/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 162| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-14-97 PDF Riigikohus 30.05.1997
Kuna kõrgeim põhiseaduslik väärtus on igaühe elu, tuli kohaldada vastava seaduse puudumisel Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud ajutisi relvaeeskirju, kuigi Põhiseaduse § 32 lg. 2 kohaselt saab sellised piirangud kehtestada üksnes seadusega.
Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti võimaldab haldusakti motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas haldusakt on seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse. Motiveerimata haldusakt on seadusevastane seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud.
3-3-1-16-97 PDF Riigikohus 06.06.1997
Välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.
Kui pädev riigiasutus haldusmenetluses viivitab taotluse lahendamisega, siis ei saa seda viivitust tõlgendada taotleja kahjuks.
Kui Välismaalaste seadus pole kooskõlas Põhiseadusega ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, siis tuleb kohaldada Põhiseadust ning Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni. Välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.
3-3-1-27-99 PDF Riigikohus 22.06.1999
Põhiseaduse §-ga 26 tagatud õigus perekonnaelule hõlmab isiku võimalust elada Eestis koos oma perekonnaga. Kui isik kaotab Eestis elamise õigusliku aluse, siis selle võimaluse kadumine võib rikkuda õigust perekonnaelule sõltumata sellest, kas elamisloa andmisest keeldumisele järgneb ettekirjutus Eestist lahkumiseks või mitte.
Kui Vabariigi Valitsuse korralduse andmise ajaks, millega keelduti elamisloa andmisest, isiku karistatus oli kustunud, siis toimepandud kuriteoga ei oleks tohtinud talle elamisloa mitteandmist põhjendada. Nii olulise motiivi seadusevastaseks osutumine toob iseenesest kaasa Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korralduse seadusevastaseks tunnistamise. Õigusest perekonnaelule ei tulene riigi kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul. Elamisloa andmisest keeldumine peab olema motiveeritud.
3-3-1-11-00 PDF Riigikohus 18.05.2000
Põhiseaduse § 27 lg. 1 on sõnastatud kui ilma seaduse reservatsioonita õigus, s.o. absoluutse õigusena. Ühiskonnas ei saa olla põhiõigusi, mida ei saa üldse piirata. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma Põhiseaduses eneses. Piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või Põhiseaduse printsiibiga, näiteks Põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Ka Põhiseaduse §-st 27 lg. 1 tulenevat õigust elada koos oma perekonnaga on võimalik piirata.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada keeldumist elamisloa andmisest välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. See poleks kooskõlas seaduse reservatsioonita põhiõiguse olemusega. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel.
Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis, Põhiseaduse § 36 lg. 1 keelab teda Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumine võib tema Eesti kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus.
Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma Põhiseaduses eneses. Piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või Põhiseaduse printsiibiga, näiteks Põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada keeldumist elamisloa andmisest välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. See poleks kooskõlas seaduse reservatsioonita põhiõiguse olemusega. Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis, Põhiseaduse § 36 lg. 1 keelab teda Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumine võib tema Eesti kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus.
3-3-1-20-00 PDF Riigikohus 30.05.2000
Kuna pankrotihalduri eksami tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida tema Põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks.
Kuna pankrotihalduri eksami tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida tema Põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks. Kohtuliku kontrolli võimaluse tagamiseks peavad eksami kulg, selle tulemused ja komisjoni otsus olema kontrollitavad.
3-3-1-15-00 PDF Riigikohus 12.06.2000
Kui välismaalane elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada Eestis tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist, mitte üksnes Välismaalaste seadusest.
Kui välismaalane elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada Eestis tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist, mitte üksnes Välismaalaste seadusest. Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada elamisloa andmisest keeldumist välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel. Isikule, kelle puhul on tuvastatud, et tema abikaasa on Eestis sündinud ja elab alaliselt Eestis, omab Eestis vara ja töökohta, ning tal ei ole võimalik elada perekonnaelu oma kodakondsusjärgses riigis, ei saa keelduda tähtajalise elamisloa andmisest põhjendades keeldumist üksnes sellega, et sisserände piirarv on täis.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada elamisloa andmisest keeldumist välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel.
