3-2-1-32-99
|
Riigikohus |
04.03.1999 |
|
PKS § 61 lg 6 p-s 3 sätestatud muuks kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjuseks ei saa olla asjaolu, mille tõttu laps jääks ilma ühelt vanemalt saavast elatisest selle vanema enda tegevuse tõttu lapse sünni registreerimisel, sest PKS § 44 lg 5 järgi isik, kes on sünniakti lapse isana kantud tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, ei või kannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamisel teadis, et ta ei ole lapse isa.
|
| 3-2-1-117-02
|
Riigikohus |
30.10.2002 |
|
Laste ülalpidamiskohustust täidetakse poolte kokkuleppel või kohtuotsuse alusel. PKS § 70 määrab aja, millest alates saab hagi rahuldamisel kohtuotsusega elatise välja mõista ning ei välista enne hagi esitamist elatise kokkuleppest tuleneva võla sissenõudmist. Otsustades elatise võla nõude põhjendatuse üle tuleb arvestada, et lepingu järgi elatise maksmisele rakendub PKS § 61 lg-st 2 ja §-st 71 tulenev eripära.
|
| 3-2-1-3-07
|
Riigikohus |
21.03.2007 |
|
VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh ka võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega saab võlaõigusseaduse üldosa kohaldada lisaks võlaõigusseaduses sätestatud lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele ka muudele seaduse alusel tekkinud kohustustele, sh perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustele niivõrd, kuivõrd perekonnaseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna perekonnaseadus ülalpidamiskohustuse täitmist täiendavalt ei reguleeri, tuleb selles küsimuses lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist.
Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt.
VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh ka võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega saab võlaõigusseaduse üldosa kohaldada lisaks võlaõigusseaduses sätestatud lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele ka muudele seaduse alusel tekkinud kohustustele, sh perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustele niivõrd, kuivõrd perekonnaseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna perekonnaseadus ülalpidamiskohustuse täitmist täiendavalt ei reguleeri, tuleb selles küsimuses lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist.
Elatise väljamõistmisel saab lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks, sh osaliselt täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule, seejuures tuleb lähtuda ka VÕS § 76 lg-st 3.
Tulenevalt PKS § 61 lg-st 1 on vanem täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Reeglina ei saa ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui raha on makstud alaealisele lapsele endale. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Heakskiit võib TsÜS § 68 lg 3 järgi väljenduda ka vanema teos, millest võib järeldada vanema heakskiitu, nt kui vanem asub lapse kontole kantud raha kasutama.
Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt.
Elatise väljamõistmisel saab lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks, sh osaliselt täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule, seejuures tuleb lähtuda ka VÕS § 76 lg-st 3.
Tulenevalt PKS § 61 lg-st 1 on vanem täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Reeglina ei saa ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui raha on makstud alaealisele lapsele endale. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Heakskiit võib TsÜS § 68 lg 3 järgi väljenduda ka vanema teos, millest võib järeldada vanema heakskiitu, nt kui vanem asub lapse kontole kantud raha kasutama.
|
| 3-2-1-57-07
|
Riigikohus |
30.05.2007 |
|
Kohus võib maksekäsu kiirmenetluses lahendada ka TsMS § 491 lg-te 1 ja 2 järgi alaealisest lapsest lahus elavalt vanemalt kuni 3000 krooni kuus nõutava elatisnõude avalduse. Makseettepanekule võib võlgnik esitada vastuväite. Kui vastuväide välistab täielikult või osaliselt elatisnõude rahuldamise maksekäsu kiirmenetluses, siis vastavalt TsMS § 494 lg-le 6 jätkub nõude lahendamine hagimenetluses, kui avaldaja ei ole soovinud sel juhul menetlust lõpetada. Kuna TsMS § 495 järgi loetakse võlgniku vastuväide elatisnõudele hagimenetluses hagi vastuseks, siis lähtuvalt PKS § 70 lg-st 1 tuleb hagi esitamise ajaks lugeda sellisel juhul avalduse esitamise aeg maksekäsu kiirmenetluses.
