3-3-1-57-03
|
Riigikohus |
23.10.2003 |
|
Avaliku teabe seaduse 1. oktoobrini 2003 kehtinud redaktsioonis eristati kolme liiki isikuandmeid: delikaatseid, eraelulisi ning muid isikuandmeid. AvTS § 37 lg-st 1 tulenevalt kehtisid delikaatsetele ja muudele eraelulistele isikuandmetele juurdepääsupiirangud.
1. oktoobrini 2003 kehtinud IAKS § 8 lg 1 p 5 lubas mittedelikaatsete isikuandmete töötlemist ilma isiku nõusolekuta, kui töötlemise eesmärk on kolmanda isiku, kellele andmed üle antakse, õigustatud huvide arvestamine, kui andmesubjekti huvid ei ole olulisemad.
|
| 3-3-1-38-04
|
Riigikohus |
20.10.2004 |
|
Riigi- ja kohalike omavalitsuse asutuste üle teenistusliku järelevalve teostamine ei välista riiklikku järelevalvet Andmekaitse Inspektsiooni poolt. Teenistusliku järelevalve teostamine on kõrgemalseisvate organite või asutuste üldine õiguslik kohustus, mille õiguslikud alused on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses. Avaliku teabe seadus detailiseerib teenistusliku järelevalve korraldust avaliku teabe valdkonnas.
AvTS ei näe ette teabevaldaja poolt Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaide esitamise võimalust ettekirjutusele, mille Andmekaitse Inspektsioon on teinud järelevalve käigus. Avaliku teabe seaduses asjakohase sätte puudumine iseendast ei välista teabevaldaja poolt vaide esitamise võimalust Haldusmenetluse seaduse alusel. Vaidemenetlust välistavad sätted võivad aga sisalduda teistes õigusaktides.
HKMS § 3 lg 2 sisaldab halduskohtu pädevust piiravat normi, mille kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kuna Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 101 on sätestatud erikord riigiasutuste vaheliste õigusvaidluste lahendamiseks, ei ole sellised vaidlused halduskohtu pädevuses.
VVS § 101 lg-s 3 sätestatud õigusvaidluste lahendamise kord hõlmab ka neid juhtumeid, kus vaidlus tekib valitsusasutuste vahel riikliku järelevalve menetluses. VVS § 101 lg 3 eesmärgiks on välistada olemuslikult haldusesiseste subordinatsioonisuhete, samuti haldussüsteemi siseste järelevalvesuhete vaidlustatavus halduskohtus. AvTS § 53 lg-s 1 sisalduv osundus teabevaldaja kohtulikule kaebeõigusele Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutusele ei ole, arvestades VVS § 101 lg-t 3, laiendatav juhtudele, kui teabevaldajaks on riigiasutus.
|
| 3-3-1-98-06
|
Riigikohus |
17.04.2007 |
|
Joobeseisundit käsitatakse õiguslikult kui terviseseisundit, kusjuures andmed terviseseisundi kohta kuuluvad vastavalt IKS § 4 lg 3 p 3 delikaatsete isikuandmete hulka ning nende avalikustamise piirangud tulenevad Isikuandmete kaitse seadusest. Terviseseisundit kajastavate isikuandmete avalikustamine haldusorgani poolt võib olla õiguspärane üksnes seaduses selgelt sätestatud juhtudel (IKS § 11 lg 2 ja § 14 lg 4). Sealhulgas ei saa isiku joobeseisundi avalikustamist lugeda kehtiva seaduse alusel õiguspäraseks ka tulenevalt võimalikust avalikust huvist isiku kui avaliku elu tegelase tegevuse suhtes. Isikuandmete kaitse seaduse § 11 redaktsioon, mis jõustub 1. jaanuarist 2008, laiendab aluseid isikuandmete ilma andmesubjekti nõusolekuta töötlemiseks ja avalikustamiseks ajakirjanduslikul eesmärgil meedias. Ka siis, kui kainenemisele toimetamise fakt on õige, sisaldab selle avalikustamine endas teavet selle kohta, et isik oli keskmises või raskes joobes. Seetõttu tuleb informatsiooni isiku kainenemisele toimetamise kohta käsitleda isikuandmete avalikustamise kontekstis ning kooskõlas piirangutega, mis tulenevad Isikuandmete kaitse seaduse sätetest. Asjaolu, et kainenemisele toimetamise protokollis fikseeriti isiku agressiivsus, ei oma avalikkusele esitatud informatsiooni tõesuse või ekslikkuse seisukohast tähendust.
Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine on võimalik juhul, kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust. Isiku kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise protokollis).
|
| 3-3-1-46-10
|
Riigikohus |
15.09.2010 |
|
IKS § 21 lg 2 p 3 välistab sõnaselgelt andmesubjekti õiguse nõuda tema kohta kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist, kui andmed on kogutud seaduse alusel. Kuna kinnipeeturegistrisse kogutud andmed on kogutud seaduse alusel (VangS § 51 koostoimes põhimäärusega), ei ole kinnipeetaval õigust nõuda tema kohta kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist.
Kinnipeetaval ei ole õigust pääseda juurde kinnipeeturegistris tema kohta olevatele andmetele, sest kinnipeeturegistrile on piiratud juurdepääs ja andmeid väljastatakse isikule, kellel on seadusest tulenevalt asutusesiseseks tunnistatud teabele juurdepääsu õigus. Kuna andmete parandamise nõudmine eeldab, et kinnipeetaval oleks juurdepääs tema kohta tehtud kandele, ei saa ta nõuda nende andmete parandamist, mis pole talle saanud õiguspäraselt teatavaks.
Kaebus, milles taotletakse vanglalt kinnipeeturegistris olevate andmete väljastamist, tuleb tagastada HKMS § 11 lg 31 p 1 ja p 5 alusel, kui kaebaja ei ole esitanud Justiitsministeeriumile taotlust kinnipeeturegistris olevate andmete saamiseks ega vanglale vaiet andmete väljastamise jätmise peale.
Kinnipeetaval ei ole õigust pääseda juurde kinnipeeturegistris tema kohta olevatele andmetele, sest kinnipeeturegistrile on piiratud juurdepääs ja andmeid väljastatakse isikule, kellel on seadusest tulenevalt asutusesiseseks tunnistatud teabele juurdepääsu õigus. Kuna andmete parandamise nõudmine eeldab, et kinnipeetaval oleks juurdepääs tema kohta tehtud kandele, ei saa ta nõuda nende andmete parandamist, mis pole talle saanud õiguspäraselt teatavaks. Seetõttu tuleb kaebus sellise osas tagastada HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel.
|
| 3-3-1-70-11
|
Riigikohus |
12.12.2011 |
|
IKS § 11 lg 7 p 2 sisaldab endas kaalutlusruumi ning piirangu kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra. Konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes tuleb igakordselt kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Ka Euroopa Kohus on rõhutanud seoses andmekaitsedirektiivi artikli 7 punktiga f vastandlike õiguste ja huvide igakordse kaalumise olulisust. Samuti vajadust arvestada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 7 ja 8 tulenevate andmesubjekti õiguste olulisust.
Andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 11 lg 7 p 2 alusel on võimalik arvestada nõude aegumist. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav. Lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu.
Kui krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil töödeldavate andmete edastamine on IKS § 11 lg 7 alusel välistatud, tuleb kooskõlas IKS § 6 p-s 2 sätestatud eesmärgikohasuse põhimõttega lõpetada nende igasugune töötlemine IKS § 11 lg 6 alusel.
Andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 11 lg 7 p 2 alusel on võimalik arvestada nõude aegumist. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav. Lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu.
IKS § 11 lg-te 6 ja 7 regulatsioon vastab oma sisult andmekaitsedirektiivi artiklis 7 sätestatud isikuandmete töötlemise seaduslikkuse kriteeriumile (punkt f). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on direktiivi artiklis 7 ammendav ja piirav loetelu juhtudest, millal isiku andmete töötlemist võib pidada õiguspäraseks. Liikmesriigid ei saa lisada uusi töötlemise seaduslikkust puudutavaid kriteeriume ega kehtestada siseriikliku õigusega täiendavaid nõudeid, mis nimetatud kriteeriumi ulatust muudaksid. Direktiivi artiklis 7 märgitud kriteeriumid, millele vastavad IKS §-s 10, § 11 lg-tes 2, 6 ja 7 ning § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud alused, ammendavad isikuandmete töötlemise seaduslikkuse alused. Artikli 7 sõnastusest tulenevalt on andmesubjekti andmete töötlemise õigus isiku nõusolekul (art 7 punkt a) üheks isikuandmete töötlemise seaduslikkuse kriteeriumiks. Kõik ülejäänud kriteeriumid (punktid b-f) aga ei sea tingimuseks isiku nõusolekut.
