3-3-1-20-98
|
Riigikohus |
19.06.1998 |
|
Kui haldusakti motiveerimiseks on esitatud üksnes asjasse mittepuutuvad või üksteist välistavad väited, siis on selline haldusakt motiveerimata.
Käibemaksuseaduses ei reguleerita turuhinna kindlakstegemise korda. Seetõttu on maksuametil õigus ise valida turuhinna kindlakstegemiseks sobiv metoodika.
Käibemaksukohustuslane peab kauba võõrandamisel selle harilikust väärtusest madalama hinnaga koguma, säilitama ja vajadusel maksuametile esitama tõendid põhjuste kohta, miks on konkreetsel juhul kauba hind harilikust hinnast madalam. Sõiduautode müügi korral saab selliste tõenditega kinnitada näiteks sõiduauto avariilisusest tingitud harilikust madalamat hinda.
TsKS § 170 lg. 2 kohaselt arutatakse asja sama kohtukoosseisuga. See paragrahv asub TsKS 25. peatükis "Kohtuistung". Eelmenetlust sätestab TsKS 24. peatükk. Asja arutamine TsKS § 170 lg. 2 mõttes ei ole eelmenetluse staadiumis otsustuse tegemine.
|
| 3-3-1-5-99
|
Riigikohus |
08.03.1999 |
|
Reklaamiteenuse tellinud välisriigi juriidiline isik müües enda poolt toodetud kaupa väljaspool Eesti tolliterritooriumi isikutele, kes müüvad seda kaupa Eestis edasi, saab rakendada 0-protsendilist käibemaksu määra. Müük toimub väljaspool Eesti tolliterritooriumi siis, kui kaup antakse saajale või vedajale üle välismaal.
|
| 3-3-1-29-99
|
Riigikohus |
22.06.1999 |
|
Notari poolt teenuse osutamine on majandustegevus Käibemaksuseaduse mõttes. Notari käibemaksukohustus ei tulene Notari tasu seadusest, vaid Käibemaksuseadusest.
|
| 3-3-1-32-99
|
Riigikohus |
18.10.1999 |
|
Mõiste "oma ettevõtluses kasutatavad kaubad ja teenused" on määratlemata õigusmõiste, selle sisu on määratud kaupade ja teenuste soetamise eesmärgiga.
Maksuhalduri poolt maksumaksjale tasumisele kuuluva käibemaksu summa määramisel on maksuhalduril õigus arvutada ümber enammakse summa ja lähtuda enammakse tagastamisel tegelikust enammakse summast.
Maksuvõla tekkimise aluseks on maksukohustuse mittekohane täitmine, mitte maksuhalduri ettekirjutus.
Ettekirjutuse tühistamine ei kustuta maksuvõlga ning uue ettekirjutuse tegemine maksumaksjale tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks ei muuda maksumaksja maksukohustust.
Maksuhalduri poolt maksumaksjale tasumisele kuuluva käibemaksu summa määramisel on maksuhalduril õigus arvutada ümber enammakse summa ja lähtuda enammakse tagastamisel tegelikust enammakse summast.
Ettekirjutuse tühistamine ei kustuta maksuvõlga ning uue ettekirjutuse tegemine maksumaksjale tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks ei muuda maksumaksja maksukohustust.
|
| 3-3-1-50-99
|
Riigikohus |
07.02.2000 |
|
Mõiste "oma ettevõtluses kasutatavad kaubad ja teenused" sisu on määratud kaupade ja teenuste soetamise eesmärgiga. Oma ettevõtluses kasutatavad saavad olla vaid sellised kaubad ja teenused, mida on võimalik kasutada selle ettevõtja tegevusalal ja mille kasutamine vastab ettevõtja äriplaanile.
Käibemaksuseaduse § 18 lg. 1 p. 1 järgi on maksukohustuslasel õigus arvata maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha tema ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks siis, kui sama maksukohustuslane on nimetatud kaupade ja teenuste soetaja. Järelikult on kaupade ja teenuste soetamisel oluline, kas maksukohustuslane oli nende kaupade ja teenuste tellija.
Maksuhalduril on tema poolt maksumaksjale tasumisele kuuluva käibemaksu summa määramisel õigus arvutada ümber ka käibemaksu enammakse summa ja lähtuda enammakse tagastamisel tegelikust enammakse summast.