3-3-1-16-00 PDF Riigikohus 19.06.2000
Põhiseaduse § 27 lg. 1 kaitseb riigi alusetu sekkumise eest ka mehe ja naise sellist perekondlikku kooselu, mis pole seaduses sätestatud tingimustel ja korras vormistatud. Selleks, et piirata õigust elada perekonnaelu ja õigust kasvatada oma lapsi, peavad selleks olema väga kaalukad põhjused.
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti põhimääruse p. 19 ega HÕS § 191 lg. 2 ei anna KMA peadirektorile alust volitada Eestist lahkumise ettekirjutust tegema ameti regionaalüksuse büroo ametnikku. Käskkiri, millega sätestatakse ametniku pädevus teha Eestist lahkumise ettekirjutus, pole antud teenistusalastes küsimustes. Kodakondsus- ja migratsiooniameti struktuuriüksusel puuduvad täitevvõimu volitused ametiväliste isikute suhtes, kui seadus ei sätesta teisiti. Ettekirjutus Eestist lahkumiseks on suunatud ametivälisele isikule. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ei anna ameti struktuuriüksusele õigust teha ettekirjutust. Kui struktuuriüksus pole pädev teostama enda nimel täitevvõimu ametivälise isiku suhtes, siis ei saa ta selliseid täitevvõimu volitusi teostada ka ameti nimel.
3-3-1-38-00 PDF Riigikohus 22.12.2000
Kriminaalmenetluse koodeks ei reguleeri, kuidas on võimalik isiku õigusi rikkuva uurimistoimingu peale kaevata kohtusse. Põhiseaduse § 15 lg 1 alusel on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Selles sättes ei nähta ette võimalust teha nimetatud põhimõttest erand mõnes valdkonnas.
3-3-1-10-01 PDF Riigikohus 17.04.2001
Kui isiku süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamine Kriminaalmenetluse koodeksi § 129 alusel toimus kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist ka õiguspärase kahju tekitamise korral. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Käesoleval ajal ei ole sellise hüvitise maksmine seadusega reguleeritud, kuid riigi tegevusetus ei saa välistada riigi kohustust üksikisiku ees. Seega võib niisugustel juhtudel nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes ka siis, kui seaduses vastav erinorm puudub.
Avaliku teenistuse seadus ei näe ette ametipalga säilitamist, kui teenistussuhe peatub seoses uurija määruse alusel süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamisega. Sellist kohustust ei sätesta ka Kriminaalmenetluse koodeksi § 129, millest tuleneb uurija õigus süüdistatava ametikohalt kõrvaldamiseks. Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamise tõttu saamatajäänud töötasu või hüvitise, millega loetakse hüvitatuks ka isiku saamatajäänud töötasu, väljamaksmise küsimus ning vastav vaidlus ei kuulu Avaliku teenistuse seaduse reguleerimisalasse ja vastavat nõuet ei saa esitada asutuse vastu.
3-3-2-1-01 PDF Riigikohus 23.04.2001
Kui avaldamata üldakt on vaidluse lahendamisel otsustava tähendusega, siis tuleb sellise avaldamata akti ilmsikstulek lugeda teistmise aluseks. Isik peab saama kohtule esitada oma väited, tuginedes asjassepuutuvale üldaktile, millest ta polnud teadlik seetõttu, et akt polnud avaldatud ja selle olemasolu vaidluse ajal ei olnud teada. Vastasel korral poleks reaalselt tagatud Põhiseaduse §-s 15 lg 1 sätestatud kaebeõigus.
3-3-1-41-01 PDF Riigikohus 19.11.2001
Põhiseaduse § 32 lg 1 pole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati õigusvastaselt enne Põhiseaduse jõustumist, vaid omandi suhtes, mis võõrandatakse pärast Põhiseaduse jõustumist. Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist ega Põhiseaduse §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati teise riigi poolt. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduses tehtud reservatsioon on Eestile siduv rahvusvahelistes suhetes. Konventsioon välistab Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni reservatsiooniga hõlmatud küsimustes.
Kuna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused kuuluvad lahendamisele riikidevahelise kokkuleppe alusel, siis ei saa ÕVVTK kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi õigustatud subjektideks. Samale seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium oma 22. märtsi 1999. a määruses 3-3-1-6-99.