Seadusandja on küll krediidivõimekuse hindamiseks vajalike andmete edastamise tingimused sätestanud IKS §-s 11, mitte isiku nõusolekuta andmete töötlemist reguleerivas §-s 14. Sellest hoolimata ei eelda andmete töötlemine krediidivõimekuse hindamisel andmesubjekti nõusolekut. Vastupidisel juhul oleks Eesti seaduse säte vastuolus Euroopa Liidu õigusega (direktiivi art 7 punktiga f).
IKS § 14 reguleerib andmete töötlemist isiku nõusolekuta ning hõlmab kõiki andmete töötlemise viise. IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 on sätestatud krediidivõimekuse hindamise või muu samasuguse eesmärgi täitmiseks vajalike andmete töötlemise eriregulatsioon. Tegemist ei ole erinormiga IKS § 14 suhtes. Krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil andmete avaldamist maksehäireteregistris reguleerivad eriregulatsioonina IKS § 11 lg-d 6 ja 7, mitte IKS § 14 lg 1 p 4 ja IKS § 14 lg 2.
Andmete avalikustamine toimub määratlemata isikute ringile ehk avalikkusele. Andmete edastamisel on andmeid töötlev isik aga tuvastatav ning edastamine õiguspärane üksnes IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eelduste täitmise korral. Sisuliselt on IKS § 11 lg 6 alusel andmete edastamise näol tegemist andmete kättesaadavaks tegemisega määratletavale isikute ringile ja edastamine eeldab kindlate eelduste täitmist.
|
| 3-3-1-3-12
|
Riigikohus |
12.06.2012 |
|
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt.
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047.
Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.
IKS § 11 lg 1 ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks. Direktiivi 95/46/EÜ art 7 kohaselt ei ole andmete varasem avalikustamine aluseks andmete uuele töötlemisele.
Varem avalikustatud andmete uus töötlemine on võimalik kõigil IKS §-s 14 sätestatud alustel, samuti kohaldub IKS § 11 lg 2. See võimaldab nii ajakirjandusel andmeid avalikustada kui ka teistel isikutel, samuti haldusorganitel, neid ajakirjandusele edastada.
Riigiasutuse sisekommunikatsiooni väljaanded ja –kanalid ei ole IKS § 11 lg 2 mõttes meediaks ega toimi ajakirjanduslikul eesmärgil. Riik ei saa oma väljaannetes isikuandmete avaldamisel tugineda põhiseaduslikule sõna- ja ajakirjandusvabadusele, sest riik ei ole põhiõiguste kandja, vaid adressaat.
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt.
HMS § 40 lg 1 nõuab andmesubjekti ärakuulamist enne isikuandmete avalikustamist haldusorgani poolt ning selleks on omakorda vältimatult vajalik andmesubjekti teavitamine avalikustamise kavatsusest. Samuti on andmesubjekti teavitamine vajalik juhul, kui andmete avalikustajaks on ajakirjandusväljaanne. IKS § 11 lg 2 kohustab ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemisel järgima ajakirjanduseetika põhimõtteid.
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047.
Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.
Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (vt nt määrus asjas nr 3-2-1-63-07, p 8). Kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis, loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes. Kui teavet avaldab riik, kohalike omavalitsusüksus ja avalik-õiguslik juriidiline isik, eeldatakse, et see on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Selle eelduse võib kummutada vaid avaldatava teabe ülekaalukas ja tihe seos eraõiguslikus vormis täidetavate ülesannetega.
Vangistuse täideviimise ja vanglate korraldamise funktsioonide raames on kinnipeetava õigussuhe riigiga avalik-õiguslik. Erijuhtudel võib riigi õigussuhe kinnipeetavaga olla eraõiguslik, nt vangla poolt raviteenuse osutamisel või vangla kaupluse kaudu kaupade vahendamisel (RVastS § 1 lg 3 p 1; vt ka nt määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9, otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 10).
Kuigi avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamisel võidakse täiendavalt kohaldada eraõiguse, sh võlaõigusseaduse sätteid, ei muuda see kahju eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuks.
|
| 3-3-1-90-14
|
Riigikohus |
11.05.2015 |
|
Riigikogu komisjoni istungi salvestis on eriseaduse alusel saadud teave, millele juurdepääsu osas Andmekaitse Inspektsioonil kontrollipädevus ja seega ka ettekirjutuse tegemise pädevus puudub. Kinnise istungi arutelusid, sõnavõtte jms kajastavad dokumendid, sh salvestised ei ole avalikustatavad üldkorras. RKKTS §-st 36 tuleneval piirangul on legitiimne eesmärk tagada vaba arutelu. Istungil esitatud arvamuste ja hinnangute mitteavaldamine avaliku teabena loob eeldused nii komisjoni liikmete kui ka kaasatud isikute (kes ei pruugi olla avalikus teenistuses) arvamusavalduste paljususeks ja sisuliseks diskussiooniks, samuti ka põhjendatud ja kaalutud otsuste langetamiseks. Otsustavat tähtsust ei ole sellel, kas teabenõue esitatakse vastava küsimuse komisjonis menetlemise ajal või juba pärast komisjoni töö lõppemist. Oluline on isiku jaoks teadmine, kas tema komisjonis antud ütlused ja seisukohad kuuluvad avalikustamisele või mitte. Riigikogu komisjonide kinniste istungite käigus kogutud teabe mitteavaldamine ei ole vastuolus PS §-ga 44. (p 10-11)
Kuigi komisjoni istungi salvestisele juurdepääsu saamise korda pole seaduses reguleeritud sellise täpsuse astmega nagu Riigikogu kinnise istungi stenogrammi puhul, ei anna see alust laiendada Andmekaitse Inspektsiooni kontrolli ulatust. Riigikogu kui seadusandliku kogu otsealluvuses oleva ning teda teenindavaks riigiasutuseks oleva Riigikogu Kantselei üle riikliku järelevalve teostamine haldusorgani poolt on problemaatiline juba võimude lahususe põhimõtte valguses. Selline kontroll on võimalik juhul, kui seadusandja oleks Riigikogu ja Riigikogu Kantselei sõnaselgelt sellisele kontrollile allutanud. Sellist normi aga pole. Riigikogu ja tema organite, samuti Riigikogu Kantselei üle avaliku teabe valdkonnas kontrolli teostamist puudutavaid õigusakte tuleks täpsustada. Sellega ei kaasne aga vältimatult, et kontrollivolitused tuleks selles valdkonnas anda haldusorganile. (p 13-14)
Ka juhul, kui haldusaktis viidatakse põhjenduste osas teisele haldusaktile või muule dokumendile, peab ettekirjutus sisaldama vähemalt selle tegemise põhimotiive. Kui ettekirjutuse sisulised ja õiguslikud põhjendused sisalduvad üksnes vaideotsuses, siis on vaideotsus ning ettekirjutus olulises sisulises seoses ning neid võib käsitleda ühe tervikuna. (p 17)
|
| 3-3-1-85-15
|
Riigikohus |
23.03.2016 |
|
HMS § 43 lg 2 järgi on haldusaktina käsitatav sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest. Haldusmenetluse lõpetamine sisulisel põhjusel, sealhulgas Andmekaitse Inspektsiooni teade, et isikuandmete töötlemisel seaduse rikkumist ei tuvastanud, on võrdväärne haldusakti andmisest keeldumisega. (p 11)
HMS § 43 lg 2 järgi on haldusaktina käsitatav sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest. Haldusmenetluse lõpetamine sisulisel põhjusel, sealhulgas Andmekaitse Inspektsiooni teade, et isikuandmete töötlemisel seaduse rikkumist ei tuvastanud, on võrdväärne haldusakti andmisest keeldumisega. (p 11)
Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks (vt nt 13. oktoobri 2010 otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15; 23. oktoobri 2013 määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 17; 22. oktoobri 2014 otsus nr 3-3-1-42-14, p 12). Puudutatud isik võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. (p 13)
Õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid kohustusi. Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks peamiseks eesmärgiks on kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele. Isikul on kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isikule ettekirjutuse. (p-d 15-16)
Andmekaitse Inspektsioonil on kaalutlusõigus, kas jääda kaebuse piiridesse või kontrolliulatust enda initsiatiivil laiendada. (p 29)
IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, mitte ei ole iseseisev alus andmete töötlemiseks. Ka ei tulene sellest sättest, et juba avalikustatud isikuandmete uueks töötlemiseks ei pea olema seaduslikku alust (vt 12. juuni 2012 otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23; 18. veebruari 2015 otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Avalikest allikatest pärinevate andmete isikute lõikes koondamine ning avaldamine varalist seisundit kajastava pingereana laia lugejaskonnaga majanduslehes loob isikuandmetele uue konteksti ning avardab oluliselt teavitatavate isikute ringi, kujutades endast seega arvestatavat eraelu riivet. (p 18)
Õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid kohustusi. Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks peamiseks eesmärgiks on kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele. Isikul on kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isikule ettekirjutuse. (p 15-16)
Kui andmed on loodud kutselise ajakirjanduse tulemina ning avaldatud üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaandes, tuleb ajakirjanduslikku eesmärki eeldada. Ajakirjandusvabadus oleks olulisel määral pärsitud, kui meedias võiks isikuga seotud teavet töödelda ja avaldada üksnes isiku nõusolekul. IKS § 11 lg 2 kohaselt tuleb riive puhul leida tasakaal eraelu puutumatuse ning avaliku huvi ja teiste isikute õiguste vahel. (p 20-21)
Ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustusvabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Avaliku huvi puudumist võiks sedastada näiteks juhul, kui avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seondu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule debatile. Sealjuures peaks avalik huvi puuduma täielikult ja ilmselgelt, sest vastasel juhul saaks täitevvõim riikliku järelevalve käigus liiga suures ulatuses otsustada, millistel teemadel võib ajakirjandusväljaanne kirjutada ja millistel mitte. See moonutaks ajakirjandusvabadust. IKS § 11 lg-s 2 nimetatud ülekaalukas avalik huvi ei tähenda huvi kuulumist mingisse eriliselt kaitstud huvide kataloogi. Avaliku huvi ülekaalukus tuleb kindlaks teha konkreetse juhu asjaolude põhjal, võrreldes andmete avaldamise kasuks rääkivaid asjaolusid tagajärgedega, mida isikule põhjustatakse. Isiku andmete avaldamist ei õigusta pelk erahuvi ega sensatsioonijanu. (p 23)
Investori tegevus börsil ei ole selgelt eraeluline ega avalik, vaid skaala keskel asuv tegevus. Avalik huvi selle kajastamise vastu pole sedavõrd kaalukas kui nt isiku poliitilise tegevuse puhul. Teisalt aga ei toimu investeerimine inimese intiim- või privaatsfääris. (p 24)
Isiku tuntus kutsetegevuses ei anna iseseisvat alust pidada teda avaliku elu tegelaseks. (p 25)
Õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid kohustusi. Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks peamiseks eesmärgiks on kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele. Isikul on kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isikule ettekirjutuse. (p 15-16)
IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, mitte ei ole iseseisev alus andmete töötlemiseks. Ka ei tulene sellest sättest, et juba avalikustatud isikuandmete uueks töötlemiseks ei pea olema seaduslikku alust (vt 12. juuni 2012 otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23; 18. veebruari 2015 otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Avalikest allikatest pärinevate andmete isikute lõikes koondamine ning avaldamine varalist seisundit kajastava pingereana laia lugejaskonnaga majanduslehes loob isikuandmetele uue konteksti ning avardab oluliselt teavitatavate isikute ringi, kujutades endast seega arvestatavat eraelu riivet. (p 18)
|
| 3-3-1-84-15
|
Riigikohus |
10.06.2016 |
|
Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel on käsitatav põhiõigusena. (p 21)
Andmesubjektile juurdepääsu võimaldamine lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele ei ole olemuslikult kriminaalmenetluslik menetlustoiming. See ei ole suunatud toimepandud kuriteo avastamisele, tõendusteabe kogumisele ega kohtumenetluseks muude tingimuste loomisele. Samuti ei moodusta see toiming kriminaalmenetlusega ühtset tervikut, ei saa seda menetlust enam mõjutada ega ole seotud kriminaalmenetluses tehtud lahendi täitmisele pööramisega (vt ka RKKK 3-1-1-116-04). Parema õigusselguse eesmärgil võiks kriminaaltoimikuga, sh pärast arhiveerimist, tutvumise kord olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s. (p-d 20 ja 26)
Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on AvTS § 3 lg 1 tähenduses avalik teave. Sellisele teabele juurdepääsu alused ja piirangud kehtestab eriseadusena IKS. Teistsugust lahendust ei tingi ka AvTS § 39 lg-s 1 sätestatu. (p 18-19)
Põhjendatud menetluskulud ei saa üldjuhul olla apellatsiooniastmes suuremad kui esimese astme kohtus ega kassatsiooniastmes suuremad menetluskulud kui apellatsiooniastmes (vt RKHK 3-3-1-5-15; 3-3-1-46-14). Kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega (vt RKHK 3-3-1-82-14). (p 31)
IKS § 20 lg 1 p 4 laiendav tõlgendamine, mis toob kaasa isiku õiguse tutvuda isikuandmetega olulise kitsendamise, ei ole põhjendatud. Sätte sõnastusest saab järeldada, et säte on kohaldatav eeldusel, et toimub konkreetne kriminaalmenetlus, mitte seoses tulevikus tekkida võivate menetlustega. IKS § 20 vajaks siiski täpsustamist ning seda ka teise lõike neljandas punktis märgitu valguses. (p 24)
|
| 3-3-1-58-16
|
Riigikohus |
03.11.2016 |
|
Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle sõltuvalt taotletavatest andmetest kas IKS või AvTS alusel (erandjuhtudel ka ArhS alusel). Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid puuduvad (vt selle kohta ka RKKKm nr 3-1-1-116-04 ja RKHKo nr 3-3-1-84-15). (p-d 7-9)
Asjaolu, et andmed on kogutud kriminaalmenetluse toimingutega, ei tingi iseenesest vältimatult asjassepuutuva regulatsiooni paiknemist menetlusseaduses. Õigusselguse huvides võiks kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumise kord, sh toimikuga tutvumine pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist (KrMS § 209), olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s (RKHKo nr 3-3-1-84-15). (p 10)
|
| 3-15-2079/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.05.2018 |
|
Isikule peab olema tagatud PS § 44 lg-s 3 sätestatud põhiõigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ja seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. PS § 44 lg 3 kohased andmesubjekti õigused suhtes avaliku ülesande täitjaga ei ole siiski piiramatud – neid võib piirata, kui selle näeb ette isikuandmete kaitse seadus (nt IKS § 20), eriseadus või Euroopa Liidu otsekohalduv õigusakt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 24). (p-d 14–15)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). (p 15, vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17)
Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ning seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. (p 15)
Ebaõigeid isikuandmeid ei ole kohustatud parandama üksnes andmete looja, vaid ka see, kes on andmed saanud kolmandalt isikult, kuid kes tuvastab nende ebaõigsuse (vt IKS § 24 p 6). Andmete parandamisel lasub parandajal (sh haldusorganil) üldjuhul kolmandate isikute teavitamise kohustus, kuid andmete parandamist kolmandate isikute andmekogudes parandaja tagada ja isik haldusorganilt nõuda ei saa – haldusorgan saab üksnes täita teavitamiskohustust. (p 24)
Õigus nõuda isikuandmete parandamist ei ole siiski piiramatu. Alused, mil võib jätta rahuldamata andmesubjekti nõude parandada tema isikuandmed, on üldnormidena sätestatud IKS § 21 lg-s 3 koostoimes IKS §-ga 20 (vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17). (p 25)
Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)
