3-3-1-51-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
Isikul võib olla üheaegselt mitu elukohta, mistõttu ei välista ühe aadressi märkimine mistahes ametlikus dokumendis või registris seda, et isik kasutab samal ajal elukohana ka mõnel teisel aadressil asuvat eluruumi. Füüsilise isiku tuludeklaratsiooni märgitud aadress ei ole käsitatav tõendina elukoha kasutamise kohta, vaid on pigem kontaktaadress maksuhalduriga suhtlemisel. Tuludeklaratsioonis võib märkida ka sellise aadressi, mis ei ole elukoht, kuid kus maksumaksja hinnangul on paremini tagatud temale adresseeritud dokumentide kättesaamine.
Kohtuotsuses asjas 3-3-1-2-09 ei nõustunud Riigikohus TuMS § 15 lg 5 p le 1 antud laiendava tõlgendusega („Maksumaksjal lasub seejuures kohustus tõendada, et tema eesmärgiks oli ehitada elamut, kuhu ta kavatses elama asuda ja et see eesmärk oli ka reaalne."). Riigikohtu tõlgenduse kohaselt ei ole võimalik tulumaksuvabastust kohaldada poolelioleva elamu müügile, mida valmidusastmest lähtuvalt ei ole võimalik füüsilise isiku elukohana kasutada. Käesolevas kohtuasjas on tõendatud, et elamu valmidusaste võimaldas selles püsivalt elada ja maksumaksja seal ka elas.
Eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine ei ole siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele.
Eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine ei ole siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele. TuMS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustel võib tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid.
TuMS § 25 lg 3 kohaselt võib maksustatavast tulust üheaegselt maha arvata ainult ühe elamu või korteri soetamise laenu ja kapitalirendi (liisingu) intressid. Eelöeldust tulenevalt võib isikul olla ka mitu elamut või korterit, mis on "endale eluasemeks soetatud".
Mõiste "eluase" on laiema sisuga kui "elukoht" ja hõlmab ka sellist eluruumi, mida konkreetne isik ei kasuta alaliselt või peamiselt elamiseks. Samuti võib eluasemelaenu intresside mahaarvamise õigus tekkida ajaliselt varem kui faktiline elukohana kasutamine, sest TuMS § 25 lg 1 ja 2 kohaselt saab intresse maha arvata ka siis, kui laen on võetud elamu või korteri ehitamiseks või elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks.
Kinnistu soetusmaksumuse hulka on võimalik arvestada ka selliseid kulusid, mis on tehtud pärast kinnistu võõrandamise eest tasu saamist. TuMS § 36 lg-st 1 tulenevalt tekib vara võõrandamisest maksustatav tulu juba ostjalt ettemakse saamisel või müügihinna ositi laekumisel. Parendustöid ja võõrandamise seotud kulusid võidakse aga teha ka veel pärast müügitulu osalist laekumist. Samuti võib müüjal olla müügilepingust tulenevalt kohustus teha teatud töid pärast omandiõiguse üleminekut ostjale, kui objektiivsetel põhjustel ei olnud need tööd lepingu sõlmimise ajaks lõpetatud. Müüja võib olla saanud oma kulude tegemisel ka maksepikendust (näiteks on soetanud müüdud vara järelmaksuga). Vajadus teha hiljem kulusid võib müüjal tekkida ka põhjusel, et ostja on pärast müügitehingu toimumist esitanud pretensiooni müüdud asja puuduste kohta ja nõudnud müüjalt puuduste kõrvaldamist. Kui müüja on teinud kulusid pärast müügihinna osaliselt või täielikku laekumist, siis selle selgitamiseks, kas need on seotud müüdud varaga, tuleb eelkõige hinnata müügilepingu tingimusi, millest peaks nähtuma müüja kohustused ja vastutus. Vajadusel võib esitada ka muid tõendeid.
TuMS § 37 lg 1 ja TuMS § 38 lg 1 ei tulene, et vara parendamiseks või võõrandamisega seotud kuluks saaks olla ainult võõrandatud kinnisasja piirides tehtud ehitustööde kulud. Mõiste "parendamine" hõlmab kõiki kulusid, mis suurendavad vara väärust. Parenduskuluga on tegemist kui tehtud kulutusel on vahetu seos võõrandatud kinnistute müügihinnaga. Seda võib tõendada näiteks müügilepingu säte selle kohta, et müüja on välja ehitanud väljas¬pool kinnistu piire oleva juurdepääsutee, veetrassi või muu tehnovõrgu, või müügilepingu säte, mille kohaselt müüja võtab endale kohustuse nimetatud ehitustööd teha või alustatud tööd lõpule viia.
Parenduskulude arvessevõtmisel on oluline et pärast kinnistute müüki, mille soetamismaksumusse on teede, tänavavalgustuse ja veetrasside ehitamise kulud arvatud, ei ole võimalik nimetatud rajatisi iseseisvalt ega koos nende juurde kuuluva maaga tasu eest kolmandatele isikutele võõrandada.
Kinnistute parendamiseks tehtud kulude deklareerimine tuludeklaratsioonis mitte soetusmaksumuse osana, vaid vara võõrandamisega seotud kuludena, ei ole oluline eksimus. Nii vara parendamise kulud kui võõrandamisega seotud kulud on vara võõrandamisest saadud kasust ühteviisi mahaarvatavad ning mõlemale kululiigile kehtivad samasugused dokumenteerimisnõuded.
|
| 3-3-1-63-14
|
Riigikohus |
11.11.2014 |
|
Tulumaksuga maksustamisel ei oma tähtsust, kuidas müügist saadud kasu kasutatakse, kas raha laekub vahetult tulu saajale või kantakse raha tema võlgade katteks kolmandatele isikutele (vt Riigikohtu 22.05.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-26-01 ja 28.11.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-56-07). Sama põhimõte kehtib ka soetamismaksumuse kohta. Raha, mida vara ostja tasub müüja võlgade katteks kolmandatele isikutele, suurendab nii müüja kasu kui ostja soetamis¬maksumust. (p 11)
Kuna TuMS § 36 lg 1 kohaselt lähtutakse tulude ja mahaarvamiste arvestamisel kassapõhisest printsiibist, siis ei ole välistatud, et vara võõrandamisest saadud kasu ja vara omandamiseks kantud kulud tekivad üheaegselt. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2012 otsuses kohtuasjas 3-3-1-51-12 on selgitatud, et kinnistu soetusmaksumuse hulka on võimalik arvestada ka selliseid kulusid, mis on tehtud pärast kinnistu võõrandamise eest tasu saamist (p 15). (p 13)
Soetamismaksumuse hulka saab lugeda ainult reaalselt võlakohustuste katteks tasutud summasid, mitte kinnistut koormava hüpoteegi summa. (p 14)
|
Facebook
X.com