TsMS § 483 lg-st 6 saab teha analoogia alusel järelduse, et kui maksekäsu kiirmenetluses jäetakse elatise nõude avaldus rahuldamata ja avaldaja esitab samas nõudes elatishagi 30 päeva jooksul maksekäsu kiirmenetluses avalduse rahuldamata jätmise määruse kättetoimetamisest alates, loetakse elatisehagi esitatuks elatisnõude avalduse esitamisest maksekäsu kiirmenetluses.
PKS § 70 lg-s 2 sätestatud elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise piirang on juhuks, kui kohus tuvastab PKS § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolu. Nimetatud piirangu eesmärk on vältida PKS § 61 lg-s 6 sisalduvate asjaolude esinemisel kohustatud vanema asetamist raskesse majanduslikku olukorda (elatisevõla tekkimist).
Kohus võib maksekäsu kiirmenetluses lahendada ka TsMS § 491 lg-te 1 ja 2 järgi alaealisest lapsest lahus elavalt vanemalt kuni 3000 krooni kuus nõutava elatisnõude avalduse. Makseettepanekule võib võlgnik esitada vastuväite. Kui vastuväide välistab täielikult või osaliselt elatisnõude rahuldamise maksekäsu kiirmenetluses, siis vastavalt TsMS § 494 lg-le 6 jätkub nõude lahendamine hagimenetluses, kui avaldaja ei ole soovinud sel juhul menetlust lõpetada. Kuna TsMS § 495 järgi loetakse võlgniku vastuväide elatisnõudele hagimenetluses hagi vastuseks, siis lähtuvalt PKS § 70 lg-st 1 tuleb hagi esitamise ajaks lugeda sellisel juhul avalduse esitamise aeg maksekäsu kiirmenetluses.
TsMS § 483 lg-st 6 saab teha analoogia alusel järelduse, et kui maksekäsu kiirmenetluses jäetakse elatise nõude avaldus rahuldamata ja avaldaja esitab samas nõudes elatishagi 30 päeva jooksul maksekäsu kiirmenetluses avalduse rahuldamata jätmise määruse kättetoimetamisest alates, loetakse elatisehagi esitatuks elatisnõude avalduse esitamisest maksekäsu kiirmenetluses.
|
| 3-2-1-108-07
|
Riigikohus |
20.11.2007 |
|
Nii PKS § 61 lg 1 kui PKS § 70 lg 2 järgi on elatise nõude rahuldamise eelduseks kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Samuti on ülalpidamiskohustuse rikkumisega tegemist siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebaregulaarselt ja vanemad ei ole kokku leppinud, et lapsele antaksegi ülalpidamist niimoodi. Kui elatise nõudmiseks õigustatud isik leiab, et vanem maksab lapsele vabatahtlikult ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt, võib ta nõuda kohustatud vanemalt PKS § 61 lg 1 alusel lapsele elatise väljamõistmist.
Nii PKS § 61 lg 1 kui PKS § 70 lg 2 järgi on elatise nõude rahuldamise eelduseks kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Samuti on ülalpidamiskohustuse rikkumisega tegemist siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebaregulaarselt ja vanemad ei ole kokku leppinud, et lapsele antaksegi ülalpidamist niimoodi. Kui elatise nõudmiseks õigustatud isik leiab, et vanem maksab lapsele vabatahtlikult ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt, võib ta nõuda kohustatud vanemalt PKS § 61 lg 1 alusel lapsele elatise väljamõistmist.
