3-3-1-14-02
|
Riigikohus |
03.04.2002 |
|
Vastavalt 16. juulil 2000 jõustunud MRS § 6 lg-le 32 tuleb elamu püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba käsitada selle seaduse tähenduses muu ehitisena. Tulenevalt MRS § 9 lg 1 p-st 3 ja § 221 lg-st 1 võib muu ehitise omanik ostueesõigusega erastada ehitise teenindamiseks vajalikku maad. Seega saab õiguspärane ehitusluba olla tulevase ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise aluseks. Ka Maareformi seaduse varasem redaktsioon ei võrdsustanud ehitusluba elamuga. Ehitusloa suhtes sai maa ostueesõigusega erastamisel kohaldada vaid üldiselt hoonete kohta sätestatut (MRS § 9 lg 1 ja § 221 lg 1), mitte aga erisätteid elamu kohta (MRS § 221 lg 2). Kitsam erastamisõigus on ehitusloa andmise korral põhjendatud, sest ehitusloa andmine ei õigusta ulatuslikumat maa ostueesõigusega erastamist samadel alustel elamu omanikega.Maa ostueesõigusega erastamise aluseks võib vastavalt MRS § 22-1 lg-le 2 olla ka pärast erastamisavalduse esitamist välja antud ehitusluba. Tulenevalt PES § 70 lg-st 2 võib kohalik omavalitsus anda pärast erastamisavalduse esitamist ehitusloa vaid juhul, kui loa taotlejal oli enne 1. novembrit 1991 tekkinud maakasutusõigus.
Uurimisprintsiibist tulenev halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele. Kui kaebuse esitaja on enne lõpliku haldusakti andmist vaidlustanud eelhaldusakti ja lõplik haldusakt antakse kohtumenetluse ajal, peab kohus kaebajale selgitama lõpliku haldusakti tähendust, uurima, kas kaebuse esitaja soovib eelhaldusakti asemel vaidlustada lõplikku haldusakti, ja osutama kaebuse muutmise võimalusele. Kaebuse muutmist võib välistada asjaolu, et kaebuse esitaja on lõpliku haldusakti osas lasknud mööda halduskohtusse pöördumise tähtaja.
Kaebuse muutmisega on tegemist juhul, kui kaebaja muudab kaebuse taotlust või selle eset, näiteks asendab eelhaldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise taotluse lõpliku haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise taotlusega. Liitkaebusest mõne taotluse väljajätmine, ilma et see asendataks mõne uue samasihilise taotlusega, ei kujuta endast kaebuse muutmist, vaid kaebusest osalist loobumist.
Rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega. See põhimõte on kooskõlas Riigivastutuse seaduse § 7 lg-ga 1 ja kohaldatav kahju hüvitamise üldise põhimõttena ka enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine on reaalselt võimalik. Kahju hüvitamiseks on tarvis tuvastada põhjuslik seos õigusvastase haldusakti ja tekitatud kahju vahel. Põhjuslik seos puudub, kui vaatamata menetlus- või vormiveale oleks samasisuline haldusakt tulnud ikkagi välja anda. Põhjuslik seos lõpliku haldusaktiga (nt maa erastamise korraldusega) tekitatud kahju ja eelhaldusakti (nt erastatava maa piiride kindlaksmääramise) vahel puudub, kui lõpliku haldusaktiga kaasnev õiguste rikkumine ei ole tingitud õigusvastasest eelhaldusaktist.
Vastavalt 16. juulil 2000 jõustunud MRS § 6 lg-le 32 tuleb elamu püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba käsitada selle seaduse tähenduses muu ehitisena. Tulenevalt MRS § 9 lg 1 p-st 3 ja § 22-1 lg-st 1 võib muu ehitise omanik ostueesõigusega erastada ehitise teenindamiseks vajalikku maad. Seega saab õiguspärane ehitusluba olla tulevase ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise aluseks. Ka Maareformi seaduse varasem redaktsioon ei võrdsustanud ehitusluba elamuga. Ehitusloa suhtes sai maa ostueesõigusega erastamisel kohaldada vaid üldiselt hoonete kohta sätestatut (MRS § 9 lg 1 ja § 221 lg 1), mitte aga erisätteid elamu kohta (MRS § 221 lg 2). Kitsam erastamisõigus on ehitusloa andmise korral põhjendatud, sest ehitusloa andmine ei õigusta ulatuslikumat maa ostueesõigusega erastamist samadel alustel elamu omanikega. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks võib vastavalt MRS § 221 lg-le 2 olla ka pärast erastamisavalduse esitamist välja antud ehitusluba. Tulenevalt PES § 70 lg-st 2 võib kohalik omavalitsus anda pärast erastamisavalduse esitamist ehitusloa vaid juhul, kui loa taotlejal oli enne 1. novembrit 1991 tekkinud maakasutusõigus.
|
| 3-3-1-61-02
|
Riigikohus |
13.11.2002 |
|
Ebaõige on seisukoht, et omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsus pole maad ostueesõigusega erastava isiku poolt üldse vaidlustatav. Kui maa ostueesõigusega erastaja leiab, et maad hakatakse tagastama ebaõigele omandireformi õigustatud subjektile, mistõttu pole võimalik maad soovitud ulatuses erastada, tuleb tal halduskohtus vaidlustada kohaliku omavalitsuse poolt koostatud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek ja sellega koos ka taotletava maa suhtes tehtud ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus õigustatud subjektiks tunnistamise kohta.