Dokumentaalse tõendi hindamata jätmine põhjusel, et selles osutatud teist dokumenti ei ole kohtule esitatud, pole kooskõlas halduskohtumenetlusele omase uurimisprintsiibiga.
|
| 3-3-1-62-00
|
Riigikohus |
22.02.2001 |
|
Eesti Televisiooni kui avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevus avalikes huvides teleprogrammide loomisel ja edastamisel ning teiste Ringhäälinguseaduses nimetatud avalik-õiguslike ülesannete täitmisel ei ole ettevõtlus Käibemaksuseaduse mõttes.
Käibemaksuseaduse § 18 lg 3 kohaselt kuulub käibemaks mahaarvamisele rahandusministri poolt kehtestatud korras kui registreeritud maksukohustuslane kasutab kaupa nii ettevõtluses või sellega võrdsustatud oma tarbimises kui ka omatarbeks muudel juhtudel. Kui maksukohustuslase raamatupidamises ei ole nimetatud eesmärkidel tehtud kulutusi võimalik eraldi välja tuua, määrab kaupade ostmisel makstud käibemaksu mahaarvamise korra maksukohustuslase taotluse alusel tema elu- või asukohajärgne Maksuameti kohalik asutus. Kui maksukohustuslane ise ei pöördu käibemaksu mahaarvamise korra määramiseks, tuleb lähtuda maksuhalduri õigusest määrata MKS § 22 alusel tasumisele kuuluv maksusumma.
Kui maksumaksja raamatupidamine ei võimalda eristada kaupade ja teenuste kasutusotstarvet, siis peab maksuhaldur kasutama maksusumma määramisel kaudseid meetodeid (prognoosid, statistilised võrdlused jne). Mahaarvatava käibemaksu proportsioonide määramine sissetulekute alusel ei ole vastuolus Käibemaksuseaduse mõttega.
|
| 3-3-1-5-01
|
Riigikohus |
26.04.2001 |
|
Rahandusministri 24. septembri 1996. a. määrusega nr 73 kinnitatud "Tasumisele kuuluva maksusumma arvutamise erijuhud" (alates 22. veebruarist 1997 kehtinud redaktsioonis) punktis 10 on esitatud loetelu nendest tõenditest (dokumentidest), mille olemasolul võib maksukohustuslane impordi käibemaksu enda maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksult maha arvata, kui ta tasub impordimakse tollimaakleri kaudu. Nimetatud säte on kooskõlas Käibemaksuseadusega.
Tollimaakleri ning tolli vaheline suhe on haldusõiguslik. Tollimaakleri teenuse kasutamise korral on maksumaksjaks tollimaakler, tollivõlg saab tekkida vaid maakleril ja maksuamet saab vastava ettekirjutuse teha tollimaaklerile.
|
| 3-3-1-18-01
|
Riigikohus |
02.05.2001 |
|
Käibemaksuseaduse § 18 lg. 8 tuleb kohaldada juhtumil, kui on täidetud sama paragrahvi lõikest üks tulenevad tingimused - tasumisele kuuluvast käibemaksust arvatakse maha teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks, samuti oma ettevõtluseks imporditud kaupadelt tasutud käibemaks - seega, kui vastav kaup või teenus on soetatud ja see on vajalik maksumaksja ettevõtluseks. Kui kaupa või teenust ei ole soetatud või kui kaup või teenus ei ole soetatud ettevõtluseks, siis puudub vajadus KMS § 18 lg. 8 kohaldamiseks, sest mahaarvamine on välistatud KMS § 18 lg. 1 alusel.
Käibemaksu kui tarbimismaksu olemusest tuleneb, et seda maksu maksab lõpptarbija. Nimetatud põhimõte tähendab, et käibemaks ei koorma ettevõtjat, ettevõtja ülesanne on vaid käibemaksu kogumine tarbijatelt. Kui piirata sellest põhimõttest lähtuvat käibemaksu mahaarvamist, siis toob see endaga kaasa mitmekordse maksustamise, mida tuleb vältida.
