3-2-1-51-96
|
Riigikohus |
04.04.1996 |
|
Kindlustusseltsi rahvusvahelise autokaubaveolepingu konventsiooni (CMR) artiklil 17 p 1 põhinev nõue on alusetu, kuna antud konventsioon ei reguleeri regressisuhteid. Kindlustusandjal on regressiõigus kuriteo toimepannud isiku(te) kui kahjutekitanu(te), mitte vedaja vastu.
|
| 3-2-1-60-97
|
Riigikohus |
08.05.1997 |
|
Vedaja ei vabane vastutusest, kui kauba täielik või osaline kaotsiminek või vigastamine oli tingitud sõiduki defektsusest (rahvusvahelise autoveolepingu konventsiooni (CMR art 17 p 3). Konventsiooni art 23 p 1 kohaselt võetakse hüvitamisele kuuluva kahju suuruse määramisel aluseks kauba maksumus veoks vastuvõtmise kohas ja ajal. Sama artikli p 2 sätestab milline hind kauba maksumuse määramisel kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal tuleb aluseks võtta. Nimetatud konventsiooni sätet kohaldatakse ka siis, kui kauba maksumust veoks vastuvõtmisel ei määratud.
|
| 3-2-1-38-98
|
Riigikohus |
26.03.1998 |
|
Kui on tuvastatud kauba kaotsiminek, on CMR-i artikli 13 p 1 kohaselt saajal õigus oma nimel teostada vedaja vastu veolepingust tulenevaid õigusi. Sama artikli punktis 2 ei peeta silmas kauba maksumuse tasumist.
|
| 3-2-1-18-03
|
Riigikohus |
20.03.2003 |
|
CMR art 17 lg 1 mõttes saab kauba kaotsiminekuks lugeda olukorda, mil kaupa ei ole võimalik kaubasaajale üle anda ja selline olukord võib tekkida kauba röövimise tulemusena. Arvestades asjas tuvastatud tehiolusid on veose röövimine liikluspolitseinikena esinenud kurjategijate poolt piisavalt erandlikuks asjaoluks CMR art 17 lg 2 mõttes vedaja vastutusest vabanemiseks. Vedaja vastutusest vabanemiseks peavad olema täidetud CMR art 17 lg-s 2 sätestatud mõlemad asjaolud, st asjaolu, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida.
|
| 3-2-1-15-05
|
Riigikohus |
23.03.2005 |
|
TsK § 219 kohaselt oli võlgnikul õigus esitada uue kreeditori nõudele kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori vastu nõude loovutamisest teate saamise ajal. Seega sai vedaja esitada kindlustusandja nõudele vastuväite, et tema vastutuse küsimust ei reguleeri CMR.
Veose vedamise ajal kehtinud kaubandusliku meresõidu koodeksi § 134 kohaselt vormistatud konossemendiga ei saa välistada vastutust CMR-i alusel, kui osa veost teostatakse allveolepingu alusel autotranspordiga. Samuti ei vabane sellega vastutusest isik, kes konossemendi kohaselt oli kauba saaja ning saatja suhtes vedaja kogu teekonnal.
Kindlustusandja poolt kahju hüvitamine kahjustatud isikule ei vabasta vedajat vastutusest CMR-i alusel. Vedaja sai TsK §-st 219 tulenevalt esitada kindlustusandja nõudele vastuväite, et tema vastutuse küsimust ei reguleeri CMR.
|
| 3-2-1-127-05
|
Riigikohus |
07.12.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-18-03.
Kauba rööv ei ole selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest CMR art 17 lg 2 järgi. Vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust.
|
| 3-2-1-88-06
|
Riigikohus |
18.10.2006 |
|
VÕS veolepingut reguleerivate sätete järgi võib kauba kaotsimineku korral esitada vedaja vastu nõudeid nii kauba saatja kui saaja ning hüvitamisel lähtutakse kaotsiläinud kauba või selle osa väärtusest.
Veose saajal on õigus nõuda raudteelt kaotsiläinud kauba väärtuse hüvitamist ning see nõue ei ole seotud kauba kuuluvusega ega saatja või saaja õiguste või kohustustega kolmandate isikute suhtes.
SMGS art 24 § 1 p 1 kohaselt ei ole kauba loomuliku kao määra arvestamisel tähtsust, kui suur oli kauba kogupuudujääk ning kas see ületab kauba loomuliku kao määra.
Kui 1. novembrist 1951. a-st kehtivas rahvusvahelisele raudteekaubaveo kokkuleppes puudub vastav regulatsioon, siis kohaldatakse lisaks selle riigi seadusi ja muid õigusakte, mille raudtee on kokkuleppe osaline.
|
| 2-15-8936/53
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
07.07.2017 |
|
Sõlmitud leping vastab veolepingu tunnustele siis, kui sellega võetakse kohustus veos sihtkohta toimetada. Veolepingu sõlmimise eelduseks ei ole omandiõigus veosele (p 7).
CMR art 18 lg 1 alusel lasub tõendamiskoormis CMR art 17 lõikes 2 sätestatud asjaolude esinemise kohta vedajal. Vedaja peab tõendama, et esinesid asjaolud, mis toovad kaasa vedaja vabanemise vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel (p 8).
