3-2-1-166-10
|
Riigikohus |
04.02.2011 |
|
TMS §-s 222 nimetatud kolmanda isiku õigust taotleda kohtult hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist on kolleegium käsitlenud 13. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09 tehtud otsuse p-s 17. Kui kolmas isik on esitanud TMS § 222 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, saab ta taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-09, p 20 ja 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 9).
HKMS § 471 lg-s 3 sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg kohaldub menetluse lõpetamise ja kaebuse või protesti läbi vaatamata jätmise määruste vaidlustamisele. HKMS § 11 lg-st 8 tulenevalt kohaldub kaebuse tagastamise määruse vaidlustamisele, mille halduskohus võtab vastu asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel, 10-päevane kaebetähtaeg. Küsimus, kas halduskohus tagastas määruse HKMS § 11 lg 4 alusel põhjendatult või mitte, on vastava määruse peale esitatud määruskaebuse sisulisel läbivaatamisel lahendatav küsimus.
HKMS § 11 lg 8 kohaselt on kaebetähtaja algus seotud ajaga, mil menetlusosaline kaebuse tagastamise määruse kätte saab. Seega ei ole kaebetähtaja kulgemise alguse seisukohalt oluline see, kas määrus on avaldatud avaliku e-toimiku süsteemis, ega see, kas koos kaebuse tagastamise määrusega on kaebus koos lisadega ka reaalselt selle esitajale tagastatud.
Riigikohtu praktikas (määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-11, p 10) on peetud riigilõivu regulatsiooni läbivaks põhimõtteks lõivu tagastamist, kui avaldus, mille eest lõiv tasuti, jääb sisuliselt lahendamata (kehtiva RLS § 3, § 15 lg 1 p d 5 ja 6). Samas lahendis (p 11) on leitud ka, et HKMS v.r § 84 sõnastus jõustus 1. septembril 2006 kui halduskohtumenetluses ei olnud ette nähtud muid riigilõive kui kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasutavad lõivud. Riigilõivu tasumise kohustus määruskaebuse esitamisel kehtestati alates 1. jaanuarist 2009 (enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg 181). Hoolimata täiendavate riigilõivude kehtestamisest, ei nähtud viidatud kohtuasjas alust tõlgendada HKMS v.r § 84 sätte algsest redaktsioonist laiemalt ega peetud võimalikuks kohaldada riigilõivu tagastamise norme määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu puhul.
HKMS v.r § 84 lg 4 p 2 ja HKMS § 104 lg 5 p 2 vahel puudub põhimõtteline erinevus. Seetõttu tuleb eelnimetatud seisukohta kohaldada ka alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS puhul.
TMS § 222 lg 1 järgi võib vara arestist vabastamise või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamise hagi esitada ka kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus. Seega on hagejal õigus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist oma abikaasa suhtes algatatud täiteasjas sundtäitmise esemeks oleva korteriomandi kui ühisvara omanikuna. Selline hagi tuleb esitada sissenõudja ja võlgniku (abikaasa) vastu (TSM § 222 lg 3).
Kuivõrd sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuded on menetlusõiguslikud nõuded, ei kohaldu nende aegumisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses (materiaalõiguslikele nõuetele) kehtestatud aegumistähtajad, vaid juhinduda tuleb TMS §-des 221 ja 222 sätestatust. TMS § 221 lg 3 järgi võib sama sätte alusel hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Erinevalt TMS §-s 221 märgitust ei sätestata sellist kindlat tähtaega TMS § 222 alusel esitatava hagi kohta. Kolleegium järeldab eeltoodust, et kolmandal isikul on õigus oma nõudeõigus maksma panna kuni täitemenetluse lõpuni. Seadusandja sellise regulatsiooni eesmärgiks on tagada menetlusest kõrvale jäänud kolmandale isikutele oma õiguste mõistlik ja tegelik kaitse.
Asja edasist menetlus takistab ringkonnakohtu määrus, millega jäeti jõusse halduskohtu määrus, millega määruskaebuse esitamise tähtaeg jäeti ennistamata ja määruskaebus tagastati selle esitajale. Seega on HKMS § 741 lg-s 1 sätestatud teise aluse järgi lubatud määruse vaidlustamine Riigikohtus. Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on halduskohtumenetluses reguleeritud HKMS § 741 lg-s 1. Seetõttu ei kohaldu halduskohtumenetluses TsMS § 663 lg-st 2 tulenev piirang.
|
| 3-3-1-28-11
|
Riigikohus |
10.11.2011 |
|
HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.
