3-3-1-55-07
|
Riigikohus |
21.11.2007 |
|
Kinnipeetava staatusest ei tulene automaatselt maksejõuetust ning arvestada tuleb ka kinnipeetava valikuid tema isikuarvel oleva kasutamiseks ettenähtud raha kulutamisel. Samas ei saa maksejõuetuse hindamisel lähtuda vaid isikuarve käibest, sest kinnipeetaval võib olla selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvad, näiteks telefonikaartide ostmine vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemine, ümbrike ja postmarkide ostmine. Samuti ei saa lähtuda isikuarve väljavõttel kajastatud kreeditjäägist, sest vabanemistoetusena hoiustatavat summat ei saa kinnipeetav kasutada, kuna see makstakse välja alles kinnipeetava vabastamisel (VangS § 75 lg 4).
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kinnipeetava poolt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus vaidlustamist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks.
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kinnipeetava poolt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus vaidlustamist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). Kinnipeetavale võib kohaldada distsiplinaarkaristusi ainult õigusaktide süülise rikkumise eest, mis tuleb vanglal tuvastada. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks.
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta.
|
| 3-3-1-83-07
|
Riigikohus |
11.12.2007 |
|
Kui kohus hindab maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab ta andma eelhinnangu ka isiku õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist. Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab aga tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta (vt Riigikohtu 06.09.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-40-07). Õiguste kaitse vähest olulisust ei saa järeldada üksnes esitatud kaebuse liigist. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu.
Juhul, kui kohus tuvastab isiku maksejõulisuse, ei ole enam vajadust hinnata kaebaja õiguste kaitse olulisust, kuna HKMS § 91 lg 1 näeb riigilõivust vabastamise kohustusliku eeldusena ette isiku maksejõuetuse.
Kuigi kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, võib neil esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvad (vt Riigikohtu 21.11.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-55-07). Sellisteks kulutusteks võivad olla näiteks telefonikaartide ostmine vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemine ning ümbrike ja postmarkide ostmine. Kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlik summa kasutatavat raha juhuks, kui esineb vajadus eelnimetatud põhjendatud kulutuste tegemiseks.
Kui kohus hindab maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab ta andma eelhinnangu ka isiku õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist. Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab aga tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta (vt Riigikohtu 06.09.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-40-07). Õiguste kaitse vähest olulisust ei saa järeldada üksnes esitatud kaebuse liigist. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu.
Juhul, kui kohus tuvastab isiku maksejõulisuse, ei ole enam vajadust hinnata kaebaja õiguste kaitse olulisust, kuna HKMS § 91 lg 1 näeb riigilõivust vabastamise kohustusliku eeldusena ette isiku maksejõuetuse.
|
| 3-3-1-91-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb arvestada, et talle peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.
|
| 3-3-1-92-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse otsustamiseks on vajalik hinnata kaebuse perspektiivikust. Seejuures ei ole õige piirduda esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel antud hinnanguga, vaid perspektiivikuse hindamise juurde tuleb veelkord tagasi tulla. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkus tuleb otsustada kiiresti, mistõttu see toimub paratamatult lünkliku informatsiooni tingimustes ning kohus pole alati selleks ajaks veel täies mahus jõudnud uurimispõhimõtet kohaldada (vt Riigikohtu 21.12. 2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja 22.11.2004 määrust haldusasjas nr 3-3-1-76-04). Riigilõivust vabastamise otsustamine ei pruugi toimuda sama kiiresti ja kohtul on võimalik hankida täiendavat teavet, mis võib anda ka parema ülevaate perspektiivikuse kohta, kui see oli võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamise ajal.
Kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) täitmisest tõusetunud vaidlust ei saa pidada alati ja ilmselgelt perspektiivituks vaidluseks.
Kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu ( vt Riigikohtu 11.12.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p-i 11).
Riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse otsustamiseks on vajalik hinnata kaebuse perspektiivikust. Seejuures ei ole õige piirduda esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel antud hinnanguga, vaid perspektiivikuse hindamise juurde tuleb veelkord tagasi tulla. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkus tuleb otsustada kiiresti, mistõttu see toimub paratamatult lünkliku informatsiooni tingimustes ning kohus pole alati selleks ajaks veel täies mahus jõudnud uurimispõhimõtet kohaldada (vt Riigikohtu 21.12. 2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja 22.11.2004 määrust haldusasjas nr 3-3-1-76-04). Riigilõivust vabastamise otsustamine ei pruugi toimuda sama kiiresti ja kohtul on võimalik hankida täiendavat teavet, mis võib anda ka parema ülevaate perspektiivikuse kohta, kui see oli võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamise ajal.
Kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) täitmisest tõusetunud vaidlust ei saa pidada alati ja ilmselgelt perspektiivituks vaidluseks.
|
| 3-3-1-33-08
|
Riigikohus |
16.06.2008 |
|
Vanglas kinnipeetav isik saadab oma kirjad vastavalt Vangistusseaduse § 28 lg-le 1 ja Vangla sisekorraeeskirja § 48 lg-le 1 vangla administratsiooni vahendusel. Vangla sisekorraeeskirja § 49 kohaselt postitatakse väljaminev kiri vanglatöötajale kirja edastamisest arvates kolme päeva jooksul. Eelnimetatud regulatsioon piirab olulisel määral kinnipeetava võimalusi kontrollida ja juhtida tema poolt vanglaametnikule üle antud kirjavahetuse kulgemist. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud tähtaegade arvutamisel võrdsustada kinnipeetava poolt saadetise üleandmine vanglaametnikule saadetise postiasutusele üleandmisega (vt ka Riigikohtu 06.10.2006 määruse asjas nr 3-3-1-76-06 p-i 10).
|
| 3-3-1-68-08
|
Riigikohus |
11.11.2008 |
|
Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust.
Tulenevalt VangS § 1¹ lg 5 saab kinnipeetav ja vahistatu esitada haldusakti või toimingu peale kaebuse halduskohtule, kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Seadusandja on kehtestanud erikorra ka kahjunõude esitamisele. Kinnipeetav või vahistatu saab kahju hüvitamise taotlusega halduskohtusse pöörduda alles siis, kui ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega lahendab kahju hüvitamise taotluse esmalt vangla ning alles seejärel on isikul võimalus pöörduda kahjunõudega kohtusse.
Tulenevalt VangS § 1¹ lg 5 saab kinnipeetav ja vahistatu esitada haldusakti või toimingu peale kaebuse halduskohtule, kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Seadusandja on kehtestanud erikorra ka kahjunõude esitamisele. Kinnipeetav või vahistatu saab kahju hüvitamise taotlusega halduskohtusse pöörduda alles siis, kui ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega lahendab kahju hüvitamise taotluse esmalt vangla ning alles seejärel on isikul võimalus pöörduda kahjunõudega kohtusse.
Kuna enne kahjunõude kohtusse esitamist tuleb läbida kohustuslik kohtuväline menetlus, peab halduskohus kontrollima, kas isik on esitanud kahjunõude vanglale või mitte. Ka kaebuse ettevalmistavas menetluses on kohtul uurimisprintsiibist lähtuv kohustus välja selgitada asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud. Kohus ei saa lähtuda üksnes esitatud materjalidest, vaid peab juhtima isiku tähelepanu vajadusele esitada tõendid, mis kinnitavad kohtueelse menetluse läbimist ning andma võimaluse puuduste kõrvaldamiseks. Samuti võib kohus omal initsiatiivil uurida, kas enne halduskohtule kaebuse esitamist on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus või mitte.
Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust.
|
| 3-3-1-24-09
|
Riigikohus |
10.09.2009 |
|
Juhul, kui kaebusest ei nähtu kaebaja põhjendatud huvi ning kaebaja ei ole nimetatud puudust kõrvaldanud, tagastab kohus HKMS § 11 lg 3 alusel kaebuse selle esitajale. Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohtu poolt kujundatud huvi alusel kaebuse perspektiivide hindamine. Küll aga peab kohus juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.
Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral.
Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid õigusvaidlustes saab majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Hoone ehituslikust eripärast tuleneda võiv akende puudumine kambris, jalutushoovi või raamatukogu puudumine on küll objektiivsed asjaolud, kuid need ei välista, et sellistes tingimustes isiku kinnipidamine on õigusvastane. Seejuures ei oma võimaliku kahjunõude perspektiivide seisukohast määravat tähtsust, kas ja millisel määral on mittenõuetekohased kinnipidamistingimused tingitud kinnipidamisasutuse personali käitumisest (ja süüst). Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada ka seda, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral.
Tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 märgitakse kaebuses toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks isiku põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Isikul saab olla huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks siis, kui tal on vahetu puutumus selle toiminguga, sellel on vahetu mõju isiku kaitstavatele õigustele ja vabadustele ning õigusvastasuse tuvastamine peab andma isikule selge eelise või õigusliku kasu. Kohtupraktikas on põhjendatud huvi seondatud ka õigusvastasuse tuvastamise preventiivse toimega, s.o edasiste rikkumiste vältimisega. Põhjendatud huviks ei saa aga olla pelgalt huvi veenduda toimingu õigusvastasuses.
Juhul, kui kaebusest ei nähtu kaebaja põhjendatud huvi ning kaebaja ei ole nimetatud puudust kõrvaldanud, tagastab kohus HKMS § 11 lg 3 alusel kaebuse selle esitajale. Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohtu poolt kujundatud huvi alusel kaebuse perspektiivide hindamine. Küll aga peab kohus juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.
|
| 3-3-1-70-09
|
Riigikohus |
12.11.2009 |
|
Käesolevas asjas kaebus esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega tuleb kaebuse kohtueelse menetluskorra läbimata jätmise tagajärje kindlaksmääramisel eristada tuvastamiskaebust ja kohustamiskaebust. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.
Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.
Halduskohtusse pöördumiseks põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole üksnes vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine, samuti ei saa tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.04.2009. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08 p-i 28).
Käesolevas asjas kaebus esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.
Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.
Käesolevas asjas kaebuse esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega tuleb kaebuse kohtueelse menetluskorra läbimata jätmise tagajärje kindlaksmääramisel eristada tuvastamiskaebust ja kohustamiskaebust. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.
Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.
|
| 3-3-1-78-09
|
Riigikohus |
02.12.2009 |
|
HKMS § 31 lg 4 sätestab, et apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. TsMS § 632 lg 1 sätestab apellatsioonitähtaja aga teisiti. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. HKMS § 53 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonitähtaja puhul sõltub tähtaja arvestamine sellest, kas asi vaadati läbi kohtuistungil või lahendati kirjalikus menetluses. Kui asi vaadati läbi kohtuistungil, siis hakkab tähtaeg kulgema otsuse avalikust teatavakstegemisest, kirjaliku menetluse korral aga otsuse kättesaamisest. Selline menetlustähtaegade regulatsioon nõuab süvenemist ja kõrgendatud tähelepanu ning eriteadmisteta kogenematul menetlusosalisel on suur võimalus eksida. Selguse huvides võiksid kohtud otsuses välja tuua apellatsioonitähtaja lõpu kindla kuupäeva (vt Riigikohtu 16.01.2009 määruse nr 3-3-1-75-08 p-i 15).
Kinnipeetavaid kui erilist isikute gruppi koheldakse apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise osas samamoodi nagu teisi isikuid. Samas võib selline kohtlemine viia tulemuseni, kus tegelik tähtaeg apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks on kinnipeetaval lühem kui teistel isikutel, sest kinnipeetaval pole alati võimalik määratud ajal viibida kohtukantseleis. Käesoleval juhul on otstarbekas ennistada kinnipeetavale apellatsioonitähtaeg. Tähtaja ennistamise abil asetatakse kinnipeetav teda erandlikult koheldes olukorda, mis on faktiliselt võrdne nende apellantidega, kellel on võimalus kasutada apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks 30 päeva. Tähtaja erandlik ennistamine eelkirjeldatud asjaolude tõttu tagab lõppkokkuvõttes õiglase kohtumenetluse.
