III-3/1-17/94
|
Riigikohus |
21.12.1994 |
|
Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, siis ei pea kohus kontrollima, kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel.
Kohtuistungi protokolli teatavaks tegemata ja allakirjutamiseks esitamata jätmine ei pruugi olla oluline kohtumenetluse normide rikkumine.
|
| 3-3-1-13-96
|
Riigikohus |
04.04.1996 |
|
Kohtuistungi protokolli asjaomasele isikule istungil teatavaks tegemata ja allakirjutamiseks esitamata jätmine pole ringkonnakohtu määruse tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel, sest selline rikkumine ei viinud ega saanud viia asja ebaõigele otsustamisele. Asja õige otsustamine ei sõltu kohtuistungi protokolli protsessiosalistele teatavaks tegemisest ega allakirjutamiseks esitamisest.
Kohtuistungi protokollis asjaolude kajastamata jätmine pole samuti kohtumääruse tühistamise aluseks. Vastavalt HKS §-le 39 protokollitakse ringkonnakohtus "üksnes need seletused ja ütlused, millel on ringkonnakohtu arvates tähtsust asja kassatsiooni korras läbivaatamisel".
Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtumääruses edasikaebamise korra ja tähtaja märkimata jätmine pole esimese astme kohtu määruse tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel, sest selline rikkumine ei viinud ega saanudki viia asja ebaõigele otsustamisele.
Kohtulahendis edasikaebamise korra ja tähtaja rikkumine pole lahendi tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel.
|
| 3-3-1-26-99
|
Riigikohus |
07.06.1999 |
|
Kui vaidlustatud korraldus ei riku ega saagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, siis ei pea halduskohus kontrollima selle haldusakti seaduslikkust.
Seadus ei anna isikule õigust vaidlustada haldustoimingut või -akti, mis ei riku tema õigusi. Samuti ei anna seadus isikule õigust esitada halduskohtule kaebust avalikes huvides looduskeskkonna kaitseks.
Põhiseaduse §-s 146 sätestatud kohtu sõltumatuse põhimõte tähendab, et kohus on konkreetses asjas õigusemõistmises sõltumatu teistest võimuharudest. Seda põhimõtet ei saa kohaldada sama asja läbi vaadanud kahe kohtuniku otsuste võrdlemisel.
Samas asjas tehtud kahe kohtuotsuse sisuline ja sõnastuslik ühtelangemine ei anna alust seada kahtluse alla kohtu erapooletust.
Ringkonnakohtu istungi protokolli protsessiosalistele kohtuistungil teatavaks tegemata ja protsessiosalistele alla kirjutamiseks esitamata jätmine ei too iseenesest kaasa kohtuotsuse tühistamist HKS § 43 lg. 2 alusel, sest üksnes see rikkumine ei viinud ega saanud viia asja ebaõigele otsustamisele.
Asja õige otsustamine ei sõltu kohtuistungi protokolli protsessiosalistele teatavaks tegemisest ega allakirjutamiseks esitamisest. Samasugusele seisukohale asuti Riigikohtu halduskolleegiumi 4. aprilli 1996.a. määruses nr. 3-3-1-13-96.
|
| 3-3-1-73-08
|
Riigikohus |
28.01.2009 |
|
Kohtuistung halduskohtus protokollitakse vastavalt HKMS §-le 20 tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt. TsMS §-s 50 on sätestatud kohtuistungi protokolli sisu- ja vorminõuded. Protokolli märgitakse muude andmete hulgas poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Ringkonnakohtus protokollitakse HKMS § 48 kohaselt üksnes need seletused ja ütlused, millel on ringkonnakohtu arvates tähtsust asja kassatsiooni korras läbivaatamisel. Kui kohtuistungi protokolli ja otsuse vahel on vastuolu, siis on ringkonnakohus rikkunud HKMS § 25 lg-s 2 sätestatud otsuse põhjendamise kohustust. Sellises olukorras on tegemist kohtumenetluse normi olulise rikkumisega, mis HKMS § 72 lg 2 järgi on kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks.
|
| 3-3-1-1-09
|
Riigikohus |
08.04.2009 |
|
TsMS § 53 lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kui menetlusosaline esitab protokolli sisulise parandamise taotluse, küsib kohus TsMS § 53 lg 3 järgi selle kohta teiste menetlusosaliste seisukoha, korraldades vajaduse korral taotluse lahendamiseks kohtuistungi.
|
| 3-3-1-94-10
|
Riigikohus |
20.04.2011 |
|
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
Riigikohtu senise praktika kohaselt on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas nr 3-3-1-72-10).
Kohtuistung protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse esitamise tähtaeg hakkab kulgema protokolli allkirjastamise, mitte selle kättetoimetamise päevast arvates.
Kohtuistungi protokollis tuleb kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Halduskohtumenetluses on tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Kui kohus uurib kinnisel istungil dokumente, millest mõnda kohtutoimikule ei lisata, ei välista see nende dokumentide vastavust dokumentaalse tõendi tunnustele. Toimiku materjalide hulgas ei pea olema riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldav teabekandja. Seega võib kohtus tugineda ka tõenditele, mida kohtutoimikusse ei lisatud. Seejuures tuleb kohtuistungi protokollis kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
HMS §-s 58 sätestatu on kohaldatav tühistamiskaebuse lahendamisel, tuvastamiskaebusele see säte ei laiene. Tuvastamiskaebuse korral kontrollitakse, kas haldusorgan on täitnud haldusakti andmisel seaduses sätestatud tingimusi või mitte.
Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kui kaebajal on põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, siis toimingu õigusvastasuse tuvastamisel ei saa kohus jätta kaebust rahuldamata ja toimingut õigusvastaseks tunnistamata (vt Riigikohtu 21.01.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-88-08 p-i 13). Eelnimetatud seisukoht on asjakohane ja kohaldatav ka haldusakti puhul. Seetõttu on ebaõige seada haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamise eelduseks tühistamiskaebuse rahuldamise eelduste täitmise ja kohaldada tuvastamiskaebuse rahuldamata jätmise põhjendusena HMS §-st 58 tulenevat erandit. Kui kohus tuvastas ärakuulamisõiguse rikkumise ja ebapiisavate kaalutluste esitamise haldusaktis, tulnuks vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud kaebus rahuldada.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
Menetlusosaline võib halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Esindusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht. Haldusülesandeid täitvat ametnikku võib esindada isik, keda on selleks volitanud asutus, kus ametnik töötab.
Menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud kehtivad ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Eeldatakse, et menetlusosaline on teda menetluses esindanud isiku volituse heaks kiitnud, kui ta andis talle hiljem volituse.
Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Vanglal on õigus täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus. Julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei ole üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumine vanglas, vaid ka raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamine. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine.
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise. Seetõttu saab täiendavaid julgeolekuabinõusid isiku julgeoleku tagamiseks kohaldada üksnes erandliku meetmena ning see eeldab abinõude kohaldamise aluste olemasolu jätkuvat kontrollimist. Mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumalt tuleb haldusaktis abinõude kohaldamise vajadust motiveerida. Abinõude kohaldamise aluste äralangemisel tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine koheselt lõpetada.
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
|
| 3-3-1-38-13
|
Riigikohus |
10.10.2013 |
|
Kui asja menetluse käigus kohtukoosseis muutub, alustatakse asja läbivaatamist algusest peale. HKMS § 11 lg-e 5 esimene lause sätestab sellekohase imperatiivse normi, mis kohtule kaalumisvõimalust ei jäta. Eelnimetatud sätte teine lause ei näe ette erandit esimese lause suhtes, vaid üksnes võimaldab muutunud kohtukoosseisul jätta osa toimunud menetlusest menetlusosaliste nõusolekul kordamata. Analoogset seisukohta on kohtupraktikas väljendatud enne 01.01. 2012 kehtinud HKMS § 5 lg 1 koosmõjus TsMS § 20 tõlgendamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-34-10, p 14, ja otsus asjas nr 3-3-1-82-10, p 9).
Menetlusosalisi tuleb teavitada asja läbivaatava koosseisu muutumisest, et neil oleks võimalik esitada seisukoht menetlustoimingute tegemise vajaduse ja teiste menetlusseadustikes sätestatud õiguste kasutamise kohta. Tegemist on erapooletu õigusemõistmise ühe garantiiga. Kohtukoosseisu muutumise korra täitmiseks ei ole piisav üksnes kohtunike asendamise graafiku märkimine tööjaotusplaani.
