3-3-1-72-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
Vangla kaupluses müügilepingu sõlmimisel kujunes vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik suhe, mille raames kahju tekitamist saab kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras. Tekkinud tsiviilõigussuhtes peab vangla arvestama, et kaupade eest küsitav hind ei oleks ebaproportsionaalselt suur, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega REC(2006)2 "Euroopa Vanglareeglistik", mille p 31.5 kohaselt on vangidel õigus osta või muul moel hankida kaupu hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. See aga ei muuda suhet vangla ja kinnipeetava vahel avalik-õiguslikuks.
Ametiasutuste tegevuse suhtes tuleb tihti kohaldada üheaegselt nii era- kui ka avaliku õiguse norme. Pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (vt ka Riigikohtu 20.12.2001 otsuse asjas nr 3-3-1-15-01 p-d 12-15). Kui subjektiivsete avalike õiguste kaitsmise küsimus tekib avalik-õigusliku juriidilise isiku ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguse normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt ka Riigikohtu 20.12.001määruse asjas nr 3-3-1-8-01 p 18).
Riigikohus on VangS § 48 lg 1 alates 24. juulist 2009 kehtiva redaktsiooni osas leidnud, et sellest tuleneb vanglale avalik-õiguslik ülesanne tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus (vt 16.02.2010 määruse asjas nr 3-3-4-1-10 p 5). Ka vangistusseaduse varem kehtinud regulatsioonist tulenes vanglale kohustus tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus.
Vangla kaupluses müügilepingu sõlmimisel kujunes vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik suhe, mille raames kahju tekitamist saab kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras. Tekkinud tsiviilõigussuhtes peab vangla arvestama, et kaupade eest küsitav hind ei oleks ebaproportsionaalselt suur, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega REC(2006)2 "Euroopa Vanglareeglistik", mille p 31.5 kohaselt on vangidel õigus osta või muul moel hankida kaupu hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. See aga ei muuda suhet vangla ja kinnipeetava vahel avalik-õiguslikuks.
Kuigi vangistusseadusest tulenevalt on vanglal avalik-õiguslik ülesanne tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus, ei tulene sellest, et kauba sisseostuhinda ületav müügihinna osa kujutaks endast avalik-õiguslikku tasu. Riiklikuks lõivuks saab lugeda tasu vaid selliste soorituste eest, mida reguleerib avalik õigus. Samuti peab soorituse sisu alluma avalik-õiguslikule regulatsioonile. Võimaluse tagamine kaupu osta tähendab vangla kohustust võimaldada kinnipeetaval astuda vastavatesse tsiviilõigussuhetesse. Kaupade ostmine ise toimub eraõiguslikule regulatsioonile alluva müügilepingu alusel. Seega allub kauba müügihind tervikuna eraõiguslikule regulatsioonile.
Riigikohus on märkinud (vt 22.12.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p 11), et riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes. Sellisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele. Eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine ei vaja seadusest tulenevat erivolitust, mistõttu ei eeldanud vangla kaupluses kaupade eest sisseostuhinnast suurema tasu küsimine, et see peaks PS § 113 kohaselt olema kehtestatud seadusega.
|
| 3-3-1-34-12
|
Riigikohus |
05.02.2013 |
|
RahaPTS § 40 lg t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et see säte on kohaldatav üksnes juhul, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ning vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ja ta loobub vara valdamisest. RaPTS § 40 lg 6 kohaldamine ei sõltu kriminaalasja algatamisest ning nimetatud säte on erandiks RahaPTS § 40 lg test 1 ja 3.
Kui kahtlusalune raha on isiku arvelduskontol, siis kehtiva kohtupraktika kohaselt on see raha käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga (kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Konto omanikul on nõue panga vastu, sõltumata kontole kantud raha kontoomaniku käsutusse jõudmise viisist ja sellest, kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (vt otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89 11, p 19.1).
RahaPTS § 40 lg t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et see säte on kohaldatav üksnes juhul, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ning vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ja ta loobub vara valdamisest. Kui vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha, siis 18. maist 2012 kehtiva RahaPTS § 40 lg 6 redaktsiooni kohaselt võib rahapesu andmebüroo taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseks, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks.