Määruskaebuse esitamise õigust välistavad sätted on põhiseadusega vastuolus. Täpsemalt on PS § 24 lõikega 5 vastuolus HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1, ja seda osas, milles need ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Need sätted tuleb eelmises lauses sõnastatud osas tunnistada kehtetuks.
Edasikaebeõigus peab põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest. Seetõttu peab PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus olema põhimõtteliselt tagatud ka MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks loa andmise määruse peale kui kohtuotsuse peale laiemas mõttes.
PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Nimetatud säte annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega nii menetluslikke piiranguid (riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord), kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.
PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid.Edasikaebeõiguse piiramine võib olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine. MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale määruskaebuse esitamine ei takista selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 1361 lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles. Selles olukorras ei kahjusta edasikaebeõiguse andmine eesmärki saavutada maksude parem laekumine.
MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute sooritamine MKS § 1361 lõike 1 alusel riivab intensiivselt selle isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, kelle suhtes täitmist tagavaid toiminguid tehakse. Ka ei sätesta maksukorralduse seaduse tähtaega maksuotsuse või vastutusotsuse tegemiseks olukorras, kus isiku vara suhtes on ennetavalt tehtud MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoiminguid. Mõistliku aja jooksul maksukohustuse määramata jätmisel või maksu- või vastutusotsuse mittetegemisel võib jätkuv abinõude kohaldamine osutuda ebaproportsionaalseks.
Kui isikul ei ole edasikaebeõigust, siis ei ole tal võimalik oma ettevõtlusvabadust või omandipõhiõigust täitetoimingutega põhjustatavate intensiivsete riivete eest kaitsta. HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 on seetõttu PS § 24 lõikega 5 vastuolus ja kehtetu osas, milles need sätted ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.
Maksuhalduril on maksukorralduse seadusest tulenevalt õigus taotleda kohtult luba seada kinnisasjale hüpoteek, et tagada pärast rahalise nõude või kohustuse määramist selle sundtäitmine, kuid seejuures tuleb arvestada asja omandiõigusega. Maksumenetlusega mitteseotud menetlusvälise isiku omandiõiguse intensiivset riivet ei õigusta isiku seos maksukohustuslasega. MKS § 1361 saab kohaldada maksumenetluses maksukohustuslase vastu esitatavatele nõuetele. Enne rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur MKS § 1361 korras taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist vaid maksukohustuslasele kuuluvale kinnisasjale.
Menetlusvälise isiku kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmist ei õigusta asjaolu, et täitemenetluse seadustikus sätestatakse võlgniku vara tagasivõitmise ühe eeldusena täitedokumendi olemasolu, mida aga MKS §-s 1361 sätestatud olukorras veel olla ei saa. MKS § 1361 lõige 1 ei ole erinorm TMS § 187 lõike 2 suhtes ning tagasivõitmist saab praegu kehtiva regulatsiooni järgi nõuda ainult pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist. Kui maksuhaldur soovib pärast maksuotsuse kättetoimetamist vara tagasi võita, siis tuleb lähtuda TMS § 187 lg-st 1 ning esitada hagi maakohtusse.
|
| 3-3-1-2-13
|
Riigikohus |
21.03.2013 |
|
HKMS § 5 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud halduskohtu volitused sõltuvad sellest, kas Eesti-Läti programmi 2007–2013 raames moodustatud seirekomitee otsus on käsitatav haldusaktina HKMS § 6 lg 1 mõttes, mis seab üheks tingimuseks selle, et tegemist oleks haldusorganiga HMS § 8 tähenduses. Isegi kui seirekomitee ei oleks haldusorgan HMS § 8 mõttes ja seirekomitee otsused on liikmesriigi kohtus vaidlustatavad, ei pruugi see takistada halduskohtul seirekomitee otsuse suhtes HKMS § 5 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud volitusi rakendada. Kohtul on võimalik kaaluda, kas jätta riigisisene õigus kohaldamata selles osas, mis on vastuolus EL õigusega.
Eelotsuse küsimise määrus on siseriikliku õiguse järgi vaidlustatav, kuna see takistab asja edasist menetlust. Eelotsuse taotlemise tagajärjeks on menetluse peatamine kohtuliku kaalumisvõimaluseta. Eelotsuse küsimise määruse tühistamine on aga välistatud Euroopa Liidu õigusest tulenevalt.