Toimikust peab nähtuma, millal ja mis põhjustel on kohtukoosseis vahetunud, mis võimaldab et kõrgema astme kohtul kohtukoosseisu määramise õiguspärasust kontrollida.
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel peab kohus õiglase hüvitise tagamiseks tegema individuaalse otsuse, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172). Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).
Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172).
Kohtlemise kestuse arvutamisel on asjakohane arvestada ka KarS § 67 lg-tes 1 ja 2 sätestatud karistuse tähtaegade arvutamise reeglitega, mille kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades, aresti tähtaega aga päevades, ning ühele päevale arestile vastab kakskümmend neli tundi. Sellest tulenevalt on arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva arvestamine ühe päevana põhjendatud aresti puhul. Vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibides oli kinnipidamisel tema vabadus võetud nii arestimajja saabumise kui ka sealt lahkumise päeval. Sarnaselt on ka kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse kandmisel relevantne lähtuda 24 tunni reeglist, sest kartserikaristus määratakse ööpäevades.
Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).
Hüvitise määramisel ei ole põhjendatud tagajärgede hierarhiline käsitlemine. Arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, võivad isiku kinnipidamisega nõuetele mittevastavas kambris kaasneda isikule vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed kui vabadusõiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päeva-määrast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele.
Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (vt otsus asjas nr 3-3-1-86-08, p 16). Nimetatud seisukoht on kohaldatav aga üksnes nende laekumiste olemuse määramisel, mille kandmine kinnipeetava isikuarvele on seaduse järgi kohustuslik. VangS § 44 ei sätestata imperatiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat, vaid reguleerib isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi. Nimetatud sättest ei tulene, et kõik kinnipeetava sissetulekute tuleb kanda läbi nimetatud isikuarve. Erandina on sätestatud piirang kinnipeetava töötasule. VangS § 44 lg-s 4 sätestatud käsutuskeeld kehtib üksnes juba isikuarvele laekunud summade käsutamisele.
Kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ( vt otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 50). VangS § 44 ei piira eelnimetatud käsutusõigust.
Kinnipeetav on hoolsuskohustuse täitnud kui ta on võimalikule rikkumisele tähelepanu juhtinud ning administratsioon on sellele vastanud. Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel samasisulisi taotlusi või kaebusi (vt nt määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).
Kohtukoosseisu moodustamise kord kui üks kohtu erapooletuse tagatis on põhiseaduse § 15 ja § 146 lg 2 ning ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 kaitsealas. Menetlusnormi rikkumine kohtukoosseisu muutmisel seab kahtluse alla kohtu ja õigusemõistmise objektiivse erapooletuse. Kohus mitte üksnes ei pea olema, vaid ka näima erapooletu. EIK kohtupraktika järgi hõlmab sõnastus „seaduse alusel moodustatud kohtus“ ka seaduses ettenähtud kohtukoosseisu moodustamise korra järgimist (vt nt otsus asjas nr 23103/07: Momćilović vs. Serbia, p 29).
Analoogset rikkumist on kohtupraktikas käsitatud HKMS v.r § 45 lg 1 p-s 1 sätestatud olulise rikkumisena, mis tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise (vt otsused asjades nr 3-3-1-34-10, p 16, ja nr 3-3-1-82-10, p 11). Nimetatud kohtupraktika on asjakohane ja kohaldatav ka kehtiva HKMS § 199 tõlgendamisel, sest HKMS § 199 lg 1 p 1 ja HKMS v.r § 45 lg 1 p 1 langevad sõnastuslikult kokku. Seetõttu jääb Riigikohus oma senise praktika juurde.
Kohtutoimikus peavad olema kajastatud tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuses tugineb.
|
| 3-3-1-36-14
|
Riigikohus |
15.05.2014 |
|
Selleks, et tagada HKMS § 79 lg-s 1 sätestatud juhtudel saladuse hoidmine väljaspool kohtuistungeid jms, ei ole tarvis menetlusosalist üheltki toimingult eemaldada, vaid kohtul on võimalik jätta HKMS § 88 lg 2 alusel luba toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks andmata. Tutvumisloa võib jätta andmata üksnes siis, kui huvi saladuse hoidmise vastu on kaalukam menetlusosalise õigusest toimikuga tutvuda (HKMS § 88 lg 2). Kohus peab sellise olukorra esinemist põhjendama. (p 8)
Kõige olulisemaid menetluslikke garantiisid, sh õigust olla oma asja arutamise juures ja õigust saada ärakuulatud (PS § 24 lg 2, HKMS § 2 lg 6), riivab menetlusosalise eemaldamine menetlustoimingult. (p 6)
HKMS § 79 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib kohus kinnises menetluses teatud asjaoludel eemaldada menetlusosalise menetlustoimingult, sh kohtuistungilt. (p 5) Kooskõlas sellega seab HKMS § 79 lg 2 eemaldamisele ranged tingimused: huvi saladuse hoidmiseks peab olema ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures. Järelikult ei piisa menetlusosalise eemaldamiseks üksnes eemaldamise alusele viitamisest, vaid kohus peab konkreetsel juhul kaaluma eemaldamise vajalikkust, veenduma, et huvi saladuse hoidmise vastu on ilma kõhklusteta ülekaalukas, ning selgitama sellisele veendumusele jõudmise põhjusi. Põhjendamine on oluline kohtulahendi kontrollitavuse tagamiseks. (p 6)
HKMS § 79 lg 1 kohaldamine eeldab, et kohtul on kavatsus teha mõni menetlustoiming koos menetlusosalistega. Niisugusel menetlustoimingul peab olema mõte ka siis, kui menetlusosaline sealt eemaldatakse (nt kohtuistung, paikvaatlus). Kui tõendeid menetlusosalisele ei tutvustata ja talle neist koopiaid ei anta, siis jäävad need toimingud üldse sooritamata, mitte ei eemaldata neilt menetlusosalist. (p 8)
Ainuüksi faktist, et tõend pärineb kriminaalasja toimikust, ei piisa menetluse kinniseks kuulutamiseks. Kohtul tuleb hinnata, kas vajadus kuulutada menetlus kinniseks on piisav, et õigustada kõrvalekallet menetlusosalise õigusest asja avalikule arutamisele (PS § 24 lg 3, HKMS § 2 lg 7). (p 6)
Kriminaalasjas kogutud teabe puhul kehtib avaldamise erikord (KrMS § 1601 lg 7, § 224, § 2241 ja § 320). Kui selline teave on halduskohtumenetluses võetud asja materjalide juurde tõendina, võib kohtul HKMS § 77 lg-st 1 ja TsMS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt olla põhimõtteliselt alus kuulutada halduskohtumenetlus kinniseks kriminaalmenetluses kogutud andmete osas. (p 5)
Ainuüksi faktist, et tõend pärineb kriminaalasja toimikust, ei piisa samas menetluse kinniseks kuulutamiseks. Kohtul tuleb hinnata, kas vajadus kuulutada menetlus kinniseks on piisav, et õigustada kõrvalekallet menetlusosalise õigusest asja avalikule arutamisele (PS § 24 lg 3, HKMS § 2 lg 7). HKMS § 79 lg 2 seab menetlusosalise eemaldamisele menetlustoimingult ranged tingimused: huvi saladuse hoidmiseks peab olema ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures. Järelikult ei piisa menetlusosalise eemaldamiseks üksnes eemaldamise alusele viitamisest, vaid kohus peab konkreetsel juhul kaaluma eemaldamise vajalikkust, veenduma, et huvi saladuse hoidmise vastu on ilma kõhklusteta ülekaalukas, ning selgitama sellisele veendumusele jõudmise põhjusi. Põhjendamine on oluline kohtulahendi kontrollitavuse tagamiseks. (p 6)
|
| 3-3-1-92-13
|
Riigikohus |
19.06.2014 |
|
Kui ehitis on valminud, siis tuleb kõrvalekalded kõrvaldada kasutusloa taotlemise käigus. Ehitisele tervikuna kasutusloa andmisel tuleb haldusorganil hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning kõrvalekallete ulatust ja olulisust, samuti ehitusloa muutmise vajadust ja võimalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61). (p 16)
Kohtuistungi protokolli eesmärk ei ole täielikult korrata menetlusosaliste kohtukõnedes avaldatud või juba varem kirjalikult esitatud seisukohti, vaid selles tuleb kajastada menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist teavet (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-12, p 29.4). (p 17)
Ehitise kõrguse mõõtmise aluseid ei ole ehitusseaduses ega majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002. a määruses nr 69 "Ehitise tehniliste andmete loetelu" (määrus nr 69) üksikasjalikult reguleeritud. Määrus nr 69 reguleerib küll ehitise tehnilisi andmeid ning nende arvestamise aluseid, kuid erinevalt näiteks ehitise ehitisealuse pinna, kasuliku pinna ja ehitise mahu arvestamise tingimustest ei ole sellega kehtestatud hoone välise kõrguse kui vertikaalmõõtme arvestamise täpseid tingimusi. Ehitise mahu arvestamise tingimused ei ole automaatselt ülekantavad ehitise välise kõrguse arvestamisele. Ehitusseadus ei keela seada projekteerimistingimustes, ehitusprojektis ja ehitusloas ehitise kõrguse mõõtmise aluseks hoone täiskõrguse mõõtmisest erinevaid tingimusi. Haldusorganil ei ole keelatud seada ehitusõiguse olulised näitajad sõltuvusse maapinna kõrgusest. Maapinna kõrgusest lähtumisel tuleb arvestada, et maapind ei pruugi olla ehitise ümber ühekõrgune.
