III-3/1-40/95
|
Riigikohus |
08.12.1995 |
|
Õigusabi andmise õigusliku aluse väljaselgitamine tähendab, et kohus on pädev kontrollima, kas juriidilise isiku põhikirjas on sätestatud tegevusala, mis võimaldab anda õigusabi, ja kas oli kokkulepe sellise abi andmiseks.
|
| 3-3-1-24-99
|
Riigikohus |
25.05.1999 |
|
Kui kohtule ei ole esitatud tõendeid advokaadi õigusabi eest tasutud summa kohta, siis jäetakse taotlus advokaadi õigusabi hüvitamiseks läbi vaatamata.
|
| 3-3-1-47-99
|
Riigikohus |
20.12.1999 |
|
Kui ringkonnakohtu otsus, millega halduskaristuse määramise otsus tunnistati ebaseaduslikuks, kuulub tühistamisele ja menetlus haldusõiguserikkumise asjas lõpetamisele, siis puudub alus kassatsioonkaebuse rahuldamiseks, millega taotleti advokaadi õigusabi eest tasutud summa hüvitamist riigi- või kohaliku eelarve vahenditest.
|
| 3-3-1-19-01
|
Riigikohus |
24.04.2001 |
|
Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus (näiteks protsessiosalise õiguste kuritarvitamine) ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi.
KOKS §-s 54-1 lg 1 sätestatud hüvitise maksmise peaeesmärgiks on kindlustada teenistusest vabastatud isik elatusvahenditega uue töö otsimiseks vajaliku mõistliku aja kestel. Silmas peetakse olukorda, kus isik vabaneb kohaliku omavalitsuse üksuse teenistusest, mitte juhtumit, mil linnavalitsuse liige jätkab pärast linnavalitsuse tagasiastumist teenistust linnavalitsuse liikmeks mitteoleva linnaametnikuna.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled - füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled ¿ füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus (näiteks protsessiosalise õiguste kuritarvitamine) ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled ¿ füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
|
| 3-3-1-28-03
|
Riigikohus |
17.04.2003 |
|
Kohtukulude väljamõistmisel haldusasjades ei ole õige tsiviilmenetluse regulatsioonide kohaldamine ega tuginemine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavate sätete tõlgendustele.
TsMS § 61 lg 1 eesmärki arvestades pole oluline, kas pool, kelle kasuks kohtuotsus tehti, on tema esindaja osutatud õigusabi eest tasunud või mitte. HKMS § 93 lg 1 mõte on poole poolt kantud kohtukulude väljamõistmine, kusjuures kantud kohtukulud on sellised kohtukulud, mille eest on juba tasutud. Seega ei peeta haldusasjades võimalikuks kohtukulude väljamõistmist, kui kohtukulusid pole reaalselt kantud, s.t. nende eest pole tasutud. Kohtukulude väljamõistmiseks haldusasjas ei piisa, kui on tekkinud üksnes õigusabi eest tasumise kohustus.
Halduskohtumenetluse seadustik ei näe otsesõnu ette kantud õigusabikulude väljamõistmise võimalust olukorras, kus õigusabi eest ei ole tasunud mitte pooleks olev protsessiosaline ise, vaid muu isik tema asemel. Õigusabikulude väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud.
|
| 3-3-1-49-05
|
Riigikohus |
01.11.2005 |
|
HKMS § 87 lg 2 järgi võib kohus asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Õigusabikulude suurus haldusasjas ei ole otseses sõltuvuses nõude hinnast. Õigusabikulude suurus haldusasjas peab olema põhjendatud sisuliselt.
|
| 3-3-1-55-05
|
Riigikohus |
24.11.2005 |
|
Õigusabikulude väljamõistmisel ei saa kohus arvestada esindaja kogemusi ega teisi kohtuvaidlusi. Kuna need asjaolud ei anna alust õigusabilepingu muutmiseks, oleks ebaõiglane jätta õigusabikulud isiku kanda, kelle kasuks otsus tehti.
Kohtul on asja keerukuse hindamisel ulatuslik hindamisruum. Kuid olukorras, kus I ja II astme kohus on hinnanud tõendeid erinevalt ja teinud erinevad lahendid ning menetlus on väldanud pikka aega, ei saa kohus nimetada asja lihtsaks põhjendusi esitamata.
