3-3-1-103-06
|
Riigikohus |
01.03.2007 |
|
VangS §-d 96 ja 97 näevad vahistatu suhtes ette õiguse kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele sisuliselt sarnaselt kinnipeetava suhtes sätestatule. Nii VangS § 28 lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.
Kui kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav ei rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.2003. a määruse nr 3-3-1-21-03 p-i 13). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.
VangS § 28 lg-s 2 sätestatud põhimõte, mille kohaselt kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul, tähendab seda, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus kirjavahetuseks ja telefonikõnede pidamiseks vangla kulul. VangS § 28 lg 2 sidumine kinnipeetava isikuarve kasutust reguleerivate sätetega on ekslik. VangS §-d 96 ja 97 näevad vahistatu suhtes ette õiguse kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele sisuliselt sarnaselt kinnipeetava suhtes sätestatule. Nii VangS § 28 lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.
Vanglaametnikel on õigus jälgida telefoni kasutamist, mis tuleneb vajadusest tagada vanglas julgeolek ja kinnipeetavate järelevalve ning tõkestada kaitsja ja haldusorganitega piiramatu suhtlemise õiguse kuritarvitamist. Telefoni kasutamise kontrollimise käigus ei tohi siiski rikkuda kinnipeetava õigust sõnumi saladusele. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa Vanglareeglistiku" punkt 24.1 näeb ette, et kinnipeetavatel peaks olema nii tihti kui võimalik lubatud suhelda kirja või telefoni teel või muul viisil oma perekonna, teiste isikute ja vanglaväliste organisatsioonide esindajatega. Punkti 24.2 kohaselt võib vanglavälist suhtlust piirata ja jälgida, kui see on vajalik muu hulgas korra, turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks, kuid kinnipeetavale tuleb võimaldada vanglaväliseid kontakte vastuvõetaval miinimumtasemel.
|
| 3-3-1-20-07
|
Riigikohus |
31.05.2007 |
|
Igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni tuleneb Põhiseaduse § 44 lg-st 1. Selle õiguse piiranguks on ka avalikustatud kohtulahenditele juurdepääsu takistamine kinnipeetavale, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite andmebaasiga tutvumise mittevõimaldamine.
Igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni on ilma reservatsioonita tagatud põhiõigus, mistõttu tohib seda piirata üksnes Põhiseaduse teiste normide alusel. Sellist piirangut võib olla võimalik Põhiseaduse teistele normidele tuginedes õigustada, kuid piirangu kehtestamine peab olema selgelt sätestatud. Sellist piirangut ei saa välja lugeda Vangistusseaduse kinnipeetava vanglavälist suhtlust käsitlevast regulatsioonist, mis seab sidevahendite kasutamise eelduseks tehniliste tingimuste olemasolu (VangS § 28 lg 1).
Seadus näeb kohtulahenditele kui avalikustatud informatsioonile ligipääsu vahendina ette Interneti ning lähtub eeldusest, et juurdepääs Internetile on igaühele tagatud (AvTS § 33) Kinnipeetavate suhtes erandit tehtud ei ole. Kui teabenõudjal (nt kinnipeetaval) Internetile ligipääsu ei ole, peab teabevaldaja teabenõude alusel siiski teabe väljastama.
Õigusnormide tundmine on vajalik igaühele oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks. Võimalus õigusnormidega tutvumiseks peab olema tagatud igaühele, sealhulgas kinnipeetavatele. Õigusnormidega tutvumise võimalust ei saa pidada piisavaks juhul, kui see on võimalik üksnes vanglalt konkreetset õigusakti taotledes.
Vangla ei pea tagama kinnipeetavale ligipääsu eRT-le, kui tal on olemas vaba juurdepääs õigusaktidele paberkandjal. Kuigi alates 1. jaanuarist 2007 on Riigi Teataja esmaseks ametlikuks väljaandeks elektrooniline versioon, tuleb vanglal tagada kinnipeetavatele mõistlik võimalus õigusaktide otsimiseks ning nendega tutvumiseks.
Seadus näeb kohtulahenditele kui avalikustatud informatsioonile ligipääsu vahendina ette Interneti ning lähtub eeldusest, et juurdepääs Internetile on igaühele tagatud (AvTS § 33) Kinnipeetavate suhtes erandit tehtud ei ole. Kui teabenõudjal (nt kinnipeetaval) Internetile ligipääsu ei ole, peab teabevaldaja teabenõude alusel siiski teabe väljastama.
Igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni on ilma reservatsioonita tagatud põhiõigus, mistõttu tohib seda piirata üksnes Põhiseaduse teiste normide alusel. Sellist piirangut võib olla võimalik Põhiseaduse teistele normidele tuginedes õigustada, kuid piirangu kehtestamine peab olema selgelt sätestatud. Sellist piirangut ei saa välja lugeda Vangistusseaduse kinnipeetava vanglavälist suhtlust käsitlevast regulatsioonist, mis seab sidevahendite kasutamise eelduseks tehniliste tingimuste olemasolu (VangS § 28 lg 1).
|
| 3-3-1-29-07
|
Riigikohus |
21.06.2007 |
|
Kinnipidamisrežiimist tulenevad kitsendused vanglas kinnipeetava isiklike asjade viimisele väljapoole kambrit ja kinnipeetavate vabaks liikumiseks ettenähtud kohti, ei ole kehtestatud õigusvastaselt. Kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu PS § 32 lg 2 kaitsealasse. Kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade kasutamine ei pea olema ühetaoliselt lubatud kõigis vangla ruumides. Vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades. Seetõttu ei pea pikaajalisteks kokkusaamisteks kasutatavas kokkusaamisruumis lubatud asjade loetelu kattuma kinnipeetavale kartseris lubatud asjade loeteluga.