Finantsjärelevalve hõlmab kogu Finantsinspektsiooni tegevust finantsjärelevalve subjektidega (vt FIS § 2 lg-d 1 ja 2), et ennetada ohtu, selgitada see välja, tõrjuda rikkumist ja kõrvaldada see, tagamaks FIS § 3 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamine (FIS § 6 lg 4, KorS § 2 lg 4). (p 18)
Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21)
Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)
|
| 3-16-11/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.11.2018 |
|
Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle. Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid pädeva kohtu kohta puuduvad (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-58-16, p-d 7–9 ja sealviidatud kohtupraktika). Samale seisukohale tuleb asuda ka väärteoasjade puhul. (p 10)
Süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks. Kuri- ja väärtegude eristamine peegeldab teo raskust. Väärteod on kergemad rikkumised. Väärteootsuse võib sõltuvalt asjast teha nii kohtuväline menetleja kui ka kohus. VTMS § 83 järgi arutab väärteoasja kohus, kui see on seaduses sätestatud või vajalik kohaldatava sanktsiooni tõttu. Kohtuväline menetleja teeb väärteootsuse üldjuhul kergemates väärteoasjades. Niisugustes väärteoasjades väärivad menetlusaluse isiku isikuandmed suuremat kaitset. (p 15)
Kohtuvälise menetleja otsuse avaldamine on reguleeritud VTMS § 62 lõikes 2, mis sätestab erikorra võrreldes AvTS regulatsiooniga. Otsuse avaldamine on VTMS § 62 lõike 2 järgi lubatud pärast otsuse tegemist KrMS § 4081 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud tingimustel, arvestades kohtuvälise menetluse erisusi. Seega ei näe seadus ette kohtuvälise menetleja otsuse Riigi Teatajas avalikustamist KrMS § 4081 lõike 1 alusel. Eelnõu seletuskirjast (Riigikogu X koosseis, 1027 SE) ilmneb, et VTMS § 62 lõike 2 eesmärk oli kõrvaldada varem valitsenud lünk, kus oli reguleerimata, kuidas toimub kohtuvälises menetluses tehtud otsuse avaldamine. „Avaldamine VTMS § 62 lg 2 puhul tähendab eelkõige võimalust ja luba vajalikus osas tehtud otsuse kohta andmete andmist massiteabevahenditele ning kolmandatele isikutele. Oluline on aga, et sealjuures ei avaldataks andmeid suuremas ulatuses, kui on ette nähtud KrMS § 4081 lg-s 2 ja 3 kohtuotsuste avalikustamise puhul.“ (p 17)
VTMS § 62 lõige 2 koos seal viidatud sätetega ei anna isikule subjektiivset õigust otsuse avaldamist nõuda, vaid see annab kohtuvälisele menetlejale võimaluse otsus põhjendatud juhtudel ja vajalikus mahus avaldada. VTMS § 62 lõige 2 annab kohtuvälisele menetlejale kaalutlusõiguse igal üksikjuhtumil otsustada, kas väärteootsus väljastada või mitte. Teabe väljastamiseks peab taotleja põhjendama õigustatud huvi olemasolu. Kuna andmed väärteo toimepanemise kohta ei tohi olla laiemalt kättesaadavad kui andmed kuriteo toimepanemise kohta, tuleb arvestada KarRS §-s 28 sätestatud piirangut ning keelduda väärteootsuse väljastamisest, kui andmed väärteo toimepanemise kohta on karistusregistrist kustutatud. (p-d 19 ja 20)
|
| 3-16-2348/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.02.2019 |
|
Andmetele juurdepääsu andmisest keeldumise vaidlustamise korral ei ole kohtul üldjuhul võimalik andmekandja kui tõendiga vahetult tutvumata otsustada juurdepääsupiirangu kohaldamise õiguspärasuse üle. Millises mahus tuleb kohtul vaidlusalune andmekandja vastustaja väidete õigsuse kontrollimiseks läbi töötada ja kui detailsed peavad olema kohtu põhjendused, sõltub konkreetsest juhtumist. Väga mahukate andmekandjate puhul piisab, kui kohus näitab pisteliselt, miks õiguslik alus keeldumiseks esineb või puudub või miks peaks isikuandmete töötleja uuesti juurdepääsu andmise üle otsustama. (p 15, vt ka p-d 13 ja 14)
PS § 44 lg 3 teisel lausel põhinevas IKS v.r § 20 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Tegu on esmapilgul imperatiivse normiga (sellele näib osutavat sõna „piiratakse“), kuid see sisaldab siiski kaalutlusõigust. Kui sätet tõlgendada viisil, et see ei näe ette kaalutlusõigust, võiks see kaasa tuua põhiseadusvastase tulemuse. Selleks et piirata isikuandmetele juurdepääsu IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel, tuleb esiteks tuvastada, et juurdepääsu andmisega võib kaasneda teise isiku õiguste riive, ning teiseks kaaluda omavahel andmesubjekti juurdepääsuõigust ja teise isiku õiguse riivet. Teise isiku õiguse riive all ei tule mõista üksnes olukorda, kus juurdepääsuõiguse andmisel avaneks võimalus tutvuda teise isiku isikuandmetega. Teise isiku õigusena tuleb kõne alla mistahes õigusnormile tuginev subjektiivne õigus. Siiski pole igasugune teise isiku õiguste riive piisav selleks, et keelduda andmesubjektile juurdepääsuõiguse andmisest. Keeldumine on lubatav, kui juurdepääs võib kaasa tuua teise isiku õiguste riive määral, mis on kaalukam kui andmesubjekti juurdepääsuõigus. Seejuures piisab kriteeriumi „võib kahjustada“ täidetusest. Andmesubjekt ei pea põhjendama, miks ta oma isikuandmetele juurdepääsu soovib. Siiski võib põhjendus (nt on isikuandmetele juurdepääsu vaja mõne teise õiguse, sh kaitseõiguse teostamiseks) aidata isikuandmete töötlejal otsustada, kelle õigus on kaalukam. Vajaduse korral tuleb isikuandmete töötlejal see andmesubjektilt üle küsida. (p 18)
Lisaks IKS v.r § 20 lg-s 1 sätestatud alustele võivad eriseadustes sisalduda juurdepääsupiiranguid täpsustavad erinormid. Andmata hinnangut, kas see on praeguses asjas kohaldatav, on selliseks erinormiks ka KVS § 6 lg 2, mis kohustab hoidma korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsena. Teavitamise fakt hõlmab ka teabe andja isikuandmeid. Selleks et tagada tõhus teavitajate kaitse ja rikkumistele reageerimine, tuleb korruptsioonijuhtumit mõista laiemalt kui vaid korruptsioonisüüteo koosseisuna määratletud tegu. Vastasel juhul heidutataks võimalikust rikkumisest teada andjaid. Neilt ei saa nõuda võimet ette näha, millise süüteokoosseisu järgi võimalik rikkumine lõpuks kvalifitseeritakse. (p 19)
PS § 44 lg 3 teisel lausel põhinevas IKS v.r § 20 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Tegu on esmapilgul imperatiivse normiga (sellele näib osutavat sõna „piiratakse“), kuid see sisaldab siiski kaalutlusõigust. Kui sätet tõlgendada viisil, et see ei näe ette kaalutlusõigust, võiks see kaasa tuua põhiseadusvastase tulemuse. Selleks et piirata isikuandmetele juurdepääsu IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel, tuleb esiteks tuvastada, et juurdepääsu andmisega võib kaasneda teise isiku õiguste riive, ning teiseks kaaluda omavahel andmesubjekti juurdepääsuõigust ja teise isiku õiguse riivet. Teise isiku õiguse riive all ei tule mõista üksnes olukorda, kus juurdepääsuõiguse andmisel avaneks võimalus tutvuda teise isiku isikuandmetega. Teise isiku õigusena tuleb kõne alla mistahes õigusnormile tuginev subjektiivne õigus. Siiski pole igasugune teise isiku õiguste riive piisav selleks, et keelduda andmesubjektile juurdepääsuõiguse andmisest. Keeldumine on lubatav, kui juurdepääs võib kaasa tuua teise isiku õiguste riive määral, mis on kaalukam kui andmesubjekti juurdepääsuõigus. Seejuures piisab kriteeriumi „võib kahjustada“ täidetusest. Andmesubjekt ei pea põhjendama, miks ta oma isikuandmetele juurdepääsu soovib. Siiski võib põhjendus (nt on isikuandmetele juurdepääsu vaja mõne teise õiguse, sh kaitseõiguse teostamiseks) aidata isikuandmete töötlejal otsustada, kelle õigus on kaalukam. Vajaduse korral tuleb isikuandmete töötlejal see andmesubjektilt üle küsida. (p 18)
Juurdepääsupiiranguid täpsustavaks erinormiks on ka KVS § 6 lg 2, mis kohustab hoidma korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsena. Teavitamise fakt hõlmab ka teabe andja isikuandmeid. Selleks et tagada tõhus teavitajate kaitse ja rikkumistele reageerimine, tuleb korruptsioonijuhtumit mõista laiemalt kui vaid korruptsioonisüüteo koosseisuna määratletud tegu. Vastasel juhul heidutataks võimalikust rikkumisest teada andjaid. Neilt ei saa nõuda võimet ette näha, millise süüteokoosseisu järgi võimalik rikkumine lõpuks kvalifitseeritakse. (p 19)