Käibemaksu mahaarvamisel Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 alusel on eeskätt oluline see, et kaup oleks kätte antud ja arve esitatud, mitte aga tasumine. Ka sularahas tasumise korral tuleb tehing dokumenteerida maksuarvestuse ja raamatupidamise nõuete kohaselt, kusjuures vaidlusalused tehingud peavad olema dokumenteeritud nii ostja kui müüja poolt ja ostjal tuleb esitada tõendeid kauba soetamise kohta ettevõtluse tarbeks. Nii maksuametil kui ka kohtutel on võimalik kontrollida, kas vaidlusalused tehingud toimusid või mitte.
|
| 3-3-1-21-02
|
Riigikohus |
28.05.2002 |
|
TMS §-s 13 lg 1 on sätestatud põhilised tingimused, millal on maksumaksjal õigus arvata kulutused maha ettevõtlustulust. Kulutus peab olema tehtud enne mahaarvamist ja maha arvata ei saa neid kulutusi, mida tuleb tõenäoliselt teha tulevikus. Tagastamata laenude puhul on "tehtud kulutustega" TMS § 13 lg 1 mõttes tegemist siis, kui maksumaksja on põhjendatult kindel, et talle laenu ei tagastata ja ta lõpetab tegevuse laenu tagasisaamiseks. Laenu tagastamata jätmine on kindel, kui võlgnikku ei leita või on andmed võlgnikul vara puudumise kohta või esinevad asjaolud, mis teevad võimatuks kaitsta oma nõudeõigust pankroti- ja likvideerimismenetluses või kohtumenetluses.
Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 5 eesmärk on tagada, et käibemaks, mis on tasutud ehitise rekonstrueerimiseks kaupade ja teenuste soetamisel, arvatakse maha siis, kui ehitist kasutatakse edaspidi ettevõtluses. Käibemaksu mahaarvamine on keelatud, kui ehitis võõrandatakse, sest siis ei saa käibemaksukohustuslane tagada, et tema poolt võõrandatud ehitist kasutatakse ettevõtluses. Kui ehitist ei kasutata ettevõtluses, siis on selle kasutaja käibemaksustamise mõttes tarbija, kellel puudub õigus arvata maha ehitise rekonstrueerimisel tasutud käibemaks. Käibemaks tuleb tasuda tarbijal, mitte ettevõtjal. Ettevõtja "vabastamine" käibemaksu tasumisest käibemaksu mahaarvamise õiguse abil on oluline käibemaksustamise põhimõte, millest erandi tegemine ei ole KMS § 18 lg 5 eesmärgiks.
Lisandväärtuse maksuna rakendatava mittekumuleeruva käibemaksu põhitunnuseks on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Sellega tagatakse, et kaupade ja teenuste tarbimine ettevõtluse tarbeks poleks maksustatud käibemaksuga ning et ei tekiks käibemaksu kumuleerumist. Reaalne maksulaekumine eelarvesse tekib alles siis, kui ostjaks osutub isik, kellel ei ole käibemaksu mahaarvamise õigust. Kõrvalekalded lisandunud väärtuse maksu printsiibist moonutaksid konkurentsi ning takistaksid kaupade ja teenuste vaba liikumist. Võimalus arvata maha käibemaksu ostudelt, mis ei ole seotud maksustatava käibega, tekitaks mõnel ettevõtjal võimaluse müüa oma tooteid lõpptarbijale käibemaksu võrra odavamalt, mis omakorda looks lubamatu konkurentsieelise.
|
| 3-3-1-26-02
|
Riigikohus |
19.06.2002 |
|
TMS §-s 33 käsitletud erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitleda ka loonuspalgana. Erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära. Erisoodustusi võib käsitleda ettevõtlusega seotud kulutustena TMS § 13 lg 1 mõttes, kui töötaja huvides tehtud kulutuselt on tasutud tulumaks.
Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud KMS § 2 p 3 alusel käsitatakse teenusena üksnes ettevõtluse korras osutatavaid hüvesid. Tulenevalt KMS §-st 2 p 1 osutatakse teenust ettevõtluse korras siis, kui see toimub isiku iseseisva majandustegevuse käigus, kusjuures ei ole oluline, kas teenus võõrandati tasu eest või tasuta. Käibemaksu objekt ei sõltu isiku formaal-juriidilisest staatusest. KMS §-s 2 p 1 ei käsitleta iseseisva majandustegevusena töölepingu alusel töötamist ja avalikus teenistustes töötamist. Osutatava teenusega Käibemaksuseaduse mõttes on tegemist siis, kui isik, kellele teenus osutati, sai rahaliselt hinnatava ja tarbimisväärtust omava hüve. Kui teenuse ostmisel tasutakse selle eest kolmanda isiku kaudu, saab kolmandal isikul käive tekkida vaid siis, kui ta saab vahendustasu teenuse vahendamise eest.