Kohus võib hageja nõudel PKS § 70 lg 2 alusel elatise välja mõista kohustatud isikult tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka siis, kui kohustatud vanem ei ole oma ülalpidamiskohustust täitnud piisavalt või on täitnud seda ebaregulaarselt.
|
| 3-2-1-119-07
|
Riigikohus |
12.12.2007 |
|
Seaduse sõnastust "kui vanem ei täida ülalpidamiskohustust" ei saa tõlgendada nii, et aasta enne elatisenõude esitamist saab elatisnõude esitamiseks õigustatud vanem kohustatud vanemalt lapsele elatist nõuda ainult sellisel juhul, kui kohustatud vanem ei täida üldse ülalpidamiskohustust. Kohus võib ühe vanema nõudel PKS § 70 lg 2 alusel elatise välja mõista kohustatud isikult tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka juhul, kui teine vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. PKS § 70 lg-st 2 ei tulene, et elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise eelduseks on asjaolu, et vanem on elatise maksmisest keeldunud.
Ajavahemik, mille eest isikult elatis välja mõistetakse, tuleb resolutsiooni märkida kuupäevaliselt.
Seaduse sõnastust "kui vanem ei täida ülalpidamiskohustust" ei saa tõlgendada nii, et aasta enne elatisenõude esitamist saab elatisnõude esitamiseks õigustatud vanem kohustatud vanemalt lapsele elatist nõuda ainult sellisel juhul, kui kohustatud vanem ei täida üldse ülalpidamiskohustust. Kohus võib ühe vanema nõudel PKS § 70 lg 2 alusel elatise välja mõista kohustatud isikult tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka juhul, kui teine vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. PKS § 70 lg-st 2 ei tulene, et elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise eelduseks on asjaolu, et vanem on elatise maksmisest keeldunud.
|
| 3-2-1-66-08
|
Riigikohus |
02.10.2008 |
|
Elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Iseenesest ei eelda lapsega suhtlemine lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Nimetatu ei tähenda siiski seda, et kohus ei peaks elatise väljamõistmisel arvestama asjaolu, et lahus elav vanem kannab lapse ülalpidamiskulusid ajal, mil laps viibib lahus elava vanema juures. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab.
Vanemate varalise seisundi võrdsuse korral ei ole õige mõista lahus elavalt vanemalt välja poolt lapsega koos elava vanema näidatud lapsele tehtavatest kuludest, kui laps viibib märkimisväärse osa ajast ka lahus elava vanema juures ja vanem kannab märkimisväärse osa lapse ülalpidamiskuludest.
Ringkonnakohus jagas tõendamiskoormise vääralt. Kuna hageja ei tuginenud asjaolule, et lapse vajadus on suurenenud ja sellele tugines kostja, pidi kostja seda asjaolu ka TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Kuigi TsMS § 230 lg 2 järgi esitavad tõendeid menetlusosalised, võib sama sätte kohaselt kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.
|
| 3-2-1-93-08
|
Riigikohus |
19.11.2008 |
|
Kohtul on TsMS § 468 lg-st 3 tulenevalt diskretsiooniõigus määrata üksnes viivitamata täidetava elatise suurus, mitte aga otsustada, kas elatise väljamõistmise otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Asjaolu, et pooled vaidlevad elatise väljamõistmise ajal lapse sünniakti tehtud vanema kande ebaõigsuse üle ja et PKS § 72 lg 2 järgi ei saa vanem nõuda lapsele makstud elatist tagasi, ei ole kuidagi seotud hädavajaliku elatise suurusega TsMS § 468 lg 3 mõttes.
Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi.
Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07.
Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest.
Õige ei ole seisukoht, mille kohaselt lapse vajaduste suurus sõltub muu hulgas sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama. Kõigepealt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused. Seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus).
Elatisraha suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav vanem peab tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu. Kohtud jätsid põhjendamatult selle asjaolu arvestamata.
Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi.
Kohtul on TsMS § 468 lg-st 3 tulenevalt diskretsiooniõigus määrata üksnes viivitamata täidetava elatise suurus, mitte aga otsustada, kas elatise väljamõistmise otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Asjaolu, et pooled vaidlevad elatise väljamõistmise ajal lapse sünniakti tehtud vanema kande ebaõigsuse üle ja et PKS § 72 lg 2 järgi ei saa vanem nõuda lapsele makstud elatist tagasi, ei ole kuidagi seotud hädavajaliku elatise suurusega TsMS § 468 lg 3 mõttes.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-08.
Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07.
Koos vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagiga saab isik, kelle kohta on tehtud väidetavalt ebaõige vanema kanne lapse sünniakti, taotleda, et sama kohtuotsusega lõpetataks temalt elatise väljamõistmise sundtäitmise menetlus alates kohtuotsuse jõustumisest.
Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest.
Õige ei ole seisukoht, mille kohaselt lapse vajaduste suurus sõltub muu hulgas sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama. Kõigepealt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused. Seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus).
Elatisraha suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav vanem peab tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu.
Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07.
Koos vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagiga saab isik, kelle kohta on tehtud väidetavalt ebaõige vanema kanne lapse sünniakti, taotleda, et sama kohtuotsusega lõpetataks temalt elatise väljamõistmise sundtäitmise menetlus alates kohtuotsuse jõustumisest.
Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi.
|
| 3-2-1-31-09
|
Riigikohus |
08.04.2009 |
|
TsMS § 230 lg 3 kohaselt lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 5 järgi võib kohus ülalpidamisasjades nõuda ise asjakohast teavet selles sättes nimetatud isikutelt ja asutustelt. Lapse ülalpidamise asjas peab ringkonnakohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või neid ise koguma.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-45-08.
PKS § 61 lg 5 eesmärgiks on tagada, et PKS § 61 lg 4 rakendamisega ei satuks elatist maksva vanema teise isikuga ühine laps (teine laps) halvemasse varalisse olukorda võrreldes lastega, kellele ta elatist maksab või kellele elatis välja mõistetakse. Lapsele elatise väljamõistmine on PKS § 61 lg 2 järgi suunatud lapse vajaduste rahuldamisele. Seega oleks PKS § 61 lg 5 rakendamine põhjendamatu, kui teise lapse vajaduste rahuldamine ei satu ohtu, kui vanem maksab lastele elatist PKS § 61 lg-s 4 ettenähtud miinimummääras.
|
| 3-2-1-127-09
|
Riigikohus |
07.12.2009 |
|
Elatise suurendamist saab PKS § 61 lg 3 alusel nõuda ka siis, kui elatis on väljamõistetud kohtulahendiga, mis põhineb kostja omaksvõtul.
Elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel. Ka elatise suuruse muutmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda.
Elatise suuruse muutmiseks on alust juhul, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Kohus peab elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ning tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta.
Elatist maksma kohustatud vanema varalise seisundi halvenemine või elatist saama õigustatud vanema varalise seisundi paranemine võib olla aluseks elatise suurendamata jätmisele. Ka elatise suurendamisel peab kohus kindlaks tegema mõlema vanema varalise seisundi. Kohtul on õigus ja ka kohustus lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema vanema varalisest seisundist ja kohustatud vanema varalise seisundi halvenemise või õigustatud vanema varalise seisundi paranemise korral jätta elatis suurendamata, kui seni väljamõistetud elatis vastab vanemate varalisele seisundile. Laste vajaduste suurenedes võib lastest lahus elava vanema varalise seisundi muutumatuna püsimise või halvenemise korral jätta elatise suurendamata, kui elatist maksma kohustatud vanema varaline seisund ei võimalda tal suuremat elatist maksta.
Elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-93-08.
Tulumaksu määra vähenemine võrreldes elatise väljamõistmise ajaga võib anda alust jätta elatis suurendamata, kui sel põhjusel saab pärast tulumaksu mahaarvamist elatist saav vanem rohkem elatist ja sellest piisab lapse suurenenud vajaduste rahuldamiseks.