Enne ehitusprojekti esitamist ja ehitusloa väljastamist ehitamisega alustamisega võtab isik riski, et juba valminud ehitise osad ei pruugi olla kooskõlas väljastatava ehitusloaga ja selle aluseks oleva ehitusprojektiga. (p-d 12, 15)
Kui ehitusprojekti muudetakse ehitise oluliste tingimuste osas, siis on isikul võimalik taotleda väljastatud ehitusloa muutmist või uue ehitusloa väljastamist (EhS § 23 lg 81). Haldusorganil lasub kohustus hinnata kõrvalekaldumiste olulisust ja ehitusloa muutmise vajalikkust. (p 16)
|
| 3-3-1-40-15
|
Riigikohus |
22.09.2015 |
|
Tõlgi kaasamist ei välista see, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kirjalikus menetluses võib tõlk osaleda toimiku materjalidega tutvumisel või tõlkida HKMS § 80 nõude täitmiseks menetlusosaliste esitatud võõrkeelseid kirjalikke seisukohti. (p 14)
Kui tõlkimisteenuse saamiseks abi palunud kaebaja kannab karistust kinnipidamiskohas, tal pole kohtumenetluses esindajat, siis on ilmselt tegemist olukorraga, kus tõlgi kaasamise peab HKMS § 82 lg 3 esimese lause alusel korraldama kohus. (p 16)
Kui kohus otsustab tõlgi menetlusse kaasata, tuleb tõlgil tõlkida ka vastaspoole vastus või muud menetluse käigus esitatud dokumendid. (p 17)
Halduskohtu uurimiskohustus ei välista tõlkimiseks menetlusabi andmist. Vastasel korral puuduks halduskohtumenetluses üldse vajadus tõlgikulude hüvitamise järele või ka riigi õigusabi andmiseks. (p 18)
Arvestades seda, et tõlgi osalemine menetluses on vajalik eelkõige selleks, et menetlusosaline saaks kujundada oma seisukoha, ei pruugi olla vajalik tõlkida kogu toimikut või ka kogu konkreetset dokumenti. Kohus võib tõlkimiseks teha kokkuvõtted pikematest dokumentidest või valiku toimiku lehekülgedest, mille tõlkimine on asjaoludest ülevaate saamiseks vajalik. (p 19)
Ausa õigusemõistmise oluline tingimus on menetlusosalise ärakuulamine, mida eriliselt rõhutab PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Selleks et isik poleks mitte õigusemõistmise objekt, vaid subjekt, peab tal olema võimalus tutvuda kohtutoimikuga, vastaspoole seisukohtade ja tõenditega ning esitada omapoolseid tõendeid ja argumente. Kuna kohtumenetlus on eestikeelne ning kõik menetlusdokumendid esitatakse üldjuhul eestikeelsena või tõlgitakse eesti keelde, näeb HKMS § 82 eesti keelt mittevaldava isiku tarvis võimaluse tõlgi või eesti keelt valdava esindaja kaasamiseks. Tõlgi kaasamist ei välista see, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kirjalikus menetluses võib tõlk osaleda toimiku materjalidega tutvumisel või tõlkida HKMS § 80 nõude täitmiseks menetlusosaliste esitatud võõrkeelseid kirjalikke seisukohti. (p 14)
Tõlgi kaasamist ei välista see, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kirjalikus menetluses võib tõlk osaleda toimiku materjalidega tutvumisel või tõlkida HKMS § 80 nõude täitmiseks menetlusosaliste esitatud võõrkeelseid kirjalikke seisukohti. (p 14)
Halduskohtu uurimiskohustus ei välista tõlkimiseks menetlusabi andmist. Vastasel korral puuduks halduskohtumenetluses üldse vajadus tõlgikulude hüvitamise järele või ka riigi õigusabi andmiseks. (p 18)
|
| 3-3-1-64-15
|
Riigikohus |
24.11.2015 |
|
Kohtumenetluses tuleb leida mõistlik tasakaal menetluse kiiruse ja õiguste efektiivse kaitsmise muude aspektide vahel. Kohus peab vältima asjade põhjendamatut eraldamist ja liitmist ning toimiku ülekuhjamist materjalidega, mis ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Võimaluse korral tuleks eelistada kõigi menetluslike küsimuste, sh nõuete menetlusse võtmise või tagastamise, läbi vaatamata jätmise, menetluse lõpetamise, kaebuse muutmise avalduste, lahendamist ühes määruses. Juhul, kui isik esitab samadel asjaoludel ja samal alusel uuesti sama avalduse, võib kohus jätta selle HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata või tähelepanuta.(p 19 ja p 20)
HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja.
Kohus saab menetluse venimist vältida korraldavas määruses nõuete, avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaja määramisega. Pärast tähtaega esitatud menetlusdokumendid saab kohus tagastada (HKMS § 51). Eesmärgipäratute korduvate avalduste või kohtu tagastatud tõendite uuesti esitamisel saab kohus jätta need tähelepanuta ja läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3). Vajaduse korral võib kohus need tagastada ja teha seda pealdisena vormistatud määrusega, kui määruse peale ei saa määruskaebust esitada (HKMS § 178 lg 4).
