III-3/1-6/95
|
Riigikohus |
05.05.1995 |
|
Halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludel võib olla määrav tähendus üksnes samas asjas või teises haldusasjas, milles on samad protsessiosalised.
Tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamist otsuse põhjendavas osas ei saa käsitleda tsiviilõigusliku asja läbivaatamisena HKS § 36 lg. 1 p. 1 tähenduses.
HKS § 3 lg. 2 p. 1 mõtte kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuse lahendamine siis, kui õigusakt või toiming on tsiviil-, perekonna- või tööõiguslik. Kui halduskohtus asja lahendamise käigus selgub, et kaebuse lahendamine on seotud avalik-õigusliku asutuse tegutsemisega tsiviilõigussuhte poolena, siis lõpetab halduskohus asja menetluse HKS § 19 lg. 5 alusel.
Tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamist otsuse põhjendavas osas ei saa käsitleda tsiviilõigusliku asja läbivaatamisena HKS § 36 lg. 1 p. 1 tähenduses.
|
| III-3/1-7/95
|
Riigikohus |
05.05.1995 |
|
Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, siis ei pea kohus kontrollima, kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel.
Maakoodeksi § 14 alusel anti kodanikele individuaalehituskrunte tähtajata kasutamiseks. 15. aprillil 1993. a. vastu võetud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse § 18 lõpetas maa tähtajata kasutamiseks andmise.
Põllumajandusliku maakasutuse lepingut puudutava vaidluse lahendamine ei kuulu HKS §-de 3 ja 4 järgi halduskohtu pädevusse.
|
| 3-3-1-26-97
|
Riigikohus |
03.10.1997 |
|
Kui kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, kui suur on kohaliku omavalitsuse ametniku palgamäär (ametipalk) 1997. a, siis saab kohus teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel lähtuda ainult kohtutoimikus olevast õiendist tema palgamäära (ametipalga) kohta 1996. a.
Kohtul puudub võimalus suurendada esitatud nõuet, kui kaebaja on nõudnud teenistusest sunnitult puudutud aja eest väiksemat tasu, kui tal õigus oleks nõuda.
Kui kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, kui suur on kohaliku omavalitsuse ametniku palgamäär (ametipalk) 1997. a, siis saab kohus teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel lähtuda ainult kohtutoimikus olevast õiendist tema palgamäära (ametipalga) kohta 1996. a.
Teenistusvahekord määratud ajaks teenistusse võetud ametnikuga tuleb lugeda lõppenuks teenistustähtaja möödumise tõttu ATS § 113 järgi ka juhul, kui vabastamine on jäänud nõuetekohaselt vormistamata või kui ametnik on teenistusest enne teenistustähtaja möödumist ebaseaduslikult vabastatud. Määratud ajaks teenistusse võetud ametnikku, kes on teenistusest vabastatud seadusevastaselt, ei saa ennistada pärast teenistustähtaja möödumist. Tema vabastamine tuleb vormistada ATS § 113 lg. 1 järgi.
|
| 3-3-1-27-97
|
Riigikohus |
03.10.1997 |
|
Kui omandireformi õigustatud subjekt on esitanud taotluse sellise vara tagastamiseks, mis vastavalt ORAS § 12 alusel tagastamisele ei kuulu, peab kohaliku omavalitsuse täitevorgan andma korralduse taotluse rahuldamata jätmise kohta, viidates ORAS § 12 vastavatele lõigetele ja punktidele. Korraldus peab sisaldama ka kohaliku omavalitsuse täitevorgani otsust kompenseerimise menetluse alustamise või sellest keeldumise kohta.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamist ei ole antud kohtu pädevusse. Vara tagastamise otsustamine toimub halduskorras. Kohus ei saa võtta endale haldusorgani pädevusse kuuluvate küsimuste otsustamisõigust. Kohus saab kaebuse alusel vaid kontrollida haldusorgani otsustuse seaduslikkust.
|
| 3-3-1-37-97
|
Riigikohus |
23.01.1998 |
|
HKS § 37 lg. 1 kohaselt võib ringkonnakohus muuta või tühistada kohtuotsuse või -määruse ja teha uue otsuse või määruse. Kohtul on õigus kasutada talle menetlusseadusega antud volitusi ja ta ei ole seotud apellatsioonkaebuses esitatud taotlusega.