Uurimispõhimõte kohustab maksuhaldurit välja selgitama kõik maksustamiseks olulised asjaolud, ka need, mis maksukoormust vähendavad. Näiteks parandatava vormiveaga kuludokumendi puhul peab maksuhaldur tegema maksumaksjale ettepaneku esitada määratud tähtpäevaks puuduvad andmed. Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
Ainuüksi vorminõude rikkumine ei tähenda, et tegemist ei ole raamatupidamisarvestuse algdokumendiga. Tõendiks ei saa lugeda vormiveaga raamatupidamisarvestuse algdokumenti siis, kui maksumaksja ei kõrvalda sellest veast tekkinud mõistlikku kahtlust, et tegemist on pettusega. Maksuamet ja kohtud peavad hindama, kas vormiveaga kuludokument tõendab maksumaksja majandustehingut - kulutusi. Tehingu sisu kulutust tõendavatel dokumentidel märkimata jätmine on reeglina oluline vorminõude rikkumine, mille tõttu ei saa kulutust maksumaksja tulust maha arvata.
Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
|
| 3-3-1-29-03
|
Riigikohus |
16.04.2003 |
|
1. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p-st 1 järeldub, et ostja peab kontrollima, kas müüja on käibemaksukohustuslane. Kontrollida saab seda, kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas arvel märgitud käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registries. Ebaõige on tõlgendada KMS § 18 lg 1 p 1 laiendavalt ja teha sellest järeldus, et ostjal tuleks juhtumil, kui vorminõuetele vastaval arvel müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, kontrollida ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt.
|
| 3-3-1-43-03
|
Riigikohus |
08.05.2003 |
|
Kui käibemaksukohustuslane jätab isiku tuvastamise nõude täitmata ega suuda tõendada tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, sest ta pole pidanud silmas nõutavat ja tavapärast hoolsust ning seepärast tuleb pidada tegelikuks müüjaks tundmatut kolmandat isikut.
Kui väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb ostjale täiendavaid kohustusi oma lepingupartneri kontrollimiseks (nt Rahapesu tõkestamise seadusest tulenev kohustus tuvastada väljamakse saanud isik) ja ostja jätab sellise kohustuse täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et kauba või teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik.
|
| 3-3-1-40-03
|
Riigikohus |
26.08.2003 |
|
1. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p-st 1 järeldub, et ostja peab kontrollima, kas arvel märgitud müüja on käibemaksukohustuslane. Kontrollida saab seda, kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas arvel märgitud käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Kui registreeritud käibemaksukohustuslane on arvel märkinud käibemaksukohustuslase koodi valesti, ei ole see selline asjaolu, mille tõttu ostja ei või käibemaksu maha arvata.KMS § 18 lg 1 p-st 1 ei saa teha järeldust, et ostja võib käibemaksu maha arvata vaid siis, kui müüja käitub käibemaksusuhetes õiguspäraselt. Sellisel juhul tuleks ostjal kontrollida müüjat, mis oleks ebamõistlikult koormav kohustus. Kui ostja on käitunud heauskselt, puudub alus piirata tema õigust arvata maha käibemaks.
Kui kohaldamisele kuuluv õigustloov akt on kohtumenetluse ajal tunnistatud põhiseadusevastaseks või on akti andnud organi poolt seda tagasiulatuvalt muudetud, siis peab kohus neid muutusi arvestama. Selle haldusasja kohtumenetluse ajal on maksuintresside osas toimunud eelnimetatud muutused. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. novembri 2002. a otsuse asjas nr 3-4-1-8-02 ja Maksukorralduse seaduse § 163 muutmise seaduse alusel on käesolevas asjas maksuameti ettekirjutus intresside nõude osas kuni 1. juulini 2002 õigusvastane ning tuleb selles osas tühistada. Kui ettekirjutust on nimetatud osas täidetud, tuleb see tagasi täita.
|
| 3-3-1-50-03
|
Riigikohus |
02.10.2003 |
|
Tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. Kui maksumaksja poolt esitatud arve ei ole kõlblik sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, siis ei tulene sellest iseenesest arve kõlbmatus tulumaksuarvestuses. Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel.
Osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Käesoleval juhul oli ostja oma töötaja kaudu seotud müüjaga ning arvestades maksuameti ja kohtute poolt tuvastatud asjaolusid, on põhjendatud kahtlus, et nimetatud seos viitab ostja osavõtule maksupettusest. Niisuguse kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud. Selline seisukoht on kooskõlas ka varem kehtinud Maksukorralduse seaduse § 22 lg-ga 4, mille kohaselt lasus maksumaksjal maksuhalduri määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõestada, et maks määrati valesti. Kui on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus.
|
| 3-3-1-85-03
|
Riigikohus |
19.12.2003 |
|
Kui ettevõtluse tarbeks soetatud kaupa kasutatakse osaliselt ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil, siis on maksumaksjal võimalus valida, kas rakendada KMS § 23 lõikest 8 tulenevat sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist või KMS § 3 lg 1 punktist 2 tulenevat omatarbe maksustamist. Kui kauba soetamise ajal on täpselt teada kauba ettevõtluses kasutamise ulatus kogu kauba kasutusea jooksul, on mõistlik rakendada KMS § 23 lg 8. Kui sõiduauto ettevõtluses kasutamise täpset ulatust ei ole võimalik kogu kasutusea kohta prognoosida, siis on maksumaksjal võimalus arvata sõiduauto soetamisel maha sisendkäibemaks täies ulatuses ning järgnevalt peab maksumaksja arvestama KMS § 3 lg 1 p 2 alusel igakuiselt käibemaksu sõiduautoga tehtud isiklike sõitude turuhinna alusel.
KMS § 21 lg-ga 2 nähakse maksumaksjale ette kindel sisendkäibemaksu mahaarvamise proportsioon ning ta vabaneb kohustusest pidada täpset arvestust kauba või teenuse ettevõtlusega seotud ja mitteseotud kasutuse kohta. KMS § 21 lg-s 3 nimetatud juhtudel tuleb lähtuda sisendkäibemaksu mahaarvamise üldistest nõuetest, muuhulgas KMS § 20 lõikes 3 sätestatud nõudest, et sisendkäibemaksu saab maha arvata ainult ettevõtluse tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt. Seda nõuet täpsustab KMS § 23 lg 8, mis näeb ette, et kui maksukohustuslane kasutab kaupa või teenust nii ettevõtluses kui ka muudel eesmärkidel, arvatakse maksustatavast käibest maha ainult ettevõtluses kasutatava kauba soetamisel või teenuse saamisel tasutud sisendkäibemaks. Kui maksumaksja rakendab KMS § 21 lg 3 punkti 2 ning arvab sõiduauto soetamisel sisendkäibemaksu maha täies ulatuses, siis võtab ta sellega endale kohustuse pidada täpset töö- ja isiklike sõitude arvestust ning järgida kõiki käibemaksuarvestuse nõudeid. Kui Maksuamet tõendab, et maksukohustuslase poolt soetatud sõiduautot kasutatakse nii ettevõtluseks kui ka muudel eesmärkidel, siis võib Maksuamet määrata maksukohustuslasele täiendava käibemaksu viitega KMS § 23 lõikele 8. Seejuures peab Maksuamet tuvastama autoga tehtud isiklike sõitude mahu ning sellest lähtuvalt määrama mahaarvamisele kuuluva ja mittekuuluva käibemaksu osa.
|
| 3-3-1-6-04
|
Riigikohus |
15.03.2004 |
|
KMS § 5 lg 1 p 9 kohaselt ei maksustatud ravimite, meditsiinitarvete, ravi- ja meditsiinidiagnostikavahendite (vastavalt sotsiaalministri poolt kinnitatud nimekirjadele) käivet ning importi. Sotsiaalministri 11. märtsi 1999. a määrusega nr 13 kinnitatud "Käibemaksuvabade ravimite, meditsiinitarvete, ravi- ja meditsiinidiagnostikavahendite nimekiri" p 4 kohaselt ei maksustatud käibemaksuga ravimeid ja ravimisarnaseid aineid, mis on kantud ravimiregistrisse või mille impordiks on välja antud vastav sertifikaat, EKN kood 3004. Kauba klassifitseerimiseks EKN rubriikides 3003 või 3004 on vajalik, et tegemist oleks ravimiga. Ravimiseaduse § 5 lg 9 annab Ravimiametile õiguse otsustada, kas toode on ravim või mitte.
