3-3-1-14-98
|
Riigikohus |
13.04.1998 |
|
Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seaduse mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kolmandale isikule MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema maksuõiguserikkumine. Samuti ei tulene seadusest, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema konkreetse maksumaksja kontrollimine.
MKS § 20 lg. 1 alusel kolmandale isikule tehtav ettekirjutus on olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale. Maksukorralduse seaduse §-s 15 lg. 1 sätestatud nõuded ettekirjutusele laienevad aga ka MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutusele
Kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses tuleb osundada ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult; isikule või isikute grupile, keda kontrollitakse; millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja maksukohustuse õiguslikule alusele.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
|
| 3-3-1-31-01
|
Riigikohus |
20.06.2001 |
|
Maksukorralduse seaduse §-dest 19 ja 20 tulenevalt ei hõlma maksuhalduri õigus kontrollida maksude tasumise ja kinnipidamise õigsust ning selgitada välja tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks olulised asjaolud, samuti kolmanda isiku kohustus anda maksuhaldurile teavet, kolmanda isiku kohustust ilmuda maksuhalduri nõudel teabe andmiseks tema ruumidesse. Erinevalt maksumaksjast ja maksu kinnipidajast ei ole kolmas isik maksukohustuse adressaat, mistõttu maksuhalduri õigused kolmanda isiku suhtes on kitsamad kui maksumaksja ja maksu kinnipidaja suhtes. Kolmanda isiku kohustus ilmuda teabe andmiseks maksuhalduri ruumidesse peab olema sätestatud seadusega, sest selline kohustus võib piirata isiku põhiõigusi.
|
| 3-3-1-49-07
|
Riigikohus |
13.11.2007 |
|
Tsiviilõiguslike lepingutega laopidaja ja omaniku vahel on laopidajal samuti võimalik kauba turule viimisega kasumit teenida. Üleliigse loavaru tasu seadus teabe kogumise võimalusi peale omanikult/käitlejalt deklaratsiooni nõudmise ette ei näe. Seetõttu tuleb kasutada teisi ja teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid, nt toote kohta maksuhalduri enda poolt tollipiiril kogutud informatsiooni kasutamine. Kuivõrd üleliigse laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna vastavalt MKS §-s 2 toodud maksu mõistele, siis võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, nt MKS §-s 61 sätestatud teabe nõudmist kolmandatelt isikutelt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.
Käitleja mõistet tuleb üleliigse laovaru tasu seaduses mõista läbivalt ühtmoodi. Käitleja saab ka ÜLTS § 8 lg 1 mõttes, st deklaratsiooni esitamise kohustuse mõttes olla vaid selline isik, kellel on õigus ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule tuua ja sel teel kasu saada. Isikul, kellel nimetatud õigus puudub, ei saa sellist laovaru tekkida ja tal ei saa tekkida ka laovaru deklareerimise kohustust.
Koostoimes Euroopa Komisjoni määrustega nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Laopidaja suhtes nende sätete kohaldamine ei ole üldjuhul võimalik, sest laopidaja ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud ega ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole tal võimalik neid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba omaniku omandiõigust ja konkreetseid hoiusuhetest tulenevaid kohustusi.
|
| 3-3-1-68-07
|
Riigikohus |
13.11.2007 |
|
Omanike ning ekspedeerijate ja laopidajate vahel on võimalik sõlmida tsiviilõiguslikke lepinguid, mis annavad ekspedeerijatele ja laopidajatele võimaluse kaup turule ja teenida seeläbi tulu (kasumit). Üleliigse laovaru tasu seadus sätestab õiguse koguda teavet omanikult/käitlejalt tema poolt deklareeritavatest andmetest, kuid ÜLTS-s ei ole ette nähtud muid võimalusi teabe kogumiseks. Haldusorganil tuleb kasutada vajaliku teabe kogumiseks ka teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid (näiteks tollipiiril kogutud teabe kasutamine). Kuivõrd üleliigne laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada Maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, näiteks §-s 61 sätestatud võimalust teabe nõudmiseks kolmandatelt isikutelt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt. Eelöeldust tulenevalt on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Üldjuhul ei saa ekspedeerija ja laopidaja kohta need sätted kehtida, sest nemad ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud aga ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole neil võimalik neid tooteid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba (põllumajandustoote) omaniku omandiõigust ja hoiusuhetest tulenevaid kohustusi. ÜLTS § 8 lg-s 1 kasutatavat mõistet "käitleja" tuleb mõista kooskõlas eelnevaga, st deklaratsiooni esitamise kohustus on vaid sellisel isikul, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja teenida sellega kasumit. Isikul, kellel taoline õigus puudub, ei saa tekkida sellist laovaru ja nendel pole ka deklaratsiooni esitamise kohustust.