Menetluse sujuvuse ja mõistliku menetlusaja tagamise eesmärgil ei pruugi olla põhjendatud halduskohtus menetluse seiskamine määruskaebuse lahendamise ajaks, eriti kui sellest ei sõltu otseselt asja sisuline lahendamine. Halduskohus saab jätkata menetlust ka siis, kui menetlusosalise esitatud edasikaebus on kõrgema astme kohtu menetluses. Kuna kohtuasja materjalid on kohtutele kättesaadavad ka kohtute infosüsteemi kaudu, ei eelda edasikaebuse lahendamine tingimata kohtutoimiku pidevat viibimist kõrgema astme kohtus. Vajaduse korral saavad kohtud ka toimikut jagada. Riigi õigusabi lõpetamise määruse vaidlustamine ei mõjuta nõuete lubatavuse kontrollimist ja nende menetlusse võtmise otsustamist, sest kuni riigi õigusabi lõpetamise määruse jõustumiseni on õigusabi osutaja kohustatud esindatavat menetlustoimingute tegemisel abistama. (p-d 19-25)
Asja ettevalmistavas staadiumis peaks kohus üldjuhul kõigepealt selgitama, kas kaebus on võimalik võtta menetlusse, ja alles seejärel lahendama muud menetluslikud avaldused. Vältida tuleks kaebuse käiguta jätmist üksnes kaebuse täpsustamise eesmärgil, kui täpsustamine on võimalik eelmenetluses või asja läbivaatamisel. Vältida tuleks ka lõputuid kaebuste täiendamisi ja muutmisi, kui need kaebaja õiguste kaitsmisele kaasa ei aita. (p 24)
Isiku esindaja ei saa põhjendamatult, v.a advokatuuriseaduses ja riigi õigusabi seaduses sätestatud erandite korral, esindaja tahte kohase menetlustoimingu tegemisest keelduda. Kui riigi õigusabi korras määratud esindaja ja esindatava seisukohad lahknevad, peab esindaja juhinduma esmajoones esindatava nõuetest. (p 16)
Riigi õigusabi seadusest ei tulene kliendilepingu sõlmimise kohustust advokaadi ja riigi õigusabi saaja vahel. Riigi õigusabi andmise otsustab seaduse alusel kohus (RÕS § 15 lg 1). Määruses määratakse kindlaks kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Esindaja esindusõigus, õigused ja kohustused ei tulene kliendilepingust, vaid seadusest ja selle alusel antud kohtu määrusest.(p 22)
HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja. Erandjuhtudel on kohtul siiski võimalik võõrkeelne dokument vastu võtta ja toimikule lisada ning selle tõlkimine omal algatusel korraldada. Selline erandkorras võõrkeelse dokumendi vastuvõtmise ja tõlkimise vajadus võib esineda eelkõige juhul, kui riigi õigusabi korras määratud esindaja keeldub esindatava korraldusest hoolimata ebaseaduslikult isiku õiguste kaitseks vajaliku menetlustoimingu tegemisest.(p 26)
|
| 3-3-1-84-16
|
Riigikohus |
19.04.2017 |
|
Aktsiisikauba normatiivse kao saab arvesse võtta vaid siis, kui enne on tuvastatud aktsiisikauba kadu. Kui on tõendatud, et kütus oli ladustatud pikema ajavahemiku jooksul konkreetsesse mahutisse ja välistatud on puudujäägi tekkimine loomuliku kao asemel mingil muul moel, nt laoarvestuse vigadest, vargusest, aktsiisikauba eeskirjadevastasest laost väljumisest, saab kütuse kao piirnorme arvesse võtta ka pikema ajavahemiku ulatuses, kui kütuse aurustumisest tekkinud kadu polnud varem võimalik avastada. Kao avastamise järel tuleb korrigeerida laoarvestust, arvestades põhjendatud kao koguse määramisel ladustamise kuude piirnorme. ATKEAS ega määrus nr 37 seda ei takista. ATKEAS § 30 lg 4 kohaselt loetakse aktsiisikauba põhjendatud kaoks ka kauba iseloomulikest omadustest tulenevat hävimist selle normaaltingimustes tootmisel, ladustamisel ja veol, kusjuures kao tekkimise tõendusmaterjal peab olema piisav. (p 21)
Kütuse koguse võrdlemisel tuleb võrrelda laoarvestuses kajastatud mõõtetulemust ja EKUK‑i mõõtetulemust. Ebaõige laiendmääramatus võib mõjutada aktsiisikauba puudujääki seeläbi, et EKUK-i mõõdetud kütuse kogus võib jääda mõne kütusemahuti puhul laiendmääramatuse piiridesse, kui mõõtmised tegelikult polnud nii täpsed, nagu EKUK protokollis kajastas. Mõõtemääramatust ei saa kasutada mõõtetulemuse korrigeerimiseks, tegemist ei ole aktsiisikauba kaoga (ATKEAS § 30). Kuna mõõtetulemus on mõõtesuuruse väärtuse parim hinnang, lähtutakse mõõtetulemusest ka aktsiisikauba maksustamisel. (p 18)
Asja lahendamiseks kirjaliku menetlusvormi määramine riivab PS § 24 lg‑s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Menetlusliku põhiõiguse tagamine on halduskohtumenetluse oluline põhimõte. Asja määramisele kirjalikku menetlusse kaebaja vastuväidet ei esitanud. Kui menetlusosaline pole kohtule menetlusnormi rikkumise järgselt esimesel võimalusel esitanud vastuväidet (HKMS § 90 lg 2), saab ta edasikaebuses tugineda menetlusnormi rikkumisele üksnes juhul, kui kohus rikkus halduskohtumenetluse olulist põhimõtet. Menetluse vormi valikut võib isik HKMS § 203 lg 1 alusel vaidlustada apellatsioonkaebuses, sõltumata sellest, et ta jättis sellele väidetavale kohtuveale kirjalikes seisukohtades vastamata. (p 20)
Kütuse koguse võrdlemisel tuleb võrrelda laoarvestuses kajastatud mõõtetulemust ja EKUK‑i mõõtetulemust. Ebaõige laiendmääramatus võib mõjutada aktsiisikauba puudujääki seeläbi, et EKUK-i mõõdetud kütuse kogus võib jääda mõne kütusemahuti puhul laiendmääramatuse piiridesse, kui mõõtmised tegelikult polnud nii täpsed, nagu EKUK protokollis kajastas. Mõõtemääramatust ei saa kasutada mõõtetulemuse korrigeerimiseks, tegemist ei ole aktsiisikauba kaoga (ATKEAS § 30). Kuna mõõtetulemus on mõõtesuuruse väärtuse parim hinnang, lähtutakse mõõtetulemusest ka aktsiisikauba maksustamisel. (p 18)
Eksperdi arvamuse küsimine ning maksumenetluse toimiku võtmine asja juurde on seotud tõendite kogumisega, mida reguleerib HKMS § 62. Eksperdi kaasamist reguleerivad HKMS § 56 lg‑st 2 tulenevalt ka TsMS §‑d 293–305. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul õigus menetlusosalise taotlusel küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. HKMS § 62 lg 5 nõuab tõendi kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määruse tegemist. (p 11)
Üldjuhul ei ole õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust TsMS § 238 lg 1 p‑st 2 tulenevalt rahuldamata (vt RKTsK otsus asjas nr 3-2-1-15-15). Selle sätte menetlusökonoomiline mõte on üldjuhul vältida tõendite kuhjamist olukorras, kus tõendatava asjaolu olemasolu kohta on esitatud juba niigi piisavalt tõendeid. (p 13)
Ekspertiisist keeldumiseks ei anna alust asjaolu, et taotluses ei märgita eksperdi nime ega talle esitatavaid küsimusi. TsMS § 294 lg 3 kohaselt võib kohus nõuda, et pooled nimetaksid isikud, kes sobivad ekspertiisi tegema. TsMS § 298 lg 1 näeb ette, et küsimused eksperdile määrab kohus ning menetlusosalistel on õigus esitada eksperdile küsimusi üksnes kohtu kaudu. Kuigi isik ei põhjendanud kaebuses ekspertiisitaotlust korrektselt, viitas ta selgelt juba maksu- ja vaidemenetluses esitatud samasisulistele taotlustele ning kohus pidi esitatud materjali põhjal mõistma, miks kaebaja peab EKUK-i mõõtmistulemusi ebausaldusväärseks või ebatäpseks. Kuna tegemist ei ole mõõtmisega, vaid mõõtmistulemuse usaldusväärsuse kontrollimisega mõõteprotokollide ja raportite põhjal, ei ole eksperdi EKA akrediteering nõutav. Eksperdi määramisel võtab kohus arvesse TsMS § 294 lg‑d 1 ja 2. (p 14)
Nende maksutoimiku materjalide, millele pole maksuotsuse tegemisel tuginetud ning millel pole asja lahendamisel tähtsust, kohtutoimikule lisamine muudaks toimiku ebaülevaatlikuks. Toimiku ülekuhjamine materjalidega, mis ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad, ei ole lubatav ning raskendaks põhjendamatult asja läbivaatamist (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15). (p
|
| 3-3-1-8-17
|
Riigikohus |
09.06.2017 |
|
Maksukohustus määratakse kindlaks iga isiku puhul eraldi ning järelikult ei saa isiku suhtes tehtud maksuotsuse õiguspärasus sõltuda automaatselt tema väidetava lepingupartneri maksukontrolli tulemustest. See aga ei tähenda, et teise isiku suhtes läbiviidud maksumenetluse materjalid ei oleks dokumentaalsete tõenditena lubatavad. Seda eriti siis, kui esineb kahtlus, et maksuhaldur on samu tehinguid hinnanud teises menetluses teisiti. (p 18)