Sõltumata sellest, kas juurdepääsu andmisest keeldutakse IKS v.r § 20 lg-s 1 sätestatud alusel või seda täpsustavas erinormis sätestatud alusel, tuleb juurdepääsu andmisest keeldumist põhjendada (IKS v.r § 19 lg 3, HMS § 43 lg 4). Põhjendada tuleb ka seda, miks ei ole võimalik teabekandja (nt dokumendi) või nende kogumi (nt toimiku) osaline väljastamine, s.o vaid kaebaja isikuandmeid puudutavas osas, või soovitud isikuandmetest osade isikuandmete väljastamine. Kui isikuandmete töötleja keeldub täielikult isikuandmete väljastamisest, peavad keelduvast otsusest nähtuma põhjendused, miks teabekandjal andmete kinni katmine või eemaldamine, dokumentide teisiti süstematiseerimine vms ei ole praktiliselt kasutatavad. IKS v.r § 20 lg-s 1 või erinormis sätestatud alusel keeldumise korral võib põhimõtteliselt arvestada kaalutlusargumendiga, et juurdepääsu andmine on ülemäära keeruline või põhjustaks ebamõistliku halduskoormuse. Seda ei või teha siiski kergekäeliselt. (p 20)
IKS v.r § 20 lg-s 1 või erinormis sätestatud alusel juurdepääsuõigusest keeldumisel ei pruugi isikuandmete töötlejal detailsete põhjenduste esitamine olla iga kord võimalik ilma, et ta rikuks temal lasuvat seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustust. See ei välista aga kohustust olla valmis nende esitamiseks kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse halduskohtus. Seejuures saab halduskohus vajaduse korral kuulutada menetluse osaliselt kinniseks (HKMS § 77 lg 1, TsMS § 38), eemaldada kaebaja vastavas osas menetlustoimingutelt (HKMS § 79) ja piirata tema õigust tutvuda toimikuga (HKMS § 88). (p 21)
|
| 3-17-1276/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.04.2019 |
|
HKMS § 2 lg 6, § 51 lg-te 1–4 ja § 62 lg 1 koostoimest tuleneb, et eelmenetluses vastust ja tõendeid nõudes ning nende esitamiseks tähtaega määrates peab kohus tagama teistele menetlusosalistele võimaluse esitatuga vajalikul määral tutvuda, et neil oleks tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti, sh vastu vaielda teiste menetlusosaliste seisukohtadele. Eelmenetlus lõppeb kohtuistungi avamisega (HKMS § 125 lg 1 p 1). (p 16)
Halduskohus on, määrates vastustajale kaebusele vastuse ja tõendite esitamise tähtajaks kohtuistungi toimumise päeva, mõistnud valesti eelmenetluse eesmärki. Kui vastustaja esitab alles kohtuistungil vastuse ja tõendid, ei ole pooltele tagatud võrdset võimalust oma seisukohti põhjendada. (p 17)
Olukorras, kus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist esitatakse tõend, tulnuks halduskohtul kas keelduda tõendi vastuvõtmisest põhjendatud määrusega või otsuses (HKMS § 62 lg-d 1–5, § 178 lg 1 esimene lause, § 162 lg 1) või mõjuval põhjusel hilinenult esitatud asjakohane tõend vastu võtta ja asja arutamine uuendada (HKMS § 51 lg 4, § 130 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-17, p-d 13–16). Mõjuvaks põhjuseks võib seejuures olla ka kohtu minetus menetluse korraldamisel. Halduskohus ei teinud kumbagi otsustust, rikkudes seeläbi menetlusnorme. (p 18)
Kohtud ei ole mitmeid asja lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid välja nõudnud (HKMS § 2 lg 4, § 59 lg 3). Nii pole toimikus vaidlusalust distsiplinaarmenetluse protokolli, milles sisalduva lausega tekitatud kahju hüvitamise üle pooled vaidlevad, ega ka muid kaebaja ja tema kambrikaaslase distsiplinaarmenetlusi puudutavaid materjale, mis annaksid tervikpildi toimunust. Haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (TsMS § 56 lg 1, HKMS § 56 lg 1, § 87 lg 1, § 122 lg 2 p 5). Vastasel juhul ei saa kohus neile asjaoludele lahendis tugineda (HKMS § 157 lg 2) ning ka kõrgemal seisval kohtul on raskem lahendi õigsust kontrollida. Eelöeldu ei tähenda vajadust koormata toimikut asjas tähtust mitte omavate tõenditega või tõenditega, millega tõendatavate asjaolude üle ei vaielda. (p 20)
IKS v.r § 10 lg-s 2 oli sätestatud, et haldusorgan võib isikuandmeid töödelda avaliku ülesande täitmise käigus seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks. Tegu on üldise volitusnormiga, mis täpsemate erinormide puudumisel annab aluse töödelda isikuandmeid seaduses sätestatud avaliku ülesande täitmiseks. Vanglas julgeoleku tagamine ja selleks vajaliku distsiplinaarmenetluse läbiviimine on vangla pädevuses ja ülesandeks (VangS § 64 lg-d 1 ja 4, § 66). Seega oli vastustajal õiguslik alus kaebaja isikuandmeid töödelda. Küsimused, kas, mil määral ja milliseid töötlemisviise kasutades on isikuandmete töötlemine, sh avalikustamine vajalik, on küsimused, mis tuleb otsustada isikuandmete töötlemise põhimõtteid (IKS v.r § 6) ja täidetava avaliku ülesande eripärasid arvestades. Haldusorgan peab ka haldusmenetluses neist põhimõtetest juhinduma (HMS § 7 lg 4 (kuni 14.03.2019 kehtinud redaktsioonis)). (p 23)
|
| 3-17-842/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.06.2019 |
|
Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. (p 37)
Kavatsedes salvestise teenistusalaselt edastada, et tõendada töökiusamist, ei töödelnud isik andmeid isiklikul otstarbel (vt nt Euroopa Kohtu otsus František Ryneš, C-212/13, p-d 32–33). (p 13)
IKS v.r ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste laienemist arenguvestluse salvestamisele ei välista asjaolu, et asutuse ametnikud täitsid arenguvestlust pidades teenistusülesandeid. Ametnikud on samal ajal ka füüsilised isikud, kellel on õigus isikuandmete kaitsele. Kas isikuandmete töötlemine on konkreetses olukorras lubatav, sõltub töötlemise õiguslikust alusest ja töötlemise põhimõtete järgimisest. (p 14).
Arenguvestluse salvestamisel ning hiljem salvestise edastamisel sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile, on tegu isikuandmete töötlemisega IKS v.r § 5 mõttes. Seega on kaebaja IKS v.r § 7 mõttes isikuandmete töötleja ning arenguvestlusel osalenud juhtivad ametnikud IKS v.r § 8 mõttes andmesubjektid. Asutuse sisekontrolli osakonna ametnik ja peadirektor kui salvestise saajad olid IKS v.r §-st 9 tulenevalt kolmandaks isikuks, sest nad ei olnud andmetöötlejaks, andmesubjektiks ega töödelnud isikuandmeid isikuandmete töötleja alluvuses. (p 16)
Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette, et liikmesriigid sätestavad, et isikuandmeid võib muuhulgas töödelda juhul, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles art 1 lg 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.
IKS v.r ega ükski teine riigisisene õigusakt art 7 p-s f sisalduvat isikuandmete töötlemist võimaldavat õiguslikku alust ette ei näe. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et nii kaua kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad üksikisikud neile siseriiklikus kohtus vaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tähtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebakorrektselt (vt ASNEF, C-468/10 ja C-469/10, p-d 51–55). Praegusel juhul vastab andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f nendele tingimustele. Samuti on tegemist riigi ja üksikisiku vahelise teenistusalase vaidlusega. Seetõttu tuleb kohaldada otse direktiivi art 7 punkti f ja kontrollida, kas kaebaja oli õigustatud salvestama arenguvestlust ilma andmesubjektide nõusolekuta. (p 18)
Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette kolm kumulatiivset tingimust hindamaks, kas isikuandmete töötlemine oli seaduslik: esiteks peab isikuandmete töötlemine toimuma vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, teiseks peab isikuandmete töötlemine olema vajalik õigustatud huvide elluviimiseks, ja kolmandaks võib seda teha tingimusel, et selliseid huve ei kaalu üles andmesubjekti põhiõigused ja vabadused (Euroopa Kohtu otsus Rīgas satiksme, C-13/16, p 28). Määratlemata õigusmõiste „õigustatud huvi“ sisustamisel saab lähtuda kõigepealt sellest, et vastutava töötleja huvi peaks olema seadusega kooskõlas selleks, et seda oleks võimalik ellu viia. Samuti saab sättest järeldada, et isikuandmete töötlemise vajadus peaks olema reaalne, mitte hüpoteetiline. (p 19)
