3-3-1-8-14
|
Riigikohus |
28.05.2014 |
|
Põhjendatud huvina on käsitatav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes (vt RKHK 25.02.2010 otsus asjas nr 3-3-1-100-09, p-d 18 ja 22; 21.01.2009 otsus asjas nr 3-3-1-88-08, p-d 13–14). HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Kui tulevikus prognoositav täidesaatva võimu tegevus ei saa enam kuidagi kaebaja õigusi puudutada, ei ole tuvastamiskaebuse rahuldamine preventiivse huvi eesmärgil põhjendatud. Tuvastamiskaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Nii on näiteks juhul, kui kinnipeetav on vanglast vabanenud, sest siis ei saa tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil aidata kaasa tema kui kinnipeetava õiguste kaitsmisele tulevikus (vt RKHK 21.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 20). (p 11) (p 12)
Praegusel juhul on samuti faktilised asjaolud muutunud (kaebaja vabanes 22.07.2013 seoses karistuse ärakandmisega vanglast), mistõttu ei mõjutanud vaidlustatud toiming (vanglasse saabumisel õigusaktidega tutvustamata jätmine) ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal 1.11.2013 enam kaebaja õigusi. (p 11)
Vanglal on kohustus tutvustada kinnipeetavale vangistusõigust puudutavaid õigusakte VangS § 14 lg-s 2 sätestatud viisil kinnipeetava esmakordsel saabumisel vanglasse. Sellega aga vangla kohustused, tulenevalt haldusmenetluses valitsevast hea halduse põhimõttest, vangistusõiguse regulatsiooni kohta teabe andmisel ei piirdu. (p 14) Kinnipeetaval peab olema informatsioon nende aktide kohta, millest tulenevad tema õigused ja kohustused. Kuna õigused ja kohustused võivad vanglates erineda, on vanglal vaja VangS § 14 lg-s 2 sätestatud kohustust täita ka kinnipeetava ümberpaigutamise korral. (p 16) VangS § 14 lg-t 2 tuleb kohaldada nii, et kirjalik teave antakse vangla selle õigusakti kohta, mille on kehtestanud iga vangla ise ja mis võib seetõttu olla erinev. Praeguse juhul olid sellisteks uut tutvustamist vajavateks aktideks vangla kodukord ja vanglas kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu. Kui vangistusseadus, vangla sisekorraeeskiri jms õigusakt ei ole enne ümberpaigutamist muutunud ja kinnipeetavale on neid tutvustatud, siis ei ole pärast vanglatevahelist ümberpaigutamist vaja anda teavet kõigi vangistusõigust puudutavate õigusaktide kohta. Siiski tuleb ümberpaigutamisest tulenevat teabe andmise vajadust hinnata iga konkreetse juhtumi puhul eraldi. (p 15)
Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus preventiivse huvi kontrollimine kaebuse esitamise seisuga ei olnud piisav. Oluline oli kindlaks teha, kas kaebuse esitamise ajal eksisteerinud preventiivne huvi oli alles ka kohtulahendi tegemise ajal. Preventiivne huvi oli ära langenud ajaks, mil ringkonnakohus rahuldas tuvastamiskaebuse osaliselt.