|
| 3-3-1-81-09
|
Riigikohus |
19.01.2010 |
|
Maksujõuetu isiku riigilõivust vabastamata jätmine saab toimuda vaid juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (vt ka Riigikohtu 06.02.2008. a määrust asjas nr 3-3-1-91-07). PS §-s 14 ja PS §-s 46 põhimõtetest tulenevat üldist põhiõigust korraldustele ja menetlustele konkretiseerivad haldusmenetluse seadus ning erimenetluste osas eriseadused. Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 5 sätestab, millisel tingimusel on kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule, VangS § 1¹ lg 7 näeb ette vaide lahendamise tähtaja. MSVS § 6 sätestab märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise tähtaja. Kuna seadus ei anna haldusorganile kaalutlusõigust selle osas, kas kaebustele ja märgukirjadele vastata, siis tuleb pidada isiku õigust vastuseid saada oluliseks. Riigilõivust vabastamata jätmisel jääb isiku seadusest tulenev õigus vastuste saamiseks kaitseta.
Maksujõuetu isiku riigilõivust vabastamata jätmine saab toimuda vaid juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (vt ka Riigikohtu 06.02.2008. a määrust asjas nr 3-3-1-91-07). PS §-s 14 ja PS §-s 46 põhimõtetest tulenevat üldist põhiõigust korraldustele ja menetlustele konkretiseerivad haldusmenetluse seadus ning erimenetluste osas eriseadused.
Kuigi kinnipeetavad on ülalpidamisel riigieelarvest, võib ka neil esineda väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksujõuetust tahtlikult esile kutsuvad (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21.11.2007 määrust asjas nr 3-3-1-55-07 ja 06.02. 2008 määrust asjas nr 3-3-1-93-07). Maksujõuetu isiku riigilõivust vabastamata jätmine saab toimuda vaid juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (vt ka Riigikohtu 06.02.2008. a määrust asjas nr 3-3-1-91-07). PS §-s 14 ja PS §-s 46 põhimõtetest tulenevat üldist põhiõigust korraldustele ja menetlustele konkretiseerivad haldusmenetluse seadus ning erimenetluste osas eriseadused. VangS § 1¹ lg 5 sätestab, millisel tingimusel on kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule, VangS § 1¹ lg 7 näeb ette vaide lahendamise tähtaja. MSVS § 6 sätestab märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise tähtaja. Kuna seadus ei anna haldusorganile kaalutlusõigust selle osas, kas kaebustele ja märgukirjadele vastata, siis tuleb pidada isiku õigust vastuseid saada oluliseks. Riigilõivust vabastamata jätmisel jääb isiku seadusest tulenev õigus vastuste saamiseks kaitseta.
|
| 3-3-1-17-10
|
Riigikohus |
10.05.2010 |
|
Selguse huvides võiksid kohtud otsuses välja tuua apellatsioonitähtaja lõpu kindla kuupäeva (vt Riigikohtu 16.01.2009 määruse asjas nr 3-3-1-75-08 p-1 15 ning 02.12.2009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-09 p-i 8).
Apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise osas võib kinnipeetavate kui erilise isikute grupi samaväärne kohtlemine samaväärselt võrreldes teiste isikutega viia tulemuseni, kus tegelik tähtaeg apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks on kinnipeetaval lühem kui teistel isikutel, sest kinnipeetaval pole üldjuhul võimalik otsuse avalikult teatavaks tegemise ajal kohtukantseleis viibida. Põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise vältimiseks ning kohtumenetluse üldiste nõuete järgimiseks on varasemas praktikas peetud otstarbekaks kinnipeetavate osas tähtaja erandlikku ennistamist. Tähtaja ennistamine võimaldab kinnipeetavast kaebaja asetada olukorda, mis on faktiliselt võrdne nende apellantidega, kellel on võimalus kasutada apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks 30 päeva (vt Riigikohtu 02.12.2009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-09 p-e 10-11).
