III-3/1-7/94
|
Riigikohus |
17.06.1994 |
|
ORAS mõttest tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise korral tuleb omandireformi õigustatud subjektide tuvastamisel lähtuda vara õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud seadusandlusest. See seaduse selgesõnaliselt sätestamata põhimõte on fikseeritud Vabariigi Valitsuse 28. 08. 1991. a. määruse nr. 161 punktides 15, 18 ja 21.
Eestis 6. novembril 1940. a. kehtestatud Vene NFSV APK § 10, mille kohaselt abielu kestel soetatud vara oli abikaasade ühisvara, ei muutnud BES kehtivuse ajal abielu kestel soetatud vara staatust, kui see vara kuulus abikaasade varaühisusse.
Omandireformi aluste seaduse mõttest tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise korral tuleb omandireformi õigustatud subjektide tuvastamisel lähtuda vara õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud seadusandlusest.
Maa natsionaliseerimise hetkel kehtis Eestis BES, majavalduse natsionaliseerimise hetkel aga Vene NFSV APK. Järelikult tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara endiste omanike kindlaks määramisel arvestada nii BES ja selle rakendamisel antud tõlgendusi kui ka Vene NFSV APK sätteid.
Vabariigi Valitsuse 28.08.1991. a. määruse nr. 161 p. 21 (Vabariigi Valitsuse 09. 01. 1992 määruse nr. 10 redaktsioonis) ei saa tõlgendada nii, et abikaasade varaühisuse korral on omandireformi õigustatud subjektiks üksnes omanikuna kinnistusraamatusse kantud isik või tema pärijad.
BES kehtivuse ajal ei sõltunud abikaasade varaühisus sellest, kumb abikaasadest on kinnistusraamatusse kantud vara omanikuna.
|
| III-3/1-13/94
|
Riigikohus |
02.12.1994 |
|
Lähtudes Erastamisseaduse §-st 2 lg. 1, ei saa erastamisele määratud riigiettevõtte reorganiseerimist käsitada erastamise objekti muutusena. Erastamisele kuuluva riigi omandis oleva ettevõtte organisatoorse vormi muutmine on kooskõlas Erastamisseaduse §-ga 15.
ORAS § 34 lg. 3 kohaselt võ?b erastatava vara eri liikide puhul õigustatud subjektide ringi piirata või esitada neile lisatingimusi seadusega. Nii on piiratud õigustatud subjektide ringi ka Erastamisseaduse §-s 32 lg. 1 sätestatud ettevõtete erastamisel. Sellised objektid tuleb erastada eelläbirääkimistega pakkumisel Erastamisseaduse §-s 21 sätestatud korras. Õigustatud subjektidel on õigus osta vara järelmaksuga.
|
| III-3/1-15/94
|
Riigikohus |
16.12.1994 |
|
Enne Erastamisseaduse kehtima hakkamist oli enampakkumise võitja ja erastatava vara ostja kindlaksmääramise põhikriteeriumiks kõrgeima ostuhinna pakkumine.
|
| III-3/1-1/95
|
Riigikohus |
10.02.1995 |
|
Ühistatud vara tagastamist ja kompenseerimist on pädev otsustama põllumajandusreformi komisjon, vallavalitsusel sellist pädevust ei ole.
Vaidlus omandiõiguse üle on tsiviilõiguslik vaidlus ja peab toimuma Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 1 lg. 1 ja § 5 lg. 2 kohaselt hagimenetluse korras maa- ja linnakohtutes.
|
| III-3/1-3/95
|
Riigikohus |
17.02.1995 |
|
See, et talu maa anti mitte põliseks kasutamiseks, vaid tähtajatuks kasutamiseks, on määruse koostamisel tehtud viga, mis ei saa olla määruse vastava punkti seadusevastaseks tunnistamise põhjuseks.
Talu taastamise taotluses esinev viga talu endise omaniku osas ei ole iseenesest maa eraldamist käsitleva haldusakti seadusevastaseks tunnistamise põhjuseks.