|
| 3-3-1-77-13
|
Riigikohus |
14.05.2014 |
|
Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo (RAB) põhiülesanne on RahaPTS § 37 kohaselt koguda ja analüüsida rahapesule või terrorismi rahastamisele viitavat teavet, samuti võtta vajaduse korral tarvitusele abinõud kahtlusega seotud vara säilimiseks. RAB-i pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas rahapesu või terrorismi rahastamine on toimunud. (p 10)
RahaPTS § 4 lg 1 kohaselt saab rahapesu seonduda üksnes varaga, mis on saadud kuritegeliku tegevuse tulemusel või selle asemel. Sarnaselt on rahapesu käsitatud ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.10.2005 direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta art 1 §-s 3. (p 11) Rahapesu saab esineda siis, kui vara on kriminaalset päritolu, st omandatud kuritegeliku tegevuse tulemusena, või seda kavatsetakse kasutada kuritegelikel eesmärkidel. Vara selline kriminaalne päritolu on lõppastmes tuvastatav kriminaalasja menetluses. (p 10) Iseenesest ei ole näiline tehing piisav alus rahapesu põhjendatud kahtlusele. (p 11)
Riigikohtu praktikas käsitatakse vara omanikuna isikut, kes omab kontot, millele on paigutatud raha (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-62-13, p 11; otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1). Konto omanikule kuulub nõudeõigus panga vastu. Siinjuures on ka selline nõudeõigus hõlmatud vara mõistega. (p 13)
RahaPTS § 40 lg-s 6 sätestatud meede on isiku varalisi õigusi oluliselt riivav haldussunnivahend. Nimetatud säte, arvestades ka kohtupraktika seisukohti, on piisavalt õigusselge. Kolleegium ei pea võimalikuks sellise sunnivahendi kohaldamise tingimuste ja eelduste laiendavat tõlgendamist.
RahaPTS § 40 lg 6 kohane tõkend ei ole kehtestatud selleks, et kontrollida vara päritolu legaalsust ehk seda, kas vara ei ole saadud kuritegelikul teel. RahaPTS § 40 lg-t 6 ei saa kohaldada ka muudel sättes sõnaselgelt määramata eesmärkidel, sealhulgas vajaduse korral selgitada välja tegelik kasusaaja. Õiguse rakendamisel tõkendi kohaldamise aluste laiendavat tõlgendamist ei õigusta asjaolu, et rahapesu kujutab endast olulist ohtu finantssüsteemile ja seetõttu on selle tõkestamise vastu kaalukas avalik huvi. Haldusorganite pädevuse rahapesu tõkestamisel, sealhulgas vajalike tõkendite ringi ning nende kohaldamise selged ja kohased alused saab sätestada üksnes seadusandja. (p 14)
Vaatamata asjassepuutuvate sätete mõningale ebaselgusele, on regulatsiooni võimalik tõlgendada nii, et käsutuspiirangu seadmine RahaPTS § 40 lg 6 alusel eeldab, et enne oleks kohaldatud käsutuspiirangud RahaPTS § 40 lg 1 ja lg 3 alusel. (p 12)
|
| 3-3-1-76-13
|
Riigikohus |
20.05.2014 |
|
Vt p-d 15, 17.
Vt annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-77-13.
Vt p-d 13–14.
Vt annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-77-13.
Finantseerimisasutused ei saa omada klientidele kuuluvat vara. (p 16) Vt ka annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-77-13.
|
| 3-4-1-27-15
|
Riigikohus |
18.12.2015 |
|
PS § 24 lõige 2 näeb ette igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures ning lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest vaidlustatud normi rakendamisel ja hinnates RahaPTS § 40 lõiget 7 süstemaatiliselt koos RahaPTS teiste normidega, tuleb vaidlusalust sätet siiski tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse menetlusse tuleb kaasata vara valdaja. See isik on ja saab olla vara käsutamise piiramise varasemates etappides halduskohtumenetluses menetlusosaliseks. Seda põhjusel, et kui vara valdaja leiab, et tema õigusi on rikutud RahaPTS § 40 lõike 1 alusel haldusorgani tehtud ettekirjutusega seada vara suhtes käsutuspiirang 30 päevaks, samuti kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud lõike 3 alusel tehtud haldusorgani ettekirjutusega piirangu pikendamisel 60 päeva võrra, võib ta pöörduda nende ettekirjutuste vaidlustamiseks halduskohtusse HKMS § 44 lõike 1 kui üldsätte alusel. (p 36)
Arvestades eelnevat menetlust vara suhtes RahaPTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6 alusel ning istungi korraldamise kohustust RahaPTS § 40 lõike 7 järgi, tuleb vara riigi omandisse kandmiseks loa andmise kohtumenetlusse kaasata vara valdaja kui menetlusosaline. (p 36)
HKMS § 265 lõike 5 esimese lause järgi võib haldustoiminguks loa andmise määruse, loa andmisest keeldumise määruse ja loa muutmise või tühistamise määruse peale esitada määruskaebuse menetlusosaline. Seega tuleneb määruskaebuse esitamise õigus halduskohtumenetlusse RahaPTS § 40 lõike 6 alusel kaasatud vara valdajale RahaPTS § 40 lõikest 7 ja HKMS § 265 lõike 5 esimesest lausest nende koosmõjus. (p 37)