Vedaja vabaneb CMR artikli 17 lõike 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Selgitamaks, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb vedaja käitumist võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumisega samadel asjaoludel. Veose vargust ei saa lugeda iseenesest selliseks asjaoluks, mis tooks kaasa vedaja vabanemise vastutusest CMR art 17 lg alusel. Hoolas vedaja peab otsima veokile turvalise parkimiskoha ja mitte veokit parkima kohas, kus on võimalik varguse toimumine. Veose vargust saab lugeda vedaja vastutusest vabanemise jaoks piisavaks ainult väga erakordsetel asjaoludel. Näiteks võiks selline olukord tekkida siis, kui vedaja parkis veoki põhjalikult ja mehitatult valvatud parklasse, kuid vargus toimus erandlikke ja mittetuntud vahendeid kasutades (p 9).
Selleks, et pidada vedajaid järjestikusteks vedajateks CMR art 34 mõttes, peab muu hulgas vedu toimuma ühe veolepingu alusel, vedajad peavad olema veose vedamiseks vastu võtnud ning aktsepteerinud ühe saatekirja. Ainuüksi asjaolu, et veost võtsid osa mitu vedajat, ei tähenda järjestikust vedamist CMR art 34 mõttes (p 10).
CMR art 23 lg 1 järgi määratakse veose kaotsiminekuga tekitatud kahju suurus kindaks veose vedamiseks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva veose väärtuse alusel. Tõendamiskoormis veose rahalise väärtuse suuruse osas lasub saatjal (p 11).
|
| 2-16-123411/24
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
17.05.2018 |
|
CMR art 25 lg 1 ja CMR art 23 lg 4 koostoimes kuulub hüvitamisele lisaks veose väärtuse vähenemisele ka tollimaks proportsionaalselt kahju suurusele (p 10).
VÕS § 198 kohaselt saab tasaarvestuse teha vaid tasaarvestuse avalduse tegemisega teisele poolele. Seetõttu ei toimu tasaarvestus automaatselt, vaid vajab sellekohase tahteavalduse tegemist. Tasaarvestuse avaldus muutub kehtivaks TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt selle kättetoimetamisega teisele poolele (p 14).
Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (p 8).
Kui kostja esitab nõudele tasaarvestuse vastuväite, peab kohus kooskõlas TsMS §-ga 351 selgitama pooltele tõendamist vajavaid asjaolusid ja kohalduvat materiaalõigust; sh seda, et tasaarvestus saab olla toimunud vaid tasaarvestuse avalduse tegemisega hagejale (p 9).
Juhul, kui üks vedaja sõlmib teise vedajaga eraldi veolepingu oma vedamise kohustuse täitmiseks, on teise vedajaga veolepingu sõlminud isik nendevahelises veolepingus saatjaks. Sellisel juhul ei ole tegu järjestikuse vedamisega CMR art 34 mõttes, kuna vedu ei toimu ühe veolepingu alusel. Veolepingu sõlmimise eelduseks ei ole omandiõigus veosele (p 11).
Vedaja peab professionaalse teenuse pakkujana veenduma, et veos laaditakse haagisesse selliselt, et see ei saa vedamisel vigastada. Selleks peab vedaja muu hulgas veose kinnitama ja andma tõstukijuhile suuniseid veose paigutuse kohta. Vedaja peab veose paigutamisel arvestama ka erinevate veoste massi ja muude omadustega, samuti veoste paiknemisega haagise erinevates osades. Vajadusel tuleb võtta kasutusele asjakohased abivahendid (nt koormarihmad, veosenurgad, vahelauad, kummimatid). Selleks, et vedaja vabaneks vastutusest nõude esitaja ebaõigete juhiste tõttu veose laadimise ja paigutamise kohta, peab nõude esitaja olema need juhised vedajale selgelt ja otsesõnu esitanud (p 12).
Vedaja ei vastuta CMR art 17 lg 1 kohaselt veose kahjustumise eest enne veose vedamiseks vastuvõtmist (p 12).
Veosegruppide markeeringu või numeratsiooni ebapiisavus on CMR art 18 lg 4 punktis E sätestatud eriline risk, mis võib tuua kaasa vedaja vastutusest vabanemise. Samas peab kahjustumine olema CMR art 18 lg 4 ja 5 kohaselt erilise riski tagajärg. CMR art 17 lg 4 sätestatud eriliste riskide tulemusel veose kaotsimineku või kahjustumise suhtes on tõendamiskoormis CMR artikli 18 lõike 2 alusel jagatud nõude esitaja (saatja) ja vedaja vahel. CMR artikli 18 lõige 2 sätestab, et juhul, kui vedaja tõendab, et veose kaotsiminek või kahjustumine võis olla CMR artikli 17 lõikes 4 sätestatud erilise riski tagajärg, eeldatakse, et kaotsiminek või kahjustumine võis toimuda sel põhjusel. Nõude esitaja võib siiski tõendada, et kaotsiminek või kahjustumine ei olnud täielikult või osaliselt ühegi sellise riski tagajärg (p 13).
|
Facebook
Twitter