Kvartali rekonstrueerimine on haldusorgani planeerimisotsustus. Planeerimisotsustused alluvad kohtulikule kontrollile piiratud ulatuses. Kohus ei saa otsustada planeerimisotsustuse otstarbekuse üle.
|
| 3-3-1-9-98
|
Riigikohus |
13.03.1998 |
|
Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 kohaselt võib linna ja valla omavalitsuse volikogu kindlaks määrata eluruumid, mida mõjuval põhjusel ei erastata. Selle seaduse mõttest ja §-s 2 lg. 1 sätestatud eluruumide erastamise eesmärgist tuleneb, et eluruumi mitteerastamise mõjuvaks põhjuseks ei saa olla näiteks soov müüa eluruum mitte Eluruumide erastamise seaduse §-de 4 ja 5 alusel ja neis paragrahvides nimetatud isikutele, vaid teistele isikutele või mõnele konkreetsele isikule. Halduskohus on pädev kontrollima, kas eluruumi mitteerastamise põhjus on seaduslik. Eluruumi mitteerastamise mõjuv põhjus on seaduslik siis, kui see põhjus on tingitud faktilistest asjaoludest, näiteks elamu lammutamisest kvartali rekonstrueerimise projekti alusel.
Kvartali rekonstrueerimine on haldusorgani planeerimisotsustus. Planeerimisotsustused alluvad kohtulikule kontrollile piiratud ulatuses. Kohus ei saa otsustada planeerimisotsustuse otstarbekuse üle.
|
| 3-3-1-3-99
|
Riigikohus |
12.02.1999 |
|
Asutuse või ametiisiku toiming saab rikkuda kaebuse esitaja õigusi üksnes siis, kui toiming lisaks õigusvastasusele toob kaasa ka kaebaja õiguste lõppemise või kitsendamise.
Tulenevalt Asjaõigusseaduse § 92 lg.-st 1 läheb omand ehitise kui vallasasja suhtes üle omandaja ja võõrandaja vahelise omandi üleandmise kokkuleppe alusel, mitte notari poolt kokkuleppe tõestamise toimingu tulemusel. Seega ei saa see toiming rikkuda AS Epp omandiõigust.
Notari poolt lepingu tõestamise toiming ei ole notari poolt tsiviil-, perekonna- ega tööõigussuhtes tehtud toiming. Järelikult on halduskohus pädev hindama selle toimingu õiguspärasust.
Kui tehing tehakse esindaja kaudu, peab notar Notariaadiseaduse § 47 lg. 3 ja Notariaaltoimingute tegemise korra p. 50 lg. 1 kohaselt kontrollima esindaja volitusi. See, et volituse olemasolu tuleb kindlaks teha tsiviilõigussuhteid reguleerivate normide alusel, ei ole aluseks halduskohtulikust kontrollist loobumiseks.
Volituse puudumine lepingu sõlmimisel tähendab, et notari poolt lepingu tõestamise toiming on objektiivselt õigusvastane. Osutades, et pole tõendatud esindaja volituste puudumine, on apellatsioonikohus käsitlenud üksnes kaevatud notariaaltoimingu objektiivse õiguspärasuse küsimust. Halduskohus peab aga selgitama, kas lisaks õigusvastasusele võib vaidlustatud toiming riivata ka kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
Väär on seisukoht, et halduskohus ei saa tulenevalt HKS § 3 lg. 2 p.-st 2 anda hinnangut asjaoludele, kas tsiviilõiguslik leping on teostatud volituse olemasolul või volituseta, ning kas tehing on sellest sõltuvalt tühine või mitte.
|
| 3-3-1-21-99
|
Riigikohus |
17.05.1999 |
|
Mõiste "ettevõtlusega seotud kulu" on määratlemata õigusmõiste, mille tõlgendamise ja rakendamine on kohtu poolt kontrollitav.
Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
MKS § 22 lg. 1 kohaldamine on maksuhalduri poolt võimalik siis, kui maksumaksja poolt maksudeklaratsioonis näidatud andmete ebaõigsuse tuvastamiseks on vaja koguda täiendavaid andmeid lisaks maksudeklaratsioonis näidatule. Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
Maksusumma tuludeklaratsioonis näitamise all tuleb mõista selle summa arvutamise aluseks olevate arvandmete kandmist deklaratsiooni.