|
| 3-3-1-98-10
|
Riigikohus |
30.03.2011 |
|
Haldusmenetluses on kolmas isik menetlusosaline, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada. MKS § 43 p-s 3 defineeritakse kolmandat isikut samamoodi. MKS §-s 61 on eksitav kasutada mõistet „kolmas isik“, kuna sellise nõude aluseks olevas maksumenetluses nõutakse teavet üldjuhul menetlusväliselt isikult. Isik, kellelt MKS § 61 alusel teavet nõutakse, on vastava korralduse adressaat.
Vajadusel võib nõuda teavet ka teistkordselt, kuid sellisel juhul suureneb maksuhalduri põhjendamiskohustus. Maksuhaldur peab korralduses esitama asjaolud, mis õigustavad korduvat nõuet MKS § 10 lg 3 kontekstis.
Üldjuhul tuleb enne teabe nõudmist nn kolmandalt isikult pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poole. Selle piiranguga peetakse silmas, et eelnevalt tuleb küsida teavet maksukohustuslaselt kui sama teabe saamiseks pöördutakse nn kolmanda isiku poole. Teavet nõutakse eesmärgiga teha kindlaks maksumenetluses tähendust omavad asjaolud. Seetõttu ei tähenda piirang nõuda eelnevalt teavet maksukohustuslaselt seda, et konkreetsed küsimused peavad olema kokkulangevad. Maksuhaldur peab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks nõudma samade tehingute kohta teavet kõigepealt maksukohustuslaselt.
|
| 3-3-1-24-11
|
Riigikohus |
24.05.2011 |
|
MKS § 61 lg 1 esimene lause sätestab "kolmandalt isikult" teabe nõudmise eesmärgi ja ka õigusliku aluse teabe nõudmiseks ning määratleb, millist teavet maksuhaldur kolmandalt isikult võib nõuda. MKS § 61 lg 2 sätestab menetlusliku piirangu, toimingu, mis tuleb enne kolmanda isiku poole pöördumist teha. Teabe nõudmise materiaalõiguslikku alust ei ole õige tõlgendada kitsendavalt menetlusnõude kaudu. Seaduses on maksuhaldurile antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses. Teabe seos läbiviidava maksumenetlusega on sobiv kriteerium kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks.
Maksukohustuslasele tuleb anda esmase selgitamise võimalus ka juhtudel, kus kolmandal isikul võib olla sellist maksustamist puudutavat teavet, mida maksukohustuslasel endal eeldatavalt ei ole. Maksukohustuslastel on sageli informatsiooni ka oma tehingupartneri tegevuse kohta, kuid kui tal vastav teave puudub, saab ta sellest maksuhaldurit informeerida. Sellistel juhtudel kõigepealt maksukohustuslase poole pöördumine ei koorma ülemääraselt maksukohustuslast ega maksuhaldurit.
Pöördumine kolmanda isiku poole selle asemel, et algatada tema või maksukohustuslase tehingupartneri suhtes maksumenetlus või süüteomenetlus, ei kahjusta kolmanda isiku õigusi. Maksumenetlus ja süüteomenetlus on isiku jaoks koormavamad kui temalt teabe nõudmine. Teabe andmisest keeldumisel saab kolmas isik tugineda ka samadele keeldumise alustele, mis kehtivad maksukohustuslase puhul (MKS § 64).
|
| 3-3-1-25-11
|
Riigikohus |
02.06.2011 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-24-11 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-26-11
|
Riigikohus |
02.06.2011 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-24-11 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-90-13
|
Riigikohus |
14.04.2014 |
|
Vt annotatsioone otsustele asjades nr 3-3-1-98-10 ja nr 3-3-1-24-11.