Täiendava maksuvaba tulu mahaarvamine maksustamisperioodi tulust mõjutab selle vanema varalist seisundit, kellel on seadusest tulenevalt õigus seda teha. Vanema varalise seisundi paranemise korral ei pruugi elatise suurendamine olla põhjendatud.
|
| 3-2-1-129-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Kannatanu surma ajal kehtinud APEK § 82 järgi on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealisi lapsi. APEK § 54 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest. Kohus tuvastas isiku põlvnemise kannatanust. Lapse isast põlvnemise tuvastamine kehtib tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Järelikult oleks isikul olnud õigus saada kannatanult ülalpidamist selle tõttu, et tema põlvnemine kannatanust oli kindlaks tehtud. Kohus saab esitatud elatisnõude üldjuhul rahuldada alates elatise saamise hagi esitamisest. Kuivõrd aja eest enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist ei oleks hageja kannatanult saanud elatist nõuda, puudub põhjuslik seos kannatanu surma põhjustamise ja hageja kahju vahel, mis seisneb enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist saamata jäänud elatises. Isikul on õigus nõuda kostjalt sama suurt kahjuhüvitist, kui palju ta oleks saanud kannatanult elatist. Hageja oleks pidanud tõendama, kui suurt töötasu said ühel või teisel ajavahemikul kannatanuga sama tööd tegevad isikud.
VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. a. Enne 1. septembrit 2009.a kehtinud TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab kahju tekitamisest teadasaamist. Hageja sai teada sellest, et kannatanu oli kohustatud talle ülapidamist andma siis, kui kohtulahendiga tuvastati hageja põlvnemine kannatanust. Enne seda ei saanud hageja olla teadlik, et kostja on talle kannatanu surmaga põhjustanud hagis nimetatud kahju.
Kannatanu surma ajal kehtinud APEK § 82 järgi on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealisi lapsi. APEK § 54 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest. Kohus tuvastas hageja põlvnemise kannatanust. Lapse isast põlvnemise tuvastamine kehtib tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Järelikult oleks hagejal olnud õigus saada kannatanult ülalpidamist selle tõttu, et tema põlvnemine kannatanust oli kindlaks tehtud. Kohus saab esitatud elatisnõude üldjuhul rahuldada alates elatise saamise hagi esitamisest. Kuivõrd aja eest enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist ei oleks hageja kannatanult saanud elatist nõuda, puudub põhjuslik seos kannatanu surma põhjustamise ja hageja kahju vahel, mis seisneb enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist saamata jäänud elatises. Isikul on õigus nõuda kostjalt sama suurt kahjuhüvitist, kui palju ta oleks saanud kannatanult elatist.
Kannatanu surma ajal kehtinud APEK § 82 järgi on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealisi lapsi. APEK § 54 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest. Kohus tuvastas hageja põlvnemise kannatanust. Lapse isast põlvnemise tuvastamine kehtib tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Järelikult oleks hagejal olnud õigus saada kannatanult ülalpidamist selle tõttu, et tema põlvnemine kannatanust oli kindlaks tehtud. Kohus saab esitatud elatisnõude üldjuhul rahuldada alates elatise saamise hagi esitamisest. Kuivõrd aja eest enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist ei oleks hageja kannatanult saanud elatist nõuda, puudub põhjuslik seos kannatanu surma põhjustamise ja hageja kahju vahel, mis seisneb enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist saamata jäänud elatises. Isikul on õigus nõuda kostjalt sama suurt kahjuhüvitist, kui palju ta oleks saanud kannatanult elatist. Hageja oleks pidanud tõendama, kui suurt töötasu said ühel või teisel ajavahemikul kannatanuga sama tööd tegevad isikud.
|
| 3-2-1-33-11
|
Riigikohus |
17.05.2011 |
|
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).
Pärast 1. juulit 2010 esitatud elatisehagi puhul saab kohus põhimõtteliselt lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 14).
Elatisehagi esitamisel lapse nimel tuleks hagis märkida, kuidas (mh kelle kontole) väljamõistetav elatis tuleks tasuda. Samuti tuleks vaidluste vältimiseks vajadusel täpsustada kohtuotsuse täitmise viisi ja korda TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt.