Tolliseadustiku § 257 võimaldab tollil korrigeerida varem määratud maksusummat täiendavalt ilmnenud asjaolude korral. Täiendavaks ehk uueks asjaoluks, mis tingiks varem määratud maksusumma korrigeerimise, saab olla faktiline asjaolu, mis ei olnud kaubadeklaratsiooni (tollideklaratsiooni) aktsepteerimise ajal tollile teada. Maksusumma korrigeerimisel peab toll põhjendama, mil viisil uus asjaolu talle teatavaks sai ning miks see asjaolu ei olnud teada esialgse maksusumma määramise ajal. Uue asjaoluna ei saa käsitada halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist.
Eesti Kaupade Nomenklatuur on kehtestatud Tolliseaduse alusel. Tolliseadus ei ole maksuseadus. EKN-st tulenevad kaupade klassifitseerimise reeglid saavad olla aluseks maksukohustuse või maksuvabastuse rakendamisel siis, kui maksuseadus viitab EKN-le. Kaupade klassifitseerimise reeglid puudutavad tollivormistust. Kui maksuseaduses või maksuseaduse alusel väljaantud määruses kirjeldatakse maksust vabastatud kaupa teisiti, kui seda nähakse ette klassifitseerimisreeglites, siis tuleb rakendada maksuseadust või määrust.
|
| 3-3-1-12-04
|
Riigikohus |
19.04.2004 |
|
Kui tõlgendada Käibemaksuseaduse § 18 lg-t 5 ja lg 51 nii, et nendega kehtestati 1. jaanuarist 2000 eluruumi ehitamisel sisendkäibemaksu mahaarvamise keeld, tähendab see, et eluruumide puhul toimub maksustatava käibe korral käibemaksu kumuleerumine. 1. jaanuaril 1994 jõustunud Käibemaksuseadus (kehtetu 1. jaanuarist 2002) ei kehtestatud sisendkäibemaksu mahaarvamise piiranguid, kui tegemist oli eluruumide ehitamisega. Samuti ei kehtestanud 1. jaanuaril 2002 jõustunud uus Käibemaksuseadus eluruumi ehitamisel piiranguid sisendkäibemaksu mahaarvamisele (vt §-d 20-23). Ka Euroopa Liiduga liitumisest alates jõustuv Käibemaksuseadus ei sätesta sisendkäibemaksu mahaarvamise keeldu. Eluruumide ehitamisel sisendkäibemaksu mahaarvamise keeld on erandlik ka võrreldes Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa Komisjoni seisukohtadega, mille kohaselt võib sisendkäibemaksu mahaarvamise keeld olla põhjendatud seoses kulutustega sõiduautodele, majutamisele, vastuvõtule, esindamisele, luksuskaupadele ja meelelahutusele. Kuna puuduvad kaalukad põhjendused, et tõlgendada KMS § 18 lg-t 5 ja lg-t 51 maksukohustuslase õigusi piiravana ja maksupõhimõtetega vastuolus oleva erandina, tuleb nimetatud sätteid tõlgendada nii, et eluruumi kasutada andmisel oleks käibemaksu kumuleerumine välistatud ning järgitaks enne ja pärast nimetatud sätteid kehtinud regulatsioonide põhimõtteid.
KMS § 18 lg-tes 5 ja 51 ei peeta silmas mitte üksnes ehitise sihtotstarvet, vaid ka eluruumide kasutamist maksustatava käibe või maksuvaba käibe tarbeks. Seejuures pole oluline eluruumi kasutamise planeeritav eesmärk, vaid eluruumi tegelik kasutamine maksustatavas või maksuvabas käibes.
|
| 3-3-1-21-04
|
Riigikohus |
03.06.2004 |
|
Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ka ostjal õigust käibemaksu maha arvata. Kui tasutakse suures summas sularahas ja ei tuvastata raha saanud isikut, kusjuures väidetav müüja eitab oma osalemist tehingus, siis on tegemist ostja sellise hoolsusnõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua käibemaksu mahaarvamise õiguse kaotamise. Ka siis, kui väidetava müüja korraldusel tasutakse kolmandale isikule, võib põhjendatult tekkida küsimus tegeliku müüja kindlakstegemisest.