Kinnipeetavale lubatud asjade ja ainete koguste suhtes VSE §-s 58 sätestatud piirangute eesmärk on esmajoones vältida vangla ülekoormamist kinnipeetavate isiklike asjadega. Selline eesmärk ei saa aga mõistlikult õigustada pikaajalisele kokkusaamisele kokkusaaja poolt kaasavõetavate toiduainete koguste piiramist, sest elulised asjaolud, millest regulatsioon peaks lähtuma, erinevad oluliselt. Õiguste piiramisel peab säte olema selge ja üheselt arusaadav ning piirangud peavad olema mõistlikud ja eesmärgipärased. VSE § 46 lg-t 1 ja § 58 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et VSE §-s 58 sätestatud kogused ei kohaldu pikaajalisele kokkusaamisele kokkusaamisruumi kaasavõetavate toiduainete suhtes.
VSE § 37 lg 5 mõte ei ole takistada pikaajalise kokkusaamise ajal kinnipeetaval ja kokkusaajal jagamast kokkusaamisruumis sinna kaasavõetud asju, vaid tagada, et pärast kokkusaamise lõppu ei satuks kinnipeetava valdusse asju, mis pole tal vanglasse saabumisel kaasas olnud või mis pole soetatud vangla vahendusel.
Kinnipidamisrežiimist tulenevad kitsendused vanglas kinnipeetava isiklike asjade viimisele väljapoole kambrit ja kinnipeetavate vabaks liikumiseks ettenähtud kohti, ei ole kehtestatud õigusvastaselt. Kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu PS § 32 lg 2 kaitsealasse. Kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade kasutamine ei pea olema ühetaoliselt lubatud kõigis vangla ruumides. Vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades. Seetõttu ei pea pikaajalisteks kokkusaamisteks kasutatavas kokkusaamisruumis lubatud asjade loetelu kattuma kinnipeetavale kartseris lubatud asjade loeteluga.
|
| 3-3-1-54-07
|
Riigikohus |
31.10.2007 |
|
Vangla kodukord on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. Vangla kodukorra regulatsiooni adressaatide ring ei nähtu aktist küll otseselt, kuid adressaadid on objektiivselt kindlaks määratavad üldiste tunnuste alusel. Kodukord täpsustab vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatut ning see on täitmiseks kohustuslik vaid vangla territooriumil töötavatele teenistujatele, seal kinni peetavatele isikutele ning vanglat külastavatele isikutele. Seega reguleerib vangla kodukord vaid vangla territooriumil viibivate isikute õigusi ja kohustusi ning tegemist ei ole seetõttu üldaktiga. Eelnevast tulenevalt on kodukord vaidlustatav halduskohtus.
VangS § 28 lõikest 3 tulenev keeld piirata kinnipeetava suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga laieneb terviklikult kogu paragrahvile, mitte kitsalt üksnes VangS § 28 lg 3 esimesele lausele. VangS § 28 lg 3 on korrelatsioonis VangS § 28 lg-ga 1.
Kinni peetava isiku õigus kasutada telefoni suhtlemaks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ei ole piiramatu, kuid piirangud peavad olema vajalikud ja säilitama helistamise võimaluse mõistlikul määral. Vangla ei tohi rakendada helistamise korda, mis moonutab kinni peetavate isikute helistamise õiguse olemust selliselt, et sisuliselt võib muutuda asutuste ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemine võimatuks.
Kinni peetaval isikul tuleb telefoni kasutamise avalduses märkida, kellele ta soovib helistada, sest vanglal peab olema võimalus tuvastada, kas graafikuväliselt on helistatud isikutele, kellele helistamist Vangistusseadust reguleerivate õigusaktide kohaselt vangla piirata ei tohi. Kinni peetaval isikul puudub aga kohustus motiveerida, miks ta konkreetsele ametiasutusele, ametiisikule või kaitsjale helistada soovib. Sellist motiveerimiskohustust Vangistusseadus ega Vangla sisekorraeeskiri ette ei näe.
|
| 3-3-1-46-07
|
Riigikohus |
13.11.2007 |
|
VangS § 28 lg-s 3 sätestatud telefonikõnede piiramise keelu puhul on silmas peetud eelkõige helistamist kriminaal- või väärteomenetluse tähenduses kaitsjale. Tsiviil- või halduskohtumenetluse tähenduses esindaja puhul tuleb hinnata helistamise vajaduse olulisust ning graafikuvälisel ajal helistamiseks peab olema mõjuv põhjus.
Kinni peetav isik ei pea teavitama vanglat asjaoludest, mis tingivad kaitsjale või teistele VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele helistamise soovi. Samuti ei ole seadusandja seadnud kaitsjale helistamise õigust sõltuvusse helistamise eesmärgist.