Ei Omandireformi aluste seadus ega Ülemnõukogu poolt 20. juunil 1991. a. vastuvõetud otsus selle seaduse rakendamise kohta ei peatanud talude taastamist Taluseaduse alusel.
Taluseaduse § 8 lg. 2 ei seosta talu taastamise eelisõigust talu endise elamu omamisega. Talu taastamise eelisõigus on selles seostatud talu endiste hoonete seadusliku omamisega. Kui talu hooned olid erinevate isikute omanduses, siis oli talu taastamiseks võrdne eelisõigus kõigil hoonete seaduslikel omanikel.
Tulenevalt TsKS §-de 313 lg. 1 ja 232 lg. 4 nõuetest peab ringkonnakohus oma otsuses märkima, miks kohus apellandi esitatud tõendid tagasi lükkab.
|
| III-3/1-2/95
|
Riigikohus |
17.02.1995 |
|
Elamuseadusest tulenevalt ei ole tööandja eluruumiks tunnistamisel tähtis, kas teenistuslikku eluruumi omava või kasutava juriidilise isiku poolt tööandja eluruumiks taotletav eluruum oli varem teenistuslik või mitte, samuti see, et tööleping eluruumi kasutajaga oli 1. juuniks 1992. a. lõppenud. Nimetatud asjaolud on olulised eluruumi üürilepingust tulenevate tsiviilõiguslike vaidluste lahendamisel.
Kuigi Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 30 lg. 1 p. 4 sätestab, et vallavalitsus esindab valda kohtus, ei saa järeldada, et kohaliku omavalitsuse volikogu esimees kui vaidlustatud haldusakti andnud organi esindaja ei saa osaleda kohtumenetluses protsessiosalisena.
|
| III-3/1-7/95
|
Riigikohus |
05.05.1995 |
|
Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, siis ei pea kohus kontrollima, kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel.
Maakoodeksi § 14 alusel anti kodanikele individuaalehituskrunte tähtajata kasutamiseks. 15. aprillil 1993. a. vastu võetud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse § 18 lõpetas maa tähtajata kasutamiseks andmise.
Põllumajandusliku maakasutuse lepingut puudutava vaidluse lahendamine ei kuulu HKS §-de 3 ja 4 järgi halduskohtu pädevusse.
|
| III-3/1-19/95
|
Riigikohus |
22.09.1995 |
|
Objekt, mis omab teataval määral sotsiaalobjekti tunnuseid, ei ole samastatav sotsiaalobjektiga ORAS tähenduses.
Linnavalitsus kui omavalitsuse organ korraldab ja juhib kohalikku elu ning täidab muid avalik-õiguslikke haldusülesandeid vastavalt Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele. Sellest tulenevalt ei ole administratiivhoone ORAS § 12 lg. 3 p.-s 5 tähendatud sotsiaalobjekt ega kuulu selle sätte alusel tagastamisele mittekuuluva õigusvastaselt võõrandatud vara hulka.
|
| III-3/1-15/95
|
Riigikohus |
29.09.1995 |
|
Notariaadiseaduse alusel annab notar omandiõiguse tunnistusi vara osale. Seadus ei anna talle aga õigust eraldada pärandvarast igale endisele kolhoosipere liikmele kuulunud osa. Surnud pereliikme osa saab pärandvarast eraldada kokkuleppel või hagimenetluse korras.
|
| III-3/1-20/95
|
Riigikohus |
29.09.1995 |
|
Elamuseaduse §-ga 68 anti teenistuslikke eluruume ja ühiselamuid omavatele või kasutatavatele juriidilistele isikutele tähtaeg tööandja eluruumiks tunnistamise ettepanekute esitamiseks. Kohaliku omavalitsuse organid ei võinud rahuldada ettepanekuid, mis olid esitatud Elamuseaduse §-s 68 sätestatud tähtaega rikkudes.
|
| III-3/1-24/95
|
Riigikohus |
27.10.1995 |
|
ÕVVTK komisjon võib taotluse jätta rahuldamata vaid juhul, kui täiendavaid tõendeid ei ole võimalik hankida.
Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 19 näeb ette, et kui taotlejaks on vara endise omaniku pärija, tuleb tal tõendada, et endine omanik on surnud ning et taotleja kuulub ORAS §-s 8 loetletud isikute hulka. Niisugusteks tõenditeks võivad olla surma-, sünni- ja abielutunnistused, arhiivi- ja perekonna-seisuorganite tõendid ning muud dokumendid.
|
| III-3/1-33/95
|
Riigikohus |
27.10.1995 |
|
Järeldus, et vaidlus selle üle, kas isik on eluruumi erastamise õigustatud subjekt, kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras, ei ole kooskõlas TsKS §-ga 1.
|
| III-3/1-29/95
|
Riigikohus |
27.10.1995 |
|
Erinevalt erastatava eluruumi ostu-müügi lepingu sõlmimisest ei ole eluruumi erastamise avalduse esitamine tsiviilõiguslik tehing. Üürniku õigus esitada eluruumi erastamise avaldus on avalik-õiguslik subjektiivne õigus, mille iseseisva teostamise võimet seadus ei seosta täisealisusega.
Kui isik on asjas haldusteovõimeline, siis on ta samas asjas teovõimeline ka halduskohtumenetluses.
|
| III-3/1-31/95
|
Riigikohus |
03.11.1995 |
|
Vara koosseisu ja vara väärtuse mõistete samastamine on ekslik.
Kui reformihalduri poolt asja uuel läbivaatamisel ei nõustuta ühistamisaktis märgitud andmetega, on võimalik teha ekspertiis vara võõrandamisaegse maksumuse määramiseks.
|
| III-3/1-35/95
|
Riigikohus |
10.11.1995 |
|
Kui aktis üksnes nõustutakse teise haldusasutuse ettepanekuga, siis sellega ei anta isikule õigusi ega tehta kohustuslikke ettekirjutusi. Nõustumisega ei saa kedagi millekski kohustada ega kellelegi mingeid õigusi anda.
Kui korraldusega määratakse kindlaks isiku avalikul õigusel rajanevad õigused ja kohustused, siis peab korraldus olema motiveeritud, st korralduses tuleb peale viite seaduse sättele esitada ka argumendid, miks korraldus anti. Et korraldust vaidlustada, on isikul õigus teada, millistel põhjustel on tema õigusi ja huvisid puudutav korraldus antud.
Lähtuvalt ORAS § 12 lg. 3 p. 5 sõnastusest tuleb õigusaktis, millega jäetakse tagastamata õigusvastaselt võõrandatud vara, põhjendada, millise punktis 5 loetletud objektiga on tegemist ja kas ja kuidas tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve.
|
| III-3/1-37/95
|
Riigikohus |
01.12.1995 |
|
Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse §-st 3 lg. 1 ei tulene, et tasutud pidi olema kogu osamaks või ühingu juhatuse poolt kindlaksmääratud summa osamaksust. Piisab, kui on tasutud mingi osa osamaksust.
HKS § 20 lg. 1 alusel võib halduskohtunik tunnistada õigusakti seadusevastaseks või jätta kaebuse rahuldamata. Kohus ei tohi omistada kaevatud õigusaktile uut sisu.
|
| III-3/1-39/95
|
Riigikohus |
01.12.1995 |
|
Üksikakt, mis annab isikule subjektiivseid õigusi või paneb talle kohustusi, pole õigustloov akt HKS § 4 lg. 3 mõttes. Vastupidisel tõlgendamisel muutuks halduskohtusse kaebamine võimatuks, sest igasugune halduse üksikakt annab kellelegi õigusi või paneb kellelegi kohustusi.
Selleks, et ORAS 13. juuni 1991. a. redaktsiooni § 8 lg. 5 ja lg. 3 p. 2 oleksid mõistetavad ja kohaldatavad, tuleb nende sätete tõlgendamisel kasutada ORAS 13. aprilli 1994. a. redaktsiooni § 8 lg. 3 p. 2. Viimatinimetatud redaktsiooni kohaselt on testamendijärgse pärija surma korral omandireformi õigustatud subjektiks ka endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast). Seega oli ORAS § 8 lg. 5 ja lg. 3 p. 2 esialgse mõtte kohaselt omandireformi õigustatud subjektiks isik, kes jäeti testamendiga pärandusest ilma.