Maksusumma määramiseks tehtud maksuameti ettekirjutuse osaliselt kehtetuks tunnistamisel võib kohus vähendada maksuameti poolt määratud maksusummat. Selline vähendamine võib toimuda ka juhtumil, kui kohus tuvastab maksumaksja kulutuse selle osa suuruse, mis on otseselt seotud ettevõtlusega.
|
| 3-3-1-31-99
|
Riigikohus |
04.10.1999 |
|
Haldusasjas tuvastatav tsiviilõiguslik asjaolu ei ole siduv ühegi tsiviilasja menetlemisel. Tehingu tühisuse tuvastamisel on tähendus üksnes selles haldusasjas ja võimalikus teises haldusasjas, kui menetlusest võtavad osa samad protsessiosalised.
Halduskohtul on õigus hinnata aktsiate kinkelepingut kui tõendit ning asuda seisukohale, et sellega ei ole kõigi tõendite kogumis ja vastastikuses seoses tõendatud aktsiate omandamine kingituse vastuvõtmise teel Tulumaksuseaduse § 9 lg. 2 p. 2 mõttes.
Maksuhalduri seadusest tulenevate kohustuste täitmine ja õiguste kasutamine maksusumma määramisel oleks võimatu, kui maksuhaldur ei saaks haldusmenetluses otsustada maksumaksja maksukohustuse üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel maksumaksja poolt esitatud tõendeid.
Maksuhalduri seadusest tulenevate kohustuste täitmine ja õiguste kasutamine maksusumma määramisel oleks võimatu, kui maksuhaldur ei saaks haldusmenetluses otsustada maksumaksja maksukohustuse üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel maksumaksja poolt esitatud tõendeid.
Maksuhaldur peab ettekirjutuses motiveerima, miks ja millise muu teabe alusel määratakse maksusumma maksuhalduri poolt.
Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust.
Kassatsioonimenetluses ei saa muuta eelnenud kohtumenetluses tõenditele antud hinnangut.
|
| 3-3-1-20-00
|
Riigikohus |
30.05.2000 |
|
Kuna pankrotihalduri eksami tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida tema Põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks.
Kuna pankrotihalduri eksami tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida tema Põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks. Kohtuliku kontrolli võimaluse tagamiseks peavad eksami kulg, selle tulemused ja komisjoni otsus olema kontrollitavad.
|
| 3-3-1-59-00
|
Riigikohus |
19.01.2001 |
|
Määratlemata mõistete nagu mõjuvad põhjused sisustamine ei tohi olla meelevaldne. Kohus peab määruses selgitama miks ei peeta tähtaja ennistamise taotluses toodud põhjuseid mõjuvaks.
Mõjuvaks põhjuseks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamisel saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistavad kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega võib olla tegemist ka siis, kui protsessitoimingu õigeaegne sooritamine on põhimõtteliselt võimalik, kuid see seaks ohtu inimese tervise.
Mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline. Kohus ei pea analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud.
|
| 3-3-1-27-01
|
Riigikohus |
08.05.2001 |
|
Ametniku katseaega käsitleva regulatsiooni olemasolu Avaliku teenistuse seaduses väljendab seadusandja tahet vältida ametikohtade täitmist selleks mittesobivate isikutega. Katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu teenistusest vabastamise korral pole seaduses sätestatud etteteatamist ega hüvituse maksmist. Ametnik, kelle suhtes on teenistusse nimetamisel kohaldatud katseaega, peab arvestama, et tema teenistussuhe on seadusega vähem kaitstud võrreldes määramata ajaks ametisse nimetatud isikute teenistussuhtega.
ATS § 22 lg. 2 annab administratsioonile õiguse hinnata ametniku töötulemusi ja vastavust ametikohal esitatavatele nõuetele. Seadus ei seo hindajat kohustusega tuua välja objektiivsed asjaolud, millel põhineb asutusepoolne hinnang, kuid katseaja tulemuste ebarahuldavateks lugemist peab motiveerima. Motiveerimine võib seisneda nii viitamises faktilistele asjaoludele kui ka hinnangulistes väidetes töötulemuste ja ametikohale vastavuse kohta. Katseaja tulemuste osas seisukoha võtmine ei seisne mitte ainult töötulemuste, vaid ka ametniku ametikohale esitatavatele nõuetele vastavuse hindamises. Viimane hõlmab ka suhtlemisoskust, sobivust organisatsiooni ja muid sarnaseid näitajaid.