Lähtudes uurimisprintsiibist on kohtutel kohustus juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele.
|
| 3-3-4-1-04
|
Riigikohus |
26.03.2004 |
|
Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohus kohustatud välja selgitama kaebuse esitaja eesmärgi kohtusse pöördumisel, tõlgendama esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtima tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele. Seejuures on halduskohtu ülesandeks ka kaebuse esitaja tähelepanu juhtimine kvalifitseeritud õigusabi kasutamise vajadusele, sealhulgas kaebuse Halduskohtumenetluse seadustiku nõuetega vastavusse viimiseks.
Kohtupädevuse määratlemine on menetlusõiguslik küsimus, mille lahendamisest sõltub, milline kohus on pädev asja arutama, mistõttu peaks asja kohtupädevuse küsimuse otsustamiseks üldjuhul saatma madalama astme kohus. Isiku enda poolt esitatud taotluse menetlemine pädeva kohtu määramiseks on erandina põhjendatud juhtudel, kui kaks või rohkem kohut on leidnud, et vaidlus ei kuulu nende pädevusse, kuid pole saatnud HKMS § 11 lg 5 või TsMS § 149 lg 6 alusel asja pädeva kohtu määramiseks Riigikohtule.
Kehtivas õiguses ei sätestata eraldi, milline kohus on pädev lahendama kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud kaebusi. Seega on tegemist vaidlustega, mis HKMS § 3 lg-st 2 ja RVS § 17 lg-st 1 tulenevalt kuuluvad halduskohtu pädevusse. Täitemenetluse seadustiku § 77 lg 1 alusel kohtutäituri tegevuse üldkohtus vaidlustamata jätmine ei takista kahju hüvitamise kaebuse lahendamist halduskohtus. Halduskohus peab seejuures otsustama, kas kohtutäituri tegevus on olnud õigusvastane.
|
| 3-3-1-35-04
|
Riigikohus |
29.10.2004 |
|
PES §-s 47 sätestatust tuleneb vaieldamatult kohaliku omavalitsuse kohustus tagada detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine, kusjuures nimetatud rajatised peavad olema üldjuhul välja ehitatud enne ehitusloa väljastamist. Tagamiskohustuse saab lugeda täidetuks, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud. Selle kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega teede ja tehnovõrkude väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu.
Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus. Nimetatud vabaduse kasutamisel on aga oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Juhul, kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile. Tuvastamiskaebuse esitamine eraldiseisvana kahjunõudest ei ole vastuolus menetlusseadusega.
|
| 3-3-1-22-05
|
Riigikohus |
11.05.2005 |
|
Uurimisprintsiip kehtib ka apellatsiooniastmes. Kui haldusasja lahendamiseks on vaja selgitada, millal ja kuidas halduskohus selgitas kaebajale kaebuse täpsustamise vajadust, oleks uurimispõhimõttega kooskõlas, kui ringkonnakohus nõuab halduskohtult välja haldusasja toimiku, mitte ei saada asja tagasi halduskohtule. Asja tagasisaatmise juures tuleb arvestada ka asjaolu, et halduskohtul on raskem objektiivselt anda hinnangut enda tegevuse õiguspärasusele. Seega võib uurimiskohustuse rikkumine vähendada asja otsustamise objektiivsust.
Kui haldusasja halduskohtusse tagasisaatmine ei ole asja õigeks lahendamiseks vajalik, on see vastuolus protsessiökonoomia põhimõttega. TsKMS § 3 ja HKMS § 5 koostoimes on halduskohtumenetluse ülesanne haldusasi õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ning lahendada.
Tuvastanud kaebuse eesmärgi, peab kohus välja selgitama, mis on kaebuses sisalduva taotluse ese ja liik. Kui taotlus on puudulik, peab kohus kaebajale selgitama, milliseid taotlusi kaebuse eesmärgi saavutamiseks tuleks esitada. Kaebust võib täpsustada suuliselt kohtuistungil, kuid kohus võib määrata ka uue istungi või anda tähtaja kaebuse täpsustamiseks kirjalikult. Kaebuse täpsustamine iseseisva uue kaebusega ei oma haldusasja lahendamise seisukohast tähtsust.