Tehinguid õigusvastaselt võõrandatud maaga tehti nii pärast maade natsionaliseerimist 1940. a. kui ka Saksa okupatsiooni ajal. Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 5 lg. 2 aktsepteerib selliseid tehinguid. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 7. septembri 1944. a. määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuste poolt Eestis. Selliste aktide tühistamine on kujunenud olukorras faktiliselt käsitatav uue õigusvastase võõrandamisena.
|
| III-3/1-42/95
|
Riigikohus |
08.12.1995 |
|
Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a. otsusega ei muudetud ega tühistatud Omandiseaduse § 35 lg. 1, mis sätestas, et maa on Eesti Vabariigi omanduses. Seega ei muutnud Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a. otsus 1940. a. 23. juulil kujundatud omandisuhteid maa osas.
Nii Omandireformi aluste seaduse kui ka Maareformi seaduse algredaktsioonid käsitasid õigusvastaselt võõrandatud maad riigi omandina ja isikuid, kellelt maa õigusvastaselt võõrandati, selle maa endiste omanikena.
Kuna Põhiseadusel pole tagasiulatavat jõudu, siis pole Põhiseaduse § 32 lg. 1 rakendatav 1940. a. õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Õigusvastaselt võõrandatud maa endiste omanike ja nende õigusjärglaste seaduslikke huve on määratud kaitsma Omandireformi aluste seadus, Maareformi seadus ja nendest tulenevad õigusaktid.
|
| 3-3-1-4-97
|
Riigikohus |
21.02.1997 |
|
Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2 tuleneb, et omandireformi õigustatud subjekt ei saa hagimenetluse korras taotleda enda omandiõiguse tunnistamist omandireformi objektiks olevale õigusvastaselt võõrandatud, kuid veel tagastamata varale.
ORAS §-st 12 lg. 3 p. 3 tuleneb, et halduskohus ei saa seadusevastaseks tunnistada halduse üksikakti, mille alusel õigusvastaselt võõrandatud vara anti riigiorgani otsusega füüsilise isiku omandisse tasuta. Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldust keeldutakse andmast põhjusel, et see vara on selle füüsilise isiku omandis, kes sai vara riigiorgani otsusega omandisse tasuta, siis saab halduskohtus vaidlustada vara mittetagastamise.
Põhiseaduse rakendamise seadus ei omistanud Põhiseadusele tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saa enne Põhiseaduse jõustumist antud halduse üksikakti vaidlustamisel tunnistada põhiseadusevastaseks halduse üldakti, mis oli vaidlustatud üksikakti andmise aluseks.
ORAS §-st 12 lg. 3 p. 3 tuleneb, et halduskohus ei saa seadusevastaseks tunnistada halduse üksikakti, mille alusel õigusvastaselt võõrandatud vara anti riigiorgani otsusega füüsilise isiku omandisse tasuta. Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldust keeldutakse andmast põhjusel, et see vara on selle füüsilise isiku omandis, kes sai vara riigiorgani otsusega omandisse tasuta, siis saab halduskohtus vaidlustada vara mittetagastamise.
|
| 3-3-1-3-97
|
Riigikohus |
28.02.1997 |
|
Keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a määrusega nr. 16 kinnitatud "Metoodilised soovitused ekspertidele ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra hindamiseks" ei oma tagasiulatuvat jõudu. Linnavalitsuse vaidlustatud korraldusele saab anda õigusliku hinnangu läbi nende üldaktide, mis kehtisid selle korralduse andmise ajal.
Lähtuvalt ORAS §-st 12 lg. 8 p. 1 tuleb ehitise individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks võrrelda ehitise võõrandamise aegset põhiotstarbel kasutatavat kubatuuri praeguse kubatuuriga. Omandireformi aluste seaduse kohaselt ei oma tähtsust, et ehitise põhiotstarbeline kubatuur vahepeal hävis.
|
Facebook
Twitter