Kohus peab kohtukulude jagamisel arvestama kaebuse eesmärki ning otsuse mõju selle eesmärgi saavutamisele. Kirjade, mis ei saanud kaebaja õigusi rikkuda, tühistamise osas kaebuse rahuldamata jätmine, ei olnud kaebuse sisulise lahendamise seisukohalt oluline.
Õigusabikulude väljamõistmisel ei saa kohus arvestada esindaja kogemusi ega teisi kohtuvaidlusi. Kuna need asjaolud ei anna alust õigusabilepingu muutmiseks, oleks ebaõiglane jätta õigusabikulud isiku kanda, kelle kasuks otsus tehti.
Kohtul on asja keerukuse hindamisel ulatuslik hindamisruum. Kuid olukorras, kus I ja II astme kohus on hinnanud tõendeid erinevalt ja teinud erinevad lahendid ning menetlus on väldanud pikka aega, ei saa kohus nimetada asja lihtsaks põhjendusi esitamata.
|
| 3-3-1-70-05
|
Riigikohus |
30.11.2005 |
|
Õigusabikulude väljamõistmisel peab kohus kontrollima, kas õigusabikulud on kantud ja nende väljamõistmine on põhjendatud. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Protsessiosalise esindaja osalemine kohtueelses menetluses ning kohtuistungi mittepidamine ei ole üldjuhul asjaoludeks, mis mõjutavad kohtukulude väljamõistmist. Neil asjaoludel õigusabikulude väljamõistmata jätmine viib ebaõiglase ja õigusvastase tulemuseni, kus kantud, põhjendatud ja tavapärases suuruses õigusabikulud jäävad kaebuse eesmärgi saavutamisest hoolimata kaebuse esitaja kanda.
|
| 3-3-1-1-06
|
Riigikohus |
07.03.2006 |
|
Kui ametiasutus on pidanud vajalikuks vaidluse kohtus lahendamist ning suunanud isikut kohtuse pöörduma, ei saa isikule kohtusse pöördumist ette heita. Samuti ei saa sellisel juhul väita, et isik on ise tarbetu kohtuskäimisega tekitanud õigusabikulusid.
Kohtukulude jagamisel tuleb arvestada ka põhjust, miks haldusorgan õigusvastaseks osutunud haldusakti andis. Kui sellise haldusakti andmise tingis isiku käitumine, võib kohus sõltuvalt asjaoludest vähendada talle väljamõistetavaid õigusabikulusid või jätta need üldse välja mõistmata.
HKMS § 87 lg annab kohtule mitte ainuüksi õiguse jätta põhjendamatult suured õigusabikulud täies ulatuses välja mõistmata, vaid võimaldab ka jätta õigusabikulud üldse välja mõistmata, kui need on põhjendamatud. Kohtukulude põhjendamatus sõltub konkreetsete kaasuse asjaoludest.
|
| 3-3-1-78-07
|
Riigikohus |
14.02.2008 |
|
RHS § 131 lg-t 1 ja lg-t 3 tuleb tõlgendada selliselt, et kõik riigihanke pakkumismenetlused, mis alustati enne 1. maid 2007 jõustunud Riigihangete seadust, tuli lõpuni viia ja seejuures ka vaidlused lahendada, lähtudes enne 1. maid 2007 kehtinud Riigihangete seadusest. Samuti peab halduskohus õigusabikulude hüvitamiseks lähtuma enne 1. maid 2007 kehtinud Riigihangete seadusest. Kuna nimetatud varemkehtinud seadus ei sätestanud sõnaselgelt nõuet enne halduskohtusse pöördumist esitada vaidlustus Riigihangete Ametile, oli isikul võimalik valida, kas pöörduda kohe halduskohtusse või püüda eelnevalt vaidlust lahendada kohtuväliselt (vt Riigikohtu määrused haldusasjades nr 3-3-1-48-99 ja 3-3-1-63-02). Õigusabikulude hüvitamine sõltus sellest, millise vaidluse lahendamise tee isik valis, kuid vaidlustuse esitamisel Riigihangete Ametile ei olnud võimalik hüvitada selles menetluses kantud õigusabikulusid.