VangS § 28 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaselt peab kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimuma kinnipeetava kulul. VangS § 28 lg 2 ja ka § 96 lg 2 ei keela aga kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.
Vanglal ei ole helistamise piirangu kehtestamisel õigust piirata kinnipeetava suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. VangS § 28 lõikest 3 tulenev keeld laieneb terviklikult kogu paragrahvile, mitte üksnes VangS § 28 lg 3 esimeses lauses sätestatule. VangS § 28 lg 3 on vastastikuses seoses VangS § 28 lg-ga 1. Vaid erakorralise sündmuse korral (näiteks rahutused vangla territooriumil, probleemid telefonivõrguga) on vanglal õigus kehtestada ajutisi piirangud VangS § 28 lg-s 3 märgitud ametiisikutele ning kaitsjale helistamise osas.
VangS § 28 lg-s 3 sätestatud telefonikõnede piiramise keelu puhul on silmas peetud eelkõige helistamist kriminaal- või väärteomenetluse tähenduses kaitsjale. Tsiviil- või halduskohtumenetluse tähenduses esindaja puhul tuleb hinnata helistamise vajaduse olulisust ning graafikuvälisel ajal helistamiseks peab olema mõjuv põhjus.
Kinni peetav isik ei pea teavitama vanglat asjaoludest, mis tingivad kaitsjale või teistele VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele helistamise soovi. Samuti ei ole seadusandja seadnud kaitsjale helistamise õigust sõltuvusse helistamise eesmärgist.
|
| 3-3-1-69-07
|
Riigikohus |
12.12.2007 |
|
Kassatsiooniastmes tasutav kautsjon ei ole mitte riigipoolne rahaline nõue kohtutoimingute tegemise eest, vaid tagatisraha, mis peaks ära hoidma põhjendamatu kaebamise. Selle poolest erineb kautsjon esimeses ja teises kohtuastmes tasutavast riigilõivust. Menetlus Riigikohtus on lõivuvaba. Kassatsioonkaebuse osalise või täieliku rahuldamise korral kautsjon tagastatakse tulenevalt HKMS § 90 lg-st 2. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral arvatakse kautsjon riigituludesse. Kautsjoni tasumine ja tagastamine on seotud üksnes kassatsioonkaebuse ja selle rahuldamisega, see ei olene kaebuse sisulisest rahuldamisest või rahuldamata jätmisest.
VangS § 29 lg 2 kohaselt võib kinnipeetava kirjavahetuse ja telefoni teel edastatavate sõnumite sisu kontrollida üksnes kohtu loal ja Jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras. Samasisuline regulatsioon kehtib vastavalt VangS § 97 lg-le 2 ka vahistatute suhtes. Dokumentidest koopiate tegemisel ei saa vanglaametnikel olla kohustust tutvuda paljundatavate dokumentide sisuga. Kinnipeetava või vahistatu isiklikus toimikus ei sisaldu ainuüksi tema vanglas kinnipidamise aluseks olevad kohtulahendid, vaid isiklikku toimikusse võidakse lisada ka muid kinni peetava isiku kohta käivaid või teda ja tema vanglaväliseid suhteid iseloomustavaid andmeid. Õiguspärane ei ole eeldada, et koopiaid tegev isik peab paljundatavate dokumentidega tutvuma sel määral, et aru saada, et tegemist on Riigikohtu määrusega, millega otsustatakse kinnipeetava kaebuse kassatsiooni menetlusse mittevõtmine, mille tagajärjel kinnipeetava suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustub.
|
| 3-3-1-84-07
|
Riigikohus |
21.04.2008 |
|
Kinnipeetavalt on vabadus võetud jõustunud kohtuotsusega, millega isik tunnistati süüdi kuriteo toimepanemises. Seetõttu ei saa viimatinimetatud isikute suhtes olla vahistamise eesmärgiks vabaduse võtmine, vaid lisapiirangute kehtestamine, takistamaks kahtlustataval kinnipeetaval jätkuvalt toime panna kuritegusid, mõjutada tunnistajaid, kõrvaldada tõendeid jne.
Kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad, võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. Seetõttu on vangla direktoril seaduse järgi õigus kohaldada VangS § 28 lg-t 3 ning piirata vahistatud kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seda ka juhul, kui vahistatud kinnipeetava suhtes on Kaitsepolitseiameti määrusele tuginedes kohaldatud VangS § 96 lg 3 alusel kirjavahetuse õiguse piiranguid. VangS § 156 lg 4 alusel laieneb vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.
Kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad, võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. Seetõttu on vangla direktoril seaduse järgi õigus kohaldada VangS § 28 lg-t 3 ning piirata vahistatud kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seda ka juhul, kui vahistatud kinnipeetava suhtes on Kaitsepolitseiameti määrusele tuginedes kohaldatud VangS § 96 lg 3 alusel kirjavahetuse õiguse piiranguid. VangS § 156 lg 4 alusel laieneb vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.
|
| 3-3-1-37-08
|
Riigikohus |
01.10.2008 |
|
VangS § 25 lg 1 on imperatiivne säte ning vangla peab keelduma kinnipeetavale pikaajalisele kokkusaamisele lubamisest, kui isik, kellega kokkusaamist soovitakse, ei vasta VangS § 25 lg 1 tingimustele. VSE § 43 paneb kinnipeetava faktilisele abikaasale, kes tuleb esmakordselt pikaajalisele kokkusaamisele, tõendamiskoormise. Nimetatud sätte eesmärgiks on edaspidistel kokkusaamistel faktiline abikaasa tõendamiskoormisest vabastada. VSE ning VangS ei reguleeri, kas vangla tohib kahtluse korral asuda uuesti kontrollima kinnipeetava faktilise abikaasa vastavust VSE §-s 43 ja VangS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustele.
Asjaolu, et kokkusaaja on riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse sisse kantud märkega "elukaaslane", ei ole vangla jaoks õiguslikult siduv. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 2004. a määrusega nr 246 vastu võetud "Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimääruse" § 4 lg-le 2 on kinnipeetavate registri andmed ette nähtud ametialaseks kasutamiseks ja neil ei ole õiguslikku tähendust.
|
| 3-3-1-54-08
|
Riigikohus |
17.11.2008 |
|
VangS § 93 lg 3 ja arestimaja sisekorraeeskirja (kuni 25. jaanuarini 2008 kehtinud redaktsioonis) § 15 lg 1 p 9 eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse informatsiooni kättesaadavus. Nõuet, et soovi päevalehtede lugemiseks tuleb avaldada kirjalikult, ei tulene kehtivast õigusest ning see ei ole päevalehtede ilmumissagedust ning päevalehtede kättesaadavuse eesmärki arvestades mõistlik ega proportsionaalne. Arestimaja või vangla, peab ajalehtede kättesaadavaks tegemist mõistlikult korraldama ning ajalehtede lugemise taotlemine ei tohi olla vahistatu jaoks liigselt koormav. VangS § 93 lg-st 3 tuleneb ka, et vahistatule peavad olema kättesaadavad raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Kui arestimajas puudub raamatukogu, ei saa pidada õigusvastaseks arestimaja poolt raamatute ja ajakirjade lugemise mittevõimaldamist.
VangS § 28 lg 2 ega ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga (vt Riigikohtu 01.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-103-06). Helistamiseks vajalike tehniliste tingimustena tuleb eristada tehnilisi tingimusi helistamiseks üleüldse ja võimalust kontrollida, kas helistamine toimub vahistatu kulul ning vahistatule kehtestatud helistamispiirangu puhul ka seda, kas helistatakse asutustele või isikutele, kellega suhtlemisele piirangud ei kohaldu. Arvestades tänapäevaseid võimalusi telefonikõnede pidamiseks helistaja kulul ei saa kõnede mittevõimaldamisel pidada piisavaks põhjendada tehniliste tingimuste puudumist üksnes telefoniautomaadi puudumisega.
Kui vahistatule on üheselt selge arestimaja seisukoht, et helistamisvõimalus puudub, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et vahistatu oleks esitanud veel taotlusi, milles ta oleks väljendanud konkreetsemalt soovi helistamiseks mõnel kindlal numbril või ajahetkel.
|
| 3-3-1-62-09
|
Riigikohus |
19.11.2009 |
|
Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud. Sama põhimõte kehtib ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude osas. Tulenevalt sellest, et käesolevas asjas on kaebaja staatus ja karistuse kandmise koht kohtumenetluse käigus muutunud, ei võimalda otsuse tegemise ajal kehtiv õigus enam halduskohtule esitatud kohustamiskaebusi rahuldada. Üksnes ümberpaigutamine ei mõjutaks vangla vastu esitatud kohustamisnõude läbivaatamist ning nõude rahuldamise võimalikkust. Sarnaselt distsiplinaarkaristuse määramisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12. 2007 otsuse asjas nr 3-3-1-89-07 p-i 9) ei oleks kohustamisnõude rahuldamise korral välistatud ettekirjutuse täitmine ka teises vanglas. Vastupidisel juhul oleks administratsioonil võimalik kinni peetava isiku ümberpaigutamisega vabaneda oma vastutusest.
KrMS § 143¹ lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust. Eelöeldust ei saa järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste õigusi reguleerivad vangistusseadus ning selle alusel antavad üldaktid (nt justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskiri). KrMS § 143¹ ei laienda eelnimetatud isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses. Seega kui vahistatutel ei ole õigust pikaajalistele kokkusaamistele, ei ole kriminaalasja menetlejal võimalik sellele ka KrMS § 143¹ alusel lisapiiranguid kehtestada.
VangS § 94 sätestab piirangu vahistatu kokkusaamistele ning seda sätet ei ole õige tõlgendada üksnes lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni piiranguna VangS § 24 mõttes. Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse jõustumisega 1. veebruaril 2007 muutus VangS § 94 regulatsioon. VangS § 94 sätestab vangistusseaduse 1., 2. ja 7. peatüki sätete osas erisuse ning antud sättes reguleeritakse ammendavalt vahistatute õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele. Sellele viitab ka VangS § 94 sõnastus "vahistatu kokkusaamised". Seega on VangS § 94 käsitatav konkreetse piiranguna VangS § 4¹ lg 2 mõttes. Teatud asjaolude ilmnemisel ei ole välistatud, et pikaajaliselt vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine võib kujutada endast niivõrd intensiivset riivet PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele, et seadusega vahistatutele sätestatud piirang võib osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks.
Pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumist tuleb käsitada haldusaktina. Sellist keeldumist ei saa käsitada toiminguna, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud tunnustele.
|
| 3-3-1-5-09
|
Riigikohus |
07.12.2009 |
|
PS § 44 lg-st 1 tuleneb igaühe õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. PS § 44 lg 1 sõnastus ei erista infokandjaid ega infolevitajaid, vaid eristab informatsiooni, mida levitatakse üldiseks kasutamiseks, teabest, mida ei levitata üldiseks kasutamiseks. Seega tuleb üldiseks kasutamiseks levitatava teabena mõista kogu informatsiooni, sõltumata selle edastajast ja kandjast, mis on tehtud kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile. Niisugune määratlus lähtub vajadusest tagada sellele põhiõigusele võimalikult lai kaitseala.
Informatsioon, mille riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või mõni avalik-õiguslikke funktsioone täitev isik on oma veebilehel kättesaadavaks teinud (kas vabatahtlikult või seaduses sisalduvat kohustust täites), on avalikustamise tulemusena muutunud üldiseks kasutamiseks levitatavaks informatsiooniks. Kuna kõigil isikutel on võimalik selle teabega veebilehe kaudu tutvuda, on see haaratud PS § 44 lg 1 kaitsealasse. PS § 44 lg 1 kaitseb isikuid avaliku võimu poolsete piirangute eest niisuguse informatsiooniga tutvumisel. PS § 44 lg-s 1 sisalduva põhiõiguse kasutamist riivab igasugune avaliku võimu seatud takistus individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile suunatud info saamisel.
Kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata.
Vangistusega piiratakse teatud ajaks isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistuse kohaldamisega piiratakse ka PS § 19 lg-st 1 tuleneva vaba eneseteostuse õiguse takistamise kaudu muu hulgas isiku õigust vabalt otsustada enda suhtlusringkonna, kasutatavate suhtluskanalite ja suhtluse sisu üle. Kuna tehniliselt ei saa välistada, et kinnipeetavad ei väärkasutaks Interneti kasutamise õigust, siis on VangS § 311 kohaselt kinnipeetavatel keelatud Internetti kasutada. Erand on tehtud üksnes ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Interneti kasutamise keeld on tingitud eelkõige vajadusest välistada kinnipeetava vanglaväline suhtlemine nendes vormides, mis ei ole vangistusseaduses ette nähtud ja mis seadusandja hinnangul ei pruugi soodustada karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist.
Kinnipeetavatele iga uue veebilehe avamine tähendab ühtlasi suuremat turvariski, et nende kätte satub informatsioon, mis on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Pealegi võivad Interneti vahendusel üldiseks kasutamiseks levitatavale informatsioonile juurdepääsuga kaasneda võimalused Internetti muul otstarbel kasutada. Seega interneti-lehekülgedele ligipääsu tõkestamine, st VangS §-st 311 tulenev riive kinnipeetava PS § 44 lg-st 1 tulenevale põhiseaduslikule õigusele, on põhjendatud vajadusega saavutada vangistuse täideviimise eesmärgid, sh iseäranis ühiskondliku turvalisuse tagamise vajadus. VangS §-s 311 sätestatud piirang, millega ei võimaldata kinnipeetaval tutvuda veebilehtedega www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee, on vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne.
|
| 3-3-1-32-10
|
Riigikohus |
09.06.2010 |
|
Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.
Kohus tohib ettevalmistavas või eelmenetluses kaebuse tagastada põhjendatud huvi puudumise motiivil üksnes juhul, kui põhjendatud huvi puudumine on ilmselge. Kui kohus on kaebuse menetlusse võtnud ning põhjendatud huvi möönnud, ei tähenda see, et kohtul ei oleks õigust kohtuotsuses anda hinnangut põhjendatud huvi olemasolule. Põhjendatud huvi tuleb kohtumenetluses tuvastada ning kui põhjendatud huvi puudub, on kohtul õigus jätta kaebus sellel põhjusel rahuldamata.
Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohus ei tohigi seda teha. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud (vt nt Riigikohtu määrust asjas nr 3-3-1-101-08), samuti kas põhjendatud huvi leiab kohtumenetluse käigus jätkuvat tuvastamist.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid elektriseadmete kasutamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Vangla võib loa anda juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Järelikult tuleb vangla administratsioonil kaalutlusõiguse teostamisel kaaluda, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirju ja või häirida teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete kambrisse lubamine ja nende kasutamise võimaldamine, mis VangS § 15 ning VSE § 64¹ alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. Vangistusseadusest (§ 31) ja vangla sisekorraeeskirjast (§-d 59¹-59³) tulenevalt võib elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma, sest kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud. Ülalnimetatud piirangute laiendamiseks vanglal diskretsioon puudub.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Nimetatud sätte sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Seetõttu on ebaõige loa andmisest keeldumise alusena taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele tuginemine.
Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.