Kuna ringkonnakohus küsis Euroopa Kohtult eelotsust, siis tuli menetlus HKMS § 95 lg 4 esimese lause kohaselt peatada. Tegemist on kohustava sättega, mis ei võimalda kaaluda, kas menetlus peatada või mitte.
Eesti-Läti programmi 2007–2013 raames seirekomitee moodustamises ja töös osalevad Eesti valitsusasutused. See, et seirekomitee moodustamises ja töös osalevad ka teise riigi valitsusasutused, ei muuda seirekomiteed välisriigi võimu-organiks HKMS § 4 lg 3 mõttes. Samuti ei ole seirekomitee rahvusvaheline organisatsioon ega selle organ. Seega ei välistaks ainuüksi HKMS § 4 lg 3 halduskohtu pädevust seirekomitee otsuste peale esitatud kaebuste lahendamiseks.
Halduskohtu pädevus ei sõltu HKMS § 4 lg 1 kohaselt sellest, kas avalikku võimu teostav üksus vastab HMS § 8 lg s 1 sätestatud haldusorgani mõistele. Kui seirekomitee teeb otsuseid Eesti isikute projektide rahastamise kohta, teostab seirekomitee avalikku võimu Eesti territooriumil ja Eesti isikute suhtes. Vaidlus tema tegevuse õiguspärasuse üle on oma laadilt avalik-õiguslik. Kui seirekomitee ei ole Euroopa Liidu organ, siis kuuluks vaidlus tema tegevuse üle HKMS § 4 lg 1 kohaselt halduskohtu pädevusse.
Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei saa eelotsust küsiva kohtu pädevust siseriikliku õigusega piirata. Kõrgema astme kohus ei tohi madalama astme kohtu eelotsuse küsimusi muuta, neid tühistada ega kohustada kohut jätkama peatatud siseriiklikku menetlust. Ei ole keeldu kõrgema astme kohtule esitada samas asjas edasikaebemenetluses täiendavaid küsimusi, kui madalama astme kohus on juba Euroopa Kohtult eelotsust taotlenud.
|
| 3-3-1-21-13
|
Riigikohus |
08.08.2013 |
|
HKMS §-s 248 ei reguleeri määruskaebeõigust, seetõttu tuleb trahvi määramise taotluse korral määruskaebeõiguse küsimuses lähtuda HKMS § 77 lg 3 regulatsioonist. Nimetatud norm reguleerib üksnes nende menetlusosaliste määruskaebeõigust, kellele kohus on trahvi määranud või aresti kohaldanud. Trahvi taotleja määruskaebeõigust nimetatud norm ei reguleeri. HKMS eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja oleks soovinud välistada või piirata menetlusosaliste määruskaebeõigust määruse peale, millega jäetakse kohtulahendi täitmiseks trahvi määramise taotlus rahuldamata.
Trahvi taotlejal on õigus ringkonnakohtu määruse peale esitada Riigikohtule määruskaebus üksnes juhul, kui määrus takistab kohtu hinnangul asja edasist menetlust (HKMS § 235 lg 1). Kohtulahendi täitmise küsimuse lahendamisel ei ole isikul võimalik esitada kohtu tegevusele vastuväiteid apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses. Tegemist on eraldiseisva menetlusega. Isikul, kelle taotlus jõustunud kohtulahendi täitmata jätmise eest trahvi määramiseks jäeti rahuldamata, on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule, sest määrus takistab sama küsimuse edasist erimenetlust.
|
| 3-3-1-66-13
|
Riigikohus |
06.02.2014 |
|
Kui ringkonnakohus pidas ebapiisavaks asjas juba esitatud ja toimikus olemasolevaid tõendeid, siis oleks ta pidanud tegema ette¬paneku esitada lisatõendeid või koguma tõendeid ise (HKMS § 59 lg 3).
Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette määruskaebuse esitamise võimalust Riigikohtu määruse peale, millega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata. Seega ei ole kaevatav ka Riigikohtu määrus, millega jäeti rahuldamata kaebaja menetlusabi taotlus vabastada ta kautsjonist, ja kaebajal puudub kaebeõigus selle peale määruskaebuse esitamiseks.