|
| 3-3-1-20-10
|
Riigikohus |
22.06.2010 |
|
Riigikohtu senise praktika kohaselt tuleb HKMS § 11 lg 31 p 5 sisustada lähtudes HKMS §-st 7. Kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. (Riigikohtu 15.05.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-08, p-d 14-15; 08.09.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-08, p 13; 11.09.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-34-08, p 9; 30.10.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-45-08, p 11; 23.10.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-53-08, p 8).Riigikohus peab vajalikuks eespool toodud tõlgendust muuta ning laiendada HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu. Igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (vt Riigikohtu 06.09.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-40-07, p-i 11). HKMS § 11 lg 31 p-le 5 antud tõlgendus on kohaldatav ka juhul, kui kohus jätab kaebuse HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata või tagastab apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel, sest nimetatud sätetel on ühine eesmärk (vt Riigikohtu 15.05.2008 määruse haldusasjas nr 3-3-1-9-08, p 12).
Eespool toodud tõlgendus ei välista kohtu kohustust kontrollida, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused, ja teha vajaduse korral kaebuse esitajale ettepanek kaebust muuta (HKMS § 11 lg 1 p 3), samuti vajaduse korral kaebuse käiguta jätmist ja kaebajalt täiendavate põhjenduste nõudmist (vt Riigikohtu 12.05.2010. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-8-10, p-i 10). See tõlgendus ei hõlma ka õigust tagastada kaebus põhjusel, et kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks. Samuti on kohtul kaebuse tagastamise korral HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel kõrgendatud põhjendamiskohustus.
Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades peab Riigikohus vajalikuks muuta HKMS § 91 lg 1 lause 1 kohaldamise praktikat. HKMS § 15 lg-st 3, § 16 lg-st 2 ja § 91 lg-st 1 tulenevalt on maksejõuetuse tõendamise kohustus eelkõige kaebajal (vt Riigikohtu 16. veebruari 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-80-05, p 7). Seetõttu peab kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusele lisama teatise enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisu kohta ning võimaluse korral muud tõendid, mis kinnitavad tema maksejõuetust (TsMS § 185 lg 2). Kui kohus on kindlaks teinud, et isikul ei olnud riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada.
Kui kohtul tekib põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus taotlejalt nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Seejuures on oluline, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Kohus peaks hindama üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi. Arvestades HKMS § 9 lg-tes 4-6 sätestatud kaebuse esitamise tähtaegu ei tuleks kohtul võtta arvesse enam kui kaebuse või taotluse esitamise hetkele eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid.
Riigikohus jääb oma senise praktika juurde, et kohtul tuleb maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud (vt nt Riigikohtu 21.11.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-55-07, p 8 ja 19.01.2010 määrus haldusasjas nr 3-3-1-81-09, p 8). Ka pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu 11.12.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p 8 ning 06.02.008 määrused haldusasjades nr 3-3-1-91-07, p 8 ja 3-3-1-93-07, p 14).
Kohtul puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid ja hinnata põhjalikumalt taotleja majanduslikku seisu, sealhulgas tuvastada, kas taotleja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleks igal juhul jätta rahuldamata põhjusel, et õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.
|
| 3-3-1-22-10
|
Riigikohus |
22.06.2010 |
|
Riigikohus on 28.06.2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-01 ja 16.09.2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-03 (p 10) asunud seisukohale, et sotsiaalmaksuga maksustamisel ei ole lõppkokkuvõttes oluline, kas isik teatas õigeaegselt ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest. Oluline on maksustamisperioodil ettevõtlusest tulu saamine või maksumaksja reaalne majandustegevus, mis on suunatud tulu saamisele. Viidatud lahendites oli vaidluse all küll enne 1. jaanuari 2001 kehtinud sotsiaalmaksuseaduse redaktsioon, kuid nimetatud lahendites väljendatud põhimõtetest saab lähtuda ka sotsiaalmaksuseaduse hilisema redaktsiooni kohaldamisel.
Käesolevas asjas vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti korraldusega hõlmatud perioodil kehtinud SMS § 2 lg 1 p-s 5 ning tulumaksuseaduse § 14 lg-s 2 ja SMS § 2 lg-s 5 sätestatust tulenevalt tuleb sotsiaalmaksu maksta ka neil ettevõtlusega tegelevatel füüsilistel isikutel, kes ei saanudki ettevõtlusest tulu. Sellest saab järeldada, et sotsiaalmaksu objektiks pole mitte üksnes tulu, vaid ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku puhul ka tema ettevõtlus, mis on suunatud tulu saamisele. Seetõttu eeldab FIE sotsiaalmaksukohustus ettevõtlusega tegelemist.