Ametijuhendi puudumine või selle regulatsiooni ebapiisavus ei õigusta iseenesest ametniku poolt teenistuskohustuste täitmatajätmist või mittenõuetekohast täitmist. Ametnik peab täitma ka neid ülesandeid, mis tulenevad muudest õigusaktidest, aga ka teenistuskoha olemusest ja teenistussuhte laadist, samuti ametiasutuse juhi või vahetu ülemuse korraldustest.
Ametiasutuse juht on kohustatud tagama asutuse tõhusa toimimise avaliku võimu teostamisel, mille üheks teguriks on tulemuslikult töötavad ning asja-tundlikud ametnikud. Seetõttu on põhjendatud ametisse nimetamise õigust omava isiku poolt diskretsiooni teostamine ametniku ametikohale sobivuse väljaselgitamisel.
Avalikus teenistuses ametniku teenistusülesannetega toimetuleku üle otsustamisel on administratsioonil ulatuslik hindamisruum. Kohus saab kontrollida, kas ametiasutus on ametniku töötulemuste ja ametikohale vastavuse hindamisel järginud kehtestatud menetlusreegleid ja kriteeriume ning kas kaalutlusõigust on kasutatud kooskõlas selleks volituse andnud normi eesmärgiga.
|
| 3-3-1-39-01
|
Riigikohus |
27.09.2001 |
|
Kuna kohaliku omavalitsuse üksusel lasub Põhiseaduse §-st 14 tulenevalt põhiõiguste ja vabaduste kaitse kohustus ning omand kujutab endast ka põhiseadusega, seega avaliku õigusega kaitstud hüve, peab omavalitsusüksus peremehetu ehitise hõivamisel lähtuma uurimisprintsiibist ja näitama üles hoolikust, et ta ei loeks ehitist kontrollimatult peremehetuks ja ei kahjustataks nõnda ehitise võimaliku omaniku huve.
Tulenevalt HKMS §-st 19 lg. 7 peab halduskohus kaebuse sõnastusest ja kontekstist lähtudes ise kindlaks tegema kaebaja tegeliku taotluse. Ebaselgelt esitatud taotluse tegeliku sisu väljaselgitamine kohtu poolt ei kujuta endast kaebuse muutmist. Kui esimese astme kohtu otsusest ei nähtu, millist liiki kaebust on läbi vaadatud, siis on ka ringkonnakohtul õigus tuvastada, milline taotlus esitati kaebuses esimese astme halduskohtule. Kaebaja algse taotluse muutmise võimaldamine ringkonnakohtus oleks vastuolus HKMS §-ga 34 lg-ga 2.
AÕS §-st 96 lg 1 ja AÕSRS §-st 13 lg 2 tuleneva peremehetu ehitise hõivamismenetluse toimingutel ja otsustel on avalik-õiguslik iseloom, sest nad tulenevad avalik-õigusliku juriidilise isiku erilistest kohustustest. Peremehetu ehitise kui vallasasja hõivamise protseduur kujutab endast avalik-õiguslikult reguleeritud menetlust ja vaidlus sellises menetluses tehtud otsuste õiguspärasuse üle on avalik-õiguslik vaidlus. Kui haldusakti õiguspärasuse hindamiseks on vajalik asja omaniku tuvastamine, on halduskohus pädev seda tegema. See ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine TsMS § 1 lg. 1 mõttes, sest see vaidlus ei ole tekkinud tsiviil-õigussuhtest.
Kui haldusakti õiguspärasuse hindamiseks on vajalik asja omaniku tuvastamine, on halduskohus pädev seda tegema. See ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine TsMS § 1 lg. 1 mõttes, sest see vaidlus ei ole tekkinud tsiviil-õigussuhtest.
|
| 3-3-1-15-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib samaaegselt olla tegemist haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides, protokollilise otsusena või tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada, kui haldusakt pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides.
Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi.
Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh põhiõiguste kaitse küsimus tekib kohaliku omavalitsusüksuse ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguslike normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-00, RT III 2000, 25, 278). Kui kolmas isik, kes ise ei ole lepingu pool, vaidlustab kohaliku omavalitsusüksuse poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist põhjusel, et kohaliku omavalitsuse üksus on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises ja lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel situatsioonist, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud. Ka avalik-õigusliku juriidilise isiku osalemisel eraõiguslikes suhetes peab avalik-õiguslik juriidiline isik arvestama põhiõigustega, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja teiste avaliku õiguse põhimõtete ja normidega. Kohaliku omavalitsuse vara rendile andmise kord peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elanike ja ettevõtjate huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt pakutavaid kinnistuid. Seetõttu tuleb Rendile andmise korda tõlgendada selliselt, et ta loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud ettevõtjale või muule isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel Rendile andmise korrast kinnipidamist. Ettevõtjale linna vara kasutusse andmisega konkurentsieeliste loomine riivab ka Põhiseaduse § 31 lg-s 1 sätestatud ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Linna vara rendilepingu muutmine või pikendamine ei sõltu vaid poolte suvast. Rendiseaduse § 15 lg 2, mille kohaselt rendilepingu tähtaja lõppedes eelistatakse asja uuel rendile andmisel eelmist rentnikku, ei saa olla ainumäärav linnamaa rendilepingu pikendamisel, vaid arvestada tuleb ka linna vara kasutamist reguleerivaid avalik-õiguslikke norme, sealhulgas Rendile andmise korra sätteid.
Planeeringu koostamine, planeerimismenetluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega.
Kohaliku omavalitsuse korraldus kohaliku omavalitsuse vara rendilepingu pikendamiseks ei ole lahutatav rendilepingu pikendamise kokkuleppest, kuna kujutab endast ühe poole tahteavaldust kokkuleppe sõlmimiseks. Halduskohtul on volitus tuvastada haldusaktiga seotud lepingu tühisust HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel. Kui teine lepingupool on kaasatud haldusasja läbivaatamisele, siis on vastav kohtulahend siduv ka temale.
|
| 3-3-1-8-02
|
Riigikohus |
18.02.2002 |
|
Olukorras, kus planeeringu algatamine ja vastuvõtmine toimusid ühel ja samal päeval, on tegemist planeerimismenetluse normide ilmselge ja olulise rikkumisega. Selline planeeringu menetlemine välistab ühe planeerimismenetluse etapi - planeeringu koostamise - korrektse ja seadusega kooskõlas oleva läbiviimise ning eirab täielikult planeerimismenetluse puhul olulist avalikkuse põhimõtet.
Linnavalitsuse tegevust lähteülesande kooskõlastamisel ja kinnitamisel tuleb pidada haldusesiseseks tegevuseks, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Lähteülesande koostamine on ettevalmistav tegevus ja kaasamine planeerimismenetluse nii varases staadiumis on küll igati kooskõlas planeerimismenetluse avalikkuse põhimõttega, kuid ei ole planeeringu läbiviijale kohustuslik. Halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse asutuse toiminguid planeeringu algatamisel, sh lähteülesande koostamisel.
Planeerimis- ja ehitusseaduse ning Haldusmenetluse seaduse eesmärgi ja mõttega on kooskõlas, et planeeringu vastuvõtmise otsust kui haldusakti HKMS § 4 lg 1 mõttes saab kaebeõiguse olemasolul vaidlustada, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane.
Linnavalitsuse tegevust lähteülesande kooskõlastamisel ja kinnitamisel tuleb pidada haldusesiseseks tegevuseks, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Lähteülesande koostamine on ettevalmistav tegevus ja kaasamine planeerimismenetluse nii varases staadiumis on küll igati kooskõlas planeerimismenetluse avalikkuse põhimõttega, kuid ei ole planeeringu läbiviijale kohustuslik. Halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse asutuse toiminguid planeeringu algatamisel, sh lähteülesande koostamisel.
Planeerimisotsustuste omapära - nende ulatusliku diskretsioonilisuse - tõttu on isiku õigeaegsel kaasamisel ja ärakuulamisel planeerimismenetluses suurem roll võrreldes tavapärase haldusmenetlusega. Planeerimismenetlusele on üldiselt omane avalikkuse põhimõte. Seejuures on Planeerimis- ja ehitusseaduses (PES § 12 lg 4 ja 18 lg 5) soovitud informeerimis- ja kaasamiskohustuse realiseerimisel pakkuda teiste isikutega võrreldes tugevamat kaitset kinnisasja omanikele ja nendega PES §-st 70 lg 4 tulenevalt võrdsustatud isikutele juhtudel, kui planeering võib kaasa tuua kinnisasja sundvõõrandamise vajaduse, senise maakasutuse või krundi ehitusõiguse muutmise.