3-3-1-51-01 PDF Riigikohus 07.12.2001
Õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja sellele ei laiene Põhiseaduse § 32 kaitse. Juba sellel põhjusel ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale ka Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni lisaprotokolli 1 art 1 lg-st 1 tulenev kaitse. Õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel.
Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine on adressaati soodustav haldusakt. Selle haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Lisaks tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele. Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda ka KOKS § 33 lg 1 kohaldamisel.
Isik saab õiguspärase ootuse põhimõttele tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Isik ei saa mingil juhul tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud.
Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Kuna ÕVVTK komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada, võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud lõplikult ja et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata. Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel vara tagastamist ega kompenseerimist. Õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikute õigusi või põhjendatud huve, kui õigusvastane otsus neid riivab.
3-3-1-67-01 PDF Riigikohus 21.12.2001
Ehitusloa peatamine piirab kolmanda isiku ettevõtlus- ja omandi kasutamise vabadust, kuid erinevalt hoone võimalikust kokkuvarisemisest ei kujuta see endast pöördumatut tagajärge, vaid üksnes lükkab vara kasutamise ja investeeringutelt tulu saamise võimaluse edasi. Äriühingu ettevõtlusvabaduse piiramine vaid ühel objektil ehitustööde peatumisega, ei saa kaaluda üle hoones elavate inimeste õigust elule, tervisele, omandile ja privaatsusele. Ehitusloa peatamiseks ei ole põhjust, kui ehitamine tekitab vaid ebamugavusi, mitte aga vara hävimise või kahjustamise ohu. Ettevõtlusvabadus võib olla kaalukas argument, kui haldusaktiga kitsendatakse senist ettevõtlust ja see võib kaasa tuua näiteks pankroti või töökohtade massilise kaotamise.
Esialgse õiguskaitse menetluse peavad kohtud läbi viima kiiresti. Edasikaebamise korral tuleb erikaebus määruse peale, millega haldusakti täitmine jäeti peatamata, kõrgemalseisvale kohtule edastada ilma viivituseta ja see tuleb läbi vaadata esimesel võimalusel. Määruse läbivaatamine peab toimuma seda kiiremini, mida suurem on kahju tekkimise oht. Seega ei saa kohtud siin lähtuda üldistest apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse edastamise ja läbivaatamise tähtaegadest.
Haldusakti peatamine tuleb otsustada kiiresti ja enne asja sisulist läbivaatamist, mistõttu on paratamatu, et kohus otsustab haldusakti peatamise mittetäieliku informatsiooni tingimustes. Esialgse õiguskaitse eesmärk on vältida kaebaja olukorra halvendamist kohtumenetluse ajal ja tagada kohtuotsuse täitmine. Tõendeid võib kohus esialgse õiguskaitse menetluses koguda vaid juhul, kui see ei too kaasa liigset viivitust haldusakti peatamise otsustamisel ja ei kahjusta kaebuse õigeaegset läbivaatamist. Kohus peab vaidlustatud haldusakti täitmise peatama, kui peatamata jätmisel oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see võimatuks. Kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all tuleb pidada silmas olukorda, kus haldusakti täitmine asutuse poolt või haldusaktist tulenevate õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal loob kaebaja õigusi rikkuvaid tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik. Haldusakti peatamise otsustamisel tuleb arvestada ka avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi, mida haldusakti peatamine võib kahjustada ning kohus peab omavahel kaaluma haldusaktist kaebajale tulenevaid tagajärgi ja avalikku huvi haldusakti koheseks täitmiseks. Kui haldusakti peatamine piirab kolmanda isiku õigusi, tuleb arvestada ka kolmanda isiku õigustega. Haldusakti peatamist ei välista see, et pöördumatute tagajärgede saabumine pole peatamise otsustamise hetkel kindel. Kahju rahalise hüvitamise võimalus ei tähenda, et tegemist ei ole pöördumatu tagajärjega. Rahaline hüvitus ei kõrvalda näiteks kehavigastust ega vara hävimise või kahjustamise fakti.
