https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-19-17 PDF Riigikohus 27.06.2017

PS-st ei tulene samasooliste isikute õigust sõlmida abielu Eestis. PKS välistab küll samasoolistel isikutel Eestis abielu sõlmimise, kuid see keeld ei välista mujal maailmas sõlmitud abielude tunnustamist. Eesti õigus ei saa reguleerida abielu sõlmimist kõikjal maailmas. PKS § 1 lg 1 ei kohaldu abielu sõlmimisele välismaal, kui kummagi abielluja elukoht pole Eestis. REÕS § 55 lg 2 nõuab, et üldjuhul tuleb abikaasade elukohariigi seadusele vastav välismaa abielu lugeda kehtivaks ka Eestis. Kehtetuks võib niisuguse abielu lugeda vaid siis, kui abielu on ilmselges vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (REÕS § 7). REÕS § 7 kasutab määratlemata õigusmõisteid, delegeerides sellega hindamisõiguse seaduse rakendajale, sh kohtule. Õiguslikult on vaieldav, kas samasooliste välismaise abielu kehtivaks lugemine rikuks Eesti õiguse olulisi põhimõtteid. (p-d 16 ja 28)

Perekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole PS tekstis seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Ka ei ole samasooliste isikute kooselu Eestis seadusega keelatud ega karistatav. PS §-st 26 ega § 27 lg-st 1 ei tulene samasooliste isikute õigust sõlmida abielu Eestis ning riik võib sekkuda välismaalase perekonnaellu, välistades tema õiguse elada perekonnaliikmega koos Eestis. Riigil on õigus keelata välismaalasel elada Eestis perekonnaliikme juures, seda aga ainult siis, kui keelamiseks on mõjuv põhjus. Samast soost elukaaslastel on aga õigus riigi kaitsele (PS § 13) ning mistahes õiguste piirang ei tohi minna vastuollu diskrimineerimise keeluga (PS § 12 lg 1) ja peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik (PS § 11). Keeld elada poolelioleva kohtumenetluse ajal Eestis sekkub intensiivselt perekonnaellu. Samas ei riku isiku ajutine elamine Eestis kellegi õigusi ega avalikku huvi. (p-d 16 ja 26)

Nii eri- kui samasooliste paaride perekonnaelu kuulub ka Euroopa inimõiguste konventsiooni kaitsealasse. Asjades Pajić vs. Horvaatia ning Taddeucci ja McCall vs. Itaalia tuvastas EIK, et samast soost paarile elamisloa andmisest keeldumine on teatud juhtudel diskrimineeriv sekkumine perekonnaellu (EIÕK artikli 8 ja 14 koosmõjus rikkumine). (p-d 16 ja 17)

Samasooliste isikute abielu või partnerluse fakt võib Eestis Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ art 2 lg 2 alapunktide a ja b ja art 3 lg 2 alapunkti b järgi, samuti Riigikogus vastu võetud Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 22 alusel anda EL kodaniku perekonnaliikmele tähtajalise elamisõiguse. Kui lähteriigis tunnustatakse samasooliste isikute kooselu samaväärsena abieluga, siis on põhjendatud elamisloa andmine ka vastuvõtvas riigis. (p 18)


VMS § 43 lg 1 p 5, mille järgi on üheks välismaalase Eestis ajutise viibimise aluseks vahetult kohtulahendist tulenev õigus või kohustus viibida Eestis, üksnes viitab võimalusele, et välismaalane võib riigis viibida ka vahetult kohtulahendi alusel (nt tõkend elukohast lahkumiseks), kuid ei anna ise kohtule volitust anda välismaalasele riigis viibimise õigust. Alus VMS § 43 lg 1 p-s 5 viidatud kohtulahendi tegemiseks peab seega tulenema mõnest muust seadusest. Esialgse õiguskaitse määrus, millega kohustatakse andma tähtajalist elamisluba, ei ole Eestis elamise ja töötamise vahetuks õiguslikuks aluseks. Vahetuks õiguslikuks aluseks on esialgse õiguskaitse määruse alusel antav haldusakt, s.o elamisluba. (p 23.1)

Väljasaatmise keelamine ei anna üldjuhul välismaalasele õigust riigis elada ja töötada, samuti mitte õigust naasta riiki pärast ajutist eemalviibimist. (p 23.2)


Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Kaebus ei tohi seejuures olla ilmselgelt perspektiivitu. Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad aga esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal olla veel ebaselged. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi isikule, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele. (p 15)

Esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada abstraktselt, näitamata ära esialgse õiguskaitse vahendit, st õigust või kohustust, mis esialgse õiguskaitse määrusest tuleneb. Kohus ei saa esialgse õiguskaitse korras anda elamisluba ega ühtegi muud haldusakti. Kohus saab HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel vaid kohustada haldusorganit andma esialgse õiguskaitse korras haldusakti. Ka tähtajaline elamisluba on haldusakt, mille andmiseks esialgse õiguskaitse korras saab kohus teha ettekirjutuse HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel. (p-d 20 ja 22)


Kohus võib esialgse õiguskaitse korras muuhulgas kohustada haldusasutust andma ajutiselt välja vaidlusaluseid lube. HKMS § 249 lg 4 järgi piirdub esialgse õiguskaitse kestus kohtumenetluse ajaga. (p-d 29 ja 30)

