3-3-1-2-01
|
Riigikohus |
06.03.2001 |
|
Vastavalt HKMS § 6 lg. 2 p-le 2 võib kaebusega nõuda sooritamata toimingu sooritamist. Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust. Kui haldusakt on kehtiv ja näeb ette õiguse nõuda toimingut, on pädev haldusorgan kohustatud toimingu sooritama, st haldusakti täitma, sõltumata haldusakti õiguspärasusest, põhjendatusest või otstarbekusest.
Omandireformi käigus vaidlusaluse ehitise üleandmise kohustust võib mõjutada ehitise aluse maa õiguslik saatus. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-le 1 muutub maa kinnistusraamatusse kandmise või riigi maakatastris registreerimisega sellel asuv ehitis maatüki oluliseks osaks.
|
| 3-3-1-61-00
|
Riigikohus |
06.03.2001 |
|
Haldusakt, sealhulgas maksuhalduri ettekirjutus, mis kitsendab isiku õigusi või paneb talle kohustusi, peab tuginema õiguslikule alusele ja olema motiveeritud. Haldusakti õigusliku aluse kohtulik kontroll hõlmab viite arusaadavust, piisavust, asjakohasust kui ka õigsust.
|
| 3-3-1-3-01
|
Riigikohus |
13.03.2001 |
|
Maatüki maksustamishinna määramise otsustus on eelhaldusaktiks teisele haldusaktile - maksuteatele. Kui maksustamishinda ei ole määratud, siis ei saa ka maamaksu määrata, sest puudub kohustuslik eelhaldusakt. Maksumaksja saab halduskohtus vaidlustada seda haldusakti, s.h. eelhaldusakti, mis rikub tema õigusi. Kui maksustamishinda ei ole määratud, siis saab maksumaksja õigusi rikkuda ainult maksuteade, mitte aga maa maksustamishinna määramata jätmine kui valla- või linnavalitsuse tegevusetus.
Maamaks on sissenõutav maks. Maamaksu arvutamise kohustus on maksuhalduril. Maamaksukohustust ei saa täita ilma maksuhalduri haldusaktita - maksuteateta. Maamaksu ei ole võimalik tasuda, kui maksuteadet ei ole saadetud, samuti ei ole võimalik maksu sundkorras sisse nõuda.
Maatüki maksustamishinna määramine seisneb pädeva organi poolt vastava kirjaliku otsustuse tegemises, mis peab olema motiveeritud ja kontrollitav ning asjaosalistele teatavaks tehtud. Seejuures ei too menetlus- ja vorminõuete rikkumine iseenesest alati kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist. Kuid haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile.
Maksuteade on haldusakt, sest tegemist on maksuhalduri otsustusega, mis on suunatud maamaksukohustuse tekitamisele - maksuteates arvutatakse välja maksumaksja poolt tasumisele kuuluv maksusumma.
Maamaksu aluseks on maatüki maksustamishind, mille määrab kohalik omavalitsus. Maatüki maksustamishinna määramine tähendab eelotsustuse tegemist maamaksukohustuse suuruse kohta. Maamaksukohustus ei teki vahetult seaduse alusel. Kui maatükile ei ole maksustamishinda määratud, siis ei saa maamaksukohustust tekkida. Nii maatüki maksustamishinna määramine kui ka maksumäära kehtestamine on maamaksukohustuse tekkimise kohustuslikuks eelduseks. Maatüki maksustamishinna määramise otsustus on eelhaldusaktiks teisele haldusaktile - maksuteatele. Kui maksustamishinda ei ole määratud, siis ei saa ka maamaksu määrata, sest puudub kohustuslik eelhaldusakt. Maksumaksja saab halduskohtus vaidlustada seda haldusakti, s.h. eelhaldusakti, mis rikub tema õigusi. Kui maksustamis-hinda ei ole määratud, siis saab maksumaksja õigusi rikkuda ainult maksu-teade, mitte aga maa maksustamishinna määramata jätmine kui valla- või linnavalitsuse tegevusetus. Maatüki maksustamishinna määramine seisneb pädeva organi poolt vastava kirjaliku otsustuse tegemises, mis peab olema motiveeritud ja kontrollitav ning asjaosalistele teatavaks tehtud. Seejuures ei too menetlus- ja vorminõuete rikkumine iseenesest alati kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist. Kuid haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile.
|
| 3-3-1-24-01
|
Riigikohus |
10.05.2001 |
|
Toiminguks on HKMS § 4 lg. 2 järgi avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva isiku tegevus, tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikes suhetes. Olenevalt asjaoludest võib koolituskulude kandmise üle käiv vaidlus seonduda kohustatud omavalitsusüksuse organi tegevusetuse või viivitusega, aga ka tema organi haldusaktiga (näiteks, kui otsustatakse keelduda koolituskulude kandmisest).