Konkreetse normikontrolli eelduseks on vaidlustatud sätte asjassepuutuvus ehk selle otsustav tähtsus kohtuasja lahendamise seisukohalt. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 33)
Normi asjassepuutuvuse hindamisel ei saa piirduda ainult järelevalvemenetluse esemeks oleva õigusnormi grammatilise tõlgendamisega, vaid tuleb hinnata ka vaidlusalust normi süstemaatilises koostoimes seda õigusvaldkonda reguleeriva muu normistikuga. (p 33)
Kuna nii juhul, kui RahaPTS § 40 lõige 7 oleks põhiseadusvastane, kui ka juhul, kui see norm on põhiseaduspärane, peab kohus lahendama asja ühtmoodi (vara valdaja menetlusse kaasama), ei pea kohus normi põhiseaduspärasuse ja -vastasuse korral erinevalt otsustama. Eeltoodust lähtuvalt ei ole norm asjassepuutuv. (p 39)
PS § 24 lõige 2 näeb ette igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures ning lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest vaidlustatud normi rakendamisel ja hinnates RahaPTS § 40 lõiget 7 süstemaatiliselt koos RahaPTS teiste normidega, tuleb vaidlusalust sätet siiski tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse menetlusse tuleb kaasata vara valdaja. See isik on ja saab olla vara käsutamise piiramise varasemates etappides halduskohtumenetluses menetlusosaliseks. Seda põhjusel, et kui vara valdaja leiab, et tema õigusi on rikutud RahaPTS § 40 lõike 1 alusel haldusorgani tehtud ettekirjutusega seada vara suhtes käsutuspiirang 30 päevaks, samuti kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud lõike 3 alusel tehtud haldusorgani ettekirjutusega piirangu pikendamisel 60 päeva võrra, võib ta pöörduda nende ettekirjutuste vaidlustamiseks halduskohtusse HKMS § 44 lõike 1 kui üldsätte alusel. (p 36)
RahaPTS § 40 lõikes 7 sätestatud menetlus on loa andmise menetlus HKMS §-de 264–265 mõttes. (p 35)
Arvestades eelnevat menetlust vara suhtes RahaPTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6 alusel ning istungi korraldamise kohustust RahaPTS § 40 lõike 7 järgi, tuleb vara riigi omandisse kandmiseks loa andmise kohtumenetlusse kaasata vara valdaja kui menetlusosaline. (p 36)
HKMS § 265 lõike 5 esimese lause järgi võib haldustoiminguks loa andmise määruse, loa andmisest keeldumise määruse ja loa muutmise või tühistamise määruse peale esitada määruskaebuse menetlusosaline. Seega tuleneb määruskaebuse esitamise õigus halduskohtumenetlusse RahaPTS § 40 lõike 6 alusel kaasatud vara valdajale RahaPTS § 40 lõikest 7 ja HKMS § 265 lõike 5 esimesest lausest nende koosmõjus. (p 37)
|
| 3-3-1-72-15
|
Riigikohus |
21.03.2016 |
|
Keskkonnatasudega seoses on seaduses sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (KeTS § 333). Seega kohaldub keskkonnatasu määramisele MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Kui isik tegutseb loa omamise nõuet eirates, määrab tasu Keskkonnaamet keskkonnatasu teatega ning loata tegutsejalt deklaratsiooni esitamist ei nõuta. Selle eriregulatsiooni kehtestamisel ei saanud seadusandja tahteks olla ilma loata tegutsevatele isikutele lühema keskkonnatasu määramise aegumistähtaja kohaldumine kui loa alusel tegutsevatele isikutele kohalduv tähtaeg. Nii deklaratsiooni esitamisega hilinenud isikutele, deklaratsioonis valeandmeid esitanud isikutele kui ka loa omamise kohustust rikkunud isikutele keskkonnatasu määramisele kohaldub seega ühtne kolme- või viieaastane aegumistähtaeg. (p 14)
Kuigi keskkonnatasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse, erineb see oluliselt maksudest. Maks on rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, keskkonnatasu on aga keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasus kajastub keskkonnaõiguse põhimõttena tunnustatud "saastaja (või keskkonnakasutaja) maksab" põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja tegevusest põhjustatud negatiivse keskkonnamõjuga seonduvad kulud peavad jääma keskkonnakasutaja, mitte ühiskonna kanda. Keskkonnatasude puhul on tegu iselaadse rahalise kohustusega, mille reguleerimisel ja kohaldamisel tuleb arvestada ka keskkonnaõiguse põhimõtteid ja keskkonna säästmise eesmärki. Keskkonnatasu objekti kindlaksmääramise regulatsiooni kehtestamisel ei ole eksitud PS §-st 113 tuleneva seaduslikkuse nõude vastu. (p 18-19)
Keskkonnatasudega seoses on seaduses sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (KeTS § 333). Seega kohaldub keskkonnatasu määramisele MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Sama aegumistähtaeg kohaldub ka juhul, kui isik tegutseb ilma loata ja keskkonnatasu määrab Keskkonnaamet keskkonnatasu teatega. (p 14)