Vt kohtumääruse nr 3-3-1-20-10 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-25-10
|
Riigikohus |
23.09.2010 |
|
Kui isikul ei olnud faktiliselt võimalik kaebuse esitamisel riigilõivu tasuda, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks võib jätta rahuldamata vaid siis, kui kaitsta soovitavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.
Kui kohtul on põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Maksejõuetuse põhjuste hindamisel tuleb arvestada, et kaebajal, s.h kinnipeetaval võib esineda selliseid väljaminekuid, mida ei saa pidada põhjendamatuks (vt Riigikohtu 22.06.2010 määruse haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-i 15).
Kui isikul ei olnud faktiliselt võimalik kaebuse esitamisel riigilõivu tasuda, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks võib jätta rahuldamata vaid siis, kui kaitsta soovitavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.
Kui kohtul on põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Maksejõuetuse põhjuste hindamisel tuleb arvestada, et kaebajal, s.h kinnipeetaval võib esineda selliseid väljaminekuid, mida ei saa pidada põhjendamatuks (vt Riigikohtu 22.06.2010 määruse haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-i 15).
Riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamisel tuleb anda hinnang kinnipeetava poolt tehtud kulutuste põhjendatusele. Riigikohtu praktikas on peetud põhjendatud kulutusteks näiteks telefonikaartide ostmist vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemist, ümbrike ja postmarkide ostmist ning elektri eest tasumist (vt nt Riigikohtu määruse haldusasjas 21.11.2007 nr 3-3-1-55-07 p-i 8). Samuti võivad põhjendatud olla kulutused hügieenitarvetele, kui kinnipeetav ei saa neid vanglalt tasuta (vt nt Riigikohtu 19.01.2010 määruse haldusasjas nr 3-3-1-81-09 p-i 8). VangS § 50 lg 1 sätestab, et kinnipeetav peab hoolitsema oma isikliku hügieeni eest.
|
| 3-3-1-41-10
|
Riigikohus |
23.09.2010 |
|
Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt Riigikohtu 11.11.2008 määruse haldusasjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise tõttu väidetavalt tekitatud kahju, mille hüvitamist kaebaja nõuab, on põhjustatud sama tegevusega on vajalik kontrollida, kas kahju hüvitamist taotletakse ulatuses, mida hõlmas vanglale kohtueelses menetluses esitatud taotlus.
VangS § 45 lg-st 1 ja § 651 lg-st 1 koosmõjus tuleneb, et kambris peab olema tagatud ka elutegevuseks vajalik temperatuur. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Normaalsest madalama temperatuuriga kambris viibimine kujutab endast vaieldamatult mõnevõrra suurema ebamugavuse talumist, kui vangistusega paratamatult kaasneb. Seejuures on aga üksikjuhtumi puhul oluline hinnata, kas tegemist oli kannatusega, mis kujutab endast väärikuse alandamist väljakujunenud kohtupraktika tähenduses.
|
| 3-3-1-58-10
|
Riigikohus |
27.09.2010 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-20-10 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-93-10
|
Riigikohus |
14.03.2011 |
|
Vt lahendite nr 3-3-1-78-09 ja nr 3-3-1-17-10 annotatsioone.
|
| 3-3-1-97-10
|
Riigikohus |
17.03.2011 |
|
Kohtueelses menetluses esitatud kahjunõude suurendamine kohtumenetluses ei kujuta endast täiendava nõude esitamist. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist hagi muutmiseks. HKMS § 5 lg-st 1 tulenevalt on see põhimõte kohaldatav ka halduskohtumenetluses. Sarnaselt viitab võimalusele nõuet suurendada HKMS § 84 lg 3, mis seob nõude suurendamise võimaluse kohustusega maksta vastavalt rohkem riigilõivu.