Kolleegium ei muuda sellega oma varasemat praktikat ja on endiselt seisukohal, et reeglina antakse kaebeõigusele hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (vt RKHK 16.11.2011 otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 15; 14.02.2011 otsus asjas nr 3-3-1-76-10, p-d 16 ja 17). Vajaduse kontrollida põhjendatud huvi olemasolu lisaks kaebuse esitamise hetke seisule ka tuvastamiskaebuse rahuldamise ajal tingib kaebuse preventiivne eesmärk. Selline järelkontrolli vajadus on kolleegiumi hinnangul erandlik ning esineb peamiselt preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuste menetlemisel. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Kui tulevikus prognoositav täidesaatva võimu tegevus ei saa enam kuidagi kaebaja õigusi puudutada, ei ole tuvastamiskaebuse rahuldamine preventiivse huvi eesmärgil põhjendatud. (p 12)
|
| 3-3-1-73-14
|
Riigikohus |
21.01.2015 |
|
EhS §-ga 13 sarnase sisuga planeerimis- ja ehitusseaduse §-st 47 tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus tagada detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine ning tagamiskohustuse saab lugeda täidetuks, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud. Kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega teede ja tehnovõrkude väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-35-04, p 11). Ka kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada väljaehitamine saab tuleneda ainult kokkuleppest (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-53-04, p 12). Kokkuleppe sõlmimine kohaliku omavalitsuse ja detailplaneeringu taotleja vahel EhS §-s 13 sätestatud tööde teostamiseks ja rahastamiseks ei ole välistatud ka pärast planeeringu algatamist (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-26-10, p 14). (p 13)
Kuigi kohalikul omavalitsusel on sättest tulenev kohustus tagada teede ja tehnovõrkude väljaehitamine vajaduse korral oma kulul, ei hõlma see tagamiskohustus kulude hüvitamise kohustust olukorras, kus ehitustööd on juba tehtud ja nende maksumuse hüvitamise kokkulepe puudub. (p 15)
Vaidlus alusetu rikastumise üle VÕS § 1042 alusel ei ole avalik-õiguslik, sest VÕS § 1042 kohaldamisel ei oma tähtsust, kas kulutused on tehtud mõne avalik- või eraõigusliku kohustuse täitmiseks. Niisugune vaidlus põhineks eraõiguse normidel, mistõttu ei kuulu selle lahendamine halduskohtu pädevusse. (17)
Ehitusseaduse § 13 eesmärk on kaalukas avalik huvi kohalike elanike jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomine nende igapäevaseks elutegevuseks vajalike avalikult kasutatavate hüvede näol, tagamaks kohaliku omavalitsuse territooriumil tervikliku ruumilise arengu, keskkonnakaitse ning elanike ohutuse (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-06, p d 25–26). Seega ei ole sätte eesmärk kaitsta arendaja huve.
Kokkuleppe puudumise korral võib ka arendaja eeldada, et kohalik omavalitsus tagab tee ja välisvalgustuse väljaehitamise. Kui detailplaneeringu algatamise taotlemise staadiumis ei ole kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu taotleja jõudnud kokkuleppele ning kohalik omavalitsus ei ole taotlejale edastatud kirjalikus seisukohas märkinud, et taotleja kannab vajalikud kulutused, tuleb eeldada, et EhS §-s 13 märgitud tagamiskohustuse alusel on tööde tegemine ja selle eest tasumine kohaliku omavalitsuse ülesanne (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-26-10, p 14). (p 12)
Põhjendatud huvi vastustaja kohustuse tuvastamiseks ei saa tunnustada olukorras, kus isikul puudub alus eeldada, et haldusorgan oma kohustust eitab – sel juhul puudub vajadus lahendada küsimus kohtus. Kaebeõigus pidi olemas olema kaebuse esitamise ajal (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-8-14 (p 12) ja 3-3-1-65-11 (p 15)).(18)
Kuigi kohalikul omavalitsusel on EhS §-st 13 tulenev kohustus tagada teede ja tehnovõrkude väljaehitamine vajaduse korral oma kulul, ei hõlma see tagamiskohustus kulude hüvitamise kohustust olukorras, kus ehitustööd on juba tehtud ja nende maksumuse hüvitamise kokkulepe puudub. (p 15)
|
| 3-14-52077/65
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.05.2019 |
|
KAPO hinnangul ei saa riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest keeldumise otsus enam kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebajal pole vaja juurdepääsuluba riigisaladusele. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu, sest vaidlusalust otsust põhjendati sellega, et kaebajale ei saa anda juurdepääsuluba riigisaladusele talle pandud diagnoosi tõttu RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel, samuti ebausaldusväärsuse tõttu RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel. KAPO otsuses esitatud järeldus võib mõjutada tema võimalusi asuda uuesti kaitseväeteenistusse või politseiteenistusse. Ei saa välistada, et just vaidlustatud KAPO otsus võib olla piisavaks põhjenduseks, et keelduda kaebajat teenistusse võtmast.
Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)
Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)
Vt ka p 15.
Vt p 13.
RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ei oleks tohtinud põhjendada kaebajale pandud diagnoosi ja sellega, et kaebaja ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni talle SA-s PERH pandud diagnoosist. Seega on ebaõigete põhjenduste osakaal RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamisel selline, et kohtul pole võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. (p 14.3)
RSVS § 32 lg 2 p 15 järgi võib juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes on väljendanud sõna või teoga ebaausust, ebalojaalsust, ebausaldusväärsust või ebadiskreetsust, mis viitab isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel. Sätte sõnastusest nähtuvalt ei saa isikule pandud diagnoos olla selle sätte järgi riigisaladusele juurdepääsuloa andmise põhjuseks. Diagnoosi saab aluseks võtta RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel. (p 14.1)
HKMS § 229 lg 2 esimese lause järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Seega ei saa Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel. Kuid HKMS § 229 lg 3 järgi ei ole Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme.
Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
Kaitseväeteenistuse seadus ei kohusta kaitseväelast esitama kaitseväe arstlikult komisjonile KAPO jaoks koostatud SA PERH järeldusotsust, mida viimasel on vaja selleks, et otsustada, kas anda isikule juurdepääsuluba riigisaladusele või mitte. KVTS § 32 lg 1 kohustab pädeva ametiasutuse nõudel arstlikku komisjoni ilmumisel esitama tervisetõendi, mille väljastamise õigus on perearsti nimistu alusel tervishoiuteenuseid osutaval tervishoiutöötajal. (p 14.2)
Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
|
| 3-21-1360/15
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.02.2023 |
|
Kaebeõigust kontrollitakse üldjuhul kaebuse esitamise aja seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad siiski tingida vaidluse ammendumise juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Sellises olukorras on põhjendatud jätta kaebus läbi vaatamata, kuna kaebuse rahuldamisega ei oleks enam võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2). (p 12.1)
KeÜS § 31 lg-st 2 tuleb järeldada, et KeÜS kohaselt ei loeta keskkonnaorganisatsioonideks üksnes selliseid ühendusi, kes n-ö kaitsevad loodust tema enda pärast, vaid ka ühendusi, kelle sihiks on inimeste elukeskkonna parandamine keskkonnakaitse abil. Sellistel eesmärkidel võivad muu hulgas tegutseda kohaliku kogukonna huve esindavad ühingud, kes soovivad parandada piirkonna elukvaliteeti. Keskkonnaorganisatsioonina kvalifitseerimist ei takista see, kui tegeldakse ka muude häiringutega, mis jäävad keskkonnakaitsest väljapoole. Oluline pole see, et kui tegu on linnakeskkonnaga, kuna inimeste tervist ja heaolu mõjutavad ka linnalises keskkonnas tekkivad keskkonnahäiringud ning kaitse nende vastu on KeÜS-ga hõlmatud. Keskkonnakaitse valdkonda kuuluvad näiteks välisõhu kvaliteedi piirväärtused ja müra normtasemed, mille eesmärk on mh vältida, ennetada või vähendada saasteainete ja müra ebasoodsat mõju inimese tervisele. Tänapäevases ühiskonnas mängivad need normid suurt rolli just linnatingimustes. Õhu kvaliteet on kahtlemata osaks kohalikust elukeskkonnast. (p 15)
KeÜS § 31 ei tohi tõlgendada kitsendavalt. Arvestada tuleb Århusi konventsiooni üldist eesmärki avardada keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimalusi, mistõttu kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme tuleb tõlgendada pigem laiendavalt. (p 16)
|
Facebook
Twitter