Menetlusosalisele tõendi avaldamata jätmise aluse esinemisel peab kohus tegema HKMS § 88 lg 2 järgi kaalutlusotsuse, kusjuures huvi saladuse hoidmise vastu peab olema kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga. Sellise olukorra esinemist peab kohus põhjendama. Kohus peab seejuures hindama sisulist vajadust hoida saladust, mitte üksnes formaalselt väljaspool halduskohtumenetlust dokumendi suhtes kehtivaid juurdepääsupiiranguid. Kui kohus asub seisukohale, et HKMS § 88 lg 2 alusel tuleb juurdepääsu piirata, peab kohus HKMS § 88 lg-st 3 lähtudes otsustama, kas on võimalik dokumenti osaliselt siiski tutvustada, kui see ei kahjusta toimikuga tutvumise õiguse piiramise eesmärki. (p 19)
HKMS § 165 lg 2 kohaselt võib kohus kaebust rahuldamata jättes viidata vaidlustatud haldusakti või vaideotsuse põhjendustele, kui kohus järgib neid põhjendusi, ega pea põhjendusi otsuses kordama. Kohus peab seejuures kontrollima, et haldusakti põhjendus oleks piisav. (p 21)
HKMS § 62 lg-te 2, 3 ja 6 süstemaatilisest tõlgendamisest järeldub, et kohus ei saa juba kogutud tõendi kogumise taotlust hiljem uuesti lahendada. Kui kogutud tõend osutub asjakohatuks, saab kohus jätta selle asja lahendamisel arvestamata. Tõendi arvestamata jätmise korral kohus sellele ei tugine. (p 15)
|
| 3-17-2610/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.05.2018 |
|
Arvestades tänaseks suitsetamise keelu jõustumisest möödunud aega, samuti keelu rakendamisele eelnenud järkjärgulisi piiranguid, ei ole kaebaja soov kohtumenetluse ajal suitsetada piisavalt kaalukas, et kohaldada esialgset õiguskaitset. (p 5)
Üldjuhul ei väljastata menetlusosalisele koopiaid tema enda poolt kohtule esitatud avaldustest, talle juba varem allkirja vastu väljastatud menetlusdokumentidest ja menetlusdokumentidest, mille vajadus menetlusosalise õiguste kaitseks jääb arusaamatuks (kaaskirjad, ümbrikud, kättesaamiskinnitused jms). (p 6)
Arvestades tänaseks suitsetamise keelu jõustumisest möödunud aega, samuti keelu rakendamisele eelnenud järkjärgulisi piiranguid, ei ole kaebaja soov kohtumenetluse ajal suitsetada piisavalt kaalukas, et kohaldada esialgset õiguskaitset. (p 5)
|
| 3-17-1026/43
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.10.2018 |
|
Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. (p 13)
Tagakiusamise põhjuseks võib olla rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine (VRKS § 4 lg 1, direktiiv 2011/95/EL art 10 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks, millest ei ole EIÕK art 15 lg 2 kohaselt võimalik erandit teha, on eeskätt EIÕK art-tes 2, 3, 4 ja 7 nimetatud õigused, s.o õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Euroopa Kohus on sellesse loetellu lisanud EIÕK art-s 9 nimetatud usuvabaduse (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p 57). Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav „isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus“ (vt liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 62-66; vt ka C-472/13,Shepherd, p 25). (p 13)
Mistahes usuvabaduse riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta inimest märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS-i ega direktiivi 2011/95/EL mõttes (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 58, 61; liidetud asjad C-199/12, C-200/12 ja C-201/12, X, Y ja Z, p 53). (p 15)
Põhjendatud tagakiusamishirmu hindamisel on tähtsusetu, kas kaebajal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav usuline või poliitiline omadus (sh kas ta ise seda eitab). Oluline on, et sellise omaduse omistab kaebajale tagakiusajaks olev riik (VRKS § 4 lg 1 teine lause, direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 2). (p 17)
VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil.
VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)
Kaebaja on jätnud põhjendamata, millise selgelt eristuva identiteediga tunnuse, tausta või veendumuse põhjal moodustuvat sotsiaalset gruppi ta silmas peab (vt direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 p d). Kaebaja esile toodud probleemid alimentide maksmisega ja seetõttu väljasõidukeelu kohaldamine ei ole asjaolud, mis võimaldaksid lugeda isikut kindlasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvaks. (p 16)
HT ideoloogia kirjeldusest ja õiguste kuritarvitamise keelust tuleneb, et organisatsiooni Hizb ut-Tahrir (HT) keelustamine Usbekistanis ning korrakaitseliste ja karistusõiguslike meetmete kohaldamine HT tegevusega seonduva eest ei kujuta endast inimõiguste rikkumist, mis oleks käsitatav usulisel või poliitilisel põhjusel tagakiusamisena VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL mõttes. Kaebaja karistamisel oleks tegemist riigi meetmetega n-ö tavalise õigusrikkumise tõttu, kui riik teostab oma legitiimset õigust põhiseadusliku ja avaliku korra kaitsel ning julgeoleku tagamisel (vrd ka C-472/13, Shepherd, p-d 49-50). (p 19)
VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil.
VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)
Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2, direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15).
Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis on üheks suure kahju liigiks direktiivi 2011/95/EL art 15 p b mõttes. Kõnealuse suure kahju liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lg-t 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, ja ka sarnasesisulist EIÕK art-t 3 (C-465/07, Elgafaji, p 28; C-542/13, M`Bodj, p 38). (p 21)
VRKS § 22 lg 3 p 4 järgi ei tunnustata välismaalast täiendava kaitse saajana, kui on põhjendatud alus arvata, et ta võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut (vrd direktiivi 2011/95/EL art 17 lg 1 p d: „kui on mõjuv põhjus arvata, et ta ohustab oma asukohaliikmesriigi ühiskonda või julgeolekut“). PPA otsuse resolutsioonist võib järeldada, et kaebaja kujutab ohtu nii avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule. (p 28)
Euroopa Kohus on välismaalasi, sh rahvusvahelise kaitse taotlejaid puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. (Vt nt C-373/13, H. T., p 79). (p-d 29 ja 31)
Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. (Vt nt C-373/13, H. T., p 78). (p 29)
PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)
HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses.
Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)
Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)
Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).
Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).
Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)
PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)
PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)
Määratlemata õigusmõistete sisustamine on kohtulikult kontrollitav. (p 34)
HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses.
Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)
Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)
Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).
Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).
Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)
Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)
Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).
Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).
Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)
|
| 3-18-124/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.11.2018 |
|
Vt p-d 10 ja 11.
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-17, p 19 ja selle annotatsioonid.
|
| 3-17-1276/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.04.2019 |
|
HKMS § 2 lg 6, § 51 lg-te 1–4 ja § 62 lg 1 koostoimest tuleneb, et eelmenetluses vastust ja tõendeid nõudes ning nende esitamiseks tähtaega määrates peab kohus tagama teistele menetlusosalistele võimaluse esitatuga vajalikul määral tutvuda, et neil oleks tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti, sh vastu vaielda teiste menetlusosaliste seisukohtadele. Eelmenetlus lõppeb kohtuistungi avamisega (HKMS § 125 lg 1 p 1). (p 16)