Õigustatud huvi hindamisel pole oluline, kas isikuandmete töötlemine lõpptulemusena võimaldas töötleja õigustatud huvi realiseerida. Isikuandmete töötlemise ajal ei olegi võimalik seda kindlalt teada. Praegusel juhul on oluline, et isikuandmeid töödeldi õigustatud huvi elluviimiseks ning kaebaja on asja materjalidest nähtuvalt avaldanud salvestise vaid asutuse teenistujatele, kellel ka tegelikult oli töökiusamise hindamisel määrav roll. (p 22)
Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)
Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. (p 26)
Isikuandmed on IKS v.r § 4 lg 1 kohaselt mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmete all tuleb normis kasutatud väljendist tulenevalt mõista igasugust teavet, mis konkreetset isikut puudutab (vt selle kohta ka Euroopa Kohtu otsus Nowak, C-434/16, p-d 34 jj). Salvestiselt on isikud tuvastatavad hääle järgi ning salvestis sisaldab nii kaebaja kui tema vahetu juhi ja teiste vestlusel osalenud juhtivate ametnike seisukohti, arvamusi ja hinnanguid kaebaja teenistuse ja suhete kohta teiste ameti teenistujatega, samuti mõlema poole hinnanguid kollektiivis tekkinud konflikti põhjuste ja lahendusvariantide kohta. Seega võivad kvalifitseeruda isikuandmeteks ka arenguvestlusel osalenud ametnike hinnangud ja arvamused. (p 15)
Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 78 lg 1 alusel eeldab, et süütegu esialgselt hinnates peetakse tõenäoliseks karistuseks isiku teenistusest vabastamist. (p 29)
Teenistuskohustuste täitmist kontrollib asutus, kus isik ametnikuna töötas, ning tal on õigus tuvastada kõik rikkumist puudutavad asjaolud. (p 31)
Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)
Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. Praegusel juhul on kolleegium hinnanud vaid salvestise sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile üleandmise mõju andmesubjektidele. Juhul, kui kaebaja avaldab salvestise määramata isikute ringile, võib tulemus olla teistsugune, sest riive tugevus arenguvestlust pidanud ametnike isikuandmete kaitseõigusele sõltub ka sellest, kellele ja kuidas andmeid avaldatakse. (p 26)
|
| 1-19-8262/17
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.04.2020 |
|
Kuna kriminaalmenetluse seadustikus pole erikorda kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist, tuleb tutvumisloa taotlused lahendada üldises korras selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Eeskätt võib õiguslik alus kriminaal- või kohtutoimikuga tutvumiseks tuleneda isikuandmete kaitse seadusest, avaliku teabe seadusest või arhiiviseadusest. Kõigi nende seaduste alusel esitatud tutvumisloa taotlusi menetletakse haldusmenetluse korras. Menetledes osutatud seaduste alusel esitatud toimikuga tutvumise taotlust, tegutseb maakohus haldusorganina, täites materiaalselt haldusülesannet, mitte õigusemõistmise funktsiooni. (p-d 43 ja 44)
Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)
KrMS § 385 p 16 hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eeldusi (õige kohtualluvus, süüdistusakti nõuetelevastavus ja menetlust välistavate asjaolude puudumine). Kui kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. (RKKKm 1-17-1205/147, p-d 20-21) (p 32)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)
Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)
KrMS § 384 lg-st 1 tuleneb ka tingimus, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada. (p 33)
Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)
Maakohtu sisepädevuse jaotamise pädevus on tulenevalt KS § 12 lg-st 2 kohtu esimehel, välja arvatud kohtudirektori pädevusse kuuluvates küsimustes (KS § 125 lg 1). Seetõttu tuleb maakohtule esitatud taotlus kohtutoimikuga tutvumiseks lahendada üldjuhul kohtu esimehel või tema poolt selleks volitatud isikul, kelleks võib olla ka kõnealust kriminaalasja lahendanud kohtunik. Siiski võib toimiku tutvustamiseks olla nõutav kohtu esimehe enda otsustus. Teabenõude (AvTS § 6), milles taotletakse juurdepääsu lõppenud kriminaalmenetluse kohtutoimikule, peab lahendama kohtu esimees. (p 46)
Kaaludes, kas lubada kriminaalasja kohtutoimikuga tutvuda isikul, kes soovib töödelda selles kajastuvaid isikuandmeid ajakirjanduslikul eesmärgil, tuleb kohtu esimehel juhinduda mh IKS §-s 4 sätestatud põhimõtetest. (p 46)
Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)
|
| 3-19-1207/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.01.2021 |
|
Sotsiaalkindlustusameti poolt dokumendiregistris isikuandmeid sisaldavate dokumentide registreerimine ja neile juurdepääsu andmine kui isikuandmete töötlemine on IKÜM kohaldamisalas (IKS § 1 lg 1 p 1, HMS § 7 lg 4). (p 14)
Liikmesriigi seadusandja on pädev reguleerima kahju hüvitamist nii juhul, kui see on tekitatud riigisisese õiguse rikkumisega, kui ka juhul, mil kahju tekitamisel rikuti EL õigust. Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguse vastuolu korral tuleb riigisisene norm või selle vastav osa EL õigusega seotud kahjuasjades jätta kohaldamata (RKHKo 3-3-1-84-12, p 20). Seejuures tuleb silmas pidada, et liikmesriigi õigusnormid ei tohi olla ebasoodsamad, kui kohaldatakse sarnastes riigisiseses õiguses sätestatud olukordades (samaväärsuse põhimõte), ning need ei või muuta liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vrd nt EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 62-64, 98). See kehtib ka kahjuhüvitise rahas väljamõistmise ja suuruse üle otsustamisel. Isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist. Detailne karistava ja heidutava iseloomuga trahvide määramise normistik on toodud üldmääruse art-s 83. Olukorras, kus EL õigus ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist, tuleks see välja mõista vaid juhul, kui sellist hüvitist saab välja mõista analoogse riigisisese normi alusel algatatud vaidluses (EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 92-93; vrd ka nt C-407/14: Arjona Camacho). Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 146 tehtud viidet „täielikule ja tõhusale“ hüvitisele tuleb Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades sisustada kui kohustust hüvitada tegelikult tekkinud kahju (vrd nt EKo C-407/14: Arjona Camacho, p-d 33-34; C-481/14: Hansson, p-d 33-35; C-99/15: Liffers, p 25). Vaidlustatud akti tühistamine või õigusvastasuse tuvastamine võib sõltuvalt asjaoludest olla piisav tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (vt nt F-46/09, V vs. parlament, p 167; C-239/12 P: Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, p 72). (p-d 17, 18)
Asjaolu, et isiku seaduslik esindaja on andnud varem nõusoleku andmete avalikustamiseks ajakirjanduses, ei muuda rehabilitatsiooniplaanile juurdepääsupiirangu lisamata jätmist õiguspäraseks (vrd ka RKHKo 3-3-1-85-15, p 18; RKTKo 3-2-1-18-13, p 16). Need isikuandmete töötlemise toimingud on tehtud erinevatel õiguslikel alustel ja erinevatel eesmärkidel. Isiku nõusolek isikuandmete töötlemiseks hõlmab üksnes samal eesmärgil või samadel eesmärkidel tehtavaid isikuandmete töötlemise toiminguid (isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p a, põhjendus 32 neljas lause). Kui vastutav töötleja töötleb isikuandmeid avaliku võimu teostamiseks, tuleb rangelt järgida vastavas õiguslikus aluses sätestatud isikuandmete töötlemise eesmärki ja isikuandmete töötlemise põhimõtteid (art 5; art 6 lg 1 p e, lg 3; art 9 lg 2 p-d b, g, h). (p 21)
Eriliiki isikuandmetega rehabilitatsiooniplaani avalikustamine rikub eraelu puutumatust (PS § 26, puuetega inimeste õiguste kaitse konventsiooni art 22). Lisaks isiku üldisele isikuandmetele (nimi, vanus, kontaktandmed, hariduskäik) tungib rehabilitatsiooni plaanis sisalduvate andmete (arsti, logopeedi ja füsioterapeudi kirjeldused ja hinnangud isiku vaimse ja füüsilise tervise ja arengu kohta jms) avalikustamine eraelu puutumatuse tuumiksfääri. (p 22)