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-st 44 lg. 5 selgub seadusandja selge tahe, et kohalik omavalitsusüksus peab kandma oma nende elanike koolituskulud, kes õpivad teise kohaliku omavalitsusüksuse munitsipaalkoolis. See on avalik-õiguslik regulatsioon. Kohaliku omavalitsuse üksuste vahel tekib selle sätte alusel avalik-õiguslik suhe. HKMS § 3 lg. 1 p. 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Sellisest õigussuhtest tekkivaid vaidlusi saaks TsKMS § 1 lg. 3 järgi lahendada üldkohus niisuguse seaduse olemasolul, mis sätestab, et selline vaidlus tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras.
|
| 3-3-1-32-01
|
Riigikohus |
11.06.2001 |
|
Isiku ootus, et tema taotlus vara tagastamiseks vaadatakse läbi seaduse (ORAS § 12 lg 3 p 3) varasema ebaõiglase redaktsiooni järgi, ei kaalu üles uue omaniku põhiõigust omandi kaitsele ja õiguspärast ootust, et kord õiguspäraselt omandatu jääb talle alles.
ORAS § 12 lg. 3 p. 3 kuni 2. märtsini 1997 kehtinud ja uue redaktsiooni võrdlusest nähtub, et seaduse uue redaktsiooni kohaselt ei peeta füüsilist isikut pahauskseks omanikuks ainuüksi seepärast, et ta sai õigusvastaselt võõrandatud vara riigiorganilt tasuta. Tema omandis olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu üldjuhul tagastamisele. ORAS § 12 lg. 3 p. 3 uue redaktsiooniga kõrvaldati vanas redaktsioonis sätestatud ebaõiglane regulatsioon, seadus viidi kooskõlla Põhiseadusega ja tagati õigusvastaselt võõrandatud vara riigilt tasuta saanud uuele omanikule Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõiguse kaitse.
Isiku ootus, et tema taotlus vara tagastamiseks vaadatakse läbi seaduse (ORAS § 12 lg 3 p 3) varasema ebaõiglase redaktsiooni järgi, ei kaalu üles uue omaniku põhiõigust omandi kaitsele ja õiguspärast ootust, et kord õiguspäraselt omandatu jääb talle alles.
|
| 3-3-1-39-01
|
Riigikohus |
27.09.2001 |
|
Kuna kohaliku omavalitsuse üksusel lasub Põhiseaduse §-st 14 tulenevalt põhiõiguste ja vabaduste kaitse kohustus ning omand kujutab endast ka põhiseadusega, seega avaliku õigusega kaitstud hüve, peab omavalitsusüksus peremehetu ehitise hõivamisel lähtuma uurimisprintsiibist ja näitama üles hoolikust, et ta ei loeks ehitist kontrollimatult peremehetuks ja ei kahjustataks nõnda ehitise võimaliku omaniku huve.
Tulenevalt HKMS §-st 19 lg. 7 peab halduskohus kaebuse sõnastusest ja kontekstist lähtudes ise kindlaks tegema kaebaja tegeliku taotluse. Ebaselgelt esitatud taotluse tegeliku sisu väljaselgitamine kohtu poolt ei kujuta endast kaebuse muutmist. Kui esimese astme kohtu otsusest ei nähtu, millist liiki kaebust on läbi vaadatud, siis on ka ringkonnakohtul õigus tuvastada, milline taotlus esitati kaebuses esimese astme halduskohtule. Kaebaja algse taotluse muutmise võimaldamine ringkonnakohtus oleks vastuolus HKMS §-ga 34 lg-ga 2.
