3-2-1-83-96
|
Riigikohus |
20.06.1996 |
|
TsKS § 57 lg 1 näeb ette pooltele tagajärje kohtukulude nimekirja mitteesitamise eest, kuid ei keela esimese astme kohtul kohtukulude väljamõistmist.
TsK § 426 lg 1 p 1 kohaselt vastutab hoidja vara kaotsimineku ja puudujäägi eest kaotsiläinud või puudujääva vara väärtuse ulatuses ka siis, kui hoiusuhe on TsK § 431 järgi tekkinud seaduse põhjal.
|
| 3-2-1-111-03
|
Riigikohus |
16.10.2003 |
|
Tõendit hilinemisega esitada sooviv pool võtab endale riski, et apellatsioonikohus võib jätta tema esitatud tõendi vastu võtmata, kui ta pole järginud TsMS § 308 lg-s 2 sätestatut ja põhjendanud kaebuses või vastuses uue tõendi esitamist ja kui puuduvad sama paragrahvi lõikes 1 tähendatud alused.
Tsiviilkoodeksi järgi sai vääramatu jõuna käsitada erakordset ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda.
TsK § 425 lg 2 kohaselt vabanes hoidja vastutusest vara mittesäilimise eest vaid juhul, kui selle tingis vääramatu jõud. Seega ei vabasta hoidjat vastutusest ka see, kui ta on olnud piisavalt hoolas ja tema süü puudub.
Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab seda, et see asjaolu ei ole isiku poolt mõjutatav. Kuigi hoidja ei saanud mõjutada tuule tugevust, asus pehkinud puu tema mõjupiirkonnas ning ta sai selle murdumise võimalusega arvestada ja seda vältida.
|
| 3-2-1-30-06
|
Riigikohus |
11.04.2006 |
|
Kuna pooled sõlmisid lepingu, mille kohaselt üks pool kohustus tagama teise poole poolt kasutatava territooriumi valve ja pääslarežiimi ning varaliselt vastutama territooriumile pargitud transpordivahenditele kahju tekitamisel, siis on pooltevahelisel õigussuhtel hoiulepingu tunnused.
|
| 3-2-1-87-06
|
Riigikohus |
01.11.2006 |
|
LS § 59 alusel liiklusavariis osalenud auto säilitamisel tasulises parklas, võib riigil ja parkla omanikul tekkida tsiviilõiguslik suhe hoiulepingu näol. Kui liiklusõnnetuses viga saanud isiku sõiduauto paigaldati tasulisse parklasse parkla omaniku ja riigi vahel sõlmitud hoiulepingu alusel, siis ei saa sellest lepingust tuleneda kohustusi auto omanikule. Samas välistab sellise hoiulepingu sõlmimine nõuded auto omaniku vastu käsundita asjaajamise õiguse või alusetu rikastumise õiguse alusel, sest hageja soorituseks oli olemas alus. LS § 59 ei näe ette ka sõiduauto omaniku kohustust hüvitada riigile või muule isikule sõiduauto tasulisse hoiukohta paigutamise ja hoidmise kulud. Ka siis, kui liiklusõnnetuses saadud kehavigastuste tõttu haiglasse toimetatud mootorsõiduki juht oli olnud mootorsõiduki juhtimise ajal alkoholijoobes, ei saa kohaldada LS § 202 ja määrust nr 279. Mootorsõiduki juhi paigutamine liiklusõnnetuses saadud kehavigastuste tõttu haiglasse ei tähenda tema kõrvaldamist mootorsõiduki juhtimiselt LS § 202 lg 1 alusel.
|
| 3-2-1-87-08
|
Riigikohus |
23.10.2008 |
|
Seadusjärgsele pandiõigusele, sh hoidja pandiõigusele VÕS § 907 järgi, ei ole kohaldatav varasem PankrS § 48, kuna viimati nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on poolevaheline pandileping.
Ka pandilepingu tagasivõitmise esimeseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. See eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. Seda tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel arvestada nii enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 lg 1 kui ka kehtiva PankrS § 109 lg 1 järgi.
Enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 eesmärgiks oli kehtestada pandilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise täiendavad alused lisaks tagasivõitmise üldalustele. Sellest ei järeldu, et täiendavate ja tagasivõitmist lihtsustavate aluste puudumisel ei saa pandilepingut tagasi võita üldalustel. Seega, kui pandilepingut ei saa vastavate asjaolude puudumisel kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 48 järgi, on võimalik pandilepingut tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 43 alusel. Sama järelduse võib teha kehtiva PankrS §-dest 114 ning 110.
Seadusjärgsele pandiõigusele, sh hoidja pandiõigusele VÕS § 907 järgi, ei ole kohaldatav varasem PankrS § 48, kuna viimati nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on poolevaheline pandileping.
Tagatise tagasivõitmine kehtiva pankrotiseaduse § 114 mõttes ei eelda aga tagatise andmise tehingulist alust. PankrS § 114 järgi seadusjärgse pandiõiguse tagasivõitmisel tunnistatakse kehtetuks toiming. Tagasivõidetav toiming tähendab siinjuures võlgniku tahtel põhinevat tegevust, mis toob endaga kaasa õiguslikud tagajärjed ja kahjustab võlausaldajate huve.