RHS § 131 lg-t 1 ja lg-t 3 tuleb tõlgendada selliselt, et kõik riigihanke pakkumismenetlused, mis alustati enne 1. maid 2007 jõustunud Riigihangete seadust, tuli lõpuni viia ja seejuures ka vaidlused lahendada, lähtudes enne 1. maid 2007 kehtinud Riigihangete seadusest. Kuni 1. maini 2007 kehtinud Riigihangete seaduse (RT I 2000, 84, 534; 2005, 18, 105) §-s 66 viidatud § 65 lg 6 p-s 3 Riigihangete Ameti otsuse (vaidlustuse rahuldamata jätmine) peale võib esitada kaebuse halduskohtusse. Halduskohus peab kaebuse läbivaatamisel lähtuma kuni 1. maini 2007 kehtinud Riigihangete seadusest ja seal sätestatud menetluskorrast.
RHS § 131 lg-t 1 ja lg-t 3 tuleb tõlgendada selliselt, et kõik riigihanke pakkumismenetlused, mis alustati enne 1. maid 2007 jõustunud Riigihangete seadust, tuli lõpuni viia ja seejuures ka vaidlused lahendada, lähtudes enne 1. maid 2007 kehtinud Riigihangete seadusest.
|
| 3-3-1-93-08
|
Riigikohus |
03.03.2009 |
|
HKMS § 83 lg 4 p 1 alusel on nõustajakulu menetluskulu. TsMS § 228 lg-s 2 sätestatakse nõustaja kohtumenetluses osalemise viis - nõustaja võib esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Ringkonnakohtus ja Riigikohtus toimunud kirjaliku menetluse tõttu polnud nõustaja osalemine kohtuistungil võimalik ja vastavad kulutused jäävad seepärast kaebuse esitaja kanda.
TuMS § 48 lg-te 7 ja 8 alusel rahandusministri 29. detsembri 1999. a määrusega nr 120 kinnitatud erisoodustuse hinna määramise korrast ei nähtu ega tulene, et sõiduki kasutamist üksnes ettevõtluseks tuleb tõendada sõidupäevikuga.TuMS § 48 lg 51 alusel ei loeta erisoodustuseks kulutusi töötaja transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Sõiduki hoidmine töötaja elukohas ei kinnita iseenesest sõiduki ettevõtlusega mitteseotud kasutamist.
Kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus.
Maksuhaldur peab TuMS § 48 kohaldamiseks tuvastama maksuobjekti, milleks on erisoodustuse andmine. Tööandja sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tuleb tõendada vara selline tegelik kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Vastupidine seisukoht oleks põhjendatud, kui tulumaksuseadus sätestaks, et maksuobjektiks on ka töötaja võimalus kasutada tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, kusjuures sellise kasutamise puudumist peaks maksukohustuslane tõendama kindlaksmääratud korras. Niisugust regulatsiooni kehtestatud ei ole.
|
| 3-3-1-92-09
|
Riigikohus |
22.04.2010 |
|
Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe art 4 eristab pensioniõiguslikku staaži, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, ning pensioniõiguslikku staaži, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil. Formuleeringust "mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil" tuleneb, et arvesse võetakse staaž, mis on omandatud Eestis või Vene Föderatsioonis, samuti staaž, mis kokku on omandatud Eestis ja Vene Föderatsioonis, s.o ka poolte territooriumil omandatud staaž summeerituna.
Koostöökokkuleppe muudetud artikli 6 formuleeringust "kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud" tuleneb, et RPKS §-ga 7 nõutud 15 aastat Eestis omandatud sama seaduse §-s 27 sätestatud pensionistaaž pole nõutav koostöökokkuleppe subjektide puhul. Samuti tuleneb sellest formuleeringust järeldus, et koostöökokkuleppe subjektide puhul pole vajalik ka RPKS § 28 lg-ga 4 nõutud vähemalt 15 aasta pikkune Eestis omandatud pensionistaaž. Koostöökokkulepe ei sea piire, kui suures ulatuses tohib koostöökokkuleppe subjektide puhul teise poole territooriumil omandatud pensioniõiguslikku staaži arvesse võtta. Mõlemaid järeldusi kinnitavad vanaduspensioni puhul ka RPKS § 42 lg-d 1 ja 2.
Kokkuleppe teise poole poolt tunnustatud pensioniõigusliku staaži ulatuse osas artikkel 4 erandeid ette ei näe, mistõttu ka nimetatud staaž tuleb pensioneerimisel arvesse võtta täies ulatuses, sõltumata Eestis omandatud pensionistaaži pikkusest või olemasolust (vt ka Riigikohtu 18.03.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-4-09).