Kuigi keskkonnatasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse, erineb see oluliselt maksudest. Maks on rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, keskkonnatasu on aga keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasus kajastub keskkonnaõiguse põhimõttena tunnustatud "saastaja (või keskkonnakasutaja) maksab" põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja tegevusest põhjustatud negatiivse keskkonnamõjuga seonduvad kulud peavad jääma keskkonnakasutaja, mitte ühiskonna kanda. Keskkonnatasude puhul on tegu iselaadse rahalise kohustusega, mille reguleerimisel ja kohaldamisel tuleb arvestada ka keskkonnaõiguse põhimõtteid ja keskkonna säästmise eesmärki. Keskkonnatasu objekti kindlaksmääramise regulatsiooni kehtestamisel ei ole eksitud PS §-st 113 tuleneva seaduslikkuse nõude vastu. (p 18-19)
Kõrgendatud määra kohaldamine saastetasu arvutamisel saab üksikjuhtumil olla põhjendatud ja proportsionaalne vaid siis, kui tasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus on võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud. Kõrgendatud tasumäära kohaldamisel on ka karistuslik iseloom, kuid selle põhieesmärgiks on siiski selle kompenseerimine, et saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem kui loa alusel toimuva ja reguleeritud keskkonnakasutuse puhul. Võimaliku keskkonnakahju suurus ei sõltu seejuures sellest, kas ainete keskkonda sattumine põhjustati tahtlikult või hoolsuskohustuse järgimata jätmise tõttu ettevaatamatusest (vt RKHK 17. märtsi 2005 otsus asjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9 ja 13). (p 24-15)
Kui kõrgendatud tasumäära kohaldati põhimõtteliselt loakõlbuliku tegevuse eest, millele hiljem ka luba anti, on kõrgendatud määra nõudmise eesmärgiks eelkõige isiku suunamine keskkonnaluba taotlema, mitte võimaliku keskkonnakahju kompenseerimine. Ebaproportsionaalselt suur keskkonnatasu võib rikkuda isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Keskkonnatasu lõppsumma proportsionaalsuse üle otsustamisel saab arvestada tegevuse ohtlikkust keskkonnale ja isiku süüd. (p 26)
|
| 3-3-1-39-15
|
Riigikohus |
29.03.2016 |
|
Tuvastamiskaebuse läbivaatamise ja rahuldamise üheks eelduseks on selle vajalikkus kaebaja õiguste kaitseks, vastasel korral ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav (HKMS § 38 lg 4, § 45 lg 2, RKHK 19. oktoobri 2015 otsus asjas nr 3-3-1-28-15). (p 12)
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)
Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)
Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud KAS §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud krediidiasutuste seaduse §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)
Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)
|
| 3-3-1-75-15
|
Riigikohus |
11.04.2016 |
|
Järelevalvemenetluses tehtud ettekirjutus teabe nõudmiseks saab hõlmata teavet, mis seondub järelevalvemenetluse eesmärgiga ning mille puhul on mõistlikult eeldatav, et isik seda valdab. Ettekirjutuse vormis esitatud teabenõue on vaieldamatult koormav haldusakt, kuid teabe küsimise mõju ei ole isikule üldjuhul intensiivne. Vaidlustatud ettekirjutuses nõutud teave seondub nii isiku määratlemisega võimaliku kohustatud isikuna kui ka ettekirjutuse adressaadile kui potentsiaalsele kohustatud isikule kehtestatud nõuete täitmise kontrollimisega. Ettekirjutusega võib nõuda teabe esitamist ka eesmärgil hankida lisateavet selleks, et kindlaks teha isiku tegevuse täpne liik ja ulatus. Enese mittesüüstamise privileegile võib ettekirjutuse saaja tugineda teabe andmisest keeldumisel, mitte aga teabe nõudmise ettekirjutuse vaidlustamisel. Mittesüüstamise privileegi kasutamise võimalus ei tähenda, et teabe küsimine oleks iseenesest õigusvastane. (p 23-24)
RahaPTS § 6 lg 4 ei ole direktiivi 2005/60/EÜ art-ga 4 ja 5 vastuolus. Direktiivi artiklid 4 ja 5 on üheselt mõistetavad ning piisavalt selged ning annavad liikmesriigile õiguse laiendada direktiivis sätestatud meetmeid ka nendele direktiivis nimetamata elukutsetele või ettevõtja kategooriatele, kes tegutsevad alal, mida võidakse eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärkidel ning vajadusel võtta reguleeritud valdkonnas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks vastu direktiivi sätetest rangemaid sätteid. Seega esineb acte clair olukord ning Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub alus ja vajadus. (p 18)
Serveri asukoht ja tehingute töötlemine vähemalt osaliselt välisriigi serverites ei muuda RahaPTS kohaldamist majandustegevusena bitcoin’ide müügitehingutele lubamatuks ega ole jurisdiktsiooni määramisel ainumääravaks tingimuseks. Kui kaupleja üheks tegevuskohaks on kontori asukoha ja seal osutatava maksmisviisi tõttu Eesti ning veebileht on muuhulgas loodud Eesti klientuuri jaoks, siis on kaupleja tegevusel piisav seos Eestiga selleks, et talle võivad laieneda Eesti õiguses sätestatud kohustused ja piirangud, sh RahaPTS sätestatud hoolsusmeetmed. (p 14)