AÕS §-st 96 lg 1 ja AÕSRS §-st 13 lg 2 tuleneva peremehetu ehitise hõivamismenetluse toimingutel ja otsustel on avalik-õiguslik iseloom, sest nad tulenevad avalik-õigusliku juriidilise isiku erilistest kohustustest. Peremehetu ehitise kui vallasasja hõivamise protseduur kujutab endast avalik-õiguslikult reguleeritud menetlust ja vaidlus sellises menetluses tehtud otsuste õiguspärasuse üle on avalik-õiguslik vaidlus. Kui haldusakti õiguspärasuse hindamiseks on vajalik asja omaniku tuvastamine, on halduskohus pädev seda tegema. See ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine TsMS § 1 lg. 1 mõttes, sest see vaidlus ei ole tekkinud tsiviil-õigussuhtest.
Kui haldusakti õiguspärasuse hindamiseks on vajalik asja omaniku tuvastamine, on halduskohus pädev seda tegema. See ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine TsMS § 1 lg. 1 mõttes, sest see vaidlus ei ole tekkinud tsiviil-õigussuhtest.
|
| 3-3-1-42-01
|
Riigikohus |
01.10.2001 |
|
Kui vallavalitsus on isikut peale maa tagastamist puudutavate korralduste kehtetuks tunnistamist informeerinud põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatanud talle ka küsimuse otsustamise tähtaja niivõrd, kuivõrd see oli antud olukorras võimalik, siis ei ole tegemist Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49 rikkumisega ega vallavalitsuse poolse viivitusega.
|
| 3-3-1-54-01
|
Riigikohus |
06.11.2001 |
|
Kui maksuameti vaidlustatud ettekirjutuses ei ole sõnaselgelt öeldud, et maksumaksja õiguserikkumine oli tahtlik, kuid tahtlus tuleneb ilmselgelt ettekirjutuse aluseks oleva õiguserikkumise iseloomust, maksuameti poolt tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest, on ettekirjutuse nimetatud puudus vaid vormiline ega too endaga kaasa ettekirjutuse tühistamist.
Sisuliselt õiguspärast haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnõudeid. Selline seisukoht on kooskõlas haldusõiguse üldpõhimõtetega, mida seaduseandja on tunnustanud ka 1. jaanuaril 2002 jõustuva Haldusmenetluse seaduse §-s 58.
See, et tegemist oli maksude tasumisest tahtliku kõrvalehoidumisega võib tuleneda ettekirjutuse aluseks oleva õiguserikkumise iseloomust, maksuameti poolt tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest.
Legaliteedi põhimõtte järgimine või eiramine ei välista maksuameti õigust nõuda ettekirjutusega maksu tasumist. Kuid maksuametil tuleb koguda haldusmenetluse käigus tõendeid maksumaksja vastava tegevuse või tegevusetuse kohta. Tõenditeks haldusmenetluses võivad seejuures olla ka haldusõiguserikkumise asjas või kriminaalasjas kogutud tõendid.
|
| 3-3-1-53-01
|
Riigikohus |
26.11.2001 |
|
Sisuliselt õiguspärast haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti vormi- või menetlusnõudeid. Selline seisukoht on kooskõlas haldusõiguse üldpõhimõtetega, mida seaduseandja on tunnustanud ka 1. jaanuaril 2002 jõustuva Haldusmenetluse seaduse §-s 58, mis sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ka allkirja puudumine haldusaktil ei too automaatselt kaasa haldusakti tühisust. Sellele seisukohale on viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi 6. veebruari 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-60-00
Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks teeb vallavalitsuse vastav ametiisik Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 13-1 alusel erastamise taotlejatele erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, mille koostamisel tuleb järgida sama korra punktis 13-2 sätestatut. Ostueesõigusega erastatav maa peab vastama ka maakorralduse nõuetele. Maakorraldusseaduse §-s 5 lg 2 p 4 järgi tuleb kinnisasja moodustamisel muuhulgas lähtuda ka sellest, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee.
