3-3-1-69-03
|
Riigikohus |
28.04.2004 |
|
PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud. Käesoleval juhul tuleb otsustada, kas demokraatlikus ühiskonnas on vajalik, et isik, kellele haldusõiguserikkumise eest oli määratud lisakaristuseks eriõiguse äravõtmine, kannaks selle lõpuni pärast 1. septembrit 2002, mil seadused ei näe enam taolist lisakaristust ette. Piirangu proportsionaalsust kontrollitakse abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse abil. Seadusandja on pidanud vajalikuks samaaegselt lisakaristuse ärakaotamisega karmistada põhikaristust. Samuti on samasuguse teo eest ette nähtud juhtimisõiguse peatamine kolmeks kuuks. Lisakaristusest automaatne vabastamine võiks sellises olukorras tuua kaasa varem karistatud isikute põhjendamatult leebe kohtlemise. Äravõetud juhtimisõiguse massiline ennetähtaegne taastamine võib ka anda ühiskonnale õiguspoliitiliselt väära ja eksitava signaali, et riik on uues seaduses asunud liiklusrikkumistesse tegelikkusest märksa leebemalt suhtuma. Seega on lisakaristuse jätkuv kandmine antud juhul sobiv ja vajalik abinõu. Antud juhul on riive ka mõõdukas, kuna juhtimisõiguse peatamine riivab isiku õigusi leebemalt kui näiteks vabaduse võtmine sama pikaks ajaks. Antud juhul ei ole kaalul sellised põhiõigused, mis sunniks karistuse jõussejäämist toetavad väited enda ees taanduma.
Iseseisva väärtusena võib nimetada ka karistusotsuse seadusjõudu, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.
Halduskohtul puudub volitus muuta haldusõiguserikkumise asjas tehtud karistusotsust. Haldusõiguserikkumise eest karistuse määramise otsus ei ole haldusakt HKMS § 4 lg 1 ega HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest see halduskaristuse määramise otsus on tehtud riigivõimu jurisdiktsioonilist funktsiooni teostades, mitte haldusülesandeid täites. Halduskohus ei saaks ei politseiprefektuurile ega maa- või linnakohtule teha ettekirjutust isiku vabastamiseks karistusest, sest ka varasema halduskaristuse muutmise otsus ei ole haldusakt. Halduskohus saaks kohustada üksnes politseiprefektuuri isiku taotlust läbi vaatama või seda taotlust kohtule esitama.
Põhiseaduslikud väärtused, millega võib õigustada kõnealuste põhiõiguste piiramist, on ühiskonna õiglustunne, õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu.
|
| 3-3-1-77-03
|
Riigikohus |
30.04.2004 |
|
HKMS § 3 lg 1 kohaselt vaatab halduskohus avalik-õiguslikus vaidluses esitatud kaebuse läbi ainult siis, kui seadustega ei ole ette nähtud muud menetluskorda. Selline menetluskord on sätestatud näiteks Väärteomenetluse seadustiku §-des 76-80 ja 1. juulist 2004 jõustuvas Kriminaalmenetluse seadustiku §-des 228-232. Eriarvamuses leiti, et HKMS § 3 lg-te 1 ja 2 regulatsioon on vastupidine. Halduskohtumenetluse seadustiku järgi on halduskohtu lahendada kõik avalik-õiguslikud vaidlused, välja arvatud need, mille jaoks on kehtestatud teistsugune menetluskord.
