andnud vaid poole seadusliku esindaja seletustele. Lepingulise esindaja seletustel tõendi jõudu pole.
Apellatsioonikohus pole vastanud apellatsioonkaebuse väitele, mistõttu on rikutud TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut ja see rikkumine või kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.
Kui rendileandja ei täida temal lasuvat vara remondikohustust, tekkisid tema asemel remondi teinud rentnikul RenS § 10 lg-s 3 sätestatud õigused juhul, kui rentnik teeb teatud kindlad remonditööd, mille tegemise kohustuse oli endale lepinguga võtnud rendileandja või kui rentnik teeb hädavajaliku remondi, kusjuures selle tegemise üle rendlileandja ei otsusta ning tema kooskõlastust siinkohal vaja pole.
|
| 3-2-1-144-02
|
Riigikohus |
02.12.2002 |
|
Tulenevalt TsK § 191 lg-st 1 on viivise maksmine ettenähtud kuni kohustise lõppemiseni, sh võlgniku poolt oma kohustuse nõuetekohase täitmiseni. See, et pooled lõpetasid kokkuleppel rendilepingu, ei lõpetanud rendilepingust tekkinud kohustist ning tuleb eeldada ka viivise kui kohustise täitmise tagamise vahendi püsimajäämist. Eelnev ei välista aga poolte kokkulepet lõpetada võlgnetavalt rahasummalt edaspidi viivise arvestamine.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Kui rentnik oleks esitanud kohtusse remondi maksumuse nõude ja kohus oleks selle põhjendatuks lugenud, siis oleks saanud tasaarvestuse teha kohus. Rentnik pole esitanud kohtusse remondimaksumuse hüvitamise nõuet, seega ei saanud kohus tasaarvestust teha.
Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist.
Kohus saab otsuses tasaarvestada samaliigilisi vastastikusi nõudeid, mis otsustatakse sama otsusega.
|
| 3-2-1-126-03
|
Riigikohus |
18.11.2003 |
|
TsMS § 241 lg-s 7 sätestatu kohaselt jõustub ringkonnakohtu otsus selle tegemise päevast. Selline reegel vastab tsiviilkohtumenetluse üldisele ülesandele tsiviilasi võimalikult kiiresti ja õigesti läbi vaadata.
Tõendite hindamisse apellatsioonikohtu poolt ei saa Riigikohus TsMS § 353 lg 3 kohaselt sekkuda ega ise hinnata, kas maakohtu otsuses toodud asjaolud võiksid olla aluseks tehingu tühisuse tunnustamiseks vastuolu tõttu heade kommetega.
Renditud vara ostjale lähevad üle kõik rentniku ja rendileandja vahelised kokkulepped renditud vara kohta. See puudutab ka kõiki rahalisi kokkuleppeid, sh renditud varale tehtud parenduste hüvitamise kokkulepe.
|
Facebook
X.com