Andmesubjekti puue ja sellest tulenev haavatavus ei tähenda seda, et isikut koheldakse just nende asjaolude tõttu eriliigiliste isikuandmete õigusvastasel avalikustamisel alavääristavalt või muul viisil inimväärikust alandavalt (vt ka PIK art 22 viimane lause). (p 23)
Rehabilitatsiooniplaanis sisalduvate eriliigiliste isikuandmete õigusvastase avalikustamise ja seeläbi eraelu puutumatuse rikkumise tagajärjel tekib isikul mittevaraline kahju, mis hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hingelise valu ja kannatuste tundmine eeldab üldjuhul isiku arusaamisvõimet. Isegi kui isikul on vaimupuue ning see, kas ja kuivõrd ta mõistis toimunut ja seeläbi tegelikult hingelist valu ja kannatusi tundis, ei ole tuvastatud, tuleb lugeda kahju tekkinuks. Isiku terviseseisundit, käitumist ja iseloomu kirjeldavate isikuandmete avalikustamine ja seeläbi eraelu puutumatuse tuumiksfääri rikkumine võib mõjutada isiku turvatunnet suhtluses avaliku võimuga ja põhjustada kartust saada avalikkuse silmis häbimärgistatud. Isiku vaimupuue ei või tuua kaasa tema isikuandmete nõrgemat kaitset võrreldes täisteovõimega isikutega. See seisukoht ei ole vastuolus ka VÕS § 128 lg 5 sõnastusega („eelkõige“). (p-d 24, 24.1)
Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õigusrikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest. Kui tegelikult isikule tekkinud kahju ei ületa lävendit, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist rahas, ei ole süü täpsel vormil tähtsust. (p-d 26, 27)
Rehabilitatsiooniplaan sisaldab palju eriliiki isikuandmeid, s.o andmeid, mis on oma olemuselt põhiõiguste ja -vabaduste seisukohast eriti tundlikud (vt üldmääruse põhjendus 51). Seetõttu on usaldusväärsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtte (üldmääruse art 5 lg 1 p f) tagamiseks võetavad meetmed ja nende range järgimine eriti oluline (vt üldmääruse art 24 lg 1, art 32, põhjendused 74, 75, 83). Andmete töötlemise isikulised, tehnilised ja organisatoorsed meetmed peavad maandama ohte ning tagama turvalise andmetöötluse, vältimaks ebaseaduslikku isikuandmete avalikustamist ja seeläbi isiku õiguste rikkumist (nt üldmääruse art 32 lg 1 p b „kestev konfidentsiaalsus“, p d „korrapärase testimise ja hindamise kord“). Kuigi raske tagajärje tekkimise ohtu leevendab asjaolu, et dokumendiregistris olevad dokumendid ei ole üldiseid interneti otsingumootoreid kasutades leitavad, ei tee see ohtu olematuks. Välistatud ei ole juhuslik tutvumine. Avaliku teabe taaskasutuse nõude tagamiseks on dokumendiregister ulatuses, milles ei ole kehtestatud juurdepääsupiiranguid, masinloetav ja allalaaditav (vt AvTS § 29 lg 4, § 28 lg 1 p 31 ja § 31 lg 4 koostoime). (p-d 27.1, 27.2)
|
| 1-17-2359/122
|
Riigikohtu üldkogu |
03.03.2021 |
|
Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)
Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)
Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Sarnane kaalutlusruum tõendi õiguspärasuse küsimuses on TsMS § 238 lg 3 p 1 järgi ka tsiviilasja lahendaval kohtul (vrd RKTKo nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 49)
Olukorras, kus süüdistatava e-kirju ei saadud ega võetud ära mõnelt talle kuulunud füüsiliselt andmekandjalt, vaid need olid tema ametialaseks kasutamiseks antud e-posti kontol, pole kuigivõrd asjasse puutuv see, kuidas toimus tööarvuti äravõtmine. Töö- või käsundiandja mõnel juhul uurida tööülesannete täitmisega seotud e-kirju ka töötaja või käsundisaaja nõusolekuta, viimane peab aga omakorda sellise võimalusega arvestama. Sellist kontrolliõigust tuleb jaatada näiteks siis, kui töö- või käsundiandjal tekib õigustatud kahtlus, et töötaja või käsundisaaja on toime pannud kuriteo või tõsise ametikohustuste rikkumise. Seejuures peab austama isiku eraelu puutumatust ning välistama selgelt eraeluliste kirjadega tutvumise, kui need on ühemõtteliselt eristatavad. Erandlikult võib viimati nimetatud kirjadega tutvumine tulla kõne alla põhjendatud kahtluse korral, et just nende kirjade sisust ilmneks töö- või ametikohustuste rikkumine. Kokkuvõtlikult sõltub töö- või käsundiandja kontrolliõigus sellest, kui kaaluka huvi kaitseks ta andmetega tutvub ning kas ja kui oluliselt ta sellega isiku põhiõigusi riivab. (p 50)
Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)
Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)
Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Sarnane kaalutlusruum tõendi õiguspärasuse küsimuses on TsMS § 238 lg 3 p 1 järgi ka tsiviilasja lahendaval kohtul (vrd RKTKo nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 49)
Olukorras, kus süüdistatava e-kirju ei saadud ega võetud ära mõnelt talle kuulunud füüsiliselt andmekandjalt, vaid need olid tema ametialaseks kasutamiseks antud e-posti kontol, pole kuigivõrd asjasse puutuv see, kuidas toimus tööarvuti äravõtmine. Töö- või käsundiandja mõnel juhul uurida tööülesannete täitmisega seotud e-kirju ka töötaja või käsundisaaja nõusolekuta, viimane peab aga omakorda sellise võimalusega arvestama. Sellist kontrolliõigust tuleb jaatada näiteks siis, kui töö- või käsundiandjal tekib õigustatud kahtlus, et töötaja või käsundisaaja on toime pannud kuriteo või tõsise ametikohustuste rikkumise. Seejuures peab austama isiku eraelu puutumatust ning välistama selgelt eraeluliste kirjadega tutvumise, kui need on ühemõtteliselt eristatavad. Erandlikult võib viimati nimetatud kirjadega tutvumine tulla kõne alla põhjendatud kahtluse korral, et just nende kirjade sisust ilmneks töö- või ametikohustuste rikkumine. Kokkuvõtlikult sõltub töö- või käsundiandja kontrolliõigus sellest, kui kaaluka huvi kaitseks ta andmetega tutvub ning kas ja kui oluliselt ta sellega isiku põhiõigusi riivab. (p 50)
Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)
Kriminaalmenetluse asjaoludeks KrMS § 63 lg 2 mõttes on nt menetlustähtaegade järgimine, menetleja pädevus, menetlustoimingu lubatavus vmt asjaolud (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 11). Tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes on tegemist juhul, kui nendele toetudes tuvastatakse kuriteokoosseisule vastavad tõendamiseseme asjaolud. Kohtupraktikas on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud lubatava tõendina aktsepteeritud kannatanu tehtud ja menetlejale üle antud eraelulise vestluse salvestust (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p 9). Niisiis pole KrMS § 63 lg-te 1 ja 2 eristamisel oluline see, missugune isik vaidlusaluse tõendi kogub, vaid määrav on, missuguste asjaolude tuvastamiseks seda kasutada soovitakse. (p 55)
Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)
Kriminaalmenetluse asjaoludeks KrMS § 63 lg 2 mõttes on nt menetlustähtaegade järgimine, menetleja pädevus, menetlustoimingu lubatavus vmt asjaolud (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 11). Tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes on tegemist juhul, kui nendele toetudes tuvastatakse kuriteokoosseisule vastavad tõendamiseseme asjaolud. Kohtupraktikas on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud lubatava tõendina aktsepteeritud kannatanu tehtud ja menetlejale üle antud eraelulise vestluse salvestust (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p 9). Niisiis pole KrMS § 63 lg-te 1 ja 2 eristamisel oluline see, missugune isik vaidlusaluse tõendi kogub, vaid määrav on, missuguste asjaolude tuvastamiseks seda kasutada soovitakse. (p 55)
Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisena pole käsitatav olukord, kus kassaator pelgalt ei nõustu tõendite hindamisest tehtud järeldustega (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-28-14, p 11). (p 57)
NB! Seisukoha muutus!