Kui müüja esindaja tuvastamise nõuet on rikutud sularahata arveldamise teel müüja pangakontole tasumisel, võib hoolsusnõude rikkumine sarnastes asjades olla määrava tähtsusega siis, kui mõistlikult käituv ostja pidi aru saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Sularahata arveldamise teel müüja pangakontole tasumisel ei saa müüja esindaja isiku tuvastamata jätmisest teha järeldust, et seetõttu pole teada tegelik müüja.
|
| 3-3-1-39-04
|
Riigikohus |
14.10.2004 |
|
Maksuhaldur on kohustatud arvestama käibemaksusumma määramisel ka teadaoleva sisendkäibemaksuga ning arvama selle arvestatud käibemaksust maha.
MKS § 10 lg 3 näeb ette, et maksuhaldur peab menetluse läbi viima kiiresti ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi. Sellest järeldub, et maksumaksjalt ei nõuta selliste asjaolude tõendamist, mis on maksuhaldurile teada, samuti selliste tõendite esitamist, mille saamiseks peab maksumaksja pöörduma maksuhalduri poole. Kui maksukohustuslane on eiranud maksuarvestuse nõudeid ja sellega takistanud maksuhalduri tegevust, siis on võimalik teda karistada MKS § 154 alusel rahatrahviga.
Vastavalt MKS §-le 94 on maksuhalduril õigus määrata maksusumma hindamise teel. Maksumaksjalt äravõetud vihikuid on põhimõtteliselt võimalik vaadelda maksumaksja raamatupidamisena, hoolimata raamatupidamise eeskirjade eiramisest, sest vihikud sisaldavad olulisi märkmeid maksumaksja tulude ja kulude kohta. Järelikult ei ole tegemist maksusumma määramisega hindamise teel. Hindamise meetodiga oleks tegemist siis, kui olnuks teada müüdud kaubad, kuid nende hindade kohta puuduks teave ning maksuhaldur oleks hinnad määranud näiteks konjunktuuriinstituudi kataloogi abil.
Maksuhaldur on maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid ning vajadusel neid ise välja selgitama tõendeid kogudes. Kui maksukohustuslane on rikkunud maksuarvestuse pidamise kohustust ja maksusumma on seepärast määratud teiste andmete alusel või hindamise teel, siis vastavalt väheneb maksuhalduri tõendamiskohustus ja suureneb maksukohustuslase koormus tõendada, et maks on määratud valesti.
|
| 3-3-1-74-04
|
Riigikohus |
16.12.2004 |
|
Asjaolu, et maksukohustuslane saab tulu tegevusest, mida käibemaksuseadus ei defineeri ettevõtlusena, ei tähenda, et maksukohustuslane peaks alati rakendama KMS § 18 lõikest 3 tulenevat sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist. Kui mittemaksustatava sissetuleku saamine on maksukohustuslase majandustegevuse laadi arvestades vaid abistava iseloomuga, siis ei piira mittemaksustatava sissetuleku saamine sisendkäibemaksu mahaarvamist.
KMS § 18 lg 3 ja selle rakendusakt ei kirjutanud täpselt ette, milliste meetodite abil tuleb sisendkäibemaksu osaline mahaarvamine läbi viia. Selle sätte rakendamisel tuleb silmas pidada, et maksukohustuslase erinevate tegevusvaldkondade tulude ja kulude struktuur võib olla üsna erinev. KMS § 18 lg 3 rakendamiselt tuleb hinnata isiku majandustegevuse laadi ja eripära ning sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise jaoks tuleb valida selline meetod, mis on kõige sobivam ja annab mõistliku tulemuse. Isiku tulude struktuurist lähtuva sihtarvu kasutamine on lubatud üksnes erandjuhtudel, kui muude meetodite kasutamine oleks liialt keerukas.
Maksuhaldur peab ettekirjutuse (maksuotsuse) motiveerimisel esitama põhjused, millest lähtuvalt ta leiab, et maksukohustuslase arvepidamises kasutatud metoodika ei kajasta kaupade ja teenuste tegelikku kasutusotstarvet õigesti. Maksuhalduril ei ole õigust ignoreerida maksukohustuslase arvepidamist ainuüksi põhjusel, et see ei ole ühendatud raamatupidamisarvestusega või ei ole koostatud õigeaegselt.
Maksukohustuslane ei pea sisendkäibemaksu osaliseks mahaarvamiseks vajalike kaupade ja teenuste eristamist tegema raamatupidamisarvestuses (näiteks pidama mitut kulukontot või mitut käibemaksu kontot), vaid ta võib selle jaoks pidada eraldu kuluarvestust, mis ei ole ühendatud raamatupidamisarvestusega.
|
Facebook
Twitter