|
| 3-3-1-57-01
|
Riigikohus |
29.11.2001 |
|
Asjaolu, et vaidlustatud haldusakti täitmise peatamine takistab efektiivset avalikku haldust ja on seeläbi vastuolus avalike huvidega, ei saa olla põhjuseks vaidlustatud haldusakti peatamata jätmisel. Samas ei tule ainuüksi konkreetse olulise avaliku huvi puudumisest teha järeldust, et vaidlustatud haldusakti täitmine tuleb peatada. Maksu määramise ettekirjutuse täitmise peatamata jätmiseks puudub tavaliselt konkreetne oluline avalik huvi, sest õiguspärase ettekirjutuse täitmise peatamise korral lükkuks maksu maksmine vaid edasi. Sellisel juhul ei ole õige avaliku huvina käsitada maksude laekumist. Avaliku huvi arvestamine vaidlustatud haldusakti täitmise peatamise küsimuse otsustamisel tähendab, et kohus peab kaaluma mitte üksnes vaidlustatud haldusakti täitmise peatamata jätmise tagajärgi kaebuse esitajale, vaid ka peatamise tagajärgi avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva isiku avalik-õiguslikule tegevusele ja üldsusele.
Vastavalt Riigikohtu varasematele lahenditele haldusasjades nr 3-3-1-39-96 ja 3-3-1-8-00 on täitmise peatamine põhjendatud näiteks siis, kui peatamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks; samuti kui peatamata jätmine loob kaebaja jaoks sellise olukorra, kus tema õigused saavad pöördumatult kahjustatud või toob endaga kaasa selliseid tagajärgi, mille kõrvaldamine peale asja lahendamist pole enam võimalik. Haldusasjas nr 3-3-1-8-00 tehtud määruses on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et halduskohtunik peab välja selgitama peatamise eesmärgi ja selle, millised tagajärjed võivad olla akti täitmise peatamisel või peatamata jätmisel. Tagajärgede hindamisel tuleb arvestada, et kaebajale kahju hüvitamine ei pruugi kõrvaldada õigusvastase haldusakti täitmisest tekkinud kõiki tagajärgi. Alates 1. jaanuarist 2002 jõustuvatest HKMS §-dest 121 ja 122 ning halduskohtumenetluse põhimõtetest tuleneb nõue arvestada ka avalikku huvi ja kolmanda isiku õigusi.
|
| 3-3-1-51-01
|
Riigikohus |
07.12.2001 |
|
Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Kuna ÕVVTK komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada, võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud lõplikult ja et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata. Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel vara tagastamist ega kompenseerimist. Õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikute õigusi või põhjendatud huve, kui õigusvastane otsus neid riivab.
Õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja sellele ei laiene Põhiseaduse § 32 kaitse. Juba sellel põhjusel ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale ka Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni lisaprotokolli 1 art 1 lg-st 1 tulenev kaitse. Õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel.
Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine on adressaati soodustav haldusakt. Selle haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Lisaks tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele. Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda ka KOKS § 33 lg 1 kohaldamisel.
Isik saab õiguspärase ootuse põhimõttele tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Isik ei saa mingil juhul tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud.
|
| 3-3-1-60-01
|
Riigikohus |
18.12.2001 |
|
Kui õigusaktid ei sätesta haldusakti teatavakstegemise kindlat vormi, võib haldusorgan vormi saab vaidluse korral lugeda teatavaks tehtuks vaid siis, kui seda on võimalik tõendada. Haldusakti adressaadile saatmise eesmärk on isikule haldusakti kättesaadavaks tegemine ja tema informeerimine selles sisalduvatest õigustest ja kohustustest. Akti teatavakstegemine selle adressaadile on haldusakti kehtivuse eelduseks. KOKS § 23 lg 3 kohaselt tuleb volikogu otsused saata nende täitjatele ja asjaosalistele. See säte ei sisalda sõnaselget kohustust saata vallavolikogu otsus adressaadile tähitult, kuid sellest tuleneb kohustus saata adressaadile haldusakt viisil, mis tagaks aktist teadasaamise.
|
| 3-3-1-8-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib tegemist olla haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides. Halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada ka siis, kui haldusakt pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides.
Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi.
Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh põhiõiguste kaitsmise küsimus tekib kohaliku omavalitsusüksuse ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguse normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-00, RT III 2000, 25, 278). Kui linna poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist vaidlustab kolmas isik, kes ei ole lepingu pool, põhjusel, et linn on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku vara käsutamist reguleerivate eriseaduste ja alamalseisvate õigusaktide sätted on üldjuhul avalik-õiguslikud. Kuigi linnavara kasutusse andmine võib toimuda tsiviilõigusliku lepingu alusel, kujutab (Tartu Linnavolikogu 17. detsembri 1998. a määrusega nr 66 kinnitatud) Linnavara eeskiri endast eelkõige avaliku õiguse normistikku. Linnavara eeskiri peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elanike ja ühingute huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt eraisikutele pakutavat vara ning huvi, et linn ei looks teistele isikutele vara üleandmisega põhjendamatuid eeliseid. Kui rikutud on Linnavara eeskirja sätteid, mis kaitsevad lisaks avalikele huvidele ka halduskohtusse pöördunud isiku huve, siis on rikutud ka kohtusse pöördunud isikute õigusi. Isikule linna vara kasutusse andmisega põhjendamatute eeliste loomine võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet.
|
| 3-3-1-15-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib samaaegselt olla tegemist haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides, protokollilise otsusena või tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada, kui haldusakt pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides.
Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi.
Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh põhiõiguste kaitse küsimus tekib kohaliku omavalitsusüksuse ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguslike normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-00, RT III 2000, 25, 278). Kui kolmas isik, kes ise ei ole lepingu pool, vaidlustab kohaliku omavalitsusüksuse poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist põhjusel, et kohaliku omavalitsuse üksus on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises ja lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel situatsioonist, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud. Ka avalik-õigusliku juriidilise isiku osalemisel eraõiguslikes suhetes peab avalik-õiguslik juriidiline isik arvestama põhiõigustega, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja teiste avaliku õiguse põhimõtete ja normidega. Kohaliku omavalitsuse vara rendile andmise kord peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elanike ja ettevõtjate huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt pakutavaid kinnistuid. Seetõttu tuleb Rendile andmise korda tõlgendada selliselt, et ta loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud ettevõtjale või muule isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel Rendile andmise korrast kinnipidamist. Ettevõtjale linna vara kasutusse andmisega konkurentsieeliste loomine riivab ka Põhiseaduse § 31 lg-s 1 sätestatud ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Linna vara rendilepingu muutmine või pikendamine ei sõltu vaid poolte suvast. Rendiseaduse § 15 lg 2, mille kohaselt rendilepingu tähtaja lõppedes eelistatakse asja uuel rendile andmisel eelmist rentnikku, ei saa olla ainumäärav linnamaa rendilepingu pikendamisel, vaid arvestada tuleb ka linna vara kasutamist reguleerivaid avalik-õiguslikke norme, sealhulgas Rendile andmise korra sätteid.
Planeeringu koostamine, planeerimismenetluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega.
Kohaliku omavalitsuse korraldus kohaliku omavalitsuse vara rendilepingu pikendamiseks ei ole lahutatav rendilepingu pikendamise kokkuleppest, kuna kujutab endast ühe poole tahteavaldust kokkuleppe sõlmimiseks. Halduskohtul on volitus tuvastada haldusaktiga seotud lepingu tühisust HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel. Kui teine lepingupool on kaasatud haldusasja läbivaatamisele, siis on vastav kohtulahend siduv ka temale.
|
| 3-3-1-61-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud, kui haldusorgani diskretsiooniline otsustus rajanes haldusasja kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel.
Erinevalt puhkusetoetusest, mille maksmine on sätestatud ATS §-s 46, puudub seaduses üksikasjalikum regulatsioon teiste ühekordsete toetuste, sealhulgas jõuluraha maksmiseks. Kui kohaliku omavalitsuse volikogu määruse alusel makstav ühekordne toetus (jõuluraha), mida ametiasutuse juhil on õigus kinnitatud palgafondi piires määrata ja mida makstakse ametiasutuse kõikidele teenistujatele ühesugustel alustel, pole seotud ametnike töötulemustega, on sellisel toetusel tulevikku suunatud üldisem motiveeriv iseloom. Õigustatud on sellise toetuse maksmisel diferentseeritud lähenemine mõnedele teenistujate kategooriatele. Samaväärselt teenistujatega, kes jätkavad teenistust oma senistel ametikohtadel ei saa käsitleda teenistujaid, kelle ametikoht on koondatud ja kelle vabastamise vältimiseks pole asutus pidanud võimalikuks pakkuda vaba ametikohta ega teha asutusesiseseid ametnike ümberpaigutusi, kuid kelle teenistussuhet pole veel lõpetatud ATS §-st 133 lg 1 tuleneval põhjusel.
|
| 3-3-1-8-02
|
Riigikohus |
18.02.2002 |
|
Olukorras, kus planeeringu algatamine ja vastuvõtmine toimusid ühel ja samal päeval, on tegemist planeerimismenetluse normide ilmselge ja olulise rikkumisega. Selline planeeringu menetlemine välistab ühe planeerimismenetluse etapi - planeeringu koostamise - korrektse ja seadusega kooskõlas oleva läbiviimise ning eirab täielikult planeerimismenetluse puhul olulist avalikkuse põhimõtet.