Mootorsõiduki joobes juhtimine on sõltuvalt asjaoludest karistatav kas LS §-s 7419 ettenähtud väärteona või Karistusseadustiku (edaspidi KarS) §-s 424 ettenähtud kuriteona. Kriminaalmenetluse koodeksi § 3 lg 1 järgi peab menetleja kuriteo tunnustele viitavate küllaldaste andmete olemasolul alustama kriminaalmenetlust. Selle menetluse käigus peab kohus andma hinnangu, kas isik oli joobes või mitte, milleks tuleb hinnata ka seda, kas tõend(id) on saadud õiguspäraselt. Seega kuna joobe tuvastamine toimus süüteomenetluse raames saab seda toimingut ka vaidlustada süüteomenetluse käigus. Eriarvamuses asuti seisukohale, et üldkogu otsusega on alusetult laiendatud kriminaalmenetlusõiguslikku režiimi õigussuhetele, mis jäävad väljapoole kriminaalmenetlust. Niisugune eksitav lähenemine toob kaasa näiliku võimaluse paljude haldusmenetluste käsitlemiseks süüteomenetluste koostisosadena. Eelkõige puudutab see järelevalvemenetlusi (maksujärelevalve jne). Kuivõrd järelevalvetegevuse käigus avastatakse sageli õiguserikkumiste tunnuseid, mis toovad kaasa väärteomenetluse (või ka kriminaalmenetluse) alustamise, võib üldkogu otsusest teha eksliku järelduse, et nimetatud järelevalvetoimingud (revisjonid, proovide võtmised, haldusmenetluslikud ekspertiisid jne) on vastava süüteomenetluse toiminguteks, mille õiguspärasuse hindamine on võimalik üksnes vastava süü
|
| 3-3-1-14-04
|
Riigikohus |
03.05.2004 |
|
Kaebuse muutmise teel kaebusele lisatud taotlus tuleb lugeda tähtaegseks vähemalt neil juhtudel, kui uue taotluse esitamine oleks olnud tähtaegne esialgse kaebuse esitamise hetkel ja uus taotlus on hõlmatud esialgse kohtusse pöördumise eesmärgiga. Seejuures peab kaebaja olema jätnud taotluse esialgses kaebuses esitamata eksimuse tõttu ja ta ei tohi olla oma õigusi kuritarvitanud. Nende tingimuste esinemise korral tuleb kohtul lugeda kaebuse muutmine otstarbekaks. Neil tingimustel kaebuse muutmine ei ähmasta kaebuse liikide piire ega ohusta avalikku huvi.
Kaebajad palusid ringkonnakohtule esitatud erikaebuses tühistada halduskohtu määruse tervikuna, seega ka osas, millega kohus luges kaebetähtaja möödalastuks. Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt ei ole kaebuse tähtaegseks lugemise kohta tarvis teha eraldi määrust. Seetõttu ei pidanud kaebajad esitama apellatsioonkaebuses sellekohast taotlust lisaks tähtaja ennistamise taotlusele.
|
| 3-3-1-18-04
|
Riigikohus |
03.05.2004 |
|
Reeglina ei ole isikul tarvidust ega ka võimalust eraldi vaidlustada haldusaktile eelnevat menetlustoimingut, sest enamikul juhtudel ei saa sellised menetlustoimingud eraldivõetuna rikkuda isiku õigusi. Kui õigusvastane menetlustoiming toob kaasa ebaõige haldusakti andmise, siis piisab selle haldusakti vaidlustamisest. Haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel hindab kohus haldusakti ka menetluslikust küljest.
Antud juhul ei ole ENIC/NARIC Keskuse hinnangu näol tegemist pädeva tunnustamisasutuse siduva otsusega Lissaboni konventsiooni ega VOKTS § 7 lg 2 tähenduses. Kutsekvalifikatsiooni tunnustamismenetlust viis pädeva organina läbi advokatuur ning siduvaks tunnustamisotsuseks on advokatuuri haldusakt. ENIC/NARIC Keskus kaasati menetlusse üksnes kaebaja hariduse kohta arvamuse andmiseks, seega tuleb ENIC/NARIC Keskuse hinnangut käsitada tunnustamismenetlusse kaasatud haldusorgani menetlustoiminguna.