Kautsjon tagastatakse kaebuse või avalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, samuti siis, kui kaebus või avaldus jäetakse läbi vaatamata või tagastatakse või asja menetlus lõpetatakse ( HKMS § 107 lg 4 ). Rohkem tasutud kautsjon tagastatakse kautsjoni tasunud isiku nõudmisel (HKMS § 107 lg 5). Kui kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kautsjoni ei ole tasutud ettenähtust rohkem, puudub alus kautsjoni tagastamiseks.
2011. a toimus Viru Vanglas kinnipeetavate toitlustamine sotsiaal-ministri 31. detsembri 2002. a määruse nr 150 "Toidunormid kinnipidamisasutustes" alusel. Määruses ei ole sätestatud, mida teraviljatoodetena tuleb käsitada, ega määratud ka seda, millise osa teraviljatoodetest peavad katma leib ja sai. Menüü muutmine iseenesest ei saanud rikkuda kaebaja õigusi, kuna sellega ei kaasnenud teravilja-toodetest saadava toiduenergia koguse osakaalu langemine alla määrusega nõutava taseme. Määrusest ega muudest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda vangla menüü koostamisel lähtumist endale meelepärastest toiduainetest ja toitudest.
Asjaolu, et esimese astme kohus ei kontrollinud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ega teavitanud kaebajat kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisest, ei tähenda, et kaebaja ei pidanudki kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõuet järgima.
|
| 3-3-1-21-14
|
Riigikohus |
22.12.2014 |
|
Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ei saa kolleegium anda siduvat ja lõplikku hinnangut hüvitise taotluse lahendamisel kohaldatava õiguse ja selle põhiseaduslikkuse kohta. Kui asi on ettevalmistavas menetluses ning kohtumenetluses on olulised asjaolud, sh kahju tekkimine ja kahju suurus, tuvastamata, siis puudub kolleegiumil määruskaebuse lahendamisel alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Järelevalvemenetluse algatamine oleks ennatlik (vrd. Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 93). (p-d 20 ja 21)
HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamiseks tuleb kaebuse lubatavuse ja sellega eesmärgi täitmise võimalikkuse hindamisel hinnata vastava nõude lubatavust, mitte selle aluseks märgitud õigusliku aluse asjakohasust. Olukorras, kus puudub selge asjakohane regulatsioon kahju hüvitamise nõude lahendamiseks, ei ole põhjendatud nõuda kaebajalt konkreetse õigusliku aluse esitamist. Õiguse kohaldamine ja ametnike tegevusega riivatud õigusele juriidilise kvalifikatsiooni andmine on kohtu ülesanne. Kaebaja võimalik eksimus õigustloova akti määramisel ei saa olla kaebuse tagastamise piisavaks aluseks. Kahju hüvitamise õigusliku aluse olemasolu saab kohus kontrollida asja sisulisel lahendamisel ning tekkinud kahju tuvastamise järgselt. Kui puudub hüvitatav kahju, siis ei oma kahju hüvitamise õiguslik aluse ebapiisavus asja lahendamisel tähtsust. (p-d 18 - 21)
Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust alustamata ei ole RVastS § 15 lg-te 1 ja 3¹ laiendava contra legem tõlgendamise teel võimalik järeldada, et puudutatud isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamiseks antud kohtuloa õigusvastasuse korral oleks isikul õigus nõuda kahju muu hulgas siis, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu tühistatud ja hüvitamine ei ole ette nähtud muu seadusega. RVastS § 15 lg 1 piirab imperatiivselt kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise tingimusega, et kohtunik peab olema pannud kohtumenetluse käigus toime kuriteo. Puuduvad õiguslikud eeldused ka selle paragrahvi lõike 3¹ kohaldamiseks. (p 20)
Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust alustamata ei ole RVastS § 15 lg-te 1 ja 3¹ laiendava contra legem tõlgendamise teel võimalik järeldada, et puudutatud isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamiseks antud kohtuloa õigusvastasuse korral oleks isikul õigus nõuda kahju muu hulgas siis, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu tühistatud ja hüvitamine ei ole ette nähtud muu seadusega. RVastS § 15 lg 1 piirab imperatiivselt kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise tingimusega, et kohtunik peab olema pannud kohtumenetluse käigus toime kuriteo. Puuduvad õiguslikud eeldused ka selle paragrahvi lõike 3¹ kohaldamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole seda asja menetlenud ega tuvastanud kaebaja kinnipidamise vastuolu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 nõuetega. (p 20)
|
| 3-3-1-86-14
|
Riigikohus |
26.03.2015 |
|
Kaebuse muutmisest keeldumise määrus on HKMS § 235 lg 1 alusel määruskaebusega Riigikohtus vaidlustatav. (p 20)
Kaebuse muutmise korral ei ole tegemist uue kaebusega, vaid kaebus loetakse esitatuks muudetud kujul, mistõttu ei eelda juba menetlusse võetud kaebuse muutmine uute nõuete eraldi menetlusse võtmist ja seejärel nende tähtaegsuse kontrollimist (HKMS § 124). Kaebuse muutmisel muudetakse esialgset kaebust ning lisatud nõue muutub kaebuse osaks, mida võib lahendada samas menetluses või eraldatuna iseseisvas menetluses. Osade nõuete eraldamine lahendamiseks iseseisvas haldusasjas ei muuda kaebuse muutmise avaldust uueks iseseisvaks kaebuseks.