Asjad, kus hagi esitati enne 1. juulit 2010, võib lõpuni menetleda hagi esitamise aegse menetlusosaliste ringiga.
Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16).
Kehtivas perekonnaseaduses ei ole vanemate varalist seisundit ette nähtud ülapidamise suuruse määramisel arvestatava asjaoluna PKS § 99 järgi.
Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt ka nt Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13).
Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20).
Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu 23. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10; 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16).
Alates 1. juulist 2010 saab elatise muutmise nõude aluseks olla üksnes TsMS § 459. Nimetatud säte kehtib TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse.
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).
Pärast 1. juulit 2010 esitatud elatisehagi puhul saab kohus põhimõtteliselt lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 14).
Elatisehagi esitamisel lapse nimel tuleks hagis märkida, kuidas (mh kelle kontole) väljamõistetav elatis tuleks tasuda. Samuti tuleks vaidluste vältimiseks vajadusel täpsustada kohtuotsuse täitmise viisi ja korda TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt.
Kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada, st kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16).
Alates 1. juulist 2010 saab elatise muutmise nõude aluseks olla üksnes TsMS § 459. Nimetatud säte kehtib TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse.
Elatise suuruse kindlaksmääramisel saab lähtuda kehtivatest materiaalõiguslikult ülalpidamiskohustust reguleerivatest sätetest, mh PKS §-d 99 ja 102.
Elatise suurendamiseks peavad asjaolud olema muutunud nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva seaduse alusel.
|
| 3-2-1-75-11
|
Riigikohus |
19.10.2011 |
|
Kui vanavanemad täidavad vanema ülalpidamiskohustust ja neil tekib selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse vanema vastu, tuleb vanavanemate makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus täidetuks. Kohtutäitur saab lõpetada täitemenetluse osas, milles vanavanemad on täitnud vanema asemel lapse ülalpidamiskohustuse.
Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel.
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem.
Alaealist last peavad eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus.
Eelkõige tekib vanavanemal asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita.
Kui lapse üks vanem täidab ülalpidamiskohustust, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib asenduskohustus üksnes teise vanema vanematel.
Vanavanematel ei teki lapse ülalpidamisel solidaarkohustust, nad vastutavad osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile.
Vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel lapselapse ülalpidamise kohustust, on õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Vanema ülalpidamiskohustus tuleb lugeda täidetuks vanavanemate makstud elatise ulatuses.
|
| 3-2-1-118-12
|
Riigikohus |
24.10.2012 |
|
Nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal.
Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal.
Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust.
Lapsele tuleb tagada tema igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile.
Kuni 30.juunini 2010 tuleb mõista elatis välja enne 1.juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse ning alates 1.juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel.Enne 1.juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi tuli elatise suurus määrata kindlaks vastavalt lapse põhjendatud vajadustele ning üldjuhul pidi kumbki vanem kandma pool lapse põhjendatud vajaduste rahuldamiseks tehtavatest kulutustest, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud miinimum.Vanema töövõimetus ja teised ülalpeetavad lapsed andsid alust mõista vanemalt välja miinimummäärast väiksem elatis üksnes juhul kui vanema varaline seisund ei võimaldanud sellises suuruses elatist maksta.Kehtivas õiguses sõltub lapse ülalpidamise nõude suurus lapse vajadustest.Arvestada tuleb lapse tavalist elulaadi,mida talle tema vanemad saavad võimaldada.Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust.Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada,kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt tuleb arvestada,et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas,mille eest see vanem vastutab,st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist.Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile.PKS § 105 lg 3 kohaldamisel tuleb vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada,mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu,et tal ei ole sissetulekut või et see on väike.Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata,peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek,millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid,ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda.Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt.Elatise suuruse määramiseks tuleb tuvastada nii lapse mõistlikud vajadused kui ka vanemate varaline seisund ning asjakohaste tõendite puudumise korral lähtuda eeldusest,et lapsel on õigus saada üksnes miinimumelatist.Laste huve puudutavas vaidluses võib kohus koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.Kuna nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-s 4 kui ka kehtiva PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus,tuleb eeldada,et lapse ülapidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär.Samuti tuleb eeldada,et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses.Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud.
