https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-23-16 PDF Riigikohus 30.11.2016
HMS

Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise õigust. Haldusakti kehtivuse või täitmise peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsust (HMS § 64 lg 1, § 81). (p 19)


HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26)


Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24)


Kohustamisnõude rahuldamist kohtuotsusega ei takista nõude varasem rahuldamine vaideotsusega, kui vaide ja kaebuse esemeks olnud haldusakt on tegelikult andmata. (p 18)


Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24)

HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26)

Viivituse õigusvastasuse tuvastamisel kehtib HKMS § 45 lg s 3 sätestatud menetlustoimingute eraldi vaidlustamise piirang. Haldusakti andmisega viivitamise õigusvastasus on võimalik kindlaks teha, kui menetluse nõuetekohase läbiviimise korral oleks olnud võimalik haldusakt anda oluliselt varem. (p 29)


Kohtuotsuste tühistamine ainuüksi selle tõttu, et kohtud otsustasid isikute õiguste üle, keda asja arutamisse ei kaasatud (HKMS § 199 lg 2 p 1, § 230 lg 3), ei oleks põhjendatud, kuna kolmandad isikud ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud ja menetlusviga on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses. (p 11)


Planeeringust huvitatud isikul on õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. (p 18)


HMS § 58 piirab sõnaselgelt vaid nõudeõigust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kuid väljendab ka haldusõiguse üldpõhimõtet, et haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu tuleb vältida. See põhimõte kehtib ka siis, kui haldusorgan ise kaalub varasema akti kehtetuks tunnistamist. (p 14)

Kui kohalik omavalitsus on möönnud, et kehtestas üldplaneeringu läbimõtlematult, polnud tegemist mitte ainult põhjendamisveaga, vaid ka sisulise ja olulise kaalumisveaga. Välistada ei saa, et korrektse kaalumise ja põhjendamise korral oleks volikogu teinud üldplaneeringu kohta teistsuguse otsuse. Niisuguses olukorras ei saa kohalikule omavalitsusele ette heita oma vea tunnistamist ja püüdu seda parandada. (p 14)


Uus kaasamine ei pruugi olla vajalik, kui volikogus hääletusele pandava planeeringu põhilahendus ei muutu võrreldes varasemaga (PlanS v.r § 21 lg 5; ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1). (p 20)


Määruse, millega kehtestati üldplaneering, kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsusel ei takista haldusorganil uue planeeringu kehtestamist. Uus planeering asendab varasema. (p 19)

Omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti. Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksuse volikogu otsustama, kas vastuväited on põhjendatud. Vastavalt sellele tuleb planeering kas kehtestada muutmatult, kehtestada muudatustega või jätta kehtestamata. Ebamõistlikku viivitust ei õigusta ka soov vältida kohtuvaidlust. Terava huvide konflikti korral võib kohtuvaidlus olla paratamatu. Sellisel juhul on oluline järgida menetlusreegleid, kaaluda olulisi asjaolusid ja planeerimisotsust põhjendada. Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)


Selle kohta, miks ei saa menetlusosalistelt ilma sellekohaste viideteta oodata põhjenduste otsimist planeerimismenetluse arvukatest dokumentidest, vt otsused asjades nr 3-3-1-35-13 ja 3-3-1-54-03. (p 13)

Kohustus viia planeerimismenetlus lõpule hõlmab kohustuse teha planeeringu kohta põhjendatud otsus. (p 34)


Kui kooskõlastaja ei vastanud kooskõlastuse taotlusele ühe kuu jooksul taotluse kättesaamise päevast arvates, oleks vastustaja pidanud arvestama, et teisel omavalitsusüksusel ei ole ettepanekuid ega vastuväiteid. Teise omavalitsusüksuse kooskõlastuse taotlemisel ei ole planeeringu läbiviijal põhjust muuta planeeringut sisuliselt, isegi kui kooskõlastav üksus seda soovib. Sisulisi märkusi on võimalik arvestada pärast kooskõlastuse andmist või sellest keeldumist. Asjast ei nähtu planeeringu sedavõrd ulatuslikke vormilisi puudusi, mille kõrvaldamine oleks tohtinud kesta enam kui paar kuud. Selle eest, et valla koostöö planeeringu koostajaga kulgeks sujuvalt, vastutab planeerimismenetluse osaliste ees vald. (p 32)


Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Maatüki senise kasutusotstarbe säilitamine ei ole samaväärne olukorraga, kus kohalik omavalitsus piirab uue planeeringuga varem kinnistul ettenähtud kasutusviisi omaniku tahte vastaselt. (p 17)

Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19)


Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19)

Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)

3-16-1048/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.04.2019

Riigilt investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-39-14, p 13 ja 3-3-1-16-14, p 23). Isikul ei teki subjektiivset õigust saada toetust ainuüksi põhjusel, et toetuse saamiseks esitatud taotlus vastab toetuse saamise tingimustele. Samuti ei loo subjektiivset õigust otsus, millega tunnistati sellise taotluse rahuldamata jätmise otsus kehtetuks. Subjektiivne õigus saada toetust tekib taotluse rahuldamise otsusega toetuse määramisest, millega ühtlasi tekib isikul õigus nõuda toetuse väljamaksmist vastavalt toetuse määramise tingimustele. (p 16)


Määruse nr 1698/2005 art 71 lg 1 kohaselt ei ole lubatud programmiperioodiks 2007–2013 ette nähtud EAFRD toetust pärast 31.12.2015 välja maksta ning järelikult ei võinud sellist toetust 2016. a-l ka enam määrata. Seega oli õiguslik alus kaebaja taotluse rahuldamiseks ära langenud. Määruse nr 1698/2005 art 71 lg-s 1 sätestatud keeld kehtib, sõltumata sellest, kas liikmesriik oli meetmele eraldatud summa enne 31.12.2015 ära kasutanud või mitte. (p 11)

Kolleegium nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohaga, et 2016. a-l ei olnud enam lubatud programmiperioodi 2014–2020 raha arvel programmiperioodi 2007–2013 alusel esitatud taotlusi rahastada. Määruse nr 1974/2006 art 41b lg 2 kohaselt ei tohi liikmesriigid võtta endale uusi juriidilisi kohustusi abisaajate suhtes vastavalt määrusele nr 1698/2005 alates päevast, mil nad hakkavad programmiperioodiks 2014–2020 kehtestatud õigusraamistiku alusel võtma endale uusi juriidilisi kohustusi abisaajate suhtes. Euroopa Komisjon kiitis Eesti maaelu arengu programmi aastateks 2014–2020 heaks 13.12.2015. Seega ei olnud võimalik kaebaja taotlust 2016. a-l uue programmiperioodi rahaliste vahendite arvel rahastada ning taotlus tuli jätta rahuldamata. (p 13)


Praeguses asjas ei too eksliku õigusliku aluse kasutamine kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist, sest samasisulise otsuse andmiseks esinevad õiguslikud ja faktilised alused (vt RKHK praktika kohta nt otsus nr 3-15-1022/29, p 22). (p 12)


Otsusega, millega on jäetud toetuse saamise taotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju, kuid kahju hüvitamise võimalikkus tuleb välja selgitada kahju hüvitamise nõude lahendamise käigus. (p 17)


Kui puudub alus kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda lisaks toetuse taotlemisega seotud kulude hüvitamisele ka toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (nt tulu, mille isik oleks teeninud põllumajandustoodete müügist; tuluks võib olla ka äriühingu vara suurenemine seoses investeeringu tegemisega). Saamata jäänud tulu ei ole siiski samastatav õigusvastaselt määramata jäänud toetuse summaga. Saamata jäänud tulust tuleb muuhulgas maha arvata investeeringutoetusest ilmajäämise tõttu säästetud kulud (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 5). (p 17)


Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine riigivastutuse seaduse alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Seda, kas haldusorgan oleks õiguspäraselt toimides isikule toetuse määranud, tuleb hinnata faktiliste asjaolude ja toetuse andmist reguleerivate sätete alusel õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahelise põhjusliku seose tuvastamise käigus (vt täpsemalt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-11-15, p-d 12 ja 13). (p 17)


Kohustamiskaebuse lubatavus ega põhjendatus ei sõltu kahju hüvitamise nõude väljavaadetest. Otsusega, millega on jäetud toetuse saamise taotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju, kuid kahju hüvitamise võimalikkus tuleb välja selgitada kahju hüvitamise nõude lahendamise käigus. (p 17)

3-18-1432/103 PDF Riigikohtu üldkogu 17.05.2021

Kuna EhS § 24 lg 4 alusel on jäetud kvalifikatsiooninõuded kehtestamata, ei ole kohtul praegu võimalik teedeinseneride kutse andmise õigusega organit kaebajale kutse andmiseks kohustada. Tegemist ei ole siiski olukorraga, kus taotlejale ei ole kehtiva õiguse tõttu võimalik kutset anda (vrd nt RKHKo nr 3-3-1-5-10, p 14). Just EhS § 24 lg 4 järgi nõutava õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamine võimaldab kohustamisnõude rahuldada. Kuigi nõutavate normide puudumine ei võimalda kutse andjal kaebaja taotlust kohe läbi vaadata, ei mõjuta see kaebaja subjektiivset õigust nõuda, et kutse andja lahendaks tema 1. märtsil 2018 esitatud kutse andmise taotluse põhiseaduspäraselt. (p 43)