Kaebuse muutmise avalduse saamisel tuleb kohtul kontrollida HKMS §-s 49 sätestatud eelduste täitmist. Kaebuse muutmisega nõustumisel lasub kohtul kohustus märkida määruses, milliste kaebuse nõuete läbivaatamist jätkatakse. Keeldumise korral ei tagasta kohus avalduses esitatud nõudeid HKMS § 121 alusel ega lõpetata nende nõuete menetlemist HKMS § 152 mõttes, vaid kohus keeldub HKMS § 49 alusel kaebuse muutmiseks nõusoleku andmisest. (p-d 20 ja 26)
Kaebuse muutmisest keeldumise määrus on HKMS § 203 lg 1 alusel määruskaebusega ringkonnakohtus vaidlustatav. (p 20)
RVastS § 8 lg 1 koosmõjus VÕS § 128 lg ga 3 võimaldab nõuda ka tulevikus tekkida võiva kahju hüvitamist, kuid sellel peab olema siiski piisavalt otsene seos kahju tekitanud tegevusega.
|
| 3-3-1-23-15
|
Riigikohus |
15.06.2015 |
|
Halduskohtu määrusele või määruse osale, milles kohus leiab, et menetluse lõpetamiseks või kaebuse läbi vaatamata jätmiseks alust ei ole, ei saa määruskaebust esitada. Selline määruskaebus ei ole HKMS § 155 lg-st 5 tulenevalt lubatav. Seetõttu ei saa esitada määruskaebust ka ringkonnakohtu määruse osale, milles ringkonnakohus leidis, et kaebaja on kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbinud ja kaebust tuleb menetleda (p-d 12, p 13).
|
| 3-3-1-54-16
|
Riigikohus |
02.03.2017 |
|
Ei ole õiguslikult võimalik, et PPA asuks kohtumenetluse ajal sundtäitma sellise isiku lahkumisettekirjutust, kelle esialgse õiguskaitse taotluse on kohus jätnud rahuldamata põhjendusega, et isikul on seadusest tulenev õigus kohtumenetluse ajal Eestis viibida. Niisugune kohtu seisukoht kujutab endast esialgse õiguskaitse aluse kohta antud hinnangut. Analoogselt HKMS § 177 lg-s 1 sätestatuga on esialgse õiguskaitse määrus menetlusosalisele kohustuslik esialgse õiguskaitse alust puudutavas osas. Seega on niisuguse määruse põhjenduste vaidlustamisel HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused täidetud. (p 14)
Pärast halduskohtu otsuse tegemist, millega jäeti rahuldamata kaebus PPA otsuse peale taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, ei ole isikul enam VRKS § 3 lg 1 kohast rahvusvahelise kaitse taotleja staatust ning tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 1 alusel pole võimalik. Kui jätkuvalt esinevad kinnipidamise alused, on sellise isiku kinnipidamine võimalik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 15 lg 1 alusel. (p 20)
VRKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt on lõplik otsus VRKS-i tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata, lõpliku otsuse all ei peeta silmas jõustunud halduskohtu lahendit. Selline järeldus tuleneb nii normi sõnastusest kui ka seaduse eelnõu seletuskirjas sättele omistatud tähendusest. VRKS § 31 lg 1 p 2 kohane lõplik otsus lõpetab rahvusvahelise kaitse menetluse, kuid ei välista isiku üldist kaebeõigust ega ka õigust taotleda õiguskaitsevahendi kohaldamist. Isiku õiguse üle viibida kohtuvaidluse ajal Eestis saab pärast halduskohtu otsuse tegemist kohus otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise teel. (p-d 16-17)
|
Facebook
Twitter