Linnavalitsuse tegevust lähteülesande kooskõlastamisel ja kinnitamisel tuleb pidada haldusesiseseks tegevuseks, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Lähteülesande koostamine on ettevalmistav tegevus ja kaasamine planeerimismenetluse nii varases staadiumis on küll igati kooskõlas planeerimismenetluse avalikkuse põhimõttega, kuid ei ole planeeringu läbiviijale kohustuslik. Halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse asutuse toiminguid planeeringu algatamisel, sh lähteülesande koostamisel.
Planeerimis- ja ehitusseaduse ning Haldusmenetluse seaduse eesmärgi ja mõttega on kooskõlas, et planeeringu vastuvõtmise otsust kui haldusakti HKMS § 4 lg 1 mõttes saab kaebeõiguse olemasolul vaidlustada, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane.
Linnavalitsuse tegevust lähteülesande kooskõlastamisel ja kinnitamisel tuleb pidada haldusesiseseks tegevuseks, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Lähteülesande koostamine on ettevalmistav tegevus ja kaasamine planeerimismenetluse nii varases staadiumis on küll igati kooskõlas planeerimismenetluse avalikkuse põhimõttega, kuid ei ole planeeringu läbiviijale kohustuslik. Halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse asutuse toiminguid planeeringu algatamisel, sh lähteülesande koostamisel.
Planeerimisotsustuste omapära - nende ulatusliku diskretsioonilisuse - tõttu on isiku õigeaegsel kaasamisel ja ärakuulamisel planeerimismenetluses suurem roll võrreldes tavapärase haldusmenetlusega. Planeerimismenetlusele on üldiselt omane avalikkuse põhimõte. Seejuures on Planeerimis- ja ehitusseaduses (PES § 12 lg 4 ja 18 lg 5) soovitud informeerimis- ja kaasamiskohustuse realiseerimisel pakkuda teiste isikutega võrreldes tugevamat kaitset kinnisasja omanikele ja nendega PES §-st 70 lg 4 tulenevalt võrdsustatud isikutele juhtudel, kui planeering võib kaasa tuua kinnisasja sundvõõrandamise vajaduse, senise maakasutuse või krundi ehitusõiguse muutmise.
Olukorras, kus planeeringu algatamine ja vastuvõtmine toimusid ühel ja samal päeval, on tegemist planeerimismenetluse normide ilmselge ja olulise rikkumisega. Selline planeeringu menetlemine välistab ühe planeerimismenetluse etapi - planeeringu koostamise - korrektse ja seadusega kooskõlas oleva läbiviimise ning eirab täielikult planeerimismenetluse puhul olulist avalikkuse põhimõtet.
Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Otsesõnu seaduses sätestatud juhtudel, aga ka lähtuvalt protsessiökonoomia põhimõttest, on erandlikult menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Selline lähenemine on kooskõlas ka HMS §-ga 58.
|
| 3-3-1-13-02
|
Riigikohus |
19.03.2002 |
|
Koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise.
ORAS § 12 lg 3 p 2 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see ei ole vastavalt sama paragrahvi 8. lõikele säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Ka kuni 26. juunini 2000 kehtinud ORAS § 12 lg 8 punktide 1 ja 2 redaktsioonist järeldub, et õigusvastaselt võõrandatud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kindlakstegemiseks tuli ehitise juures tehtud parenduste/uuenduste tõttu lisandunud väärtust võrrelda ehitise kui terviku jääkväärtusega hindamise ajal. Sellist seisukohta rõhutas Riigikohtu halduskolleegium ka 29. mai 2001. a otsuses nr 3-3-1-30-01 (RT III 2001, 19, 197).
|
| 3-3-1-17-02
|
Riigikohus |
27.03.2002 |
|
Olukord, kus haldusorgan kallutab isikuid käituma viisil, mis ei ole kooskõlas seadusega, on vastuolus hea haldustavaga. Vastuolus hea haldustavaga on ka olukord, kus haldusorgan hoiab isikuid teadmises, et ta kavatseb haldusmenetluse lõpptulemusena langetada isikute soovidele vastava otsuse, kuid langetab hoopis isikute tahtele mittevastava otsuse. Selline tegevus võib rikkuda ka isikute õiguspärast ootust. Kui haldusorgan näeb, et isikute käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest teavitama ja võimaldama neil oma käitumist muuta.