Halduskohus on, määrates vastustajale kaebusele vastuse ja tõendite esitamise tähtajaks kohtuistungi toimumise päeva, mõistnud valesti eelmenetluse eesmärki. Kui vastustaja esitab alles kohtuistungil vastuse ja tõendid, ei ole pooltele tagatud võrdset võimalust oma seisukohti põhjendada. (p 17)
Olukorras, kus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist esitatakse tõend, tulnuks halduskohtul kas keelduda tõendi vastuvõtmisest põhjendatud määrusega või otsuses (HKMS § 62 lg-d 1–5, § 178 lg 1 esimene lause, § 162 lg 1) või mõjuval põhjusel hilinenult esitatud asjakohane tõend vastu võtta ja asja arutamine uuendada (HKMS § 51 lg 4, § 130 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-17, p-d 13–16). Mõjuvaks põhjuseks võib seejuures olla ka kohtu minetus menetluse korraldamisel. Halduskohus ei teinud kumbagi otsustust, rikkudes seeläbi menetlusnorme. (p 18)
Kohtud ei ole mitmeid asja lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid välja nõudnud (HKMS § 2 lg 4, § 59 lg 3). Nii pole toimikus vaidlusalust distsiplinaarmenetluse protokolli, milles sisalduva lausega tekitatud kahju hüvitamise üle pooled vaidlevad, ega ka muid kaebaja ja tema kambrikaaslase distsiplinaarmenetlusi puudutavaid materjale, mis annaksid tervikpildi toimunust. Haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (TsMS § 56 lg 1, HKMS § 56 lg 1, § 87 lg 1, § 122 lg 2 p 5). Vastasel juhul ei saa kohus neile asjaoludele lahendis tugineda (HKMS § 157 lg 2) ning ka kõrgemal seisval kohtul on raskem lahendi õigsust kontrollida. Eelöeldu ei tähenda vajadust koormata toimikut asjas tähtust mitte omavate tõenditega või tõenditega, millega tõendatavate asjaolude üle ei vaielda. (p 20)
IKS v.r § 10 lg-s 2 oli sätestatud, et haldusorgan võib isikuandmeid töödelda avaliku ülesande täitmise käigus seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks. Tegu on üldise volitusnormiga, mis täpsemate erinormide puudumisel annab aluse töödelda isikuandmeid seaduses sätestatud avaliku ülesande täitmiseks. Vanglas julgeoleku tagamine ja selleks vajaliku distsiplinaarmenetluse läbiviimine on vangla pädevuses ja ülesandeks (VangS § 64 lg-d 1 ja 4, § 66). Seega oli vastustajal õiguslik alus kaebaja isikuandmeid töödelda. Küsimused, kas, mil määral ja milliseid töötlemisviise kasutades on isikuandmete töötlemine, sh avalikustamine vajalik, on küsimused, mis tuleb otsustada isikuandmete töötlemise põhimõtteid (IKS v.r § 6) ja täidetava avaliku ülesande eripärasid arvestades. Haldusorgan peab ka haldusmenetluses neist põhimõtetest juhinduma (HMS § 7 lg 4 (kuni 14.03.2019 kehtinud redaktsioonis)). (p 23)
|
| 3-20-1198/58
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.12.2020 |
|
Hankija otsus pakkumuse edukaks tunnistamise kohta peab olema põhjendatud ja teistele pakkujatele tuleb esitada edukat pakkumust iseloomustavad andmed, mis andsid hankijale eelise tema pakkumusega võrreldes (vt ka RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Väga üldsõnalised põhjendused võivad olla vastuolus RHS § 117 lg-ga 1 ja § 47 lg 4 p-ga 3, vaidluse korral saab aga hankija otsuse põhjendusi kohtumenetluses täpsustada. Seejuures on piisav, kui pakkumuse edukaks tunnistamise korraldusest või selles viidatud dokumendist nähtuvad, millistele alustele hankija otsustused tuginevad (RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Kui RHAD-s kehtestatud hindamismetoodika sisaldab täpseid hinnete kirjeldusi, võivad need tagada piisava läbipaistvuse ka ilma hinnete hilisema põhjendamiseta. (p 21)
Kohtutoimik peab olema kohtule nähtav. Kui konfidentsiaalset dokumenti ei ole võimalik infosüsteemis igal ajal kõigi asja lahendavate kohtute jaoks nähtavaks teha, tuleb asjas luua pabertoimik. (p 29)
Kaebaja peab kohtumenetluses vaidlustuse rahuldamata jäämisel kandma hankija põhjendatud õigusabikulud (otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 33; määrus nr 3-18-1445/52, p 5). (p 30)
Hankemenetluse eesmärk on muu hulgas ehitustööde, kaupade ja teenuste ostmisel hankija raha säästmine (RHS § 2 lg 1). Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus õiguspärase hanke korraldaja kanda jäävad vaidlustamisega kaasnenud lisakulud. Kas määrata hankevaidluses hankija esindajaks majasisene jurist või advokaat, on hankija töökorralduse küsimus, mida kohus ei hinda. Kaebaja ei saa nõuda, et hankija korraldab enda esindamise kohtumenetluses kaebajale soodsaimal viisil. Kohus peab siiski jälgima, et hankija õigusabikulu väljamõistmine ei riivaks ebaproportsionaalselt kaebepõhiõigust (PS § 15 lg 1 esimene lause). (p 31)
Ühinemisega kaasnev üldõigusjärglus ei ole mingil moel sarnane olukordadega, kus pakkuja püüab parandada tagantjärele pakkumuse puudusi (vt EKo C-387/14, p 41). (p 27)
RHS § 198 lg 2 kohaselt ei tule taotluse rahuldamise proportsiooni mõõta mitte nõudeid mehaaniliselt loendades, vaid hinnanguliselt nende sisulist kaalu arvestades. (p 28)
Hankija võib hankevaidluses määrata esindajaks majasisese juristi või advokaadi. Kohus peab siiski jälgima, et hankija õigusabikulu väljamõistmine ei riivaks ebaproportsionaalselt kaebepõhiõigust (PS § 15 lg 1 esimene lause). (p 31)
Kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel (otsustus- või valikudiskretsioon - HMS § 4 lg 1). Hindamisotsustega on tegemist, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel. (p 12)
Haldusorgani, sh hankija kaalutlus- ja hindamisotsuste kohtulikul kontrollimisel on sarnasusi ja erinevusi. Halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. (p 13)
Halduse hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. HKMS § 158 lg 3 kolmanda lausega sarnanevat üldist keeldu hindamisotsuste puhul pole, sest õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol (RKHKo 3-20-924/24, p 32; 3-17-1545/81, p 26). PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel seotud ühegi teise instantsi ega isiku seisukohtadega.
Siiski võib kohus olla vähem või rohkem vaoshoitud ka haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui küsimuse õiguslik regulatsioon on hõre, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne. See tähendab, et kohus võib, arvestades eespool nimetatud tingimusi nende koostoimes, piirduda täiskontrolli asemel nõrgemate kontrollistandarditega - ratsionaalsuse või isegi ilmselgete vigade testiga. Ratsionaalsuse test tähendab hindamisotsuste puhul analoogselt HMS § 4 lg-ga 2 ennekõike selgitamist, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, üksnes asjakohaseid fakte ning kõiki asjakohaseid fakte. Ilmselgete vigade test tähendab, et on ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega (RKHKo 3-3-1-51-16, p 17.2). Erandjuhtudel võib seadusest või asja olemusest tuleneda kohtule ka keeld asjaolusid haldusorgani asemel hinnata. (p 14)
Tuleb rõhutada, et haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Piiratud kontrollile võivad alluda vaid faktidest tehtavad järeldused. Ka kohustus rajada kohtuotsus tõenditele (HKMS § 157 lg 2) puudutab vaid faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktidel rajanevaid hinnangulisi otsustusi ei ole võimalik tõendada, kuid neid tuleb põhjendada. (p 15)
Avatud hankemenetluses soodsaima pakkumuse väljaselgitamiseks sätestatud kriteeriumid peavad võimaldama objektiivset hindamist (RKHKo 3-17-2718/30, p 22). Hindamiskriteeriumid ei pea olema detailsed ega sisaldama alakriteeriume. Kui hankija siiski soovib alakriteeriume kasutada, tuleb seda teha hankedokumentides (direktiivi 2014/24 põhjendus 45; EKo C-532/06: Lianakis jt, p-d 38, 44-45; C-470/99: Universale Bau, p 99). (p 18)
Hankija ei või hindamiskriteeriume ega alakriteeriume luua ega muuta tagantjärele, pärast pakkumuste avamist. (p 19)
Üldjuhul tuleks lisaks sisulistele hindamiskriteeriumidele RHAD-s määrata kindlaks hindamismetoodika (sh punktiskaala), kuid seda võib pärast pakkumuste avamist kohandada konkreetsetele pakkumustele. Vajaduse korral võib jätta metoodika ette kindlaks määramata ja kujundada see tervikuna alles pärast pakkumuste avamist (EKo C-6/15: Dimarso, p-d 27-31; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 35). (p 20)
VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)
Halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. (p 13)
VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)
Halduse hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. HKMS § 158 lg 3 kolmanda lausega sarnanevat üldist keeldu hindamisotsuste puhul pole, sest õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol (RKHKo 3-20-924/24, p 32; 3-17-1545/81, p 26). PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel seotud ühegi teise instantsi ega isiku seisukohtadega. (p 14)
Siiski võib kohus olla vähem või rohkem vaoshoitud ka haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui küsimuse õiguslik regulatsioon on hõre, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne. See tähendab, et kohus võib, arvestades eespool nimetatud tingimusi nende koostoimes, piirduda täiskontrolli asemel nõrgemate kontrollistandarditega - ratsionaalsuse või isegi ilmselgete vigade testiga. Ratsionaalsuse test tähendab hindamisotsuste puhul analoogselt HMS § 4 lg-ga 2 ennekõike selgitamist, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, üksnes asjakohaseid fakte ning kõiki asjakohaseid fakte. Ilmselgete vigade test tähendab, et on ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega (RKHKo 3-3-1-51-16, p 17.2). Erandjuhtudel võib seadusest või asja olemusest tuleneda kohtule ka keeld asjaolusid haldusorgani asemel hinnata. (p 14)
Ideekonkursi võistlustööd ei pruugi alluda õiguse mõõdupuudele ning žürii hinnangute sisuline kontroll on piiratud ilmselguse kriteeriumiga (RKHKo 3-3-1-51-16). Sellest seisukohast ei saa lähtuda asjas, kus vaidluse all on ülalpool rahvusvahelist piirmäära korraldatud avalik hankemenetlus. Esiteks peegeldab hanke eeldatav maksumus hankes osalevate ettevõtjate õiguste riive intensiivsust (vrd RKHKo 3-17-2718/30, p 23). Teiseks kehtib avatud hankemenetluses oluliselt täpsem õigusraam võrreldes ideekonkursiga ning märksa suurem kaal on ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtetel, eriti läbipaistvusel, kontrollitavusel, proportsionaalsusel ja võrdsel kohtlemisel (RHS § 3 p-d 1 ja 2; vt ka EKo C-440/13: Croce Amica, resolutiivosa p 2, vrd erinevaid keeleversioone; RKHKo 3-19-1825/50, p 16). (p 16)
Seega peavad VAKO ja kohtud hankija otsuse hinnangulisele iseloomule vaatamata sellistes asjades minema kaugemale ilmselgete vigade testist ja kontrollima sisuliselt kaebaja pakkumusele antud hinnangute põhjendatust, iseäranis, kas hindamisel arvestati asjakohaseid, täielikke ja tõendatud fakte ning õiguse üldpõhimõtteid, samuti, kas hindamine toimus RHAD-s teatavaks tehtud hindamiskriteeriumide kohaselt (RHS § 117 lg 1). VAKO ja kohtud ei pea sedalaadi hinnangute kontrollimisel asendama hankija hinnanguid enda omadega ega kõrvaldama kõiki mõeldavaid kahtlusi (vt ka RKHKo 3-20-718/28, p 18). Kõrvaldada tuleb aga vähemalt olulised kahtlused ning selleks ei piisa üldsõnalistest ja põhistamata selgitustest (RKHKo 3-20-924/24, p 31; 3-3-1-50-15, p 23). (p 17)
Pakkumuste hindamise pädevuse annab seadus just nimelt hankijale, mitte hankijast sõltumatutele asjatundjatele. Hindamine võib osal juhtudel põhineda, aga ei pea põhinema eksperdiarvamusel (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 45). Hankija hinnangu kinnituseks või kummutamiseks võib kohus hinnata ka eksperdiarvamusi ja dokumentaalse tõendina muid asja tundvate isikute arvamusi, ilma et neil oleks ette kindlaks määratud jõudu. Niisugune tõend ei ole kohtuotsuse tegemisel iseenesest kaalukam haldusorgani hinnangutest (HKMS § 61 lg 2). (p 17)
VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)
Haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Piiratud kontrollile võivad alluda vaid faktidest tehtavad järeldused. Faktidel rajanevaid hinnangulisi otsustusi ei ole võimalik tõendada, kuid neid tuleb põhjendada. (p 15)
Olukorras, kui kaebaja ei vaidlusta riigihanke alusdokumenti, ei saa kaebaja hilisemas menetlusfaasis tugineda väitele, et hankes oleks tulnud korraldada ideekonkurss. (p 26)
Ideekonkursi võistlustööd ei pruugi alluda õiguse mõõdupuudele ning žürii hinnangute sisuline kontroll on piiratud ilmselguse kriteeriumiga (vt RKHKo 3-3-1-51-16). (p 16)
Olukorras, kui kaebaja ei vaidlusta riigihanke alusdokumenti, ei saa kaebaja hilisemas menetlusfaasis tugineda väitele, et hankes oleks tulnud korraldada ideekonkurss. (p 26)
Hindamiskriteeriumi õigusvastasusele peab saama mõjuval põhjusel tugineda ka hindamise vaidlustamisel. (EKo C-538/13: eVigilo, p-d 55-58). (p 22)
Pakkumuste hindamise pädevuse annab seadus hankijale, mitte hankijast sõltumatutele asjatundjatele. Hindamine võib osal juhtudel põhineda, aga ei pea põhinema eksperdiarvamusel (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 45). (p 17)
Avatud hankemenetluses soodsaima pakkumuse väljaselgitamiseks sätestatud kriteeriumid peavad võimaldama objektiivset hindamist (RKHKo 3-17-2718/30, p 22), kuid hindamisel ei saa subjektiivsust kunagi täielikult välistada. Hindamiskriteeriumid ei pea olema detailsed ega sisaldama alakriteeriume. Kui hankija siiski soovib alakriteeriume kasutada, tuleb seda teha hankedokumentides (direktiivi 2014/24 põhjendus 45; EKo C-532/06: Lianakis jt, p-d 38, 44-45; C-470/99: Universale Bau, p 99). (p 18)
Kui hankija määrab detailid või alakriteeriumid kindlaks, tuleb neid hindamisel järgida. Hankija ei või hindamiskriteeriume ega alakriteeriume luua ega muuta tagantjärele, pärast pakkumuste avamist. Alakriteeriumide sätestamisel ei ole hindamisel piisav koondhinde andmine, vaid esitada tuleb ka alakriteeriumile vastavad osahinded. Hankija võib pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist määrata niisuguste alakriteeriumide suhtelise osakaalu, mis sisuliselt vastavad hindamiskriteeriumidele, kuid seda kolmel tingimusel: esiteks ei tohi muuta hindamiskriteeriume; teiseks ei tohi kehtestada tegureid, mis oleksid pakkumuste koostamist võinud mõjutada; kolmandaks ei või alakriteeriumide osakaalu määramise aluseks olla midagi, mis võib mõnd pakkujat diskrimineerida (EKo C-6/15: Dimarso, p 26; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 33). (p 19)
Hindamiskomisjonile peab jääma vabadus oma tööd korraldada, muutmata hindamiskriteeriume ega nende osakaale. Üldjuhul tuleks lisaks sisulistele hindamiskriteeriumidele RHAD-s määrata kindlaks hindamismetoodika (sh punktiskaala), kuid seda võib pärast pakkumuste avamist kohandada konkreetsetele pakkumustele. Vajaduse korral võib jätta metoodika ette kindlaks määramata ja kujundada see tervikuna alles pärast pakkumuste avamist (EKo C-6/15: Dimarso, p-d 27-31; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 35). Hindamismetoodika võib põhineda nii absoluutskaalal kui ka samas hankes esitatud pakkumuste suhtelisel võrdlusel. Suhtelise hindamismetoodika puhul peab võrdlemine olema dokumenteeritud. Ka absoluutse hindamisskaala puhul peab hankija vajaduse korral selgitama sarnaste pakkumuste erinevat hindamist. (p 20)
Hindamiskriteeriume tuleb kohaldada objektiivselt ja ühetaoliselt kõigi pakkujate suhtes (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 44). Hankija otsus pakkumuse edukaks tunnistamise kohta peab olema põhjendatud ja teistele pakkujatele tuleb esitada edukat pakkumust iseloomustavad andmed, mis andsid hankijale eelise tema pakkumusega võrreldes (vt ka RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Väga üldsõnalised põhjendused võivad olla vastuolus RHS § 117 lg-ga 1 ja § 47 lg 4 p-ga 3, vaidluse korral saab aga hankija otsuse põhjendusi kohtumenetluses täpsustada. Mida üldisemad on hindamiskriteeriumid ja -metoodika, seda avaram on hankija hindamisruum ning seda põhjalikumad peavad läbipaistvuse tagamiseks olema hinnete põhjendused. Kui RHAD-s kehtestatud hindamismetoodika sisaldab täpseid hinnete kirjeldusi, võivad need tagada piisava läbipaistvuse ka ilma hinnete hilisema põhjendamiseta. (p 21)