Majandustegevusena bitcoin’idega kauplejad on käsitatavad alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujana RahaPTS § 6 lg 4 mõttes ning on seeläbi RahaPTS tähenduses kohustatud isikuteks. Alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkuja mõiste on seaduses sätestatud üldiste tingimuste kaudu ning selle kohaldamist bitcoin’idega majandustegevusena kauplejale ei välista asjaolu, et seaduse väljatöötamisel ei olnud krüptoraha bitcoin veel loodud. Bitcoin'il on rahaline väärtus ja sellega on võimalik täita kohustusi. RahaPTS § 6 lg 4 vastab õigusselguse põhimõttele. Säte ei ole keeleliselt ebatäpne ega raskesti mõistetav. Normis on esile toodud olulised tingimused ja tunnused, mis alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujat iseloomustavad, need tingimused on keeleliselt arusaadavad. Piisava hoolsuse järgimise korral pidi teenuse osutajale olema arusaadav, et majandustegevusena bitcoin'idega kauplemine on RahaPTS reguleerimisalas. (p-d 16-17)
RahaPTS § 6 lg 4 ei ole direktiivi 2005/60/EÜ art-ga 4 ja 5 vastuolus. Direktiivi artiklid 4 ja 5 on üheselt mõistetavad ning piisavalt selged ning annavad liikmesriigile õiguse laiendada direktiivis sätestatud meetmeid ka nendele direktiivis nimetamata elukutsetele või ettevõtja kategooriatele, kes tegutsevad alal, mida võidakse eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärkidel ning vajadusel võtta reguleeritud valdkonnas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks vastu direktiivi sätetest rangemaid sätteid. Seega esineb acte clair olukord ning Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub alus ja vajadus. (p 18)
Seadusandja on RahaPTS kehtestamisel lähenenud sisuliselt kõigile kohustatud isikute kategooriatele ühetaoliselt, mis võib tähendada olulist vastuolu seaduse ja konkreetse valdkonna eripärade vahel. Ebaselge on RahaPTS kõigi hoolsusmeetmete ja sisemiste turvameetmete kohaldamise täpne ulatus füüsilisest isikust alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujatele. Seadusandjal tuleks kaaluda alternatiivsete maksevahendite teenuste osutamisele esitatavate tingimuste täpsustamist nii, et need vastaks konkreetsetele oludele. (p 27)
|
| 3-3-1-68-16
|
Riigikohus |
05.04.2017 |
|
Halduskohtu määruse peale, millega antakse MKS § 1361 lg 1 alusel luba täitmist tagavate toimingute sooritamiseks ühe isiku vara suhtes teise isiku maksukohustuse tagamiseks, võivad MKS § 136 lg 4 järgi määruskaebuse esitada mõlemad isikud (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-82-12). (p 10)
Vara omanik on isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha ehk kellel on nõudeõigus panga vastu (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-76-13, p 16). MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84 väljendatud majandusliku tõlgendamise põhimõte võimaldab maksuhalduril tehinguid maksustada nende majandusliku sisu järgi, sõltumata nende tsiviilõiguslikust vormist. Nendest sätetest ei tulene aga maksuhaldurile õigust hinnata ümber omandisuhteid. Samal varal ei saa olla erinevates menetlustes või õigussuhetes erinevad omanikud. (p 16)
Riigikohtu senise praktika kohaselt on MTA-l õigus alustada maksumenetlust täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa saamiseks taotluse esitamisega selgelt piiratud juhtudel, kui maksustamise aluseks olevad asjaolud on mõnes eelnevas menetluses juba välja selgitatud. MKS § 1361 lg 1 kohaldamist saab põhjendada üksnes konkreetsest maksustamisperioodi ja -objekti puudutavate asjaoludega. Niisuguseid asjaolusid on võimalik tuvastada ja analüüsida üksnes maksumenetluses. Käsitlus, mille kohaselt saaks maksuhaldur alustada iga maksumenetlust täitmist tagavate toimingute sooritamisega, kui maksukohustuslase suhtes on mõnd muud maksustamisperioodi või -objekti puudutav menetlus juba toimunud või pooleli, ei oleks kooskõlas MKS §-s 1361 sätestatud meetme erandliku olemusega. (p 12-13)
MKS § 1361 korras saab taotleda luba vaid maksukohustuslase vara suhtes (vt RKÜK otsused asjades nr 3-3-1-28-11 ja 3-3-1-82-12). Isiku varalisi õigusi oluliselt piirava haldussunnivahendi kohaldamise tingimuste ja eelduste laiendav tõlgendamine pole võimalik (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-77-13). Seega ei saa maksuhaldur taotleda luba kolmanda isiku vara arestimiseks. (p 18)
|
| 3-15-2079/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.05.2018 |
|