VMS § 43 lg 1 p 5, mille järgi on üheks välismaalase Eestis ajutise viibimise aluseks vahetult kohtulahendist tulenev õigus või kohustus viibida Eestis, üksnes viitab võimalusele, et välismaalane võib riigis viibida ka vahetult kohtulahendi alusel (nt tõkend elukohast lahkumiseks), kuid ei anna ise kohtule volitust anda välismaalasele riigis viibimise õigust. Alus VMS § 43 lg 1 p-s 5 viidatud kohtulahendi tegemiseks peab seega tulenema mõnest muust seadusest. Esialgse õiguskaitse määrus, millega kohustatakse andma tähtajalist elamisluba, ei ole Eestis elamise ja töötamise vahetuks õiguslikuks aluseks. Vahetuks õiguslikuks aluseks on esialgse õiguskaitse määruse alusel antav haldusakt, s.o elamisluba. (p 23.1)

Väljasaatmise keelamine ei anna üldjuhul välismaalasele õigust riigis elada ja töötada, samuti mitte õigust naasta riiki pärast ajutist eemalviibimist. (p 23.2)

5-23-35/15 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.11.2023

Kuigi konkreetse normikontrolli algatanud kohtus tuli kohaldada üksnes vaidlusaluse normi ühte osa (kinnisest vanglast avavanglasse paigutamine), oli ka normi teine osa (kinnisest vanglast kinnise vangla avavangla osakonda paigutamine) samadel põhjustel põhiseadusega vastuolus ning selle kehtima jäämine tekitaks õigusselgusetust ning uusi võimalikke kohtuvaidlusi. (p 42)


Normi erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega paremini kooskõlas olevat tõlgendust (viimati RKPJKo nr 5-23-16/15, p 44). Sellest põhimõttest tuleb aga juhinduda üksnes siis, kui normil on mitu tõlgendusvõimalust (nt selles kasutatud sõnade mitmeti mõistetavuse tõttu). Eesmärk saavutada põhiseaduspärane olukord ei õigusta haldusorganit või kohut eirama kohaldatava normi selget sõnastust. Nõue austada kehtiva õigusnormi sõnastust tuleneb lõppkokkuvõttes demokraatia põhimõttest. Kui normi tekst ei võimalda põhiseaduspärast tõlgendust, on normi andjal võimalik seda muuta või normi kohaldamise üle tekkinud vaidlust lahendaval kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Samuti tuleb silmas pidada, et normi põhiseaduspärane tõlgendamine ei tooks kaasa õigusselgusetust. (p 34)


PS § 3 lõike 1 esimeses lauses väljendatud seaduslikkuse põhimõte nõuab, et alamalseisev õigusakt peab olema kooskõlas kõrgema õigusega. Seaduslikkuse põhimõte avaldub ka PS § 94 lõikes 2, mille kohaselt minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Haldusmenetluse seadus täpsustab, et haldusmenetluses võib isiku õigusi piirata ainult seaduse alusel ning määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas selle piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 27)


Termini „kord“ tõlgendamisel on Riigikohtu praktikas järjekindlalt leitud, et see saab tähendada üksnes menetluslike ja tehniliste küsimuste reguleerimist. Menetlus võib siiski hõlmata ka norme selle kohta, kuidas seaduses sätestatud sisulised tingimused välja selgitatakse. (p 41)

Määruses elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)


Kinnipeetava õigus kanda karistust avavanglas ei tulene vahetult põhiseadusest. Vangistus on kuriteo toimepanemise eest kohtu mõistetav karistus, mis piirab põhiõigust vabadusele. Vangistuse kui vabaduse piirangu alused ja kord peavad olema sätestatud seaduses ning kinnipeetaval on õigus sellele, et tema vangistuse täideviimisel lähtutaks seadusest. Kuivõrd seadusandja on näinud ette võimaluse, et vangistus viiakse täide avavanglas, ning sätestanud selleks vajalikud normid, on kinnipeetaval õigus sellele, et seadust järgitakse ka avavanglasse paigutamisel. (p 28)


VMS § 43 lõike 1 punkti 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. VMS § 43 lõike 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lõike 1 punktis 5 sätestatud seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Samuti annab välismaalaste seadus kinnipidamisasutuses viibivale kinnipeetavale, vahistatule või arestialusele õiguse Eestis töötada kinnipidamisasutuses viibimise ajal (VMS § 105 lõige 1). VangS § 181 kohaselt on vanglas kinnipidamise õiend kinnipeetava isikut tõendav dokument (lõige 1) ning sellega saab kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust (lõige 3). (p 30)


Nii kinnine kui avavangla on kinnipidamisasutus VMS § 43 lõike 3 tähenduses. Seega ei pea avavanglas viibimiseks olema välismaalasest kinnipeetaval elamisluba, vaid tema õigus Eestis ajutiselt viibida tuleneb seadusest. Ühtlasi ei ole PPA-l kohustust anda kinnipeetavale elamisluba ainuüksi seetõttu, et kinnipeetav viibib avavanglas või soovib taotleda sinna ümberpaigutamist kinnisest vanglast. Kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata (VMS § 219 lõike 1 punkt 6). (p 31)

VangS § 20 lõike 3 sõnastusest tuleb järeldada, et seadusandja ei ole volitanud ministrit kehtestama avavanglasse paigutamise sisulisi tingimusi, vaid üksnes menetlust. Seejuures saab minister mh sätestada menetlusnorme seaduses sätestatud avavanglasse paigutamise eelduse – uute kuritegude toimepanemise ohu – väljaselgitamiseks. (p 41)

Täitmisplaani § 17 lõike 2 punktis 5 elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json