Riigikohus on varasemalt leidnud (vt 11.11.2008 määruse haldusasjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9 ja 17.06.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-41-10 p-i 12), et kohus saab kinnipeetava kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellest aga ei tulene, et kohtumenetluses oleks keelatud suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet. Kohtueelses menetluses esitatud kahjunõude suurendamine kohtumenetluses ei kujuta endast täiendava nõude esitamist. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist hagi muutmiseks. HKMS § 5 lg-st 1 tulenevalt on see põhimõte kohaldatav ka halduskohtumenetluses. Sarnaselt viitab võimalusele nõuet suurendada HKMS § 84 lg 3, mis seob nõude suurendamise võimaluse kohustusega maksta vastavalt rohkem riigilõivu.
Riigikohtu 06.09.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-40-07 punktis 12 on märgitud, et kinnipeetav on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kusjuures väidetav kahju seisnes mittepüsivates füüsilistes ning emotsionaalsetes kannatustes. Sellise kahju tõendatuse korral on isikul küll õigus kahju eest saada rahalist hüvitist, kuid selle hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel. Sellest seisukohast ei tulene üldisemat järeldust, et mittevaralise kahju hüvitamise nõudega soovitakse alati kaitsta ebaolulisi õigusi. Põhiseaduse §-st 25 tuleneb igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. Kohtul tuleb igal üksikjuhtumil hinnata kaitstavate õiguste olulisust.
|
| 3-3-1-7-11
|
Riigikohus |
04.04.2011 |
|
Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, samadele nõuetele peab vastama ka kartserikamber. Väidet kartserikambri liigse õhuniiskuse kohta võiks kinnitada teostatud mõõtmise tulemusi kajastav dokument. Kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Halduskohus peab uurimisprintsiipi järgides arvestama kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kinnipeetaval oleks olnud võimalik taotleda vanglalt mõõtmise tulemuste dokumenteerimist ja talle mõõtmistulemuste väljastamist. Samuti oleks kinnipeetaval olnud võimalik taotleda kohtult halduskohtumenetluse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel tõendi tagamist. Kaebuse lahendamisel ei olnud halduskohtul omal algatusel enam võimalik välja selgitada kartserikambris valitsenud õhuniiskust.
Isiku vabastamine riigilõivu tasumisest tema enda esitatud kaebustest koopiate väljastamisel ei ole põhjendatud, kui isikul on võimalik oma eesmärki saavutada ka HKMS § 15 lg 1 alusel toimikuga tutvumist taotledes. Ärakirjade väljastamine isiku pool esitatud kaebustest ei oleks tema õiguste kaitseks vajalik.
Ringkonnakohtu määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses. Riigikohtusse ei saa esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega on lahendatud kaebus selle peale, et halduskohus ei vabastanud menetlusosalist koopiate väljastamise eest nõutavast riigilõivust. Samuti ei takista selline määrus kohtuasja edasist menetlust, seetõttu on sellisele määrusele võimalik esitada vastuväide kassatsioonkaebuses.
Apellatsioonkaebuses ei saa esitada uusi nõudeid, mida ei olnud esitatud kaebuses halduskohtule.
|
| 3-3-1-10-12
|
Riigikohus |
25.04.2012 |
|
Ohjeldusmeetme kohaldamise õiguslik alus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1. Vaidlustatud käskkirjas puudub vangla täiendav põhjendus ja hinnang selle kohta, kas ka pärast üheksatunnist rahustusvoodis viibimist ja rahunemist oleks kinnipeetavast lähtunud oht teistele isikutele või ta pannuks toime raske õigusrikkumise. Samuti ei ole ringkonnakohus analüüsinud, kas käeraudade kohaldamist ligi kuue kuu jooksul saab pidada roportsionaalseks.
Riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei tohi välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, kuna see piirab isikute kaebeõigust ülemääraselt (vt määrus asjas nr 3-3-1-71-11, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Praeguses asjas ei ole tegemist perspektiivitu kaebusega, sest ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamise õiguslik alus ja selle meetme õiguspärasus on kaheldav ning vaieldav.
|
Facebook
X.com