Konsensuslik hindamine ei ole kollegiaalses komisjonis keelatud. Kohus ei pea hindamiskomisjoni otsuste kontrollimisel uurima, kuidas kujunes üksikute komisjoni liikmete seisukoht ja kas see muutus menetluse käigus. (p 26)
|
| 3-18-2244/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.04.2021 |
|
Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)
Kohus tuvastas hoone paiknemise ehituskeeluvööndis Maa-ameti geoportaalis kättesaadaval põhikaardil mõõtmise teel, kuid mõõtmise tulemust ei ole fikseeritud ega ka toimikusse võetud ning pooltel ei olnud võimalust selle kohta oma seisukohta avaldada. Sellega rikkus kohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause). (p 16)
Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)
Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)
LKS § 38 lg 4 p 5 annab võimaluse kaaluda ka üle ehituskeeluvööndi piiri rajatud uue ehitise seadustamist kasutusloa menetluses. Vastasel juhul tekiks ebamõistlik olukord, kus uue ehitise üle piiri ehitatud osa ei saaks LKS § 38 lg-st 3 tuleneva range keelu tõttu seadustada, ükskõik, millises ulatuses üle piiri on ehitatud, samas kui LKS § 38 lg 4 p 5 alusel on kohalikul omavalitsusel võimalik lubada olemasoleva ehitise laiendamist ehituskeeluvööndisse 1/3 ulatuses ehitise kubatuurist. Selline tulemus võib osutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui uus ehitis on üle piiri ehitatud eelneva loata. (p 18)
Ehitise seadustamisel LKS § 38 lg 4 p 5 kohaldamist kaaludes tuleb arvestada erinevaid konkreetsel juhul asjakohaseid kaalutlusi, sh ehitise omaniku omandiõiguse riive ulatust, üle keeluvööndi piiri ehitamise asjaolusid ning ehitise mõju ranna ja kalda kaitse eesmärkidele (LKS § 34). Kui esmakordse laiendamise erandile on tuginetud uue ehitise seadustamiseks, siis ei saa sama ehitise puhul enam sellele sättele tugineda ning ehitist suuremas ulatuses ehituskeeluvööndisse laiendada. (p 18)
Terrassi tuleb pidada ehitiseks. (p 19)
Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)
EhSRS § 29 lg 2 järgi võib pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele, kui ta on valmis ja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid ei ole vaja teha, anda kasutusloa või lugeda kasutamine teavitatuks ilma ehitusluba või ehitusteatist nõudmata. Seadusandja soov oli lihtsustada enne EhS-i jõustumist valminud ehitiste seadustamist ja erandina vältida kasutusloa või -teatise menetluses ehitusloa või ehitusteatise tagantjärele taotlemist, kui valminud ehitis on ohutu (EhSRS § 23 lg 1) ja vastab teistele EhSRS § 29 lg-s 1 sätestatud nõuetele. EhSRS § 29 lg 6 järgi tehakse ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise audit peab olema sellise kvaliteediga, et selle tulemusel on võimalik kanda ehitise olulisemad tehnilised andmed ehitisregistrisse ning vajaduse korral tuvastada ehitise vastavus detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. EhS § 52 lg 3 esimesest lausest tulenevalt peetakse EhSRS § 29 lg-s 6 silmas ehitusprojekti, mille järgi ehitis tegelikult ehitati. (p 20)
EhSRS § 29 lg 2 järgi ei saa hoonele kasutusloa taotlemisel ehitusluba nõuda. See kehtib ka ehitusloaga lahutamatult seotud ehitusprojekti ja selle muudatuste kohta. See on kooskõlas EhSRS § 29 lg 6 teise lausega, mille kohaselt tehakse pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks audit. Seega ei võinud kasutusloa menetluses nõuda ka muudatusprojekti esitamist. (p 21)
|
| 3-20-2362/63
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2021 |
|
HKMS § 248 lg 1 alusel saab kohus trahvi määrata kohtulahendi täitmata jätmise eest. Olukorras, kus kohus lõi kaebajale ligipääsu dokumendile enne, kui tegi määruse, millega piiras tema õigust tutvuda toimikuga selle dokumendi osas, ei saa kaebajale selle dokumendiga tutvumise korral ette heita kohtulahendi täitmata jätmist. Kohus piiras üksnes edasiulatuvalt kaebaja õigust toimikuga tutvuda ja sellest ärakirju saada. (p 18)
Vaidluse eseme piiritlevad kaebuse nõue ja alus (HKMS § 41 lg 1), mitte kaebaja õiguslikud väited (vt RKHKo nr 3-3-1-16-14, p 14). Kaebajal on õigus esitada vastuväiteid kohtumenetluse kestel selguvatele uutele asjaoludele. (p 19)
Ristsubsideerimise keeld on pigem erandlik sekkumine ettevõtja tegevusse, mis tuleks riigihanke alusdokumentides sätestada üheselt mõistetavalt. (p 20)
RHS § 115 lg 8 ei anna hankijale kaalutlusõigust pakkumuse tagasilükkamise üle otsustamisel juhul, kui ta tuvastab, et pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 25). See säte ei ole vastuolus direktiivi 2014/24/EL art 69 lg-ga 3. Küllaldase paindlikkuse annab hankijale RHS § 115 lg-s 8 kasutatud määratlemata õigusmõiste „põhjendamatult madal maksumus“. Isegi kui pakkumuse maksumus on sedavõrd madal, et see tekitab kahtluse, millest ajendatuna hankija peab vajalikuks pakkumuse maksumust kontrollida (RHS § 115 lg 1), võib ta jätta pakkumuse tagasi lükkamata, kui ta peab pakkumuse maksumust pakkuja selgitustest lähtudes realistlikuks. Muu hulgas võib selgelt alla omahinna tehtud pakkumus teatud juhtudel osutuda tõsiseltvõetavaks - eelkõige kui lubatud on ristsubsideerimine pakkuja hankevälise tegevuse arvel ja pakkuja näitab veenvalt, et ta on suuteline sel teel hankelepingu täitmise kulud katma (vt ka RKHKo nr 3-20-924/24, p 22). (p 25)
Hankija peab pakkumuse maksumuse põhjendatust hinnates tegutsema objektiivselt ja mittediskrimineerivalt (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 25). Pakkumus tuleb tagasi lükata, kui tuvastatakse mõni RHS § 115 lg-s 9 nimetatud asjaolu. Samuti on pakkumuse tagasilükkamine vajalik näiteks siis, kui esineb tõsine oht, et leping jääb täitmata; kui pakkuja suudab lepingut täita vaid õigusrikkumise teel saadud eelise tõttu; kui selle aluseks on ilmselge valekalkulatsioon või kohatu lootus, et lepingu hinda õnnestub tulevikus ebaseadusliku muutmise abil tõsta; kui tegu on ilmse konkurentsi kahjustamise katsega. (p 25.1)
Isegi kui pakkumus mitmeaastase kestusega teenuse osutamise lepingu täitmiseks sisaldab paratamatult prognoose ja riske ning täpsed kulud ei ole täielikult ettenähtavad, peab pakkumus sellegipoolest põhinema konkreetsetel kalkulatsioonidel. Ainuüksi viide äririskile ei õigusta nende kalkulatsioonide kontrollimata jätmist olukorras, kus kaebaja oli oma kahtlusi põhjendanud ning vahe võimalike kulude ja kolmandate isikute pakkumuse vahel oli oluline. On õige, et prognoositava asjaolu tõenäosuse hindamine eeldab spetsiifilisemaid teadmisi ja kogemusi valdkonnast (nt küsimus, kui palju raskete ja kui palju pehmete ilmaoludega päevi lepingu kehtivusaja jooksul keskmiselt ette tulla võib). Prognoosist lähtuvatele kalkulatsioonidele see tõdemus ei laiene - kui arvutustes on vigu või on jäetud olulisi faktilisi või õiguslikke asjaolusid arvesse võtmata, siis seda peab kahtluse korral hindama ka kohus. (p 26)
Kuna hankijal ei ole põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse tagasilükkamisel kaalutlusõigust, ei piira kohtuliku kontrolli ulatust HKMS § 158 lg 3. Määratlemata õigusmõistet saab sisustada ka kohus, sekkumata seejuures halduse kaalutlusruumi (vt nt RKHKo nr 3-20-924/24, p 32). Küll aga võib kohus määratlemata mõiste sisustamisel olla vaoshoitud, kui selleks tuleb kasutada spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). Hankevaidluste puhul on kolleegium pidanud hinnanguliste otsuste kohtuliku kontrolli ulatuse määramisel oluliseks mh hanke eeldatavat maksumust ja küsimust, kas tegu on avatud hankemenetlusega (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 16). (p 25.2)
Kui kaebaja eest on valdav osa kolmandate isikute pakkumusest ja hilisematest selgitustest ärisaladuse kaitseks varjatud, siis sellises olukorras peab kohtu roll olema aktiivsem, et piirangut tasakaalustada ja tagada tõhus õiguskaitse (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 29 ja seal viidatud varasem praktika). (p 25.3)
|
Facebook
Twitter