Kohtupraktikas aktsepteeritakse tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvina kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Põhjendatud huvi kindlakstegemise raames ei tohi kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Kohus võib hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu 18.02.2010 määrust asjas nr 3-3-1-88-09).
Põhjendatud huviks tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus. Tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks ei saa olla ka üksnes väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.042009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08, p-i 28).
|
| 3-3-1-49-10
|
Riigikohus |
29.09.2010 |
|
VangS § 31 lg 2 alusel antava otsustuse olemust on Riigikohus selgitanud otsuses nr 3-3-1-32-10. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid sellise loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Vangla võib loa anda juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete lubamine, mis VangS § 15 ning vangla sisekorraeeskirja § 64¹ alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. Samuti võib vangistusseaduse §-st 31 ja vangla sisekorraeeskirja §-dest 59¹-59³ tulenevalt elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma.
VangS § 31 lg-s 2 nimetamata kaalutluste arvestamine ei ole lubatud, kuna sellega ületatakse kaalutlusõiguse piire. Seetõttu ei saa olla loa andmisest keeldumise piisavaks põhjenduseks asjaolu, et vanglas on raadio kuulamine tagatud kõigile kinnipeetavatele. Samuti ei ole asjakohane põhjendada loa andmisest keeldumist vanglas väljakujunenud praktikaga või isiku usuliste vajaduste rahuldamise alternatiivsete võimalustega.
Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamise lubatavust on Riigikohtu halduskolleegium oma lahendites korduvalt käsitlenud (vt 21.01.2009 otsus asjas nr 3-3-1-88-08, 25.02.2010 otsus asjas nr 3-3-1-100-09, 21.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-24-10). Kolleegium on leidnud, et põhjendatud huvina on käsitatav ka kaebaja eesmärk vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamisekaebuse esitamiseks piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 20). Kolleegium jääb preventiivse huvi osas varem esitatud seisukohtade juurde.
Käesolevas asjas ei ole tuvastatud õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude sellist muutumist, mis annaks alust pidada preventiivse huvi puudumist ilmselgeks. Kaebus soodustab kaebaja õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et suunab vanglat edaspidi lahendama taotlusi selleks kehtestatud korda järgides.
|
| 3-3-1-78-11
|
Riigikohus |
30.01.2012 |
|
Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine erakorralise perekondliku sündmuse puhul riivab õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Selle põhiõiguse kandjaks on ka kinnipeetavad, kes on karistusest ära kandnud vähem kui ühe aasta, sh kinnipeetavad, kelle karistusaeg on lühem kui üks aasta. Erakorralise väljasõidu tingimusteta välistamine võiks tuua kaasa eraelu puutumatuse ebaproportsionaalse riive. Seetõttu tuleb VangS § 32 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see kehtestab erandi kõikide VangS § 32 lg-s 1 sätestatud piirangute suhtes.
Mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, sest valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul piisab asjaolude tõendamisest, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vrd Riigikohtu 13.01.2010 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-152-09, p 16, ja 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 13).
Kui isik ei saa haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu külastada oma raskelt haiget lähedast, siis on usutav, et sellega kaasnevad märkimisväärsed hingelised üleelamised, sh teadmatus ja mure, mis on oma intensiivsuse tõttu käsitatavad kannatustena. Sellistel asjaoludel saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada.
Tulenevalt VangS § 32 lg-st 4 ja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 82 lg 1 p-st 1 peab vanglateenistus väljasõiduks loa andmisel muu hulgas arvestama kinnipeetava poolt toimepandud kuritegude asjaolusid ja laadi. Seetõttu võis kartus väljasõidul alkoholi tarvitamise ning sellega kaasneda võivate ekstsesside osas olla teatud määral põhjendatud, kuid kõnealust ohtu ei saa pidada piisavaks, et väljasõidust keelduda. Arvestades kinnipeetava isa tervislikku seisundit oli loa andmisest keeldumisel tegemist tõsise perekonnaellu sekkumistega, mida võis õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Kinnipeetava ülekaalukat õigust külastada raskes terviseseisundis lähedast on sarnastel asjaoludel tunnistanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus 29. novembri 2011. a otsuses asjas nr 40195/08: Giszczak vs. Poola, p 31.
Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele on Riigikohus selgitanud 10.03.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-77-04. Kohtu võimalusi põhjusliku seose tuvastamisel on täpsustatud 22.10.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-66-09. Kaalutlusõiguse vähenemine on põhjusliku seose eelduseks saamata jäänud tulu hüvitamisel, kuid ka teiste kahju liikide, sh mittevaralise kahju puhul. Kuna kinnipeetaval oli ülekaalukas õigus külastada raskes terviseseisundis lähedast, siis oli vangla kaalutlusõigus vähenenud selliselt, et õiguspärane keeldumine väljasõiduks loa andmisest ei olnud võimalik.
|
| 3-3-1-11-12
|
Riigikohus |
16.05.2012 |
|
RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15). Pikaajalise kokkusaamise õigusvastast katkestamist vangla poolt ei saa pidada väheintensiivseks riiveks ning sellisel alusel esitatud kaebuse puhul ei ole tegemist mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud kaebusega.
Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Põhiseadus kaitseb isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu. Kohtupraktika kohaselt on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-05). Seega tähendab perekonnaelu puutumatus ka õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt otsuskohtuasjas nr 3-4-1-9-10).
Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega.
Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.
RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15).
Kinnipeetavale võimaldatav pikaajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi, mis aitab vältida tema sotsiaalsete sidemete katkemist. Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele.
Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega.
Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.
|
| 3-3-1-27-12
|
Riigikohus |
25.10.2012 |
|
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piire VangS § 31 lg s 2 nimetatud loa andmisel on Riigikohus käsitanud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-10 (p 19). Riigikohus jääb selles otsuses esitatud tõlgenduse juurde, kuid märgib, et VangS § 31 lg t 2 tuleb mõista koos VangS § 41 lg 2 teise ja kolmanda lausega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
Videomagnetofoni kasutamise loa eelduseks ei ole videokassettide, CD-de või DVD-de olemasolu. Kui isikul puudub kindlus, et talle antakse luba videomagnetofoni kasutamiseks, puudub tal mõistlik põhjus nende soetamiseks. CD-de ja DVD-de ohtlikkust on võimalik kaaluda, kui isik pärast videomagnetofoni kasutamiseks loa saamist peaks taotlema ka CD-de või DVD-de laost väljastamist.
Laagertüüpi vanglas ning ühe kinnipeetava asjadele ligipääs ka teistel kinnipeetavatel. Kuna videomagnetofoni sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid, siis on see piisav põhjendamaks julgeolekuohtu, mis õigustab videomagnetofoni kasutamiseks loa andmisest keeldumist. Keeldumisega ei kaasne praegusel juhul ka intensiivset õiguste riivet.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piire VangS § 31 lg s 2 nimetatud loa andmisel on Riigikohus käsitanud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-10 (p 19). Riigikohus jääb selles otsuses esitatud tõlgenduse juurde, kuid märgib, et VangS § 31 lg t 2 tuleb mõista koos VangS § 41 lg 2 teise ja kolmanda lausega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
Videomagnetofoni kasutamise loa eelduseks ei ole videokassettide, CD-de või DVD-de olemasolu. Kui isikul puudub kindlus, et talle antakse luba videomagnetofoni kasutamiseks, puudub tal mõistlik põhjus nende soetamiseks. CD-de ja DVD-de ohtlikkust on võimalik kaaluda, kui isik pärast videomagnetofoni kasutamiseks loa saamist peaks taotlema ka CD-de või DVD-de laost väljastamist.
Laagertüüpi vanglas ning ühe kinnipeetava asjadele ligipääs ka teistel kinnipeetavatel. Kuna video¬magnetofoni sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid, siis on see piisav põhjendamaks julgeolekuohtu, mis õigustab videomagnetofoni kasutamiseks loa andmisest keeldumist. Keeldumisega ei kaasne praegusel juhul ka intensiivset õiguste riivet.
|
| 3-3-1-12-14
|
Riigikohus |
08.05.2014 |
|
Tühistamiskaebus on suunatud haldusakti kehtivuse muutmisele, mistõttu üldjuhul ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu akti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Kolleegium on pidanud erandina tühistamiskaebust võimalikuks ja tõhusaks vahendiks nende kehtivuse kaotanud haldusaktide puhul, millel võib olenemata kehtivuse lõppemisest olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-89-13, p 18). (p 9)
VangS §-st 23 ja § 24 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval on õigus lühiajalisele kokkusaamisele. Lühiajalise kokkusaamise korraldamisel on vangla administratsioonil VSE § 31 lg 2 alusel lai kaalumisruum. Kokkusaajate eraldamist tingivate aluste ilmnemisel on vanglal õigus eraldada kokkusaajad kokkusaamisruumis klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Vangla ehituslik eripära ei saa aga olla eraldamisvajaduse piisavaks põhjenduseks. (p 14)
|
| 3-3-1-26-14
|
Riigikohus |
21.05.2014 |
|
HKMS § 121 lg 2 p-s 1 on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse juhul, kui kohtu arvates puudub kaebajal, eeldades tema faktiliste väidete tõendatust, ilmselgelt kaebeõigus (vt nt RKHK 23.10.2013 määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 16). Nimetatud alusel kaebuse tagastamine on võimalik vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta, ja seejuures tuleb kohtul kaebeõiguse ilmselget puudumist kaebuse tagastamise määruses ka hoolikalt põhjendada. Kolleegium on leidnud, et õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist (vt RKHK 11.10.2012 määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). (p 9)
Kinnipeetaval peab siiski olema ka haldusasjast tuleneva vaidluse puhul põhjendatud vajaduse korral ja lähtudes kinnipeetava õiguskaitsevajadusest võimalik kokku saada oma esindajaga, kes ei ole advokaat, rohkem, kui on sätestatud VangS §-s 24, ning telefoni teel suhelda suuremas ulatuses kui tuleneb VangS § 28 lg-st 1, vangla sisekorraeeskirjast ja vangla kodukorrast, kuigi selline suhtlemine ei mahu VangS § 26 ja § 28 lg 3 reguleerimisalasse. Ka EIK praktikast ei tulene võimalust suhelda ükskõik millise esindajaga piiramatult.