Kõik koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikud kuuluvad artikli toimealasse ja neile ei laiene koostöökokkulepe. Tulenevalt art-i 8 sõnastusest ei laiene koostöökokkulepe ka Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväelastele. Sõjaväeteenistuse aega ei saa koostöökokkuleppe alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka sõltumata sellest, kas sõjaväeteenistuses oldi koostöökokkuleppe poole territooriumil, samuti sõltumata sellest, kas koostöökokkuleppe pool pensioneerimisel tunnustab pensioniõigusliku staažina sõjaväeteenistuse aega.
Riigikogu ratifitseeris 12. veebruaril 2003 Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe, mis kirjutati alla 1993. a 25. juunil, ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe muutmise protokolli (muutmise protokoll), mis kirjutati alla 2002. a 5. novembril. Koostöökokkulepe ja muutmise protokoll jõustusid 16. oktoobril 2007 ja on jõus tänaseni. Koostöökokkulepe on mõeldud otsekohaldatava välislepinguna. Siiski saab koostöökokkulepe toimida vaid siseriikliku õiguse olemasolul ja abil. Koostöökokkuleppe pool ei saa määrata teise poole kodanikule pensioni, kui esimese poole seadus vastavat pensioniliiki ette ei näe.
Vt lahendi nr 3-3-1-93-08 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-14-12
|
Riigikohus |
30.05.2012 |
|
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Nimetatud säte laieneb ka tööle vanglas ning kinnipeetav võib keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise. Selle õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav VangS § 67 p-i 1, mis kohustab kinnipeetavat vangla julgeoleku tagamiseks alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kuna kinnipeetavale kaasnenuks isikukaitsevahenditeta ning fikseerimata kestusega tööajaga tööle asumisega oluline oht tervisekahjustuse tekkimiseks, siis andis TTOS § 14 lg 5 p 4 kui erinorm talle õiguse korralduse täitmisest keeldumiseks.
Kaebeõigus tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Halduskohtumenetluse seadustiku 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni § 7 lg 1 teise lause kohaselt võis kaebuse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel oli selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvina oli Riigikohtu praktika kohaselt mõistetav ka huvi vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt 19. aprilli 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-11, p 10, 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 20 ja nimetatud punktides viidatud lahendid). Kaebaja on toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvina viidanud soovile taotleda kahju hüvitamist ja preventiivsele huvile, et vangla lõpetaks õigusvastase halduspraktika ja järgiks seadusest tulenevaid tähtaegu. Kohtupraktika alusel saab preventiivset huvi praegusel juhul põhjendatuks pidada.
HKMS § 103 lg 1 p 2 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks ka menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus-, ja muud sarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv on nimetatud sättega hõlmatud ning kuulub kohtuväliste kulude alla.
|
| 3-3-1-55-10
|
Riigikohus |
18.10.2012 |
|
Kohtuväliste kulude hulka loetakse ka Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse taotlemisega seotud kulud. Seadusest ei selgu täpsemalt, mida nende kulude all mõeldakse. Kuigi eelotsusemenetluses võib pool erandina oma suulised ja kirjalikud märkused ka ise esitada, kui liikmesriigi õigus võimaldab isikul menetluses osaleda ilma esindajata, ei tuleks ebavajalikuks ja põhjendamatuks pidada kulutusi isiku osalemisel oma kohtuasja raames toimuva eelotsuse taotluse menetluses peetud istungil esindaja kaudu.
Euroopa Ühenduste Komisjon võib võtta meetmeid mis hõlbustavad uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale. Eelkõige selleks võttis Euroopa Komisjon vastu määruse nr 1972/2003, mille eesmärgiks oli vältida kümne uue riigi ühinemisest tulenevate põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate kaubandushäirete ohtu. Sellise ohu vältimiseks uute liikmesriikide ülemäärased varud maksustatakse.
