Kohtulahendite liigitus

• Haldusõigus
• ->
• Välismaalane
• ->
• lahkumisettekirjutus (VVS § 7)
• ->
• lahkumisettekirjutuse põhjendamine

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 7⁴ kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt pikemalt RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 34). Direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (esimene lause). Teavet faktiliste asjaolude kohta võib piirata, kui riigisiseste õigusaktide kohaselt on võimalik piirata teabe saamise õigust, eelkõige riigi julgeoleku, riigikaitse ja avaliku korra kaitseks ning kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks (teine lause). (p 13)

VSS § 7¹ lg 1 nägi vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal ette, et lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Seega võimaldas Eesti õigus jätta põhjendused esitamata oluliselt kitsamatel alustel, kui direktiivi 2008/115/EÜ art 12 lg 1 teises lauses on selleks liikmesriikidele võimalus antud. VSS § 7¹ lg-s 1 sätestatud piirang, et vaid julgeolekuhuvides võis põhjendamisest loobuda, oli PPA-le järgimiseks siiski kohustuslik. Seda ei väära ka asjaolu, et pärast 15.03.2019 jõustunud VSS § 7¹ lg 1 muudatusi on PPA-l võimalik jätta põhjendused esitamata oluliselt laiematel alustel. (p 14)

Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuli põhjendada, arvestades VSS § 7¹ lg-s 1 sätestatud erandivõimalust. (p 15) PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. (p 21)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusakt
• ->
• haldusakti vorm ja põhjendamine

VSS § 7¹ lg 1 nägi vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal ette, et lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Seega võimaldas Eesti õigus jätta põhjendused esitamata oluliselt kitsamatel alustel, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 12 lg 1 teises lauses on selleks liikmesriikidele võimalus antud. VSS § 7¹ lg-s 1 sätestatud piirang, et vaid julgeolekuhuvides võis põhjendamisest loobuda, oli PPA-le järgimiseks siiski kohustuslik. Seda ei väära ka asjaolu, et pärast 15.03.2019 jõustunud VSS § 7¹ lg 1 muudatusi on PPA-l võimalik jätta põhjendused esitamata oluliselt laiematel alustel. (p 14)

Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuli põhjendada, arvestades VSS § 7¹ lg-s 1 sätestatud erandivõimalust. (p 15) PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. (p 21)

RVastS § 3 lg 3 p 1 sätestab, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kolleegium on möönnud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel. Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega arvestati, lasub haldusorganil (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 23, vt ka p-d 24 ja 25)