Laste huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.
|
| 3-2-1-159-12
|
Riigikohus |
16.01.2013 |
|
Elatise maksmise viis on põhjendatud määrata kindlaks selliselt, et kohustada laste isa maksma elatist laste ema pangakontole. Määruse täitmise viisi kindlaksmääramine on eelkõige laste huvides, kuid lisaks on selle eesmärk tagada määruse selgus, et vältida võimalikke vaidlusi täitmise üle. Jõustunud kohtulahend on täitedokumendiks, mille alusel algatab kohtutäitur täitemenetluse.
Ka alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud.
Elatisehagi lahendamisel tuleb kohtul arvestada mh sellega, kui palju on laste isa hagejatele elatist maksnud kohtumenetluse ajal.
Elatise maksmise viis on põhjendatud määrata kindlaks selliselt, et kohustada laste isa maksma elatist laste ema pangakontole. Määruse täitmise viisi kindlaksmääramine on eelkõige laste huvides, kuid lisaks on selle eesmärk tagada määruse selgus, et vältida võimalikke vaidlusi täitmise üle. Jõustunud kohtulahend on täitedokumendiks, mille alusel algatab kohtutäitur täitemenetluse.
TsMS § 377 lg 4 võimaldab kõrgema astme kohtul lahendada hagi tagamine alates ajast, mil talle on esitatud kaebus alama astme kohtu lahendi peale. Kuna ringkonnakohus lahendab hagi tagamise alates ajast, mil talle on esitatud kaebus, on ka maakohtul õigus tagada hagi pärast otsuse tegemist ja apellandile kättetoimetamist, kuid enne kaebuse esitamist ringkonnakohtule.
Ka alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud.
Ka alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud.
|
| 3-2-1-47-13
|
Riigikohus |
18.04.2013 |
|
Ringkonnakohus saab keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest TsMS § 637 lg 21 alusel üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus tervikuna on põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18).
PKS § 157 teises lauses sätestatud asjaolude tuvastamisel ei saa enam alates lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse hooldada võtmisest lugeda kostjat (teist abikaasat) ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimeseks.
|
| 3-2-1-69-13
|
Riigikohus |
16.10.2013 |
|
Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11)
Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13).
Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)
Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11)
Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Miinimummääras elatis katab eelduslikult ka lapse eluaseme miinimumkulud.
Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb seaduses sätestatud miinimummäärast suurema elatise väljamõistmiseks lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Miinimummäärast suurema elatise saamiseks tuleb tõendada ka miinimumvajadustest suurem kulu lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks. (p 22)
Lapse eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 20)
Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades.
Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. (p 21)
Eluaseme kindlustamise kulusid saab mõistlikus ulatuses lapsele langevas osas arvata lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka. Nende kulutuste eesmärgiks võib sõltuvalt eluaseme kasutamise õiguslikust alusest, krediidisuhetest jm asjaoludest olla tagada lapse eluasemevajaduse rahuldamine juhuks, kui eluruum nt hävib. (p 23)
Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)
Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13).
Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)
Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades.
Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. (p 21)
Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)
|
| 3-2-1-136-13
|
Riigikohus |
04.12.2013 |
|
Õigustatud isik saab esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ja aasta jooksul enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. (p 13)
PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kohus saab seda asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. (p 12)
Elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb aga arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. (p 14)
Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes. (p 11)
Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. Algselt nõutava elatise suurendamise korral muutub vastavalt ka hagihind (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36). (p 16)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. (p 16)
|
| 3-2-1-165-13
|
Riigikohus |
08.01.2014 |
|
Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. (p 13)
Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem.
Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. (p 15)
Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. (p 16)
Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. (p 11)
Kui kohus leiab, et tunnistajate ütlustest ei piisa selleks, et tõendada ülalpidamiskohustuse täitmist, ja kostja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks piisavalt tõendeid, tuleb kohtul juhtida sellele asjaolule kostja tähelepanu ning anda kostjale võimalus esitada asjakohased tõendid lapse ülalpidamise kulude kandmise kohta. (p 14)
Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Sellisel juhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab. (p 12)
Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. (p 13)
Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem.
Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. (p 15)
Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. (p 16)
|
| 3-2-1-120-14
|
Riigikohus |
26.11.2014 |
|
Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et lapse toidu- ja tervisekulu ei ole tõendatud, mistõttu maakohtu otsus ei ole selles osas põhjendatud. Olukorras, kus maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata, millistele tõenditele on rajatud tema järeldus toidu- ja tervisekulu suuruse kohta, ei saanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg-le 6 tuginedes jätta kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Sama paragrahvi lg 5 järgi pidi ringkonnakohus võtma kostja väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5 nõudeid, kui jättis vastamata kostja väidetele eluasemekulu suuruse kohta. (p 14)
VÕS § 13 lg-s 1 sisalduva põhimõtte kohaselt võib lepingu alati lõpetada kokkuleppega, mitmepoolse lepingu puhul eeldab see aga mõlema poole nõusolekut, mis peab väljenduma tahteavaldustes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 kolmas lause ja § 69 lg 1). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja vanemate tahteavaldused kompromissi lõpetamiseks. (p 13)
Riigikohus on selgitanud, et PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Vanemate kokkulepet lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta tuleb lapse elatisenõude lahendamisel arvestada ka juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud kohtumenetluses ja kinnitatud kohtumäärusega.
Riigikohus on TsMS §-st 432, § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2 järeldanud, et elatise kohta tehtud kohtuotsus või kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta välistab samas asjas kohtusse pöördumise (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 25). Vaatamata eeltoodule sätestab seadus võimaluse esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmise hagi, seda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsMS § 459 ja § 497 ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi (sh kohtu kinnitatud kompromissi) muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kolleegium on samale seisukohale jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Samuti on kolleegium leidnud, et TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks, mis võimaldab nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt, ei saa olla varem kehtinud PKS § 70 lg 2 (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kuivõrd kehtivas seaduses sätestatakse analoogne regulatsioon PKS §-s 108, siis jääb kolleegium viidatud lahendis märgitud seisukoha juurde ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades.
VÕS § 13 lg-s 1 sisalduva põhimõtte kohaselt võib lepingu alati lõpetada kokkuleppega, mitmepoolse lepingu puhul eeldab see aga mõlema poole nõusolekut, mis peab väljenduma tahteavaldustes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 kolmas lause ja § 69 lg 1). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja vanemate tahteavaldused kompromissi lõpetamiseks.
Vanemate kompromiss lapsele ülalpidamise andmise kohta jõustus vana PKS-i kehtivuse ajal, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem (PKS § 61 lg 1). Asjaolu, et uue PKS-i kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise (PKS § 97 p 1), ei mõjuta vana PKS-i alusel tehtud lapse ülalpidamist puudutava lahendi sisu ega tähendust. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks lapse ülalpidamise kohustuse täitmine. Ülaltoodut silmas pidades leidis ringkonnakohus ekslikult, et TsMS § 459 lg 2 asjas ei kohaldu. (p 13)
Ülalpidamise ulatuse sätestab PKS § 99, mille lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Kolleegium on selgitanud, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15). (P 14)
Seadus sätestab võimaluse esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmise hagi, seda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsMS § 459 ja § 497 ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi (sh kohtu kinnitatud kompromissi) muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kolleegium on samale seisukohale jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Samuti on kolleegium leidnud, et TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks, mis võimaldab nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt, ei saa olla varem kehtinud PKS § 70 lg 2 (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). (p 13)
|
Facebook
Twitter