(NB!Seisukoha muutus! Vt RKHKo 03.04.2007, nr 3-3-1-6-05, p 20)
|
| 3-3-1-54-05
|
Riigikohus |
17.11.2005 |
|
Nii menetlustoimingu kui ka halduse siseakti vaidlustamine on võimalik vaid erandlikel asjaoludel. Seadusest või hea halduse põhimõtetest tulenevalt võib siseakt teatud juhtudel olla huvitatud isikute poolt vaidlustatav.
Kaebeõigus riigieelarveliste vahendite jaotamise otsuste peale on erandlik. Selline õigus võib tekkida juhul, kui isikul on seadusest tulenev nõudeõigus sihtfinantseeringule või seadus on erandlikel juhtudel ette näinud kaebeõiguse. Haldusväline isik võib omandada kaebeõiguse halduse selliste toimingute ja aktide suhtes ka siis, kui tema taotluse menetlemisel on oluliselt rikutud hea halduse põhimõtteid.
Uurimispõhimõtet ei saa tõlgendada viisil, mis võimaldab kohtul omal initsiatiivil anda õiguslik hinnang toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi. Ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. Samas on õiguspärane ja sageli ka nõutav, et kohus selgitab kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annab võimaluse ka kaebuse eseme täpsustamiseks.
Kohus vaatab kaebuse läbi esitatud taotluse ulatuses, kuid ei ole seejuures seotud kaebuse sõnastusega. Samas ei saa uurimispõhimõtet tõlgendada viisil, mis võimaldab kohtu initsiatiivil anda õiguslik hinnang toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi. Ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. On õiguspärane ja sageli ka nõutav, et kohus selgitab kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annab võimaluse ka kaebuse eseme täpsustamiseks.
|
| 3-3-1-36-05
|
Riigikohus |
18.11.2005 |
|
Põhiõiguste piirangud peavad eelkõige tulenema seadusest. Määrusega võib volitusnormi olemasolul täpsustada seadusega kindlaksmääratud piiranguid.
HMS § 87 lg 2 p 3 kohaselt esitatakse kaebus vaideotsuse peale siis, kui vaidemenetluses on rikutud isiku õigusi vaidlustatud haldusaktist sõltumata. Muul juhul esitatakse kaebus haldusakti peale. Kuna kaebuse põhjendusest ning kaebaja kohtuistungil antud seletusest nähtus, et kaebaja pidas oma õigusi rikkuvaks ettekirjutust, pidi halduskohtul tekkima kahtlus, et taotlus on sõnastatud ekslikult. Halduskohus pidi selgitama kaebajale, milline taotlus tuleks eesmärgi saavutamiseks esitada, ning andma võimaluse kaebuse täpsustamiseks.
|
| 3-3-1-67-05
|
Riigikohus |
01.12.2005 |
|
Akadeemilise puhkuse andmisest keeldumine on vastavalt HMS § 43 lg-le 2 haldusakt.
Kohtu ülesanne on aidata kaasa kaebuse täpsustamisele. Kohus peab selgitama välja kaebuse eesmärgi ning sellele vastava kaebuse eseme ja liigi. Poolte võrdsuse tagamiseks peab kohus vajadusel kaebajale selgitama kaebuse täpsustamise vajadust ning andma selleks tähtaja (Riigikohtu halduskolleegiumi 11. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-22-05). Kuid ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-05).
Üliõpilase eksmatrikuleerimine on haldusakt (Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri 1994. a otsus haldusasjas nr III-3/1-10/94). Eksmatrikuleerimise õiguspärasuse hindamisel saab halduskohus hinnata ka selle eelduseks oleva koolitustellimuslepingu ülesütlemise kehtivust (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-48-05).
Kui haldusakt on vormistatud kirjadena ja kirjades ei märgita vaidlustamisviidet, vaid antakse soovitusi edasiseks toimimiseks, siis võib adressaadile jääda mulje, et tema asja veel arutatakse. Sellisel juhul peab halduskohus kaebuse tähtaegsuse hindamisel selgitama välja, millal pidi adressaat aru saama, et tema taotluse kohta on tehtud lõplik lahend.
|
| 3-3-1-91-06
|
Riigikohus |
16.01.2007 |
|
Haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise ja kahju nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati. Ka nõuete eraldi esitamise korral ei saa nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase tegevusega tema arvates kahju tekitati. Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne.
Haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise ja kahju nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati. Ka nõuete eraldi esitamise korral ei saa nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase tegevusega tema arvates kahju tekitati. Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne.
Kui vaidlevad faktiliselt ebavõrdsed pooled, peab kohus aitama kaasa poolte võrdsuse saavutamisele ning vajaduse korral abistama tõendite kogumisel, samuti koguma tõendeid omal algatusel.