Erikaebuse motiivid ei sea erikaebusele ega asja läbivaatamisele apellatsiooniastmes piire. Apellatsioon- ja erikaebuse piirid määrab kindlaks apellandi nõue, mitte selle õiguslik põhjendus. Ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima selle seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-8-04 p 24 ja otsuse nr 3-3-1-41-02 p-d 14-15). Seetõttu oli ringkonnakohus õigustatud käsitlema halduskohtu määruse õiguspärasust ka sellest lähtudes, kas halduskohus kvalifitseeris haldusorgani vaidlustatud tegevuse õigesti.
|
| 3-3-1-15-04
|
Riigikohus |
05.05.2004 |
|
ÕVVTK maakonnakomisjon on Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaadeldav haldusorganina, avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud koguna, kelle aktide ja toimingute peale saab esitada kaebusi halduskohtusse. Täitevvõimu poolt õigustloovates aktides ettenähtud korras moodustatud ning täitevvõimu volitusi omav komisjon saab esineda halduskohtumenetluses poolena. Vastasel juhul oleks rikutud isiku õigus vaidlustada halduse akte ja toiminguid.
Haldusorgani, sealhulgas muu avalik-õiguslikke ülesandeid täitva isiku esindamine toimub õigusaktides sätestatud korras. Reeglina esindab asutusena käsitletavat haldusorganit tema juht (HKMS § 14 lg 5), kellel selle organi põhimääruses sätestatud korras ja juhtudel on õigus anda organi esindamiseks volitusi. Eeltoodud põhimõtted on kohaldatavad ka ÕVVTK maakonnakomisjonide esindamisele halduskohtus. Komisjoni esindamine maavanema poolt ei tulene seadusest. Maavanem on tuletanud enda õiguse esindada ÕVVTK maakonnakomisjoni seetõttu, et Vabariigi Valitsuse 2. oktoobri 1991. a määruse nr 202 punkt 3 volitab maavanemat moodustama ÕVVTK maakonnakomisjoni. Komisjoni moodustamise fakt ei loo aga õiguslikke aluseid maakonnakomisjoni esindamise õiguse võtmiseks halduskohtumenetluses. Esindaja seisundist tulenevalt peab esindaja kohtumenetluses väljendama ning põhistama esindatava positsiooni, tegutsema tema huvides talle antud volituse piirides. Maavanemale on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluses pandud riikliku järelevalve funktsioonid. Tegutsedes tagastamismenetluses osaleva haldusorgani esindajana, on maavanem takistatud järelevalvefunktsiooni kui tema pädevuses oleva riikliku ülesande teostamisel hea haldustava nõuete kohaselt.
HKMS § 12 lg 3 viimane lause, mis näeb ette, et tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada erikaebuse ringkonnakohtule, ei piira samas ringkonnakohtu sellesisulise määruse peale Riigikohtule erikaebuse esitamise võimalust. HKMS § 52 lg 2 annab poolele ja kolmandale isikule õiguse esitada ringkonnakohtu eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebuse, kui Halduskohtumenetluse seadustikus pole otseselt teisiti sätestatud. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamise küsimuses tehtud määruse peale erikaebuse esitamise võimalust HKMS-s piiratud ei ole.
|
| 3-3-1-23-04
|
Riigikohus |
10.05.2004 |
|
Apellatsioonitähtaja ennistamise põhjuseid hinnates tuleb arvesse võtta, millised on protsessiosalise võimalused tagada oma õiguste efektiivne kaitse. Äriühingul on selleks üldjuhul suuremad võimalused, mistõttu peab halduskohtumenetluses protsessiosaliseks olev äriühing hoolitsema selle eest, et menetlustoiming tehakse tähtaegselt isegi juhul, kui protsessiosalist halduskohtus seni esindanud isikul tekib ootamatu ja vältimatu takistus toimingu sooritamiseks. Seejuures peab menetlustoimingu tegemine teise isiku poolt olema objektiivselt võimalik.