Kinnipeetaval ei pea seejuures olema võimalust piiramatult esindajaga kokku saada või telefoni teel suhelda ning seda ka haldusasjast tuleneva kaebuse esitamiseks EIK-le. Vanglal on suhtlemise võimaldamisel kohustus eelkõige hinnata kinnipeetava õiguskaitsevajadust ja kaaluda esindajaga suhtlemisest lähtuvaid võimalikke julgeolekuriske. Vanglal peab olema õigus tõrjuda kokkusaamise õiguse kasutamise võimalikku väärkasutamist ja sellest tulenevat ohtu vangla julgeolekule. Vangla peab kaalumisel arvestama, et kinnipeetava võimalus kokku saada oma esindajaga või talle helistada ei tohi toimuda lähedastega suhtlemiseks ettenähtud võimaluste arvelt, sest see võib ohustada kinnipeetava resotsialiseerimiseks oluliste sidemete säilimist.
Kinnipeetaval ja tema volitatud esindajal, kes ei ole advokaat, peab olema võimalus kokku saada ka kartserikaristuse kandmise ajal, kui seda tingib kinnipeetava õiguskaitse põhjendatud vajadus. Seda ka näiteks olukorras, kus kartserikaristus on pikaajaline ja kaebuse esitamise tähtaeg EIK-le on lõppemas. Vanglal on sellises olukorras oluline kaalumisruum ja keeldumise korral põhjendamiskohustus. Kui vangla on põhjendatult keeldunud kinnipeetava taotlusest saada kartserikaristuse kandmise ajal kokku oma volitatud esindajaga, kuid möönab kinnipeetava edasilükkamatut õiguskaitsevajadust, siis peab vangla andma kinnipeetavale võimaluse muul viisil oma esindajaga piisavaks suhtlemiseks, näiteks telefoni abil. (p-d 11–12, 14–17)
Vt ka annotatsioone otsustele asjades nr 3-3-1-21-05 ja nr 3-3-1-46-07.
|
| 3-3-1-40-14
|
Riigikohus |
30.01.2015 |
|
Kaebaja taotluste esitamise ajal (15.10.2012) kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 31, sätestades kohustusliku järelevalve, ei näinud ette piiramatut ja segamatut lühiajalist kokkusaamist, kusjuures kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku võis eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Kolleegium on asunud seisukohale, et VSKE § 31 lg 2 alusel on vanglal lai kaalumisruum lühiajalise kokkusaamise korraldamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-12-14, p 14). Sellest sättest ei tulene aga kinnipeetava või lühiajalisele kokkusaamisele tulnud isiku subjektiivset õigust lühiajalisele kokkusaamisele ilma vaheseinata ruumis ning vanglaametniku järelevalveta. Sellise lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni legitiimseks eesmärgiks on julgeolekuriskide vähendamine. (p 15)
Kinnipeetava taotluse lahendamisel tehtav otsus peab olema põhjendatud ning sellest peavad nähtuma asjaolud ja kaalutlused, millest vangla administratsioon otsustamisel lähtus. VSKE § ga 31 antud diskretsiooni kasutamisel on õiguspärane hinnata eelkõige konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Sellise ohuriski määratlemisel saab arvestada muuhulgas kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes. Taotluse lahendamisel tuleb hinnata ka kinnipeetavaga kohtuvast isikust lähtuva ohu tõenäosust. Ohuriskide olemasolul tuleb hinnata ka piiranguvaba kohtumise põhjendatust ja muid olulisi asjaolusid. (p 16)
Keeldumise põhjendamine üksnes asjaoluga, et vanglas puuduvad lühiajaliste kokkusaamiste korraldamiseks vaheseinata ruumid, ei ole kohane. (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-12-14, p 14). Samuti ei piisa tuginemisest sellele, et isiku valitud lepinguline esindaja ei vasta VangS § s 26 sätestatud nõuetele, sest ka esindajaga, kes ei ole advokaat, peab kinnipeetav saama suhelda piisaval ja vajalikul määral, lähtudes kinnipeetava õiguskaitsevajadusest (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-26-14, p 14). (p 16)
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv VSKE § 31 redaktsioon sätestab lühiajalise kokkusaamise tingimused erinevalt senikehtinust. Kuigi uus redaktsioon piirab vangla administratsiooni kaalutlusõigust vaheseinata kohtumiste võimaldamisel, ei välista ta kaalutlusõigust. (p 18)
|
| 3-3-1-30-16
|
Riigikohus |
07.12.2016 |
|
Menetlejate tegevus lühiajaliste kokkusaamiste lubamise üle otsustamisel olukorras, kus vahistatu selline õigus on KrMS § 1431 alusel piiratud prokuratuuri määrusega, on kriminaalmenetluse toiminguks. Kui vangla või arestimaja administratsioon piirab vahistatu VangS §-st 94 tulenevat lühiajaliste kokkusaamiste õigust mingil muul VangS-st tuleneval alusel, siis on see kohtupraktikas vaadeldav haldustoiminguna. (p 10-11)
Asjades, mis on SKHS § 23 lg 5 alusel halduskohtu pädevuses, on halduskohtul õigus hinnata menetleja tegevuse õiguspärasust hoolimata sellest, et seda pole uurimiskaebemenetluses vaidlustatud. (p 15)
|
Facebook
Twitter