Kohtukoosseisu muutmise ja selle põhjuse märkimine alles kohtuotsuses on käsitatav HKMS § 11 lg-s 5 sätestatud menetluskorra rikkumisena (vt ka otsust asjas nr 3-3-1-38-13, p-d 11–12). Tegemist ei ole aga sedavõrd olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis tingiks kohtuotsuse tühistamise. Põhjendatud ei ole käsitada samamoodi olukorda, kus kohtukoosseisu muutumine ja selle põhjus on avaldatud kohtuotsuses, ja olukorda, kus kohtukoosseisu muutmine selgub erinevate dokumentide võrdlemisel, kusjuures muutmise põhjus jääbki menetlusdokumentides avaldamata. Kui kohtukoosseisu muutmise põhjus jääb avaldamata, ei saa ka Riigikohus kontrollida, kas koosseisu muutmine toimus seaduslikul põhjusel. (p-d 15–18)
|
| 3-16-2324/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.09.2018 |
|
Haldusakti adressaadi õigusi piirava ja talle kohustusi paneva haldusakti põhjendamine (MKS § 46 lg 2) on oluline, tagamaks haldusakti õiguspärasuse kontrollitavus. Põhjendamiskohustust võib mh piirata maksusaladuse hoidmise kohustus (MKS §-d 26–30). (p 8)
Vaatamata normis kasutatud terminile „kolmas isik“, nõutakse MKS § 61 lg 1 alusel teavet menetlusväliselt isikult, mitte menetlusosaliselt MKS § 43 p 3 mõttes (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-10, p 12). Seadus ei näe ette, et maksuhaldur võib teavet nõuda vaid kontrollitava maksukohustuslase tehingupartneritelt. (p-d 9 ja 10)
Menetlusväliselt isikult teabe nõudmisel peab nõutav teave olema seotud läbiviidava maksumenetlusega. Kui seos ei ole pelgalt nõutava teabe iseloomust (nt teabe nõudmine kontrollitava maksukohustuslasega tehtud tehingute kohta) tulenevalt äratuntav, peab maksuhaldur selgitama, milles seos seisneb. Äriühingu maksustamist võivad eeskätt mõjutada sinna raha laekumise või sealt tehtavate väljamaksetega seonduvad asjaolud. (p 11)
Mõeldav on nõuda füüsiliselt isikult teavet näiteks ühekordse suurema laekumise kohta, kui sellel on ajaliselt lähedane sisuline seos kontrollitava isiku maksukohustusega. Sageli aga koguneb füüsiliste isikute vara aja jooksul isiklikust tarbimisest üle jäänud summadest (säästudest). Selliste sissetulekute kohta teabe nõudmine paneb isikule sisuliselt piiritlemata kohustuse oma varasemate sissetulekute kohta teabe andmiseks, mistõttu ei ole selline kohustus proportsionaalne. Selle vältimiseks tuleb nõue ajaliselt ja/või esemeliselt piiritleda. (p 12)
|
| 3-18-1328/14
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.02.2021 |
|
Isikliku pangakonto väljavõtte esitamise kohustus riivab isiku eraelu puutumatust (PS § 26; vrd nt EIKo asjas Sommer vs. Saksamaa, nr 73607/13, p 48). Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on teatud kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse teavet kõigi tehingute kohta (vrd RKHKo nr 3-16-2324/18, p 12). Vaidlustatud korralduses kohustati kaebajat kui menetlusvälist isikut esitama isikliku pangakonto täielik väljavõte veidi vähem kui kahe aasta kohta (15. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2017). Kolleegiumi hinnangul ei saa eraelu puutumatuse sellist riivet nii selle ajalise kui ka esemelise ulatuse tõttu väheintensiivseks pidada. (p 11)
Kuna seadus ei võimalda sellist asja läbi vaadata lihtmenetluses, polnud üks HKMS § 187 lg 31 kohaldamise eeldustest täidetud ning apellatsioonkaebuse tagastamine HKMS § 187 lg 31 alusel ei olnud põhjendatud. (p 12)
Isikliku pangakonto väljavõtte esitamise kohustus riivab isiku eraelu puutumatust (PS § 26; vrd nt EIKo asjas Sommer vs. Saksamaa, nr 73607/13, p 48). Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on teatud kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse teavet kõigi tehingute kohta (vrd RKHKo nr 3-16-2324/18, p 12). Vaidlustatud korralduses kohustati kaebajat kui menetlusvälist isikut esitama isikliku pangakonto täielik väljavõte veidi vähem kui kahe aasta kohta (15. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2017). Kolleegiumi hinnangul ei saa eraelu puutumatuse sellist riivet nii selle ajalise kui ka esemelise ulatuse tõttu väheintensiivseks pidada. (p 11)
|
Facebook
Twitter