Kutse andja saab kaebaja 1. märtsi 2018. a kutse andmise taotluse lahendada pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. (p 45)


KutS § 10 lg 5 kohaselt lähtub kutse andja kutse andmisel kutseseadusest, kutsestandarditest ja kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast. Nende kutsete puhul, mis tõendavad EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusaladel pädevate isikute kvalifikatsiooni, tuleb kutse andjal kohaldada erinormidena ehitusseadustikku ja selle alusel kehtestatud õigustloovaid akte. Seega peab kutse andja lähtuma isikule esitatavate kvalifikatsiooninõuete tuvastamisel ja nendele vastavuse hindamisel kutsestandardis või kutse andmise korras nimetatud tingimuste asemel EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määrusest. Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 1. märtsi 2018. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54). (p 46)


Ehitusseadustik ei reguleeri pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendava kutse andmise menetlust ega sisalda ka sellise korra kehtestamist võimaldavat volitusnormi määrusandjale. Seepärast tuleb juhinduda KutS § 1 lg-st 3, mille järgi kohaldatakse kutseseaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades kutseseaduse erisusi. Kaebaja 1. märtsi 2018. a taotlus tuleb läbi vaadata viivituseta pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. Kuigi kutse andja on haldusasja menetluse ajal vahetunud, ei saa kaebajalt sama taotluse uuesti lahendamise eest kutse andmise tasu nõuda, sest kutse andmise otsuse tühistamine ei olnud tingitud kaebajast. (p 47)

Kutse andja saab pärast üldkogu otsuse jõustumist lahendada ka teiste ehitusalast kutset soovivate isikute taotlusi alles pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud vajalikud kvalifikatsiooninõuded. Kutseseadus ega haldusmenetluse seadus ei sätesta haldusmenetluse peatamise aluseid. Kuna kutse andmise haldusmenetlus viibib, tuleb kutse andjal teatada kutsetaotluse esitanud isikutele viivituseta kutse andmise kohta otsuse tegemise tõenäoline aeg ja haldusmenetluse tähtajast mittekinnipidamise põhjus (HMS § 41). Praegune otsus ei mõjuta ehitusvaldkonna nende kutsete kehtivust, mis on antud enne üldkogu otsuse jõustumist (HMS § 61 lg 2). (p 48)


Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). (p 50)

Ehitusvaldkonnas pädeva isiku kutsest ilmajäämine võib isiku elukutse- või ettevõtlusvabadust osas olukordades väga intensiivselt riivata. Siiski tuleb Riigikohtul olla määrusandja tekitatud õiguslünga täitmisel vaoshoitud, arvestades, et teedeehituses kutse omamise kohustuse eesmärk on kaitsta inimeste elu, tervist ja vara ning keskkonda ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasnevate riskide eest. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et tema esitatud kutse andmise taotlus lahendataks uuesti, kuid tal ei ole praegu subjektiivset õigust diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme saamiseks. Kaebajal ei pruugi olemasoleva haridustaseme tõttu sellist subjektiivset õigust tekkida ka kutse andmise regulatsiooni korrastamise järel, sest KutS § 4 lg 2 kohaselt peavad kutsetasemed olema võrreldavad haridustasemetega. (p 52)


HKMS § 249 lg 4 kohaselt saab esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus kehtida üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). Kohtumenetluse kestel ei saa esialgset õiguskaitset laiendada menetlusjärgsele ajale (vt RKHKm nr 3-3-1-19-17, p-d 30 ja 32). (p 50)


PS §-s 11 nõutav põhiõiguste piirangu kooskõla põhiseadusega tähendab, et piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lg-ga 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. PS § 94 lg-st 2 tuleneb ministri kohustus anda määrus, kui seadusandja on talle seaduses sisalduva volitusnormiga sellise ülesande pannud. Osutatud kohustuseta oleks nendes eluvaldkondades, milles on vajalik või otstarbekas täpsustada seaduste täitmise üksikasjad määrusega, seadusandjal võimatu oma eesmärke täitevvõimu kaudu ellu viia (vrd RKPJKo nr 3-4-1-5-98, p IV). Määruse andmata jätmine olukorras, kus seadusandja on ministrit selleks volitusnormiga kohustanud, on seega vastuolus PS § 94 lg-ga 2. (p 33)


PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)


PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)


PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)

PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)

3-17-1994/89 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.12.2021

EhS § 24 lg 4 kohaselt nõutava määruse puudumine mõjutas kutsete andmist üksnes juhul, kui taotletud ametiala kuulus nende tegevusalade hulka, millel tegutsemiseks peab pädev isik ehitusseadustiku kohaselt omama tema kvalifikatsiooni tõendavat kutset. (p 16)

Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 28. aprilli 2017. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54; vt ka RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 46). Materiaalõiguse normide hulka kuuluvad, sõltumata nende paiknemisest ühes või teises kutsealases dokumendis, mis tahes sätted, milles on esitatud kutse saamise eelduseks olevad sisulised tingimused. (p 19)


Kutsekomisjoni otsus tuleb kutse andmisest keeldumise osas tühistada, kui otsuses puudub nii kutse andmisest keeldumise õiguslik alus kui ka kutsekomisjoni põhjendused, mis võimaldaksid kontrollida kutse andmisest keeldumise õiguspärasust. (p 16)


Kohustamisnõude lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas kutse andja on kohustatud kaebajale kutse andma või selle andmist kaaluma (RVastS § 6 lg-d 1 ja 4). Kohustamisnõude rahuldamiseks peavad selle nõude eeldused olema täidetud ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja taotletud haldusakti anda, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata (vt nt RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 42). (p 18)


Kutse andmisel on oluline silmas pidada, et osal ehitamisega seotud tegevusaladel ei ole võimalik elukutse- või ka ettevõtlusvabadust kasutada ilma kutset või muud pädevustunnistust omamata (EhS § 24 lg 1). PS § 11 kohaselt võib isikute õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning ühtlasi peab piirang olema kooskõlas PS § 3 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ehitusvaldkonnas pädeva isikuna tunnustamise tingimusteks olevad kvalifikatsiooninõuded peab kehtestama legitiimne riigiorgan. Seadusandja saab delegeerida selliste kvalifikatsiooninõuete kehtestamise määrusandluspädevuse üksnes Vabariigi Valitsusele või valdkonna eest vastutavale ministrile, järgides volitusnormile seatud põhiseaduslikke nõudeid (vt RKHKm nr 3-18-1432/93, p 22; vt ka 17. novembril 2021 vastu võetud ehitusseadustiku muutmise seaduse § 1 p-d 1 ja 2 ning § 2 lg 2). (p 20)


Määruse nr 61 põhjal on kutse taotlejale esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid keeruline välja selgitada. Pingutused, mis kutse taotlejal tuleb määruse nr 61 § 1 lg-s 1 sisalduva viitenormi sisuga tutvumiseks teha, ei ole ülemäärased. Sellele vaatamata tasub määrusandjal kaaluda võimalusi, kuidas asjakohaste kutsestandardite ja kutse andmise kordade kättesaadavust hõlbustada. Üheks võimaluseks oleks luua määruse lisas nimetatud dokumentidele hüperlingid. Samuti saaks määrust täiendada märkusega, et viidatud dokumendid on kättesaadavad nii kutseregistri veebilehelt kui ka SA Kutsekoda kaudu. (p 23)


HKMS § 229 lg 2 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Ringkonnakohus ei ole määruse nr 61 § 1 lg-s 1 osutatud kutsestandardi ja kutse andmise korra kohaldamiseks vajalikke asjaolusid tuvastanud. Seepärast ei ole kolleegiumil võimalik otsustada, kas kaebajale tuleb kutse anda. Eeltoodule vaatamata ei ole praegusel juhul põhjendatud saata asja alama astme kohtule uueks arutamiseks. Haldusakti faktilise ja õigusliku aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-19-2069/19, p 12). Kutsestandard ja kutse andmise kord, millele on määruses nr 61 viidatud, ei kehtinud vaidlustatud otsuse tegemise ajal. Seega ei ole kutse andjal olnud võimalik praegu kehtivate normide alusel kutse andmist otsustada. Taotleja kompetentsi hindamisel rakendatakse ekspertteadmisi, üldjuhul kaasab kutsekomisjon selleks hindamiskomisjoni (KutS § 18 lg 2 p 4 ja § 19 lg 4). Ka mahukaid tõendeid, mis on vajalikud kutse taotleja kompetentsi väljaselgitamiseks, peaks esmalt hindama kutse andja. (p 26)

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json