Tulenevalt Euroopa Liidu toimimise art 297 ja Euroopa Kohtu seisukohtadest ( vt Euroopa Kohtu otsuse kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux p-te 51 ja 59) ei või eraõiguslike isikute suhtes kohaldada kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, kui see keel on liidu ametlik keel. Euroopa Kohtu seisukohtade kohaselt ei välista määruse avaldamata jätmine eraisikule kohustuste panemisel tuginemist määruse sätetele, kui liikmesriik on määruse ülevõtmiseks võtnud vastu vastava seaduse. Käesoleval juhul on selleks üleliigse laovaru tasu seadus.
Eelotsuse taotlusega Euroopa Kohtule soovitakse välja selgitada, kas nõuetekohaselt avaldamata määrusest saab tuleneda üksikisikule kohustus (üleliigse laovaru tasu maksmine) juhul, kui määruse rakendamiseks vastu võtnud seaduses ei ole kohustuse oluliste elementide sisustamiseks korratud määrusest tulenevaid määratlusi, vaid on piirdunud viidetega Euroopa Liidu nõuetekohaselt avaldamata määruse vastavatele sätetele. Samuti soovitakse välja selgitada, kas ülemääraste varude omanikeks olevatelt üksikisikutelt saab maksu sisse nõuda sellest hoolimata, et üleliigse laovaru tasu seadus ei sõnasta laovaruna maksustatava põllumajandustoote mõistet, vaid viitab selle mõiste sisustamiseks määruse nr 1972/2003 artikli 4 lg-le 5. Seejuures on oluline, et määrus ei ole Eesti Euroopa Liiduga liitumise hetkel ega isikule kohustusi paneva haldusakti andmise ajal liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldatud.
Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on, et kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning kulud on kantud. Kuna likvideerimisel oleval äriühingul puuduvad tema väitel rahalised vahendid menetluskulude eest tasumiseks, on need kulud katnud emaettevõtja. Tõenditena on esitatud advokaadibüroo arved emaettevõtjale õigusabikulu ning majutus- ja sõidukulude tasumiseks. Samuti on esitatud kuludokumendid majutus- ja sõidukulude kohta vandeadvokaadi osalemisel esindajana Euroopa Kohtus, mis emaettevõtja on konto väljavõtetest nähtuvalt advokaadibüroole tasunud. Seaduse kohaselt ei välista menetlusosalisele menetluskulude hüvitamist, kui menetlusosalise eest tasus need teine isik.
Menetluskulude väljamõistmise sätted hõlmavad nii kohtukulude kui ka kohtuväliste kulude väljamõistmist. Kohtuvälisteks kuludeks on menetlusosaliste esindajate kulud ning menetlusosaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Kuigi seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka esindaja sõidu- ja majutuskulusid, on HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt võimalik ka esindaja sõidu- ning majutuskulude väljamõistmine. Tulenevalt HKMS § 31 lg 3 ja TsMS § 217 lg 6 koosmõjust loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Välja saab mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidu- ja majutuskulusid (HKMS § 109 lg 7).
|
| 3-3-1-46-12
|
Riigikohus |
22.10.2012 |
|
Teabenõudes sooviti teavet selle kohta, millise ametliku dokumendi alusel on kohaliku omavalitsuse omandis olev elamu tunnistatud varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks. Seega sooviti teavet konkreetse dokumendi kohta, s.o avalikku teavet AvTS § 3 lg 1 tähenduses. Teabenõude täitmiseks tulnuks viidata, millise dokumendi alusel või millise dokumendiga tunnistati viidatud elamu varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks, või edastada teabenõudjale vastav dokument. Kui sellist dokumenti polnud olemas (teabenõude vastuses ei ole vastavale dokumendile viidatud), siis tulnuks nii ka vastata. Vastuse esitamiseks ei olnud vaja teavet täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel uut teavet dokumenteerida, seega ei olnud tegemist selgitustaotlusega AvTS § 23 lg 2 p 5 tähenduses, millele tulnuks vastata märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega ettenähtud korras.
Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja kaebaja õigusnõustamine ei muuda isikut kaebaja esindajaks. Esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist (kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 14 lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg d 4 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 117 lg 1). Kui väidetav esindaja ei ole halduskohtus toimunud menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, siis ei saa teda pidada kaebaja esindajaks ega esindaja kulusid vastustajalt välja mõista.
Distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast peavad lisaks süüteo kirjeldusele nähtuma ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. Asutuse juhil on küll kohustus distsiplinaarsüüteole reageerida, kuid igale distsiplinaarsüüteole ei pea järgnema karistus. Kuna tegemist on asutuse juhi diskretsiooniga, siis võib ta kaaluda rikkumisega seotud asjaolusid, rikkumise raskust, teenistuja süü
suurust, tema töökoormust, varasemat käitumist ja teenistuskohustuste täitmist. Kaalumise tulemusel võib selguda, et konkreetsel juhul ei ole teenistuja karistamine distsiplinaarkorras vajalik. Teenistujal ei ole küll subjektiivset õigust sellele, et teda rikkumise toimepanemisele vaatamata ei karistataks, kuid tal on õigus nõuda, et asutuse juht kaaluks otsust diskretsioonivigadeta.
Haldusorgan peab distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuma haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest, millest üks olulisemaid on isiku teavitamine tema suhtes alustatud menetlusest. Isikult seletuse küsimine ei pruugi tähendada, et tema suhtes on alustatud või alustatakse distsiplinaarmenetlust. Seletust võib küsida ka teenistusliku järelevalve menetluse raames, millega alles selgitatakse välja võimalikule rikkumisele viitavad asjaolud ja seejärel otsustatakse distsiplinaarmenetluse alustamise vajadus. Isiku teavitamata jätmisega distsiplinaarmenetluse alustamisest rikkus haldusorgan tema õigust end distsiplinaarmenetluses kaitsta.
Kuna isikut ei teavitatud seletuskirja kirjutamise hetkeks, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust, siis ei tagatud talle ärakuulamisõigust täies mahus. Tal ei olnud ajendit taotleda täiendavate tõendite kogumist ega võimalust vaielda vastu kogutud tõenditele, süüksarvatava teo kvalifikatsioonile ja kavandatavale karistusele. Korrektseks ärakuulamiseks ei ole piisav, et isik võib aimata kavandatava koormava haldusakti sisu.
TDVS ega ATS ei näe ette distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamist. Seetõttu ei ole distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmine menetlusveaks, mis mõjutaks menetluse õiguspärasust. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmist kompenseeriks teenistuja teavitamine tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest ja talle ärakuulamisõiguse tagamine.
Seaduse järgi tuleb teenistuskohustusi täita õigeaegselt. Sellisel juhul, kui ametnik jättis teabenõude seaduses sätestatud tähtaja jooksul täitmata ega teavitanud teabenõudjat ka teabenõude täitmise tähtaja pikendamisest, oli tegemist teenistuskohustuse mittenõuetekohase täitmisega. Staažikal ametnikul, kelle ametijuhendijärgsete teenistuskohustuste hulka teabenõuetele vastamine kuulus ja kelle ametikohale vastavat tegevusvaldkonda teabenõudes nõutud teave puudutas, olid olemas teabe-nõude täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused ning ta pidi olema teadlik ametiasutuses kehtivast asjaajamiskorrast, teabenõuetele vastamise korrast ja tähtaegadest.
Kui teabenõude täitja osas on tekkinud segadus, siis vabastaks see ametniku süüst, kui eksimus oli vältimatu. Kui eksimus oli välditav, siis tuleb rikkumise eest vastutada, kuid see saab olla asjakohaseks kaalutluseks asutuse juhile rikkuja karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Kahtluse korral teabenõude täitja osas tulnuks täpsustada, kas mõni teine ametnik vastab ametnikule suunatud teabenõudele, ja organiseerida vastutava ametniku muutmine. Ka juhul, kui ametnikule määratakse täitmiseks ekslikult kellegi teise pädevusse kuuluv ülesanne, ei või ta seda tähelepanuta jätta, vaid peab organiseerima ülesande ümbersuunamise või selle ise täitma.
|
| 3-3-1-66-12
|
Riigikohus |
05.02.2013 |
|
Kui halduskohtu- ja ringkonnakohtumenetluses on esindaja osutanud teenuseid tunnihinnaga 132 eurot, siis kassatsioonimenetluses 480 euro väljamõistmist tuleb pidada ülemääraseks. Põhjendatud menetluskulud kassatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui apellatsiooniastmes.
Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate kulud ning menetlusosaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega (HKMS § 103 lg 1 p-d 1 ja 2). Seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka menetlusosalise esindaja sõidukulusid ja esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu.