Vahistatute ja kinnipeetavate suhtes on Vangistusseaduses ettenähtud kinnipidamistingimused erinevad. Kinnipeetava pidamine vahistatule ettenähtud tingimustes rikub kinnipeetavate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuigi vahistatul on Vangistusseaduse kohaselt mõningaid eeliseid süüdimõistetutega võrreldes, on olulisemate põhiõiguste osas vahistatu kinnipidamisrežiim süüdimõistetu omast rangem.
Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
|
| 3-3-1-6-05
|
Riigikohus |
03.04.2007 |
|
Uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu 03.04.2002 otsust nr 3-3-1-14-02 ja 13.11.2002 otsust nr 3-3-1-61-02). Halduskohtunik võib nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldama kaebajal taotlust muuta (vt Riigikohtu 11.03.2004 otsust nr 3-3-1-8-04).
NB! Seisukoha muutus!
Üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kui kohus menetledes tühistamiskaebuse tuvastab isiku õiguste rikkumise ja haldusakti õigusvastasuse, peab kohus tühistamiskaebuse rahuldama ja mitte ise üle minema tuvastamiskaebusele. Kohus võib selgitada võimalust esitada tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse ning peab ära kuulama nii kaebaja kui menetlusosaliste arvamuse, kuid kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi. Kui tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku vajadus selgub peale kohtuistungit otsuse tegemise käigus, tuleb korraldada uus istung, kus kohus esitab kaebajale ja teistele menetlusosalistele vajalikud selgitused ning kuulab ära nende arvamuse. Kohus võib menetlusosaliste nõusolekul piirduda ka kirjaliku menetlusega.
NB! Seisukoha muutus!
Üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kui kohus menetledes tühistamiskaebuse tuvastab isiku õiguste rikkumise ja haldusakti õigusvastasuse, peab kohus tühistamiskaebust rahuldama ja mitte ise üle minema tuvastamiskaebusele. Kohus võib selgitada võimalust esitada tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse ning peab ära kuulama nii kaebaja kui menetlusosaliste arvamuse, kuid kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi. Kui tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku vajadus selgub peale kohtuistungit otsuse tegemise käigus, tuleb korraldada uus istung, kus kohus esitab kaebajale ja teistele menetlusosalistele vajalikud selgitused ning kuulab ära nende arvamuse. Kohus võib menetlusosaliste nõusolekul piirduda ka kirjaliku menetlusega.
HKMS § 19 lg-test 8 ja 9 tuleneb, et kaebuses esitatud taotlust saab muuta vaid kaebaja ja ta saab seda teha üksnes kohtuvaidluseni halduskohtus. Taotluse muutmise võimaldamise üheks oluliseks eesmärgiks on isiku õiguste kaitseks kõige tõhusama ja otstarbekama taotluse leidmine ning selle taotluse eelistamine. Uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu 03.04.2002 otsust nr 3-3-1-14-02 ja 13.11.2002 otsust nr 3-3-1-61-02). Halduskohtunik võib nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldama kaebajal taotlust muuta (vt Riigikohtu 11.03.2004 otsust nr 3-3-1-8-04).
NB! Seisukoha muutus!
Üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kui kohus menetledes tühistamiskaebuse tuvastab isiku õiguste rikkumise ja haldusakti õigusvastasuse, peab kohus tühistamiskaebuse rahuldama ja mitte ise üle minema tuvastamiskaebusele. Kohus võib selgitada võimalust esitada tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse ning peab ära kuulama nii kaebaja kui menetlusosaliste arvamuse, kuid kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi. Kui tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku vajadus selgub peale kohtuistungit otsuse tegemise käigus, tuleb korraldada uus istung, kus kohus esitab kaebajale ja teistele menetlusosalistele vajalikud selgitused ning kuulab ära nende arvamuse. Kohus võib menetlusosaliste nõusolekul piirduda ka kirjaliku menetlusega.
|
| 3-3-1-94-08
|
Riigikohus |
09.03.2009 |
|
Üksnes kõikidele kaebaja kirjadele vastamine ei ole piisav ning ei välista, et kohalik omavalitsus oli taotlus(t)e lahendamisel tegevusetu. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Kui kaebaja leiab, et kohalik omavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on vaidlustav tegevusetus piisava täpsusega määratletud.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohtusse esitatava kaebusega võib taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kui kaebaja leiab, et linnavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on ta vaidlustatava tegevusetuse piisava täpsusega määratlenud. Tegevusviisi valik on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustus ning isik ei pea seda valikut tegema. Seega ei pea isik kohtusse pöördumisel välja tooma konkreetset toimingut või akti, mida vastustaja pole sooritanud või andnud.
HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud. Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. (vt Riigikohtu 20.10.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 28).
Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kaebaja ei ole kohustatud esitama lisaks haldusorgani poole pöördumisele kõigepealt kohtule kohustamiskaebust ning alles juhul, kui see ei viiks sihile, taotlema kahju hüvitamist. Õigusvastasuse tuvastamise kaebus kavatsusega esitada hiljem kahjunõue on praegusel juhul sobiv vahend kaebaja õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-46-03 p-i 33). Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus, kuid selle vabaduse kasutamisel on oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile (vt Riigikohtu 29.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-35-04 p-i 15).
|
| 3-3-1-30-09
|
Riigikohus |
28.04.2009 |
|
Vaidemenetluses kui vaidlustamistähtaegadega piiratud õiguskaitsemenetluses kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisele teistsugused reeglid kui tavapärasele haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt. Sisuliselt toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. Vaidemenetluses ei pea haldusorgan HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega.
Kuna vaideotsus on haldusakt, siis laienevad sellele üldised haldusakti vorminõuded, sh haldusakti motiveerimise nõue. Eeskätt peab vaideorgan vaideotsuses põhjendama, miks ta leiab, et haldusakt on õigusvastane ning kas tegemist on sellise õigusvastasusega, mis tingib haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kuna haldusorgan ei pea kehtetuks tunnistamist tingiva õigusvastasuse tuvastamisel kaaluma haldusakti kehtimajätmist, siis ei pea haldusorgan sellekohaseid põhjendusi vaideotsuses esitama.
Juhtum, kus haldusorgan annab haldusakti ilma, et sellise haldusakti andmiseks oleks selles situatsioonis materiaalõiguslikku alust, ei ole samastatav juhtumiga, kus haldusorganil puudub pädevus haldusakti andmiseks. Kui iseenesest pädev haldusorgan on andnud haldusakti ilma, et selleks oleks õiguslikku alust, võib haldusakt olla seetõttu õigusvastane.
HMS § 68 lg-st 2 tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine reeglina selle haldusorgani pädevuses, kes selle haldusakti andis. Tühine on haldusakt HMS § 63 lg 2 p 3 alusel üksnes siis, kui haldusorganil puudus pädevus sellise haldusakti andmiseks.
Kohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt selgitamiskohustus kaebaja suhtes, kuid uurimisprintsiibiga on kooskõlas kohtu selgitamiskohustus ka kolmanda isiku suhtes(vt ka Riigikohtu 03.04.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-02). Selgitamiskohustus on eriti juhul, kui esimese astme kohtuotsus oli kolmanda isiku jaoks negatiivne ning ta esitab apellatsioonkaebuse.
Riigikohus on HMS § 112 lg-t 2 tõlgendades asunud seisukohale, et sellest sättest ei tulene, et Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2 nimetatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena", peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm (vt Riigikohtu 04.04.2003 määrust haldusasjas nr 3-3-1-32-03). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuigi planeerimisseadus ei näe ette, et planeeringu vaidlustamine vaidemenetluses on võimalik, ei saa sellest teha järeldust, et vaidemenetlus on planeerimismenetluses keelatud. Tegemist on Planeerimisseaduses reguleerimata valdkonnaga ja seega on eelnimetatud seisukohast tulenevalt võimalik kohaldada Haldusmenetluse seadust. Järelikult on vaidemenetlus planeerimismenetluses võimalik.
Vaidemenetlust ei välista ka PlanS § 26 lg-st 1, sest selle sätte eesmärk on reguleerida eeskätt seda, kellel on õigus planeeringu vaidlustamiseks kohtusse pöörduda, st kaebeõigust. Vaidemenetlust detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on Riigikohtu halduskolleegium aktsepteerinud ka oma varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04).
|
| 3-3-1-77-09
|
Riigikohus |
14.12.2009 |
|
HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.
Kohus peab kohustamiskaebuse lahendamisel juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-56-08 p-i 22). See seisukoht ei ole kohaldatav, kui kohustamisnõude rahuldamine tooks kaasa kohtulahendi, mida ei ole kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ilmselgelt võimalik täita. Kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-5-09 p-i 44).
HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.
Alternatiivse nõude rahuldamise korral ei pea kohus teise nõude rahuldamata jätmist põhjendama (HKMS § 25 lg 3 kolmas lause), kuid tulenevalt kaebaja õiguskaitsevahendi valiku vabadusest on tema taotlus lahendada ühte sellistest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik.
Kohtutel lasub selgitamiskohustus ka siis, kui ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude (näiteks kinnipeetavast kaebaja vanglast vabanemine) tõttu ei oleks vastustajal kaebuses esitatud kohustamisnõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi.
HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.
|
| 3-3-1-90-09
|
Riigikohus |
10.03.2010 |
|
Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustuse juhtida menetlusosalise tähelepanu menetlusliku taotluse esitamise võimalusele olukorras, kus taotluse esitamata jätmine võib otseselt või kaudselt kaasa tuua kohtuliku kaitse võimaluse kaotamise. Seetõttu on TsMS § 217 lg-s 8 sätestatud selgitamiskohustus kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega ja seda tuleb kohaldada ka halduskohtumenetluses.
Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud käitumisjuhiseid juhuks, kui ilmneb, et menetlusosaline ise ei ole võimeline oma õigusi kohtus kaitsma. Riigikohus on järjekindlalt olnud seisukohal, et uurimisprintsiibist tulenev halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust vajadusel abistada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu 03.042002. a otsust asjas nr 3-3-1-14-02, 08.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-37-07, 14.12.2009 otsus asjas nr 3-3-1-77-09 jt). Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustuse juhtida menetlusosalise tähelepanu menetlusliku taotluse esitamise võimalusele olukorras, kus taotluse esitamata jätmine võib otseselt või kaudselt kaasa tuua kohtuliku kaitse võimaluse kaotamise. Seetõttu on TsMS § 217 lg-s 8 sätestatud selgitamiskohustus kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega ja seda tuleb kohaldada ka halduskohtumenetluses.
Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud käitumisjuhiseid juhuks, kui ilmneb, et menetlusosaline ise ei ole võimeline oma õigusi kohtus kaitsma. Riigikohus on järjekindlalt olnud seisukohal, et uurimisprintsiibist tulenev halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust vajadusel abistada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu 03.042002. a otsust asjas nr 3-3-1-14-02, 08.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-37-07, 14.12.2009 otsus asjas nr 3-3-1-77-09 jt). Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustuse juhtida menetlusosalise tähelepanu menetlusliku taotluse esitamise võimalusele olukorras, kus taotluse esitamata jätmine võib otseselt või kaudselt kaasa tuua kohtuliku kaitse võimaluse kaotamise. Seetõttu on TsMS § 217 lg-s 8 sätestatud selgitamiskohustus kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega ja seda tuleb kohaldada ka halduskohtumenetluses. Kui on täidetud TsMS § 217 lg-s 8 nimetatud mõlemad tingimused, siis on kohus kohustatud selgitama isikule võimalust saada riigi õigusabi.
|
| 3-3-1-5-10
|
Riigikohus |
07.04.2010 |
|
Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine on haldusorganile õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud kohtuotsuse tegemise, mitte aga taotletud toimingu tegemisest keeldumise ajal või kaebuse esitamise ajal. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-5-09 p-i 44). Käesolevas asjas on kohtumenetluse kestel muudetud vangla kodukorda, mis Riigikohtu praktika kohaselt on üldkorraldus (vt Riigikohtu 13.02.2008 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-95-07 p-e 10-11). Kuivõrd kehtiv haldusakt on vastavalt HMS § 60 lg-le 2 täitmiseks kohustuslik, siis ei saa kohus kaebust rahuldada, kui vangla kodukorra vastav säte on kehtiv.
Kohtutel lasub selgitamiskohustus ka siis, kui ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ei oleks vastustajal kaebuses esitatud kohustamisnõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi. Kaebuse muutmine on sellistes olukordades võimalik ka juhul, kui muudatused asjaoludes või õiguses toimuvad alles apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse ajal (kassatsiooniastmes kaebuse muutmise võimalusele viidatakse Riigikohtu 19.11.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-62-09 p-s 12). Juhtumil, kus kohtumenetluse ajal kehtestati vangla uus kodukord, mille säte välistab ühe osakonna kinnipeetavate jaoks spordisaali kasutamise, pidanuks halduskohus selgitama kaebajale, et tema kaebus ei vii senisel kujul sihile, ning soovitama tal kaebust täiendada taotlusega tunnistada kehtetuks kodukorra vastav säte.
Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, kuid vanglas peab kehakultuuriga tegelemise võimalus olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule. Vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole võimalik "Euroopa Vanglareeglistikus" seatud eesmärkide järgimine. Kuigi CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1), lisavad need kaalu "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule.
|
| 3-3-1-77-10
|
Riigikohus |
25.11.2010 |
|
Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohtul kohustust selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 26.03.2004 määruse asjas nr 3-3-4-1-04 p-i 14 ja seal viidatud lahendid ning 05.02.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-3-04 p-i 12).
Halduskohtule toimingu õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamisel ei ole ette nähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust (vt Riigikohtu 12.11.2009 määruse asjas nr 3-3-1-70-09 p-i 11).
|
| 3-3-1-80-10
|
Riigikohus |
21.02.2011 |
|
Kohtud on eksinud tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.
Ehitise määratlemiseks ei piisa üksnes selle tuvastamisest, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas on see teisaldatav. Arvestada tuleb ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest.
Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 26.03.2004 määrust asjas nr 3-3-3-1-04, 05.02.2004 otsust asjas nr 3-3-1-3-04, 13.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-26-08, 25.11.2010 otsust asjas nr 3-3-1-77-10). Kui halduskohus ei ole selgitanud välja kaebaja tegelikku tahet ja on mõjutanud teda esitama ebaefektiivset nõuet, on kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, sh HKMS § 11 lg 1 p 3 nõudeid. Muudetud taotluse alusel ei olnud kohtud õigustatud hindama esialgses taotluses nimetatud asjaolusid. Kohtud on hinnanud ka kaebust, mida halduskohus ei ole menetlusse võtnud. Kohtud on oluliselt eksinud HKMS § 19 lg 7 ja § 25 lg 4 nõuete vastu. Lisaks nendele olulistele menetluslikele rikkumistele on kohtud eksinud ka tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.
Haldusorgan on kohustatud menetlema isiku nõuetekohast taotlust menetluse uuendamiseks või nõuet koormava haldusakti tühistamiseks. Haldusorgan peab tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik HMS § 44 lg 1 või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt.
Menetluse uuendamine ei ole välistatud ka siis, kui see ei ole õigusnormist tulenevalt kohustuslik, kuid menetlust ei tohi uuendada kergekäeliselt. Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust kaalutlusreeglite kohaselt. Menetluse uuendamist on Riigikohus selgitanud ka 10.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04.
Kui haldusorgan on kindlaks teinud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, siis ta peab menetluse uuendama, kuid see ei tähenda, et vastav haldusakt tuleb tingimata tühistada või muuta. Isiku taotluse menetluse uuendamiseks võib jätta rahuldamata üksnes juhul, kui HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ega usutavalt põhjendatud või kui see asjaolu on haldusorgani poolt ümber lükatud. Menetluse uuendamisest keeldumine vormistatakse haldusaktiga.
Seoses HMS § 44 lg 1 p-ga 1 on oluline, et menetluse uuendamise nõudmiseks annab aluse vaid sellise asjaolu muutumine, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel. Muudatus peab võimaldama teha isiku jaoks soodsamat otsust. Menetluse uuendamise nõue ei eelda, et esialgne haldusakt tuleks uute asjaolude valguses lugeda õigusvastaseks.
Järelevalveorgan peab olema veendunud, et tema poolt tehtud ettekirjutuse õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse muutmiseks või tühistamiseks. Haldusorgan peab eelnimetatud asjaolusid hindama ning vajadusel oma varasema otsuse muutma või kehtetuks tunnistama ka olukorras, kus ettekirjutuse üle käib kohtuvaidlus ja ettekirjutuse täitmine on peatatud. Haldusorgani selline kohustus ei sõltu sellest, kas ettekirjutuse adressaat on esitanud menetluse uuendamise taotluse või mitte.
|
| 3-3-1-36-11
|
Riigikohus |
03.08.2011 |
|
Kui halduskohus ei täitnud asja menetlemisel nõuetekohaselt selgitamiskohustust ega suunanud kaebajat tulemusliku taotluse esitamisele, siis ei saa ringkonnakohus riigi õigusabi andmisest keeldumisel tugineda asjaoludele, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitsmiseks esitatud taotluse abil on vähene ning tema taotluse rahuldamisest saadav kasu oleks ebamõistlikult väike võrreldes riigi kuludega õigusabile.
Halduskohus peab täitma nõutaval viisil selgitamiskohustust. Muu hulgas peab kohus nõustama kaebajat asjakohase õiguskaitsevahendi valikul ning selgitama talle, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum. Kaebaja ei pea mõistma, et esitatud taotlus ei vii teda sihile, kui kohus ei ole suunanud teda tulemusliku taotluse esitamise teele ega kaalunud talle riigi õigusabi määramise vajalikkust ja võimalikkust.
|
| 3-3-1-87-11
|
Riigikohus |
19.03.2012 |
|
Planeerimisasjades on võimalik esitada kaebus nii subjektiivsete õiguste rikkumise alusel kui ka populaarkaebusena. Kuna need on erinevad kaebeõiguse allikad, siis peavad kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad (vt kohtuasja nr 3-3-1-84-08 p 10). Seetõttu tuleb välja selgitada, millisel alusel ja kelle huvides on kaebus esitatud. Kaebuse võib küll esitada samaaegselt nii isiklike subjektiivsete õiguste või huvide kaitseks kui ka avalikes huvides, kuid neid kaebuse osi tuleb selgelt eristada, sest kohtuliku kontrolli ulatus on sõltuvalt kaebeõiguse allikast erinev.
Kohtuliku kontrolli ulatus oleneb sellest, millisele kaebeõiguse allikale kaebaja tugineb (vt ka HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni § 41 lg 1). Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Sellise kaebuse ahendamisel ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega.
Puutumuse motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjektiivne õigus või mitte. Oluline on, et puutumuskaebus ei ole samastatav populaarkaebusega. Puutumuse motiivil esitatud kaebuse lahendamisel ei ole asjakohased avalikku huvi kaitsvad normid, mille võimalikul rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga (näiteks avalikkuse kaasamise nõue, kui kaebaja ise on haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud). Samuti ei saa puutumuse motiivil esitatud kaebusega kaitsta kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega huve (vt kohtuasi nr 3-3-1-84-08, p 11).
Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.
Uurimisprintsiibist tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel, juhtida tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt kohtuasja nr 3-3-1-77-09, p 12 ja seal viidatud varasem kohtupraktika) ning selgitada tema valiku tagajärgi (vt kohtuasja nr 3-3-1-36-11, p 17 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Lisaks täiendavate tõendite esitamise vajadusele pidanuks kohus kaebajale selgitama ka vajadust eristada kaebuses selle erinevaid võimalikke aluseid. Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt kohtuasja nr 3-3-1-87-06, p 12).
Kaebuse tagastamine HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni (edaspidi u.r) § 121 lg 2 p 1 alusel on võimalik üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on ilmselge. Kaebuse lubatavus tehakse vastavalt HKMS u.r § 283 lg-le 1 kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes.
Keskkonnakaitse küsimustes võib kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla nii subjektiivsete õiguste rikkumine kui ka muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt kohtuasjade nr 3-3-1-68-11, p 22, 3-3-1-86-06, p 16). Isikul, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatav haldusakt rikub, on ka puutumus vaidlusaluse haldusaktiga.
Keskkonnaasjades kaebeõiguse tuvastamisel tuleb arvestada Århusi konventsiooni üldist eesmärki, milleks on keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimaluste avardamine, ning tõlgendada kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme pigem laiendavalt (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-81-03, p-d 23 ja 25). Konventsioonile vahetult tuginemine ei ole vajalik, sest riigisisene õigus ja praktika on sellega kooskõlas. Seega tuleneb kaebeõigus riigisisesest õigusest, aga seda tuleb tõlgendada lähtudes konventsiooni eesmärgist.
Århusi konventsiooni art 9 lg-s 2 kasutatud mõiste „üldsus“ tähendab ka ühte füüsilist isikut. Sätet võib mõista nii, et mõeldud on asjast huvitatud üldsuse liikmeid või igaüht asjaomase üldsuse hulgast. Järelikult ei pea füüsiline isik art 9 lg-st 2 tulenevalt kohtusse pöördudes tõendama, et ta esindab teisi kohalikke elanikke.
Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.
|
| 3-3-1-77-11
|
Riigikohus |
26.03.2012 |
|
Asjakohaseks saab pidada kaebaja nõuet vangla 10.03.2009 käskkirja tühistamiseks, sest sellega piirati kohtusse pöördumise ajal kaebaja õigust hoida ja kasutada kambris isiklikke tarbeesemeid. Kuigi 10.03.2009 käskkiri ei saanud mõjutada vangla 04.03.2009 kirja ja sellest tehtud otsustust, oli kaebajal HKMS v.r § 7 lg 1 kohaselt õigus selles käskkirjas sätestatud piirangute kohtulikule kontrollile. Samuti on oluline, et asjas esitatud kohustamisnõuet ei saa rahuldada seni, kuni 10. märtsi 2009. a käskkiri kehtib. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda (vt nt kohtuasi nr 3-3-1-5-10, p 14 koos täiendavate viidetega).
Juhtumil, kus kaebus seostub vangla uute toimingutega ,võib see HKMS § 41 lg 2 mõttes kujutada endast uut kohustamisnõude alust võrreldes vaidemenetluses esitatuga. Sellest ei saa aga järeldada, et asjas oleks läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Vastavalt HKMS § 47 lg-le 1 on selles küsimuses oluline vaid kaebuse ja vaide nõuete, mitte aluste kattuvus. Kui vaidemenetluse kestel uute haldusaktide andmisel või toimingute sooritamisel tuleks esitada sama nõudega vaie uuel alusel uuesti, siis takistaks see ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumist.
Eseme andmine kinnipeetavate isiklike asjade laost kambrisse on toiming. Vangla teavitas kinnipeetavat kirjaga toimingu tegemata jätmisest ja selle põhjustest. Riigikohtu varasem praktika (vt nt kohtuasjade nr 3-3-1-62-09, p 10; nr 3-3-1-32-10, p 17) ei anna alust teistsuguseks järelduseks, sest nendes asjades loeti haldusaktideks keeldumised erinevate lubade, seega haldusaktide andmisest. Eseme laost kambrisse väljastamiseks ei näinud õigusaktid ette loa ega muu haldusakti andmist (VangS § 15, justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 61).
Kohus peaks selgitama kaebajale võimalust muuta esitatud tühistamiskaebus tuvastamiskaebuseks. Ennekõike võiks selline üleminek olla vajalik seoses võimaliku kahjunõude esitamisega tulevikus. Praegusel juhtumil selgitamisvajadus puudub, sest nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude eduväljavaated oleksid ilmselgelt olematud.
|
Facebook
X.com