Kohus peab vaidlustatud haldusakti täitmise peatama, kui peatamata jätmisel oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see võimatuks. Kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all tuleb pidada silmas olukorda, kus haldusakti täitmine asutuse poolt või haldusaktist tulenevate õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal loob kaebaja õigusi rikkuvaid tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik. Haldusakti peatamise otsustamisel tuleb arvestada ka avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi, mida haldusakti peatamine võib kahjustada ning kohus peab omavahel kaaluma haldusaktist kaebajale tulenevaid tagajärgi ja avalikku huvi haldusakti koheseks täitmiseks. Kui haldusakti peatamine piirab kolmanda isiku õigusi, tuleb arvestada ka kolmanda isiku õigustega.
Ümberehitustöödest tingitud varisemisoht on asjaolu, millega pädev asutus peab ehitusluba välja andes arvestama. Ehitusluba ei tohi hoone ümber ehitamiseks välja anda, kui see tekitaks hoones varisemisohu. Ehitusjärelevalve asutuse seda kohustust ei saaks muuta ka asjaolu, et kõik kaasomanikud on andnud oma nõusoleku ehitusloa andmiseks või on vormiliselt isegi kõik ühiselt ehitusluba taotlenud. Ka halduskohus peab ehitusloa vaidlustamisel kontrollima, kas pädev asutus on ehitusjärelevalve käigus veendunud, et ehitustehniliselt on välistatud ümberehitustöödest tulenev oht kaasomanike elule, tervisele ja varale.
3-3-1-2-02 PDF Riigikohus 21.02.2002
Kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed õigused. Põhiseaduse § 15 lg 1 ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile olema allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel. Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma. Halduskohus ei saa hinnata kriminaalmenetluse alustamise vajalikkust ja otstarbekust ning saab kontrollida vaid seda, kas uurija ja prokurör toimisid seaduspäraselt. Halduskohus ei saa teha ettekirjutust alustada kriminaalmenetlust. Halduskohus ei tohiks piirduda ainult kontrollimisega, kas on rikutud põhiõigusi, sest kriminaalmenetluses saab kaitsta ka õigusi, mis pole käsitatavad põhiõigustena. Kui isiku väidetavat õigust ei saa kriminaalmenetluses kaitsta, jääb halduskohtule kriminaalmenetluse algatamisest keeldumise peale esitatud kaebus rahuldamata. Kaebus jääb rahuldamata ka siis, kui kriminaalmenetluse alustamisest keeldumisel või sellele eelnevalt ei ole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme.
Seisukoht, et kui halduskohus pole pädev antud asjas esitatud kaebust lahendama, siis puudub riigi arvel advokaadi esindajaks määramise vajadus, ei tulene seadusest ega ole kooskõlas efektiivse õigusabi tagamise võimalusega, mis on sätestatud nii HKMS §-s 94 kui ka TsMS §-s 83 lg 3. Kaebuse esitaja võib õigusabi vajada ka kaebuse seaduse nõuetega kooskõlla viimiseks või halduskohtu selle määruse peale erikaebuse koostamiseks ja esitamiseks, millega kohus leidis, et kaebuse läbivaatamine pole halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei saa eitada füüsilisele isikule tasuta õigusabi määramise võimalust.
Kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed õigused. Põhiseaduse § 15 lg 1 ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile olema allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel. Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.
Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.
3-3-1-27-02 PDF Riigikohus 06.06.2002
Enne 1. jaanuari 2002 tekitatud moraalse kahju hüvitamise aluseid reguleerib Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kuigi TsÜS §-st 26 tuleneb, et isiklike õiguste kaitse, sh moraalse kahju hüvitamine, on võimalik eeskätt isiku au teotamise, eraelu puutumatuse rikkumise või nime õigustamatu kasutamise korral, ei saa avalik-õiguslikes suhetes tekitatud moraalse kahju hüvitamisel TsÜS § 26 tõlgendada piiravana. Lähtuda tuleb PS § 25 eesmärgist ja mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Põhiseaduses on erilist tähelepanu pööratud inimväärikuse tagamisele. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud.