Olukorras, kus osa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse ja osa kompenseeritakse, kuulub vara tagastamise osas kohaldamisele ORAS § 12 lg 2 ja ÕVVMMKS § 11. Seejuures tuleb eraldi vaadelda vara tagastamist ja kompenseerimist. Vara kompenseerimise osas ei kehti ORAS §-le 12 lg 2 sarnast sätet, mis annaks võimaluse määrata kogu kompensatsioon ühele õigustatud subjektile koos kohustusega tasuda kompensatsiooni teistele õigustatud subjektidele vastavalt nende osale. Seega tuleb kompensatsioon tagastamisele mittekuuluva vara eest määrata kõigile õigustatud subjektidele vastavalt nende osale.
|
| 3-3-1-32-02
|
Riigikohus |
17.06.2002 |
|
Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi.
Haldusakti peatamine kujutab endast haldusakti kehtivuse ajutist katkestamist. Kauplemisloa kui ettevõtjat soodustava haldusakti peatamiseks peab olema õiguslik alus. Kaupluse töö üldeeskiri tunnustab vajadust peatada kaupluse tegevus tervisekaitse kaalutlustel. Kui kauplemisloa kehtivusajal ilmnevad loa andmisest keeldumise alused, peab kauplemisloa andjal olema tarbijate õiguste kaitseks võimalus kauplemine peatada või lõpetada, kui sellega ei rikuta õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.
Kauplemisloa peatamise otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega: peatamine peab olema sobiv ja vajalik eesmärgi (näiteks sanitaarnõuetest kinnipidamise tagamine) saavutamiseks ning kaaluma üles kõik võimalikud vastuargumendid. Loa peatamine saab olla vajalik vaid siis, kui ei leidu muid vahendeid loa peatamisel silmas peetud eesmärgi saavutamiseks. Kauplemisloa peatamise küllaldaseks ajendiks ei saa olla juba enne loa peatamist kõrvaldatud puudused. Kauplemisloa peatamise eesmärk võib olla olemasoleva rikkumise kõrvaldamine, mitte karistamine varasema rikkumise eest.
Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu sellisesse olukorda, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles kahjustatud isik oleks tõenäoliselt siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Saamata jäänud tulu suuruse arvutamiseks tuleb tulust, mis tõenäoliselt õiguste rikkumiseta oleks saadud, lahutada tulu saamiseks vajalikud kulutused, mis jäid kandmata. Kahjuks ei saa lugeda kaebuse esitaja poolt enne kauplemisloa peatamist võetud kohustusi kolmandate isikute ees. Kahjuna tuleb hinnata ka õigusvastase haldusaktiga põhjustatud kohustuste suurenemist kolmandate isikute (nt maksuameti ja võlausaldajate) ees, sest sellega halveneb isiku varaline seisund.
Ainuüksi tühistamiskaebuse esitamata jätmine ei keela isikul esitada kahju hüvitamise kaebust ega väita vaidluses kahju hüvitamise üle, et kahju tekitanud haldusakt on õigusvastane.
|
| 3-3-1-30-02
|
Riigikohus |
20.06.2002 |
|
Kollegiaalorgani haldusotsustus kui halduskohtus üldalustel vaidlustatav akt peab olema motiveeritud. Tagatud peab olema otsuse läbipaistvus ja kontrollitavus. Kollegiaalse haldusorgani poolt hääletamise teel vastu võetavat otsustust võib motiveerida kollegiaalorgani otsuses eneses. Selleks võib panna hääletamisele otsuse projekti motiivid.
Strateegilise investori nõue erastamise õigustatud subjektile on Erastamisseaduse § 3 lg 3 alusel esitatud lisanõue, mitte erastamise lisatingimus ES § 21 lg 2 mõttes.
|
Facebook
Twitter