Olukorras, kus planeeringu algatamine ja vastuvõtmine toimusid ühel ja samal päeval, on tegemist planeerimismenetluse normide ilmselge ja olulise rikkumisega. Selline planeeringu menetlemine välistab ühe planeerimismenetluse etapi - planeeringu koostamise - korrektse ja seadusega kooskõlas oleva läbiviimise ning eirab täielikult planeerimismenetluse puhul olulist avalikkuse põhimõtet.
Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Otsesõnu seaduses sätestatud juhtudel, aga ka lähtuvalt protsessiökonoomia põhimõttest, on erandlikult menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Selline lähenemine on kooskõlas ka HMS §-ga 58.
|
| 3-3-1-59-02
|
Riigikohus |
11.11.2002 |
|
Kuigi hooneregistri kanne ei loo otseselt kellelegi õigusi ega kohustusi, ei välista see õiguste rikkumist. Hooneregistrisse omaniku kohta ebaõigete andmete kandmine võib kaasa tuua omandiõiguse ülemineku kolmandale isikule, raskendatud võib olla hoone käsutamine tegelikul omanikul jne. Isikul on õigus nõuda, et talle kuuluva hoone kohta ei säilitataks hooneregistris vääraid, puudulikke, aegunud või eksitavaid andmeid.
Hooneregistris omaniku kohta kande tegemine on avalik-õiguslik haldustoiming vaatamata sellele, et registri sisu moodustavad tsiviilõiguslikke suhteid puudutavad andmed. Hooneregistri pidaja ise ei ole kaebuse esitajaga tsiviilõiguslikus suhtes, mistõttu allub vaidlus hooneregistris kande tegemise toimingu õiguspärasuse üle halduskohtule.
Kui halduskohus ei saaks vajadus korral tsiviilõiguslikesse asjaoludesse ise selgust tuua, tooks see kaasa õigusemõistmise venimise. Olukord, kus isiku kaitseks ühe õigusrikkumise vastu tuleks algatada kaks või enamgi kohtuvaidlust oleks vastuolus efektiivse õiguskaitse põhimõttega.
|
| 3-3-1-54-03
|
Riigikohus |
14.10.2003 |
|
HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Sellele vaatamata tuleb haldusaktis ära tuua vähemalt põhimotiivid, kuna diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eriline ja ainukordne. Kirjaliku motiveerimise eesmärk ei ole ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine. Viitamine menetluses kogutud teiste isikute koostatud dokumentidele ei võimalda ei menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Kui mõne sekundaarse põhjenduse kordamise asemel tehakse motivatsioonis viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest.
HMS § 4 lg-st 2 ja §-st 6 ei tulene, et kaalutlusõiguse teostamisel peaks mõjutusi hindama igal juhul rahalises vääringus ja täpselt. Eeldatavat positiivset mõju võivad kinnitada eksperdi hinnang, muud tõendid, haldusorgani teostatud majanduslik analüüs või senine praktiline kogemus. Samuti peab õige diskretsiooniotsuse tegemiseks olema võimalik selle mõju suurust hinnata ja kirjeldada vähemalt ligikaudselt.
PES § 20 lg-st 1 tulenevalt ei pea avaliku väljapaneku käigus tehtavad ettepanekud olema kantud algatatud detailplaneeringuga samadest eesmärkidest. Ettepanekute tegemise õiguse mõte seisnebki eeskätt selles, et isikutel oleks võimalik kaitsta oma või avalikke huve, mis võivad olla vastuolus planeeringu algatajate eesmärkidega. Ettepanekule vastamine on osa ettepaneku tegija ja kohaliku omavalitsuse avalikust diskussioonist tulevase planeeringu üle. Ettepanekule vastates ei otsustata veel lõplikult, millisel kujul planeering kehtestada. Vastus ei ole haldusakt. Lõplikuks otsuseks ettepaneku suhtes on detailplaneeringu kehtestamise otsus. Kui ettepanek jäetakse arvestamata, siis on PES § 20 lg-st 2 tulenevalt vajalik sisuline põhjendus. Ka demokraatlikult valitud esinduskogu ei või oma otsuseid teha meelevaldselt, vaid valikuid tuleb ratsionaalsete argumentidega põhjendada.
Planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik diskretsiooniruum, on eriline tähtsus menetlus- ja vorminõuetel. Käesolevas asjas ei ole formaalsete vigade tõttu võimalik ligikaudseltki selgitada, kas positiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ning riigil tekkiv kokkuhoid kaaluvad üles keskkonnakahju, kas keskkonnakahju kompenseerimine on reaalne ja millised kulutused see kaasa toob. Käesoleva asja materjalide pinnalt ei ole näha põhjendust, miks peaks keskkonna kui üldise õigushüve kahjustamisest saama kasu just see vald, kui vanglakompleksi on kusagile Eestis eeldatavasti võimalik ehitada ka keskkonda säärases ulatuses kahjustamata. Kui tegelikkuses siiski eksisteerivad põhjused, mis sunnivad edendama majandust ja infrastruktuuri just selles vallas (eriliselt madal elatustase, suur tööpuudus vms), pidanuks volikogu need välja tooma. Kuna sääraseid põhjusi ei ole välja toodud, võis volikogu omistada vangla ehitamisega vallas kaasnevatele sotsiaalsetele ja majanduslikele mõjudele keskkonnamõjudega võrreldes liiga suure kaalu. Vanglakompleksi ehitamisega kaasnevad positiivsed mõjud tööhõivele ja ettevõtlusele ilmnevad riigis tervikuna ka siis, kui kompleksi ei ehitata sellesse valda, vaid kuhugi mujale.
Kuni 1. septembrini 2002 kehtinud sõnastuses sätestas KMHS § 4 lg 2, et planeeringu alusel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hinnatakse planeeringu koostamise või hilisema muutmise käigus. Kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud PES § 9 lg 10 kohaselt tuli detailplaneeringu koostamisel muuhulgas arvestada ka keskkonnamõju hindamise tulemusi.
Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.
HKMS § 34 lg 2 teise lause kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Osundatud säte ei tähenda, et vastuväidetega saaks apellatsioonkaebuse piire laiendada. See tähendab üksnes, et ringkonnakohtu otsuses tuleb analüüsida ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuväiteid, mis ise peavad aga jääma apellatsioonkaebuse piiridesse.
Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.
|
| 3-3-1-48-05
|
Riigikohus |
05.10.2005 |
|
Kohtumenetluses protsessiosalise asemele protsessiõigusjärglase asumisel ei saa kohtumenetlust protsessiõigusjärglaseks oleva isiku järgi ümber kohandada. Selline põhimõte tuleneb nii Eesti kohtumenetluses valitsevast subjektiivse õiguskaitse põhimõttest kui ka Eesti kohtusüsteemi kolmeastmelisusest - igal isikul on võimalus kaitsta enda huvisid õigeaegse kaebuse esitamisega ning teise või kolmanda astme kohtus ei saa lahendada küsimust teistest asjaoludest lähtudes, kui seda tehti esimese astme kohtus.
Haldusorganil ei ole keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi. Seejuures tuleb aga arvestada, et kaebuse rahuldamata jätmisel ei mõista kohus automaatselt kaebajalt haldusorgani kasuks õigusabikulusid välja. Õigusabikulude väljamõistmine on piiratud mitmete tingimustega - välise õigusabi vajalikkus, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (vt 24. aprilli 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-01, 10. mai 2001. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-01, 18. detsembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-03, 19. detsembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-03). Kui kaebaja on maksejõuetuse tõttu vabastatud riigilõivu, kautsjoni ja õigusabi eest tasumisest ning ei ole tuvastatud protsessiosalise pahatahtlikkust oma kaebeõiguse kasutamisel, ei ole kaebajalt haldusorgani kasuks kohtukulude väljamõistmine põhjendatud (vt 15. oktoobri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-04).