PS § 25 tekstiosast "õigusvastaselt tekitatud" ja §-st 13 lg 2 tuleneb, et kahju hüvitamise aluseks pole igasugune avalike ülesannete täitmine, vaid üksnes õigusvastane akt või toiming, sh tegevusetus või viivitus. Omandireformi puhul tuleb tegevusetuse või viivituse hindamisel lähtuda kohustatud subjekti ja õigustatud subjekti vastastikusest käitumisest ja asja keerukusest.
3-3-1-44-03 PDF Riigikohus 20.05.2003
Välismaalase elamisloa pikendamata jätmine ei riku tema õigust perekonnaelule, kui tema täisealised lapsed võivad täita Perekonnaseadusest tulenevalt vanavanemate ülalpidamiskohustust.
3-3-1-51-03 PDF Riigikohus 20.06.2003
PS
EES
Vastavalt PS § 32 lg 1 kolmandale lausele on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus ja selle suurus. Kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta selle vaidlustama ja mitte laskma endale kahju tekitada. Ka siis, kui sundvõõrandamisel määratakse kindlaks hüvituse suurus, tuleb hüvitus tähtaegselt vaidlustada, kui isik leiab, et makstav hüvitus ei ole õiglane.
3-3-3-2-03 PDF Riigikohus 16.10.2003
Põhiseaduse § 24 lõige 1 sätestab igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. HKMS § 14 lg 3 p 1 kohaselt peab halduskohus kaasama haldusasja lahendamisse kolmanda isiku, kelle seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle võidakse asja arutamisel otsustada.Vaidlus isiku kohustuse kehtivuse üle on isiku õigusi puudutav vaidlus. Isiku õigusi puudutab ka kohtuotsus, millega isiku kohustus tuvastatakse. Säärane kohtuotsus tehakse "oma kohtuasjas" PS § 24 lg 1 tähenduses.
Apellatsioonkaebuse esitamise võimalus ei keela kohtuvea parandamise avalduse esitamist, kui selleks on alus. Vastasel juhul poleks HKMS § 81 lg 1 p-le 2 tuginedes kunagi võimalik kohtuvea parandamise avaldust esitada, sest kohtumenetlusse kaasamata protsessiosaline võiks esitada apellatsioonkaebuse.
3-3-1-65-03 PDF Riigikohus 10.11.2003
SMS
PS
Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse.
PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Põhiseadus ei garanteeri igaühe õigust igasugusele tasuta arstiabile ega sätesta, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustussüsteem. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse. Solidaarne tervisekindlustus tähendab seda, et kindlustusega peavad olema kaetud isikud, kes ei ole ise võimelised kindlustusmakseid maksma. Ebamõistlik oleks aga arvata, et see isikute ring piirdub vaid pensioni- ja alaealistega. Siia hulka on loogiline arvata ka isikud, kes enda tahtest sõltumata ei leia jõukohast tööd ja kes pole põhjendamatult keeldunud pakutavast tööst. Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg 1 ja § 16 lg 2 sätestavad, et igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ja kiirabiteenust. Ravikindlustusega hõlmamata isikule on tasuta tervishoiuteenuse osutamine tagatud vaid juhtudel, mil isikut ähvardab surm või püsiva tervisekahjustuse tekkimine. Võib kahelda, kas säärane põhiseadusliku tervisekaitseõiguse kujundamine on mõistlik ja tagab tervisekaitsepõhiõiguse tuuma kaitse isikute puhul, kes ei leia jõukohast tööd enda tahtest sõltumata. Iseäranis kaheldav on sellise piirangu mõistlikkus isiku puhul, kes ei leia tööd tulenevalt rahapuuduse tõttu ravimata haigusest, mille ravikulud ei oleks riigi jaoks ebamõistlikult suured.