Äriühingu seadusjärgsed esindajad ei vabane lepingulise esindaja palkamisega kohustusest hoolitseda asjas menetlustoimingute tegemise tähtaegadest kinnipidamise eest. Käsundi iseloomust tulenevalt tuleb eeldada, et esindatav on esindaja tegevusest teadlik, kuna Võlaõigusseaduse § 624 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. Kui äriühingu seadusjärgsed esindajad teadsid lepingulise esindaja haigusest, oleksid nad pidanud ise näitama üles piisavat hoolikust apellatsioonkaebuse esitamisest kohtule õigeaegseks teatamiseks ja esitama teate ise või volitama selleks isikut, kes võib olla kohtus lepinguliseks esindajaks.
|
| 3-3-1-16-04
|
Riigikohus |
27.05.2004 |
|
Poole esindaja kõrvaldamine halduskohtumenetlusest on protsessuaalne otsustus, mis võib avaldada olulist mõju protsessiosalise võimele esitada ja kaitsta oma positsiooni käimasolevas kohtuvaidluses. Kohtu otsustus peab arvestama nii esindaja menetlusest kõrvaldamise seadusest tulenevat eesmärki kui ka faktilisi asjaolusid ning tuginema menetlusele, mis tagab menetlusosaliste protsessuaalsete õiguste adekvaatse kasutamise. Oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks on esindaja menetlusest kõrvaldamise taotluse sisuline läbivaatamine ilma, et esindatavale oleks antud võimalust olla ära kuulatud. Samuti on kohtul kohustus tagada menetlusosaliste poolt nende menetlusõiguste heauskne kasutamine. Igal konkreetsel juhul tuleb hinnata, kas teise poole esindaja jätkamine saab kahjustada taotluse esitanud menetlusosalise seadusest tulenevaid õigusi või oli taotluse esitamise motiiviks soov üllatada vastaspoolt, venitada protsessi või muul viisil omandada protsessis eeliseid.
HKMS § 14 lg-st 5 tulenevalt võib asutuse volituse alusel haldusorgani esindajaks olla isik, kes töötab antud asutuses. Kui esindajaks on esindatava töötaja, on sellise esindaja kõrvaldamise otsustamine olulisel määral seotud kohtu sisenemisega halduse enesekorralduslikku sfääri. Esindatavaga töö- või teenistussuhtes oleva isiku kõrvaldamine protsessist teise menetlusosalise taotluse alusel saab olla vaid erandlik ja põhineda kaalukatel asjaoludel, mis ilmselgelt välistavad ausa menetluse.
TsMS § 88 lg 2 kohaselt ei või isik olla esindaja, kui ta selles asjas on andnud õigusabi isikule, kelle huvid on esindatava huvidega vastuolus. Selles sättes nimetatud õigusabi seondub konkreetse kohtuvaidlusega ning hõlmab selles konkreetses asjas või ka viimasega tihedalt seonduvas kohtuasjas isiku esindamist, esindatava nimel dokumentide koostamist ja kohtumenetlusest osavõttu. Asutuse või juriidilise isikuga töö- või teenistussuhetes oleva isiku poolt oma töö- või teenistusülesannete täitmise käigus kirjade ja muude dokumentide koostamine ei ole iseendast käsitletav õigusabina TsMS § 88 lg 2 mõttes.
HKMS § 31 lg 3 sätestab, et poolel ja kolmandal isikul on õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui see õigus on sätestatud käesolevas seadustikus. Halduskohtumenetluse seadustik esindaja menetlusest kõrvaldamise määruse peale erikaebuse esitamise õigust ette ei näe. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 88, mis sätestab esindaja protsessist kõrvaldamise alused, ei nimeta samuti selgesõnaliselt menetlusosalise õigust esitada erikaebus esindaja kõrvaldamise määrusele. Taandamismäärused ei ole määruskaebuse vormis vaidlustatavad ka väärteo- ja kriminaalmenetlustes.Kuigi esindaja menetlusest kõrvaldamine üldjuhul häirib menetluse kulgu, ei ole ka tegemist kohtumäärusega, mis takistab asja menetlemist ulatuses, mis teeks erikaebuse esitamise lubatavaks TsMS § 297 lg 3 mõttes.