Kehtiva pankrotiseaduse § 114 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise kas juhul, kui: 1) tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud; või 2) kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetust teadma. Seega sisaldub nimetatud sättes kaks alternatiivset tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu.
Varasemas pankrotiseaduses reguleeris § 42 lg 2 tagasivõitmise tagajärgi tagasivõidetud tehingu teise poole suhtes, kellel tehingu järgi saadud vara alles ei ole. Erinevalt kehtiva PankrS § 119 lg-st 3 ei teki küsimust sellest, kas teine pool teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-39-08.
Ka pandilepingu tagasivõitmise esimeseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. See eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. Seda tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel arvestada nii enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 lg 1 kui ka kehtiva PankrS § 109 lg 1 järgi.
|
| 3-2-1-138-10
|
Riigikohus |
09.02.2011 |
|
Advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.
Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ka ise seadust (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 16). Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ei ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ega Riigikohus (TsMS § 688 lg 2).
Müüdud asja ettenähtud ajaks vastuvõtmata jätmine kujutab endast ostja müügilepingust tuleneva kohustuse (vt VÕS § 208 lg 1) rikkumist, mis annab müüjale õiguse nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (sh hoiukulude) hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Müüjal võib olla ostja vastu mõistlike hoiukulude hüvitamise nõue ka seetõttu, kui ostja sattus müüdud asja vastuvõtmisega viivitusse VÕS § 119 lg 1 mõttes. Selline nõue tuleneb võlgnikule VÕS § 216 lg-st 2, samuti § 120 lg 5 ja § 124 koostoimes.
Kui müüjal tekib hoiukulude hüvitamise nõue, võib ta (sõltumata kulutuste nõudmise õiguslikust alusest) keelduda enne kulutuste hüvitamist müüdud asja väljaandmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Vastuvõtuviivituse puhul annab VÕS § 125 müüjale ka õiguse müügiese kolmandale isikule müüa.
Lähtudes VÕS § 101 lg-st 3, ei saa lepingupool tugineda teise poole rikkumisele, kui ta on selle ise põhjustanud. See oleks ka vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 101 lg-st 3 tulenev piirang kehtib üksnes selle aja jooksul, millal võlausaldaja põhjustatud takistus mõistlikult tähendust omab.
Taganemise eelduseks on VÕS § 116 lg 1 järgi oluline lepingurikkumine. Taganemise aluseks on VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi mh kohustuse täitmata jätmine VÕS § 114 järgi täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 14). Lähtudes VÕS § 116 lg 3 esimesest lausest, võis hageja taganeda lepingust põhimõtteliselt ka üksnes osaliselt, ainult üleandmata vilja suhtes. Lepingust taganemiseks VÕS § 188 lg 1 järgi ei ole seaduses ette nähtud vorminõuet (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1), mh võib see olla tehtud kaudse tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg 3 mõttes) (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23). Lepingulise põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist VÕS § 115 lg 1 alusel saab lugeda järelduslikuks lepingust taganemiseks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
Hagi ettevalmistamise ja koostamise kulusid hagimenetluses kahjuhüvitisena TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt nõuda ei saa, vaid need saab esitada menetluse n.ö võitmise korral sissenõudmiseks menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12).
Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.
AÕS § 94 võimaldab üksnes erandlikult anda omand üle selliselt, et asi jääb võõrandaja valdusse, eeldusel et pooled lepivad kokku kaudse valduse (väljanõudeõiguse) andmises omandajale ja sõlmivad asjaõiguskokkuleppe omandi üleandmise kohta.