Halduskohus saab tsiviilõiguslikke asjaolusid tuvastada vaid juhtumil, kui see on vajalik haldusõigusliku vaidluse lahendamiseks. Tsiviilõigusliku tehingu tühisust saab halduskohus lisaks tuvastada ka sellise vaidluse raames, kus on vaidlustatud tehingule eelnenud tsiviilõiguslikuks tahteavalduseks olevat haldusakti.
|
| 3-3-1-33-05
|
Riigikohus |
20.10.2005 |
|
Tühistamiskaebuse eesmärgist on hõlmatud ka vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamine, olenemata sellest, kas tuvastamiskaebus on esitatud või mitte. Menetlusökonoomia põhimõttega oleks vastuolus, kui pärast tühistamiskaebuse rahuldamata jätmist tuleks pöörduda uuesti kohtusse tuvastamiskaebusega. Kuna tühistamiskaebus võib jääda rahuldamata ka kohtumenetluse käigus muutunud asjaolude tõttu, mille eest kaebuse esitaja ei vastuta, oleks kaebuse täielik rahuldamata jätmine ebaõiglane. Seetõttu ei ole kaebuse piire ületatud kui haldus- või ringkonnakohtus asendatakse tühistamiskaebus tuvastamiskaebusega. Tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minnes, peab kohus välja selgitama, milline on isiku põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 03.04.2007, nr 3-3-1-6-05, p 20)
Detailplaneeringu üks eesmärke on tasakaalustada erinevate isikute ja gruppide õigused ja huvid. Selle eesmärgi saavutamiseks on seadusega nähtud ette planeeringu avalik menetlus. Detailplaneeringus kindlaksmääratud tehnorajatiste arv ning paiknemine täpsustab ja loob esmase aluse kinnisasja omaniku kohustusele taluda oma kinnisasjale tehnorajatise ehitamist. Seetõttu ei või anda planeeringuga vastuolus olevat ehitusluba.
Ühisveevarustuse ja -kanalisatsiooni puhul ei tohi kohalik omavalitsus ehitusloa andmise otsustamisel piirduda ainuüksi hinnanguga sellele, kas projektijärgset tehnorajatist on ehitustehniliselt võimalik välja ehitada, vaid hinnata tuleb ka sellise tehnorajatise efektiivse kasutamise võimalikkust. Kui rajatist ei ole tõenäoliselt võimalik õiguslikult või tehniliselt kasutada või ei ole see majanduslikult otstarbekas, on ehitusloa andmine iseenesest ebaseaduslik.
Juhul, kui ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ehitamiseks taotleb ehitusluba isik, kes ei ole vee-ettevõtja või kellel puudub vee-ettevõtjaga leping rajatiste võõrandamiseks või kasutamiseks, peab kohalik omavalitsus hindama, millised võimalused on sellel isikul asuda tegutsema vee-ettevõtjana.
|
| 3-3-1-54-05
|
Riigikohus |
17.11.2005 |
|
Nii menetlustoimingu kui ka halduse siseakti vaidlustamine on võimalik vaid erandlikel asjaoludel. Seadusest või hea halduse põhimõtetest tulenevalt võib siseakt teatud juhtudel olla huvitatud isikute poolt vaidlustatav.
Kaebeõigus riigieelarveliste vahendite jaotamise otsuste peale on erandlik. Selline õigus võib tekkida juhul, kui isikul on seadusest tulenev nõudeõigus sihtfinantseeringule või seadus on erandlikel juhtudel ette näinud kaebeõiguse. Haldusväline isik võib omandada kaebeõiguse halduse selliste toimingute ja aktide suhtes ka siis, kui tema taotluse menetlemisel on oluliselt rikutud hea halduse põhimõtteid.
Uurimispõhimõtet ei saa tõlgendada viisil, mis võimaldab kohtul omal initsiatiivil anda õiguslik hinnang toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi. Ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. Samas on õiguspärane ja sageli ka nõutav, et kohus selgitab kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annab võimaluse ka kaebuse eseme täpsustamiseks.
Kohus vaatab kaebuse läbi esitatud taotluse ulatuses, kuid ei ole seejuures seotud kaebuse sõnastusega. Samas ei saa uurimispõhimõtet tõlgendada viisil, mis võimaldab kohtu initsiatiivil anda õiguslik hinnang toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi. Ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. On õiguspärane ja sageli ka nõutav, et kohus selgitab kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annab võimaluse ka kaebuse eseme täpsustamiseks.
|
Facebook
Twitter