|
| 3-3-1-24-04
|
Riigikohus |
03.06.2004 |
|
HKMS § 45 lg 1 p 2 kohaselt kuulub kohtulahend juhul, kui see on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud, kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõuetest olenemata tühistamisele ning asi saadetakse uueks arutamiseks. HKMS § 64 lg 3 sätestab, et sama seadustiku paragrahvis 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele.
|
| 3-3-1-17-04
|
Riigikohus |
17.06.2004 |
|
HKMS § 122 lg 7 järeldub, et halduskohtumenetluses on esialgse õiguskaitse korras saadu tagasi nõutav. Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise suhtes tuleb kohaldada eraõiguses alusetu rikastumise kohta sätestatut, seejuures võib kohaldatavate eraõiguse sätete rakendamisel olla spetsiifilisi jooni.
Heade kommetega ei ole kooskõlas avaliku võimu nõue tagastada esialgse õiguskaitse korras saadu, mis on eesmärgipäraselt ära tarvitatud, kui rikastumine pole märkimisväärne.
Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette õigust vaidlustada kohtumäärust, millega tagastati esialgse õiguskaitse korras saadu. Seda HKMS § 31 lg-s 3 sätestatud edasikaebepiirangut tuleb tõlgendada koosmõjus HKMS § 12 2 lg-ga 7 ja Põhiseaduse §-ga 24. Kuna samas küsimuses tehtud kohtuotsus on apelleeritav, siis tuleb apelleeritavana käsitada ka esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohta tehtud kohtumäärust, kui kohtu seisukohta koos kohtuotsusega pole enam võimalik vaidlustada.
|
| 3-3-1-26-04
|
Riigikohus |
18.06.2004 |
|
Haldusaktide vormistamata jätmine ei võta isikult haldusorgani otsustuste vaidlustamisvõimalust. Haldusorgan ei saa peituda haldusakti vormistamata jätmise taha ja sel teel vältida otsustuse vaidlustamist. Kui otsustusele on jäetud andmata seadusega nõutav kirjalik vorm, siis saab halduskohtu kaudu vaidlustada haldusorgani tegevusetust (aktile kirjaliku vormi andmata jätmist) ja nõuda akti vormistamist. Kuid alati pole tarvis seda teha, sest haldusaktina on vaidlustatav ka nõuetekohaselt vormistamata otsustus, mis vastab haldusakti sisutunnustele. Sellise tegevusetuse vaidlustamine võib küll viia sihile, kuid on vähemalt üldjuhul ebaökonoomne.
Kui linna vara kasutusse saamisest on huvitatud mitu isikut ja õigusaktid ei määratle täpselt, keda neist tuleb eelistada, tuleb küsimus lahendada avaliku õiguse põhimõtetest lähtuvalt, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise põhimõtet jne.
Halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta võimalust mõista kohtukulud välja solidaarselt. Selline kohtukulude väljamõistmine oleks mõeldav, kui see oleks seaduses otse ette nähtud. Halduskohtumenetluse seadustik lähtub loogikast, et kohtumenetluse lõpetamise korral mõistetakse kohtukulud välja ainult juhul, kui kohtukulude väljamõistmine on seadustikus otseselt ette nähtud. Samasugune loogika tuleneb veel selgemalt Tsiviilkohtumenetluse seadustikust, mille § 60 sätestab kohtukulude jaotamise kohtuotsuse tegemise korral. Sama seadustiku § 62 reguleerib ammendavalt kohtukulude väljamõistmise nendel juhtudel, kui kohus lõpetab menetluse määrusega.
|
| 3-3-1-27-04
|
Riigikohus |
22.06.2004 |
|
Kohtueelses menetluses tehtud määruses esitatud väide ei saa asendada erikonfiskeerimise otsust. Samuti ei saa prokuröri seisukoht, et tegemist on salakaubaga, olla piisavaks ega erikonfiskeerimist tagasiulatuvalt legitimeerivaks aluseks. Kriminaalasja menetluses tuvastatavad asjaolud on välja selgitatud alles siis, kui kohus on tõendeid hinnates sellisele järeldusele jõudnud. Tõendamist vajab selles asjas asjaolu, kas tegemist on kriminaalõiguse mõttes salakaubaga. Sellist hinnangut ei saa anda halduskohus. Halduskohus ei saa ka hinnata, kas kriminaalasjas salakaubana käsitletav vara tuleks või oleks tulnud konfiskeerida.
