Välismaalaste seadus ei sätesta elamisloa andmise alust puhkudel kui elamisloa pikendamist takistab erandlik ning ootamatu sündmus. Ettenägematu sündmuse tagajärjel isiku lahtikiskumine keskkonnast, millega tal on tihedad sidemed, kujutaks endast aga intensiivset sekkumist eraelu puutumatusse. Euroopa Liidu Nõukogu 22. septembri 2003. a direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (edaspidi Direktiiv) sätted kinnitavad, et ennast elukohariigiga pikaajaliste plaanidega sidunud ning ootamatult erandlikel asjaoludel elamisloa saamise aluse kaotanud isikule elamisloa mitteandmine võib osutuda ebaproportsionaalseks põhiõigusesse sekkumiseks. Direktiiv sätestab võimaluse anda eraldi elamisluba kolmanda riigi kodaniku abikaasale, kes on kaotanud elamisloa saamise aluse lesestumise või lahuselu tõttu. Samuti tuleb Direktiivi kohaselt elamisloa andmine tagada perekonda tabanud eriti raskete asjaolude korral. Kuigi direktiivi art 3 p 3 kohaselt ei kohaldata direktiivi Euroopa Liidu kodanike perekonnaliikmete suhtes, puudub mõistlik põhjus, miks Eesti kodanike pereliikmed peaksid nimetatud ootamatute või eriti raskete asjaolude esinemisel olema elamisloa saamisel halvemas olukorras, kui Eestis elamisloa alusel elavate teiste riikide kodanike pereliikmed. Seetõttu tuleks taolisse olukorda sattunud isikul esitada taotlus elamisloa saamiseks. Juhul, kui taotlus jäetakse rahuldamata pöörduda halduskohtusse, kes saab otsustada keeldumise õiguspärasuse ning Välismaalaste seaduses asjakohase regulatsiooni puudumise Põhiseadusele vastavuse üle.
Facebook
Twitter