Põhiseaduse, ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti ja Euroopa Sotsiaalharta sätetest ilmneb, et enda tahtest sõltumatult tööd mitteleidvale ja puudust kannatavale isikule peab olema tagatud teatud määral raviteenuste kättesaadavus ja raviks vajalike hüvitiste maksmine. Tööd mitteleidva isiku ravikindlustus ei pea olema tagatud samal määral kui isikutel, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu, kuid vahe ei või olla ebaproportsionaalselt suur. Euroopa Sotsiaalharta ei välista ravikindlustuse vahendite õiglasema jaotamise nimel teatud isikute kindlustatuse lõpetamist. Samas ei tohi tagajärjed, mida kindlustuse lõpetamine isikule tekitab, olla ebaproportsionaalselt rasked võrreldes kasuga, mida saavad ravikindlustuse vahendite ümberjagamise tulemusena võitvad isikud. Ravikindlustusega hõlmatud isikute hulga vähendamine, tuginedes vaid riigi piiratud rahalistele võimalustele, peab olema põhjendatud kas rahaliste vahendite vähenemisega või vajadusega kasutada olemasolevat raha mõnel kaalukamal otstarbel.
3-3-1-47-03 PDF Riigikohus 10.12.2003
PS
Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab aga seadusandja arvestama Põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega.Võrdsuspõhiõiguse järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Seega isikuid, kelle keeleõpet takistab halb kuulmine, kuid kodakondsuse saamiseks on neil vajadus õppida eesti keelt, tuleb kohelda võrdselt. KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 ei lähtu aga keeleeksamist vabastamisel üksnes asjaolust, et isikute kuulmine on halb, vaid seab vabastamise sõltuvusse sellest, kas isikul on keskmine puue Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse tähenduses või mitte. Seega on isikuid, kes keeleõpet takistava halva kuulmise tõttu on võrdses olukorras, koheldud ebavõrdselt, sest halva kuulmisega ja keskmise puudega isikutele on tagatud võimalus saada Eesti kodakondsus keeleeksamit sooritamata, ilma keskmise puudeta halva kuulmisega isikutele aga mitte.Isiku keeleõppevõime seisukohalt ei ole tähtis, kas isik vajab igapäevaelus kõrvalabi või juhendamist. Halva kuulmisega isik võib igapäevases elus toime tulla kõrvalabi või juhendamiseta, kuid halva kuulmise tõttu ei ole ta keeleõppeks normaalse kuulmisega isikutega võrdsetel alustel võimeline. Puudub mõistlik põhjus halva kuulmisega isikute eristamiseks keeleeksamist vabastamisel sõltuvalt sellest, kas nad vajavad kõrvalabi või mitte.
10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg-s 4 sisaldunud viide ja ülejäänud sõnastus ei olnud omavahel sisulises kooskõlas ja ei vastanud seetõttu õigusselguse põhimõttele. Nimetatud säte nägi ette, et keeleeksamist vabastamiseks vajalik puue tuvastatakse Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel sätestatud korras. Selline viide oli ekslik, kuna Riikliku pensionikindlustuse seaduse ega selle alusel antud õigustloovate aktide alusel ei olnud sügava, raske või keskmise puude tuvastamine tegelikult võimalik. Eksliku viitega blanketse normi otsene järgimine on võimatu, sest normi täielikuks mõistmiseks ei piisa üksnes viite järgimisest. Sellisest normist arusaamiseks tuleb kõigepealt mõista, et selles tehtud viide on vale ning seejärel kehtivast õiguskorrast leida vajalik õigustloov akt, mida saaks koos blanketse normiga kohaldada. Seega on sellisest regulatsioonist arusaamine ja selle järgimine oluliselt keerulisem, kui õige viitega blanketse normi järgimine.
Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab aga seadusandja arvestama Põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega.
10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 4 kohaselt tuli keeleeksamist vabastav raske, sügav või keskmine puue kindlaks teha Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras. Nimetatud seadus ega selle seaduse alusel kehtestatud õigustloovad aktid ei sätestanud, kuidas mõista sügavat, rasket või keskmist puuet, ega määratlenud ka selliste puudeastmete tuvastamise korda. Puude raskusastmed olid ja on seaduse tasemel sätestatud Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Hoolimata ekslikust viitest Riikliku pensionikindlustuse seadusele, oli seadusandja eesmärk määratleda KodS § 35 lg-s 4 sätestatud puudeastmed Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses nimetatud puudeastmete kaudu. Seda kinnitab ka asjaolu, et alates 10. novembrist 2002 asendati KodS § 35 lg-s 4 antud viide Riiklikule pensionikindlustuse seadusele viitega Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele.

Kokku: 162| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json