Isikule peab olema tagatud PS § 44 lg-s 3 sätestatud põhiõigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ja seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. PS § 44 lg 3 kohased andmesubjekti õigused suhtes avaliku ülesande täitjaga ei ole siiski piiramatud – neid võib piirata, kui selle näeb ette isikuandmete kaitse seadus (nt IKS § 20), eriseadus või Euroopa Liidu otsekohalduv õigusakt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 24). (p-d 14–15)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). (p 15, vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17)
Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ning seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. (p 15)
Ebaõigeid isikuandmeid ei ole kohustatud parandama üksnes andmete looja, vaid ka see, kes on andmed saanud kolmandalt isikult, kuid kes tuvastab nende ebaõigsuse (vt IKS § 24 p 6). Andmete parandamisel lasub parandajal (sh haldusorganil) üldjuhul kolmandate isikute teavitamise kohustus, kuid andmete parandamist kolmandate isikute andmekogudes parandaja tagada ja isik haldusorganilt nõuda ei saa – haldusorgan saab üksnes täita teavitamiskohustust. (p 24)
Õigus nõuda isikuandmete parandamist ei ole siiski piiramatu. Alused, mil võib jätta rahuldamata andmesubjekti nõude parandada tema isikuandmed, on üldnormidena sätestatud IKS § 21 lg-s 3 koostoimes IKS §-ga 20 (vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17). (p 25)
Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)
Finantsjärelevalve hõlmab kogu Finantsinspektsiooni tegevust finantsjärelevalve subjektidega (vt FIS § 2 lg-d 1 ja 2), et ennetada ohtu, selgitada see välja, tõrjuda rikkumist ja kõrvaldada see, tagamaks FIS § 3 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamine (FIS § 6 lg 4, KorS § 2 lg 4). (p 18)
Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21)
Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)
|
| 3-18-1207/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.02.2019 |
|
Vara omanik on isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha, ehk kellel on nõudeõigus panga vastu (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-68-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda ei väära ka see, kui on tõendatud, et raha laekus isiku pangakontole kellegi teise majandustegevuse tulemusena. Isikul, kes omab kontot, on endiselt nõudeõigus panga vastu. (p 11)
Maksuhaldur ei saa täitetoiminguid sooritades või nende sooritamiseks luba taotledes eeldada, et võlgnikul on kellegi vastu nõue (vt RKTK määrus asjas nr 2-17-6743/38, p 16.3). (p 11)
Maksuhaldur ei saa täitetoiminguid sooritades või nende sooritamiseks luba taotledes eeldada, et võlgnikul on kellegi vastu nõue (vt RKTK määrus asjas nr 2-17-6743/38, p 16.3). (p 11)
MKS § 1361 korras saab taotleda luba vaid maksukohustuslase vara suhtes (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45, ja otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p 53). Kui seadusandja on pidanud vajalikuks anda võimalus arestida vara, sõltumata selle omaniku isikust, on see seaduses sätestatud (vt nt RahaPTS § 57 lg 6, aga ka KrMS § 142 lg 1). (p 12)
Maksukohustuse täitmisest kõrvalehoidumise vältimiseks on võimalik Maksu- ja Tolliametil (MTA) enne rahalise nõude või kohustuse määramist taotleda halduskohtult endale (MKS § 1361 lg 1 ja § 130 lg 1 p 3) või kohtutäiturile (MKS § 1361 lg 11 p 2) loa andmist võlgniku kolmanda isiku vastu suunatud nõude arestimiseks ja kohustada kolmandat isikut maksma raha selleks ettenähtud kontole (TMS § 111, MKS § 1361 lg 11 p 2). Kohtutäiturile loa andmist täitetoimingute sooritamiseks enne rahalise nõude või kohustuse määramist võib MTA taotleda üksnes siis, kui maksuhalduri poolt MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute sooritamine ei ole asjas võimalik või ei oleks suure tõenäosusega tulemuslik (MKS § 1361 lg 11, vt ka MKS § 130 lg 2). Seega peab MTA kohtutäiturile loa taotlemisel põhjendama, miks ta ei saa või tal poleks otstarbekas ise täitetoiminguid sooritada. (p 13)
|
| 3-20-664/10
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.10.2020 |
|
RahaPTS § 57 lg-s 7 nimetatud üheaastast tähtaega tuleb arvestada esmase piirangu kehtestamisest RahaPTS § 57 lg 1 alusel. Seda sätet ei saa tõlgendada nii, et tähtaeg hakkab kulgema RahaPTS § 57 lg-s 6 märgitud piirangu kehtestamisest. Sellisel juhul lõpeks vara käsutamise piirang enne, kui saab hakata taotlema vara riigi omandisse kandmise luba. Selline tõlgendus ei tagaks vara säilimist ega oleks kooskõlas seaduse eesmärgiga tõkestada rahapesu. (p 11)