Kohtupraktikast tulenevalt on võimalik ka esindaja sõidukulude väljamõistmine (vt määrus asjas nr 3-3-1-55-10). Välja saab mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidukulusid.
Võib esineda olukordi, kus esindaja istungile sõitmise ajakulu võib käsitada sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna. Halduskohtumenetluse seadustikus küll vastav regulatsioon puudub, kuid esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu väljamõistmisel saab rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga.
Üksnes abstraktne väide tõlke¬kulude kandmise kohta ei ole piisav, et tõlkekulusid välja mõista (vt ka 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 35).
|
| 3-3-1-19-13
|
Riigikohus |
23.05.2013 |
|
Toimingul puudub haldusakti üheks tunnuseks olev regulatiivne toime, kuna toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele, s.t õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 13).
Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg erinevad oluliselt haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Toimingut ei pea eelnevalt põhjendama, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida põhjendusi kirjalikult. Seega võib haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevas menetlusdokumendis (nt relvastatud üksuse tegevuskavas), isiku nõudmisel või kohtumenetluses.
Ohjeldusmeetme kohaldamise otsustamisel tuleb haldusorganil hinnata isiku põgenemiskalduvust, tema eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripärast ning teiste meetmete piisavust ohu vähendamiseks. Kinnipeetavate õigusi intensiivselt riivavate ohjeldusmeetmete kasutamiseks ei piisa üksnes abstraktse julgeolekuohu tuvastamisest. Ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade kasutamine on põhjendatud kui teiste meetmetega (sh saatmismeeskonna ja relvastatud üksuse liikmete osalemine ja spetsiaalse saatebussi kasutamine) ei ole võimalik julgeolekuohtu piisaval määral maandada.
Ringkonnakohtu menetluses menetlusdokumentidest koopiate tegemisel kantud menetluskulu puhul on tegemist kohtumenetlusega seotud menetluskuludega. Vastavalt kohtupraktikale ( vt otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 20) on menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv hõlmatud HKMS § 103 lg 1 p-ga 2 ning kuulub kaebaja kohtuväliste kulude alla. Ka HKMS v.r alusel koopiate väljastamise eest tasutud riigilõivu on kohtupraktikas käsitatud kohtumenetlusega seotud väljamõistetava kuluna (vt otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 16).
Kinnipeetava saatmiseks väljaspool vangla ja arestimaja territooriumi on vanglate juurde moodustatud relvastatud saatemeeskond, kelle ülesanne on kuritegude ennetamise, avastamise ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas. Oma ülesannete täitmiseks võib üksus võtta osa ka kinnipeetava saatmisest ja ümberpaigutamisest vanglas ja väljaspool seda. Üksuse ülesande täitmiseks koostatakse eelnevalt, v.a edasilükkamatutel juhtudel, tegevuskava, mille koostamise eest vastutab üksuse ülem. Õigusaktides ei ole sätestatud relvastud üksuse liikmetele erivolitust ohjeldus-meetmete kohaldamiseks kinnipeetava saatmisel, mistõttu tuleb lähtuda VangS §-des 69 ja 70 sätestatust.
|
| 3-3-1-84-13
|
Riigikohus |
27.01.2014 |
|
Halduskohtumenetluses võib nõustajaks olla spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus spetsiifilises küsimuses, kes vahendab kohtule menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei valda (vt otsus asjas nr 3-3-1-85-06, p 8). Menetlusdokumentide koostamiseks abi osutamine nimetatud põhimõtetele ei vasta. Seetõttu ei ole õigusbüroo juhatuse liige käsitatav kaebaja nõustajana. Eeltoodu põhjal ei ole õigusbüroo arvete alusel kantud kulu menetluskulu HKMS § 103 lg 1 p 1 mõttes ning neid kulusid ei saa kohtumenetluses välja mõista.
Vt lahendi nr 3-3-1-5-12-annotatsiooni.
Vt lahendite nr 3-3-1-4-13 ja 3-3-3-1-8-13 annotatsioone.
|
| 3-3-1-88-13
|
Riigikohus |
16.04.2014 |
|
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32−34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve tegemiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p d 25−26)
Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)
Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p-d 1.1.-1.2.).
Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-78-06.