|
| 3-3-1-69-04
|
Riigikohus |
20.09.2004 |
|
Halduskohtumenetluse seadustiku sätted, mis käsitlevad esialgset õiguskaitset, ei näe otsesõnu ette erikaebuse esitamise võimalust esialgse õiguskaitse tühistamise või muutmise määruse peale. Sellest hoolimata on HKMS § 122 lg-s 5 sätestatud korras võimalik esitada erikaebus ka määruse peale, millega kohus muutis esialgse õiguskaitse määrust.
|
| 3-3-1-42-04
|
Riigikohus |
28.09.2004 |
|
Kui halduskohus on võtnud vastu kaebuse, mille lahendamine ei ole seaduse järgi halduskohtu pädevuses ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, ei saa pidada mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (Riigikohtu 10.04.2002 määrus nr 3-3-4-2-02).
Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikest suhetest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on kohtute pädevuse piiritlemisel otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Pooltevaheline lepinguõiguslik vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras maa- ja linnakohtus ka siis, kui lepingu lõpetamine on vormistatud haldusaktiga (Riigikohtu 23.09.2003 määrus nr 3-3-4-1-03).
|
| 3-3-1-65-04
|
Riigikohus |
14.10.2004 |
|
Kuna tööstusomandialastes vaidlustes ei ole kaebeõigust piiratud ning Patendiameti otsuste peale saab kaevata vahetult halduskohtusse, siis on põhjendatud kaebetähtaja määramisel lähtuda KaMS § 24 lg-s 2 sätestatud viieaastasest tähtajast. Vastasel juhul oleks ajaliselt põhjendamatult piiratud eriseaduses sätestatud kaebeõigus.
|
| 3-3-1-49-04
|
Riigikohus |
15.10.2004 |
|
Protsessiosaline saab end arvatavalt erapooliku kohtuniku eest kaitsta taanduse esitamisega. Taandus tuleb esitada esimesel võimalusel. Kui isik on jätnud taanduse õigeaegselt esitamata, ei saa tema hilisemad väited kohtuniku erapoolikuse kohta olla kohtulahendi tühistamise aluseks kõrgema astme kohtu poolt.
Olukorras, kus isik on maksejõuetuse tõttu vabastatud riigilõivu, kautsjoni ja õigusabi eest tasumisest ning sealjuures on tuvastamata protsessiosalise pahatahtlikkus oma kaebeõiguse kasutamisel, ei ole temalt haldusorgani kasuks kohtukulude väljamõistmine põhjendatud.
|
| 3-3-1-61-04
|
Riigikohus |
19.10.2004 |
|
Kantud kohtukuludena saab poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja mõista üksnes tema poolt reaalselt tasutud riigilõivu. Kuigi HKMS näeb ette, et ühes kaebuse või apellatsioonkaebusega tuleb kohtule esitada tõend riigilõivu tasumise kohta, ei tähenda see, et kohtute suhtes RLS § 7 lg-s 6 ettenähtud riigilõivu laekumise elektroonilisel teel kontrollimise kohustus üldse ei kehti. Riigilõivu võttev asutus, kellel on võimalik riigilõivu laekumist kontrollida elektroonilisel teel, sealhulgas kohus, ei või piirduda üksnes riigilõivu tasumist tõendavate dokumentide olemasolu formaalse tuvastamisega, vaid peab kontrollima ka dokumentide täitmise korrektsust ning kahtluse korral tegema elektroonilisel teel kindlaks, kas maksekorralduse järgne makse on tegelikkuses toimunud ning vastav summa riigieelarvesse laekunud.