HKMS § 264 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb ringkonnakohtul määruskaebuse lahendamisel haldustoiminguks loa andmise menetluses järgida lihtmenetluse sätteid (vt RKHKm 3-17-792/61, p 14). Määruskaebus tuleb kätte toimetada ka kohtumenetlusse kaasatud isikule, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Samuti peab kohus menetlusosalise tema taotlusel ära kuulama (HKMS § 134 lg 1). Sellest tulenevalt peab kohus andma menetlusosalisele võimaluse taotleda enda ärakuulamist. Õigus tutvuda määruskaebusega ja õigus taotleda ärakuulamist tagavad menetlusosalise kaasamise. (p 12)
HKMS § 264 lg 3 teise lause kohaselt on haldustoiminguks loa andmise menetluses menetlusosalisteks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. RahaPTS § 57 lg 7 ei näe otsesõnu ette, et vara valdaja oleks menetlusosaline. Samas sätestab põhiseaduse § 24 lg 2 igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldub olukorras, kus vara käsutamine on juba enne piiratud ja vara säilimine tagatud, mistõttu puudub vajadus viia menetlus läbi vara valdaja teadmata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest ja proportsionaalsuse põhimõttest, tuleb RahaPTS § 57 lg-t 7 tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse kohtumenetlusse tuleb menetlusosalisena kaasata vara valdaja (vrd PSJVKm 3-4-1-27-15, p 36). (p 13)
HKMS § 264 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb ringkonnakohtul määruskaebuse lahendamisel haldustoiminguks loa andmise menetluses järgida lihtmenetluse sätteid (vt RKHKm 3-17-792/61, p 14). Määruskaebus tuleb kätte toimetada ka kohtumenetlusse kaasatud isikule, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Samuti peab kohus menetlusosalise tema taotlusel ära kuulama (HKMS § 134 lg 1). Sellest tulenevalt peab kohus andma menetlusosalisele võimaluse taotleda enda ärakuulamist. Õigus tutvuda määruskaebusega ja õigus taotleda ärakuulamist tagavad menetlusosalise kaasamise. (p 12)
HKMS § 264 lg 3 teise lause kohaselt on haldustoiminguks loa andmise menetluses menetlusosalisteks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. RahaPTS § 57 lg 7 ei näe otsesõnu ette, et vara valdaja oleks menetlusosaline. Samas sätestab põhiseaduse § 24 lg 2 igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldub olukorras, kus vara käsutamine on juba enne piiratud ja vara säilimine tagatud, mistõttu puudub vajadus viia menetlus läbi vara valdaja teadmata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest ja proportsionaalsuse põhimõttest, tuleb RahaPTS § 57 lg-t 7 tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse kohtumenetlusse tuleb menetlusosalisena kaasata vara valdaja (vrd PSJVKm 3-4-1-27-15, p 36). (p 13)
|
| 3-19-885/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.01.2021 |
|
FI veebilehel avaldatud hoiatusteade finantsjärelevalve subjektide tegevuse kohta on toiming. Kuna toiming riivab kaebajate õigusi, avaldades mõju nende mainele, siis peab sellel toimingul olema õiguslik alus (HMS § 107 lg 1).( p-d 10, 11)
FI veebilehel avaldatud hoiatusteade finantsjärelevalve subjektide tegevuse kohta on toiming. Kuna toiming riivab kaebajate õigusi, avaldades mõju nende mainele, siis peab sellel toimingul olema õiguslik alus (HMS § 107 lg 1).( p-d 10, 11)
FIS § 2 lg-st 1 tuleneb, et finantsjärelevalve subjektide üle järelevalve tegemine on üksnes osa riiklikust finantsjärelevalvest. FIS § 2 lg 1 sätestab, et riiklik finantsjärelevalve on järelevalve finantsjärelevalve subjektide üle ning finantsjärelevalve seaduses, krediidiasutuste seaduses, krediidiandjate ja -vahendajate seaduses, kindlustustegevuse seaduses, investeerimisfondide seaduses, kogumispensionide seaduses, väärtpaberituru seaduses, liikluskindlustuse seaduses, makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses, pandikirjaseaduses ja väärtpaberite registri pidamise seaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tegevuse üle. Kolleegium järeldab sellest, et finantsjärelevalve FIS § 2 lg 1 mõttes hõlmab järelevalvet kõigi tegevuste üle, mida selles sättes nimetatud seadused reguleerivad, ja seda sõltumata formaalsete eelduste täidetusest, nt loanõude järgimisest. Krediidi andmisele ja vahendamisele pole sellest põhimõttest erandit tehtud. (p 13)
FIS § 2 lg-s 1 loetletud seaduste hulgas on KAVS, mis reguleerib krediidi andmist ja vahendamist ning järelevalvet kõigi krediidiandjate ja -vahendajate tegevuse üle (KAVS § 1 lg 1). KAVS §-d 3-6 reguleerivad krediidi andmist ja vahendamist. FI on teate andmisega teavitanud, st on sisuliselt leidnud, et kaebajad osutavad KAVS § 5 lg 1 ja § 6 lg 1 kohast krediidi andmise ja vahendamise teenust. KAVS § 5 lg-s 1 ja § 6 lg-s 1 sätestatud krediidiandja ja -vahendaja mõisted on seotud tegutsemisega krediidi andmise valdkonnas, mitte tegevusloa olemasoluga. Seda järeldust toetab ka KAVS § 2, mis räägib seaduse kohaldamisalast ega maini tegevusluba. KAVS § 10 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab aga krediidiandjana ja -vahendajana tegutsemiseks olema tegevusluba. Krediidi andmine või vahendamine tegevusloata on keelatud. Kolleegiumi arvates ei sõltu see, kas isik on finantsjärelevalve subjekt, formaalse loa olemasolust - kui tegevusluba on vastava teenuse pakkumiseks seaduse järgi nõutav, siis on seda teenust ilma loata pakkuv isik igal juhul järelevalve subjekt. (p 14)