TsMS § 218 lg 1 p 5 eesmärk on võimaldada isikul säästa menetluskulusid sellega, et tasulise õigusteenuse osutaja asemel volitatakse abikaasat vm lähedast. Isikut, kes ei vasta TsMS § 218 lg 1 p-des 1 või 2 esitatud tingimustele, ei saa pidada õigusabi andjaks. Menetlusosalise abikaasa kui TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel menetlusosalist esindama lubatud isiku kulusid ei saa vastaspoolelt välja mõista võrdväärselt sama paragrahvi p-dele 1 või 2 vastava esindaja kasutamise tulemusena tekkinud õigusabikuludega. Tegemist ei ole põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega, sest õigusharidusega esindaja on isiku esindamiseks paremini kvalifitseeritud kui mittejuristist esindaja ning nende esindajate kasutamise eesmärgid on erinevad. Alates 1.01.2012 kehtiva HKMS § 32 lg 1 regulatsiooni sisu ei erine oluliselt TsMS § 218 lg-st 1. (p 30)
Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23)
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26)
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26)
EhS § 61 lg 1 p-st 7 ja EhS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kui ehitusjärelevalve teostajal võimalik teostada järelevalvet ehitise ohtlikkuse üle sõltumata kasutusloa olemasolust. Selleks puudub siiski vajadus, kui samasisulist järelevalvet teostab parajasti Päästeamet. (p-d 27-28)
Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p 2).
Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23)
Vt annototsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-84-04.
|
| 3-3-1-58-14
|
Riigikohus |
18.11.2014 |
|
ATS v.r § 135 lg-s 1 nimetatud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ei ole käsitatav TKindlS § 40 lg 2 p-s 2 nimetatud hüvitisena, millelt töötuskindlustusmakset ei maksta.(p 16)
Asjaolust, et halduskolleegium on oma varasemates seisukohtades leidnud, et ATS v.r § 135 lg 1 puhul on oma olemuselt tegemist kahju hüvitamisega, ei saa teha järeldust, et tegemist oleks seadusega ettenähtud hüvitisega TKindlS § 40 lg 2 mõttes. Kolleegiumi hinnangul on TKindlS § 40 lg 2 p-s 2 silmas peetud ainult neid hüvitisi, mis ei kujutanud endast saamata jäänud töötasu maksmist (ATS v.r § 135 lg-d 2 ja 3). (p 17)
Kaebajale makstud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest on TKindlS § 40 lg 1 p-s 1 nimetatud töötasu, millelt tuleb maksta ka töötuskindlustusmakset. (18)
Töötuskindlustusstaaži tuleb arvestada kõigi nende kuude eest, mille eest MTÜ Harjumaa Omavalitsuste Liit kaebajale tasu tagantjärele välja maksis ning kindlustusmaksed kinni pidas ja tasus. (p 23)
vt ka Riigikohtu erikogu 28. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-135-13, p 16, p 18.
Töötuskindlustusstaaži ei saanud lugeda nulliks töötuskindlustushüvitise määramise päevast seetõttu, et kaebaja ennistati teenistusse ja töötuskindlustushüvitis arvati maha teenistusest sunnitult puudutud aja eest ettenähtud tasust. Ennistamisega saavutati olukord, kus kaebaja oli katkematult teenistuses. TKindlS § 7 lg 3 esimene lause ei reguleeri olukorda, kus kindlustatud isik on tööle ennistatud ja hüvitis on ATS v.r § 135 lg 1 alusel ennistamise tõttu makstud tasust maha arvatud. (p 24)
Kolleegium kinnitas asjas nr 3-3-1-85-11, p 10, et ATS v.r § 135 lg 1 puhul on olemuselt tegemist hüvitisega tekitatud kahju eest (vt ka halduskolleegiumi 2. novembri 2011. a otsust asjas nr 3-3-1-52-10, p 23). See ei muuda aga asjaolu, et samal ajal on tegemist tasuga, mis oleks tulnud teenistujale maksta, kui ta oleks olnud ametis. (p 16)
Nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega. Kirjaliku menetluse puhul ei ole seadustikes ette nähtud võimalust kasutada nõustajat (vt ka halduskolleegiumi 3. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-93-08, p 16; 22. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-92-09, p 50 ning 21. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-5-12, p 15). Nõustaja pädevusest tulenevalt on võimalik mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja nõustaja kulud halduskohtu istungil osalemise eest.
|
Facebook
Twitter