|
| 3-3-1-71-04
|
Riigikohus |
19.10.2004 |
|
Kautsjoni tasumisest mittevabastamise määruse peale erikaebuse esitamisel on kautsjoni tasumata jätmine põhjendatud juhul, kui kautsjoni tasumise nõue võib osutuda takistuseks edasikaebeõiguse teostamisel. Edasikaebeõigus oleks takistatud, kui erikaebuse esitaja ei ole oma maksujõuetuse tõttu suuteline kautsjoni tasuma. Kuivõrd kautsjoni tasumisest vabastamist taotleti põhjendusel, et kautsjoni suurus on sätestatud põhiseadusevastase regulatsiooniga ning muud põhjust ei esitatud, siis tuleb erikaebuse esitamisel kautsjon tasuda.
Kautsjoni suurus ei ole määratud põhiseadusevastase regulatsiooniga. Palga alammäära fikseerimisel ei kehtesta Vabariigi Valitsus kassatsioonikautsjoni suurust, vaid kautsjoni suurus on määratud HKMS § 90 lg-s 1. Kindlal ajahetkel kautsjoni suurusele vastav konkreetne rahasumma ei nähtu küll otseselt Halduskohtumenetluse seadustikust, kuid seadusandja on HKMS § 90 lg-s 1 sätestanud reegli, mille alusel on võimalik kautsjoni suurus kindlaks määrata.
|
| 3-3-1-38-04
|
Riigikohus |
20.10.2004 |
|
Riigi- ja kohalike omavalitsuse asutuste üle teenistusliku järelevalve teostamine ei välista riiklikku järelevalvet Andmekaitse Inspektsiooni poolt. Teenistusliku järelevalve teostamine on kõrgemalseisvate organite või asutuste üldine õiguslik kohustus, mille õiguslikud alused on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses. Avaliku teabe seadus detailiseerib teenistusliku järelevalve korraldust avaliku teabe valdkonnas.
AvTS ei näe ette teabevaldaja poolt Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaide esitamise võimalust ettekirjutusele, mille Andmekaitse Inspektsioon on teinud järelevalve käigus. Avaliku teabe seaduses asjakohase sätte puudumine iseendast ei välista teabevaldaja poolt vaide esitamise võimalust Haldusmenetluse seaduse alusel. Vaidemenetlust välistavad sätted võivad aga sisalduda teistes õigusaktides.
HKMS § 3 lg 2 sisaldab halduskohtu pädevust piiravat normi, mille kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kuna Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 101 on sätestatud erikord riigiasutuste vaheliste õigusvaidluste lahendamiseks, ei ole sellised vaidlused halduskohtu pädevuses.
VVS § 101 lg-s 3 sätestatud õigusvaidluste lahendamise kord hõlmab ka neid juhtumeid, kus vaidlus tekib valitsusasutuste vahel riikliku järelevalve menetluses. VVS § 101 lg 3 eesmärgiks on välistada olemuslikult haldusesiseste subordinatsioonisuhete, samuti haldussüsteemi siseste järelevalvesuhete vaidlustatavus halduskohtus. AvTS § 53 lg-s 1 sisalduv osundus teabevaldaja kohtulikule kaebeõigusele Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutusele ei ole, arvestades VVS § 101 lg-t 3, laiendatav juhtudele, kui teabevaldajaks on riigiasutus.
|
| 3-3-1-46-04
|
Riigikohus |
21.10.2004 |
|
HKMS § 24 lg 1 p 4 järgi lõpetab halduskohus menetluse, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtulahend. Kuna vaidlustatud korraldus on sisuliselt identne korraldusega, mille kohta on olemas jõustunud kohtuotsus, siis HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel lõpetatakse menetlus.
Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette poolelt kohtukulude väljamõistmist kolmanda isiku kasuks.
|
| 3-3-1-29-04
|
Riigikohus |
25.10.2004 |
|
Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1-8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.
Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.
Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1¿8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.
Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.
|
Facebook
Twitter