Finantsjärelevalvealuste isikute ring hõlmab põhimõtteliselt kõiki krediidiandjaid ja -vahendajaid, kelle registrisse kantud asukoht on Eesti, ja KAVS § 2 lg-s 8 nimetatud krediidiandjaid ja -vahendajaid (KAVS § 81 p 1). Ka järelevalvemeetmete adressaatide ring ja meetmete kohaldamise alused on sõnastatud piisavalt laialt, et kõrvaldada ka neid ohte ning rikkumisi, mis ei ole seotud tegevusloa alusel tegutsevate ettevõtjatega. Ettekirjutusi saab teha KAVS-i mistahes normide rikkumise või rikkumise ohu korral (KAVS § 90 lg-d 1 ja 2). Ettekirjutused võivad muu hulgas hõlmata majandustegevuse peatamist, tehingute või toimingute tegemise keelamist (KAVS § 91 lg 1 p-d 1 ja 2), st võimaldavad laia sekkumist ja ei ole seotud ainult tegevusloa peatamise või kehtetuks tunnistamisega. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral saab mh rakendada sunniraha (KAVS § 95). Kolleegium leiab, et eeltoodud sätetega poleks kooskõlas ning finantsjärelevalve eesmärki (FIS § 3 lg 1 ja KAVS § 80) ei saaks täita ja oleks ebamõistlik, kui FI saaks teha finantsjärelevalvet ja kohaldada haldusmeetmeid üksnes isikute suhtes, kes täidavad tegevusloa nõuet, kuid rikuvad muid nõudeid. Finantssektori stabiilsus ja usaldusväärsus, isikute õigused ja vabadused ei ole tagatud, kui finantsjärelevalvet saaks teha ainult nõutava tegevusloaga isikute suhtes. (p 17-18)
Hoiatusteate avaldamine oli finantsjärelevalve kohta teabe avaldamine, mida FIS § 54 lg-d 1 ja 2 ei võimalda. FIS § 6 lg 4 järgi kohaldatakse FI tegevusele KorS-i, mh FIS-is sätestatud erisustega. See tähendab, et kuigi KorS võib olla põhimõtteliselt kohaldatav, peab arvestama FIS-is sätestatud tingimustega ja finantsjärelevalve eripäraga. Teabe avaldamise puhul kohalduvad FIS § 54 lg-tes 1 ja 2 toodud piirangud (vt ka haldusasi 3-15-2079/28, p 18). Seepärast praegusel juhul KorS § 26 ei kohaldu. FIS § 54 on erinorm ja seadusandja on ammendavalt reguleerinud, millistel juhtudel on finantsjärelevalve teabe avaldamine lubatud. FIS § 54 lg 1 sätestab, et FI tehtav finantsjärelevalve ei ole avalik. Lõige 2 näeb ette, et finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud teave, sealhulgas andmed, dokumendid ja muu teave, finantsjärelevalve käigus koostatud õiendid, aktid, ettekirjutused ja muud finantsjärelevalve tulemusi kajastavad dokumendid iga liiki andmekandjal on konfidentsiaalsed. Lõike 3 järgi ei ole teave konfidentsiaalne, kui see on avalikustatud FIS § 2 lg‑s 1 nimetatud seadustes või nende alusel antud õigusaktides ettenähtud korras või kui avalikustatava teabe põhjal ei ole võimalik kindlaks teha andmeid konkreetse isiku kohta. FIS § 54 võtab üle mitu Euroopa Liidu õigusakti, näiteks direktiivid 2014/65/EL, 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL. Direktiivid ja neid tõlgendav Euroopa Kohtu praktika näevad ette ametisaladuse hoidmise kohustuse, reguleerides detailselt konfidentsiaalse teabe kasutamist, teabevahetust järelevalve- ja muude asutuste vahel, samuti kolmandate riikidega, ning andmete avaldamist ja avalikustamist (vt RKHKo 3-15-2079/28, p-d 19-21). Saladuse hoidmine menetluse kestel on reegel ja teabe avalikustamine erand. FIS § 54 lg 5 kohaldamine praeguses asjas võimalik, sest avaldatud hoiatus pole haldusakt, vaid toiming. (p 22-24)
Iseenesest ei välista kolleegium, et kui FI täidab FIS § 6 lg 1 p 8 alusel muid seadusest tulenevaid ülesandeid, mis on vajalikud finantsjärelevalve eesmärgi saavutamiseks, võib FI avaldada oma koduleheküljel teateid FIS § 53 lg 4 kohaselt ja järgides FIS § 5 lg 1 nõudeid. (p 25)
|
| 1-21-697/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2022 |
|
Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)
KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)
Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)
KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)
Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)
Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)
Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)
Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)
Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)
Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)
Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)
Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)
|
Facebook
Twitter