|
| 3-2-1-83-15
|
Riigikohus |
30.09.2015 |
|
Kuna seadusandja ei ole KrMS § 8 p 5 järgset hoidu eraldi reguleerinud, tuleb vahistatu vara hoiuleandmisel juhinduda võlaõigusseaduses sätestatust. KrMS § 8 p 5 sätestab vahistatu vallasvara hoiuleandmise. VÕS §-st 883 tulenevalt saab kohalik omavalitsus vastutada vaid selliste vahistatu vallasasjade hoidmise eest, mis on talle üle antud, st KrMS § 8 p 5 järgi hoiusuhte tekkimiseks peab menetleja andma kohalikule omavalitsusele üle vahistatu vallasasja valduse (tagatud peab olema kohaliku omavalitsuse tegelik võim vallasasja üle). Vahistatu kinnisvara valvamise või hoolduse kohustust ei saa kohalikule omavalitsusele KrMS § 8 p-st 5 lähtudes panna. Vahistatu kinnisvara valvamise ja hoolduse kohustus saab tuleneda nt käsundus- või töövõtulepingust või vahistatu varale TsMS § 516 kohaselt kohtu seatud hooldusest. (p 11)
Juhul kui KrMS § 8 p 5 alusel vahistatu vara üleandmine kohaliku omavalitsuse hoiule ei toimu vahistatu käsundi alusel, tuleb hoiusuhe lugeda tekkinuks riigi (hoiuleandja) ja kohaliku omavalitsuse (hoidja) vahel. (p 12)
Kuna KrMS § 8 p 5 paneb vahistatu järelevalveta vara kaitsmise kohustuse uurimisasutusele, prokuratuurile ja kohtule (st riigile), võib hagejale tekitatud kahju eest olla riigivastutuse seaduses sätestatud juhtudel vastutav riik. (p 13)
Kuna KrMS § 8 p 5 paneb vahistatu järelevalveta vara kaitsmise kohustuse uurimisasutusele, prokuratuurile ja kohtule (st riigile), võib hagejale tekitatud kahju eest olla riigivastutuse seaduses sätestatud juhtudel vastutav riik. (p 13)
|
| 3-2-1-43-16
|
Riigikohus |
08.06.2016 |
|
Leping sõlmitakse VÕS § 8 lg 1 ja § 9 järgi vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt RKTKo nr 3-2-1-25-08, p 13). Kui üks pool väljendab tahet kaikohta tasu eest kasutada ja teine pool sadamas sildumise, deklaratsiooni hilisema täitmise ning kaikoha eest tasumise võimaldamisega nõusolekut osutada teisele isikule kaikoha kasutada andmise teenust, on pooled sõlminud lepingu VÕS § 9 lg 1 järgi (poolte õigussuhe võib olla kvalifitseeritav kaikoha üürilepinguna VÕS § 271 järgi). (p 11, 13)
Poolte vahel sõlmitud sadama kaikoha üürileping ei anna iseenesest alust järeldada, et see leping sisaldab ka sadama omaniku hoiukohustust. Poolte ühist tegelikku tahet sadama omaniku hoiukohustuses kokku leppida ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et sadama omaniku avaldatud teabe (sh hoiatussiltide) kohaselt valvab sadama territooriumi ööpäevaringselt turvafirma. Valvel on ka muid eesmärke kui klientide vara säilimise eest vastutuse võtmine. Samuti ei saa järeldada sadama omaniku hoiuteenuse osutamist asjaolust, et sadama kodulehel on üldinfo all märgitud, et sadamas on ööpäevaringne valve. Arvestades kaikoha kasutamise tasu, ei ole sellise tasu eest hoiuteenuse osutamine usutav ega majanduslikult mõeldav. (p 13-16)
|
| 3-2-1-47-17
|
Riigikohus |
17.05.2017 |
|
Laoleping on hoiulepingu eriliik, millele on kohaldatav ka VÕS §-des 883-896 sätestatu, kui laolepingut reguleerivatest sätetest ei tulene teisiti. (p 12)
Laolepingut iseloomustavaks tunnuseks VÕS § 897 kohaselt on mh see, et hoidja sõlmib selle lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Siiski ei võimalda vaid see tunnus laolepingut n-ö tavalisest hoiulepingust eristada, sest ka hoiulepinguid võidakse sõlmida majandus- ja kutsetegevuse käigus. Samas on seadusandja pidanud vajalikuks laolepingu definitsioonis sellele tunnusele viidata, nagu ka hoidja ladustamise kohustusele. Kumbagi neist tunnusest ei ole esitatud n-ö tavalise hoiulepingu definitsioonis VÕS § 883 kohaselt. (p 13)
Laolepinguid sõlmitakse peaasjalikult neil juhtudel, mil nt mere-, õhu- või raudteetranspordiga, aga ka veoautodega veetav kaup (veolepingute ja ekspedeerimislepingute alusel) antakse hoiule spetsiaalselt selleks ettenähtud ladudesse, millest kaup üldjuhul lühikese ladustamisperioodi järel toimetatakse edasi kauba jaemüüjatele või ka otse tarbijani. Just niisugusteks juhtudeks, mil ladustatavad kaubakogused on tavaliselt suured ja ka nende väärtus kõrge, näeb VÕS § 903 lg 1 laolepingu korral hoidjale hoiuleandja nõudel ette ka asja kindlustamise kohustuse. Sellise kiire kaubakäibega arvestab ka VÕS § 906 lg 1 esimene lause. Ka ladustamislepingutega tavaliselt tihedalt seotud veo- ja ekspedeerimislepingute korral on neist lepinguist tulenevate nõuete jaoks vastavalt VÕS § 802 lg-s 1 ja §-s 862 kehtestatud lühendatud aegumistähtajana üks aasta. (p 13.1.)
Hoidja laolepingu tähenduses ei pea osutama teenust oma põhitegevusena, kuigi see võib olla tavaline. Seega võib laolepingu sõlmida ka juhtudel, kui ladustamisteenus on hoidja kõrvaltegevuste hulgas, üldjuhul siiski selliselt, et ladustamisteenus on vahetult seotud põhitegevusega. Nt komisjonär võib müüki võetavate kaupade kohta võtta endale kohustuse neid ka ladustada. Ka kõrvalteenusena ladustamisteenust osutades peab selline teenus vastama laoteenusele esitatavatele nõuetele, olema professionaalselt osutatud. (p 13.2.)
|
Facebook
Twitter