Riigikohtu praktika kohaselt on juhatuse liikme suhe äriühinguga käsundilaadne õigussuhe, millele kohaldatakse lisaks äriseadustikule ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619–634) (vt nt RKTKo nr 2-15-18186/83, p 14; RKTKo nr 2-16-11889/42, p 14 ja RKTKo nr 3-2-1-103-08, p 20). Seega saab juhatuse liikme ja äriühingu vahelisest õigussuhtest tulenevale nõudele iseenesest kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Kuigi Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-191-12 asunud seisukohale, et TsÜS § 146 lg 4 ei kohaldu aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele, leiab üldkogu erinevalt tsiviilkolleegiumist, et kümneaastane aegumistähtaeg võib olla kohaldatav nii aktsiaseltsi kui ka osaühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumisele, kuid seda eelkõige järgmistel juhtudel. (p 64)
TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud tahtlik rikkumine peab olema selline, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks tegevuseks. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo nr 3-2-1-79-09, p 11). Juhatuse liikme ja äriühingu vahelises suhtes on niisugune tahtlik heade kommete vastane tegu eeskätt tahtlik lojaalsuskohustuse rikkumine ja sellega kahju tekitamine, kui juhatuse liige ei ole oma huvide konflikti avaldanud tema tegevust kontrollivatele isikutele. Äriühing ei saa kümneaastasele aegumistähtajale tugineda siis, kui juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele oli huvide konflikt teada. (p 65)
Kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine on põhjendatud just olukorras, kus juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud sellise tegevusega, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatuga analoogilises mõttes. Muudel juhtudel on viieaastase aegumistähtaja kohaldamine põhjendatav oma kohustusi rikkunud juhatuse liikme usalduse kaitse ja õiguskindlusega. Oma õigusi kuritarvitanud juhatuse liige sellist kaitset ei vääri ja lühema aegumistähtaja kohaldamist ei saa põhjendada ka tsiviilkäibes valitseva usalduspõhimõttega. (p 66)
Enamikul juhtudest, mil äriühingu juhatuse liige rikub oma kohustusi tahtlikult, põhjustades sellega äriühingule kahju, vastab tema käitumine tõenäoliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Eeskätt tulevad kõne alla varavastased kuriteod, nagu omastamine (KarS § 201) või usalduse kuritarvitamine (KarS § 2172), aga ka näiteks KarS 21. peatüki 2. ja 3. jaos ette nähtud süüteod. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, kas tegemist on tahtliku heade kommete vastase kahju tekitamisega käesoleva otsuse eelnevas osas osutatud tähenduses (vt p 65). (p 67)
|
| 3-20-332/39
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.03.2022 |
|
Kaebaja soovis oma pöördumistega RAB-ilt teada saada, kas RAB on tema kohta Eesti või välisriigi krediidiasutustele või välisriigi ametiasutustele edastanud teavet või esitanud ettekirjutusi või järelepärimisi, milles on viidatud rahapesu kahtlusele. Seega taotles ta enda kohta käivate isikuandmete väljastamist. Asja toimikust ei nähtu, et vaidlus puudutaks süüteomenetluses kogutud teavet (kohalduks IKS § 24, millega on üle võetud direktiivi 2016/680 artiklid 14 ja 15). Euroopa Kohus on pidanud seda oluliseks kriteeriumiks IKÜM-i kohaldamisala jaatamisel (otsus nr C-175/20, p-d 45-46). Järelikult tuleb praegusel juhul lähtuda IKÜM-is sätestatud andmesubjekti õigustest ja nende piiramise alustest. (p-d 8 ja 9)
Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist puudutava direktiivi 2015/849 artikli 41 järgi kohaldatakse direktiivi raames toimuvale isikuandmete töötlemisele IKÜM-i ja määrust 2018/1725 (reguleerib isikuandmete töötlemist liidu institutsioonides). Artikli 43 järgi tuleb selle direktiivi alusel toimuvat isikuandmete töötlemist rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil käsitada avaliku huvi küsimusena IKÜM-i mõistes. Kui vaidlus ei puuduta süüteomenetluses kogutud teavet, on Euroopa Kohus seda pidanud oluliseks kriteeriumiks IKÜM-i kohaldamisala jaatamisel (EKo nr C-175/20, p-d 45–46). (p 9)
Seadusandja on RahaPTS § 60 lõike 1 teist lauset kehtestades pidanud silmas juurdepääsupiirangut, mis võimaldab piirata ka andmesubjekti õigusi. Sätte kohaldamine andmesubjekti õiguste piiramiseks peab olema vajalik ja proportsionaalne, arvestades IKÜM artiklist 15 andmesubjektile võrreldes teiste isikutega tulenevaid õigusi. RahaPTS § 60 lõike 1 teine lause ei piira andmesubjekti õigusi vahetult seaduse alusel, vaid annab selleks RAB-i juhile kaalutlusõiguse. (p-d 11 ja 12)
Andmesubjekti õiguste piiramine peab olema kooskõlas IKÜM artikliga 23, mis seab nõuded seadusandlikule meetmele, millega andmesubjekti õigusi piiratakse (vt IKÜM artikli 23 alusel seadusandliku meetme sätestamise kohta EKo asjas C-175/20, p-d 56–57). (p 14)
|
| 1-20-5071/72
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.04.2022 |
|
Ekspert on kohtumenetluses käsitatav n-ö kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Eksperdi pädevusse ei kuulu aga ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates (RKKKo nr 1-15-10967/38, p-d 13, 14 ja 18). Sama põhimõte kehtib mutatis mutandis ka asjatundja kohta. (p 16)
Isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat seost inimese mõttemaailma fantaasiarikkuse ning tema kui tõendiallika usaldusväärsuse vahel. Samuti ei ole kriminaalmenetluses võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isiku ütluste tõeväärsuse kohta tema joonistatud piltide sisu vms interpreteerides, kuna sellisel tõlgendusmeetodil puudub tõestatud teaduslik lähtepunkt. (p 17)
VÕS § 768 lg-s 1 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja konfidentsiaalsuskohustus kaitseb usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. See kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt EIKo Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51; EIKo Mockutè vs. Leedu, p 93). Patsiendisaladusena on kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus isiku kohta teatavaks saanud informatsioon, st et vaikimiskohustus ei kata mitte üksnes terviseandmeid, vaid ka näiteks perekondlikke, tööalaseid või majanduslikke asjaolusid, mille suhtes on patsiendil selge huvi. Patsiendisaladus on ka teave, mis sisaldab patsiendi jagatud infot tema poolt toimepandud kuriteo kohta. (p-d 20 ja 21)
KrMS § 72 tuleb patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda. KrMS § 72 lg 1 p 3 keelab ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise. Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-1571 näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. (p 22)
Ebaseaduslik on igasugune patsiendisaladuse avaldamine, mille jaoks ei ole kas patsiendi nõusolekut või seadusest tulenevat selget alust, mis omakorda võib olla kahetine – kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav. (p 23)
Nõusolek oma terviseandmete avaldamiseks kuulub patsiendi autonoomia hulka. Konfidentsiaalsuskohustust tühistava nõusoleku puhul peab olema selgelt määratletud ning patsiendile selgitatud, millistele adressaatidele ning millises ulatuses tema andmeid avaldada soovitakse. Patsiendi nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ning üheselt mõistetav. Nõusoleku teadlikkus tähendab, et enne terviseandmete avaldamist peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile arusaadaval ja lihtsal kujul selgitama andmete avaldamise ulatust, eesmärke ning tagajärgi, tagades nii, et nõusolek on antud kõiki asjaolusid arvestades (vrd EKo nr C-61/19, p 40). (p 24)
Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses. (p 25)
Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks normiks on nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. Seaduse selline sõnastus on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik kahjustamine tulevikus. See säte ei luba avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta, samuti ei hõlma see juhte, kui oht peaks lähtuma kellestki teisest kui patsiendist. Samuti tuleb kirjeldatud olukorras arstil iga kord kaaluda, kas oht õigushüvede kahjustamiseks on sedavõrd tõsine, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist. Mõistlikkuse kriteeriumit silmas pidades saab tervishoiuteenuse osutaja avaldada talle teatavaks saanut üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik tõsise kahju ärahoidmiseks. (p 26)
Seadusliku loa patsiendisaladuse hoidmise kohustusest irdumiseks annab hädaseisundi regulatsioon. Kuid see allub rangele proportsionaalsuskontrollile. Alus rakendub sarnaselt VÕS § 768 lg-ga 2 vaid n-ö ettevaatavalt – luba patsiendisaladuse avaldamiseks lõpeb hetkel, mil teo toimepanemist või selle tagajärje saabumist ei ole võimalik enam väärata. Teisisõnu, juba toimepandud süüteo kohta andmete avaldamine, mis on kaetud patsiendisaladuse klausliga, ei ole lubatud. Erandi moodustavad sellest LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1, mis kohustavad teavitama väärkoheldud lapsest, ja SPTS § 5 lg 3. (p 27)
Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks annab PsAS § 5 lg 1, mis lubab uurimisasutusele viimase nõudmisel esitada üksnes info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga alust VÕS § s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest. (p 28)
KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks. Kuigi KrMS § 98 lg 1 p 1 järgi on eksperdil ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist, ei ole kehtivas õiguses seaduslikku alust sellise patsiendiandmeid puudutava lisainfo väljastamiseks. Kui olemasoleva teabe ebapiisavuse korral ei saa muul viisil (nt ambulatoorne jälgimine) isiku seisundit hinnata, võimaldab KrMS § 102 paigutada kahtlustatava või süüdistatava kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks raviasutusse (vt RKKKm 1-20-1367/31, p-d 13–19). Kriminaalmenetluse seadustik ega ükski muu seadus ei loo iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5). Osutatut silmas pidades ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul vastutada ka KarS § 307 alusel esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. Viidatud karistusõigusnorm on sekundaarnorm, millest ei saa tuleneda õigustust patsiendisaladusest irdumiseks suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud erialustel. (p-d 29 ja 30)
Eraõiguslik teraapiateenust osutav isik, kes ei ole tervishoiuteenuse osutamisel osalev isik VÕS § 768 tähenduses, peab kliendi isikuandmete töötlemisel, sh nende avaldamisel, juhinduma IKÜM II peatükis sätestatud põhimõtetest. (p 31)
KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle järelduslik osa (eksperdiarvamus). Ekspertiisiaktis kajastatu on muu hulgas ka üheks allikaks, millele toetuvalt saab kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37). (p 33)
Süüdistatava ennast süüstavate seletuste, mille ta on andnud, teadmata enda õigusi kriminaalmenetluses, tõendikogumisse võtmine on vastuolus enese mittesüüstamise privileegi ja ausa kohtumenetluse põhimõttega. (p 36)
Menetluskulude hüvitamise taotlus, mis on esitatud pärast Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastamise tähtaega, ei ole tähtaegne ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 39)
Vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 35. (p 13)
Kriminaalmenetlusse saab asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest ei saa asjatundja anda iseseisvat tõenduslikku teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada. Eksperdiks või asjatundjaks saab kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks ei piisa sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. (p-d 13 ja 14)
Tervisekahjustus kui normatiivne koosseisutunnus tuvastatakse üldjuhul kohtuarstliku ekspertiisiga (vt ka RKKKo nr 1-18-7833/63). (p 15)
|
Facebook
Twitter